Kõige tallinnelikum Tallinnas on kindlasti linna siluett ja raekoda. Raekoda aukartust äratav, salapärane, soliidne ja põnev. Saime teate raekojas, toimub abiturientide ball. Olen abiturient. Täna pole küpsustunnistuseni jäänud enam sadat päevagi. Aga ometi oli õhtu, kus võisime öelda, lõbutseme keskkooli lõpuni on jäänud veel tervelt 100 päeva. Lõbutseme sest keskkooli lõpuni on jäänud nagunii ainult 100 päeva. See oli minu esimene pall. Kuidas ma närveerisin enne seda tuhandes- 100 pidise ballisaal mahutama? 100-st 10 10-st ühe kassaalse üks olla ka mina? Sain. Olen siin. Tallinna raekojas. Kroonlühtrid säravad peegelduvad vastu kõrgetes akna ruutudes sajanditevanuste maalingutega kaetud raesaali võlvkaared on täisminevikku, mõistatusi. Minu kõrval tumedas ranges toolis istub Helle ja veel mitu meie koolipoissi ja tüdrukut. Ma näen, kuidas Helle kohendab oma heledat kleiti, mis tänaseks õmmeldud. Ma tean, ta on mures, et kas kaelus ikka istub hästi. Ma näen, kuidas Aadu libistab murelikult käega üle täna peetud kukla. Deaneta kirub ennast. See äsja peetud pea ei tundu näo järgi. Ja mul hakkab korraga väga lõbus. Raekoda on raekoda. Aga meie oleme ikka meie ise. Kümmekond laulu tüdrukut on järsu kivitrepi käsipuukaarele toetudes ülal, meie eesorkester on trepirõdul palli näol, märgib peo algust. Selle laulu kirjutas meie balli jaoks 42. keskkooli abiturient Andres Langemetsviisi tegi konservatooriumi üliõpilane Eugen Filizzils. See on kohe päris meie oma laul, sest keegi pole seda kusagil. Enn elamuid. Nüüd astub ette Peeter Hein raadio noortesaadete toimetaja. Tõst kõigi tänase peo organiseerijate poolt need on Eesti Raadio noortesaadete toimetus, komsomoli Tallinna linnakomitee ja kõik Tallinna abituriendid. Me nimetame tänast pidu tinglikult 100 päeva raadioballiks. Seda te arvatavasti teate kõik, miks 100 päeva, miks raadiopalliks? Sellepärast et me loodame, et tänase peo osaliseks ei saa mitte ainult need, kes on siin raekojas Tallinna abituriendid vaid kõik terve meie vabariigi abituriendid. Me lindistame tänase peo ja anname selle kuulata tervele vabariigile. Ma arvan, et meie palli kõige tähtsamaks õnnestumise tingimuseks on see, et kõik, kes täna siin on, võtavad sellest osa südamega ja hea tujuga. Seda soovivad kõik, kes seda palli korraldavad. Palli hakkavad juhtima peoperemees ja peoperenaine Nende valimiseks korraldasime Me Tallinna abiturientide hulgast. Konkursi korraldajateks olid abituriendid ise ja kandidaadid olid nende hulgast. Žüriis olid abituriendid ja need, kes selle konkursi tulemusena on nüüd valitud tänase peo peremeheks peoperenaiseks, seisavad siin minu kõrval ja mul on meeldiv võimalus neid tutvustada. Teile. Peoperemees on Andres rass, Tallinna esimese keskkooli abiturient. Peoperenaine on Karin tilk, Tallinna 46. keskkooli abiturient. Mina arvan, et mina olen oma ülesande täitnud ja soovib neid kõigile veel üks kord head peotuju ning annan peojuhtimise üle. Karinil ja Andresel on üle rinnahelesinised lingid, millele on kirjutatud 100 päeva ball. Nad on pidulikud, ärevad ja kenad. Kallid abituriendid. Kallid poisid ja tüdrukud täna 21. märtsil anno 1966 kuulutame pidulikult 100 pika ja pinevat päeva. 100 unise ja unetu öö pärast jõuab lõpule meie koolipõlv. Meie tänase rõõmu ja kurbuse tunnistajaks on see vana raekoda. Kallid abituriendid, 11 asse kooli staažiga neiud ja noormehed. Liidame tänasel õhtul kõik need kooliaastad, sadestunud tarkuse, oma mõtted ja unistused oma nooruse, tulisuse ja verivärske küpsuse, et meil jätkuks jõudu ja edu kogu eluks. Et meil jätkuks jõudu ja edu lõpetada. Kool. Meil on au esitleda teile täitevkomitee esimehe asetäitjat, seltsimees ristlamp. Kallid noored sõbrad, iga kord, kui inimese elus sünnib midagi uut või sünnib mingi tavaline vana asi, uutmoodi seal inimene erutatud. Ja ma pean ütlema, et minul, selle paari aasta jooksul, mis mul on juhtunud, on tallinlaste volitusel olnud au töötada siin raekojas ja pidada siin hulganisti koosolekuid. Minu jaoks, tänane üritus on ka täiesti midagi uut, midagi enneolematut ja seetõttu olen mina vähemalt sama palju erutatud kui teie, aga ma ise arvan, et rohkem erutatud, kui teie. Tahaks, et sellised erutavad momendid teie elus hakkaksid olema hästi sagedased. Et need erutused oleks peohetked, nii nagu see on tänane õhtu, erutised oleksid teie töövõidud. Et nad oleksid uued tähised teie isiklikus elus. Ühesõnaga tahaks, et elu oleks hästi erutuste rohke. Ja ma olen kindel, et kui te leiate elust hästi palju sellist erutavat ja õnnelikku siis te säilitate sellise noorusliku erutuse, mis teil on täna väga ja väga pikaks ajaks. Tahaks siin selles vanas raekojas soovida teile seda, et nii nagu see vana raekoda seisab 700 aastat, ei ole vananenud, et liiga teie kunagi valaneks ja hästi-hästi, kaua oleksite sama noored, sama kenad, sama toredad nagu täna. Head pidutuju teile. Esimene 100 päeva ball on alanud. Esimese valsi avas Reinerist Laan mina tantsu. Mul on hea olla ja mulle tundub, et ka kõikidel teistel on tore. Tänase õhtu sisustamiseks toimus raadiomajas solistide konkurss ja ühtede näete siin see tütarlaps. Kõigepealt ma aitaksin talle paar küsimust, mis võib-olla huvitaksid, kui teile antaks kaks võimalust esiteks alustada oma koolipõlve uuesti või teiseks minna küpsuseksamitele kumade, siis valiksite Ma arvan, ma teeksin siiski lõpueksameid ennem ära. Kelleks te soovite pärast kooli lõpetamist saada või kavatsete edasi minna? Ma ei tea, ma arvan, et tahaksin õpetajaks saada. Meie noorsolist on Tallinna 36.-st keskkoolist ja ta nimi on jämedam. Kavala katkenüüdla. Ilma abi igal laine emaga tellega feiga, o. Aa, nyyd on kaldal kõik rea ootavad. Ka ta siit nüüd ära minna, aga. Päike, Jaan. Eva. Liidan taid aineid ootama. Ta ei vaat nii ninna, aga. Te arvatavasti teate, et kõikides Tallinna koolides toimus ankeet väga laiade küsimustega. Ja nendele küsimustele on nõus siis ümmarguse kokkuvõtte tegema Eesti raadio nordsaadete toimetuses väga tuntud inimene. Reporter Juku, palun. Ah niisugune ongi sisse reporteri juku vahva kikkhabemega. Ja kangesti näitleja Peep Seppiku moodi. Olen teda raadiost tihtipeale rääkimas kuulnud. Ta on seal niisugune lõbus kuju. Mäletan, kuidas ta uue aasta noorte Kawasitles seopyywinde pile pead upitab pinstappik bee keeles, nagu meie kuskil kolmandas klassis vahel rääkisime. Üldse tundub olevat üsna naljasoonega inimene ja detektiivikalduvustega ka. Selgitab seal teinekord igasuguseid segaseid asju. Nägin enne tema käes ühte ankeeti, mida meiegi koolis täitsime. Seal oli küsitud, et kui kaua tundideks ette valmistume, mitu korda kuus kinos ja teatris käime, mida me loeme, missugust muusikat armastame, mida peame kõige suuremaks vooruseks, midagigi suuremaks vaheks. Mida kavatseme teha pärast kooli lõpetamist, missugune on meie lemmikkoht Tallinnas, kes on meie lemmikkirjanik, kes lemmiknäitleja missugune on meie lemmikloom, lemmiklill ja nii edasi? Lugupeetud abituriendid Kuid arvavad, et see on lihtne ülesanne, siis eksite rängalt. No kõigepealt ma pean vabandama, närveerin õudsalt, sellepärast et väljaspool toimetusse väljaspool raadiomaja on see mul esimene esinemine publiku ees. Ja täna veel nii tähtis pall ka 100 päeva ball. Niisiis 573 roosi, 440 nelki, 221 koera, 15 hirve, seitse elevant üks gepard 108 õpetajaid 66 geoloogi 54 Smactonovskid 98 veetlevat leerid 20 Jüri Järvetit 87 haigoisti egoismi 33 valet, 505 ei 505 egoismi ja. No ühesõnaga, neid oli väga palju ja väga mitmesugustes hulkades. Näete, juhtus minuga abs ja kujutage ette, kui nüüd teie lõpetate kooli ära astute, elluja juhtub teiega ka, ABS nakkab ei nutma, aga mehed ei nuta. Ja reporteri juku veel, liiatigi ei tohi nutta. Pealegi veel publiku ees kuulajate ees. Õieti ma kõigepealt tahaksin soovida kõigile head palli tuju meie noortesaadete, kõigi toimetajate ja kõigi reporterite poolt head palli tuju. Et saada ülevaadet meie tänavuaastaste abiturientide. Maitsest vaadetest elufilosoofiast selleks siis tuligi teha. Et ankeedid, küsimused, et nende vastuste järgi teada saada. Missugune on meie abiturient. Ja siin ma nüüd olen ohver, kui maid algusest peale hakkan, siis alguses oli kõik päris lihtne. Koostasin küsimused teie lemmikraamat, lemmiklavastus, lemmiknäitleja ja nii edasi mitu korda kuuskete kinos mäletate kindlasti neid küsimusi, kõiki, saatsin ankeedid laiali. Hiljem korjasin ankeedid uuesti kokku ja siis algas, ma küsisin näiteks teie käest, mis on teie lemmiklill? No ma lootsin saada niisuguse vastuse, et ma saan nende pealt üldistada, missugust lille meie kaasaegne abiturient kõige rohkem hindab ja armastab. Aga tuleb välja, et minu teadmised lillekasvatusest ja aiandusest on märksa suurenenud sest lillesorte oli niivõrd palju. Siiski valdav enamus armastab nelki, nelkide poolt andsid oma hääled 62 protsenti abiturientide Est, Roosi poolt 37 protsenti ja nii edasi oli veel neid, kes armastasid kannikestris tulpi. Lemmikloom oli peaaegu enamusel koer. Peale selle oli veel kas ja hobune tütarlastel oli hirv. Loomulik, täiesti. Aga oli ka täitsa niisuguseid transkontinentaalset arvamuse, nagu näiteks paljude lemmikloom oli gepard puuma tiiger, elevant. Aga minu suureks rõõmuks ühegi abituriendi lemmikloomaks ei olnud. Laiskloom. Siis oli veel üks küsimus teie lemmikkoht Tallinnas. Jällegi minu suureks rõõmuks oli abiturientide lemmikkohaks Kadriorg, seejärel Toompea ja piirita. See näitab veel kord teie loodusearmastust ja suurt ilumõistmist, sest tõesti, need on väga ilusad kohad. Tallinnas. Siis ma veel sain teada ankeetides, et meie abiturient õpib keskmiselt kolm tundi päevas. Mõni õppis küll pool tundi, mõni viis tundi, aga keskeltläbi tuli pool kolm tundi siis neli korda kuus, käiakse kinos üks kuni kaks korda teatris kaks korda kaks kuni kolm korda, siis kohvikus ja peol. Säärase tempoga isegi küpsuseksamite ajal jätkata, siis võite kindlad olla, et teete nüüd edukalt läbi. Muusikast armastab enamik kerget muusikat. Kuigi oli ka väga palju sümfoonilise muusika pooldajaid noaga, selles eas on see täiesti mõistetav. See ei saagi teistmoodi olla. Täpselt samuti, nagu on mõistetav see, et minu küsimusele mida te peate kõige suuremaks vooruseks ja mida kõige suuremaks paheks. Peaaegu kõik vastasid, et kõige suurem voorus on ausus, siirus ja otsekohesus kõige suurem pahe, vale silmakirjalikkus, ükskõiksus ning peale selle veel arguse kadedust. Nüüd, kui ma kokkuvõtet hakkan tegema siis peab ütlema, et tänavune abiturient on eluks peaaegu küps veel 100 päeva, siis olete täiesti küpsed. Ja et igal abituriendid on olemas oma lemmikharrastus, lemmikraamat, lemmiklavastus, lemmiknäitleja, et tal on täiesti normaalsed vaated ja maitsed, nagu igal korralikul inimesel peab olema. Ning nüüd, kui te 100 päeva pärast lõpetate keskkooli siis peab ütlema, et teie, kes te seda teete olete praeguse maailma parimate näidete tasemel ja võib-olla isegi pisut rohkem. Niisiis veel kord head palli tuju ja tänan tähelepanu eest. Nüüd jälle palume teid kõiki tantsima. Võistlus viktoriin ja säärane tingimus, et võistkond võib koosneda ühest kuni neljast inimesest ja on soovitav, et koolid paneksid oma võistkonnad välja kuid kui sõbramehed ei sobi, siis võib ka koolide vaheliselt teha ja registreerida. Paluks selle tantsu ajal eesruumis minu juures. Meie külaliseks on Nõukogude Liidu kommunistliku partei 23. kongressi delegaat. Rahvakirjanik Juhan Smuul. Me meelsasti kaotaksime võimalust temaga paar sõna vestelda. Nüüd püüdke ennast vahetada koolipoisi olukorda. Teie olete praegu koolipoiss ja mida te ootaksite ühelt rahvakirjanikult? Vaadake, kui mina olin koolipoiss siis mina pidasin ennast muidugi kõige targemaks inimeseks maailmas. Ma loodan, et teie peate seda samuti ja mida, mida vaadatakse rahvakirjal? Kui rääkida täiesti ausalt siis ma ootaks raamatut, millel oleks väga suur sotsiaalne kandepind. Mind huvitaks väga teie elu kõige põnevam sündmus. Võib-olla teil on mingi mälestus? Mul on põnevaid sündmusi olnud nool üsna pall. Ja kolm korda mul on läinud suur, olin nii mööda. Täiti millimeeter maad. Kui ma olin jaapani merel siis. Muidugi, meie ekspeditsioonilaev vannikokk tan veepinnast 12 meetert ja kui suures laines antakse sulle tornid, trapp, torni raided ja kui see keerab, nii et sa äkki olid seljaga laevakoole ja hakkaksin peksma mööda laeva see on väga põnev, sinna peale seda pea ei tööta. Teine elu põnev sündmus oli kinniaas. Kus seal on säärane linn, kindia ööl, kus mulle kingiti suur Cabooni rästik säärane rästik, et tema hammustus on neli sentimeetrit sügav. Ja muidugi ma jooksin ära selle rästiku eest ja ja kolmas kord sõdima olen kukkunud läbi jää. Ja seal ei ole mitte midagi põnevat, on väga raske eluga välja. Ja kõik. Ainult üks väga lühikene küsimus. Kas rahvakirjanik on väga raske olla? Jah, on raske olla. Seal, seal ei ole mitte mitte midagi teha, vahel isegi näed, öösiti unesid töölt vaba. Ja. Nüüd veel kas Juhan Smuul, mida tema arvab 1966. aasta abituriendid? Mulle tundub väga meeldivat. Seltsimehed seal. Mainiti nende tohutuid traditsioone ja seda, et nad on väga Suur tänu. Nii kui siit raekoja raskest uksest sisse astusime tõrkas eesruumi seinal selline suur gooti kirjas plakat suurte punaste mustade tähtedega sinna maalitud 10 käsku piduristele. Et sinitoimub ker olla, et siin ei ole tagasihoidlikkus vooruseks. Et siin tuleb väsimatult tantsida, ei tohi ennast säästa. Paistab, et rahvas peab sellest käsulauast õigesti lugu. Tantsurõõm on suur nagu õigel ballil kunagi. Võistluseks on ennast üles kirjutanud 13 võistkonda. Saatuslik arv. Nii nendest esimene 46. keskkool ja see on moodustatud 11. õpilastest neli inimest. Esimene keskkool, 11. c neli inimest. Need on väga lakooniline rahvas olnud ja ei ole oma võistkonnale nime olnud. Kolmas võistkond, esimene keskkond ja võistkonna nimi on Lepard. Neljas 16. keskkool, pegasus neli inimest, viies 36. keskkool ja siis meie ühe loodusliku kohaga nimetatud Pirita kolm inimest. Viis kuues võistkond, 21. keskkool. Goog oli kaks inimest. 10. keskkool, ka neli inimest, 46. keskkool juba teine võistkond kannab nimetust trapets neli inimest. Järgneb 22. keskkool ja siin on väga huvitav nimi, elueelikud neli inimest. 24. keskkool, mida teha kaks. 20. keskkool, eks taas neli inimest. Siis 12. võistkond on taburet, neli inimest. Ja 13. võistkond on 10. keskkool ja nad on võtnud omale saatusliku numbri 13. Ma ei tea, kuidas on teie arvamus, võib olla teile selle vastu midagi, kui mina abistan nõrka naisterahvast selle mängu läbiviimisel natuke. Asi on nimelt nii, et, Kallist aega raisata selle peale, et 13 võistkonda lahendaksid pikk ülesandeid. Ma usun, et ei ole, vist kellelegi ei meeldiks. Me teeme ettepaneku alustada teisest otsast lühikestest küsimustest ja kukutada. Kui palju võistkondi välja. 10 välja, meie anname, levib rea küsimusi teatud mõtlemisajaga. Need, kes vastavad valesti või ei vasta üldse, langevad otsekohe välja. Nüüd võiksime asuda siis nende 13 võistkonnaga otsekohe võistlema. Öelge, kui teil ei ole siin ülekaalus need, kes soovivad asuda otsekohe. Kas teeme tantsu vahepeal asume kohe võistlema. Teeme tantsu. Need võistkonnad saavad ennast vaimselt valmis panna. Võistlushasart tõmbab kaasa peaaegu kooli balli rahvas. Sademeid langeb ja peaaegu poolsada kuulub 13-sse võistkonda. Tõepoolest, pretensioonikas seltsimehed, nagu ütles, ühes suur. Igaüks tahab võita, iga üks tahab kaasa lüüa.