Keset suurt väikustiveerisid maantee üksilduses aedviljamüüjate vankrit Pariisi poole saadetuna rataste rütmilistest raputustest, mille vastu kajab, põrkus tagasi mõlemal pool teed ebamääraste kontuuridega jalakate varjus tukkuvate majade fassaadidelt. Üks kaarik apsastega. Teine hernestega olid neis sillal liitunud kaheksa kaalikate ning porganditega täidetud vankriga mis laskusid alla nautheri poolt. Nooruspeadega hobused astusid oma tavaliste laiskade sammudega, mida ülesmäge minek veelgi aeglustas. Ülalaedviljakoormate otsas tukkusid voorimehed lamades kõhuli oma musta ja hallitriibulist mantlite all. Kui puude varjust välja jõuti, valgustas gaasilatern mõne kinga talu naelu. Kitli siniseid varrukaid võib kübara tipu, mis vilksatas punaste porgandikimpude, valgete kaalikate tohututest, kuhilatest või herneste ning kapsaste ülevoolava roheluse keskelt ja ees ja taga maanteel kui ka kõrvalteedel kuulutas kauge vankri mürin samasuguste vooride liikumisest. Kogu see sagin häiris teise südaöötunni rasked onud. Hällitades hämarat linna saabuvate toidu vooride kõminaga. Ma tahan Francois hobune. Balthasar, üpris täidlane loom sammus selle killavoori eesotsas Tastus pooleldi tukkudes ning kõrvu liigutades, kuni loom Zhao tänava kõrgendikul järsk hirmu seest kõik ta neli jalga maapinna külge naelutas. Järeltulevad hobused tõukasid oma pea vastu eessõitvate vankrite pära ja voor peadvuse veokite raudosade ragisades. Samal ajal kui ärganud voorimeeste suust kostis vandumist. Ma tahan, Francois, kes näärtus oma aedviljakuhila vastu asetatud lauale vaatas ringi, kuid ei näinud midagi selles tuubis valguses, mida vasakult heitis väike neljakandiline latern. See jõudis valgustada ainult üht Baltasele läikivat külge. Frosoa edasi püüdis üks meestest, kes põlvitas omakaalikatel või on keegi joonud põrsas. Ma tahan Francois kummardus alla, olles märganud paremal peaaegu hobuse jalgade ees. Üht mustab kogu, kes sulges tee. Ei või ometi inimest lömaks sõita, lausus François maa hüpates. See oli keegi mees, kes lamas seal kogu oma pikkuses, käed välja sirutatud, nägu tolmus. Ta on erakordselt pikk, olles kõhn nagu kuivanud oks. Oli lausa ime, et Balthasar polnud teda oma klappidega pooleks tallanud. Emand François pidas teda surnuks. Ta põlvitas mehe kõrvale, haaras tema käe ja tundis, et see oli veel soe mees, sõnas ta leebelt. Kuid voorimehed muutusid kärsituks. Toogest põlvitas oma juurviljal, tõstis taas oma kähedat häält. Nähvake talle piitsaga Franz vaiema. See neetud siga on oma nina täis tõmmanud. Lükake tarentsis. Vahepeal oli mees silmad avanud. Tas silmitses. Ma tahan François ehmunud ilmega ennast liigutamata. Naine pidas teda tõepoolest joonuks. Tee või siia jääda, siin sõidetakse täid surnuks, ütles ta mehele, kuhu te lähete? Ma ei tea seda isegi vastas mees tasase häälega. Siis lisas ta vaevaliselt ja ekslema pilguga. Lähen Pariisi. Ma ei mäleta enam isegi, kuidas ma kukkusin. François nägi teda nüüd selgemini. Võõras oli lihtsalt aletsemis väänama mustade pükste ja narmendavad üle kuuega, kust kõhnad kondid läbi paistsid. Arglikult kulmudele tõmmatud jämedast mustast lõuendi mütsi alt vaatasid karmist ning piinatud näost kaks suurt pruuni silma mis olid kuidagi eriliselt leebed. Madam Francois mõtles, et ta on tõepoolest joodiku kohta liigat kõhetu. Pariisis lähete, küsis ta uuesti. Mees ei vastanud kohe. Säärane pärimine häiris teda. Ta näis endamisi aru pidavat, siis lausus ta kõhildes sinna, kus turuhooned on. Ta oli end suure vaevaga püsti ajanud ja tegi näo nagu tahaksid oma teekonda jätkata. Ma tahan, François nägi, kuidas ta end vaarusest vastu vankri aisad, toetas. Kvaliteedist väsinud. Ja väga väsinud, pomises võõras. Siis sõnas madaam François, seda müksatest järsu ning otse, kuid usase häälega. Tehke kähku joroniga minu vankrisse, minagi lähen turuhoonete juurde ja tõstan teid seal koos aedviljaga maa. Ja kui mees veel viivitas, upitas aedvilja müüja ta oma tugevate kätega üles ja paiskas ta porganditele ning kaalikate leppikali karjudes päris pahaselt jätk kordama. Teeemmutamine muutub juba tüütavaks, mu kallis. Ma ju ütlesin teile, et minagi lähen turuhoonete juurde. Võite magama jääda, naeratan teid. Aedvilja müüja aastasele vankrisse toetas end vastu lava otsa ja hoidis ettepoole kummargil istudes Balta sari ohja. Hobune hakkas uuesti liikuma pooleldi tukkudes ning kõrvu liigutades. Teised veokid järgnesid. Voor alustas pimeduses jälle oma aeglast edasiliikumist, külvates uinuvad majade üle rataste Miorinaga. Voorimehed tukkusid jälle mantlite all. Too Kessori madaam, François kõnetanud, sirutasin pomisedes. Neetud värk, et veega joodikuid tuleb üles korjata. Andrei laga püsivus tema rasva. Vankrid veeresid hobused sammusid päris omapead. Mees, kelle ma tahan François oli üles korjanud, lamas kõhuli kusjuures ta pikad jalad kadusid vankripära täitvate kaalikate hulka. Ta nägu asetses ilusate porgandite keskel, mille kimbud kerkisid ja laiali vajusid. Ja kartes, et mõni raputus võib ta maha paisata, hoidis võõras oma väljasirutatud jõuetute kätega kinni tohutust Aedvile Guilast ning silmitses enda ees kaht lõputut gaasilaternate rida, mis teineteisele lähenesid ja taamal ülal ühte sulasid arvutute teiste tulede säradega. Silmapiiril hõljus lai valges suitsupilv ja mähkis uinuma Pariisi. Kõigi nende leekide hõõguva sekku maasse. Mina olen tarrist, mind hüütakse ema Franzoaks ütles aedvilja müüja paari viilu pärast. Sestsaadik, kui mu vaene mees suri, lähen ma igal hommikul turule. See on teadagi vaevarikas. Ja teie. Minu nimi on flora. Ma tulen kaugelt vastast tundmatu ilmsest kimbatuses. Palun vabandust. Ma olen nii väsinud, et mul on raske rääkida. Ta ei soovinud vestelda. Niisiis vaikis ka naine, lastes ohjad Baltasari külgedel veidi lõdvemale. Hobune teadis oma teed peast ja tundis iga tänavakivi. Flora, kelle pilk oli suunatud Pariisi tulede tohutule kummale mõtles seigale, mida ta varjas. Pärast põgenemist kai ennist, kuhu ta oli sattunud 1851. aasta detsembri sündmuste tagajärjel oli ta kaks aastat ringi hulkunud Hollandi Coyanas täis pöörast iha kodumaale tagasi pöörduda. Samuti hirmul keiserliku politsei ees. Nüüd lõpuks laius tema ees kallis suur linn mida ta oli niit taga leinanud ja ihaldanud. Ta peidab end seal kusagil ja elab oma kunagist rahulikku elu. Politsei ei saa sellest teada. Pealegi hoida nende jaoks seal all surnud. Ja ta meenutas oma saabumist haavli. Kui tal ei olnud rohkem kui 15 franki taskurätikunurgas kuni Rovaniemi võista veel hobustega sõita arvanist, kus tal jäi üle ainult 30 suud jätkas ta teekonda jalgsi Beuronoonis Aga ostistama kahe viimasesse Uuest leiba. Seda, mis edasi järgnes, ei mäletanud ta enam kuigi hästi. Enda meelest oli ta palju tundi maganud öös kraavis. Ta oli pidanud ühele standardile näitama oma dokumente, mis ta oli endale muretsenud. Kõik see käis ta peas ringi. Vernoonist oli ta siia tulnud söömata. Kui ta kurbe Voasse jõudis, oli juba väga pine. Pariis, mis sarnanes mustale mullakamaral langenud tähistaevatükiga tundus talle karmina nagu pahasena tema tagasituleku üle. Siis tabas teda nõrkushoog ja ta laskus Nõlvakult alla otsekui murtud jalgadega. Üleni vii silla minnes toetus ta käsipuule ja kummardus 100-ni kohale, mis massiivsete kallaste vahel omatent musti laineid veeretas. Veepinnalt jälgis teda üks punane laevalatern nagu veretav silm. Nüüd tuli tal astuda ülesmäge, et jõuda päris ülal asuvasse Pariisi maantee nähistale lõputuna. Sajad miilid, mida ta oli läbinud, tundusid talle selle kõrval tühistena tee lõpposa ajast teda meeleheitele. Iialgi ei jõua ta sellele Turedega kroonitud mäetipule. Ei jõudnud enam edasi. Maantee pikenes järjest ja nihutas pariisi üha kaugemale öös sügavusse. Ta paistis nagu jookseksid paremal ja vasakul ühesilmalisi gaasilaternad edasi ja viiksid maantee endaga kaasa. Selles keerises ta komistas ja langes elutu masinasse hiljutisele. Praegu aga veeriistad tasakesi edasi sellel roheluse kuusial, mis tundus talle sulg pehmena kergitas veidi lõuga, et paremini näha seda helendavat kuma, mis järjest kasvas mustade katuste kohal, mida ta aimas silmapiiri taga. Ta jõudis pärale, teda viidi edasi Dale'i tarvitsenud muudkui anduda dioogia aeglastele raputustele. Taas oli temas ärganud talumatu äge nälg. Värskelt lõhnavad aedviljad, mille hulka ta oli vajunud eriti läbitungiv porgandite lõhn pani ta pea pööritama. Lõpuks peatuti, kostis karedaid hääli, sinasust, tõkkepuu, mille taga tollivalvurid vankrit kontrollisid. Siis sõitis Flora Pariisis sisse lebades nõrkinuna porganditel huuled kokkusurutud. Teie seal üleval, hüüdis järsku ma tahan Francois. Ja kuna võõrasend ei liigutanud, ronis aedvilja müüja üles ja raputas teda. Sisas hurraa end istuli. Ta oli maganud ega tundnud enam nälga. Ta oli täielikult nüristunud. François laskis tema alla astuda ja ütles siis. Eks ole, te aitate mul maha laadida. Flora abistas teda. Üks tüse mees, kepp käes, ja viltkaabu peas, kes kandis oma vasakul mantlihõlmad, väikest metallplaati. Sai pahaseks ja tagus kepiotsaga vastu kõnniteed. Öelge kähku laskev angerjate sõita. Mitu meetrit teil oli? Neli, eks? Ma tahan, võttis väikesest riidekotist paar suud, seejärel läks mees pisut edasi, et sealgi pahandada ja kepiga vastu silutist taguda. Aedvilja müüa, haaras Baltosaaril valjastest, lükkas hobused tagasi. Need vankrirattad ulatusid otse kõnnitee äärde. Seejärel laota Stas hiljutisele nelja meetri laiusel tõlgi tõstis vankri põhjast ühe laua üles ja palus Foraani. Etu ulataks talle kimpude kaupa aedvilja. Ta ladus selle korrapäraselt oma nelinurgale ja kohendas siis oma kaupa seades pealset, nõnda et rohelus piiraks kogukuhilat. Märkimisväärse osavusega korraldas ta nõnda terve väljapaneku, mis hämaruses sarnanes sümmeetriliste värvi toonidega vaibale. Kui Flora talle lõpuks ulatas sületäie peterselli, palusin Madaam François temalt veel üht teenet. Olge kena ja valvake niikaua, kui mu kaupa Kunima vankri ulu alla toimetan. See on siit ainult paar sammu muutult või tänavas. Florank kinnitas, et olgu ta päris muretu. Ta istus seljaga ühe kapsakuhja vastu, madaam François kauba kõrval, öeldes et tal on nõnda parem ja et ta ei liigu siit, vaid ootab. Ta pea tundus tühjana ja ta ei suutnud selgusele jõuda, kus ta asub. Esimestest septembripäevadest peale on hommikuti üsna pimelaternad tema ümber leegitsesid ähmaselt jõudmata pimedust peletada. Ta viibis laia tänava ääres, mida ta ära ei tundnud. Teda hämmastasid hiiglaslikud hooned mõlemal pool tänavat, mille üksteise kohal kerkivad katused näisid tema meelest järjest laienevad ja tuledesse rasse kaduvat. Ta pööras pead pahasena selle üle, et ta ei taipa, kus ta on. Ent silmi tõstes nägi ta püha Eusdaqiuse kellatorni valgustatud numbrilauda koos halli massiivse kirikuga. See pani teda väga imestama. Ta viibis püha Eusdaktsiuse kiriku lähedal. Vahepeal olin, ma tahan Francois tagasi tulnud. Ta vaidles ägedalt mehega, kes kandis õlal koti ja soovistamalt porgandeid osta. Üks suukimp. Minge nüüd. Te olete arust ära, Lathel, te müüte neid Pariislastele neli, viis suud kimp, ärge salake. Kui te soovite, siis ainult kahe suu eest. Ja kui mees minekut tegi, seletas madaam oraalile. Inimesed arvavad nähtavasti, et kõik kasvab iseenesest. See joodik läheb, keel võib endale otsida porgandid ühe suu eest. Küll te näete, ta tuleb veel tagasi. Madaam istus Floraanid kõrvale. Kui te Pariisist kaua ära olite, siis võib-olla neid uusi turuhooneid näinudki. Need ehitati viis aastat tagasi. See hoone siin meie kõrval on puuviljade ja lillede jaoks. Too seal eemal on kalade jaoks see aga metslindude jaoks. Selle taga on suuremad juurviljad või, ja juust. Siinpoolses servas asub kuus hoonet ja selle vastas üle tänava veel neli liha, rovskiti ja kodulindude jaoks. Kõik on väga suured, kuid talvel hirmus külmad kõneldakse, ehitatakse veel kaks hoonet selleks lammutatavat need majadele vaatori ümbert. Kas teie teadsite kõike seda? Ei, vastas Flora. Ma olin välismaal ja mis on selle suure tänava nimi siin meie ees? See on uus tänav Ogree Tibountners, mis algab stseeni äärest ja viib momaartri ja Mondo vii tänavale. Kui valge oleks, siis oleksite kohe kõike ära tundnud. Flora suunas oma pilgu piki Modoviid tänavat. See oli seal kus üks politseinike jõuk tema neljanda detsembri ööl Harreteeris. Ta oli päeval kella kahe paiku tulnud mööda Mahtri tänavat kõndides rahulikult rahva hulgas ja naerdes sõdurite üle, keda valitsus selleks tänavale saatis, et teda tõsiselt võetaks. Äkki ajasid sõdureid veerand tunni jooksul kõik tänavalt minema. Pikali tõugatud langes ta Viviani tänavanurgale maha. Muuta enam ei mäletanud. Hullunud rahvahulk tormas üle ta keha, olles täis pöörast hirmu tulistamise eest. Kui enam midagi kuulda, polnud, katsustad tõusta. Tema peal lamas roosa kübaraga noor naine, kelle sall oli alla libisenud. Rinna ülaosas oli kaks kuuliloori läbinud ja kui ta naist õrnalt eemale lükkas, et oma jalgu vabastada veeres kuuliaukudest kaks tilka verd tema kätele. Ta kargas ainsa hüppega püsti ja tormas pöörasena minema, ilma mütsita, käed märjad peast, segasena hulkus ta kuni õhtuni ringi, nähes kõikjal põikeid oma jalgadel lebavat noort naist. Kahvatu nägu, suured sinised silmad pärani, huuled valulised, ilme täis imestust, et surm oli tulnud nii, äkki. Õhtul leidis päevastest sündmustest vapustatud Flora ilma, et oleks seda isegi teadnud, kuidas enda eest Mondo pühi tänava veinibaarist, kus mehed jõid ja kõnelesid barrikaadid, ehitamisest. Ta läks nendega kaasa. Aitas neil mõningaid tänavakive üles kiskuda. Istus siis tänavatel ringi hulkumises, väsinuna Parikaadile ja ütlesin endale, et ta võitleb, kui sõdurid peaksid tulema. Tal ei olnud isegi nuga kaasas ja ta oli ikka veel palja peaga. Kella 11 paiku jäi ta magama. Unes nägi ta voldilises rinna looriska kuuliauku, mis vaatasid talle otsa nagu kaks punetavad silma täis pisaraid ning verd. Kui ta ärkas hoidsid teda kinni neli politseinikku, kes teda rusikatega peksid. Barrikaadidel viibinud mehed olid põgenenud. Politseinikud olid tulivihased ja oleksid tema peaaegu ära kägistanud, kui nad nägid ta kätel vereplekke. See oli tolle noore naise veri. Täidetuna neist mälestustest heitis ta pilgu püha jõustakiuse kiriku valgustatud numri lauale ilma et ta oleks isegi osuteid näinud. Kel oli vaktsineeri turuhooned, uinosid ikka veel. Ma tahan, François vestles püstijalu ema shounte messiga, vaieldes kaalikate hinna üle. Ja furaon tuletas endale meelde, et nad oleksid tema seal pühayusdaqiuse müüri ääres peaaegu maha lasknud. Üks standardite üksus oli seal purustanud pea viiel õnnetul, keda oli vangistatud kri näitavad tänava Parikaadil. Viis laipa lamasid kõnniteel kohal kus ta praegu arvas nägevat kuhja punaseid rediseid. Ta pääses mahalaskmisest ainult seetõttu, et politseinikud olid varustatud üksnes mõõkadega. Ta viidi lähedal asuvasse jaoskonda, mille ülemale jäeti pliiatsiga kritseldatud sedel. Arreteeritud veriste kätega väga kardetav. Kuni hommikuni veeti teda jaoskonnast jaoskonda. Toob paberitükk, saatis teda. Ta käed pandi raudu, teda valvati nagu märatsevad hullu pesu. Kaupluste tänavajaoskonnas tahtsid purjus sõdurid teda maha lasta. Nad olid selleks juba laterna süüdanud, kui saabus käsk toimetada vangid politseiprefektuuri arestimajja. Ülejärgmisel päeval leidis ta end veest Fizzetory kindluse Kasematist. Sellest päevast alates kannatas ta nälga Tanelgis kasematis ja nälg ei lahkunud temast enam. Sellesse õhuvaesesse keldrisse oli tuubitud umbes 100 inimest, kes aplalt õgisid neid paaris suutäit, leiba, mida neile visati nagu kinnipeetavatele loomadele. Kui ta ilma ühegi tunnistajate ning ilma kaitsjateta kohtu-uurija juurde saadeti, siis süüdistati teda mingist salaühingust osavõtmises. Ja kui ta vandus, et see ei vasta tõele, võttis uurija oma toimikust välja paberitüki. Arreteeritud veriste kätega väga kardetav. Sellest piisas. Ta mõisteti sundasumisele. Kuus nädalat hiljem äratas vangivalvur teda ühel jaanuari ööl. Ta suleti koos 400 kaasvangiga ühte hoovi. Tunni aja pärast viidi see esimene konvoi pagendusse saatmiseks laevadele. Käed raudus, sammusid nad läbi laetud püssidega standardite ridade vahelt. Nad läksid üle austreid, silla läbisid hulga tänavad ja jõudsid jaama. Parajasti oli lõbus. Karnevaliöö tänava äärsete restoranide aknad olid valgustatud. Viviani tänavalt kõrgendikul kohal kus ta oli ikka veel kummitas tundmatu surnu, kelle piltide oma kujutluses kaasas kandis nägi Flora ühes suures tõllas Palja õlalise naerusuised maskeeritud naisi, kes pahandasid selle üle, et nad läbi ei pääse ja väljendasid oma vastumeelsust vangide suhtes, kelle ridadele ei tahtnud lõppu tulla. Pariisist kuni haavrini ei saanud vangid suutäitki leiba ega tilkagi vett. Lahkumisel oli unustatud näidatud toidu ratsioone välja jagada. Nad said süüa alles 36 tundi hiljem kui neiduri tuubitud fregatt kanada laoruumi. Ei nälg, ei olnud teda enam oma küüsist vabastanud. Florant tuhnis oma mälestustes, kuid ei suutnud leida tundi, mil ta kõht oleks täis olnud. Ta oli kõhnaks jäänud, ta kõht olid kokku kuivanud, nahk leebus kontide külge ja ta leidis pimeduse rüpes Pariisi eest liha vana ning kõrgina toidust üle küllastatuna. Ta saabus siia juurviljadest voodis. Õnnelik karnevaliöö oli, seega ei jätkunud. Seitse aastat. Jälle nägi ta tänavatel säravaid aknaid ja naervaid naisi. Kogu seda maiast linna kus ta oli lahkunud tollel kaugel jaanuari ööl seitsme aasta eest.