Lilli problek, neli luuletust, loeb autor. Kell on nii palju, aed on veel märgtuba ootel, kui tühi kärg ootab ja loodab, jumal teab, millist mett, auke täis mõtteid ja maa on täis vett. Teistpidi tahaksin teha, vassida, kõikuma paigast ära tassida. Tusa riputaks esiku naela, nurinat seoksin lehmale kaela. Las ta siis kella ja las ta siis käib sedasi kõik, hoopis õiglasem näib. Mida meenutab mulle flokside lõhn, olen veel noor ja väga kõhn. Linn seisab varenes. Pihla tom, puus. Mõru maitse liigutab suus. Voodi on lühike, tuba on pime. Ometi sünnib üks kaunis ime. Maha jääd peenralt leian paar kurki, Luxi põõsa don tuppa purki. Õuest tulles jääb kõlinal jalgu mitu säravat kase halgu. Tulipunane lõõmab, ent käredaks loksid teevad mu meeled ärevaks. Nüüd õhtud on pikemad. Kõva kütmist tahab puumajas tuba. Nii vaikselt Niilevat tukid ja sööd. Ehkki veel öeldakse, ahi. Aga need ei ole, luuletused seal nüüd proosa. Uitmõte. Sa tahad kustutada nägemisnälga aga su Nad on vastukapsaaeda. Kuidas saab peaga tuulde joosta? Covid ei ole ju tuult. Ja teinekord jälle pole teada, otses. Su suu on magus, kui suhkrutoos väga su süda, mu sõber on kibe, kui kaalikas. Kuidas saab mõtte sarnaneda roosile, kui sa hoiad teda kokku litsutud hammaste vahel? Ainult nii õpid end tundma kui lahkadenud nagu kooljalõikamise majas. Ma ei võta oma reisidest just palju kaasa, kõigest niipalju, kui silm ära kannab. Lõuna-Ameerikas olevat puid, mida põletav kuivus maa pealt hävitab. Seepärast need puud sunnitud kasvama maa all. Inimesed laulavad neist oma lauludes. Mis lennukust minult oodatakse? Olen raske ja ablas, kui veis lasta mind rahus humal mäletada. Ja ma ei taha midagi kuulda tapamajast. Minu käe pihukirjas on palju teid. Kui minu teha oleks, käiksin ma kõige kestamat. Kuidas ma saan olla vahetu kui sa vaatad mulle läbi akna järele? Primitiivseid kunsti ilu. Üks naine soovib istuda pärlitest tehtud puu all. Kovi uni hakklihamasin lendab helistades õhtuse maa kohal. Kartus maakera pooles sirutatud käte Arterites kasvavad kuhja puud. Mõtlematus üks mees kannab üle kaljulõhe oma turjal õnne täringut. Kontseptograsson kõrrepõllul on üheksa valget viini tooli musta klaveri ümber. Sadism. Lahtisel aknal seisab traat vägest puurlaululinnuga kangelastegu ja lind laulab.