Käraka räieriga oli veel juttu kriitikast. Tead, kui palju teda kritiseeritud ei ole, kuid sõltumata annusest on kriitika ja teadagi ikka üks ülimalt vastik asi. Ja ära ta ei kao. Küll lapsele. Pärast, et olgu kriitika küll plastik, ei ole seda ilmselt hoopiski mitte kritiseerimine. See tegevus ise on meeltmööda kunstnikulegi mindoni intervjuu vestlustes ikka huvitanud antud helilooja suhtumine kriitikasse. Mõni kinnitab, et kriitika jätab täiesti ükskõikseks kuid sellisel väitel on minu arvates tugevat poosi lehka. Teisest küljest on aga raske uskuda, et Eesti muusikaelus välja kujunenud kriitikasse suhtumise viis on ainuõige ja ainuvõimalik. On ju veel kombeks reageerida kriitikale Kascrilloffi valmi Punik peategelase või tavalise kiini jooksmise vaimus või siis asutakse kirvega kirpu lahkama. Kõik need kriitikasse suhtumise vormid on ühtlasi paratamatult puuduste säilitamise ja süvendamise moodused. Peab ütlema, et see näib lausa imetaoliselt ebaloogiline. Seda enam, et selliselt toimivad inimesed, kes loovad nii raudselt loogilist kunsti nagu seda muusika. Minu suhtumine kriitikasse on kahesugune, valelik tendents, Joosne kriitika äratab minus vaid tülgastust tunde ja ma ei pööra sellele üldse tähelepanu. Kriitikad, mille sihiks on abistamine või ka lihtsalt soov ausalt öelda oma arvamus äratab huvi ja sellisest kriitikast leiab nii mõnigi kord ka midagi kasulikku. Palju sõltub sellest, kes kritiseerib. Paaril korral on kriitika mind väga tugevasti mõjutanud. Ta on muidugi väga originaalne ja huvitav pedagoog. Ma läksin tema juurde täiskasvanuna, olin 20 aastane. Ma ei osanud peaaegu midagi õieti teha. Need olid kas väga huvitavad või andetud visandid. Usaldus Šostakovitši kui inimese muusiku vastu mõjus nii, et ma tema juures peaaegu otsekohe muutusin. Ma sain aru, et tema tundi viia kergekäeliselt valmis visatud tööd, et Šostakovitši saab sellest otsekohe aru, et ma ei ole oma tööd tõsiselt võtnud. Ja ma hakkasin hoopis teisiti kirjutama. Murrang toimus umbes ühe kuu vältel. Ja kui minust üldse on saanud enam-vähem ehtne professionaal, siis tänu Šostakovitši isiksusele tema laitmatu maitse, taktitunne ja tema kumme vajaduse korral teravaltki väljendada oma seisukohta. Kõik see mõjus minule hästi. Ja suhtuva kriitilise pilguga kogu oma senisesse loomingusse hakas Karajev pärast just kohtumist mõned aastad tagasi. See oli Stravinski. Ma näitasin talle oma teoseid. Ta ütles mulle vaid mõne sõna. Te olete veel noor, teil on suured võimalused. Mõelge järele, mida te teete. Ja veel, ütles ta mulle. Ärkki orkestris midagi kahendage. Nii et selles, et Karajev hakkas kahtlema tonaalses süsteemi ainuvõimaliku sees on veidi süüdi ka Stravinski. Ja nüüd jõudsime kaasaegse muusikaloomingu põnevama küsimuse juurde. Vaatamata sellele, et mõnikord helilooja oma kodumaal avastatakse alles pärast tunnustust välismaal ei tarvitse kahelda selles, et iga helilooja ihaldab esmajoones kontakti oma rahvaga. Ei ole Karajevgi selles osas erandiks. Kuid kas ei tähenda see uus tee, mille ta nüüd on valinud eemaldumist keelest, mida mõistab aserbaidžaani kontserdipublik? Mulle näib, et seal on olukord väga huvi tav. Aserbaidžaani rahvamuusika on ajaloo vältel kujunenud mitte kui Pharmooniliste vaid kui meloodiliste laadidega muusika. Seejuures ma tahaksin rõhutada seda, et paljude muusikateadlaste arvamus, nagu oleks südama muusika eranditult ühehäälne ei vasta tegelikkusele. See on mitmehäälne muusika, milles esinevad arenenud hetero foonia vormid. Mõnikord lähenevad need koguni polümfoonelistele vormidele, kaanonile, imitatsioonile. Eriti on see nii Idamaade vanas professionaalses muusikas. Olukord on selline, et aserbaidžaanlaste muusikalist kuulmist ei ole aegade vältel juurdunud funktsionaalse harmoonia süsteem, subdominandi, dominandi, juhtoni, toonikoloogi. Sellepärast võetakse hästi kirjutatud Todecafoonilist muusikat meil vastu lihtsalt nagu head muusikat ikka. Selles ei tajuta midagi kummalist. See järata protesti vaid leiab üha rohkem pooldajaid. Ja selles ei ole midagi imestamisväärse Ovi muusika ei ole ju arenenud ainult Riimandlikus funktsionaalses süsteemis. Ma kuulsin näiteks Etioopias rahvamuusikaansamblit, mis mind nutma panid. Ma kuulsin realiseerituna seda, mida ma ise mõtlesin ja mida Euroopas kakeldesse sõimeldest ammu otsitakse. Seal on see olemas sadu ja tuhandeid aastaid. Aga india, Araabia, Iraani, Usbeki, rahvamuusika. Kõigel sellel puudub seos euroopalikuma sooriaminoriga. Ometi on seal vana sügav muusikakultuur. Ei usu, et selline muusika eurooplase kõrvale tunduks palju mõistetavam mõne ja omasem Lääne-Euroopa üritada dekafoodilisest muusikast vaieldes uudse üle, kaldume unustama, et on käigi vana, mida me kas üldse ei tunne või mida tundma õppides ei ole otsekohe võimelised mõistma. Kõige halvem on see, et kui on tegemist muusikaga, siis peetakse ikka võimalikuks arvata, et inimene on suuteline looma ka midagi sellist, mida ta ise eales mõista ei suuda. Paku kontserdipublik on entusiastlikult Aclodeerinud kõikidele Karajevi viimaste aastate teostele tähtsamaks. Nende seas on pärast kolmandat sümfooniat loodud viiulikontsert, mis jätkas oratooriumi ja sümfooniakaalustatud teed. On rohkesti traditsioonilisi väliseid tunnuseid. Nagu kontsert ikka, on ta kolmeosaga, on kadents, mis tõsi küll, on paigutatud finaali viiulit, madelgitsasin vanamoodi, Bachiliku mitmehäälse pilli maneeris tõdecafoonilist tehnikat kasutasin vabamalt kui sümfooniast. Võtsin kõiki seeria 40 kaheksat varianti. Võrdõiguslikena, muide see on tühi jutt, et tõdecafoonias heliloojat aheldab helide järgnevus reas. Seeria erinevad vormid annavad heliloojale vajaduse korral võimaluse igal ajal algseeria heleda järjestusest kõrvale kalduda. Tallinas külad, Karajevi viiulikontsert täna esmakordselt. Kontsern esitas Leonid koogan. Ta töötas selle teose kallal suure huviga ja ettekanne õnnestus. Varsti ilmub see teos trükist. Oma parimat teost ei ole ma veel kirjutanud, see lükkub aina kaugemale ja kaugemale. Ma ei ole veel kunagi rahul olnud sellega, mis ma olen loonud. Ma arvan, et see ei ole alaväärsustundest, vaid kõrgendatud nõudlikkusest kunsti vastu üldse ning püüdest mitte alandada seda nõudlikkust enda loomingu suhtes. Ma olen püüdnud ikka võrdselt tõsiselt suhtuda oma töösse ning anda maksimum sellest, mida loodus mulle on kinkinud. Vaatamata sellele, kas ma loon midagi lihtsat, töötan sümfoonia kallal või kirjutan kinomuusikat. Iga film, millele muusika kirjutad, ei ärata muidugi erilist huvi, kuid on filme, mis juba stsenaariumiga tutvumisel sisendavad soovi muusikat luua. Praegu vaatab mind just sedalaadi kinode sean film Coya Feuchtwanger järgi, mida valmistavad koostöös saksa demokraatliku vabariigi ja Lenfilmistuudiot. Muusikat sellele filmile ei kavatse luga üksi vaid koos oma pojaga. Sellel filmil on kaks seeriat ja ta vajab väga mitmekesist muusikat, alates katoliku kirikumuusikast ja lõpetades rahvamuusikaga. Ma kavatsen siin kasutada kollaaži, kuid erinevate muusikate üheaegse ühendamise vormis. Et Eestisse on koore, kes vabalt orienteeruvad kaasaegses helikeeles ning on suutelised hästi esitama kaasaegset muusikat. Võib-olla et seoses filmiga Coya. Mul tuleb otsida abi Eesti koorilaulumeistritelt. See annaks mulle lõpeks ka võimaluse ammuse unistuse täitmiseks viibida külalisena teie vabariigis. Kuna intervjuu vestlus käraka Rajeviga toimus suve hakul, siis küsisin lahkudes, kus ta tavaliselt eelistab puhata. Puhatame armastan kõige enam kodumaal. Nüüd ma saan seal harva olla, seepärast hindan seda üha rohkem. Lapsepõlves veetsime suve alati maha kohas pakkust põhja poole. Seal on väga kuum ja rohkesti kõrbealasid. Suvilad kujutavad endast viinamarjaaedu. Majad on ülilihtsad ja ilma tavaliste lilla mugavusteta. Aga ma meenutan neid alati suure mõnuga ja mind kisub sinna. Minu perekonnas ei taha keegi seal puhata. Sellist puhkust peetakse piinaks. Kuid mina tahan suvel olla ainult seal. Eskimo elab tingimustes, mida me ei suuda endale isegi ette kujutada ja ta ihka vahetada neid tingimusi mõne tsiviliseeritud linnaga. Nii et ka minus on säilinud kübekeseda Eskimoliku tunnet.