Riia rannas puhatakse nii suvel kui talvel. See maja siin on aga kuidagi teistest erinev. Esiteks on teistest palju kõrgem. Me oleme kaheksandal korrusel, üks korrus vist on veel. Aga eriliseks teeb teda hoopis miski muu. Ma arvan, et sellest räägib lähemalt Ülo Tuulik, kes siin puhkab. Ja ma arvan ka, et mitte ainult puhkab. Me viibime praegu või õigemini Eesti raadiomikrofon on sedapuhku tõepoolest viijad annas Tubulti nimelises kohakeses, kus asub üks kümnekonnast NSV Liidu Kirjanike Liidu ja tema kirjandusfondi alluvuses olevast loomingulises majast kus on loodud kirjanikele kõik, ma ütleksin isegi ideaalsed tingimused oma loometööks. Loomingul maja Tubultis, mis kannab suude läti luuletaja Janis Rainis nime on kaasaegne ja moodne, üheksa korruseline maja, mis jääb Lieloobe jõe ja mere vahele. Nendel üheksal korrusel paiknevat ühe inimese numbritoad kirjanikele siin majas on oma söökla-restoran väga hea raamatukogu. Vabal ajal on võimalik piljardit mängida, baaris istuda. Majas on suur saal, kus igal õhtul näidatakse häid filme ja igal korrusel on üks või isegi kaks televiisorit. Sellised vaba aja veetmise võimalused. Pluss veel suurepärane mereõhk, vaikus ja männimets väljas. Ja seltskond ise kirjanikud üle kogu suure liidu, see loobki, mingisuguse erilise loomingulise õhkkonna, mis siia teada anda ikka ja alati tagasi meelitab. Minul hakkab lõppema kolmas niinimetatud tuusiku loominguline komandeeringus Supoltisse ja täna juba ma mõtlen sellele, et ilmtingimata kusagil kevadel näiteks märtsikuu siia tagasi tulla Tõstsin seekord veel on. Seekord on siin palju huvitavaid ja ka eesti lugejaile üsnagi hästi tuntud kirjanik, kelle raamatuid me omas keeles oleme saanud lugeda. Ma alustaksin Oless Kontšaarist, kes elab üks kodus minust ülevalpool, kelle tsüklonit nelja aegu eesti keeles lugeda saime. Kontšary näeb väga harva väljas liikumas, mul on kuri kahtlus. Need on süüvinud või isegi lõpp temas taaskordselt mingit pikemat kirjanduslikku tööd. Ühes lõunalauas istume leedulaste kuulsa dramaturgi, luuletaja ja proosa Eesti Justina smaltsingi hävitsusega kes just saabus oma näidendi esietenduselt Klaipedas. Praegu on Tubultis Nõukogude maa juhtivaid kummaliste literatuurne, aga seda 16. lehekülje kaudu väga tuntuks saanud. Jaga oma näidendite ja kina stsenaariumitega tuntud Gadja kaanov. Ja minul muidugi teeb erilist headmeelt, et momendil töötab Tubultis ka merekirjanike. Loeksin ennast ka nende hulka, noh, kapten või ülem Konstantin Sergejevitš Padiigin kes oma eluloo poolest on kahtlemata üks legendaarsemaid Nõukogude kirjanikke. Võib-olla meie põlvkond, kes ei ole ajalugu, kui sedavõrd tihedalt süüvinud, ei tea temast nii palju, kuid kolmekümnendatel neljakümnendatel aastatel oli see kahtlemata täiesti legendaarne inimene. Kui Põhja-Jäämeres toimusid Grassini ja sat Ko ekspeditsioonid siis võttis Padiigi nendest osa ja kaptenina tegi ta kaasa üle maailma väga laia kõmu tekitanud ja meie meremeestele tunnustust teeninud Südovi triivimise Põhja-Jäämeres seedov teatavasti rasketesse jää mägedesse ja liikuv jäässe kinni. Teda läks päästma jäälõhkuja Jermak ja kui kogu meeskond soovil tuli maha võetud, siis tookord veel nooruke kapten Konstantin Sergejevitš. Pateegin oli ainuke, kes keeldus laevalt lahkumast öeldes, et tema ei lahku kaptenisillalt ennem, kui ta on toonud oma laeva tagasi kodusadamasse. Seda ka tõepoolest õnnestus ja 1940. aastal anti talle selle eest Nõukogude Liidu kangelase nimetus. Kogu isamaasõja oli ta samuti kaptenisillal. 42. aastal kindlustas Inglismaalt tulevate liitlaste relvasaadetisi Stalingradi all sõdivatele Nõukogude vägedele ja 43.-st aastast alates vedas ta liitlaste abi relvi, toiduainet ja varustust fašismi vastu sõdivatele vägedele. Ameerika Ühendriikidest. Vladivostoki. Sõjajärgsetel aastatel on ta kirjutanud kümmekond raamatut ja meremehed ja nendest kirjutajad on ta suure üksmeelega valinud Nõukogude Liidu Kirjanike Liidu juhatuse juures asuva Nende kirjanduse sektsiooni esimeheks. Nii et selle mehega on mul siin Topuldis olnud pikki ja südamlikke jutuajamisi. Peale selle käivat upultis oma kolleege aeg-ajalt vaatamas ka Läti kolleegid. Kuna minul on head suhted dramaturg peeteris Peterson siga, siis on tema siin olnud Imansiiedonis Mavis chaclays. Teisedki tulevad aeg-ajalt vaatama, kes nende tuttavatest kolleegidest parasjagu Tupoltis tööl on. Ja kui veel mõnda nime nimetada, siis täna hommikul näiteks saabus paariks kuuks, nagu ta kinnitas uue romaani kallal töötama luuletaja ja omanist pulat okud Jaava. Ja peale selle üks kodus minust ülevalpool on omal romaanil lõpetamas Poola kirjanik jeesi pahlovski. Aga seal tuleb tuppa Jerzy pahlovskise tuttaval sammul ja poola keelt rääkides. Huvitav küll, aga kõik on arusaadav. Nojah, tegemist on aktsendi efektiga. Tegelikult räägib ta vene keelt, mille siis lihtsalt pisut mahedam hääldus poolalikuks muudab. Nii poolalikuks, et hetkeks ära petab. Jerzy pahlovski on meelsasti nõus ka paarile küsimusele vastama. Kui ma juba nii kaugelt nagu Tallinnast kohale olen tulnud. Arvan, et tema on kaugemalt ikkagi Poolast. Ta täpsustab, et seedsinist poola linnast, mis merd mööda olevat päris lähedal. Riia Jeltsini vahel on ammused sõprussidemed. Ta ongi siin selleks, et Läti NSV riiklikule kirjastusele Jeesma lõplikul kujul üle anda sõitsini kirjanike jutustuste kogumik. Jerzy pahlovski ütleb, et tema sõprus Nõukogude kirjanikega ulatub tagasi sõjajärgsesse aega, kui ta Moskvas õppis. Ma lõpetasin Moskvas NSV Liidu Kirjanike liidu juures asuva Kirjanduse Instituudi seminari, juhendas mul Konstantin paustovski. See on minu meister, kellele ma väga paljus tänuvõlg olen. Paustovski õpetas meile ausust, ausat lähenemist kirjandusele, vastutusrikkast, suhtumist kirjandusse. Ja mul on alati olnud meeldiv tuuboltist kohata mitmeid oma õpingukaaslasi. Praegu on nendest siin poeet Nikolai Stars suunas kuid on hästi meeles ka need, keda praegu siin pole. Poeedid, Jevgeni eeldušenko ja Robertraažidestanski. Oma eesti sõpradest nimetaksin kursusekaaslast Arnold Tamme kes kuuldavasti tegeleb tõlkimisega. Jerzy pahlovski jutustab veel, et pärast Gorki nimelise kirjandusinstituudi lõpetamist töötas ta mõnda aega ajakirjanikuna siis aga sõitis 10 aastat merd. Kusjuures need reisid ulatusid Põhja-Jäämerest ekvaatori nii välja koos ühe Poola ekspeditsiooni kaviibistaga Aafrikas, nimelt vinejas õppides seda maad küllalt lähedalt tundma. Sõitsingi kirjanike jutustuste valimikus, mida ta siin lõplikult kaante vahel aitab seada, on ka tema oma novell kameeleon, milles on tunda tugevat Aafrika koloriidi. Oma loominguga olen seotud merega. Seepärast tundub mulle ka Eesti kuidagi lähedasena nii-öelda tõmbab mind enda poole. Kui rääkida kaluritest, siis te ju teate, missugused inimesed nad on, kui ausad nad on tõelised inimesed, kõigist rahvustest kalurid. Neil on oma eetika, see, mida nõuab meri inimeselt merel pole kohta inimesele, kes ei oska ausalt oma tööd teha. Mind pole meri kunagi huvitanud ainuüksi kauni loodusnähtusena Meri on ikkagi vaid taustaks inimsuhetele. Kuid meri aitab vahel teatavaid olulisi eetilisi probleeme fookusesse võtta. Näitab inimese suhtumist teisesse, inimesesse, tema suhtumist töösse. Eesti merekirjanikest hind on muidugi eelkõige Juhan Smuuli, keda on Poolas välja antud, kuid veel mõned tema merelood ootavad tõlkimist trükkimist. Siin lugesin ajakirjast Novõi Mir Ülo Tuuliku romaani sõja jalus. Ma tunnetan selle teose taga tuuliku suurt kirjaniku tööd. Arvan, et ka see teos ilmub Poolas, on ta ju meie maaga otseselt seotud. Peab ütlema, et esimene minu tutvumine eesti kirjandusega algab Lydia Koidulast Eestimaa ja eesti. Seda kuulsin juba peaaegu lapsepõlves. Kõige huvitavamaks eesti kirjanikuks, kellega ma olen tutvunud nii vene kui ka poola keeles on minu jaoks ajalooliste teoste autor Jaan Kross loendada suure lugupidamisega. Ise ma olin kolm aastat tagasi väga lühikest aega võluva muinasjutulise Tallinnas. Naisel on kasvanud väga vanas linnas Krakowis, minu jaoks on gootika argipäevaselt tuttav. Olen küllalt näinud katedraale ja vana gooti arhitektuuri üldse. Kuid Tallinna üldilme on väga omapärane. Minu jaoks, nagu ma juba ütlesin, muinasjutuline tuhmunud gootika lume taustal on see, mis mul seniajani meeles püsib, rahu ei anna. Tahaksin veel kord tulla, Tallinna ja minu loominguliseks unistuseks oleks sõita merd koos eesti kaluritega et õppida tundma nende tavasid, traditsioone. Rõhutaksin veel kord, et meritsi oleme ju peaaegu naabrid. Teek Danskiste šveitsinist isegi Varssavist Tallinna pole ju pikk. Jerzy pahlovskiga läks siis nii, et teda küsitlesin ise. Kuid Eesti raadiomikrofoni lubati kuulata ja magnetofoni abil helilindile jäädvustada kirjanikke, omavahelisi vestlusi. Neid mõttekontakte, mis loovale inimesele on sama vajalikud kui õhk ja leib. Ülo tuulikule on külla tulnud Justiinas, tsinki ääritsus, leedu poeet, kelle loomingust eesti keelestki on üht-teist ilmunud. Jutustus mängis, naeris ja rassivalimik lendavad männid. Tema kapitaalsetest teostest. Ajaloolistest Västraamadest on vähemasti üks praegu tõlkimisel. Justinas olen omal ajal lugenud teie lüürika, teame ju, et alustasite mitte Epikuna, vaid puhtakujulise lüürikuna ja mul on jäänud meelde üks fraas, Te kirjutate. Ma laulan tunde kõrgepingest ja päiksespektrist südameis. Malone inimeste hingest energiast ei massist neis. Te rääkisite mulle, et kirjutate oma värts draamadest, tähtsatest ajaloolistest sündmustest oma rahva elus. Ja mul on jäänud mulje, et maailm teie luules üldse kogu teie loomingus on suur, tohutu, aga puhas. See on väga terviklik maailm. Ja ilmselt see maailm vajab just energiat selles mõttes, mis teie kirjutate. Küsimus on filosoofilist laadi. Leedulane noogutab Ülo tuulikule mõtte kinnituseks kaasa võtab minult mikrofoni ja nagu sellega kahekesi jäädes mõtiskleb, edasi. Kunstniku nii või teistsugune hingelaad sünnib koos temaga, seal kus ta õpib tundma oma rahva muresid ja rõõme. Ümbritsev keskkond kasvatab kunstnikku on omamoodi tema loojaks kujundab tema eesmärgid ja sihid. Selles mõttes on mul vedanud. Ma sündisin Maal kolkakülas, kus oli imeilus loodus. Seal ümbritses mind veel niisugune maailmataju, mida me praegu võime aimata vaid muuseumist tunnetada rahvakunstiansambli kontserdil lugeda folklooriväljaannetest. Seda kõike nägin ma mitte kui muuseumieksponaati vaid kui midagi elavat. Nägin inimese vahetut suhet tegelikkusse. See oli ühelt poolt soov mõista ümbritsevat, teiselt poolt seda ümber kujundada. See kõik on minu kui poeedi maailmatunnetuse ja loomingu aluseks. Lihtsus arvan, et seda on vaja. Teine asi on, aga, kas me oskame seda noorus värskelt säilitada aga ka edasi arendada, rikastada oma kogemustega 20. sajandi teise poole inimese kogemustega. Rääkides massist energiast, mõtlesin ma, et tõepoolest, kogu rahvas ei loonud laule kuid alati olid neid, kel jätkus vaimuenergiat ja nende abil säilus läbi sajanditerahvatarkus. Arvan, et praegu on meil kõik võimalused vaimuenergia arendamiseks selle kasutamiseks ka oma väikese rahva olemasolu tõestamiseks. Ma alustasin lüürikuna ja hiljem läks peaaegu iseenesest, et pärast mõne suurema eetilist laadi töö lõpetamist tulin tagasi värsi kui sädeme juurde, mis silmapilkselt valgustab hinge, tundeid, tegelikkust ja seega ühteaegu otsekui kiirendab minu maailma tunnetamist mõningate nähtuste mõistmist. Ja nii on siis kujunenud, et pärast iga suurvormis teost pöördusin ma jälle luule juurde. Ja ka praegu on mu mõtted ja püüdlused seotud uue luuleraamatuga. Jutt kaldub ka puht professionaalsetele probleemidele. Ülo Tuulik väidab, et kui lugeda, mõtlesin käävitsuse luuletusi poeeme, aga ka äss draamasid võib alati märgata kalduvust filosoofiasse. Kuigi teemat on need teosed sageli väga lihtsad ja jutu kõige maisematest asjadest nagu vesi, leib, kodu ja nõnda edasi. Viimasel ajal on kirjanduses vahetevahel moodi minemas mitte niivõrd päris tõeline filosoofia, kuivõrd losoofitsemine targutamine. Kuidas teil oma eetilistest suurvormides on õnnestunud seda ohtu vältida? Põhikude, mille kaudu ilmneb poeedi natuur, on keel, on sõna keeljasena asjade ja olukordade, tunnete ja läbielamuste väljendajatena. Sõnad on niisiis otsekui sümboliteks, tuleb leida, tuleb jõuda nende sõnadeni, mis on kõige üldisemad kõige haaravamad, mis kõige täpsemalt väljendavad inimese missiooni siin maakeral. Omal ajal veel noor olles kirjutasin ma isegi poeemi sõnadest, mis hiljem vene keeles sai pealkirja publistitsiitseiskaja põema. Publitsistlik poeet. Tõsi, see oli küllalt kohmakas katse taandada inimese elu ainult sõnadele kuid ometi kajastus selles minu elufilosoofia niisugused sõnad nagu koduma ema, päike, rahu on ju kõige põhilisemad meie elus. Kui nendelt pühkida tolm, mida sinna püüavad jätta aasta sajandid siis ikkagi väljendavad just need kõige selgemalt inimese olemust. Ja siis veel luule peab saama paradiisiks sõnadele. Selline sõna paradiis on muidugi eelkõige saavutatav lüürikas. Seepärast tuleb minu sagedast tagasitulekut lüürikasse võtta kui püüdu sõnavara uuendamiseks rikastamiseks uute võimaluste leidmiseks. Et sõna, mida ma olen küll juba kasutanud, avaneks minu uues luuletuses uues kontekstis juba hoopis teises, värskes tähenduses. Sellise mõistete avardamise abil anname me edasi tänapäeva inimest tema maailmatunnetust. Nii rikastame me aga ka keelt, mida ma samuti tahaksin väga rõhutada. On ju keel kirjanikule äärmiselt oluline. Mõtiskleda ja alati uut otsiva poeedina jääb meelde just Hiinas mätsinud käävidsius nagu ta end väljendanud ka luuletuses. Kogu aeg, mille on eesti keelde tõlkinud Mihkel loodus. Kogu aeg ma otsin ühte punkti, millest saavad alguse kõik sirged. Kogu aeg mõõtsin ühte piiska millest välja voolavad kõik jõed. Kogu aeg mõõtsin ühte randa, mille äärest lahkuvad kõik laevad. Kogu aeg mõõtsin ühte sõna. Teised külalised lahkunud, vestlen mina, Ülo Tuuliku ka edasi. Nii et nii palju huvitavaid inimesi ja samas nii kaunis loodus, kus võib ringi jalutada, merd imetleda. Ja ikkagi Te väidate, et jääb aega loominguliseks tööks. Seda võiks tõestada. No ma olen targu alati tsiteerinud võib-olla liiga tihtigi minu noorepõlve kirjandusliku lemmiku Hemingway tõdemist, et armastusest ja kirjandusest ei tohi kõnelda ennekõike kirjanduslikes plaanidest, see tähendab neist asjadest, mis on niisugused salajased varjatavat ja mis tuleb avalikkuse ette tuua siis, kui nad on juba täiesti valmid. Ma võin tunnistada, et Need, kolm nädalat, mis siin hakkavad nüüd otsa saama kulutasin ma osal eeltöödele mõtetele seoses uue sõjaromaaniga, aga kuna on ikkagi kirjutamatega mõned novellid või ESC, et kuidas neid nimetada, mis kuuluvad aasta-poolteise eest alustatud seeriasse Atlandi kirjad siis ma loodan siin majas lõpetada kuuenda, nendest, mis seekord tuleb kõige pikem, aga mida ma olen siia kirjutanud kõige suurema rõõmuga, sest ta jääb kuskile hingesugulus nende lustakate lugudega mida Abruka saarel kirjutab minu pool tundi minust noorem. Vend see on väga kena tuba, kus me asume. Aga ilusaid tube on ikka siin ja seal ometi missid kõige rohkem meelde jääb, on kirjutuslaud, ta on lihtsalt tohutult suur, mitu meetrit ta sedapidi pikk on. No ma ei oska öelda, silmamõõt ei ole liiga täpne, aga noh, vähemalt kahe meetri ligidalt kipub olema ja see on kaks meetrit laiust, ütleme poolteist pikkust või ütleksime siis vastu, kuna pikkus on ikkagi suurem, et kaks meetrit pikkust ja minule tõepoolest käse kirjutas, laud avaldab kõige esmasemaid, Niisugusi loomingulisi mõjutusi, muljeid ja. Oleks nagu täis kirjutada ja ma vaatan siin pabereid, on. Noh, paberid ja bürokraatiat on ka kirjaniku ametis ja mõned paberid on siin üleliigsed. Siin tütred saadavad isale kirju ja mõned sõbrad ja tuttavad. Ja minule see laud tuletab meelde kangesti kadunud Juhan Smuuli kirjutuslauda, mis oli ometigi veel minu meelest umbes pool meetrit pikem. Ma tahaksin sellega öelda, et noh, lauset peab vastama kirjaniku talendile ja ja Tubulti laevad on siiski kõigele vaatamata ka täiesti vastavalt sellele, et töötada mitte ainult novelli essee või artikli kallal, vaid ka päris mitmeosalise mingisugusesse ajaloolise pannoo kallal. Nii et sõda ja rahu kosmowitme osaga mahuks elaval ilusti ära. Vahetevahel on kirjanikel kombeks lõpetatud teose alla kirjutada ja mis siis, ka raamatus on ära trükitud millal teos on lõpetatud ja kuskohal. Ja kui mu mälu ei peta, siis siin-seal on tõepoolest ka olnud jutustuste ja pikemate asjade lõpus Tubulti. Jah, mõeldes selle üle, kui paljud inimesed siin on lõpetanud või lõpetamas oma romaane ja kuidas nad sellesse loomingulise majja sellesse maa kohta kiindunud on, siis minu meelest nad märgistavad oma teosed isegi noh, selle lihtsa sõnaga tihti kui mingisuguse tänu sõnaga, et just nimelt selles paigas loomevaim on neid õnnistanud, neile ja tööindu andnud ja mõnikord mitmeaastase töö vilja kuidagi siin ilusti saanud ära koristada. Ja kõneldes Tseegoltki paljude kolleegidega, olen nagu ühel meelel, et kui kõrvutada loomingulisi majasid peri telkimas Moskva lähedal võima, leiab kas Leningradi, Jaltas, Cocterbelis või Sevani ääres siis millegipärast, et just meie naabrid, lätlased on Tubultis suutnud luua sellise, võib-olla kõige meeldivama loomingulise õhkkonna. Siin on kõige vähem sellist eemalekiskuvalt ja segavat ja vaikust ja rahu piisavalt, et olla täielikus eraldatuses nendeks tundideks, mil me loomingulist tööd teeme.