Mikrofoni ees on Juhan Smuul, kes loeb teile kaks luuletust oma uuest aasta lõpul ilmuvast kogust. Merelaulud. Antaktisematused luuletus on pühendatud seltsimeeste mälestuseks, kes hukkusid Nõukogude Antarktise ekspeditsioonidel. Orkestrit ei ole, kuid mühiseb valjult Antarktise tuisune jäine koraal, nii komsomoli kui raadiokaljul mühab elutult tühjal eikellegimaal. Me seisame õlgadel pea ja mure peakottides kasukais viitades. Ma tean, mida tähendab, seltsimees sureb nüüd ma tean, mida sel puhul tuntakse altartises. Meile määratud lainemeetritel Meerunud möni valveralist saadab eetorisse mandri südames sündinud loo. Hukkus Komsomolskaja jaamas insener Aeroloog. Morse kihutab raadio lainel nagu meeletu südamed, ukse kriit ja punkt, punkt kriips peagi. Käskjalg oli teel noor naine Moskvas lahti, teeb ukse ja siis. Kiirust seisab punaselt traktori saanil. Auvalve vaikib ja lumeorkaan triigib ülemeist püüab meid muljuda maani. Ta kähiseb Teie mu Mandroteisaa teie maalt juba neljanda noormehe nõudis minu Dewisem Errija mannerjää. Robert Scott oli siin, tema kaugele jõudis, kuid ta külmunud keha on meie käes. Oit soojade maade jaoks noorus ja Anne minu all põle õitsenud ainuski taim. Siin olnud pakaste külmunud liigeste manner. Mina olen ta valvur ja kaitsevaibad. Seisab paljapäi kirstu ees, meie ülem ja seltsimees võimas jässakas vägevad õlad, teda parkisid Artise jääd tuhmilt kohati murdudes kõlab ta hääl. Hukkus, seltsimeessõber kolleeg hukkus noorelt ja kodumaast kaugel. Meie kaotus on ränk, aga võitlus on see, mis sind peame. Võitlus, ei rauge. Siin on ohvreid, on raske, Antarktika, kuid siia saatis meid kodumaa Nõukogude Liit, meie seisame siin ega lahkume siit. Polaaröö on lähedal, pakase öö, metsik öö peagi mandrile astub, kuid me teeme ka tema hukkunu töö ja selles on surmale vastus. Ja mälestus sellele mehele, kes teesin lõpuni, käis Antarktise valgele lehele tema jäljed ometi jäid. Neid mehi ei ole palju. Siis astume põlvini, kohe vast lumes, traktor, neurotessaania kirstu veab läbi kaitseprillide, maailm on tume ning tumedad mõtted tormavad peas. Elas noormees ja kevades tuikasid veenid, tuli armastus, rõõmude pidulaud igijääs Pravda ranniku kruusa moreenil 100 meetri kaugusel valmis olla, aud. Kirstu kaanele külmunud kamakaid kukub jäisesse hauda, keerutab lund. Surm kõlistab võtmeid ja sulgeb kõik lukud. Orkaan laulab vilinal igavest tuld. Võtame mütsid peast. Saluut kuuest Kaheraudsest mustendab terisem meri hetkeks jäämägedel voolab loojangu punane veri ja kõik kõik. Ja olgugi kõik olgu lõppenud, matus ja näiliselt trumbid Antarktise käes, Moreini kohal on surematus meie surnud seltsimees, elama jääb nagu sõdur, kes langenud lahingu taandray siin, kus märatseb looduse vastu. AK elab meis Pravdarva Annikul elutul mandril, millest laulis mu hukkunud sõber Kredsak. 1000 aastat võib minna jääs, keha ei hävi, meie tulevad põlved Corp, keegi teist leiab auasi, kus on Antarktise lävi ja austavalt ütleb. See oli üks neist. Süda valutab, täna ta selleks meil ongi ja mõtted on haaranud tuisuneel. Kaugel mandril, platool aga traktori rongid praegu lõunapooluse suunas teel.