Meie ämbekal lühiproosa viljeleja all lilli br ametil on valminud hulk uusi laaste. Esitame neist täna lühipala oos, suur sümfoonia. Autori ettekandes. Pärast igat pommitamist ja kaugelaskekahurite tuld kogunesid inimesed kannatada saanud sektorisse. Imelik küll, nad teadsid linnas suuremat osa hooneid ja seistes varemeil vestlesid nad poolihääli nagu matustel. Nad rääkisid, kui leinajad nimetasid suussuguseid nimesid. Barreenov ja Sahhaa vahva kassi Jerest trelli. Nad rääkisid harmoonias ning pekspektiivilisest tänava ilust ja nimetasid stiile paga OK, väga kokku klassitsism. Midagi mõistmatust oli toimunud jahmatamapanev. Ja alles tund aega tagasi seisis siin hoone konsoolidel kaunid muusad ja uste kohale kivisse raiutud Heraldilised loomad. Nüüd kuhitsesitsest kõigest ainult rusud, hulk ähvardanud rauda ja segi löödud graniit, trepiastmeid, ajaloo muuselt. Kliiust jäi vähe järele ja Täpsi hoove kannel oli purustatud. Mingi inimesed sosistasid läbi hammaste. Fašism. Mõne aja möödudes tõsteti varemete Eedeevineerile või papile maalitud majakõrgused fassaadid. Neis oli jällegi kõik omal kohal. Orvud, kujudega, urnid, maskide vanikud, pilastrid ja sambad, vee sülitid ja medaljonid. Inimesed möödusid naist fassaadidest raske meiliga, ent ometi ometi oli nõnda parem. Kägistatud südamed vajasid headuse valet väljakutel hoone rusudel otse kõnniteede ääres kasvasid kapsad, mitte tulbid, mitte roosid, mitte nartsissid, mis sobiksid suusugustest stiilide juurde. Vaid kollakasrohelised kapsapead olid need. Hea, et uhke ratsu, kes oli näinud uputust, inimhädasid nälga, verevalamist ja lõpuks revolutsiooni punaste võidulippude peatamatud voolu seisis nüüd liivakottide vahele pakituna laud kastis ega teadnud midagi kodanikud igapäevasest protsessioonist joogivee järele niival ei teadnud rõugearmide ja Telliskivi roosade haavadega kaetud lossi seinte ei teadnud talvepalee kinni taotud aknaist Iisaku katedraali puretud sammastikust ega lõhutud silla Võvedest ja sepistest kanalite ääres. Ja veel. Ta ei teadnud midagi vaenlase ägeda tule all kassadest kollakas rohelistest kapsastest. See oli vist küll ainuke õnnelik linnas, kes midagi ei teadnud ning seda võlgnes ta inimeste armastusele, mis tahtis teda säästa. Aga kõigele vaatamata kõigele vaatamata paistis neskile hele päike ja ma teadsin kindlasti, et kusagil maailmas ei Pariisis ega koomas, olin niisugust alistamatut Nevski. Päike paistis, ma olin seitsmeteistkümne aastane ja tahtsin valjusti karjuda. Armastusest. Ma olin seitsmeteistkümneaastane ja tema oli natuke vanem ning mängisin viiulit Leningradi, raadio sümfooniaorkestris. Igal hommikul läks ta mööda majast ja vaatas üles. Seisin aknal ja tegin nagu mähkakskima teda. Ta hoidis viiulikasti kaenlas ja vaatas üles. Kartsin, et ta järgmine kord enam üles mu aknasse vaata, kuid vaatas ka järgmistel ja järgmistel hommikutel. Ja mina tegin ikka jälle näo, nagu ei huvitakski see mind isegi ei tea, miks ma seda tegin, sest mu süda laulis ja märatses ning ähvardas hingamist matta. Ma polnud teda kordagi mängimas näinud, aga minu toas kõigil tänavail kogu kaldapealsel kajas Šostakovitši seitsmes sümfoonia. Istusin reproduktori all, aga teda Ma ei kuulnud, tema viiul ei kostnud teiste hulgast välja. Ja sellest tuli nagu kahju, et ei kostnud. Siis tulid all ja siis kevade. Muidugi ei tulnud need nii ruttu, nagu siin öeldud. Neval puhus jäine tuul ja kõrvetas tulineb, päike ei pommitatud, ei, tulistatud oli kaunis kevadeni. Pühapäev. Ma peatusin ja nägin suurest rahvahulgast teda. Ta koristas, varemeid ei olnud, klassitsismi ei olnud, barokki ei olnud. Kood oli ainult hunnik kive ja tema koristas neid. Keegi mööduja jäi nagu minagi seisma ja tundis huvi, kes sind taastab. Küsis ta ning sai vastuseks suur sümfooniaorkester. Kõik pillide rühmad olid siin koos viiulid, klaverid, Hartsid, Ta vabad sarved, flöödid, trummid ning nende seas eraldus tema kandist telliseid ja hüüdis eest ära. Nüüd nägin ja kuulsin ma teda orkestris. Uus uus sümfoonia, sa kestad üle aegade, tõstad linnalt kõik barakid ja Rakokootja klassitsismi tuhast ja põrmust. Käsi tõusis iseenesest, ma lehvitasin, hüüdsin, oli kevade oli tuul ja käike kohises Neeva. Seisin keset elu suht sümfooniad, ma olin seitsmeteistkümne aastane ja mu süda oli täis armastust.