Mina tahaksin rääkida rahvaluuleosakonnast meie tööst ja meie fondidest. Kui te tavaliselt olete harjunud rahvaluulepalasid kuulma näitlejate ettekandes ja heliloojate ja kirjanike poolt ümber töödeldud kujul siis täna, kuna jutt muuseumist. Ma tahaksin illustreerida oma sõnavõtu siiski mõningate näidetega rahvalaulikute jutustajate enese esituses, nii nagu neid esitati rahva seas. Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnas asub teatavasti Nõukogude Liidu kõige suurem ja kõige paremini korraldatud rahvaluule arhiiv, mis on ühtlasi ka üheks suurimaks rahvaluule arhiivis maailmas. Ta hõlmab umbes poolteist miljonit rahvalule ühikut, mis moodustab umbes 850000 lehekülge. Mitmesuguste kataloogide ja registrite abil tehakse see materjal uurijale kättesaadavaks. Nii näiteks on võimalik kogujate registri abil tutvuda selliste tuntud inimeste käsikirjaliste rahvaluule korjandustega, nagu seda on Sherman ja Kreutzwald, Jansen, kuulbars, Kitzberg, Pöögelmanni, Lilienda ja mitmed teised kirjanikud või heliloojad, nägu Karl August Hermann, Miina Härma, Mart Saar, Cyrillus Kreek, Riho Päts ja mitmed teised. Kuid rahvaluulet on kirja pannud ka näiteks kunstnikud Ants Laikmaa, Kristjan raud, Ott Kangilaski, kuid isegi sportlased, nagu tuntud maadleja Georg Lurich või siis maletaja Paul Keres. Tuntud nimede kõrval sisaldab meie rahvaluulekogujate kartoteek aga tuhandeid nimesid, kes vist küll üksnes rahvaluule kogujana ajalukku lähevad. Või ongi juba läinud? Jaan Sandra. Lihtne külarätsep Vastseliinas kes möödunud sajandi lõpul Jakob Hurdale on saatnud tuhandeid lehekülgi rahvaluulet või üksnes kolmeklassilise külakooli haridusega taluteenija Emilie Poom, Märjamaalt või tänapäeva suured rahvaluulekogujad, õpetaja, pensionär Marta Mäesalu, Häädemeestelt ja tuhanded teised. Eesti rahvaluuleajaloo kõige tähelepanuväärsemaks jooneks ongi see, et rahvaluule kogumine pole olnud mitte üksnes kitsas spetsialistide ringi eri harrastuseks vaid meie suured rahvaluulekogud on tekkinud kõige laiemate rahvakihtide ühistööna. Muistsel ajal panid meie esivanemad aluse suulisele kunstiloomingule. Nende lapsed ja lapselapsed kandsid seda edasi ühtlasi täiustades omalt poolt. Järgmised inimpõlved õppides tundma kirjaoskust, hoolitsesid selle eest, et see looming saaks kirjas jäädvustatud. Ja meie tänapäeva folkloristid loeme oma üheks peamiseks ülesandeks jätkata nende tööd eelkõige talletada seda, mis veel siin-seal üksikute vanainimeste mälulaekas leidub. Samuti jälgida seda, mis meil on käibel elavas traditsioonis ja mida uut annab meie tänapäev. Seda ülesannet me täidame eelkõige oma iga suvistel ekspeditsioonidel. Mida sisaldab siis see meie käsutuses olev varaait? Siin on tuhandeid rahvalaule, muistendeid, muinasjutte, naljaandeid, rahvaluule, lühivorme, vanasõnu, kõnekäände mõistatusi, samuti hulgaliselt rahvauskumusi ja komberaalistmata materjali. Ettekande aeg on liiga lühike selleks, et anda sellest üldist ülevaadet. Sellepärast ma piirdun vaid mõne momendiga. Meie viimaste aastate kogumistest. Meid ei üllata praegu eriti kuulda veel vanu regivärsse, näiteks setus Kihnus, Kuusalus, Mustjalas või mujal, kus regivärss on kas osaliselt alles elav või hiljaaegu elanud kuid leida suurepäraseid regivärsside teadjaid aladelt, kus see on ammu välja surnud. Näiteks Karksist või Torist. See oli meie jaoks tõesti suureks üllatuseks. 1960. aasta suvel peatus meie ekspeditsioon Karksi ümbruses. Teadsime, et 1921. aastal oli Saareste sind kelleltki Kadri Štšerbakov piltkirja pannud mõningad vanad rahvalaulud regivärsid. Kuna Kadri Štšerbakov oli siis alles 28 aastane. Me arvasime, et vast õnnestub meil teda veel oma ekspeditsioonil üles leida. Aniste külast üksikust metsatalust leidsimegi nüüd juba ligi 70 aastase heidekese Kadri Kuke endise Kadri servakovi. Selgus, et tema regivärsside tagavara oli üllatavalt suur ja varem oli sellest kirja pandud vaid väikene osa. Võtsime temalt ühtekokku lindile 90 pala. Enamik neist vanad regi värsilised laulud. Ta laulab, neid võiks öelda klassikalisel kujul. Ta ei ole mitte lihtne juhuslikult meeldejäänu reprodutseerida, vaid elava traditsiooni kandja. Samasuguse kui mitte veel suurema üllatuse valmistas meile tori ümbruses praegu 75 aastane Liisa. 10-l tema avastamise au kuulub kohalikule korrespondendi le kohalikule rahvaluulekoguja-le Ernst Raudsepale lihtsalt õnnelik oleneva magnetofoniga külastanud korduvalt. Selgus, et tal on haruldaselt rikas ja mitmekülgne repertuaar, mis sisaldab mitte üksnes regivärsse vaike hulga uuemaid lõprimilise rahvalaule, samuti rahvajutte. Ühtekokku on temalt lindistatud 340 rahvaluule kala. Ta on ka ise loonud hulga laule. Liisakümmel pärineb ühisest suguvõsast Mart Saare ja Lydia Koidula aga nii, et lauluarmastus ja luuleanne on seega võiks öelda, pärit juba suguvõsast. Erinevalt Kadri Kuke lauludest on Liisu kümmeli regivärsside viisid. Uuemad jale olulisemad kuuleme tema ettekandes. Laulu. Edasi peatus kõneleja uuemate rahvalaulude autorite ja nende laulude sünnilugude väljaselgitamisel. Järgnevalt oli sõna käsikirjade osakonna juhatajal Helene Siimis keril. Kui kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonda jõudis selle majaperemeeste kutse tulla esinema selle auditooriumi ette, siis ääres meid esialgu tõeline nõutus sest otsida tänase õhtuiaks repertuaari see tähendas umbes sama rasket ülesannet kui otsida nõela heinakuhjast. Sest pikkade aegade vältel olgu öeldud, et arusaamine käsikirjalisest pärandist kui kultuuriväärtusest algas Eestis juba õige vara. Möödunud sajandi esimesel veerandil ja nii pika aja jooksul on paljude eraisikute ja paljude organisatsioonide poolt kokku kogutud selline kaks keldreid materjali, mille hulgast hästi valiku tegemine oli väga raske. Kui nüüd puhtsilmaga äratavalt meie rikkustest pilti anda, siis öelda, et meie käsikirjaline tehe materjal täidab 30 b mis ületavad põrandast laeni. Õnneks aitasid valiku tegemise probleemi lahendada selle maja Meie küllakutse ja Paul Rummo, kes soovitus piirduda viimase viie aasta huvitava leiuga. Tõepoolest, see nõuanne oli hea, aga tuli mõtelda veel teisele, kuidas seda materjali nii välja pakkuda, et see tänastele kuulajatele mitte liiga suurt pettumust ei valmista? Tavaliselt meie käsikirjade osakonna tegevus on iseloomustav kolme sõnaga. Nimest Me kogume, korraldame ja publitseerime selle meie kolme komponendiga määratava hulgast. Üks kõige põnevam lõik on kogumistöö. Eriti huvitavad need momendid, kus järsku täiesti ootamatult ilmub päevavalgele uus kirjanduslik materjal, mis asetab hoopis uude valgusse kas teatud kirjanikku teatud kirjandusliku nähtuse ja me mõtlesime, et võib-olla kõige huvitavam on teile see, kui me huvitavaid materjali pakkudes neid materjale pakkus, siis mida veel trükisena ei ole jõudnud publitseerida. Jutustame ka ühtlasi nende materjalide leiud, lugusid, nende käsikirjade elulugusid. Sellelt seisukohalt üks kõige rõõmsamaid käivi meie kirjandusmuuseumi viimaste aastate kalentaariumis oli 1961. aasta kevad. Nimelt sel kevadel jõudsid meie lugejate kätte eesti kirjanduse omamoodi imelapse Kristian Jaak Petersoni saksakeelsed laulud. See kirjanduslik leid ei olnud genivelt nähtamatu kuivõrd rõõmus selle tõttu, et lootus oli kaotatud neid materjali leida. Üldse Kristian Jaak Petersoni käsikirjaline, see pärandi säilimist lugu on huvitav. Juba tema eluajal leidsid ta eestlaslikud kaasaeglased et poiss on seda väärt, et ta käsikirjaline pärand talletada ja jõudumööda rahvale kättesaadavaks teha. Ta materjali hakkas koguma Riia kindla Superin tendents. Takk avaldas koheda surmajärgsest neutroloogis üleskutse, milles ta ühtlasi teatas, missugused käsikirjalised materjalid on juba tema kätte saabunud. Nende hulgas oli ka teade, et Kristjan Jaak Petersoni sõbrad on ta kätte toimetanud mõningad Kristian Jaak Petersoni saksakeelsed laulud. Kui aga eesti rahvuslik kirjandusteadus jõudis sinnamaale, et hakati huvi nende asjade vastu tundma, siis igasugused katsed neid saksakeelset laule leida lõppesid tulemusteta. Mitmeid ja mitmeid kordi traaliti läbi Riia arhiiv, Sontagi fond, kuid midagi ei leitud. Isegi teadmata oli see, kas anta, kel õnnestus neid saksaegseid laule trükki toimetada ei õnnestunud. Imekaupa ja täitsa pimeda juhuse tõttu säilis Kristian Jaak Peterson, eestikeelne pärand. Nimelt sortake Salvast eesti keelt oskas, saatis need laulud pärnu pastorile, lasen direktorile, et nende kohta aitaks tal kujundada kirjanduslikult objektiivset hinnangut. Rosen Renter tegi materjalist koopiat jättes esialgu hoian eestikeelseid käsikirjad enda kätte ja tänu sellele Estitud õpetatud seltsi vahendusel jõudsid need käsikirjad ei ütle kui kirjandusmuuseumi. Mis aga juhtus 1961. aasta kevadel. Siia saabusid demokraatlikult Saksamaalt kaks teadlast, brastia Jäkot, uurima baltisaksa kirjandust ja saame meie arhiividest lisateateid saksa kirjanduse kohta. Ja üsna juhtumisi nad toetasid lause, et neil on ka teada Kristjan Jaak Petersoni saksakeelsete luuletuste ilmumist. Selleks osutus saksakeelne ajakiri. Saite elegantne velt. Muidugi naistele ülesandeks number üks selle ajakirja leidmine ja Kristjan Jaak Petersoni saksakeelsete luuletustega tutvumine. Õnneks leidus ajakiri Tartu riikliku ülikooli pearaamatukogus. Kas sa tead, Peterson lõpetab oma saksakeelset värsid eestikeelses tõlkes järgselt mõtetega. Kui ükskord kuulukse Ta elas ammu siis laulu pikse, heidan teie hinge, mu kallid sõbrad, läbi halli aja. Esimene kelle rindase laulu Pitne lei oli vististi küll luuletaja Betti Alver, kelle kätte usaldati luuletuste tõlkimine. Tõlge saabus vaimustuse vääriline ja seda on veel, see kirjandusmuuseumi jõudis oli ka meile tõeliselt pidupäevaks. Selle luuletuse loed meile näitlejale, Leiskale. Rahuli Su roosija eites õhtupuna hiie taga hõõguma, son, taevaperv. Märatsev elu piinab pimem aru, taga nägu, murepilve mustem serv. Ikka rõõmurice, helde heledasti, lõpetad sa päeva kullast käima, teed piksetuhk ja põrm võib kõik maailmad, mata ilu vägevus peab seisma pankumata. Ilusal ei ole maa peal eluaset, tema kodupaik on parem iluilm. Tema terake siin tolmu vallas tärkab tema poole pilku, ta võib Lile silm. Aga Ilu, sinus seletatud kuju, mulla udunurmed iganes ei näe. Kõrged jumalad on selle sõbrad, ainult hauastamise astub, tuleb varju vaenult. Nõndaks mina vaene igatsedes vaatan päevas särav silm, Suloojaminemist. Ilu, armastus mind kurvemaks teeb aina. Suurus äratab mu leinad suruksist. Mis ma otsisin? Ei seda mina leidnud, mis ma leidsingi, see roomas põrmus maas. Muld, eks võta jälle muld nüüd varju alla vaba vaim, et kõrgust otsiks kõrgema alla. Mullegi kord paistis roosiline päike inimsugu oli minuid ja selgel rõõmuallikal siis lauluke astet juues olin ma kui jumalate maal. Kuidas ühitasid naeru, limu päevad. Kuidas õnne julgesti, mu süda lõi. Kaunim tegu, ainult seda püüdsin, tahtsin võidugema pühitseda. Nagu kotkad, pesalt. Lauglesid mu laulud mõtte mühase üles, püstiast pilvemäes taga taevad Kaipusid Mobidul kaasa. Kuid mu päev läks looja, kannel kukkus käest. Enim suhu, tappis oma ideaali, rasked raerangude varjasid mu teed. Mis ma hõisates kord laulsin, inimperes ammugi nüüd kustunud on ajameres üksnes undamusi, mõned kauged kajad, kaduvikku kellad koletanud kalmu alt üles kohkudesse mind mahajäetud hüüdmas oma koopahäälega on koledalt ikka leinalisem ikka võõram, põikam, ikka lagedam mulle ilmala, kellel kadus rõõm, ta kandle helin, aga surmavõitlus juba seal on selja taga. Ära kaeba, kannata kui mees ning oota ammu saetud aja piiril koputust. Ja kui sinule kord viimaks käega viipab, maja uksel ingel, verine ja must. Mine temaga, eks mõtle kuldset aega nutta, pisarad eel. Ja sihi poole siis kasvõi kaljukaudu läbi kõrbeelu. Elu kõrgem latt ei ole ainult elu. SUUR elulat Sa iganes ei leia seda. See on sinu endas ja su ideaalis. Las kõrgust kõrgusega lappab inimparv, ta kõige kõrgemaks mõõt ning Arv Mil sõgeduse õnne, torm võib rajaneda. Su süda, olgu, su maailm lööb lahku mullast ja vaata tähelaotust üle taevakalda. Sa näed ehk ainult und. Eks näe, siis ond Su üürike ja tõttab elu tund siit varjust ameti viib tõsiduse valda. Nüüd rõõmud, kannatused otsas, on ta rammu. Ma võitsin. Lootused nüüd pihuks-põrmuks, minge nüüd, inimesed, jätan ma Teie maja. Kui minust ükskord kuulukse, Ta elas ammu siis pühalaulu pikse, heidan teie hinge, mu haruharvad sõbrad, läbi halli aja. Kirjandusajalugu osutab, et mõnikord mõne kultuuritegelase mõistmiseks ja temast objektiivne see pildi saamiseks kulub 100 ja rohkemgi aastaid. Ja mõnikord on ka nii, et inimesest trükisena järele jäänud pärand jätatest hoopistükkis pisema ja vildaka pildi kui temast säilinud käsikirjalehe pärand. Üks selline mees on Otto Villem Masing, kelle sünnist möödub kaheksandal novembril 200 aastat. Selle mehe tutvustamiseks Hannasin seda käsikirjade teaduslikule töötajale Leo Anvelti-le, kes viimastel aastatel on tõlkinud eesti keelte masingi ulatusliku kirjavahetuse ja kes meist seisad Masingule meie töötajatest vast kõige. Lähemel Otto Villem Masingu materjalid kirjandusmuuseumis ammu, nii et ma ei saa rääkida neist kui mingisugusest uuest leiust. Aga vast kuna nüüd Masingu juubel on lähedal, siis võiks nendele veidi aega pühendada Otto Wilhelm Masing ega arvatavasti kuulajatel meenuvad tema pühapäeva vahelugemised, tema Maarahva nädalaleht, tema maarahvakalendrit ja võib-olla mõned teisedki raamatut tema toodangud võrreldes temale eelnenud kirjandusega, mille autoriteks olid eesti rahvale kirjutavad sakslased, peab konstateerima, et masingi teel ja on märksa parem kui enne teda kirjutanud autorite oma ja tema temaatika on märksa laiem. Masingi stiil on minu meelest nauditav oma selgusest ja lihtsusest ja omapärasuses veel tänapäevalgi. Seltsimees Laur on nii lahke ja loeb meile näiteks pala pühapäeva vahe lugemistesti. Kohvi päris sündimise paik on araabia maa, sealt teda viidi vanaindia Lintsiit jälle Lääne-India maale, kus ta nõnda sigib, et kõik maailmad temaga täidetakse. Arvast näigimaal priimeeste triimi hurtsikud leida, kus teda ei peaks puudutama. On see küll üks raha, Süüria ja, ja vara kaotav tyhi aine ja maius, mis rahakotist petab, aga kõhtu ei täida ega inimest ei toida. Küsib veel pealegi suhkrut ja head rõõska koort. Kui suupärast peab olema katate, kus sees teda keeta, karjud kuusisse, teda valada, tassid kuseda riivata ja panid veskit, viska teda põletada, jahvatada, jäägu nimetamata. Et küll leidki rahata pole saada niitke, mis, kui õrnad riistad pealegi kukk kuluvad ja katki lähevad ja nõnda kulutus teevad oleks ehk kohvi veel tervisele kasuks, siis ehk seda maiust veel signeks vabandada. Aga seda temast ei viigi. Sest kõik mõistlikud targad tohtrid, seda temale seiks andvad ta tervist ja rammu. Aegamööda vähendab. Issi ju hästi tunda, et kui ta lahja on, kõhupaneb korisema ja ta lahti teeb. Ja kui liike kangeks tehakse, Untaatab ja inimeste paneb värisema. Oleks siis küll väga soovida, et see raha ja tervist taotaja maiustamine saaks vähenema ning et see, kes teda veel pole hakanud, okei, ma teda ei jätaks, kus ta on? Naisterahvas tahtvat vägahimulise tema peal olla iseäranis niisugused, kes linna paigus elavad ehk sakste juures teenib, teenivad ja on tema ju mitmes paigas meie Ma rahwa, millest väga armsaks saanud Kurgja fonde jõudmisest muuseumi rääkis seltsimees Põldmäe. Edasi jätkas, sõitsin Ezzynsker. Järgnevate minutite jooksul astugem pikk samm kaasajale lähemale ja kinkige oma tähelepanu ühele meie kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonnas leiduvale kõige nooremale fondile. Nimelt käesoleva aasta kevad talle kirjandusmuuseumi jõudnud noorelt lahkunud vaid testi ilmi kalla materjalidele. Nende hästi noore inimese järelejäänud käsikirjalise pärandi. Leidmislugu on imelihtne. Kui kirjandusmuuseumi jõudis teade et peale selle 41 luuletuse, mida tilluke luulevihik väljenda tulevihik sisaldab, on ilmi kallast järele ei olnud veel tunduvalt rohkem luuletusi. Siis me muidugi ei viivitanud, vaid tegime külaskäigu Surju Ilmi Kolla ema Anne kalla juurde. Selgus, et filmi kallal oli arhivari kalduvusi, kui rahutute lühike eludega ei olnud. Ikka leidis ta võimaluse kord-paar aastas oma kodukohta tagasi pöörduda, et oma kirjutuslaua sahtlisse talletada vahepeal valminud luuletuste käsikirjad ja koju viia saabunud kirjavahetus alguses toimetustega Veera isikutega ini sellest noorest inimesest järelejäänud paberite hulk oli suurem, kui me julgesime loota. See fond ei ole kirjanduslikult sügavasti läbi töötatud, kuid põguski tutvumine sellega. Ilmi Kolla kirjanduslikust pärandist on vaevalt üks kümnendik trükis avaldatud. Ta luulevihikut puhtalt ümber kirjutatud on kõik üksikute luuletuste kaupa dateeritud. Juba see pilt laseb väita, et luule oli Ilmi Kolla kõige droomaks teekaaslaseks ta lühikesel eluteel. See minu lühike sõnavõtt ei võimalda päikestki tähelepanu pöörata selle noore luuletaja lühikesel ja kaugeltki veel mitte väljakujunenud luuletaja teele. Võib-olla meid kõiki, ainult huvitav küsimus, kui täiesti riiklik Kirjastus peaks välja andma Ilmi Kolla luuletused, kuivõrd ulatuslikum võiks olla siis järgne luuleraamat? Muidugi me peame tulevaste väljaandesse suhtlema äärmiselt suure nõudlikkusega ja peab ütlema, et väga palju taksem ei tuleks. Kuid kindlasti oma 25 luuletust võiksime küll lisada selliseid luuletusi, mille lugemine meile kunstidest rõõmu valmistaks. Väga huvitav on ka see kirjavahetus, mis on ilmi kõlasterali jäänud. Kahju on ainult sellest, et sinine on meile fondidesse jõudnud, eeskätt need kirjad, mis Ilmi Kolla sai meie ülesanne ja mitte ainult meie, vaid ka teile, kes te siin olete, on avastada just. Ma usun, et Ilmi Kolla sõbrannad vastu hoidsid sama hoolega alles tema kirju kui tema oma tuttavat daami. Ja kindlasti need tema kirjad aitaksid ta Ta niux noort ja küllalt huvitavat isiksust, uurijatel kunagi hästi paksus kirja, tus loost tõetruult ja huvitavalt iseloomustada. Ilmi Kolla suri, kuid luuletaja Ilmi Kolla elab edasi ühes oma viimastest luuletustest. Nukrad hetked, mis tõi talle võib-olla kõige intensiivsemalt ja kõige kiiremalt kirjanikukuulsuse kirjutata. Ma ütlen, laulus ma ei tahaks surra. Mu laul on parim minust, tema jääb ja tõepoolest ilmik olla, laulud on jäänud meile ja ma arvan, et võib-olla tänase põgusa pilgu temast järelinud käsikirjalise pärandile lõpetamegi Ühed, põimikuga, värssidest need luuletasid kannab ette näitleja Ellen liiger. Sageli nüüd uduvihma sajab. Sügises laiutab end Kivimäe. Pikki õhtuid tuleb teeta majas. Laisavõitu mugavuse käes. Hammu rõdule on viidud raamid. Suvi kõikjalt pikkamööda kaob. Nii on jäänudki meil päevaplaani, piljard, kaardid ja Tarvuna laud. Muidugi meil raskeid hetki tuleb mõnel möödas need kuid teisel ees. Aga kurta oleks hoopis vale. Palun, mängi meile pillimi. Kes see, kui väsib, vahest muutlik sadu sügistaevas süttib tähti täis siis on noorus tervest majast kadunud. Metsaradadel ta rõõmsalt käib. Kuldsed lehed, sahisevad rajal. Käid ja mõtled sõpradega siin. Et kord ikka sellest haiglamajast teemeid köilisesse ellu viib. Kirjandusajalugu ja raamatuajalugu on üheskoos viimasel ajal tõstnud teravalt uue probleemi kirjanduse uurima siis nimelt kirjanduse mõju probleemi lugejasse, kirjanduse leviku probleemi. Ja meil kirjandusmuuseumitöötajatel on hea meel, et üks eesti kirjandusteos on kokku kandnud väga huvitava materjali selle ääretult põneva kirjandusliku probleemi uurimiseks. Raamatu nimelt Juhan Smuuli liinipreemiaga autasustatud teos, jäine raamat. Selle raamatust inspireeritud kirjadest kõnelejaid meile kirjandusmuuseumi teaduslik töötaja Ülo tants. Lugupeetud kuulajad, kas teie olete kunagi pärast raamatu lõpetamist kirjutanud selle autorile või kas te olete soovinud seda teha? Kuigi te täna enamasti vastaksite kindlasti eitavalt, ma mõtlen just esimesele küsimusele siis ei maksa olla päris kindel, et segavastus ka tulevikus oleks samasugune. Sest need kirjad, millest me kohe räägime ei ole kirjutatud mitte ainult noorte inimeste poolt ja väga paljudes nendest. Kirjasaatjad märgivad, et nad ei ole kunagi varem lugejatena pöördunud kirjaniku poole. Lugejate kirjadest Juhan Smuuli-le on mitu korda kirjutatud. Seda tehti just pärast Lenini preemia määramist, jäi sellele raamatule ja kui me tuleme uuesti nende juurde tagasi, siis üks põhjus oleks see, et praegu on need kirjad enamasti meie muuseumi fondis kui kõige värskem ja kaasaegse materjal. Ja teiseks ka sellepärast, et see fond pidevalt kasvab, kes kirjutavad ja missugustel motiividel kirjutatakse. Kirjutavad noored ja vanad keskkooliõpilasest kuni pensionärideni. Väga palju kirju on endistelt ja praegustel meremeestelt aga ka nendelt, kes pärast selle raamatu lugemist tahaksid merele pääseda kirjutavad teadlased, kirjalikud töölised, üliõpilased, muusikud ja paljude teiste elukutsete esindajad. Kirjutavad muidugi ka jäise raamatu tegelased ja nende hulgas on samuti väga mitmete ametitega inimesi. Omaetterühm on muidugi jäise raamatu tegelaste kirjad. Võiks näiteks nimetada, et kooperaatse kapten Jancelevits, Loeb jäist raamatut muidugi juba venekeelses tõlkes ja kirjutab Smile pika kirja, kus ta kutsub, õigemini veenab teda kaasa tulema oma uuele reisile seekord juba kaugele põhja. Või siis teine, selline meeldejääv kiri. Üks jäise raamatu tegelastest, kajur, veedeešin on ekspeditsioonist lahkunud pärast selle lõppu, elab Moskvas, õpib asutab perekonda ja kutsub kirjaniku pulma. Nii ja lähemegi, nüüd siis konkreetsete näidete juurde, mis igaüks püüab mingil moel huvita või õpetlik olla. Neid kirju loevad meile konservatooriumi üliõpilased. Anne tanner ja Mauri Raus. Kõigepealt me kuuleme, Hanna Sergejev Navara bjova kirja Sevastopolist. Kirja saatja ei kirjuta, kesta on jutt on ainult jäisest raamatust ja Allasergeevna pojast. Lugesin teie jäit raamatut. Imetore raamat. Mul oli väga raske lahkuda ekspeditsiooni liikmetest, eriti aga teist. Liigutav on teie lihtsus, ausus ja siirus, kõikide ekspeditsiooni liikmed Teie olukordade suhtes. Kuidas tahaks, et kõik oleksid niisugused? Muidugi on see võimatu. Ma ei saa endale andeks anda, et lugesin esimest korda teie teost. Mida te veel olete kirjutanud? Tahaksin väga lugeda. Minu 20 aastane poeg unistab mereekspeditsioonist. Ta räägib mulle. Oleksin nõus iga tööga, et hiljem pühendad end Antarktika uurimisele ja merede tundmaõppimisele. Palun teid, andke nõu, millised ärata? Aidake, leidke aega. Kuidas toimida antud olukorras? Ta on lõpetanud keskkorjetehnikumi ning töötab praegu neljanda kategooria Treierina Orsioonid kitse nimelises tehases. Meie järgmine näide on kirjutatud Kiievis 1961. aasta septembris ja ma arvan, et ka siin kommentaare ei ole vaja. Kallis, seltsimees Smuul, palju tänu teile jäise raamatu eest lugesin seda just äsja häbenedes, tunnistan, ei ole teilt midagi rohkem lugenud. Jäine raamat meeldis mulle nii väga, sellest kogunes mu südamesse nii palju headust, et oleksin otsekohe tahtnud teha inimeste jaoks midagi head. Ja ma ei pannud kahte ühelegi õpilasele, kes olid jätnud õppimata. Mul on praegu koolis praktika, sain sellepärast tublisti võtta veel kord palju tänuraamatu eest ja selle eest, et olete niisugune. Soovin palju edu harda austusega o kossepi, andku. Kiri, mida te kohe kuulete, on kirjutatud. Kaugel revolutsiooni saarel Kuubas. Palun. Kuuba Ameerika vaba territoorium, härra Juhan Smuuli-le, 12. augustil 1962, seltsimees, lubage saata teile südamlik sõbra tervitus ja tuliselt õlitada jäise raamatu puhul, mis on trükitud ajakirjast Savitskaja Literature, mida me Kuubas loeme. Lubage teid tervitada kuuba rahva nimel, kes tunneb heameelt teietaoliste suurte nõukogude kirjanike teostest. Ma tahaksin väga tutvuda teie luuletuskoguga, karm noorus ja värssidega merest. Kasutan võimalust, et kogu südamest tervitada nõukogude rahvast ja väljendada Kuuba rahva sügavat sõprust teie rahva vastu, kes nii palju teeb rahu ja teaduse heaks. Lugupidamisega normal aroosa. Ja lõpetuseks veel üks kiri. Juhan Smuuli kirjutab Leff klipper. Tuntud vanema põlve nõukogude helilooja. Andke andeks, kallis Johan Jurjevid, et ma alles siin lugesin läbi teie raamatupäevik ja seiklused ja piirdusin varem ainult katkenditega. Häid raamatuid on raske hankida tiraažid. Ja kuigi ma olen teist 23 aastat vanem ja tõenäoliselt on naljakas, et niisugune vana kulupäine mees kirjutab teile pisut sentimentaalse kirja, mis hoopiski mitte ei nõua vastamist ei saama seda tegemata jätta. Te saite Lenini preemia. Tõenäoliselt õnnitlesid teid kümned tuhanded inimesed. Minu töö on nagu sarnane teie omaga, kirjutan muusikat ja võib-olla teevad minu kui relvavenna sõnad teile pisut heameelt, tean seda omast käest. Niisiis, raamat on hea, kuidas sunnib mõtlema, nagu te ise kirjutate, kui talle jäävad küünte teravad jäljed? Kardan, et rikkusin oma lühikeseks lõigatud muusikamehe küüntega selle eksemplare. Mille eest ma tahan teid palavalt, tänab imepärase võimest näha ümbritsevat tõepärasuse eest peene huumori eest, armastuse eest, inimeste vastuoskuse eest kõike väljendada lihtsalt ja täpselt ilma keerutamata. Tänan teid armastuse eest, meie ühise kodumaa ja meie maa vastu. Teie rahva, Eesti rahva vastu. Ka mulle, venelasele on viimane lõputult kallis. Ma ei oska, teie keelt, ei tunne teie rahvast, kui teie raamatut lugedes hakkasin teda armastama ja uskuma. Tõenäoliselt ei ole mõtet jätkata oma aastate tõttu oma erutunud, muutun sentimentaalseks. Ma ei armasta seda teiste juures ise, aga te mõistate mind. Oleksin väga rõõmus teiega tutvudes, kui satute Moskvasse pärast esimest septembrit, kui ma olen koju tagasi jõudnud, jooksin meelsasti teiega tassi teed. Surun sõbralikult teie kätt ja palun tervitada oma abikaasat lehknite.