Tere päevast, lugupeetud ajakirjanikud, kolleegid on hea meel tervitada teid nii suurearvuliselt, siin. Eesti televisiooni teises stuudios pressikonverentsil meie tavapärases tööõhkkonnas. Põhjus, miks me täna tõid siia kokku, kutsusime, need põhjused on õigemini mitu. Kõigepealt see suur puu püüab palju tuult ja meil on televisiooniraamatukogus olemas pakkide kaupa väljalõikeid, mida Eesti ajakirjanduses on Eesti televisiooni kohta viimasel ajal öeldud. Et me oleme sügavalt veendunud sisemise arutelu tulemusena, et tõenäoliselt on Eesti televisioon käitunud mitte eriti hästi selles mõttes, et me oleme ise teinud liiga vähe selleks, et meie ajakirjanik konda informeerida selle suure tehase sisemistest probleemidest. See on tõesti siin suur kombinaat 900 inimest ja see toodab päevas keskeltläbi viis tundi originaalsaateid, nii et arvestage iseloomulikult tõmbab see palju tähelepanu, aga me arvame, et täiendava informatsiooni olemasolul ehk teatud hinnangulised momendid Eesti televisiooni tööle oleksid veidikene täpsemalt. Ja tänase pressikonverentsi üks eesmärkidest ongi see, et seda informatsiooni jagada. Teine põhjus on mingil määral leht ka selles, et Eesti televisiooni töötajad töötavad praegu mingil määral kaalutluse tingimustes. Meie siin majas ja kindlasti ka teie, ajakirjanikud, olete kuulnud kindlasti umbes poole tosina luua nime, kes peaksid tulema siia platsi puhastama, et see on kindel plaan. Seda on võimalik olnud lugeda mitmetes ametlikes dokumentides, näiteks kas või koalitsioonile, sest kus on sõnaselgelt kirjutatud, et Eesti televisiooni töötajaskonda tuleb oluliselt vähendada, selline on olnud sõnastust. Mida see tähendab, milleks, miks, missugust eesmärkidega, kuidas see on esialgu veel ebaselge. Ja võib-olla tänase arutelu tulemusena saab midagi selgemaks, et kus siis tegelikult oleks võimalik midagi parandada ja paremini teha. Meil on täna siinkohal teie küsimustele vastamas. Eesti televisiooni peadirektori kohusetäitja hagi Šein on direktorite asetäitjad, Leiger Põldma, Voldemar Lindström, härra Kopli on peatoimetajad, Aktuaalse kaamera peatoimetaja, informatsiooni saadete peatoimetaja Enn Eesmaa ja loomulikult ka teiste direaktsioonide peatoimetajad. Kultuurisaated kahjuks ei näe ma praegu siin Raivo Palmaru ühiskonnaelu saadetest. Nii et küsimusi võib-olla kõikidest valdkondadest nii palju, kui me võimet sinnamaani küündivad ja nii palju, kui meie teame, nii palju informatsiooni siiamaani jõuab. Viimastel päevadel on tõsiselt üles kerkinud terve rida probleeme. Ka tänahommikuses pressis võime me lugeda just Üht küsimus, see on siis tulevane kanaleid jaotuse vene kanalite saatus ja teil on välja jaotatud materjalid arvuliste andmetega Eesti televisiooni kohta. Ma kõigepealt paluksin sissejuhatuseks nii-öelda soojenduseks hagi seinil. Rääkida sellest kanalite probleemist ehk seeerr kommenteeriksid veidikene seda paberit, et inimesed saaksid selgem ettekujutusele, mis on nende numbrite taga. Tere kõigile aitäh huvi tundmast. Meie probleemide vastu. Ma teen nii, nagu Rein ütles, sest tõepoolest viimasel nädalal on üks tõsisemaid probleeme, millest on seoses Eesti televisiooniga kõneldud kanalite kasutamise probleemi Vene kanalite kasutamise edaspidise kasutamise küsimused ja need probleemid on erakordselt aktuaalsed mitte ainult Eestimaal, vaid ka vaid ka meile teadaolevatel andmetel, nii nii Lätis kui ka Eestis ja Lätis kui ka Leedus. Ja möödunud õigemini eile oli mul mõlemad televisiooni programmi esindajatega. Telefonikõne, nii et Ma võin vahendada kõige värskemat seisu selles küsimuses, seda enam, et ütleme meie televisiooni süsteemi enese edasise arengu probleemid sõltuvalt üsna palju sellest, milline saab olema televisiooni saatjate kasutamine järgmisel aastal, millised poliitilised ja majanduslikud ja kultuurilised otsused selles plaanis vastu võetakse? Ma alustaksin kaugemalt ja siis jõuaksin eesti probleemide juurde Leedus ja igal pool on ütleme siis, vene kanalitelt transleerimise puhul mainitakse kõige tõsisematena majanduslikke aspekte. Nende trastreerimine on erakordselt kallis, see on väga suur osa kohalikke televisioonijaamade eelarvest. Ja seejärel olenevalt siis riigist tulen, tulevad kõne alla siis ka selle vene kanalite frascleerimise. Niisugused poliitilised, sotsiaal-kultuurilised ja muud aspektid. Leedu välis osakonnast tuli eile siis niisugune teave, et kogu Leedu televisiooni eelarvet järgmiseks aastaks on vähendatud 41 protsenti. See on üsna meeletu summa. Kokku töötab Leedu raadio televisiooni televisioonisüsteemist 1700 inimest, esialgsetel andmetel umbes kolmandik peab oma töökohtadest loobuma ja üsna karmid. Tõenäoliselt saavad olema need otsused, mida tehakse Ostankino ja Venemaa televisiooniprogrammide transleerimiseks kohta tõenäoliselt esimesest detsembrist. Et ühe kanali demonstreerimine lõpetatakse hoopis nostankina teleprogramm. Ja jätkuvad läbirääkimised Venemaa televisiooniga selle kohta, kas ja millise osa võtavad enese peale nende kanalite levitamise transtreerimise maksumusest. Venemaa, Venemaa valitsus ja informatsiooni juhtivalt juhtivad ministeeriumid, infektsiooni valdkonnaga tegelevad ministeeriumid. Leedul on õnnetu probleem veel selles, et ka neil ei ole raadio ja televisioonivaldkonda reguleerivat korralikku seadust. Ja kahjuks kahjuks see see nõukogu. See nõukogu, mis eksisteerib selle nõukogu printsi, kuulub ainult riikliku raadio televisiooniga tegelemine. Miski muudab veel keerulisemaks kogu valdkonna probleemide lahendamise, sest ka seal on tekkimas eratelevisioonijaamad ja läänestunud mitmetele kompaniid huvitatud eetriaegade saamisel, nii et nii nagu meilgi tundub nii ka Lätis, Leedus ja Eestis lausa nutab olukord korraliku televisiooni ja raadioseaduse järele mis paljud pinge momendid, mis praegu olemas on, loomulikult välistaks ja kõik on annavad endale aru, et niisuguste seaduste tegemine saab olema nende kõigis nendes kolmes riigis suhteliselt keerukas. Keerukas protsess. Lätis on eilse päeva seisuga olukord niisugune, et nad jätkavad mõlema venekeelse programmi transleerimiseks. Kuigi Ostankinu programmi päevas umbes kolme nelja tunni ulatuses pannakse sisse Kaunasest tulevaid televisioonisaateid põhimõtteliselt siiski Jostankino programm ja täies ulatuses transleeritakse Venemaa televisiooni programmi. Ka nendel on küsimus jõudnud niisugusesse staadiumisse, kus tuleb otsuseid vastu võtta ja nemad valisid otsuste vastuvõtvaks subjektiks. Ülemnõukogu 30. novembril vist on. Esmaspäev hakkab Läti ülemnõukogu küsimust küsimust arutama, mida teha siis Vene Venemaakanalitega? Kui Leedu puhul ma küsisin, mis siis saab, kui te raha ei leia või poliitilistel kaalutlustel võtate maha venekeelsete programm transleerimiseks vastas mulle Leedu välisosakond, need, siis need kanalid jäävad tühjaks, keegi neid kasutama ei hakka. Nad konserveeritakse. Lätis on ideed mõneti teistsugused, aga kõik nad on seotud sellega, et vabanevad kanali ruumid saavad enda kätte ikkagi välistele telekompaniid, juttu on Wordnetist, programmidest ja, ja Traisatist ja tabavalt, Tiiennist ja, ja nii edasi, siin on ka veel mitmesuguseid lepinguid erinevate välispartneritega. Tundub, et üheski kolmest balti riigist ei ole praegu näha niisuguseid kohalikke firmasid, kes suudaksid oluliselt suurendada omakeelse ja omal territooriumil toodetud oma oma kultuurile põhineva audiovisuaalse toodangu mahtu oluliselt suudaksid suurendada vähemalt mingisuguse niisugusi maalse kanali mahuni. Nii et vabanevad kanali ruumid reeglina. Nendele pretendeerivad enamasti niisugused firmad, mis on moodustatud kokku kohalik üritajate, kohalike privaattelevisiooni litsentside omanikega üsna suure väliskapitali juures juuresolekul. Nüüd meie oma Eesti situatsioon on jõudnud ka teatud niisugusse niisugusesse staadiumisse, kus ilmselt see otsus peab sündima. Sellel nädalal oli mul kohtumine välisministeeriumi esindajatega, kes valmistavad ette täna, kui ma ei eksi, pidi toimuma välist kohtumine koos Rõuge koolis. Ma ei teagi, kas kooselus on see kohtumise teine pool. Aga igal juhul tahetakse teha pakkumine, et vene kanalite küsimust arutatakse Eesti-Vene läbirääkimistel. Detsembri alguses ja moodustatakse spetsiaalne komisjon, spetsiaalne spetsialistide komisjon nende läbirääkimiste käigus, mis televisiooniprogrammide edastamisega seotud küsimused täpsemalt läbi räägiks. Finantsiliselt on asi olnud niimoodi, et Lätis ja Leedus on siiamaani aga sellel aastal Venemaa pannud üsna suuri rahasid nende kanalite transtreerimisse, Eesti on sellel aastal täiesti hakkama saanud ilma Venemaalt tulevate rahade, et see on kõik meie omad, Pütschetist tuleb raha nii Ostankino vene televisiooni kui ka Peterburi televisiooniprogrammide transleerimiseks. Ja ja ma võin teile kohe öelda ka suurusjärgu võrra juhul kui me, kui me umbes sarnase mahu nagu praegu meil neljandas kvartalis olime mahtu muneti redutseerinud hommikupoolikud on ära jäetud võimalikku võimu välja arvatud need hetked, kus rikkad ei nutta. Seda me kanname üle, sest see oleks rahvuslik katastroof, nagu ma saan aru siin territooriumil. Aga programmid algavad enamasti peale lõunat. Ja kui arvestada, noh, ütleme enam-vähem reaalseid telekomi poolt pakutavaid tariife ja nende tõusu siis vene kanalite transuleerimise maht summa järgmisel aastal, mis selle eest tuleks maksta samas mahus, mis ta on praegu on kusagil viis ja pool miljonit Eesti krooni. Umbes selles suurusjärgus ta võib osutuda natukene vähemaks, võimalikult palju suuremaks ei lähe, need on niisugused esialgsed arvutused aga, aga nendes piirides ta ta liigub, oleneb, millised tariifid võtavad vastu vabariigi valitsusega, ütleme taoteldavate tariifidega kusagil 5,4 5,5 miljonit miljonit krooni. No ma võin, paralleelselt paralleel oli öelda, et Eesti programmide reguleerimine praeguses mahus on kusagil kahe miljoni krooni ulatuses. Nendesamade arvutuste alusel. Niisiis võimalik, et see küsimus saab arutlusobjektiks arutlusobjektiks selles komisjonis. Kuidas toimib edasi riigikogu või, või valitsus on meil raske öelda, ei ole informatsiooni, kas võtavad nemad endale siin initsiatiivi, et see küsimus otsustada, niipea kui eelarvelauale pannakse, me ei pääse sellest probleemist, on täiesti selge. Eesti Televisioon on ka omalt poolt pakkunud ideid, kuidas see küsimus võiks olla lahendatud ja üks võimalikest mudelitest. Arvestades seda, et vene elanikkonnale ütleme telesaatjate teleprogrammide edastamise lõpetamine oleks tõenäoliselt üsna katastroofiline sündmus niisuguses sotsiaalpsühholoogilises kui ka sotsiaalkultuurilises mõttes kui ka seda, et Eesti televaatajate huvi vene kanalite vastu on erakordselt suur, umbes 70 protsenti eestlastest on pidevalt selle kanali nende kanalite vaatamise vaatamise sees ja tarbivad seda suurema või väiksema intensiivsusega, et üritada järgmist mudelit. Eestis luuakse võimalused kõige lähemal ajal kahe eestikeelse rahvusliku kanali kanali programmi edastamiseks, millest üks võiks olla siis Meie oma riikliku rahvuslik televisiooniprogramm. Ja teine kanal teine eestikeelne programm mis saaks ja peaks olema rahatatud privaatori kommertsrahadest. Kuidas täpselt seda, seda, kuidas täpselt koondada sele, kanalitele kanalile ja millistel tingimustel eralitsentsisaajad sõltumatuid tegijaid on, on seadusandluse ja, ja kokkuleppe küsimus. Ühte vene programmiline reaksime Heame transleerima ja neljanda saatjate võrgu. Mis võiks olla peterburi saatjate võrk ennekõike mis haarab praegu viiteline ühte protsenti Eesti territooriumist, pakuksime mee anda kohalike kohalike omavalitsuste käsutusse, kes ise otsustab sõltuvalt oma oma regiooni sotsiaalpoliitilisest, sotsiaal-kultuurilisest situatsioonist, milliseid, milliseid programme nad seal transtreerima hakkavad ja kuidas nad neid kanaleid rahatavad. Praegu, ütleme Leningradi Peterburi kanali järgmise aasta maksumust samas mahus nagu praegu, 2550 tundi on kusagil 250000 Eesti krooni. Ei ole väga suur raha. Aga mõistlik oleks, Tallinn otsustaks nii nagu Tallinn tahab ja Narva, nii nagu Narva tahab. Ja sõltuvalt oma oma huvidest saaks panna vaikselt alusega regionaalse televisiooni arengule Eestis. Mida me Eesti televisiooni seisukohast loeme, loeme erakordselt tähtsaks. Vot niisugune nende kanalitega, praegune praegune momendi seis, andke andeks, läks natuke pikaks, aga, aga aga ära seletatud, enam-vähem see asi on. Kas teil on selle teema kohta küsimusi, mida saaks keegi täiendada kas tehnilise või finantsilise mingi muu poole pealt? Arhivaar taandub kui teise kanali programmi sees võimalus eralitsentside tegijatel teha oma programmi. Kas te ei arva, et tekkinud võitlus kõige magusam eetriaja pärast? Kindlasti tekib võitluse, peabki tekkima võitlus, ma juba ütlesin, et seda kanalit, kui võib väga mitmeti kokku panna ja meie ideed siin on ainult meie ideed, tuleks korralikult see probleem läbi arutada kõigi nende sõltumatute tegijatega, kes Eestimaal täna juba litsensi omavad. Minu arust põhiasjad, millest me peaksime kokku leppima, on see, et meie eesmärgiks peaks olema teise eestikeelse programmi loomine. See peaks olema meie kultuuri huvides meie rahva huvides auditooriumi huvides televisioonivaldkonna enesearengu huvides, et riiklikule kanalile kasvaks kõrvale ka ka konkureeriv kanal, noh, me teame või vähemasti Euroopast võib tuua näiteid, et ütleme, privaatraha tulemine tulemine televisiooni valdkonda ei ole põhimõtteliselt, ütleme rahvusliku audiovisuaalse toodangu mahtu oluliselt suutnud suurendada. See on suur imeraha on tulnud Euroopasse, kes on meist kõvasti ees on tulnud viimase 15 20 aasta jooksul väga palju. Ikkagi toodavad rahvuslikud televisiooni stuudiod 90 95 protsenti kogu Euroopa audiovisuaalses toodangust ja see raha on praktiliselt läinud siiski programmide ostmiseks, enamasti Ameerikast ja, ja enamasti niisugustelt suurtelt Distribud tsooni firmadelt, kes kasutavad võimsate kino, kino ja video niisuguste kontsernide kontsernide toodangut. Arvestades seda, kui vaesed meie siin Eestimaal oleme, ei arva ma ka, et ütleme ka nende väga tublide meeste üritused, kes tahaksid Eestimaal praegu privaattelevisiooni teha, et nende võimet küüniksid väga suure hulga kohaliku eestikeelse oma toodangu oma toodangu tegemiseks. Lihtsalt kallis asi ja tegijate ring on väike ja annet siin Eestimaa peal on suhteliselt vähe, mida selleks kõike vajan. Nii et ma kujutan ette, kui me, kui me tegutseme kõik koos siis me saame märkimisväärse osa omakeelset toodangut, mis ütleme, võõrkeelse ostuprogrammiga annab teise rahvusliku kanali mõõdud välja. Mul on endal subjektiivne kartus, et kui me läheme võimsalt omavahel konkureerima siis tulemuseks on väga nõrgad televisiooni stuudiod, kelle toodangu põhimahu moodustab odav toodang läänest. Vähemasti Euroopa kogemus lubab niisugust tulevikku ennustada ja ma arvan, et ütleme, rahvuslikule televisioonile niisugust tulevikku vaja ei ole. Küll on aga siin võimalik, ütleme, teistsuguseid mänguteid kaabelsüsteemide ja, ja satelliittelevisioonide kaudu, aga kui ma räägin maapealsetest televisioonisüsteemidest ja ütleme rahvusprogrammidest ennekõike, siis ma arvan, et niisugune ütleme, konkurentsimudel on väga hea, aga kõiki asjaolusid arvestades võiks üritada ka koostöömudelit. Ja kõigiga, kellega ma kohtunud olen, siin istub mu, näen härra eelsaare ja härra Taska ja ja ka meie oma partner, reklaamitelevisioon ja veel teisedki üritajad, kellega kohtunud oleme. Oleme ikka arutanud võimalust, et ütle edu, selles vaeses olukorras peaks tooma enam koostöö, kui ütleme, totaalne totaalkonkurents. Aga ma ei eita seda võimalik. Veel küsimusi selle kohta. Teil on ajakirjanikele valdaval enamikul on välja jagatud üks materjal, see on andmed Eesti televisiooni kohta, kellel veel ei ole, saab siit laua pealt. Tähendab, ma paluks veidikene hagid kommenteerida siit mõnda numbrit mis ehk selgitaks seda olukorda, mis Eesti Televisioonis valmistab, palju me toodame. Mismoodi me toodame ja kuidas näeb meie toodang välja võrreldes teiste lähedal asuvate noh, eelkõige praegu võrdeliselt läänest müüdud tegelikult. Ma võib-olla alustaksin ühest kommentaarist, mis meile eriti oluline on ja mis meile ka natukene ängi valmistab, sest viimasel ajal on ajakirjanduses levinud niisugune niisugune arvamus. Ma olen seda lugenud. Lugenud ka peaministri intervjuudest testi televisioon totaalselt bürokratiseerunud, siin on inimesi liiga palju. See, seda meeskonda tuleks oluliselt raputada ja vähendada. Mul oleks väga hea meel, kui, kui need arvamused põhinesid niisugustel tõsistel arvutustel ja korrektsel informatsioonil. Mul on põhjust oletada, et, et need on pigem subjektiivset laadi ja sellepärast ma tooksin teile mõningad mõningad, et niisugused numbreid selle kohta, mis mis võimaldaksid selles küsimuses ütleme, natukene täpsemaid hinnanguid anda. Kõigepealt peab täiesti raudselt väitma, et Eesti Televisioon on praegu, kui me kõneleme ka Me oleme Euroopas Euroopa kõige vaesem televisioonistuudio kes toodab praktiliselt oma rahvuslikul telekanalil samasugust kogumahtu ja veel enam originaalsaadete mahtu kui enamikud arenenud stuudiot. Euroopa riikides. Programmi kogu mahultki originaalsaadete mahult ei jää millegi poolest alla. Samal ajal on meie eelarve noh, ma toon kas või Soomega võrreldes umbes 100 korda väiksem. Ma ei hakka teiste riikidega riikidega seda võrdlema. Kui võrrelda näiteks ütleme litsentsimaksu, mida erinevad Euroopa riikide teleperekonnad maksavad oma avalik-õigusliku televisiooni eest siis on teil selles paberites südama, telejaotasin, te võite näha, kui palju ühes või teises riigis rahvas selle televisiooniteenuse eest siis tasub. Ja kui me jälle näiteks võtame siin, võtame siis Soome, siis see on kusagil 220 dollarit aastas, annab üks soome perekond välja selle eest, et kolme televisiooni programmi vaadata saab. Eestist teate, litsentsimaksu ei ole, aga riik ju nii või teisiti maksumaksjate rahaga riigitelevisiooni üleval peab. Ja kui teha need arvutused, kui palju üks teleperekond siis Eestis maksab Eesti televisiooni programmi eest, siis on see 2,7 dollarit sellel ajal. Ehk 35 Eesti krooni. Midagi niisugust on, ma kujutan ette inimestel, kes midagi jagavad, televisiooniökonoomika üsna keeruline ette kujutada ja ometi on see nii. 35 Eesti krooni eest saab Eesti teleperekond neli televisiooni programmi igal õhtul koju. Kusjuures üks nendest on rahvuskeelne, milles igal õhtul on ka veel keskmiselt neli tundi isetehtud televisioonisaateid. Nüüd kõik selle asja valmistab meeskond, nagu Raulsin ütles umbes 900 inimest. Euroopas on kujunenud välja umbes standard, kui palju inimesi peaks olema televisiooni stuudios ise toodetud või omatoodetud originaalprogrammi kohta ja siin on ka ühes paberis need tabelid, nummerdamataga. Aga võrdlusandmed Euroopa riikide rahvuslike teleorganisatsioonide kohta üks niisugune, niisugune leht on seal hästi palju numbreid kuhjatud mille viimasest viimasest lahtrist leiate, et näiteks BBC-s toodab üks inimene 0,4 tundi programmi aastas. Ja, ja noh, ütleme võtame siit jälle Soome, mis meil on väga lähedal 0,8 ja Rootsi 0,8. Ühesõnaga arenenud riikide televisiooni stuudiotes, selleks et tuleks kvaliteetne programm on kusagil null koma neljast 0,9 ühe tunnini peaks olema siis töötajaid, et seda programmi rahulikult ennekõike vaatajate jaoks kvaliteetselt toota. Eesti televisioonis praeguse seisuga on see number 1,7, see tähendab normaalsetest oludest peaaegu kaks korda rohkem. Seepärast on mul väga keeruline mõista mõista etteheiteid bürokraatiast. Seda enam, et me toodame oma programme kümneid kordi halvemas tehnilises olukorras, noh kohati lausa põlve peal. Ja kui millegipärast võiks häbi olla, siis ütleme, Eesti televisiooni juhtkonnal võiks häbi olla oma tegijate ees, kes peab niisuguses olukorras ütleme, programme tootma. See on olulisem probleem kui see, et, et siin oleks kedagi kedagi liiast. See oleks nüüd põhiline kommentaar, kommentaar selle projekti juurde, mis puutub programmi enda struktuuri, siis selle aasta selle aasta programmireformiga on Eesti televisiooni programmi struktuur viidud praktiliselt vastavasse vastavusse meie võimalustega ja ka Euroopas üldlevinud rahvustelevisiooni programmi mudelitega. Me toodame umbes 47 protsenti oma programmist ise umbes 10 12 protsenti sellest moodustavad kordused ja umbes 40 protsenti ostame läänest, nüüd juba siis läänest suhteliselt vähe Venemaalt. Ja ma usun, et see on olnud hea ja mõistlik programmi reform. Programmi mudel on praeguse hetkega meie arvates täiesti korras. Ja nüüd on küsimus, kuidas neid struktuurseid elemente seal sees muuta võimalikult kvaliteetseks ja koguse, sisemine programmi struktuur optimaalseks. Nii et ses mõttes tuleb minu arust objektiivsetele asjadele toetudes siiski öelda, et Eesti Televisioonis on olnud nende paari aasta jooksul projekteeritud üsna põhimõtteliselt muutused, need põhimõttelised muutused on, ka neid on, on ka hakatud ellu viima ja kuigi me peame oma toodangut igal õhtul kõikidele näitama, ükski teine Eesti ettevõte ei pea seda tegema ja see on kõigile avatud ja kritiseeritav valdkond siis ma siiski pean tunnistama, et ütleme, rahvustelevisiooni kõige hullemad ja kriitilisemad momendid on üle ja kui meie finantseerimine ei kuku oluliselt madalamale tasemele siis siis ütleme umbes sellel tasemel me suudame ka ka järgmisel aastal aastal jätkata, teades kõiki neid valupunkte, millest tõenäoliselt täna veel siin ka mitmeid kordi juttu tuleb, sellepärast on mul vahest keerukas olnud kuulda niisuguseid väga subjektiivseid hinnanguid milleks on ju ka tegijatel igati õigus. Aga erakordselt kena, kui nad põhinesid kindlal lisusel motivatsiooniga seal alusel, sest televisioon on ütleme, majanduslikus mõttes väga keerukas instrument. Ja siin on väga lihtne midagi ära rikkuda. Samas on ta loominguline asutus, noh teater ja filmistuudio siin liiguvad inimesed, kes peavad looma, kes peavad olema suutelised ainult ainult anne suudab siin midagi teha ja ka neile ütleme, mõjuvad niisugused huupi huupi antud hinnangud sageli valusamalt kui me. Kui me seda arvata võime. Kogu meie ühine rahvuslik rikkus, televisioon, ajakirjandus, nii et kriitilisuse kõrval tasuks õppida teda ka ka hoida. Täiendaks uudiste tegemise tasandilt. Olin poolteist nädalat tagasi Taanimaal, põhiliselt Bornholmi saarel ja tutvusin ka Taani televisioon kahe uudistetegemisega. Nende päevane saatemaht on 10, maksimum 12 minutit kohaliku uudisteprogrammi, mis tähendab tõepoolest ääretult kohalikke uudiseid sellesama bornholmi saare pealt. Seal on tehnilised tingimused, mis puudutab kaameraid samad, mis meil, nendel on samuti kolm beeta kam täisrühma iga päev. Kaamerad on uuemad ja ka uuema põlvkonna kaamerad. Nendel on pisikene ülekandeauk Dow, millega nad saavad eetrisse minna ükskõik millal, ükskõik kuskohast bornholmi saare ulatuses, lihtsalt nad ei tee taani teistest osadest neid asju inimesi on sama palju kui meil. Nii et võrdlus on, on üsna drastiline. Meil on kokku, nagu ma ütlesin, kolm beeta, gram, pedagam rühma iga päev. Võimalusi Monteerimiseks on vähem kui Bornholmis. Meie toodang on aga 55 minutit iga päev, kusjuures hõlmama kogu kogu Eestimaad ja nii nii palju, kui suudame ka teisi riike. Selge. Aitäh. On küsimusi. Momendil ei ole, siis ma paluksin veel tuua ühe arvu võrdluseks. Mis on momendil Eesti televisiooni 900 töötaja, inimese keskmine palk? Arvutuslikult on see 750 krooni. Me oleme viimased palgatõusud teinud kõik ainult omavahendite arvelt. Nende tulude arvelt, mida Eesti televisioonil on õnnestunud saada kirjastustegevusest, programmide, programmide, müügist, teenuste osutamisest, välistellijatele selle aasta sügisest, ei, oleme palgatõusuks mingisugust lisamaksumaksjatelt saanud. Me oleme teinud ka mõnetiselt mõnetised kalkulatsioonide järgmise aasta plaani projektis seisab number, mis võimaldaks meil veel umbes 70 krooni võrra keskmist palka tõsta. Meie eneste arvates oleks vaja see number viia vähemasti kusagil 970-ni 975-ni Eesti televisiooni töötajate keskmine palk. Sest Me oleme tõsiselt hakanud kaotama tegijaid ja mitte ainult ja, ja paraku parimaid tegijaid, kellele pakutakse väljaspool hoopis hoopis kõrgemat palgataset ja see ei puuduta mitte ainult ajakirjanik ja see puudutab ka elektroonikuid, insener meile väga olulisi spetsialiste. Ja televisioonis ongi see mõneti õnnetu saatuse, mitte ainult Eesti televisioonist on ka Põhjamaades nii ma olen ringi sõitnud ja kuulnud, et rahvuslikud televisiooni stuudiod koolitavad väga korralikult välja personali. Edasi leiavad need inimesed rakenduse privaatvaldkonnas, mis mis on küll paratamatu, aga seab meile üsna seab meid üsna keerukas olukorda, nii et juhul kui me oma palgatase, kui meil ei õnnestunud palgataset oluliselt tõsta siis on meil üsna keerukas konkureerida mitte teiste audiovisuaalsete stuudiotega lihtvaid, lihtsalt konkureerida töötajate pärast. Kõik me peame oma peret peret toitma ja inimesed valivad sageli hoopis teised erialad. Samas on väga paljud televisiooni erialad unikaalsed, neid õpitakse siin kümneid aastaid. Ja inimest tänavalt ära läinud inimese koha peale praktiliselt leida on võimatu. Ma võin veel siia juurde lisada, et lisaks ütleme niisugusele palga konkurentsile või pingestunud palgaprobleemidele on Eesti televisioonist praegu ka puhtobjektiivselt nisugune tõsine põlvkondade vahetumise aeg. Need inimesed, kes startisid Eesti televisiooni tehes. Kuuekümnendatel aastatel on kõik juba hallipäised osad inimesed juba pensionipiiril osa pensionile läinud. Meil on selles majas üsna sagedased matused, nii et ka inimesed väsivad, nii et lihtsalt on, on loomulik kaekus siia majja peavad tulema noored ja asendama asendama vanune kogenuid. Ja momendil on ka see üsna keerukaks muutunud protsess, sest Tartu Ülikoolis on sisuliselt teleajakirjanike õpetamine peatunud kümmekond aastat tagasi, me suutsime ise seda üleval hoida veel üsna tõsiselt ja paljud noored kolleegid siingi saalis on neid, kes teevad tänase Eesti televisiooni näo ja on lõpetanud ülikoolis ajakirjanduse eriala. Praegu me ei ole juba mitmeid aastaid sealt enam Ühtegi töötajat saanud. Samas ei ole õnnestunud ka Tallinnas korraldada kuigi tõsiselt teleerialade õpetamist. Ja kuigi praegu esialgsed läbirääkimised käivad nii pedagoogikaülikooliga kui ka humanitaarinstituudiga on need siiski vaid esialgsed ja kaadrimured sõltumata rahamuredest, jäävad tõenäoliselt ükskõik millise järgmise juhtkonna üheks põhimureks, sellepärast tööd teevad ikkagi inimesed ja programmid sünnivad ainult tänu nende Nende andekusele, töövõimele ja professionaalsetele oskustele. On täiesti loomulik osa kolleege tuleb ära anda sündivatesse erafirmadesse. See protsess on paratamatu. Taaskord, et üldiselt üksikule, selles samas tillukeses ja Taali telepildis suhteliselt vähetähtsas Bornholmi kohaliku stuudios on palgavahe neto meiega 30 korda. Kusjuures ma ei puuduta siinkohal veel boonuseid, mida on seal selliseid, milles tõenäoliselt ükski meist ei ole isegi unes näinud alates taksotalongide eest ja, ja, ja rahata ilma rahata, prillidest ja sellised asjad, mis on läänes täiesti tavaline ja nii edasi seeme hästi võrrelda, nii on. Küsimusele palun. Siis eesti keeles teleprogrammi loomine kui reaalne see praegune eestikeelse programmi loonud majanduslikult ja naudin ülesandeid, on lahe. Tähendab, ma kuulun optimistide hulka ja arvan, et kõik oleneb, millises mahus ja kuidas, aga arvestades seda informatsiooni, mis on minul nende firmade kohta, kes on juba saanud litsentse ja kellel on omad plaanid. Nii siin on saalis istuvad ja võivad iseendast kõnelda, on Peeter eelsaare, siin ma näen, rattascatne on ja meie oma Ertevee plaanid ja Makarov Music Managemendi kellel on ka televisioonisaadete edastamise litsents, plaanid ja tõenäoliselt ka Eesti televisioonil on mingisuguseid võimalusi ka oma panus näiteks sellesse teise kultuuri teise kanalisse anda. Et ma usun, et mitme peale kokku. Ja arvestades, et see asi on uus ja arvestades, et siin kindlasti tekib ka teatud konkurents ja tahetakse olla kõvasti paremad rahvuslikust televisioonist. Et siin seda energiat jätkub, kogu küsimus on, kas jätkub raha? Aga, ja ma ja põhiraha, nagu te isegi aru saate on, on, on reklaamis reklaami sissetulekutes, sest maksumaksja tasku peale teist kanalit tõenäoliselt rajada enam ei saa. Siin oleneb kõik väga sellest, kuidas lahendab küsimuse see seadus, mida me ootame. Te teate, et erinevates maailma riikides on väga-väga täpselt reglementeeritud reklaamirahade kasutamise võimalused siinsamas naaber Soomest püütakse neid hoida monopoolset monopoolselt riiklik tähendab noh, üle üles radio ülevalpidamiseks rahvuslike televisioonikanalite ülalpidamiseks ei ole raha hajutatud, on tuua näiteid teistest riikidest, kus on täiesti turumajanduslikult lahti lastud ja ja televisiooni eetri kaudu või ütleme, reklaamiraha minna erategijate taskusse. Ma kujutan ette, et Eestis tuleb leida väga säästlik variant ja ennekõike kahest aspektist lähtudes. Et see lahendus oleks niisugune, et teist rahvuslikku kanalit teha saaks. Ja et see teine rahvuslik kanal suudaks üleval hoida sõltumatult sõltumatuid tegijaid, omama sõltumatuid tegijaks. Ma arvan, et need on kaks põhi põhifaktorit ja kui niisugune lahendus leitakse, siis ma arvan, et meie oma eestikeelset firmad jäävad kindlasti ellu. Aga noh, võimalik, et neil on läbimõeldud ka oma ökonoomika mehhaanika ja ütleme, väljapoolt tulevad rahad mida ju tegelikult Eesti riik maksustama peab, ka, see tuleb kuidagi lahendada, sest kui ütleme, väliskapital siia eetri kaudu sisse tuleb ja lihtsalt Eesti riik sellest midagi ei saa, oleks see ka minu meelest erakordselt noh, kummaline või motiveerimata või põhjendamatu samm, aga praegu ei ole see kuidagimoodi reguleeritud. Vähemasti televisiooni vallas. Ma usun, et siin on võimalik leida hea lahendus. Ja see teine kanal siiski luua. Ja ma usun, et ka Eesti televisioonil endal oleks siin oleksin huvi, kuigi see ei peaks võib-olla lausa riiklik televisioonikanal olema, ma arvan, et see võiks olla privaatkanal, milles ka ka Eesti televisioonil endal on oma osa ja meie poolt osutatav teenus ja meie oma võimalused võiksid olla ka üheks garantiiks, et niisugune kanal üldse üldse funktsioneerida saaks. Siin on väga palju tehnilisi nüansse, millest Leiger Põldma veel rääkida. Ja mis võib olla üksikutele tegijatele käivad lihtsalt üle jõu. Ja mida siin majas ja sellel territooriumil siiski võimalik teha on, aga, aga põhimõtteliselt vastaksin nii. Tahad midagi lisada? No kui just ainult selle küsimuse kohta, siis seda, et tegelikult me näeme ette juba siis, kui meil projekteerisime selle teise järjekorra telemõne teise järjekorra, muide ongi üks ainukene niukene roosa roosa moment siin juures ongi see, et me ikkagi jõudsime selle teise järjekord õigel ajal valmis ehitada mis loob meil ikka täiesti noh, nihukese paasi. Nüüd, kui me saaksime veel ka tehnilise reorganiseerimise ära toimetada, siis ikkagi ehitus, mida noh, nüüd me näiteks ei kujutaks ettegi, kuidas oleks võimalik midagi ehitada, siis noh, see on meil tehtud ja me nägime sinna kohe ette siiski kahe programmi aparatuuri kompleksi loomise võimalused. Ja ehkki meil praegult on noh, meie praami väljastamine ühte programmi ja vastavalt sellele on meil ka aparatuur Ühele televisiooniprogrammile, kuid meil on siin tellitud osaliselt osaliselt on meil omal projekteeritud täiendada, teha ühesõnaga luua järgmise aasta jooksul teise Eesti teise programmi väljastamise võimalus. Nii et seda tööd me oleme alustanud, seda me ka jätkame. Nii et, et on täiesti võimalik sellest, kui me ka selle Eesti teise programmi loome, siis meil on vaja ikkagi teda kuskilt lakata eetrisse on, eriti kui ta on niisugune noh, võib kujuneda mitmest mitme Me programmi allikast ma mõtlen, et mitme mitmest telestuudios tähendab ja kasutame ära ühte kanalit, siis kuskil on vaja see kokku panna. Vaat sellise võimaluse me püüame siiski selles Majas luua, selleks on ette nähtud seal diktoristuudio aparatuuri kompleks, nii et noh, see võimalus. On olemas. Aga ma ei tea, kui, kui, kui ma veel paar sõna Kui tehnikast üldse rääkida või me tuleme eraldi Sõveneraldavastele. Märt. Me oleme nüüd kuulanud siin tükk aega absurdseid näiteid totaalsest vaesusest ja muuta küll on vahvad, aga veelgi üle absurdi on ju praegu, inimene maksis ühe krooni selle lehe, kus ta saab teada, mida nädala jooksul vaadata. Ja ta vaatab nädal aega televiisorit, makstes sellest 67 senti 67 senti, kui võtta aluseks tähendab seda mõttelaadi, võiksid laieneda veel, aga kas teile ei tundu, et televisioon viimastel aegadel eriti on äärmiselt vähe võidelnud nimel, et vääriliselt saaks tööd teha? Ja teine küsimus, mida konkreetselt nüüd, missuguseid nõudmisi? Ettepanekute analüüsi on esitatud parlamendile, valitsusele, sellest aktsioonist väljastamist? Üks täpsustes küll ma usun, et kolleegid on sellega nõus, et neid näiteid tuues me küll ei nutnud. Olu ei vormisega sisust. Tähendab, ma saan aru, et Märt on emotsionaalne inimene, aga ma arvan, et me ei toonud absurdseid näiteid totaalsest vaesusest. Kõike saab teha väga erineval viisil ja Eesti Televisioon on elus ja edastab igal õhtul edastab igal õhtul suhteliselt korraliku programmi, mida võib küll tõsiselt kritiseerida, mis, mis võib ja peabki oluliselt parem olema. Aga, aga see on siiski televisiooniprogramm ja mitte kõige viletsam. Me oleme tõepoolest meile antud raamides meile antud raamidesse esitanud. Esitanud Eesti vabariigi rahandusministeeriumile oma protestid eelarve suhtes, mida, mida koostati küll suvel kus kõiki kuiskus, kõiki tegureid, kaasa arvatud inflatsioonitegureid ja palgategureid ja ka lisaks tekkivat seadusandlust oli veel mõneti keeruline vastu võtta. Mitmed meie meie protestid või vastulauset on rahandusministeeriumi tasemel aktsepteeritud. Me. Vähemasti esialgu on jutt niisuguste kapitaalmahutuste lisamisest, mis võimaldaksid neil mõneti oma oma seisu parandada ka ka meie liitumist Euroopa televisioonisüsteemiga. Me oleme nüüd alates esimesest jaanuarist Eurovisiooni liikmed mis asetab meile terve rea kohustusi ja ennekõike. Me oleme lülitatud euro, Euroopa uudiste vastuvõtusüsteemi iga päev juba praegu kuus või seitse tundi, salvestame Euroopast tulevaid uudiseid on maksnud sidekanalite eest ja nii edasi. Ka need. Ka need summad on lisatud meie eelarve projekti. Nii et on aru saadud ka paljude materjalide kallinemisest nii filmilintide kui ka kui ka videolintide ja nii edasi, ma ei hakka kogu projekti sisu iseloomustama, aga ma pean tunnistama, et nii mitmedki vastulauset on leidnud mõistvalt käsitamist ja selles mõttes meeriti pessimistlikud. Pessimistlikud ei ole. Mis puutub nüüd ütleme niisugusse revolutsiooniliste läbi murdesse siis siin ei ole jah, tõepoolest uue valitsusega esialgu kohtumist vähemasti minul olnud, aga ma olen ka ainult kuus nädalat olnud peadirektori kohusetäitja, see on olnud liiga lühike aeg, et seda sammu ette võtta jõu, kui hakatakse eelarvet tegema. Mega. Ehk ehk õnnestub kohtuda ka, aga valitsuse liikmetega, ennekõike võib-olla kultuuriministriga, kes meie valdkonda peaks nagu valitsuse ees esindama. Aga ma arvan, et ütleme Eesti televisiooni tehnilise rekonstrueerimise projekt ja ma olen ka kusagil kirjutanud, et me peaksime selle televisiooni sel sajandil tehniliselt rekonstrueerima, siis võib lõigata Põldmaga pikemalt kirjeldada üleminekut PAL-süsteemile üldse kaasaegsele digitaalsele televisioonile. Et selleks peab Eesti vabariik tõenäoliselt leidma leidma üsna olulised finantsilised vahendid ja seda ei saa finantseerida iga-aastasest eelarvest mingisuguste lisanduste teel. Siin on vaja ühte põhimõttelist invest investeeringut. Meie arvates ütleme selle suurusjärk kusagil 25 30 võib-olla ka 50 miljoni dollari ulatuses. Niisugused, ütleme ravivahendid, need on kusagil kaks, kolm miljonit aastas ja, ja nende leidmisega võib-olla tuleme ka toime alles paar päeva tagasi, meile pakuti siin ühte, tõsistin investeeringute sele ideega töötame ja kui see õnnestub siis siis võimalik, et me saame üsna üsna kvalitatiivse sammu siiski edasi astuda, kuigi me peame endale aru andma, et meie tuluallikad on ainult reklaam ja kirjastustegevust osutatavad teenused. Kõik järgmised tuluallikad on igaühe täiesti taskus. Iga Eesti kodaniku taskus on see raha, millega saab Eesti televisiooni, ütleme, tehnilist seisu, töötingimusi viia oluliselt paremale tasemele ja ma ei ole nii optimist ja ei arva, et siin lamab nii palju majandusliku raha, mille kasutamisel peale pole keegi tulnud. Et see oleks nüüd oluline möödalask. Nii et me oleme kaugel sellest, et nutta. Me oleme Siin majas töötanud enam palju inimesi väga pikki aastaid teinud tööd armastusest selle professiooni vastu ja teame, et põhi ei ole selle maja jaoks kaugeltki käes, ka siin on veel üsna kõvasti reserve. Ja kui nüüd ka väljast tegijad juurde tulevad ja lisanduvad, siis ütleme mina rahvustelevisiooni pärast eriti südant ei valuta. Kleinberg Raadio Vaba Euroopa jätkates seda naeses jutu küsiks, millistel kaalutlustel? Eesti Televisioon andis ära reklaami ainuõiguse ja õhtused parimad ajad. Reklaamitelevisioonile. On teil mõni teine ettepanekutes oleks pidanud toimima. Ma arvan, et ma arvan, et see oli momendi oludes üsna õige otsus. See otsus võimaldas meil teostada programmi reformi. See võimaldas meil rakendada reklaami reklaami tootmiseks ja hankimiseks väga professionaalse organisatsiooni. Kes on siiamaani esimese poole aasta jooksul härra lepi, istub stuudios ja võib seda minu sõnu kinnitada. Kes on esimese poole õhtu jooksul garanteerinud Eesti televisioonile kuus tundi ostuprogrammi nädalas ja väga korralikud sissetulekud reklaamist. See ei tähenda monopoli, sest kõik otseselt monopoli, sest kõik teised reklaami tegelikult võivad töötada vahendajatega, kaasa arvatud ka Eesti Televisioon ise võid vahendajana töötada. See mudel ei ole Eestimaa pinnal välja mõeldud, et samasugune mudel töötab siin meie naabrite soomlaste juures ja nii palju kui mina tean, on niisugune mudel tunnistatud Euroopas üheks parimaks mudeliks. Selle mudeli kõige suurem voorus on see, et ta võimaldab rahvustelevisioonis püsima jääda ja mitte koormata maksumaksjat liiga suurte liiga suure televisiooni maksud. Võimalik, et aeg areneb, edasi tuleb see seadus ja seaduse arutamise käigus, nüüd on tekkinud terve rida privaattegijaid, tuleb leida teistsugused lahendused ja ma arvan, et kõik need, kõik need variandid tulevad tõsiselt kaalumisele. Kasedeemon, apoliseerimise võimalus. Reklaamiraha, mis Eestimaa pinnal on, jääb ausalt öeldes ikka sama suureks, sõltumata sellest, kuidas ta siia televisiooni jõuab. Oluline, et ta jõuaks maksimaalselt professionaalselt, ausalt ja kvaliteetselt, see on lõpule siin konkreetselt edasi. Kui suure protsendi nendest tuludest saab Eesti televisioon endale ja kas need protsendid on laekunud Eesti Televisioon, kuidas nüüd on kasutanud ära soovitused oma soft? Ei, ma ei soovi, ma, küsimus on teile ja mul ei ole väga täpset ülevaadet. Nüüd teile numbriliselt siin pressikonverentsil seda öelda. Aga aga põhimõttevõime küll teile esitada n saate selle põhimõtte esitada. Mul ei tule praegu kõiki nüansse ette, ma olen ka nii pikalt rääkinud. 50 protsenti kogu reklaamikäibest on Eesti televisiooni kas on laekunud siia juba ja loomulikult on ja kuidas seda? Ma ei taha lihtsalt, et liiga ebatäpselt informeerida, ma tahan, et ütleme, meie lepingutingimused oleks esitatud maksimaalselt täpselt. Ole Henn, palun esitan siia mikrofoni, siis on kõigile. End of the on kas kahe organisatsiooni vaheline leping ja me ei pea vajalikuks seda afišeerida, siinmail on lepingus tulude jaotus sätestatud vastavalt sellele, kui suures mahus märke veel programmil vastu saame ja sõltuvad. Vaat sellest, kuidas te olete selles osas kokku leppinud jaotatakse reklaamist saadud tulud. Ja kui suured absoluutnumbreid ma ei pea vajalikuks teile öelda, ma ei tea, me ikka peab. Sõltuvalt sellest, kui edukalt müüakse reklaami ja kui edukalt lüüakse. Et ma annaksin siin elada. Aga siin on kõik. Hästi vana ja nüüd ma ei võta, osalesime, mina küsiksin selle juurde, tahab naabrist Vabarappa. See leping on minu arust ebanormaalne, miks televisioon, Särak, kõik reklaami, kas ta või nende ratta 20 protsenti kasvatada saadeti lõpul näiteks sponsorite nimesid, mida praegu ei tohi teha. Tohib küll, ma olen aru saanud, et Talleggi lubada, kui seda on tehtud, siis on ära lõhkunud, ähvardame. Oh, ei päri. Päris nii ei ole ma kedagi ähvardanud. Nimelt meil on midagi tõestada praegu seda ma proovinud küsimusele vastata ja ma tahaksin, et selle seltskonna Eeesse härra tähendab. Sõidame, sama sõnul on haigus maailmale emotsioone, allikaid ja keda ma olen kaevanud? Ma küsin, küsimus on selles, kas, kas on okei, ma võtan isikliku solvamise ja pärast. Võtan endale sotsiaalne proual sellel hooajal erakordselt palju, võib-olla isegi natukene natukene liiga palju. Meile kohati tundunud ja meie leping raami televisiooniga ei ole kuidagimoodi takistanud erinevate saatetespontseerimis lepingute sõlmimist. Ja üsna hulk meelelahutussaateid lastesaateid on on sündinud spordisaateid on sündinud sponsorite abiga. Kui te mäletate, siis see aasta oli olümpiamedalit kaks väga suurt projektini Albervil kui Barcelona ja kui ei oleks olnud sponsoreid, poleks seda eesti rahvas, on niisuguses ulatuses näinud. Aga ka mitmed-mitmed, meelelahutuslikud sõud, mis on siin sündinud, härra normann, jaksu. Üks autoritest istub stuudios ka see on projekt, mis põhineb peaaegu väga suures osas sponsoritele ja mingisugust takistust siin siin ei ole olnud. Nii et ma arvan, et see on nüüd mõneti niisugune. Alusetu süüdistus, nimesid küll, jah. Ja vastavalt läbi. Et kui te, kui te soovite pressikonverents lõppenud, siis me võime teile nimetada kümnete sponsorite nimesid, loomulikult nende. Ma pean veel tunnistama, et sponsorlus toimub Eesti televisioonis ainult sellisel viisil, et Eesti televisiooni ja sponsorfirma vahel sõlmitakse leping. Ja selle lepingu sõlmimise eeltingimuseks on see, et vaadatakse läbi selle saate eelarve, vaadatakse, milliste kulude katteks lähevad need sponsorrahad ja kogu sponsoreerimise. Niisugune praktika põhineb eesti televisioonis kehtivatel sponsoreerinud reeglitel ka neid nii-ütelda saada, vaadata, kui te tahate, kus on väga detailselt ära kirjeldatud see, kuidas sponsorteave üldse ekraanile võib jõuda, mismoodi need rahad tulevad televisiooni ja kuidas neid jaotatakse. Nii et siin me oleme Euroopast üsna palju eeskuju võtnud ja ütleme, ma julgen öelda, et niisuguses reeglistiku mõttes kontseegol laitmatu sellest reklaami ei tohi teha. Mida tähendab nendele sponsoritele, reklaamisaastast saates ei tohigi palluril jõul kaablil sponsoritel huvi. Sponsoreerin toona ei oleks võinud meiega täpsustan veidikene tähendab seda asja reguleerib Euroopas selline asi, mille nimi on Ekda joopian kruttamatiivi Advatasin ja see ühendab praegu vist 24 või 25 maad. Põhireeglistik valdava enamiku maa Euroopa riikide jaoks on välja töötatud seal meie sponsorreeglid suurel määral kattuvad nendega ja see on spetsiaalselt loodud organisatsioon erinevate keerukate, väga kallite televisiooni aktide finantseerimiseks, nende hulka kuuluvad noh, väga suured spordiülekanded ja, ja no ma võin tuua teile niisuguse näite, et nelja aasta jooksul, mis seal näiteks Grupp töötanud oma spetsiaalsete meetoditega Belgia prantsuskeelse osalejad siin kolme ja poole miljoni elanikuga nad saanud ainult sponsorteabe eest 24 miljonit prantsuse franki, millega on päris palju ära finantseeritud just suuri ülekandeid, see on reeglistik, see ongi noh, erinevates riikides on erinev viis kuni seitse sekundit sponsorteave mitte üle kolme ja noh, seal on omad niisugused väiksed detailid juures, nii et see kõik on lubatud. Sponsorluse süsteemist on loomulikult täiesti väljas, Eesti televisiooni uudiste direktsioon ei ole sellega kuidagi kuidagi ja mingil viisil seotud. Tuvastavad veel ütelda, kui te lubate, ma ka lisaks sinna, et meil, noh, ma saan aru, siin tekib küsimus, et ei läheks niisugust muljet, et me nüüd oleme viimased eeslid, kes laseb endale nagu naha üle kõrvade tõmmata. Ma tahtsin öelda nii tehnilise juhina ka, et, et nagu me läksime väga selle peale selle uue süsteemi peale, sellepärast et mida keegi ei maininud, praktiliselt reklaam Filmuma aktsiaseltsi loomisel kogu põhikogu, see sissemaks läks kõik umbes 400000 eks ole. Ma ei, 400000 dollarit, sellest osteti väga kõrgekvaliteetset televisiooni tehnikat, Waba riiki tähendab kõigepealt sellepärast nad vahel nagu nende toodang, isegi nii erineb meist nii paremas suunas vahel. Tehniliselt ma mõtlen, tähendab, nad ostsid nii palju tehnikat selles mõttes, et meie vabariik sai selle tehnika siis esiteks, teiseks muidugi kõik see tehnika, mida kasutas tema, Eesti televisiooni tehnikat, see nüüd ja Eesti televisiooni pärand. Nii et sellepärast noh, meiega, selles mõttes me olime, noh, nii, meil õnnestus ausalt öeldes vabariigist 400000 dollarit rakendada kohe televisiooni teenindus, mida me muidu poleks saanud saanud kuidagi. No antud juhul ka Eesti televisiooni, sellepärast et see tehnika, millega töötas reklaam, televisioon kogu aeg on nüüd ainult Eesti televisiooni oma oma huvide huvidega, nii, palun, aga ma tahtsin seda öelda, et noh, et ega see ei ole midagi, meie lepingus on ka niisugune punkt, et kui me leiame Don, tähendab aastas etteütlemis me leiame, et meile väga liiga tehakse, siis me võime ka seda seda muuta, meil on ainult vaja aastaid öelda, me võime neid tingimusi muuta, nii et ega see ei ole välistatud, et me jääme nüüd tähelegi. Annan sulle tagant on küsimus, on Hannes Rumm, Postimehes on mind hämmastanud, üks võiksid televisiooni tulude osas reklaamitulud. Praegu on Eesti televisioon monopoolne ajatele koos reklaamitelevisioon, monopoolne televisiooni reklaamitegijad Eestist. Teiseks puudub kui seadusandlus, mis lüliteeriks, kui palju tohib näiteks saates tunnis olla reklaami. Ja ometi ometi on tänavu loodetav tulu tähendab praktiliselt protsentides viis protsenti Eesti televisiooni tuludest ainult reklaam, järgmisel aastal see loodeta või kavandatav tulu väheneb veelgi. Kontsert normaalne, ja miks see nii? Kohe vastan sellele küsimusele, et kas need kaks sõna ainult selle sponsorluse kohta veel lõpetuseks sponsoritel ei saa olla mitte mingisugust mõju saada sisule. Sponsoreerivad. On juhtunud, on juhtunud Eesti televisioonis, et selle reegli vastu on eksitud, me oleme selle vastu üritanud olla maksimaalselt karmid ja möödunud nädalal võtsin ma ise maha või saate, mis oli seda reeglit põhimõtteliselt rikku. Kus oli tehtud saade, mille sponsor saade oli tehtud firmast, kes oli selle saate sponsoriks, niisugune saade loomulikult eetrisse jõudnud tegijate teadmatust. Ja, ja loomulikult niisugust asja juhtuda ei saa. Kui on osutada mõningatele üksikutele vigadele, siis neid tõepoolest me kõik õpime ja neid võib tasapisi aeg-ajalt siin juhtuda, aga, aga põhimõtteliselt seos konsoleerimisele saate sisu vahel ei saa olla ei reeglite järgi ega ka praktikas mitte. Ja sponsorid on Eesti sponsorid on väga agaralt kasutanud võimalust, on tõepoolest niisuguse, ütleme heategevuse ja reklaamivahepealne vahepealne asi, see sponsorlus, kus tegelikult inimesed saavad oma raha eest suhteliselt vähe teavet enda kohta edastada, nad ei tohi oma kaupu ja teenuseid reklaamida. Nad saavad edastada ainult oma sponsor, teate oma firma nime ja tegevusala nimetamisega, see on peaaegu kõik. Aga on leidunud firmasid, kellele on ka see olnud piisav ja näiteks eriti telemängude puhul, kus on kena ju välja panna huvitavaid auhindu on niisugust praktikat kasutatud, kuigi ütleme kogu Euroopa loogika ja nad on väga rikaste stuudiote loogika on niisugune kasutada sponsoreid võimalikult vähe, ajakirjandus peab olema maksimaalselt sõltumatu ja igasugune sponsorlus on ikkagi nii või teisiti kuidagi enda seostamine nendega, kelle käes on raha. Aga, aga sellepärast me oleme üritanud nüüd seda asja tasa ja targu teha. Ja nüüd, mis puutub reklaami rahadesse, siis kõik asi areneb ja reklaam, televisioon tegutseb, et Eesti televisiooni eetrimüügiagendina iseseisvana nüüd pool aastat. Ma olen olnud ühel juhatuse koosolekul kus on tehtud esialgseid kokkuvõtteid, tõenäoliselt juba esimesed tõsised majanduslikud majandusliku tegevuse kokkuvõtted laekuvad juba kusagil kuu kuu lõpus, kus me saame näha juba päris päris korraliku majandusliku analüüsi, see on olnud firma stardiaeg. Meie ja praegu on raske hinnata, kas need, kas Errdeevee on toiminud kui hiilgav ja edukas firma või on täiesti ninali kukkunud ja äpardunud. Meie välispartnerite teater, Tertele partnereid on, on Mainas televisioon 10 protsendiga. Meie välispartnerite poolt on juhatuses laga respekteerida televisiooni professionaal härra Paavel ja tema hinnangute kohaselt need esialgsed esialgsed majandustulemused on väga head. Nii et härra rumm, mul on esialgu raske teie küsimusele täpselt vastata reklaamitulude osa Eesti Televisioonis Eesti televisiooni turudes. Et tõenäoliselt on teda tõesti võib-olla hinnatud järgmise aasta projektis mõnevõrra tagasihoidlikumalt, väga kena, kui need osutuvad oluliselt suuremaks. Ma täpsustaksin pisikesi detailina, tähendab, need on olemas küllalt täpselt tabelid. Mitut tabelit nimetatakse tabelit, hinnangud selle kohta, kui palju liigub televisiooni reklaamiraha mingisugusel territooriumil, kus elab teatud hulk elanikke, kes on nii rikkad või nii vaesed. Ja näiteks Eesti praegus oma selle reklaaminäitajaga, mis mul on suhtlust kaudsed andmed näiteks ületab praegu meie väikese, väga väikese rahva seest tuleb välja võrdeliselt umbes sama palju reklaamiraha, kui oli Poolas aastal 91 Poolal Ida-Euroopas vabanenud maades selle näitajaga kõige esimene, see on üllatavalt suur number, see reklaamiraha ei ole kaugeltki nii suur, kui arvatakse. Kui näiteks 1001 inimese kohta reklaamiraha televisioonis Kreekas on umbes seitse dollarit inimese kohta siis Ida-Euroopa maades ja sealt tuleb see 0,0 millegagi. Nii et need rahad on suhteliselt väga väikesed ja nad suurenevad nii kiiresti, kui suureneb riigi ja ühiskonna rikkus mitte seetõttu, et ta on tohutult palju reklaami ja keegi keegi ei maksa selle eest ja elanikkond on väga väike. Heimar Lenk telekompanii Ostankina mul on, et mitu-mitu korda üles tõusta, ma küsin kohe mitu küsimust ja tähendab, et keegi ei solvuks jännasema. Rõhutamatan paluksin haliseni arvamust asjadele punktiks. Kuidas, kuidas te hindate praegu kaks vist kaks aastat tagasi, kui lahutati tele-raadiokomitee meil oli, kas see on andnud need positiivsed tulemused? Negatiivsed tulemusi andnud? Unt kaks. Kas teile ei tundu, et siiski Eesti televisiooni viimase kahe poole aasta jooksul reklaamitelevisiooni siiski eelisarendusele nii-öelda aga praegu kuulsime Leiger Põldma käest, et nüüd, kui on reklaamitelevisioon iseseisvunud, sai eestitelevisioon tagasi tema poolt kasutatud tehnika, mis on kahe poole aasta jooksul sisuliselt siiski ära kulutatud. Arvamus lihtsalt. Ja kolmandaks, kas teile tundub ka seda, et siiski vaatamata väga raskele majanduslikule olukorrale on siiski ka Eesti televisioonis töö sisekorra seal väga suuri puudusi olnud viimastel aastatel ja seda tasuks ka vist arutluses. Olles Aktuaalse kaamera peadirektori asetäitja aasta tagasi korduvalt sai üldkoosolekut seal, mitte üldkoosolekule pole olnudki, tähendab, saate oma koosolekutel meelde tuletatud, et Eesti Televisioon on katastroofi äärel Toobalile peadirektor Siimon võttis seda isikliku solvanguna lihtsalt ei ole mingisuguses katastroofis, vaid olema normaalses seisu. Nüüd me kuuleme, et ühestame protsenti peaaegu tehnikast on amortiseerunud jaan tõesti katastroof. Ja sisekorra tähendab korraldatud töökorralduse kohta küsimus. Kuidas te hindate fakti, et eile õhtul Eesti televisioon läigib seda saadet Nõmme tulevikust ja nõmmeprobleemidest, mille autoriks olen mina, saade, mis sai tehtud eelmisel talvel ja rääkida eile õhtul probleemidest EV Nõmme arengu kohta asutustest, mis on juba sisuliselt enam ei tööta Ta peaaegu ükski saates esimestest ei tööta enam vanal ametikohal ja me arutasime eile 45 minuti 40 minuti jooksul nõmme probleeme, kuidas olla, mis on raskusi, kaasa arvatud sellised faktid, et ei ole, ei ole saada kuskil ehitusmaterjale, värve ja nii edasi. Mis olukord praegu on hoopis tagurpidi tähendab sisuliselt kohe praegu sealt tähendab sama, et praeguses pressikonverentsil võtaksime Eesti televisiooni arengut aasta tagasi. Arstid saavad siiski juhtuda Eesti riigitelevisioonis. No televisiooni ja raadio koos või lahku on tõepoolest tõsine küsimus, seda enam, et seda on puudutatud ka valitsusprogrammis. Ma usun, et minu kolleegid, kes siin ruumis istuvad, võivad täpsemalt kommenteerida, sest sest ma olen olnud suhteliselt kaugel nende otsustuste tegemise juurest ja nende põhjenduste otsimise juurest, miks lahku minna ja, ja miks mitte mitte koos olla. Ja ehk nad selle teile kohe ka annavad. Praegu momendil on üsna keerukas näha, ütleme, lahutamise protsess on nüüd kaks aastat toimunud ei vastu ju seadusandlikult. Jõu selleks leidusid tookord kaalukad argumendid kui ülemnõukogu niisuguse otsusetegijad, raadio, televisioon võiksid eraldi tegutseda ja ma pean tunnistama, et vähemasti minu silma läbi tegutsemine iseseisva juriidilise isikuga isikuna nende kahe aasta jooksul ei ole Eesti televisioonile küll mingisugust kahju toonud, vastupidi tõstnud meie enesetunnetust ja vastutust meie organisatsiooni eest ja ei ole olnud niisuguseid, ütleme administratiivseid, ühikuid, mis oleksid nagu meie põhitegevusest väga kaugele, kellele tuleks mingit aru anda või midagi selgitada ja kellel reaalsest konkreetsest tööst ei ole, ülevaadet, samal ajal võimaldas sega, võimaldas sega siiski sedasama bürokraatiat vähendada mõlema asutuse puhul. Ja kui me praegu räägime sellest, mida meid ühendada võiks siis ja mis oleks nii-öelda majanduslik resoon selle kõige puhul siis kohe esimesel pilgul on raske leida niisuguseid kaalukaid kaalukaid argumente, et oluliselt palju see nii-öelda personali ei vähenda, vastupidi, teda tuleb juurde, tehasest tuleb luua ühisorganit. Teiseks me asume täiesti erinevatel majandusterritooriumitel. Nendes riikides, kus võib-olla kõik on ehitatud tõesti ühte majja sisse, oleks rumal, kui kaks organisatsiooni kuidagi lahutada, me, me, me oleme territoriaalselt eraldunud, meie tootmisterritooriumid on eraldi. Ja Leiger Põldma võib kinnitada, et me oleme ka tehnoloogiliselt praktiliselt siiski täiesti erinevad organisatsioonid ja me oleme nüüd juba ka kuidagi mentaalselt ju Hiltki lahku läinud, vaatamata meie headele koloniaalsetele sidemetele juhtkondade tasemel. Nii et Meie ise oleme väitnud seda ja ma olen seda öelnud riigikogu komisjoni ees, et kui me räägime ühtsest televisiooni ja raadiosüsteemist Eestis, siis võib ta olla teatud iseseisvate juriidiliste ühingut juriidiliste isikute ühendus läbi selle halduskogu, mida seekord luua ei õnnestunud, aga mis tõenäoliselt varem või hiljem, kui seadust tuleb, ikka luuakse, see on kõikjale Euroopas nii. Ja see halduskogu siis ütleme, nende ülesannete lahendamiseks, mis on ennekõike strateegilist laadi, mis tegelevad kommunikatsioonivaldkonna põhimõtete küsimuste lahendamisega seal Me peaksime tõesti istuma ühe pingi taga ühe laua taga. Aga praktilises igapäevases töös moment, võib-olla ma olen valesti. Niisugust otsest vajadust ei näe. Ja seda pole näinud ka väga paljud organisatsioonid meie ümber Euroopas, Ungaris, Poolas, Rumeenias, Lätis, igal pool on raadiod televisioonid lahutunud, nüüd kui on toimunud restruktureerimine. Sisuliselt on ka üles raadio koosneb täiesti iseseisvatest organisatsioonidest, kellel on oma eelarve omad raamatupidamised TV1 ja TV2-le ja kes küll moodustavad jah ühe niisuguse ühtse administratiivse kehand ja kes on siis sisuliselt täiesti täiesti iseseisvalt. Nii et ütleme, kui me läheme seda teed ja hakkame televisiooni ja raadio ei ole kokku panema siis ma usun, et need inimesed või see kogu, kes selle üle otsustab, peab lihtsalt kaaluma, mis tulusest tõuseb. Praegu on seda tulu suhteliselt keerukas, keerukas näha, aga ma kordan veel kord, et ma võin. Ma võin eksida. Neljas Errdeevee leelisarendus Nojah, eks eks tal mingisugune eelis tõepoolest oli, sest Aado teenis raha teiseks, ta oli uus asi ja kolmandaks olid seal peal ka väga aktiivsed ja elujõulised ja tublid inimesed. Jõu tehti ka palju vigu, rabati õhku, väga uus asi. Ja ma ei taha öelda, et ei oleks põhjust etteheidete tegemiseks, aga lõpptulemus on see, et on sündinud täiesti korralik organisatsioon. Esialgu pole mul põhjust öelda kuidagi teisiti. Kes toob Eesti televisioonile tulu? Kes on meid varustanud ja varustab päev nädalas kuue tunniprogrammiga? Tahan vabastanud Eesti televisioonist niisugusest koormast, kes aitas meil pöörata Eesti televisiooni programmi läänest itta. Nii et ma usun, et me ei teinud mitte halba tegu, kui nüüd lausa veatut võib-olla mitte. Nii et võib-olla see tuleneb minuni sugusest tolerantsist Telebest iseloomustada, ma üritan asjades näha kõigepealt niisugust head head ja positiivset, mis sellesse Heimar puutub, et majas on asjad ligadi-logadi, siis ma olen peaaegu sunnitud sinuga leppima. Jah, üsna paljudes asjades peaks meie oma sisemine töökorraldus alates meie töötingimusest, tingimustest, inimeste suhtumisest, vastastikusest nõudlikkusest, ka juhtkonna nõudlikkusest. Kõik see peaks olema kaasaegse organisatsiooni tasemel. Ja nagu paljudes ma ei usu, et Eesti televisiooniorganisatsioon on ainus organisatsioon, kus veel niisugust sotsialistlikku segadust ütleme töökorraldusest on ju, seda on igal pool siin uulitsel meie ümber me anname endale sellest väga täpselt aru. Ja ja loodame, et see taandub. Ja see noh, elu ise ja see pingestunud olukord meid ka aitab võimalikult kiiresti statud taandada. Meil on planeeritud mitmeid tõsiseid resursse, ma olen sellest ka kusagil kirjutanud, kindlasti tuleb ressurssi reform Eesti Televisioonis, kus raha hakatakse väga täpselt lugema väga täpselt jaotama, kus raha üle otsustamine viiakse võimalikult madalale vastutus tasemele, praegu on televisioon liiga tsentraliseeritud oma juhtimise süsteemilt. Ja niisuguse vastutuse jagamine tõenäoliselt otsime distsiplineerib paljusid olulisi suhteid siin majas. Nii et. Ma olen kahjuks sunnitud ütlema, et ma ka siin olen suhteliselt optimistlik. Kui niisugune kaadri resurssi reform teostub, majja tulevad noored inimesed sunnitud juba tegutsema, ütleme kapitalistliku ökonoomia põhimõtete alusel, siis väga kaua see segadus kesta lihtsalt ei saa. See on täiesti klaar. Mis sinu saatesse puutub, siis ma pean avaldama kahetsust, et midagi niisugust on? On juhtunud, jõuame meie hankeprogrammide toimetuses jätnud või kes seal eetrisse planeeris, midagi siis kahe silma vahele ja ja. Ma pean su ees vabandama, et see nii on. Ainar Ruussaar, Uudistetalitus, BNS Mul on küsimus härra ees moel. Öelge palun, kui heaks hindate uudistesaadete mahtu? Tere programmis. Kuidas toimub TV-uudistesaadetes uudistevalik, mis printsiibil ja kas on mingeid takistusi operatiivse info edastamisel? Mulle tundub, et ideaalses ideaalses variandis peaksid muidugi olema Eesti televisiooni uudised juba hommikul. Mul on endal sellekohast reporteri ja toimetaja kogemust. Et on võimalik ärgata ja alustada tööd palju, palju varem. Reaalses praeguses Eesti televisiooni aktuaalses kaameras võib kõne alla tulla ja me oleme seda kaalunud. Esimeste uudiste nihutamine paari tunni võrra ettepoole. Lisaks laupäevased ja pühapäevased päevad nii-öelda kuskil kella kuue-seitsme paiku. Tulla lühiuudistega eetrisse. Uudiste valik muutub iga päevaga keerulisemaks, sellepärast et et lihtsalt neid allikaid neid võimalusi saada uudiseid. Just ennekõike juba pildis on tohutult lisandunud. Eesti Televisioon ja eriti uudised on juba mõni aeg. Üks tõenäoliselt kõige aktiivsem Eurovisiooni uudiste vahetaja endise nõukogude liidu territooriumil. Me oleme väga palju ette jõudnud selles mõttes lätlastest ja leedulasest leedulastest Ki. Me jälgime kogu aeg seda, seda pildi ja infolevi, mis tuleb välismaalt lisaks sellele loomulikult needsamad, mida enam-vähem kõik toimetused omavad alates etast Reuters ja BNS-ist. Ja nii et see valiku tegemine selles mõttes on, on, on iga päev üha raskem. Mis aga puudutab kodu ja ütleme Eesti ja siin Tallinna uudiseid, siis siis ma usun, et meie, meie valik on, on praktiliselt sama või väga lähedane sellele, mida ka teised teised Teised sama alaga ja sama sama tööga tegelevad inimesed on teinud iga kordei tõesti ei jõua kaameraga igale poole, sest et nagu ma enne ütlesin, on meil iga päev kasutada kolm beeta kamkaamerat. Kui on üks nendest, näiteks täna on üks kaamera Pärnumaal, siis kasutada kaks kaamerat ja me oleme nii palju omalt poolt püüdnud oma sisetööd organiseerida ja, ja korraldada ümber, kui see vähegi võimalik oleks. Ma näeks hea meelega, et meil oleks kindlasti vähemalt kaks kaamerat juures, siis üks nendest oleks tõenäoliselt kogu aeg valves. Et teha seda neid, mida näiteks teeb kenasti kuku. Nii, kui kuskil midagi juhtub, siis istutakse autosse ja sõidad, sõidetakse kohale televisiooni ja ka Aktuaalse kaamera lihtsalt tehnoloogia on, on sedavõrd raskem, kohmakam lisaks meil puudub praegu selline võimalus, nagu näiteks seal Bornholmi, see on. Et me läheme väikese masinaga, ükskõik kuhu ja oleme otse-eetris seal võimalus lihtsalt Meil puudub, meil on võimalik liigutada suurt ülekandejaama, aga see on, see on 100 korda veel kohmakam, kui, kui me, kui me seda tahaksime. Need lühidalt kokkuvõttes ma arvan, et et praegu me töötame nii-öelda riski ja miinimumi pinnal, nii sisus kui vormis tuleks kindlasti uudiste esimest uudistesaadet nihutada päeva poole ja, ja esimesel võimalusel alustaks muidugi hommikuuudistega. See, mis praegu hommiku televisioon teeb, ei ole päris tõsiseltvõetav uudiste uudiste edastamine, seda enam, et seal ei ole ka kõik meie uudise uudistega reaktsioon, inimesed aga mis puudutab. Mis puudutab valikusse, siis, siis see on jah. See on igapäevane, väga tõsine ja suur töö. Et need need uudised kätte saada, need inimesed üles leida. Kes need teevad, ma mõtlen välismaa korrespondent ja me oleme viimasel ajal üsna suurt rõhku pannud oma oma väliskorrespondentide võrgu väljaarendamisele, omamata mitte ühtegi. Nii-öelda palgalist korrespondenti mitte üheski riigis, meil on praktiliselt kõik inimesed arvel, kes sõidavad meie oma inimestest ja need hääled ja need näod, kes, kes meil on siiamaani nagu välismaalt teinud. Need on kõik, mitte koosseisulised. Freilans põhjal toimivad korrespondendid, see toob enesega kaasa väga palju organisatsioonilist tööd. Sellepärast et need inimesed ei ole kohustatud olema nendes kohtades, kus nad peaksid olema teatud ajahetkel. Ja palun. Mul on küsimus Harošiilid, seitsmendaks detsembriks ootab riigikogu kultuurikomisjon võimalikke kandidaate Eesti raadio peadirektori kohtadena. Veel otsustas Eesti raadio töökollektiividelt tõsistavad omalt poolt peadirektori kandidaadiks Paul Himma. Öelge palun, kas esitelevisioon restitutsiooni kollektiiv esitab oma kandidaadi peadirektori kohale, millal see asi otsustatakse, kes on võimalikud kandidaadid? Tähendab peeti, raadio on eks natukene käinud ees. Riigikogus selles küsimuses Nimelt esmaspäeval tuleb Riigikogus arutamisele Otsuse eelnõu riigikogu otsuse eelnõu kus esimene punkt on keskfraktsiooni poolt esitatud eelnõu, kus esimene punkt tõepoolest sätestab selle, et Eesti televisiooni ja Eesti raadio peadirektorid valitakse kultuuri-haridus- ja teaduskomisjoni ettepanekute põhjal. Kõik ülejäänud. Ideed, kes võiksid olla nende kandidaatide esitajaid, kellel on niisugune õigus, antakse? Kas riigikogu piirad seda riigikogu fraktsioonidega või laiendab seda veel mingitele ühiskondlikele organisatsioonidele, sealhulgas ka ka televisiooni ja raadiokollektiividele. Seda praegu sellest seaduseelnõust ei nähtu. Nii et ütleme, kui me tahame toimida rangelt nendes raamides, mida kirjutab ette meile meie seadusandja, siis praegu me võiksin ma vastata, et ootame ära esmaspäeva, nii nagu otsustatakse, nii me teeme, kui tele- ja raadiotelekollektiivile antakse riigikogu poolt õigus kandidaate esitada, siis loomulikult me sellega esitada. Kui seda õigust miskipärast ei anta, noh, ütleme, on võimalik ka niisugune variant siis jääb televisiooni. Kuna raadio on juba sammu teinud televisiooni kollektiivi või ka siis televisiooni kollektiivi eri osade, neil on ametiühingud olemas ja ja erinevad toimetused, reaktsioonid, siis võib jääda ka nende oma otsustada, kas nad ütleme, esinevad siis niisugune survegrupina ja ja vaatamata sellele, et riigikogu otsustas kuidagi teisiti siiski oma kandidaadid kultuurikomisjonile esitavad Me ei ole selles viimases veel omavahel täpselt kokku leppinud, kuidas toimida, ma tean, et majas on ametiühingul ja ka töötajate erinevatel rühmadel oma ideid ja kandidaate. Ja tänadele, nõukogu, kes koguneb kell 14 30, üritab selles asjas selgust saada või vähemasti välja töötada see see põhimõtteliselt, kuidas seda teha. Raadio ei valinud minu arust mitte kõige halvemat viisi oma kandidaat esitada ja tõenäoliselt me seda ka juhul, kui nüüd meile see luba antakse. Võimalus otsusega antakse tõenäoliselt seda ka. Ja päris kindlasti teeme televisioonimajas. Ju siis teisipäeval, pärast seda esmaspäevast arutelu, ma usun, et see läheb nüüd ehk kiiresti. Kõikidel juhtudel ka siis, kui niisugune luba tuleb, kui ka siis, kui niisugust luba ei tule, siis tõenäoliselt mingid osad kollektiivist võimalikult, et seda teevad ka sellest sõltumatu. Ma annaksin hetkeks sõna Endel Sõerd, Endel. Ma saan praegu Eesti televisiooni vanamenetlus märg, ütleme amet külvata. Esimees on meil puhkusele oma osatäitjana tema eest, siis tähendab see, mis sain praegu, ütles ametiühing. Päris nõus sellega ei olnud. Et me jääme ootama esmaspäevast päeva. Me alustasime juba vastavalt ametiühingu otsusele, alustasime küsitlusi toimetustes volinike kaudu ja sealt on Donaldi mõnegi kandidaadi nimi. Ma arvan, et need on praegu veel vara välja öelda kuna kõik kõik nii-öelda küsitluste andmed ei ole veel laekunud. Aga põhimõtteliselt oleme arvamusel, et nii või teisiti, ükskõik kuidas riigikogu otsustab, igal juhul ka meie esitame raadegi oma kandidaadi. Minu arusaamise järgi see aeg. Ma olen üle elavat, tõi pärastsõjaaegsete kael ja televisioonikomitee esimehed ja asetäitjatest direktorit. Nad on olnud niimoodi, et alguses tuleb kuulujutud ka, siis siis istub mees äkki oma kohale, eelmine lahkub. Ma arvan, et see aeg peaks möödas olema, et kollektiivil on ikkagi meeskonnatööd, meil peaks ka olema ikka mingi õiglus omaettepanekut oma oma arvamust välja öelda ja selle selles suunas me praegu tegutseme. Ma loodan, et seda ei võeta juhtkonna poolt ükskord juba roll öeldes mingi lõhe löömisena. Aga inimestel peaks siiski olema õigus oma arvamust välja öelda. Ja me oleme valmis kohe ka ükskõik mille me otseselt tuleb ametiühingu üldkoosoleku kokku kutsuma selle otsuse alusel siis oma kandidaadi ilmselt sama kandidaadi juba välja, ütleme nii, et ma sain aru, sõltumata sellest, missugune on riigikogu otsuse Eesti televisiooni töökollektiivi igal juhul oma kandidaadi esitada. Ja vähemalt nõudmise selle kandidaadi poolt või vastu hääletamisel või valimisel kahe kandidaadi vahel. Need on küsimused, on üks täpsustav küsimus, harrašeinid, Öelge, palun härra seinal loomulikult selle otsuse aega, mille riigikogu loodetavasti esitavad põhiliselt tele ja raadio peadirektori kandidaadiks erinevad poliitilised jõud. Öelge palun, kas on mingisugused poliitilised parlamendifraktsioonid või parteid pöördunud teie poole ettepanekuga kandideerida ETV peadirektorina? Ilmar Taska valinud Reporterisaalis tehniline küsimus tehnilisele juhile. Sellel nädalal ma osalesin kahes Eesti televisiooni televisiooni programmis ja nad olid tehtud erinevate toimetuste poolt pealegi väga tugevate professionaalide poolt ma täiesti usaldan professionaalseid omadusi nii režissööride kui toimetajate poolt. Ja sellegipoolest minuga filmitud lõigud osutusid sajaprotsendiliseks tehniliseks praagiks. Ja mind huvitab, kui suur on Eesti televisiooni filmitud programmide puhul praadi. Protsess, kuidas tavaliselt umbes välja näeb. See küsimus huvitab ka väga suurt osa Eesti Televisioonis. Aitäh hea küsimuse. Vaat ausalt öeldes, ega me ei ole kuidagi noh, niisugust, missugune protsent. Praaki läheb näiteks ma ei tea isegi kas te võiksite öelda, mis, mis tehnikaga teil tehti, kas oli, nüüd tehti film Pedale. Said ära siis? Mind ei olnud möödunud nädala pärast. Äkki pearežissöör, Vello Reili saab selle aasta eripära. Vajus saatuse rongi pealt praeguse pildikraadiga. Tagamiseks. Muljet üldiselt peda peda tehnikaga tehtud saated on ikka noh, nii. Noh, seni nagu ikka just oma praagi protsendilt on nad suhteliselt muidugi väikesed olla. Aga noh, tõepoolest, ma julgeks öelda, et, et nagu võte, praake tavaliselt nii väga ei esinegi, mina hakkavad tekkima need montaazi praagid näiteks meie beetakaamerad, millega me töötan, petagam kaamerad, nüüd on meil 86.-st aastast töötavat töötavad tõepoolest peaaegu kolmes vahetuses iga kaamera peal neli operaatorit. Nii et kui operaator puhkab, praktiliselt aparatuur puhata ei saa. Ta on nii-öelda töötab, töötab nii 150 protsendiliselt. Kaamerat kaamera nagu nojah, ma ei oska isegi öelda, et oleks, ma teaksin, veel hullem on lugu Montaažiga ja eetrisse minekuga kus ausalt öeldes iga Aktuaalset kaamerat ma vaatan, niukse, teata värinaga, ootan, mis sealt võib jälle tulla, sellepärast et aparatuur on noh, küllaltki keerukas ja harukordselt hästi meil vastu pidanud, sest noh, tõepoolest läheb. Kuues aasta töötavad täiesti noh, niisugustes tingimustes, nii et tehnikale meile etteheiteid ei ole. Personali ka mitte, me võime täiesti öelda. Meie operaatorid on tõepoolest vaat niisuguse metsiku ekspluatatsiooni kannad vastu pidanud, siis saab ainult au öelda operaator, nii et, aga kui esineb praake, siis noh, ma ei usu, kui seal oli eripäraks, ma kardan, et see on natuke vist isiku praak. Seal vist oli pildi praak ja tähendab kõik tehnika üle kontrollimata. Mul on natukene nüüd raske, sest ma tõesti ise ei näe midagi, aga ma loodan, et ma vaatan, ma, ma vaatan ja teatan teile üks. Lisa veel sellele, millest rääkis härra Põldma. Kui reeglina kasutatakse peeta kammkassette neli-viis, võib-olla maksimum korda kuus korda arenenud televisioonidest ja ka mitte nii väga arenenud, siis meil veel mõni aeg tagasi kasutati ühte kassetti viis kuni kuus aastat. Nüüd on olukord natukene paranenud, nii et, et sellest võib ise teha järeldused milline kvaliteedi tegelik tase ja milline praagi protsendi võimalus on praktiliselt iga hetk olemas. Tomi salu, arhivaar, milline on teie arvamus, kes peaksid kuuluma televisiooni, oraalselt halduskogus ja kes reaalselt neid probleeme lahendama hakkavad? Kas nad on piisavalt kompetentsed ning reaalses elus, millised õigused neil on? Jällegi apelleerida sellele kogemusele, mis on, mis on mujal, sellepärast et mujal on olemas väga mitmesugust kogemust. Küll on aga kaks asja vältimatut. Esimene on see, et need inimesed peaksid olema antud valdkonnas maksimaalselt kompetentsed ja teine, et nad oleks seadusandja poolt või siis riigi kõrgemate isikute poolt pärjatud maksimaalselt kõrge vastutusega. See on väga pikk jutt, rääkida, kuidas miskis riigis neid inimesi määratakse kohale noh, üks väga levinud mudel on näiteks kolm Parlamendi, kolm peaministri ja kolm presidendi poolt, paljudes Euroopa riikides toimib näiteks niisugune mudel siinsamas üle naabrite juures. Soomes on haldusnõukogus 22 parlamendisaadikut ja mõned esindajatel liiklusministeeriumist. Noh, ütleme siin tšehhist puhul on kaks ühest kojast aks teisest kojast ja kolmen ütlevule tuled kustunud, ainult kolm. President nimetab kolm saadikut, noh, ütleme Tšehhimaal uutest tegijatest, Lätimaal mindi seda teed, et pandi kogu kokku 27-st liikmest tohutu hulgast ühiskondlike organisatsioonide esindajatest. Noh, ütleme siis kuni tuviarmastajate seltsi välja nalja mõttes, nii et meie jaoks on kogu aeg olnud, et see kogu oleks maksimaalselt kompetentne, maksimaalselt professionaalne ja mis kõige olulisem, et tal oleks seadus, mille täitmist ta tegelikult jälg. Ma ütlesin ka tookord riigikogu kõnes, et ainult reaalselt poliitilised olud sundisid minema või otsima niisugust teist teed. Ja tegelikult seal Meie oludes head lahendust ei oleks olnud mitte ühegi kogu koosseisu puhul oleks teda siis laiendatud kultuuridega Tarvel või tehtud ta veel rohkem Parlamendi kestlik keskseks. Loomulikult on see niisugune poliitiline organ, aga see poliitiline organ, mis peab toimima väga kõrge poliitilise kultuuri tingimustes ja toetuma väga demokraatlikule. Jah, ütleme avalik-õigusliku televisiooni printsiip kaitsvale seadusele ja vot, kui need kõik tingimused on täidetud, siis ütleme väga paljud hirmud, millest võib-olla tõesti objektiivselt põhjusega saalis räägiti, oleks jäänud olemata. Meie võib-olla arvestused olid selles mõttes mitte kõige täpsemalt, et me ei osanud kõne. Me lähtusime ennekõike niisugustest professionaalsetest ideedest ega osanud seda niisugust laiemat laiemat sotsiaalpoliitilist tausta ette näha ja sellepärast pinged eskaleeruksid ja eskaleeruksid ausalt öeldes noh hea lõpptulemusena asi on tagasi võetud. Kuigi kõik projektid, mis üldse saali viidi oma olid ju praktiliselt ühesugused, välja arvatud moodustamisel. Moodustamise punkt, kõik projektid olid kirjutatud siinsamas Eesti televisioonimajas ja ma ei ole kuulnud veel ühtegi etteheidet selle dokumendi üldsätetele, selle haldusnõukogud tegemist printsiipidele või töökorraldusel veel kirjutatud laitmatult ja ja täiesti euroopalikus vaimus traditsioonis. Kogu nii-öelda arvamuste erinevus ja dramaatikat tekkis sellest, kes need inimesed tegelikult on. Kardeti niisugust poliitiliste poliitiliste. Võimaluste kaldumist liig nende kätte, kes on, kes on võimul. Kui nüüd võtta kätte kõik Euroopas käibel olevat kogu moodustasid moodustamise printsiibid, siis Te, näete, seal on nad sageli väga parlamentide ja valitsuste ja presidentide ja muude kesksed ja ja süsteemid toimuvad laitmatult, aga selle taga on tõepoolest mitmekümneaastane, demokraatliku ajakirjanduse traditsioon. Nii et ma usun, et kui me nüüd hakkame seadust tegema, siis me need vastuolud ka ületame, et me suudame selgeks vaielda, mis meie oludes täpselt kindlustaks maksimaalselt demokraatlikku halduskogu. Ja me ei pruugi sugugi ju kopeerida neid malle, sealt Euroopast arvestada siiski enam oma oma reaalseid reaalseid poliitilisi, majandusolusid. Olav haaval ajast mainisid nende eelnõude sisu, tähendab, kas te peate normaalseks ka säravat riikliku televisiooni ja raadiot. Haldusnõukogu jagab välja tegevuslitsents eraomadel põhinevatele jaamadele tingimata nii olema ja ma arvan, et seadus ka nii ei kehtesta. Jõule heitakse litsentside andmiseks hoopis teine subjekt täiesti kuulude valitsuse valitsuse kompetentsi. Kogu küsimus oli nendes paaris kuus mis jäävad seaduse ja selle litsentsi andmise olukorra vahele, sest momendil ütleme, väljus protsess niisuguse mõistliku kontrolli alt ses mõttes, et ei, litsentside andjatel ei olnud fikseeritud nende nii-öelda õigused ja kohustused. Ega ta litsentsisaaja seal paraku ei olnud fikseeritud nende õigused, kohustused, lihtsalt see asi oli halvasti läbi mõeldud. Ja selleks, et see hetkeks maha pidurdada, oleks vaja olnud sellele haldusnõukogud. Kellelegi oleks tulnud anda või siis taastada härra Rummo ministeeriumisse komisjon, et ta teeks tööd. Ma ei ütle, et see on hea lahendus ja arvan, et seadus nii ei kehtesta, aga selleks hetkeks. Me pakkusime niisuguse lahenduse, ma arvan, et midagi oleks juhtunud, kuigi kui haldusnõukogu kompetentsi ilmselt ei olnud. Kas ma tahaksin lisada siin vaadake, meie nagu ei mõtelnud seda, et see oleks, et seda peaks andma, noh, litsentse hakkab välja andma mingi noh, riigiraadio või televisiooni haldusnõukogu, tähendab, noh seal ju me oleme tõesti nagu ise väikselt huvitatud või vähemalt huvitav pool mõeldud oli see, et luua niisugune organ, ütleme raadio ja televisiooni nõukogu raagus raadides on väikse tähega, tähendab noh, üldiselt et keegi siiski võtaks selle oma reguleerida. Sest vaadake, me ei räägi mitte litsentsist, kui noh, ütleme mingist saatjast, aga, aga kui me võtame küsimuse sagedusalast, siis vaadake, raadiosagedused nii televisioonile kui raadios on tegelikult väga piiratud rahvuslik rikkus. Neid ei ole võimalik nii saada, nii saame, meil on antud neid ja me peame selles need diapasoonis, mis meil on näiteks lubatav siin meie regioonis antud võimsusega nihukesed kasutades on kaunis piiratud. Selles mõttes on see väga noh, väga oluline. See on täpselt nii nagu nii nagu õhk ja vesi, nii on ka raadiosagedused tähendab täielik noh, nii-öelda iga rahvuse rahvuse kõikus ja sellepärast nende jagamine on väga tõsine protsess, mida meil tekkis niisugune tunne, et hakkas nagu käest ära minema. Organid, kes neid jagasid, läksid kaunis nagu, nagu lihtsustatud kergelt vot sellepärast meil nagu tekkis, et niisugune asi, et oleks keegi, kes peaks sellega väga tõsiselt tegelema. Aga et nojah, nagu kukkus välja nagu jäi nagu riigi raadidelise haldusnõukogu seal tõesti, see ei ole noh, päris nii. Tähendab küsin su käest, kes mulle jäänud sellised luuletajad, riigikogu liikmed, kes tõesti seda valdkonda eriti ei jaga, Maamägi oli välja, jäid ilma olulisest informatsioonist. Tead, ma mõtlesin ka selles suhtes, et vaat see välismaa kogemus ja et igale poole poliitikutest koosnevad halduskogud, jah, nii on aga minu teada keegi informeerinud neid ka sellest, et juhul kui on selline kogu, siis selle näiteks ka Rootsis televisioon. Raadio ühelt poolt ja valitsus teiselt poolt sõlmivad lepingu leping ja selle lepingu põhiolemus on selles, et ajakirjandusvabadus on ühiskonna omand ja lähtuvalt sellest, kas leping sõlmitakse, minu teada riigikogu need andmed ei saanud või kui toodi näide, et näed, et Ameerika ühendriikides nii demokraatlikus riigis on poliitikutest koosnev kogu, aga ometi ei hoidnud riigikogu liikmetelt Ameerikas või Ameerika Ühendriikides ei ole riikliku televisiooni müümist. Ja ühesõnaga, nojah, see on õige, mida Märt ütleb, et kuna katterlaskeemani nime arvuliselt kohe veel politiseerus, mida me ette ei osanud näha, siis tõepoolest selles kogu asja siin on, on suhteliselt vähe ja ja see, et nüüd asi peatus, on minu arust hea, sest nüüd saab noh, ütleme seda informatsiooni rohkem jagada ja saadikud saavad ise natuke raadio televisiooni asjadest teadlikuks, sest muidu on selle asjaga tõesti nii, et noh, et ma ju iga õhtu näen seda ma saan kohe kuidagi ka asja kohta arvata, aga see nii-öelda arvamise puhul tekkinud selgub kohe, et asi on mõneti keerulisem, kui. Tegelikult paistab Mul oli üks mõte, mida ma ma veel tahtsin öelda, vilksatas nüüd kuskil peast välja. Jooksmine praktiliselt ei olnud ja. Mul tuleb meelde. On kellelgi veel küsimusi? Ja palun millal, kelle rahadega hakatakse remontima neid televisioonimasti saatjaid antennid ja teatavasti on ka nendel eratelevisioonijaamadel vajalik kasutada andmeid, mismoodi reguleeritakse suhkrut. Meil on praegu selliselt reguleeritud, et riiklik televisioon maksab kinni kõik saatjad, sealjuures siis ka tähendab vastavalt vajale, sealjuures siis ka kõik nende remondikulud ja praktiliselt nemad meie kaudu saavad nemad ka selle raha, millega nad peaksid ostma omale uusi saatjaid. Praktiliselt nagu noh, riik finantseerib, ütleme läbi meie hasarti. Ja muidugi seal läheb nüüd õnneks meilt läbi, sest teatavasti Telekom tegeleb nende saatjatega ja raadiolile liinidega. Kuid noh, siin võib ka ütelda, et siin ei ole olukord mitte grammi võrragi parem kui meie stuudiotehnika osas vaata et võib-olla mõnes mõnes osas isegi hullem. Sest ma näiteks Tallinna saatja noorus, mis kõige halvem saatja on üldse siin meie vabariigis oma moraalse taseme poolest tegelikult suuragaan saatesse, töötati välja 59. aastal, ma seda tean. Kuna ma sel ajal nabaks lõpetasin instituuti. Nii et ta välja töötus, ta ei ole muidugi tehtud, on ta muidugi seitsmekümnendatel aastatel, aga tema välja töötas, on niisugune kuidas seda kai rekonstrueerida, kogu aeg on ta ikka noh, niukene hädaga koos seisab, nii et aga otseselt vastus on see, et no ma ei tea, kui kaks sõna, ma saan aru, kõik on juba tüdinud ja ära ja ma ei kavatse hakata tehnilisi probleeme siin lahkama, arutlen natuke teist eemal ja kõik, aga ma ka võib-olla ütleksin, mitte nutmise mõttes ja kaastunde väljakutsumise mõtted. Aga informatsiooniks tõepoolest, meie tehniline baas on praegu praktiliselt kaunikesti amortiseerunud, keskeltläbi umbes 64 protsenti. Me seadmeid. On vananenud stuudiotehnika osas me oleme näiteks noh, nihukesed 75 protsenti läbi, näiteks stuudio aparatuur on kõik täpselt 10 aastat töötanud. No nii, ta peabki töötama 10 aastat. Füüsiliselt on noh, mõtlen umbes vot niuke 60 neljaprotsendiline amortisatsioon, see tähendab, et mõned seadmed on mul 90, aga mõned on juba 200 protsenti oma tööd töötavad meil väga kaua, eriti mis puutub meie importseadmeid. Muuseas, teile teadmiseks, et importseadmeid noh, ennem saime importseadmeid ainult valuuta eest osta. Muide, meie vabariik ei ole meile veel valuutat noh, nagu tegelikult üldse eraldanud, kui mitte lugeda umbes umbes 150 200000 on üldse, mis nad hoolimata, et me oleme ostnud pooleteist miljoni eest, importsiaalne. Meil niuksed õnnestus neid saada kuskilt mujalt, nagu teate, kunagi oli meil Soome lähedus natuke mõjutas, siis tulid kõigile teadaolevad olümpiamängud ja peale seda õnnestus meil veel kuidagi lihtsalt noh, niimoodi juhuslikult poolemiljonilist teeb, nii et me oleme saanud. Kahjuks need aparatuur on noh, kõik juba ka kahjuks vana, nii nagu tõsisemalt aru saada. Aga ma tahaksin öelda, et meie roll, tehnikute roll on tegelikult noh, mõnes mõttes küllaltki lihtne, kui, kui, kui lähtuda sellest, et nagu, nagu meie minu kolleegidel teistes mul on vaja teada, mida osta. Ja kuidas need ekspluateerida. Ja selleks on mul vaja, ainult ütlen ma teile garanteerida meie tehnikud kõik teavad, mida võiks osta ja, ja need on, tänapäeva aparatuur on ekspluateerida, noh, päris päris rumal inimene saab ise hakata, kui ainult osta saada. Meie ülesanne oleks lihtne, kui ainult oleks ühte asja raha. Ja et mitte raha peale, ma ütleksin ka veel, aga noh, võrdeliselt meist käiakse päris kergelt üle siin, nagu me teame ja teie teate veel paremini. Aga noh, tuua näiteks noh, vot vot niisugune näide. Näiteks järgmiseks aastaks TV2 TV1 ja TV2, vot hiljuti olid mõlemad teenisid juhatajat Siinama, täpsustasin ära. Vot selles osas, mis on, mitte saatide, mitte ainult stuudioühing osas, on need eelarve järgmiseks aastaks teatavasti nende eelarve on järgmisel väga nigel, sest et meil on see majanduslik langus. Praegu on PV ühel on 15 miljonit dollarit. See on kapitaalmahutusteks seadmete välja vahetatud. Nii ja TV2 on 10 miljonit dollarit kokku 25 miljonit dollarit. Võimas ja, ja ainulaadne, Eesti Televisioon on tuleval aastal, mil amordi eraldi on meil 105 dollaris väärtuses 150000 dollarit. Sel aastal oli meil 50000 dollarit 166 korda, kui nagu ära ei mahu ära jagada, seal on vahe, noh. Nii et, et tõesti raske tähendab, selles mõttes, et meil ju see aparatuur töötab ja hirmsaid prohmakaid ei ole vaheline prohmakad ei ole mitte ainult aparatuurist. Pahatihti on need inimlikud, aga, aga paljudel juhtudel me oleme oma inimesed pannud niisuguse olukorda, kus nad tekitavad inimlikke viga, vigu, mitte teha, et need, et vot niisugune on niisugune praegu situatsioon, me küsisime rahandusministeeriumit kaks korda rohkem raha, isegi saad aru, see summa on väga väike rohkem. Ausalt öeldes. Rahandusministeerium aktsepteerib meie noh, meie vajadusi ja nende poolt nagu nad saavad meist aru, ainult et noh, kui te näete, et vahel loed lehest ja kuuled televisioonis, kuidas öeldakse, et noh, oleks vaja nagu ikka, vähendada meie eelarvet ja nii edasi ja kui see asi nii tuleb, siis, siis me sellest eriti välja ei pursi. Ma praegu Sonny firma Sonny esimest korda Nõukogude endises Venemaal või endises Nõukogude liidus ja Venemaal toimunud kas oli konverents näituste, ühesõnaga kõik niuksed, ilus aparatuur, mis kõik on ja vaadata ja, ja võiks, garanteerivad nelja nädalaga oleks siin ja lõpetaks kõik need jutud siin ära. Mida me oleme paadunud, kui noh. Kui oleks natukene. Aitäh. Nii härrased ja me oleme väga kaua koos istunud. Ja, ja ma arvan, et te olete kõik väga väsinud, ma ei tea, kas te saite praegu täiendavat informatsiooni selle kohta, mis siin majas toimub? Me loodame, et saite ja ma arvan, et pressikonverentsi lõppedes on igalühel teljest võimalust. Konkreetselt me jääme, noh, inimesed jäävad mõneks minutiks siia. Aga. Ma teeksin lühikese lõpu, ma usun, et enam küsimusi ei ole ja annaksin veel mõneks hetkeks sõna agilemine. Ma tänan kõiki kõiki ette ette tulla, tahtsite. Ma usun, et meie poolt võiks kõlama jääda see mõte, et Eesti televisiooni vähemasti praeguse koosseisu jõuda lähitulevikus ka muutub. Aga arvan, et ka lähitulevikus jääb, jääb ikkagi põhimureks põhi, põhisüdamel, vaevaks, rahvusliku televisiooni arendamine Eestis. Ma arvan, et kõige lihtsam ja kõige efektiivsem oleks see siis, kui ühendaksid oma jõud, need, kes teenivad praegu oma leiba riiklikus televisioonis ja need sõltumatud tegijad, kes üritavad otsida oma teed väljaspool riikliku televisiooni. Ma usun, et keegi raadioteleasjade nii-öelda käsitlemisele ajamisel tuleks üritada olla, kuigi meil Eestimaal sageli on väga raske, aga üritada olla tasakaalukad. Sest närlikust on niigi palju ja üritada otsida ennekõike professionaalset teadmist ja ja rahulikult süveneda nendesse otsustustes otsustustesse, mis me teeme. Sest see valdkond on erakordselt keerukas, tegemist on ajakirjandusvabadusega ja lõpuks me tegeleme inimeste nimel. Et siin on sees suured rahad ja, ja rasketehnika ja kõik kõik meie vabaduse mõtled siis siis siin peab olema tõepoolest erakordselt tasakaalukas ja kui tõepoolest lähematel päevadel või, või nädalatel toimub ka Eesti televisioonis juhtkonna vahetus siis sooviksin mina vähemasti küll, et, et saatus oleks meie vastu helde ja siia majja satuksid inimesed, kes Eesti televisiooni armastavad. See on väga keeruline organism siin ja seda ja telesaated ilma armastuseta ei tee. Vahel tundub, et räägitakse poliitikutest ja vooludest ja, ja tasakaaludest ja ma ei tea millest, teisest kolmandast, mis on ka ju väga tähtsad siin ilmas. Aga siin majas tegutsedes peadirektorist kuni viimase assistendina tuleb armastada seda tööd ja kui siin majas ei ole sellised inimesed, siis korralikku rahvuslikku televisiooni sünni. Nii et selles mõttes ma palun meile kõigile head saatust. Aitäh tänaseks tähendab muide, ma juhin tähelepanu, et mitte keegi teist ei esitanud küsimust, mida valdavas enamikes välja lõigetes, mida poliitikud on meie kord öelnud peetakse Eesti televisiooni kõige nõrgemaks küljeks, tähendab. Et me oleksime poliitiliselt erapoolikud, keegi teist ja meil on seda nõrgaks küljeks, aitäh.