Mitte ükski pisiasi, ükski jooneke ei jää lapse uurivas silmapaari vahele. Koduse elu-olupilt lõikub kustumatult hinge. Elavad näited imbuvad vastuvõtlikku mõistusse. Teadvusetult joonistab ta oma elukava selle elu eeskujul, mis teda ümbritseb. Ei saa öelda, et hommik loomuvita majas läheks asjatult kaduma. Kotlette ja aedvilja hakkimata nugade klõbin köögis kostis isegi külani kuid peamureks oli köök ja lõuna. Lõuna üle peeti nõukogu majaga. Isegi puruvanatädi paluti nõupidamisele. Igaüks soovitas oma rooga, kes sisikonna suppi, kes nuudleid või magu, kes rupskid, kes punast, kes valget kastet. Iga nõuanne võeti arvesse. Seda arutati põhjalikult ja võeti lõpuks vastu või lükati tagasi perenaise lõppotsusega. Vahetpidamata saadeti kööki kordnast aasia Petrovna kord Stepaniida Ivanovna meelde tuletama, mida juurde lisada või mida tegemata jätta või viima toidu jaoks suhkrut või mett või veini ning järele vaatama, kas kokk kõik, mis antud toidu sisse paneb. Esimeseks ja eluliseks peamureks. Obloomowcas oli hool toidu eest. Missuguseid vasikaid seal aasta pühaks nuumata. Missuguseid linde kasvatati? Kui palju peeni kaalutlusi, kui palju tööd ja muret nende eest hoolitsemisel kalkuneid ja kanapoegi, mis olid määratud nime päevadeks ja teisteks pidulikeks tähtpäevadeks. Nuumati pähklitega. Hanedel ei lastud liikuda. Nad pandi mõni päev enne pühi koti liikumatult rippu, et nad hästi rasva läheksid. Missuguseid keegiste tagavarus sisse soolatud maiuspalu ja küpsiseid seal oli? Missuguseid mõdusid, missuguseid kaljusid, kirjuti, missuguseid pirukaid küpsetati Obloovkaz. Ja nii askeldasid ja hoolitsesid kõik kuni keskpäevani. Kõik elasid täielikku tähtsat sipelga, elu. Isegi pühapäevadel ja pühadel ei lakanud need töökad sipelgad töötamast. Siis kostis söögist veel tihedam ja veel tugevam nugade klõbin. Eit tegi mitu reisiaidast kööki, kandes kaks korda suuremat jahu ja munade virna. Kanalas oli veel rohkem oigamiste verevalamist. Küpsetati hiiglasuur pirukas, mida isandad ise sõid ka veel teisel päeval. Kolmandal-neljandal päeval rändasid ülejäägi tüdrukute tuppa. Pirukas rändas kuni reedeni, nii et ühe täiesti kuivanud täidisega nuki sai endale erilise armuna antiip, kes löönud ette risti, purustas kartmatult hammastega ragistades seda huvitavat kivistunud pirukatüki, tundes rohkem naudingut teadmisest, et see on harraste pirukas kui pirukest endas, nagu arheoloog, kes joob nautides halba veini mingisugusest tuhandeaastasest nõukillust. Laps aga muudkui vaatles ja jälgis seda kõike oma, mitte midagi möödalask lapsemõistusega. Ja ta nägi, kuidas pärast kasulikult askelduvalt mööda saadetud hommikut jõudis kätte keskpäev ja lõuna keskpäevani lämmatavalt kuum. Taevas ei olnud ühtki pilvekest. Päike seisab liikumatult, pea kohal ja kõrvetab rohtu. Õhk on lakanud hoovamast ja ripub liikumatult. Eligahta puu igavesi. Segamatu vaikus laotub üle küla ja põllukõik on nagu välja surnud. Tühjuses kostab inimese hääl heledast ja kaugele 20-lt silla kaugusele on kuulda, kuidas lendab sumisest põrnikas. Keegi nagu norskaks paksus rohus nagu oleks keegi sinna enda pikali visanud ja magaks magusat und. Surmavaikus valitseb ka majas. On saabunud üldiselt pealelõunase uinaku tund. Latt näeb, kuidas isa ja ema ja vanatädi ja kodakond kõik on pugenud oma nurkadesse. Kellel aga polnud seda Zeronis, heina lakka, teine aeda, kolmas otsis jahedat kohta eeskojas, mõni jälle, kattes näo rätikuga kärbeste eest uinus seal, kus kuumus ta rammestas ja raske lõunasöök maha murdis. Aednik oli siruli aias, põõsa all oma tööriista kõrval ja kutsar magas tallis. Hiljailight heitis pilgu peretuppa. Seal olid kõik reastiku maas, pinkidel põrandal ja eeskojas jättes lapsed nende endi hooleks. Lapsed roomavad mööda õue, Songivad liivas, koeradki. On kuutide sügavusse pugenud. Kuna ei ole kellelegi peale haukuda. Võis läbi käia kogu maja, ühtegi hinge kohtumata. Oleks kergolnud, kõik ümberringi paljaks varastada, õuest küüdi pankritel minema vedada. Keegi poleks takistanud, kui seal maanurgas oleks vaid vargaid leidunud. See oli mingisugune kõike, neelab võitmatuuni, mis täiesti sarnanes surmale. Kõik on surnud. Ainult igast nurgast kostab mingisugust iga tooni ja iga laadi norskamist. Harva tõstab keegi ootamatult unes pead, vaatab mõttetult imestades ringi ning pöörab teise külje või sülitab silmi avamata poolunes ja Matsutanud veidi suud või pomisenud midagi endale nina alla. Uinub jälle. Teil aga kargab ühegi ettevalmistuse tasemelt korraga mõlema jala peale üles. Nagu kartus kaotada kalleid minuteid, haarab kalja kruusi ning puhunud seal ujuvate kärbeste peale, et need kanduksid kruusi teise serva, mille tõttu seni liikumatult kärbsed hakkavad tilgast liigutama, lootes oma olukorda parandada, kastata oma kurku ja langeb jälle nagu maha tasemele. Laps aga vaatles ja vaatles. Ta läks ju hoidjaga pärast lõunat uuesti õhu kätte kui ka hoidja hoolimata proua rangest käsust ja omaenda tahtest ei suutnud vastu panna une võlule. Ka tema nakatati sellest Obloomakas valitsevast audist. Alguses vaatas ta erksalt lapse järele. Ei lasknud teda enda juures kaugele, torises karmilt vallatuste pärast, kuid tundis siis lähenevat audis. Sümptoome hakkas last paluma, et see läheks värava taha. Ei üritaks soku ega roniks tuvi kongivi rõdule. Ise ta istus kuhugi villu välistrepile, keldrilävele lihtsalt rohule. Nähtavasti selleks, et suka kududa ja lapse järele vaadata. Kuid varsti rääkis ta juba laisalt, vaevu peaga noogutades. Ah iga hetk veitsa vurr ronida rõdule, mõtles ta peaaegu läbi une. Või veel äkki Jäärakusse, siis vajus vanaeide pea põlvedele. Sukk langes käest, ta kaotas lapse silmist ja avanud veidi suu, laskis kuuldavale nõrga norskamise. Laps ootas kannatamatult seda hetke, millega algas tema iseseisev elu. Ta oli terves maailmas nagu üksi. KIKi varbaid jooksis ta hoidja juurest minema, vaatab kõiki, kes kus magavad, jääb seisma, silmitseb teraselt, kuidas mõni virgub, sülitab ja unes kedagi ümised. Jookseb siis seisma jäävad südamega üles, rõdule, jookseb mööda krigisemaid laudu, ronib tuvi kungi, poeb aia tehnikusse, kuulab, kuidas sumiseb põrnikas ning jälgib pilguga, kaugele ta lendu õhus kuulatades, kuidas kee krohusainas siristab. Otsib ja püüab kinni ka selle rahu häirija. Püüad kinni tsiviili, kisub tal tiivad küljest ning vaatab, mis temast saab. Torkab temast elektroläbi, jälgib, kuidas kiil selle lisandusega lendab. Mõnuga, kartes hingata, jälgib ämblikku, kuidas see kinni püütud kärbseverd imeb. Kuidas vaene ohver viskleb ja põriseb ämbliku küüsis. Laps tapab lõpuks piinaja ja ohvri. Siis ronitab kraavi, urgitseb, otsib üles mingisugused juured, puhastab need koorest ning sööd nautides, eelistades neid ema antud õuntele ja keedisele. Ta tahaks gaasikusse minna. See tundub mulle nii lähedal, et ta jõuaks sinna viie minutiga mitte ringi teed mööda, vaid otse üle kraaviaedade ja aukude. Kui ta kardab. Räägitakse, et seal olevat metsavaime ja röövleid isegi hirmsaid metsloomi. Ta tahaks joosta, aga Jääraku juurde seal aiast ainult 50-st silla kaugusel. Laps jookseb ybasele äärele, virutab silmi, tahab heita pilku nagu vulkaani kraatrisse. Kuid äkki kerkrottemaati kõik jutud ja muinaslood sellest Jäärakust. Teda haarab hirm teda rutta poolsurnult tagasi ning tormab hirmust värisedes hoidja juurde. Käratab vanaeide hoide virgu punest, kohendab rätikut peas, korjab sõrmega räti alla kokku hallide juuste salgud ja teeselda, nagu poleks üldse maganud. Heidab kahtlustavaid pilke illushale, siis harraste akendele ning hakkab oma põlvedel lamanud sukavardaid värisemist sõrmi üksteise vastu torkima. Vahepeal hakkab kuumus vähehaaval raugema. Looduses muutub kõik elavamaks, päike on nihkunud juba metsa kohale. Ka majas hakkas vaikus vähehaaval kaduma. Kuskil ühes nurgas kriiksatas uks. Õuel oli kuulda kellegi samme. Lakkas aevastus keegima. Peagi toob teener köögist rutakalt hiiglasuure tee masina kõverdudes selle raskuse all hakatakse kogunema teelauda. Ühel on nägu loppis, silmad vett täis. Teisel on lamamisest põsel ja meelekohal punane laik. Kolmas räägib unisest peast võõral häälel. Kõik lohisevad, oigavad, haigutavad, sügavad, tead ja sirutavad konte. Vaevaliselt toibudes. Lõunasöök ja uni on tekitanud kustutamatu janu. Janu kõrvetab kurku. Juuakse 12 tassi viise teed, kuid see ei aita. Kuuldub oigamist, soibumist võetakse abiks pohla ja pirnivesi kali. Mõned võtavad ka arstirohtu, et ainult kustutada põuda, kurbus. Kõik otsivad päästmist, janust nagu pääsmist, mingisugusest issanda karistusest. Kõik Radelevad, kõik piinlevad nagu reisijate karavan Araabia kõrbes, leidmata kuskil allikat. Laps on siinsamas ema kõrval. Ta silmitseb teda ümbritsevaid kummalisi nägusid. Kuulab teraselt nende uniste loigu juttu. Talon lõbusleid vaadata. Iga nende poolt öeldud mõttetus tundub talle huvitavana. Peale teed asuvad kõik midagi tegema kes läheb jõekese juurde talongi aeglaselt mööda kallast lükates jalaga kivikesi vette. Teine istub akna juurde ja püüab pilguga iga kiiresti mööduvat sündmust. Juhtub kas üle õue jooksma või mööda lendama. Vaatleja jälgib nii üht kui ka teist küll pilgu, küll oma ninaotsaga pöörates pead kas paremale või vasakule. Niiviisi armastavad vahel koerad tervete päevade kaupa aknal istuda, pannes pea päikese paistele ja silmitseda hoolikalt iga mööda minejata. Ema võtab, piljussab ja asetab selle endale põlvedele ning hakkab pikkamööda illuša juukseid kammima imetledes mõnuga nende pehmust. Ja sundides kalast asja Ivanov, Natjastepaniidatihhanov nad seda imetlema ning vestleb nendega Youssa tulevikust seades poega mingi enda loodud hiilgava epopöa kangelaseks. Teised kuulutavad talle kullamägesid kuid juba hakkab hämarduma. Köögis praksub jälle tuli. Jälle kostab tihe nugade klõbin. Valmistatakse õhtusööki. Mõisapere on kogunenud värava juurde. Sealt kostab balalaika AT naeru laginat, teenijad mängivad viimast paari. Päike aga on vajunud juba metsa taha. Ta heidab veel mõned veel vaevalt soojendavad kiired, mis tungivad tulejugade läbi metsa kullates heledalt mändide latvu. Siis kustuvad kiired üksteise järel. Viimane kiir püsib kaua, peen nagu nõel tungib ta okste kusse. Ent seegi kustub. Asjad kaotasid oma vormi, kõik valgus kokku alguses halliks, siis tumedaks massiks. Lindude laul vaibus pikkamööda. Peagi nad täiesti vaikinud peale ühe mingisuguse kangekaelselt, kes nagu kõikide kiuste keset üldist vaikus, Sildsus veel monotoonselt vaheaegadega, kuid ikka harvemalt ja arvemalt, kuni lõpuks vilistanud nõrgalt ning kõlatult viimast korda võpatas liigutas kergelt leht enda ümber. Ja kui ilus kõik oli jäänud vaikseks. Ainult rohutirtsud siristasid üksteise võidumaast, tõusis valge aur ning laotusele, aasa ja jõe. Mõne aja pärast sulpsatas, kas seal keegi viimast korda ja köik muutus liikumatuks. Hakkas lõhnama niiskuse järgi läks üha pimedamaks ja pimedamaks. Puud grupeerusid mingisugusteks koletisteks. Metsas muutus kohutavaks. Seal raksatas midagi, nagu astuks mingi koletis omalt kohalt teisele. Ja nagu praksus kuivaks tema jalal. Taevas hakkas heledalt särama, esimene täht ja maja akendes lõid vilkuma tulukesed. Algasid looduse üldise vaikuse pühalikud hetked. Need hetked, mil loov vaim töötab tugevamini. Luulelised mõtted keevad palavamalt kui südames kirg süttib elavamalt. Valusamalt tuikab igatsus kui halastamatus, hinges valmib vankumatult tugevamalt kuritegeliku mõtteidu niikui hoob loomuff, kas puhkavad kõik nii sügavalt ja rahulikult? Ütle piljussa, mis sa rääkisid, jumal hoidku nüüd jalutama, vastas ema, nüüd on niiske, külmetad, jalad ja hirm on jalutada metsas, kõnnid nüüd metsavaim. Ta viib väikesed lapsed endaga kaasa. Ja ema andis oma ohjeldamatule mõttelennule vababoni. Laps kuulas teda avades ja sulgedes silmi. Kuni lõpuks uni ta täiesti rammestas. Tuli hoidja ja võtnud lapse ema põlvedelt riista unisena lõtva pead oma õlal hoides voodisse. Päev on möödas ning Jumalale tänu, rääkisid Obloomuffka. Elanikud eitas voodisse ähkides ja risti ette lüües. Elasime õnnelikult üle. Annaks jumal ka homme samuti. Tänu Sulle, issand. Tänu sulle issand.