Suur Austraalia laht ja kollane kuur. Päike vupsata Smerre ja vakatast tuul, öö tuli nii mahe, nii lahe. Nüüd ümar ja jultunult kollane kuu särab suurel Austraalia lahel, kui hammustaks, see on vist hollandi juust, tema sõõrailol kraatorist, augud, võit kuldroll neid suurest laotuse puust, mille all hõõgub sinine Kauks. Vana kreeklasest pootsmannist nägu on ees, ei ole seal au ega häbi ja nii nagu põhjani tumedast veest kuu kardan, kamminust näeb läbi teiste nõrkusi näha kuul, selleks on närv ja praktika, iidne soliidne tema säras on helidel erinev, vääran kuu paneb nad teisiti roide all 3000 hobujõudu on tööl seal vinti, nad vältavad ringi. Kuid sellele mürale kuuvalgel ööl ma tähelepanu ei keeli. Ahtris vana valssi lööb lõõtsapill nagu Saaremaa pulmapeo ees ja minul on tunne, et õitseb üks lill kuu kiirtest kullatud meres. Kord kiljatab kajavalt laevakell, see heli on merel ju tuttav, aga süda on sihuke Ale ja hell, et tahaksid naerda või nutta. Nüüd nagu tornaado, kui maailma lõpp kui laine, mis laeva löö pleki, nii kõrgete kontsade kõp-kõp-kõp otse vapustab jalutustekki. Jaa, möödusid. Kadusid ahtrisse vist kuupaistel seal noorsugu tantsib nagu ketis karupüksmasinist, nende kontsade kiil vees vantsib. Pea kohal on vantides mastipuud ja öö on nii lahe, nii mahe, aga kollane kuu endalt kõrvuni suu särab suurel Austraalia lahel.