Kolm luuletust, laed, autor. Sümbioos arvan, et mina olin enne, aga siis oli kohe ka tema. Igatahes mäletan teda juba liiga ammu. Lapsepõlvepiltidel olid mul suured kõrvad ja tema oli bronnakas noolesabaga mugulpesulaua lainelise lennuki kõhu all. Meie vanavanemad tundsid veel viimati musta mantli ja vikatiga meest, kellega andis kaubelda. Temaga enam mitte. Meid pandi paar võib-olla naljaks, nagu lastega teevad pühapäeva Rambed vanemad. Aga mul oli naabruses veel paar pruuti ja nendest hoolisin ma igatahes rohkem kui temast. Sest ühel oli laulva kellaga jalgratas ja teise isa oskas magneesiumi igat pilte teha. Kasvasime kumbki omaette. Ainult täiskasvanud teadsid, et oleme teineteisega paari pandud ja ohkasid. Aga mida suuremaks kasvasime, seda piinlikum tundus sellest rääkida. Seltskonnas. 41. oleksime äärepealt kohtunud. Korjasin suuri kuumi kilde lapsepõlve, viimastelt, mängu Nõmmedelt, aga need olid teiste omad tuliselt vorpis ikka teiste omad. Nõmmed valgusid valget suitsu täis, neid jäeti kasvama. Nüüd on ta ammugi täismetallist täis, kaasaegne täisautomaatne, täisealine rakett. Ainult ta truudus on täis vana moelik. Kui lähen kuhugi, tunnen, kuidas ta kuullaagril oma õlitatud pesas pöörab valvsalt ja kiivalt kulla järele. Ja isegi ärevalt väriseb. Kui lähen üle elava liiklusega tänava siis tahaksin jälle olla laps, too põlvpükstes suurekõrvaline jääd täiskasvanuile, poleks kunagi tulnud pähe rumalat paaripanemise mängu. Vahel küsin aga endalt. Kui mul ühel õhtul magama minnes poleks enam meeles, et tema on olemas kas siis tuleks veel hommik?