Olin Estonias meeskoori kontserdil. Meeste heldete aplaus ide ja naiste kaasa kistud näoilmete järgi otsustades tundus et kuulajate hulgas valitseb see eriline rõõmus elevus mis tekib siis, kui saal ja kogu kuur nagu laulaksid ühest suust jahingest hõbedaseks muutunud lõvilakaga keskmist kasvu. Laiaõlgne koorijuht kõndis lühikeste pauside ajal musta fragiliste lauljate rivi ees ja tõstis kammertooni parema kõrva juurde. Neil hetkedel muutus ta nägu keskendunuks tõsiseks ja tähtsaks nagu lastel, kui nad surunud teokarbi vastu kõrva kuulavad merekohinat. Näis, nagu püüaks dirigent meenutada midagi erakordselt tähtsat nii enesele kui saalis istujaile. Lihtsa teraslehekese peen kõla pidi teda selles aitama. Pöördus näoga koori poole ja tõstis käed. Nagu kusagilt kaugelt valge saali seinte tagant hakkas kostma vaikne, mõtlik tenor. Valged seinad, nihkusid nagu kuhugi eemale jagadusid mustades frakkides koor, mähkus otsekui udusse sarnanedes kaugelt paistvale tihedale okaspuumetsale lumme tuisanud põllu taga. Sambad, aga mille alla olid tardunud inimesed, keda aheldasid laulu helid? Kas needki ei muutunud nagu nõiduse veel? Lumiga üle puistatud puutüvede taoliseks? Kuni helisesid pehmelt ja Kumedalt bassihäälset kellad jõudis meenuda nii isa maja, puust ukselävi, mida On tallanud jämedad saapad. Kui ka ema tööst vaevatud, käid. Vaiguste paplilehtede lõhn pärast maikuu vihma esimese nooruse armastuse. Päevil. Ja veel palju palju muud. Kella viimased löögid ei vaibunud kohe. Nad sulasid aeglaselt vaikusesse. Helisesid veel tükk aega pärast seda, kui koorijuht oli käed langenud. Erilise hooga plaksutas minust parimal istuv sinises kleidis neiu. Teda lihtsalt ei saanud imetluseta vaadelda. Tütarlaps kaldus kogu kehaga järsult, ETK. Tema sinised silmad tuminesid ja omandasid sügavama helgi. Õrnadelt. Värvimata huultelt pudenes kiireid vaimustust väljendavaid sõnu. Kitsa kingakontsaga oli ta maha kukkunud, taskurätil astunud, kui ta ei pannud seda tähele. Nii nagu ei märganud juhtunud ka tema kaaslane, pikka koivaline noormees tütarlapselik puna ümaratel põskedel. Viimane tagus kõlavalt käsi kokku ja heitis oma naabrile vaimustunud ning alandlik kõrvalpilke suure põrand. Alles nüüd märkasin ma, et minu ja näitsiku vahil istub veel keegi eakas mees tumedas ülikonnas paljaks aetud peaga. Aastatega rippuma hakanud laud katsid tema väikesi, kuid veel teraseid, läbitungivaid, halle silmi. Välimuse järgi oli mehe kohta raske midagi kindlat ütelda. Aeg oli teda purenud nagu murdlained, rannarahnu ja silunud kõik iseloomulikud jooned näos. Märganud, et ma teda vaatan, kordas mees veendunult. Väga hästi laulavad ja tee, see laul tuletab mõndagi meelde. Mäletan, kuidas mul endal tuli seda laulu laulda ja mitte just kõige tavalisemas olukorras, ah te olite, ning nüüd. Kuid ma laulsin ja teate kellele lehnile ning sain koguni isiklikult kiita. Jahmunult vaatasin kaasvestlejad ja kuuletasin tähelepanelikult tema häält. Tõepoolest, tal oli pass. Tähendab te laulsite siiski hästi. Kas asi seisabki, et just mitte hästi ei arvanud ära? Kuigi mul oli võrdlemisi tugev bass, polnud mul kuulmist ja mis peaasi, mitte mingit kooli. Õhtukellades lasti mind ainult saadet laulda. Pim pomm. Aga kus ja millal? Laulsin või seitsmeteistkümnenda aasta novembris? Olin tookord miinilaeval madruseks. Ühtlasi kuulusin ka Smolney vahtkonda. Algas vaheaeg. Inimesed väljusid saalist ukse, avades tihedalt tungetes. Graatsiliselt küljele kallutades, ütles tütarlaps sinises midagi ruttu-ruttu. Tema noored korrapärased, hambad särasid. Heledad juuksed ümbritsesid lainelise kroonina puhast laupa. Tugevasti oma pikki jalgu lõputades astus noormees tütarlapse kannul ja naeratas millegi üle naiivselt ning laialt. Seljatugede vastu põrkavate istmelaudade kolin, mis meenutas tulevahetust, lakkas jama, jäin naabriga peaaegu üksi. Kusagil avatud uste kaudu paiskus saali kuumenenud parfüümide raske õhu sekka. Värske hoovus, mis lõhnas sulalume järele. Kaasvestleja pööras ennast selle hääletu puhangu poole ja hakkas kiirustamata jutustama. Tol õhtul tuli Lenin kusagilt autoga. Minu vahtkond aga puhkas sel ajal hoovil. Olime süüdanud lõkke ja seadsime end, kuidas keegi sai Puubelmadel, siis lõime laulugi lahti. Kokku, laulma olime aga harjunud juba laeval. Seepärast tundsime hästi üksteise hääli. Nii tuligi, et õhtukellades lubati mind ainult saadet laulda. Just siis, kui olime laulma hakanud, läks tema mööda heitis pilgu lõkkele ja märkasin, kuidas ta astus meie poole. Jäi kuhugi lähedusse seisma. Meil käis värin südamest läbi, kuid võtsime end kokku ja laulsime edasi, veelgi püündlikumat. Kuulsin, kuidas tenorid ööbikutena drilleldasid. Katse kaadee hakkas meelaga, seisan ja mõmisen omaette nagu kellamees. Ikka. Ja tead mul hakkas sel hetkel kurb ja kahju sellest, et ma rohkem midagi ei oska ja mul annet ei ole. Ning seista säärasel aveel ei kellegi muu kui Lenini enda ees. Me ju teadsime, ta ilusaid laule armastab. Mulle tundus, nagu vaataks ta mind ja mõtleks. Oled sa poiss, kel tugev ja turske, aga midagi peale pim pomm sai, oskab. Nii oli see muidugi ainult minu ettekujutuses. Seda mõistsin hiljem. Vaevalt et ta üksnes mind vaatas. Pealegi oli ka lõkketule valgus nõrk. Ta lihtsalt seisis ja kuulas niiviisi mõtlikult langetatud päi. Seljas oli tal tavaline sametkraega palitu peas sonimüts. Minu meelaga oli kurb. Noh, ja edasi, edasi laulsime muidugi laulu ära, ta tänas kõiki kättpidi. Sellest kõigest läks momeel veelgi tihedamaks ja ma pahvatasin, et mind pole ju millegi eest tänada. Tegin ainult pinpomm. Need sõnad panid mind väga piinlikku seisukorda piinlikku leenil puhkes kõigest südamest naerma ja ütles mulle. Tõde, võib-olla ei, olete hea solist. Kuid teie bimbommita poleks ka laulu olnud. Kooris tuleb teil hästi välja. Olen pika elutee läbi käinud, kuid ausalt öeldes solistiks pole siiski saanud. Arvutusmasinat pole leiutanud, uut nisusorti pole loonud. Üldiselt aga on tulnud nii mõndagi teha, kuhu partei küll ei saatnud. Rahu ajal õppisin keerulisi masinaid juhtima. Isamaasõjas olin traaleri komandöriks. Tihti pidin surmale silma vaatama. Kõik läks hästi, jäin ise ellu, jaga seltsimehi ei vedanud alt. Ühesõnaga kooris olete oma osa õieti laulnud. Tuleb välja, et ka minu bemm pomm on kooris kõlanud. Nüüd ma muidugi mõistan seda. Siis aga olin noor ja kurvastasin selle üle, et ma solistiks ei kõlba. Ta ohkas. Jutustas veel midagi oma kaugest noorusest kuid nüüd ei kuulanud ma teda enam. Ridade vahelt, tungis tagasi meie juurde tütarlaps siinses elevil ja naeratab. Samm-sammult järgnes temale noormees peos kirev kompvekikarp ja mõned ajakirjad. Kummaline, ta polnud ikka veel naerutamast lakanud. Nähtavasti mitte ainult mina ei pööranud lahutamatule paarile tähelepanu, ka teised silmitsesid neid. See oli ju melotütar. Teist korda selle õhtu jooksul heitsin talle kahtleva täis üllatust pilgu. Nähtavasti valmistas minu näoilme vanale meremehele südamest rõõmu. Ta kihistas heatahtliku naeru. Just siis võttis neiu oma saatja käest kompvekikarbi ja pani vana meremehe põlvedele. Mis sulle maitsevad? Kahtlused hajusid, peaaegu ühtki kontserti ei jäta ta vahele, käib konservatooriumis teisel kursusel. Sinised silmad, rahulikud ja leebed, suundusid minule. Mulle meenus, kuidas nad laulu mõjul olid äsja särama löönud valudes vaimustunult veel ja veel laulda. Mida ta õpib. Laulu. Mulle tundus, nagu oleks vanamees teinud rahutu liigutuse otsekui soovides veel midagi öelda. Kuid ei jõudnud enam. Lauljad tulid juba lavale ja täitsid selle kiiresti. Saalist kostis käteplagin. Hõbedaste juustega koorijuht tõstis kammertoni kõrva äärde.