Hakkasin lugema sõna otseses koolikus, mõistes väga hilja. Veel algkooli teises klassis oli mul selle tööga tõsiseid raskusi, mis ühelt poolt oli seotud loomupärase laiskusega ja teiselt poolt isa ja südamlikkusega. Pealegi oli sügiskuudel kuni novembrini ja kevadkuudel aprillist alates väga palju tegemist rannas. Kolmanda klassini olin kõige õnnetum päev see, kui me emakeele lugevnikud kätte saime. Sellest päevast peale ei saanud tüki õppimata jätmist enam lugemiku puudusega ära seletada. Kuid kolmandast klassist alates hakkasin lugema, lugesin kuni algkooli lõpuni palju ja ilma igasuguse valikuta. Ja kuldi ma vahepeal kolmandas, neljandas ja viiendas klassis olin esimene või esimesi õpilasi, siis viimases, kuuendas lugesin juba nii palju, et peaaegu kogu klass minust mööda läks ja minu algkooli lõputunnistus lausa kirendas pikkadest lõpuni välja kirjutamata rahuldavatest. Lugesin tundide ajal, hoides raamatut laual. Ma ei kuulnud sageli üldse, millest räägiti ja tihvt tuli mind kaks korda küsida, enne kui ärkasin. Sel juhul enamasti ma vastata ei osanud. Kasutasin õpetajate südame pehmendamiseks järgmist võtet. Algul vaatasin hajameelselt ringi ja siis hakkasin silmi pungitama, et romantiline ja kirjanduslik välja näha. Sest kirjanduslikud kangelased olid kõik suurte ilusate silmadega ja ma mõtlesin, et silmi pungi ajades olen ma samasugune. See õige küll ei aidanud, aga kuna ma olin tasane ja iseloomuga, siis ei saadud minu suhtes muud ette võtta, kui muudeti väga sead headeks ja trahuldavateks. See on esimene nähtav kirjanduslik mõju minu elus. Aga juba palju varem enne kooli aastaid meeldis mulle luule. Mäletan tollal ma olin vist viieaastane, et me käisime teiste minuealiste poistega mööda kivist küla vahet, hoidsime üksteisel kaelast kinni, samuti nagu täiskasvanud mehed jõulude ajal ja laulsime elu elu. Miks mind vaevad, miks sa tood mulle kurvastust, miks nii vara hauda kaevad kinni katad armastust? See oli esimene laulusalm, mida ma oskasin. Mulje jättis vapustava mulje, kui ristiisad ja talveks koju tulnud meremehed täie tõsidusega laulsid Santa Helena saarest ja sellest et on sinna saare peale maetud suur keiser Napol, joon, kus vangi roideid kaldest ta suri nagu kolm. Mind ei häirinud üldse välja nagu kolm vaid see rõhutas veelgi enam laulus sügavalt traagilist sisu ja tagapõhja. Ja kui madrused laulsid, neiu vaevleb armuvalus nagu tiiger lõvi käes, siis tingituna oma aastatest ei mõtelnud ma neiule ja tema tunnetele vaid selles, kuidas tiiger lõvi käes vaevelda võib. See pole mulle siiani selge, kuigi meie laulutekstides on veel praegugi seda vaevlemist küll ja küll. Põrgu, mida lahkusulised meile ette maalisid, muutus lapse elava kujutlusvõime tõttu kohutavaks oma väävli järvedega ja patustega, kes siplevad nagu angerjad ahinga otsas. Aga läheb vinge tuulisel mihklipäeval, mu armas ristiisa mööda külavahe teed. Ta mõõdab seinad süllaga, siin on veel vastav riim ja hõiskab viisil. Jää terveks, õnn. Kõik Põdrangu vait. Ja kurat magab ja põrgu, Parsi paganad, need oma händu liputavad ja nobedasti nooreskavad. Ja pole enam ahingutega, sarmitlasin, pole väävlijärvi, on ainult soe kodune pilk põrgust, mis vana soojaks köetud raietuba meelde tuletab. See lõhnab nii armsalt kuivast viljast ja kadakasuitsust, see on minu lapsepõlvekodule tuba. Ja pimedal õhtul kujutad ette nobedasti norskavaid paharette ja tõstad käed parte poole, et saatanat sabast sikutada. Hirm lendab, kus kurat. Palju ilusaid laule oli lapsepõlves ja tuletan neid siiani meelde. Liison midagi tabamatud, kauget ja väga head. Kui loel vallaku, geniaalset kildu maanaine. Tundub, et ma vaatan korraks sisse tuttavasse sooja muhu rehetuppa ja vanade laulude viisid ning pildid muutuvad uuesti elavaks. Kui mõtelda, millega mind võlus Muhu külamehe laul, siis arvan, et see oli konkreetsus ja piltlikus sama konkreetsus ja piltlikus, millega meremehed oskavad kaugeid maid ja mere lähedale tuua. Yhes laulus olid read, kui kiisul miinik pandud said, mis sepapajas lõhki lõid. Aga nii lauljad kui kuulajad teadsid, et jutul kiisuks kutsutud sepast, kes tsaariajal piirivalvele oma sõbra piirdus, vedaja välja andis. Kättemaksuks lõi muhu loov vaim miili, mis sepapajas lõhkes ja kiisu taevastele jahimaadele saatis. Veel praegugi teavad isegi noored toredat laulu kuulsast muhusepast Andrus pukist. Mina tundsin pukki ja uskusin, et see laul on viimase rajani tõde. Omaette peatüki moodustasid meremeeste laulud kusjuures neis murduvate mastide tormide märjas, surma ja kenade kallikeste tõttu olid ülekaalus nukrad noodid. Kui julm oli elu ja kui julm seeemma, kes lubas olla truu, võttis isegi sõrmused vastu, aga tegi neist kõlksuvad rõngad oma kõrvadesse, oi, Emma, Emma. Nagu iga normaalne laps, kirjutasin ka mina algkoolis luuletusi ja nii palju, kui ma mäletan, olid neis põhilisteks meremeeste juttudest laenatud motiivid. Siis oli seal juttu mustlastest, neid ma tundsin, kuna mustlane Julius oli minu isa sõber ja istusin nii mõnegi õhtu koos mustlastega tule ääres siis kirjutasin tähtedest ja vaiksest sügavast mägijärvest. Minu kirjandid paistsid silma pikkusega sellega, et ma kopeerisin seda, mida eile olin lugenud ja suure arvu mõttepunktidega. Alles palju hiljem sain aru, et kolm punkti lause keskel või lause lõpus aitavad üsna vähe kaasa mõtte sügavamaks muutmisel. Toimetasin klassi seinalehte, selle nimi oli koidutäht ja olin lõpu poole kooli kirjandusringi esimees. Luuletused, mida me õppima pidime, meeldisid ja jäid kergesti pähe. Tean veel siiani peast kõiki algkoolis õpitud Liivi ja Koidula luuletusi, suitsu, kerko, kella, Underi sügisemaru, isegi Jakob Tamme ja Mihkel Vesked. Mäletan Erste ennut ja Tuglase merd ja kui maga neile luuletustele midagi ette heitsin, siis ainult seda, et nad olid liiga lihtsad. Ma sain neist aru. Võib-olla elasin ma tollal üleperioodi, kus kunstiks peetakse ainult seda, mis on arusaamatu ja udune. Kuid on siiski kasulikum see ajajärk lapsepõlves üle elada. Keskiias muutub asi liiga tõsiseks. Lugesin palju ja väga palju oli sellest Alba ajalehtedes ilmuvad kriminaalromaanid naine 1000 maskiga, Gerda ei taha abielluda. Risti kolm ja pikk rida taolisi, mis moodustasid küla peamisel lugemisvara. Aga ometi oli selles kollases laviinis üks raamat, mis mulle väga tugeva mulje jättis. See oli kas ulgumere tütar või kapteni tütar. Mai tea autorit ja hiljem pole see raamat mulle enam kätte sattunud ja kui satuks, elaksin võib-olla üle pettumuse. Kuid mulle näis, et selle raamatu lehekülgedel oli tõeline lõunameri ja tõeline koprapurjekas ja tõelised inimesed. Ma olin lausa armunud kapteni tütresse, kellele isa enne seitsmeteistkümnendat eluaastat ei näidanud peeglit ja kes sisendas kestvalt, et ta on inetu tüdruk. Mäletan, kuidas ta ulgumere tütar Sydneys ütles võõbatud sadama iludusele, kui hästi Ailsete ja kuidas ta masti ronis ja kuidas ta ühe lõunamere saarel, mägi, pärismaalaste pulm ja hiljem võõrbanud ennast ta vutiga üle eevaülikonnas tekil tantsis. Selle eest toppis isadel suu seepi täis. Siis kui tüürimees teda esimest kord suudles, ei tahtnud ta suudluse jälge näolt maha pesta. Millest tulenevalt suu ümber tekkis must võru isa tõsisele armumärgi tekki lühkimise harjaga maha. Lõpuks, põlev laev, isa hukkumine ja kolm miili ujumist lähema majaka, nii, kusjuures teda hoidis teadvusel ainult valu, mida tegid ta lemmikut kolm selga rebivad kassipoega. Kuid põhiline, see oli suur tõeline meri ja meremehed ja lae hiljem muidugi tugevamalt ja peenemalt hiilgas ulgumeri vastu Londoni merejuttudest Conradi Lord Simmist ja nartsisse neegrist norralaste raamatust ja päris hiljuti vanamehest ja merest ning kreeni täiesti omapärase nägemismeelega autori punastest purjedest. Tegelikult polegi maailmas nii palju raamatuid, mis tõelise suure mere meie silma ette toovad. Ilmselt on väga raske tabada ja edasi anda merede ja ookeanide näojooni. Raske on jõuda läbi pinna virulinduse põhjalaineni ning sõnadesse valada seda vihkamisega segatud armastust, mida inimene sageli mere või ookeani vastu tunneb. Ei saa rääkida mingist enne sõda või sõja aastatel väljakujunenud kirjanduslikust, maitsest ja kindlatest lemmikautoritest. Omad jäljed jättis minusse Vilde, tema koolis õpitud esimesed triibulised ja tuumatohter, hiljem Anija mehed ja Mahtra sõda jätsid Tammsaare tõe ja õiguse kaks esimest köidet. August Mälk oli tollal moekirjanik ja kuna ta kujutas rannaelu, oleks pidanud olema meile väga lähedane. Kuid lugesin tema kivist pesa ja õitsvat Meerot ja tundus, et seda saarte randade elu, mida me ise elasime, on kujutatud õigesti ja samaaegselt ebaõigelt. Minu arvates oli teravalt rõhutatud kiviste pesade vaesusele külge õmmeldud liiga palju romantilisi liitreid. Kuid vaesuses ja puuduses on väga vähe romantikat. Tahes-tahtmata on selline romantika ilus vale, mis on määratud eelkõige mulkidele ja tartlastele. Luuletusi ma kooli lõpetamise ja sõja alguse vahel peaaegu ei lugenud ja ainus luuletuskogu, mida ma enne sõda korralikult tundsin, oli luteri lauluraamat. Minu esimene tõsine kirjanduslik katsetus oli filosoofiline traktaat vaimset energiat mõjutavate tegurite otsingul. Praegu ma ei mäleta, kust ma neid tegureid otsisin kuid selle 30 leheküljelise udu tekkimise põhjuseks oli viis krooni, mis isa Mullega losside ostmiseks andis. Kalosse ma ei ostnud, aga nende asemel sain kahe raamatu omanikuks Ten mani hiide surematus ja Lellepi individuaalpsühholoogilise kasvatuse põhijooni. Väike vahemärkus Lelle poli Freudist ja töötas Patarei vanglas arstina. Ta olevat poliitilistele vangidele rääkinud, et need on pärilikud parandamatud kurjategijad. Seni oli rääkinud, kuni raha kõrvaldamise eest nende kõrvale trellide taha pandi. Kummastki raamatust ma muidugi midagi aru ei saanud, aga nende läbilugemise järgi tundsin end küla kõige targema inimesena. Uskusin, et õigesti individuaalpsühholoogiast ja hinge surematuse eest ei pea keegi aru saama, aga etni otsingud oleksid küllalt teaduslikult. Siis toppisin sinna sisse veel terve magister kõrva. Õpilase võõrsõnastikku, mille ma muuseas pähe õppisin. Järgnes umbes samataoline inimese rada. Moto oli võetud raamatust suured kalmistut kuu all. Siis katsetasin kriminaalromaaniga, aga kui kõik tegelased tuli liig vara ära tappa, siis lõpetasin raamatu. Kirjutasin veel ühe rannajutu, mille saarte ajalehe Meie maa toimetus tänuga tagasi saatis. Veel oli mul lemmik raamat, üks köide põllumehe käsiraamatust heinakasvatus. Ma lugesin seda korduvalt ja unistasin sellest, kuidas kivisel paljaks põlenud maal, kus isegi lammas nälga jääb, hakkab lokkama punane aruhein. Koostasin mõttest Kimutist, kera heinast, aas-rebase sabast, valgest ristikheinast, igasuguseid segusid heinamaade ja kargesse jäetud põldude jaoks. Minu kirjanduslikud huvid polnud nii tugevad, et oleksid jagu saanud tulevasest kalurist ja heinakasvatajast. Esimest korda nägin elusat kirjanikku kast 1937. või 1938. aastal. See oli Villem Grünthal Ridala, kes oma perega muus suvitas. Käisin talvise õhtu autori kannul ja kõrval terveid kilomeetreid piiraid külast Viira külani Ridala maja, mille teises otsas oli viinamonopol. Praegu on seal Muhu haigla, oli viirang külas. Ridala kandis näpitsprille ja ta nägu oli nagu mäletan, väga kibe piprallik. Mõtlesin, et kõikidel kirjanikel on säärased kibestunud näod. Hiljem selgus, et kõigil siiski ei ole. Kui Eestis kehtestati Nõukogude kord, oli mul juba kindel ettekujutus tulevikust, kaluri tulevikust, kirjaniku saatusest ma ei julgenud isegi unistada. Lootsin ainult, et kunagi on mul raha raamatute heade raamatute ostmiseks Nõukogude Korva tegelik rakendamine külas, maa jagamine, kehvikutele, maade võtmine suuremate talude küljest sellest tuld silma, kuigi ebaselgelt, et nõukogude võim on tööinimeste võim. Ka minu isatalu kärbiti väiksemaks. Kuid nähtavasti polnud minus omanikuinstinkt kuigi tugev ja suhtusin sellesse täie rahuga. Ma ainult sidus, sundis, kohustas, aga vastu andis väga vähe. Uuesti ärkasid unistused saamata jäänud haridusest. Uuesti hakati valju häälega rääkima saarte kinni kasvamata haavast 1000 919. aasta Saaremaa ülestõusu metsikust mahasurumisest ja kapten klaari lihunikuosast selles verises tragöödias. Sirp ja vasar kuulutas välja novellivõistluse ja mina kirjutasin novelli Saaremaa ülestõusu lõpppäevadest pealkirjaga, et keegi ühishauani saatsin selle võistlusele. Auhinda ei saanud ära märgitud, käsikirja tagasi ei saadetud ja ühtki rida noorele autorile ei kirjutatud. Sirbi toimetajaks oli Debora Vaarandi too samma, kes mu esimese luuletuse nooremale õele laskis 1943 Rahva hääles ära trükkida. Ma ei oska siiani ei endale ega teistele korralikult ära seletada, kuidas ja miks ma sõja ajal eesti laskurkorpuses olles luuletusi ka hiljem avaldatud luuletusi kirjutama hakkasin. Esimesest sõjaaegsest luuletuses surma laul olen kirjutanud mujal. Ilmselt ergutasid mind Semperi, Raua, Kärneri ja Barbaruse luuletused, mis sel ajal ilmusid, lugesin neid ja õppisin pähe. Luuletaja ülesanne oli suure isamaasõja ajal selge, isegi lapsele Aidata fašistil Nõukogude maa pealt minema peksta. Luules valitsesid kõrvuti viha ja igatsus. Luuletus pidi jõudma iga sõdurini ja tagalasse evakueerunud luuletajate auks. Peab ütlema, et jõudis. Muidugi minu esimestes katsetes roodu seinalehtedes ilmusid, oli väga palju laenatud nadolid vormilt ja sõnastuselt konarlikud kuid neis oli ka minu viha ja igatsust. Minu esimeseks onurariks oli 420 grammi kuivikuid. Sain selle tankitõrjeroodu seinalehe toimetajalt, kes minu neli salmi oma nime all seinalehte pani ja selle eest vaba päeva sai. Mõlemad olime rahul. 1000 943. aasta alguses saadeti mind tuttajuv puhkekodusse, kus sel ajal töötasid Minni nurme Aadu Hint. Tänu nende heatahtlikule tähelepanelikkuse suhtumisele kirjutasin esimesse trükki pääsenud luuletuse nooremale õele. Hiljem haigestusin näärme tuberkuloosi ja mind saadeti nismida Kiilid sanatooriumi. Rahva hääl noorima õega jõudis sinna täiesti juhuslikult, kolm kuud pärast ilmumist ja siis elasin ma läbi kõik esimesed kirjaniku tundmused. Peale selle kiideti samas numbris Nigol Andresen artiklis nii nooremat õde kui ka tema autorit Jacobs muuli. Esialgu olevat isa mulle tahtnud nimeks panna Benjamin ja et ta selle mõtte maha jättis. Igatahes esimesed kirjaniku tundmused kruvisid palaviku üles ja samas nihinda. Kiilis haaras mind tõeline luuletamis maania grafomaania. Kirjutasin iga päev luuletuse, oma arust astusin ma Majakovski koolkonda, kuhu mind, seltsimees dismeeste viljen Capani, sest olin paaride luuletust viisnurgast lugenud. Kuigi eraldi oli luuletada, kui sa oled juba trükki pääsenud, autor Need katsed läksid kõik kaduma. Sestpeale hakitud rea polnud selles seeriatoodangus vist mitte midagi majakovskiliku. Kuid tõsiselt lugema kirjanduse üle mõtlema ja kirjeldust aegapidi mõistma hakkasin alles pärast Eestisse tagasitulekut. Tuli alata täiesti algusest, sest mul polnud mingit baasi. Mäletan, missuguse pettumuse valmistas mu ühe praeguse lemmikraamatu Sten Dahli punase ja musta esmakordne lugemine. Ma lõpetasin ta ainult tahtejõu varal. Kolabrioni joon jättis mind ükskõikseks. Tolstoi tundus igavene. Gogoli surnud hingederikkus ja poeesia jäi esialgu kaugele. Ja esimese suure kirjanduse raamat, mis mind jäägitult haaras, oli Fadjeevi kaotus. Ma õppisin sõna tõsises mõttes uuesti lugema ja jätkan seda siiani.