Johannes Semper, ood revolutsiooni lilledele. Oleme õppinud mõistma rooside mõtteid, sõnajalgade sõnu. Küll jääme kuulama männilatvade kõnelust imetlema aste pisarat kortslehe peopesal. Küllap on midagi ütelda olnud krüsanteem ilgi nööpaugus. Küllap häält teha püüavad, külmad kallatki süles surnud lapsed. Lippudel pappidel endale igavikku otsinud on lilled. Pikka sõda pidasid kunagi valge ja punane roos. Ja nüüd mõlemad kõdunenud ajalookraavis kõrvuti koos Lilia Punagi võimurite vappidel. Ammu on pleekinud. Ainult punaste nelkide leeki ei kustuta keegi. Läbi ajalooetappide elavana püsides räägivad nad edasi vaatavat portsa pärani Silmega küsides vande Seltsliku ilmega. Meie tumma keelt te ju tunnete? Muidugi teame, teame, igas teenupus on võitluse verd. Armastuse õrna siidi. Homse hoone betooni. Tunneme tormi tunnuseid teie tummuses, välkude salto, Mortaalesid, vabadus, fantaarev. Kuuldes teie kutseid, tarad meid ei takista, hundiaugud ei kohuta, teame ju, tee läbi raju. Vabadusrajani pole ohuta. Kui saaksid kaduda meedias tuiskavate lainete tipud, kui nad elu ja kestes neli korda sind endaga viisil kui saaksid uluda revolutsiooni, viisid läbi tänavate, purjetavad lipud veeretavad koidud ja nelgid, kui ise olid üksainus torm ja tuul. Ent kuidas iga kord algas? Küsi, kust saab iga kord alguse tuul. Vahest teab seda pilv, vaest annab vastuse Haapärkavad, äkki lehed kiikuma löövad, ladvad oksad tantsivad kaasal. Ise oled juurteni ärev, otsiv, kääril ja loov. Kust see kõikvõimsuse tunne? Oled valmis pahupidi pöörama maid ja meresid hüüdma tuhandeid peresid homsele vastu. Kuna su pilk puurib ududest läbi tulevikus ärani, kui uksed on pärani avatud, uude õnnelik see, kes kordki elus on joobunud pöörasest kihutusest ajaloo kurvil. Ei tahaks olla see, kes seal targaks veab, kui ta tormidest kõnelda teab, ainult mustrite järgi rannaliival. Kui ta oma kõrvaga kuulnud pole vabade iilide vilistust pantides oma silmaga näinud mastide ähvardavat kirjutust. Taeva tumedas vihikus. Õnnelik see, kelle laev on riivanud laineid, kes ise ei istu rahulolu patjade vahel kes eneses edasi kannab punaste telkide Tulaseid helke sünnivaludes sajandi sünni rõõmudes päevi.