Ellen Niit kaks luuletust esitab auton. Magav maailm on suurde lumevaipa end mässinud, mainin ta midagi ei taipa, sest kinni on ta silm ja lill ja loom ja rohi. Kõik magab sügavalt. Vaid metsa, magus nohin on kuulda teki all. On suurde lumevaipa end mässinud, ma ilm, ta midagi taipa, sest kinni on ta silm, võib üle puusanukkidel sõita, suusamees võib soojad tuledukita läinud. Ta nina ees võib üle laia lauba, tal jänesekapsad Ta ja rips meist pealekauba paar kõrdki napsata. Ses suurde lumevaipa on mässitud ma-ilm ja midagi ei tai. Ta sest kinni on ta siin. Kurb, rõõmus lugu mu isa punase tutiga mütsist. Mu isa Otto From Holt hüüab Lasnamäekiviraidur Jaan Hiiobi ja ta nooriku Anna kolmas poeg, tütreid ja varakult surnuid arvestamata. Paras väänkael ja vigurivänt ja kena ning korralik poiss sai seitsmeaastaselt onu käest kingiks uhke sinisest Kalevist punase tutiga mütsi. Hurraa, hurraa. Sellest mütsist paremat olla ei saa, terve hoo seda vahtis endale, tahtis pärmivabriku Peetri Osvald Kartsepp, Tiisvaldi August ja Oskar ja tisleri poisid Eedi ja Ruudi ja Gustav ja hunnik Daumi, Alex ja pesunaise, isata Aadu ja isegi vene kindrali poeg Nikolai Nikolai Nybit kui lai, kes elas kõrvalmajas ja kelle isal olid mustad vuntsid ja punased lamp, passid ja tüllad ja tallide traavlid ja raud varbadega. Värav ja 50 kana ja pirnipuuaed ja neli nuumsiga seasulg otse vastu siit hoovi kuuri. Isegi vene kindrali Nikolai Mu isa Hiiob, biot seitse ja pool aastat vana oli rõõmus, mis kole, et kellelgi niisugust toredat mütsi ei ole ja nii talle näis, et ta inimliku õnnemõõt on täis. Kuid siis juhtus, et mängiti varast ja kardavoid mööda hoovi ja plank ja aedu ja kuurikatust huilgas ja kirgas, poiste ja plikade summ ja tinises sinine taevakumm ja munakivi uulitz kõmas. Ja ott oli temagi teiste seas ning tutiga müts oli otil peas, kardavoid mängus, ohjeldamatus mööda õue ja planke ja kuurikatust. Tutt põles kord võmmi, kord varga peas. Kuid kui kuuri katusel vargapoiss keksis. Ta jalg vähe eksis ja enne kui taipas poisijüts alla kindrali sea ette, kukkus tutiga müts ning keset kardavoid mängu kisa ja kära kindralisiga sõi mütsi ära. Oma aias seda pealt vaatas Nikolai ja õige tublisti nalja sai. Kuid maailm, pöörasent viltu, otto from foldi sees ja päike läks mustaks ta silmade eespool päeva ta kambris sängi peal ulus. Ning lohutamisest ei olnud tulu. Polnud abiga uuest nokaga mütsist, mille mihklilaadalt taat hiljem sõi. Ega sellestki austavast asjaolust, et kindralisiga see oli, kes mütsi ära söö. Oh, kindral kindral, kui hukatusesse sa ennast ei taha, saada ta siis ole mees ja ka oma sigade järel, vaata.