Ralf Parve saab täna viiekümneseks. Ta kuulub sellesse Eesti nõukogude kirjanike põlvkonda, kelle looming sai alguse suure isamaasõjapäevadel ja järgnenud ülesehituste esimestel aastatel. Siis kui tööd kirjanduse põllul oli palju ja tegijaid vähe. See on kindlasti üks põhjus, miks Ralf Parve nii mitmes kirjandusliigis on kaasa rääkinud. Tunneme teda luuletajana, lastekirjanikuna, näitekirjanikuna, mitmete reisiraamatute ja kirjanduslooliste uurimuste autorina. Oma põhiolemuselt on ta siiski ennekõike poeet. Ralf Parve on andnud meile kuus luuleraamatut, juubelisünnipäevaks lisandub neile veel seitsmes tuulenooled. Uues kogus on leidnud taasavaldamist ta varasemate kogude paremikku kuuluvad luuletused aga samuti hulk uusi poeedi viimaste aastate luuletusi. Selle kogu käsikirja ühiselt lehitsesin mägi. Võõras vaikus. Rindehommikut suurt ei erine. Jälle mehisus, juhus, risk, jälle kõhklus mu käevasse rohtuma jääb ehk pähitzis obelisk. Häkitata lebab trummudes mürsu kraatrist Ei möirgab maa taevas tummuva suursena kummudes. Keegi surmade all ei saa. Vaikus. Vaikus ja alla laotusest üle mürskudest moondatud nõu mitte surmast või sõprade kaotusest. Elust laule lähetab Low. Võõrast pelguse hommiks, sisendab sõdurit, tardub siis kiiva, veab lõust. Hetke kahtleb. Ja korrakakisendabsesse vaikus kogu jõust. Nägin teda ja mõistsin lähedalt seda kurnatud nägu ja suud, kust vallandus kuumalt ja kähedalt võidu esmakordne saluut. Oli ülev ja hirmus ses vaikuses võidu meeletust kuulate päält seni mõistmatut, õnne, kaikussess, ellujäänu, elavat häält. Ja ma iial ei taha, et harjuda tuleks sõjaga selliselt veel kussa pööraselt distikat kaardinguda. Võõralt vaikinud rinda teel. Võõras vaikus, nähtavasti luuletus sündis Kuramaal. Ei, tegelikult see ongi huvitav luuletus sündis ligemale 15 aastat peale seda fakti, mida ma isiklikult oma silmaga nägin ja üldse, kuidas sünnib luuletus. Ta võib sündida välkidee, hetkeelamuse mõjul, on muljeid ja pilte ja assotsiatsioone, mida võid aastaid endas kanda ja nii oli ka selle luuletusega 1945. aasta võidupäeva varahommikul nähtud pilt Kuramaal Schmuka mõisa lähedal. Paarisaja meetri kaugusel nägin künka tagant tõusvat habetunud lõusta sõdurit, kes jumala ihuüksinda karjus hurra. Kandsin seda mõtet umbes 15 aastat ja siis mulle tundub, et 15 aastat varem seda luuletust kirjutades ma lihtsalt poleks suutnud sellist üldistust anda, vaid heal juhul üksnes fikseerida ainult seda nähtust, aga nähtavasti distantsiga tulidele oma üldistus ja kõik juurde. No esimene luuletus kogulliks sõduri südamest ja nähtavasti see oli tõesti sõduri südamest seto. See oli, mida, nagu me kõik oleme oma ajastu lapsed, nii oli see koguga muidugi oma ajastu laps, ta sündis tõesti vahetult lahingute käigus rindeolukorras olnud tonnides. Ja muidugi tunne oli eht. Aga teine asi on, et kui tugev alati oli see ütelda kunstiline jõud selle asja taga. Kui läheks nüüd veel kaugemale, kuidas need esimesed luuletused üldse hakkasid paberi peale kinni jääma? Noni Naputati. Tee peal anneksikani koolipoisina proovitakse ikka tavaliselt juba sulge ja ega minagi sellest patust puhas ei ole, aga trükitult juba trükitult 1937. aastal. Ja. Kuidas selle isiku ilmumisega oli, et tekkis endale selle mõtte, et aeg juba raamat kokku panna või teile kuskilt välja otsida tõuge? Ei tõuge tuli tegelikult väljapoolt. Mul oli mingit pidi kontakt sõja ajal põhiliselt kahe mehega, Nigol Andresen. Oskar orgartiga, kellel on mina aeg-ajalt oma luuletusi saatsin, nad olid kursis sellega, et ma värsse ikkagi kirjuta seal diviisis. Ja kui me neid juba olime Eestimaale tagasi jõudnud. 1944. aastal siis Oskar Rurgart küsis, et kas mul ole värseta, annaks neid toimetaks, need edasi loomingusse avaldada loomingus. Ja mina siis andsin päris suure paki, mis mul oli valmis luuletusi rohkem muidugi, kui neid on mõelda, vabandada ühes longu numbris. Aitasin sellega kurgati kätte. Läks paar päeva võib-olla mööda, kui ma sain Jaan Kärnerilt kirja palus tulla läbirääkimistele kirjastusse, ütles, et ettepanek on niisugune teha sellest luuletuse koguja tegelikult olemasoleva materjali põhjal. Võiks nii öelda, et Jaan Kärner koostas isegi selle kogu mina andsin lihtsalt materjalilt tema kätt ja tema tegi valiku ja koostes ta ära. Ja neid oli kaks kogumikku, need ilmusid kohe pärastiku sõduri südamest 1945 ajast karmist, kaunist ja kallist 1000 üheksakümneil kuus. Seal oli tõesti osa neid luuletusi, mis esimesest kogust kuidagi jäid välja osademaatilistelt, kuidagi vahepeal sündis juurde ka veel uusi, teatavasti Eesti korpus läks, läheks veel kure omale vahepeal ja need Kuramaal sündisid luuletusi juurde. Nende põhjal sai tehtud juba teine luuletuskogu. Avatud väravat, mis laskis ennast tükk aega oodata ja ilmus alles 1958. aastal on nimetatud tee loomingus uueks astmeks uueks. Topiks, ega vist nii palju ei ole eksitud, kui nii väidetakse sõjaaegne kogudes muidugi omamoodi loomingut. Ja kahtlemata sõjajärgsel perioodil oli ka aastaid, mis ei olnud eriti soodsalt, võib-olla tuulearengule oli tunne, oli tarvidus ütelda kuidagi teisiti uutmoodi ütelda, paremad nii-ütelda, täiuslikumad, aga paljast tahtmisest muidugi on vähe. Ja. Keegi teine sinu eest nii seda ära ei tee, pead ise nii-ütelda läbi elama, läbi valutama, läbi kasvama kõik probleemid uuesti. Ja kuskil 50.-te aastate alguses. Algas mulle tundub see protsess, kus ma hakkasin mõtlema, et. Tuulevahendid on palju rikkamad ja võimalused palju suuremad ja ammendamatud tegelikult võib öelda. Ja nähtavasti jah, kuskilt sealt viiekümnendad Nende aastate algusest, eriti 50.-te aastate keskpaigast, kindlasti mingisugune muudatus senisesse loomingusse tuli, mulle paistab. Mõningad motiivid korduvalt uuesti kasvõi sedasama võõras vaikus, millest me oleme jutt, too teinud siin juba saate alguses. See motiiv on juba nagu esimeses teises kogus olemas teises ja teisel kus võib-olla on jah päid ja, aga nüüd ta tuleb uuesti teistmoodi grillagrist avaramalt. Ma juba eespool vihjasin ka sellele, et nähtavasti mingisugune ikkagi distantsi teooria on olemas ikkagi kas sa kirjutad otse vahetult ütleme, mingisuguse nähtuse või fakti või sündmuse puhul või on sul teatud juba ajaline distants tekkinud ja sa oskad nagu läbi selle aastate filtri näha juba seda asja hoopis hoopis ütleme, üldistavamalt ja kuidagi tõesti avaramalt ja laiemalt. Nähtavasti siis kõike seda tagasi vaadates tekkis ka 59. aastal tarve mõte kirjutada luuletus Vanna värsikogu. Sirvit päevi nagu värsikogus, lehti, kus Kuletunud paberil on tuhmunud read muist riivab sind, muist sinu kohta vist ei kehti. Kuid paljusid meist tänaseni peast veel tead Su süda ühest jälle leitud sõnast peksleb. Või pilgud teise pärast maha lööma pead kuid kolmandaga mõtte raskeid radu eksleb. Ning äkki taipad, et see ammu loetud teos on sinu enda elu tuigatavas peos. Minu arvates luuletaja pidevalt arvet iseendaga iseenda üle teeb aeg-ajalt kokkuvõtteid hindade ümber paljutki oma varasemas elus ja töös. Kogu elu on ju lõpuks pidev uuenemine. Muidugi ei saa varem olnudki olematuks muuta, sellest mingit pidi õpitakse. Ja lõpuks iga inimese elu on omamoodi nagu, nagu vana värsikogu või päevik või logiraamat või, või arveraamat, kuidas kellelegi. Igal juhul on kasulik seda aeg-ajalt uuesti pihku võtta, sirvida niisugust raamatut ja minu arvates seal vana vürtsi kukkus, see on ka üks selline järjekordne sirvimine. Aga on ka olemas luuletus ja maailmas, palju on, palju on teid. Ja maailmas palju on palju andeid, mis kuhugi välja ei lähe. Ja minulgi käia on tulnud, neid on tulnud mitte just vähe. Kuid kuhu mind teinekord petlikult, see mu hulgutav rahutus viiski mind lõpuks alati kaugemgi. Tee su juurde pri tagasi, siiski. Ja jälle ma enese väsinud pea su õlale langeda lasin. Ja mõistsin, et sinuga üksnes on hea. Sest sind ainult armastasin. Tegelikult on see, nagu ma rääkisin, just nii 50.-te aastate alguse laul. Aeg oli üldiselt ja isiklikult keeruline, tervis polnud ka kiita ja sel ajal ma kadusin tihtipeale talveti mitmeks kuuks. Tallinnast elasin 50 60 kilomeetrit Leningradist eemal endisel Kello mäele, praeguses Comarovos vaikses soodsa kliimaga paigas, kus asus kirjanike loominguline maja oli aeg-ajalt palju üle ja Läti või kui, kui ümber mõtelda, endale selgeks teha, mis on luule, mis tema eesmärk. Aga ka enda käidud ja tööle, oli aeg sügavamalt mõtelda ja nii sündiski nii see luuletus. Kui ikka võib-olla veel üks niisugune luurd nagu melu, kallis, pole olnud kerge. Mis samuti valmis seal oma Rovos. Nende alustasite luuletajana, siis tuli ka lasteluule, lasteproosa reisiraamatud Soomest, Bulgaariast, Poolast, Prantsusmaalt, näidendid. Kuidas seda seletada, et kas tekkis tarve tahtmine või eeldusega? Ma ütleksin võib-olla nii, et ma olen eluaeg olnud võrdlemisi niisugune uudishimulik inimene, lihtsalt paljas uudishimu, proovida proovida teisi žanre, võib-olla see kõigepealt õhutas proovima ka teisi kirjanduslike. Et mis need lastel kirjandusse puutub, siis jah, siin oli muidugi puhtpraktiline tar. Olin sõjajärgsetel aastatel, olin lasteajalehe sädeme toimetaja mõnda aega pioneeritoimetaja ja kui praegu öelda, et meil on juba väga laia ja mitmenäoline lastele kirjutavate autorite kaader, siis sõjajärgsel perioodil peaaegu ei olnud teda olemas, seda lastekirjandust ja häda sundis endal sulge haarama ja nii sai esimesed asjad kirjutatud ja hiljem nendele esimestele järgnes ikka uus ja, ja sai päris kena hulk raamatuid aja jooksul. Aga mis nüüd puutub näidendites, siis jah, omamoodi, võib-olla uudishimu oli see, mis mis kuidagi ajendas selles žanris Sulge proovima. Tegelikult siiski võiks ütelda ka niisugust asja, et võtame vanast antiikkirjandusest siis lõpuks dramaturgia poeesia lahutamatult seotud, sellepärast et antiikdraamat, need olid ise kõik ju värsivormis kirjutatud, nii et et seal on isegi oma mingisugune seos, ka loogiline seos olemas. Aga reisikirjad need jah, kas ütelda, kas ütelda reisikirjad või mina, kujutan ette, et reisikiri see on nagu rohkem niisugune laiem ja üldisem määrang või siis kui hästi konkreetselt võtta võib-olla rohkem sihukene. Need on nagu tihtipeale põhimise ikkagi keskendunud nagu rohkem kultuurielule ja kultuuriavaldustele, niipalju kui nendel tihti väga-väga lühiajalistel põgusa tal reisidel on võimalik olnud kultuuriga tutvuda, katsunud just olla ka selle, ütleme, kultuurivahendajaks. Kas võiks välja pakkuda ka niisuguse seletused? On mõningaid teemasid, motiivi, mida luules ei saa lõpuni ammendada, võltsi ammendada, et, et tekib vajadus mõnes teises žanris. No kahtlemata kahtlemata jah, on väga paljud inimesed, kes on ütelda, palju žanriliselt, võtame Semper, kes on peaaegu kõiki žanreid proovinud, isiklikult kõige veenvamad tõendanud seda teab, et üks asi sobib luules väljendada. Teine dramaturgiat kolmandas romaanis. Neljas novellis seeneigat moodi. Hommikuprimitiivne hommik üle puude käis, puistas ladvad laule täis. Helena kui lapse pilk kiirgab kõrveldaste til. Kärsitud, kui enda teed on kõik niret, voodioweet, õhk kui ahnelt joodav sõlmhommik. Kevadelus. Kirjandusajalugu ja kirjanduskriitika on leidnud tee luulest ränne kõikjal lüürikat võib-olla võitluspostil. Kõige suurem ebaõnnestumine oli just selles, et et seal ei nähtud Parvet ja seal vist oli ka kõige vähem Parvet. Jah, täiesti nõus sellega teda on seal tõesti kõige vähem. Ja nagu ma juba varem märke sündi ei olnud ka mitte eriti lüürikalembene. Tollal muidugi ma olen proovinud ka niisugust mõtteluulet, aga ikkagi ta on ikkagi ka lüürika, ütleme mõttelüürika, aga nähtavasti on puht niisugune eepiline luule on mulle kõige kaugem olnud. Epikale on mul nagu kuidagi. Kuivõrd lüürika võib-olla sotsiaalne? Minu arvates võib lüürika täpselt sama palju olla sotsiaalne kui kui suured ETV pearomaanid. Tähtis ei ole mitte niivõrd žanr, kuivõrd siiski resultaat, mida üks või teine kunstiteos annab, missuguse vastukaja tema ühiskonnas ühiskonda ütleme meeleolud lugeja meeleoludel, lugeja tunnete ja kogu temani maailma kujundamisel, missugust osa etendab üldse üks või teine teos ja kui ta suudab midagi lugejale anda, siis ta sellega juba ise on juba sotsiaalne. Palju on räägitud ka veel ühest teisest vahekorrast, emotsionaalne intellektuaal. Omaks 10 11 aastat tagasi artiklis kunagi kirjutasin ka, vajaksin neid vahekordi ja mina juht niisugusele seisukohal, et mõlemal peab olema oma kindel koht kirjanduses. Kas see on juba ajaloo jooksul juba ammugi tõestamist leidnud, et koht on nii ühel kui teisel? Sest kõik võtame jällegi, kas kuskilt antiikajast peale võtame ka hilisemast ajast olnud olemas tohutu nihukese intellektuaalse olemusega poeet nagu Göte. Aga ega selle tõttu mingisugune, ütleme seal niisugune temperament, emotsionaalsem Schiller selle tõttu väiksem. Me oleme mõlemad saksa kirjandus, ütleme väga suured kujud. Niisuguseid tantsid võiks kogu maailmakirjandusest tuua. Üldse tuleks vist ikka seda mõtet, mida ma olen ka kunagi varem varem korranud, et kui ümberfraseerida Majakovski mõte, et rohkem poeet erinevaid ja häid, et tõesti tänapäeval on meil ka lugejaid erinevaid muidugi häid sealjuures ka. Kuidas sündis luuletus kuduma? Isegi täpselt praegu ei mäleta, igatahes on ta kirjutatud 1915. aasta kevadel. Aga taotlus oli, oli vähemalt niisugune kõnelda kodumast mitte suurte ja pidulike sõnadega, vaid võimalikult lihtsalt. Kuidas muidugi õnnestus seda nendel raske öelda, arvates ideaal on siin juba 1935. aastal Johannes Semperi kirjutatud kodumaale oma Äärmise vahetu inimliku lihtsusega ja seda on raske ületada ülevalt sõnade hindu kipub aina sagedamini kahanema ja seda enam, mida tihedamini neid kasutame. Ja ka mõistet kodumaa ei saa võtta. Muidugi abstraktselt on reaalsus ja vajab reaalset kujutamist kõige tavalisemate vahenditega ja ma katsusin leida siiski need tavaliselt vahendit. Suvise taevasinine, mõõtmatus, metsade vaiguselt lõhnav vaikus, pesalt lendu põrkunud lind kraavipervelt raamatut kõrreke tallal ribiseb kruus. See on kodumaa armastatu, väreleb käsisu peos põske, kõditav juuksekihar, niiskete huulte tuks, lõpp, puudutus, südamelöökide tajumine, jäägitust üksteise ligiduses, sest see on kodumaa poja kriimsilmnägu marraskil põlved jäid juukse, säuk, millest vahel pole ülearune, sakutada ta asjade vahetamise kirik nakatavalt lagisev naev lontis kojutulek halva hindega. See on kodumaa. Palja ülakehaga tänava sillutaja, lihaste mäng, munakaid rammides. Et meil oleks tasasem sõita. Külvaja põldusid, õnnistab pilk, enne kui mulda langetab seemne kõikide töömeeste koledad käed. See on kodumaa vastu ruttavate tundmatute tuttablikult omased näod, kus nagu raamatust loed omaenda veel valmimata luuletusi. Hääled, mis ootavad ülesmärkimist, tedes vormid loodud kivi ja peitleja jaoks. See on kodumaa. Sinu enda kärsitult, põlev süda, mis laualambi roosakas valgusringis palendaval puhtal paberilehel ärrivaks elavaks sõnaks. Sellest, millega kuulub lahutamatu tult ühte millele elad. Millele mõtled, mida hingad. See on koduma. Lugedes nüüd seda juubelikogumikku leian ma sealt luuletuse ja kaaslasele, on seal nüüd põlvkonna kokkuvõtte eneseiroonia. Sellest luulest rääkida. Ma ei ole vist mõtet uuesti üle filosofeerida seda, mis luuletuses nendes nyyd vaieldud. No ma ei tea, võib-olla rääkida päris nii, ütleme sellest reaalsest taustast siiski, millest see luuletus on üldse sündinud. Luuletasin sündinud Mart Raua 60. sünnipäeva järele kuskil 1963. aasta septembris. Impulss impulss oli niisugune, et ma kuulasin ja jälgisin Juhan Smuuli ja tema lauakõnet sünnipäevapeol siit tekkisidki mõttelt seosed kujundit mis ehk mingit pidi andsid. Kokkuvõte jah, meie põlvkonna poeetidest ja ja mitte ainult neist. Aga mis puutub lõpus, siis see viited seal noorele retsensendile ja sina tõesti aktsel ta mamma 1958. aasta retsensioonis Keeles ja Kirjanduses luuletuskogule avatud värav märkis ära, et autor on astunud kuldsesse keskikka. Muidugi siin selle luuletuse kirjutamise ajal muidugi ma teatava niisuguse eneseirooniaga muidugi meenutasin seda. Me hakkame jõudma aastasse, kus saadakse soliidseks mõõdukaks, mis on kena, kuid kangesti kurb. Meie kõneoskus on mõneti osavam, pisut pikatoimelisem, taotite argutavam. Ainult noortest räägime hooti häiritult, sest nemad ei mõista meid, meie neid. Meil on nüüd mustad ülikonnad vestiga juubelit jamatuste ka omaenda puhuks või et istuda koosolekute presiidiumides ja, ja positsiooni tõttu. Et seista seltsimees arga juures auvalves, et pidada laua ja hauakõnesid näida väärikas pidulikel bankettidel. Oleme toosti lausejate nomenklatuuril et pidada konversatsiooni välismaalastega vestlused Tallinna ajaloolisest ainulaadsest ilmast maailmast, pluss tühjast-tähjast. Et esietenduste maskiball ja teised vaheaegadel kuulde ja öelda komplimente. Kuigi mõlemate siirus on üksnes osaline. Ja et teada on neidki lollid, kes meid kadestavad. Kuradile kõik kadedus, põrgusse, pidulikud poosid. Vahest ehk üksnes siis, kui jääme iseendaga silm silma vastu, tahaksime uuesti olla jõmpsikad, kes pole veel teada saanud, et esiteks, lapsed tulevad ilmale hoopis teisiti. Teiseks suitsetamine on pigem pahe kui mehelikkuse märk. Kolmandaks, pärast pöörast peatäit on kassiahastus jõle. Neljandaks, mitte ainult koolmeistrid ei oska nöökida. Viiendaks. Koosolek vaevab istmiku enam kui pead. Kuuendaks, kergemeelsus ja kohustus ei käi käsikäes ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Meie teame peaaegu kõike ja ainus, mida me enda jaoks avastama osutub sõber plagiaadiks. Sest selle avastas enne meid kahte üks noor retsensent mitu aastat varem, kui ta minu kohta kirjutas, et olen astunud kuldsesse keskikka. Noh, nüüd on mõned aastad ikkagi juba elatud ja elukogemused nagu selles samas luuletuses ka öelda, et on olemas, võib-olla nüüd räägiks natuke sellel teemal traditsioone, Nõvaatordlus. Mina tahaksin kõige vähem olla see, kes noori autoreid nende, nende katsetustes tahaks maha suruda. Las nad põrutavad, ühelt poolt on see ikkagi hästi tore, kui ikkagi noored inimesed tulevad oma Birutamistega ja neil on ikkagi mille üle ja kuidas põrutada. Minu arvates peabki iga põlvkond millegi uuega millegi täiesti omanäolise, millegi värske ja üllatuda tulemagi kirjandusse. Niimoodi on see ajaloo jooksul olnud tänase tsüklamist muidugi kogu aeg ikka sa hakkame sinna ajaloo peale tagasi, aga, aga siiski mina olen sellel seisukohal, et ajalugu on tõesti siiski niisugune asi, millest on, mida õppida maksab paljas vaatorlus üksinda muidugi ei kanna kirjandust, see on ka täiesti selge. Nüüd sellepärast, et praegu toimub veel maailmas täiesti noorte uute rahvuste alles kujunemine ja mina siiski saan asjast niimoodi aru, et. On teatud normaalne arengutee, mille siiski iga rahvus peab läbi käima. Ja samuti on ka kirjandusega, kui meil ei oleks olemas Gustav suits, võtame veel varasemast perioodist, kui meil oleks Kristian Jaak Peterson, kui meil oleks Lydia Koidula. Kui meil ei oleks Juhan Liivi, Marie Underid, Juhan Sütiste ja järsku tuleks ainult mingisugune, no vaata mulle silma, et oleks seda kogu varasemalt läbitud etappi vot siis mulle tundub, et, et siis oleks meie kirjandus kahtlemata kuidagi väga vaene ja võib-olla isegi ebahuvitav. Suur kirjandus on see, millel on omad suured traditsioonid ja on tõesti oma oma niisugune järjepidevus siiski olemas. Jah, eks teise tikutega vahel põrutama või kuidas seda nimetada, lugeda nüüd viimaseid luuletusi, seoseid lehtedele, angenes? See on ka nagu. Kas ta perutamine on, ma ei tea muidugi kuidas keegi, aga see on umbes sama probleem, nagu me rääkisime, et don teatud motiivid, ained või probleemid, mida käsitleda ühes žanris või teises žanris minu arvates mõned jah luuletust ütleme kasvõi sedasama seosed. Aga see on minu arvates siiski vähemalt mulle endale tundub niimoodi, et see on nagu sisu ja vormi ühtsus kogu üldine, eks ole, niisugune. Juhule kasvupinnas on teine praegu ja, ja sellega koos muidugi. Uuenema koosnev, ütleme kogu üldise kirjandusliku atmosfääri ja tingimustega. Ja mis on kirjanduse funktsioon minu arvates kõigepealt inimestele rõõmu valmistada. Veendumus. Ma ei usu, et veendumus vajaks labürint likes lausetes, luuseumist, mõtete, pimedaid, tupikuid, pilvistuvat õhtutaevast, kus seal kustutatud kuu ja ta ainus võbisevalt laterna silm argia heitlik enese hämaras. Peaks olema hing. Ma ei usu. Ma ei usu, et siirus on õhtune udu üle ükskõiksuse rabamaastik. Umbe kasvavad kraavid metsistub võsa ja konnakapsas, ainus lill, mis sirutab lodumaal meerijate lehtede vahelt kollaseid nuppe. Ma ei usu. Ma ei usu, et tornis sogane meri, mis laiskuse lahesopp Endroidudesse välja ringutab, oleks vabaduse ulguvesi. Et tuul, mis üle kõrkjate raugeb nagu napp hapukas muie oleks avaruste vastupuhang ja kauguste Carr, kus ma ei usu. Mulle on omasem mõtete mäkketõus järsakul rähklikul vajal, kus sõnalon ronida rank veenet varitsevad lõhangut. Aga õhk püsib puhas ja karge. Tuulisemalt on tuuled, kui tõukavad teele selgeid allikaid. Pilk mõistab avaruste otsatust lennuks, tiivad lööb lahti värs.