Tere tulemast kirjandusliku klubisse ja ma usun, et need nägupidi saite selle kahe kolme minutiga siin tuttavaks. Teid üldiselt tuntakse, reisimehena võib olla kasulik alustadagi reisidega, kui teil oli sel suvel ka kas pikemaid või lühemaid reise. Mind tuntakse reisimehena, küllap see tuleb sellest, et reisikirjeldused on meil küll palju taunitud, aga siiski palju loetud žanr. Ja selle järgi tuntakse mõnikord võib-olla rohkem laialdasemalt kui nüüd selle päris kirjandusliku põhitöö järgi. Jah, tänavu oli ka paar sõitu. Käisime kirjanike grupiga Norras ja Rootsis, maikuus ja hiljem, hiljem juunikuus oli mul sõit. Soome Lahtis toimus rahvusvaheline kirjanike seminar lahti 68. Seal oli oma 90 inimest 24-lt maalt sealhulgas kolm kirjameest ka meie vabariigist, Johannes Semper, Rudolf Sirge, Jamina. No see oli võib-olla kirjanduslikult kõige huvitavam, sest ühegi tavalise sõidu ajal ei ole võimalust nii paljude ametivendadega kokku saada, eriti nii suures rahvusvahelises seltskonnas osalevaid Nicolás, viljeen meilgi tuntud ja teised, kes meil võib-olla ei ole tõlgitud, aga siiski nimepidi tuntud nagu prantsuse uue romaani isa Alan Rogree. Ja terve rida päris huvitavaid inimesi, noori kirjanikke muidugi Skandinaaviast eeskätt, keda me kahjuks veel ei tunne, aga loodetavasti eeloleva aasta jooksul tundma saame. Tänavu aasta oli päris huvitav teema valitud kirjaniku või see ei ole puhtkirjanduslik teema nii palju. See puutub kokku paljude kaasaegse maailmaprobleemidega. Ja väga mitmesuguseid seisukohti tuli esile kirjaniku võimust. Kas ta on olemas, kui suur ta on, kas ta on ülehinnatud või alahinnatud? Kusjuures ega täiesti vastakaid seisukohti haritlased, kirjaniku võim on kõvasti alahinnatud, kirjaniku võim on ikkagi peaaegu absoluutne ja teised valitsevad Kirjanike võim on sama hästi kui olematu. Ta võib ju kirjutada küll, aga kellele see mõjub? Eriti vähearenenud maadest. Mõned kirjanikud kurtsid seda võimus saab rääkida, kui suurem osa elanikkond on kirjaoskamatu. Minu arvates kirjaniku võim eksisteerib sedavõrd, kui eksisteerib kirjaniku mõju tema lugejale, kui tal on olemas kontakt oma lugejaga meil meie tingimustes meie tiraažide juures, meie rahva lugemishimu juures kahtlemata see võim on suurem kui mõnelgi teisel maal. Ja samal ajal mulle tundub, et mõnikord meil ülehinnatakse kirjaniku võimu, meil ülehinnatakse üldse trükitud sõna võimu. Sest kui see oleks nii kõikehõlmav, siis tasuks ju ainult kirjanikul mõne väärnähte või puuduse vastu sõna võtta ja sellega oleks asi korras. Paraku elu näitab, et nii see ei ole, tähendab, kirjaniku võim on siiski omab mingeid piire, on on üsna piiratud. Ma arvan kahtlemata, et heal romanistil on kaugelt laiem võimupiirkond kui tohiks, nii-öelda kui, kui ka väga heal luuletajal, sest lihtsalt luule on vähem loetud ja tihtipeale raskemini ligipääsetav. Nüüd te jätate siis luuletamise täiesti maha, ees saab olema. Kuigi jah, on mõningaid asjaolusid, mis nagu võiksid sellele suunata minu arvates igal žanril on oma koht ja ei hakka luule ka veel välja surema, kuigi on talle kadu kuulutatud, nii nagu on kuulunud mudega romaanile. Ma andsin just hiljaaegu juulikuu keskpaigu kirjastusele üle uue luuletuskogu käsikirja. Ja praegu kunise ei ole veel trükikotta läinud. Kirjutan ka vähehaaval uusi luuletusi, täiendan seda. Ma ei ole isegi nomit öelnud, et see peaks jääma tingimata mu viimaseks luuletus koguks. Kuigi, kui ta just valmis sai, siis paistis, et nüüd nagu nüüd nagu on väga palju ära öeldud ja ei tea, kas tükil ajal sellel alal selles žanris ongi niipalju öelda, kuidas teil on välja kujunenud kontakt oma lugejaskonna. Kontakt on õige mitmesugune, kõige kõige otsesem kontakt on siis, kui kohtub valgest valgesse lugejaga, nii nagu me praegu siin istume ja selliseid kohtumisi on meil meie vabariigis meie kirjanikel vist eranditult kõigil küllalt palju. Sest meil loetakse palju ja meil tuntakse huvi mitte ainult kirjanduse vastu, vaid ka kirjanike isikute vastu, kuigi see huvi mõnikord on isegi võib-olla natuke üle dimensioneeritud. Aga vahel saab sellistel kohtumistel kuulda üsna huvitavaid asju, kuigi mitte alati nähtavasti kõik lugeri tule kohe välja ütlema, mis nad täpselt just arvavad ja küsima seda, mida nad just täpselt teada tahaksid. Esineb ka selline kontaktivorm nagu lugejate kirjad, kuigi see on oma mastaapidelt hoopis väiksem küllalt harva kirjalikult mõni laga, agar lugeja võtab vaevaks avaldada oma arvamust, esitada küsimusi. No ja peale selle, eks ole ka see kontaktlugejaga, kui lugeja võtab sõna ühe või teise teose kohta ajakirjanduses. Ja seda on viimasel ajal küllalt palju juhtunud, võib-olla ka pärast, et meie kutseline kriitik alati ei kiirusta ja ei võta nii vedu siis tihtipeale võtab sõna lugeja avaldab oma arvamust, mis on ka kahtlemata huvitav. No mul tuleb meelde, et mõnda aega tagasi pärast seda, kui mul oli ilmunud poeem viis minutit käisime kord Põltsamaal esinemas kohtumas lugejatel lugesin seal katkendeid, poeemist. Rääkisin, vastasin tavalistele küsimustele, umbes nii, et kuidas teist sai kirjanik, kuidas selle mõtte peale tulite ja ja miks teist sai kirjanik ja, ja miks te olete kirjanikuks jäänud, sellised küsimused ikka vahetevahel kerkivad esile. Ja pärast, kui see nii-öelda ametlik osa oli nagu lõppenud siis tuli minu juurde üks inimene, kes palus autogrammi raamatusse ühte poeemi kohta lehekülje peale, kus oli juttu sündmustest Põltsamaal 41. aasta suvel. Ja kui ma tundsin huvi, miks just nimelt sinna mittoni tavalisse kohta raamatu eeslehele siis ta ütles, teate, ma olin nende sündmuste pealtnägija. See oli muidugi minu jaoks ootamatu, sest minu teada pealtnägijaid oli küllalt vähe ja veel vähem on neid säilinud tänapäevani. Ja see oli võimalus kontrollida, kuivõrd täpselt ma olen suutnud edasi anda. Neid sündmusi sest küsimus ei ole isegi selles nii-öelda praktilises täpsuses ei ole asi nii, et kirjanik võtaks tegelikkuse ja püüaks ta hästi täpselt paberile panna. Ühesõnaga ma lähen, ülesanne piirduks, sest sellisel juhul oleks parimaks kirjandus, kohtu protokollid on kõigepealt. Kirjanik loob midagi uut, midagi niisugust, mida on nimetatud minu arvates üsna täpselt teiseks tegelikkuseks. See kahtlemata peegeldab seda esimest tegelikkust, seda eluolustikku aga mitte karvapealse täpsusega, vaid läbi autori Prismalevi autorinägemise ja nüüd kontrollida. Selle nägemise vastavust sündmuste kaasa elajaga pealtnägijaga on siiski üsna põnev. Tookordne jutt oli minule selles mõttes soodne, ma veendusin selles, et see inimene võttis omaks minu poolt loodud teise tegelikkuse. Vastupidi, küsis, kus teie seda võite niimoodi teada, teie ju siin ise ei olnud. Kuidas üldse valmib reisikiri küll selline ma mõtlen, kui suur osa sellest tööst toimub reisi enese kestele. Kui palju tuleb siis hiljem veel, kui tallede töötlemise käigus muutub ja kas on ka selliseid juhtumeid, mõni teema või mõni kuju või mõni probleem? Kuidagi saabki alguse mõnest reisist ja hiljem kui omaette teoseks. Seal terve suur keeruline küsimus ja ma ei tea, kas ma suudan küllalt põhjalikult vastata, sest ma võin ju tugineda oma kogemustele. Minu reisimised ja üldse praegu suurema osa Eesti Kirjanike reisimist on olnud küllalt lühiajalised. Meil ei ole olnud võimalust elada pikemalt mõnel maal, et sellest põhjalikumalt ülevaadet saada ja kirjutada. Seetõttu paratamatult suur osa tööd toimub reisi eel ja reisi järel kodus. Näiteks ma võin öelda, et kui ma hakkasin Brasiiliasse sõitma, sõit oli plaanitud väga pikalt ette ja ta lükkus edasi mitu korda hakkasin ma üsna kõvasti ettevalmistustöid tegema. Oma pool aastat tegelesin hispaania, portugali keeltega. Lugesin kõiksuguseid allikaid, mis ma kätte sain, sealhulgas ka sellised, mida mul ilmselt vaja ei võinud minna. Majandusgeograafiat ja sotsioloogiat, ajalugu ja geograafiat. Reisi aeg ise on väga pingeline aeg, sest siis praktiliselt kirjatööks mahti ei jää. Varahommikust hilja õhtuni on niisugune kuiva käsnatunne, mis on asetatud nüüd veeanumasse, mis peab hõlmama võimalikult rohkem selle lühikese aja jooksul, mis ta seal anumas on. Selleks, et pärast oleks, kust valida, mida võtta. See on see materjali kogumise periood ja pärast hakkab kirjutamine ise, siis tuleb kõik need väga põgusad ja visanlikud ja tihti kohutavalt segased märkmed kätte võtta ja neid hakata läbi töötama paralleelselt abimaterjalidega, sest mõni küsimus jääb kuidagi veel natuke segaseks. Tuleb kuskilt järele vaadata, tuleb isegi nii, et tuleb kirjutada, kui on mõni tuttav või sõber tekkinud, aga neid tavaliselt reisidel ikka tekib. Tuleb veel midagi pärida, midagi küsida, miks see just nii olevat, ma nägin nii ja niisugust asja, et oleks huvitav, kas sa tehasest midagi lähemalt ühesõnaga, korjata materjali nii nagu nähtavasti mesilane korjab nektarit. Ja pärast noh, kirjutamise protsess ise, see on nii nagu, nagu kirjutamine ikka, seda teeb igaüks oma temperamendi järgi pliiatsiga, täitesulepea, üleskirjutusmasinaga, kes hommikul vara, kes öösel kes süsteeme kindlamalt, kes vähem, aga nii palju. Igatahes on kindel, et reisikirja kirjutamise kergus on näiline. Mul ei ole, lugedes võib paista, niiet no mis on, kui käik sara oleks lihtne kirjutada ka seal midagi teab mis suuri avastusi nagu pole. Kui asja natuke tõsisemalt võtta siis olemas seesmine vastutustunne, mis ei luba nii kergelt pinnapealselt teha järeldusi ja panna kohe kirja kõik, mis sa oled silmaga näinud, ilma et oleksid aru saanud. Lugejal enamuses puudub võimalus endal kontrollida, kuivõrd see asi nii on, kuivõrd täpne see on. Ja see paneb erilise vastutuse autorile, et seal just midagi päris viltu. Päris rumalasti ei tohiks olla. Kas on mõni teema muutunud just reisi tõttu nii lähedaseks, et seda oleks tahtnud hiljem arendada kas või romaaniks? Tunnen küsimuses allteksti. Ja see ei ole muidugi mitte põhjendamatu. Jah, eks minu romaani transiitreisija mõte, idee mingil määral on kahtlemata tekkinud ka reiside põhjal ja eriti kohtumiste põhjal väliseestlastega ja mida, nagu reisikirjades ei olnud põhjust, ei olnud võimalust ega ka võib-olla aega sügavamalt läbi mõelda, mõtestada tekkis rahuldamatuse tunne, et midagi on veel ütlemata ja midagi võib olla küllalt tähtsat. Näete, mis sellest tuli, sellest tuli romaan tuli hakata tööle tõsiselt nende probleemidega, mis kuskil kunagi põgusalt olid riivamisi mööda läinud või puudutanud. Ja mis kiusasid ennast uuesti käsitlema. Kas te olete selle romaani kohta kuulnud hinnangut nendesamade väliseestlaste käest, näiteks? Jah, on tulnud, on tulnud vestada küll sest romaan äratas mingil määral huvi. Ja mulle tundub, et äratas huvi ka väliseestlaste hulgas. Nii palju kui mul on võimalus tulnud seda kontrollida. Jutuajamisi, mõni on öelnud, ega ikka nüüd päris nii. Mina ei mõtle. Ja see on täiesti seaduspärane, sest iga inimene on omaette indiviid omaette isiksus ja kahtlemata tal õigus mõelda omamoodi. Aga minu kangelased, kelle, kelle mina olen loonud, mõtlevad nii ja ma arvan, et neil peaks olema täpselt samasugune õigus mõelda nõnda juba see asjaolu, et see romaan mingit huvi ja vastukaja on äratanud ka natuke laiemalt, ehk kui meie vabariigi piires on mulle väga meeldis. Aga see kriitika, mis nüüd meie ajakirjanduses ilmus, tabas teie arvates kõik täppi. Kas seletati ikka nii, nagu teiega mõtlesite seda asja? Kriitika ei taba kunagi täppi, selles on kõik autorid ühel nõul, ma arvan sest iga autor on mõelnud ikka natuke paremini kui kriitik seda oskab välja lugeda, palju heatahtlikke kriitikuid ka. No ja need mõtlevad siis teisipidi liiga heatahtlikult mõnikord kui võtta jällegi transiitreisija näide, siis on üht-teist kriitikas olnud, mille suhtes mul mitte mingeid vastuväiteid ei ole, millega ma täiesti nõus olen. Ja on olemas ka teisi seisukohti, millega ma päriselt nõus ei ole ja mis tulenevad vast sellest, et mõnikord püütakse autorit liialt samastada tema kangelastega. Aga kangelased ei pea olema ja, ja ei olegi tavaliselt kunagi autori ideede paljaks ruuporiks. Sest kui autor oma mõtteid kangelase läbi ainult edasi annab, siis praktiliselt ei tõuse kõrgemale oma kangelasest ei suuda teda hinnata, see kangelane tema ise ja inimene väga harva erandjuhtudel suudab ennast täiesti objektiivselt ja kiretult kõrvalt hinnata. Aga kangelasi nagu peaks suutma hinnata natuke rohkem võib-olla kui iseendast. No ja niisugustest väikestest arusaamatusest tekivad ka mõnikord pretensioonid, mis näivad põhjendamatutena. Aga ega selles midagi halba ei ole, see on päris normaalne. Elektrik, heitlike. Jah, oleks ju hea, kui oleks vastastikune elektrik. Kas teil on oma kodune kriitlik teie abikaasa näol? Ja kõige kangem ma arvan üldse, et sellisel juhul, kui kaks inimest perekonnas kirjutavad siis kodune kriitika on kõigepealt kõige vahetub. Ta käib kaasas isegi kirjutamise protsessis ja mõnikord tekitab ka raskeid momente, sellepärast et juba juba mõni nõrk koht avastatakse nii-öelda eos ja kui, kui raske ka pole ümber orienteeruda, ümber hinnata midagi siis kui see on põhjendatud, ikkagi tuleb seda teha. Aga kasuks tuleb ta kahtlemata, igal juhul. Ma võiksin ainult soovida kõigile oma kolleegidele hästi nõudlikku kodust kriitikat. See teeks kergemaks kriitikute elu ja kirjandusele kahjulikult, küll ei mõjuks. Kas te olete viimasel ajal tundnud huviga puht kirjandus teoreetiliste probleemide vastu, kas võib täheldada praegu eesti kirjanduses mõnud moevoolu ega kirjutanud? Kus ei eksisteeri ka väljaspool elu ja kui on elus moevoolud, paraku tungivad nad ka kirjandusse. Mulle küll paistab, et võib-olla eesti kirjanduses ei ole asi nii hull kui mõnel pool ehk Läänes, kus moevoolud vahelduvad üsna kiiresti, näiteks itaallased väidavad päris tõsise näoga, et neil kirjanduslikud ja üldse kunstivoolud kunsti moevoolud vahelduvad keskmiselt iga kahe aasta tagant. Ma arvan, see on mõnevõrra koormav, et nendega kursiski olla, rääkimata sellest, et, et nad midagi positiivset suuremal määral suudaksid anda. Meil seda vast sellisel kujul ma ei oskaks täheldada. Aga kahtlemata on meilgi mingisuguseid moepoole või või moesuundi olnud, nad tulevad ja lähevad. Me oleme ju ka piike murdnud küll vabavärsi, küll moodsa luule ümber. Paraku need piikidemurdmised jäävad minevikku, luule areneb edasi. Ja nähtavasti ei ole ka selles midagi katki. Aga üldiselt moevool moevoolu tõsimeelne järgimine nagu üldse igasugune tõsimeelsus. Mõnikord mõjub natuke Gensakest. Viimasel ajal räägitakse nii sageli nõndanimetatud romaani kriisist ja nõndanimetatud uuest romaanist. Millisena teie näiteks kujutleksite, nõndanimetatud tulevikuromaani? Minu arvates tulevikuromaan on praegu juba olemas, võib-olla Ronaalsel kujul, aga ta on täiesti olemas. Romaani kriisi on kuulutatud aastakümnete jooksul õige korduvalt. Kui ma väga ei eksi, siis juba Leo Tolstoi ajal räägiti sellest, et romaan oma aja ära elanud ja on üldse võrdlemisi häbitu, kirjutada ikka veel vanal viisil romaane. Seda on korduvalt räägitud kahekümnendatel aastatel ja meie päevil jälle. Ja nähtavasti peaaegu iga uue generatsiooni tulekuga kirjandusse tekivad nisust protestimeelsed mõtted, et nüüd tuleb kõik ümber muuta, nüüd pöörame pea peale, kõik, mis vanasti oli, ei kõlba kuhugi. See on asja üks külg. Teisest küljest minu arvamus on selline, et klassikalisel kujul romaan, eepiline jutustav mahukas aeglane romaan nagu hästi ei mahu praeguse inimese elurütmi ja mõttelaadi, siis seda nõuab liiga palju aega ja, ja võib-olla alati ei paku sedavõrd. Aga uus romaan on ka olemas. Romaanis on toimunud väga suured nihked. Romaanid on muutunud ekspressiivsemat, eks nad on muutunud mahult väiksemateks. Nad töötavad assotsiatiivsel põhimõttel romaanikirjanikud muuta nimelt ei ole enam selliseid eetilisi pannoosid nähtavasse mingil määral peegeldab aja vaim. Ma arvan, et see ei ole mitte kellelegi väljamõeldis mitte suva vaid jumal, selle järgi vajadus, sest neid loetakse huvitavad. Kui me võtame maailmakirjandusest, siis minu arvates kas või sakslastest rääkida kätteni. Kõlli Krossi romaanid on minu arvates küllaltki moodsad, küllaltki kaasaegsed. Neid Loeme põnevusega. Ja selliseid kirjanikke muidugi igas kirjanduses, ka meil eesti romaan on muutunud, ma ütleksin, kompaktsemaks Natkemaks mingil määral psühholoogilisemaks. Ta ei ole nii palju kirjelda Ena. Vähemalt lugejate vastuvõtujärgi sellel romaanil on, on kindlasti tulevikku, võib-olla ta veel muutub ja kindlasti muutub. Võib-olla leitakse, otsitakse veel mingeid uusi väljendusvahendeid, seda peabki tegema, sest kirjutada nii, kas või nii, nagu kirjutas Tammsaare, kuigi Tammsaare kirjutas hiilgavalt tänapäeval nagu enam hästi ei saaks, ei kujuta ette, et saaks ja et see oleks tänapäevane kirjutus. Aga mida te arvate meie naastiaatorite loomingu kohta? Mõnikord nord autorid otsivad intensiivsemalt, julgemalt ja huvitavamalt kui väljakujunenud vanad autorid, kellel on juba mingisugune oma laad ja kes on oma arvates jõudnud mingite tõdede juurde kes kirjutavad oma kindla käekirjaga, mis igalühel peab olema, aga kes ka selle tõttu mõnikord on natuke konservatiivsemad. Noored otsivad noored otsivad kõigil aladel niga kirjandus. See on täiesti loomulik ja nii peaks olema. Noorele autorile ei maksa esitada veel kõiki neid nõudeid, mida me välja kujunenud kirjanikule esitame. Kasvõi juba sellepärast, et mingi kujunemisaeg on vajalike kirjanikule nagu igale inimesele loomulikult kirjandusse tulek nagu, nagu igasuguse elukutse põhjalik omandamine nõuab teatud visadust südikust ja mehisust mingeid isiklikke omadusi ka. Ega niisama ei saa loota, et ma võtan eksperimenteeriv minu arvates see on hiiglazza. Ja kui siis seda kohe ei tunnistata. Kui ei leia tunnustust, see katsetus siis käega lüüa, nördida sellest? Päriselt ei ole, päris normaalne ei ole päris õige, tähendab, see ei vii kuhugi välja. Visadust on vaja ja kõige vastupanu kiuste tuleb oma joont edasi ajada. Kirjandus on see mitte vähem vajalik kui mõnel muul alal. Kas see, kui, kui kirjanduses muutub vorm kui süveneb psühholoogiline lähenemine ja assotsiatiivne meetod ei vii selleni, et kirjandus hakkab natuke nagu lähenema sellele kurikuulsale ja hukka mõistetud teesileta mutt nagu puhtaks kirjanduseks või nii suletud ringkonna jaoks rohkem kui kui laiali. Kõige laiemale publikule? Eks see oht on loomulikult olemas, aga see ei pea tingimata nii minema. Kui seada kõigest üle puhta kirjanduse, mingid nõuded ja jätta tähele panemata kirjanduse muud funktsioonid, kirjanduse sotsiaalne osa, kirjanduse ideeline osa siis loomulikult. Aga ma arvan, et see on siiski üks ekstreemne lähenemine, see ei, ei ole üldine. Ja ei pea siiski vist silmist laskma seda, et küllap ka lugeja saab ikka aasta-aastalt küpsemaks targemaks, keerulisemaks ja mida kaugemale areneb tsivilisatsioon üldse. Mida kaugemale areneb ühiskond, mida laiemalt me saame iga ühiskonna liige, informatsiooni, teadmisi, seda suuremad võimed on vastu võtta ka natuke keerulisemat assotsiatiivset, kunstilist kudet. Mis siiski annab tohutult võimalusi. Ekspressiivsus, eks, ja minu arvates on ainus tee ei saa kirjandust jagada nii et üks on kirjandusmassidele massi kirjandus ja teine on siis see kõrge kunstiline kirjandus, kui on püütud teha ja mõnel pool tehakse siiamaani. Minu arvates see on viljatu tee. Õnnelik on see kirjanik, kes suudab öelda paljut. Aga lihtsustada kirjandust selle nimel, et siis on ta rohkem arusaadav. Minu arvates ei ole õige, see seerib siiski mingisuguse madala nivelleeritud lameda teenistusliku kirjanduse tekkeni. Tee tõlkijana ja, ja noh, ütleme ka niimoodi oma reisijate tõttu ja ma usun ka puht huvi tõttu olete küllalt eri maade kirjandusega kursis missugune nendest pakub teile isiklikult kõige suuremat huvi? Näiteks ma hiljaaegu lugesin üsna tuntud meilgi tuntud Hollandi autori friisi uuemat romaani. Tal on selline naljakas pealkiri, mõõtmeri ja võlts süda. See on ajalooline romaan kuuendast sajandist friiside minekust Briti saartele. Tan kirjutatud saaga vormis stiliseeritud, aga tema eripära tema kaasaegse seisneb selles, et terve ajalooline romaan on antud kõigest kuuel autori koomal. Ta on nii väike, et ma ei kujuta ette ajaloolist romaani, samal ajal ta on, ta on piisavalt põhjalik. Ta on antud nii tihedalt ja nii kujukalt ta lihtsalt üllatas. Seetõttu oli see üks viimase aja huvitavamaid leide. Samuti ma tõlkisin ühe valimikku Artur Lund, Kristi luulet, Lund Krist oli minu jaoks samuti luuletajana suureks avastuseks. Minu meelest on Skandinaavias kahtlemata huvitavaim praegu ja võib-olla isegi Euroopas üks üks silmapaistvamaid aga paraku, nagu see luuletajate saatus on, teda tuntakse üle maailma pigem reisikirjanikuna ja esseekirjanikuna eestina kui luuletajana. Sellepärast luulet tõlgitakse vähe. Väga palju huvitavat on viimasel ajal ka vene nõukogude kirjanduses olnud kas või nimetada, viimati käesoleva aasta algupoolel ilmus ajakirjas Moskva Tendreakovi pikem jutustus, õieti on see romaan lõpp. Minu meelest üks üks põhjalikumaid huvitavamaid sealjuures küllaltki kaasaegselt kirjutatud teos, mis pakub üsna üsna palju passilbõlvkovi. Viimane lühiromaan, rünnak käigult, mis ilmus Novimerrys ja üsna palju teisend loetleda, kõiki ei jõua ka minu arvates ebahuvitavaid kirjanduse vist ei ole olemas. Nad on ebahuvitav, ainult senikauakümmend, vähe tunne. Kas prantslased ei ole teid huvitanud Euroopa ja terve maailm käib sealt ikka aeg-ajalt uusi asju laenamas? Kahtlemata, jah, ma olen ka suure huviga lugenud prantslasi ja ütleme, kaasastest luuletajatest, pre väär on mulle avaldanud väga sügavat muljet sügavam mulje viimastel aastatel luules samuti ka proosas, aga ma pean nüüd ütlema, et see on puhtsubjektiivne kuna maa lahtis sain kokku prantsuse kirjanikega uue romaani leerist, kes seal väga laialt ja põhjalikult oma platvormi valgustasid. Ja need jätsid küll natuke kentsaka mulje. Maa tutvusin pärast seda ühe uue romaani viljeleja Natalissar Rotiromaaniga kuldsed vilja sõimusenakeelses tõlkes kanovimiris. Ja ma pean ütlema, et see oli natuke võõras, natuke harjumatu, ma ei taha öelda, et ta ei ole hea. Aga ta on, on siiski veel veel hoopis harjumatu kui paljud teised kaasaegsed romaanid, mida me peaaegu modernsed, eks oleme pidanud. Oleme sellest juba juttu. Kuidas te suhtute kaasaegse väliskirjanduse tutvustamise eesti keeles meie lugejaskonda? Minu arvates võiks loomulikult teha nähtavasti seda tööd hoopis paremini. Aga ma ei arva, et oleks halvasti korraldatud. Ma arvan, et me siiski oleme saanud mõningastki põhilisest voolust mõningadestki siis küllalt silmapaistvatest ja isegi väga silmapaistvatest autoritest. Hea ülevaate. Ja kui seltsimees sammal energiat jätkub edaspidiseks, küllap saame rohkemgi. Mis te arvate lastekirjandusest? Kõigepealt ära seda, et lastekirjandus on kirjandus? See võib tekitada niisugust lõbusat elevust, aga ma arvan, et see ei ole mitte üleliigne meenutus seepärast, et kasvõi alateadlikult tihtipeale meil eksisteerib niisugune suhtumine lastekirjandusse kui teisejärguliste kirjandus. Minul on olnud südamelähedane küllalt ammu, ma olen ise natuke proovinud vahelduva eduga, nagu ütleb spordi terminoloogia. Ja ma olen veel rohkem võib-olla tõlkinud. Mul oli igatahes suur rõõm avastada Astrid Lindgren ja mingil määral ta eesti keelde tuua ja praegu veel kolm tema väga toredat raamatut ootavad järge, mis on juba tõlgitud. On ka teisi. Lastekirjandusel on tohutu tähtsus, kõigepealt sellepärast, et minu arvates lapsed on ühed tänulikumad lugejad. Ja teiseks ka sellepärast et selle kaudu, mida me pakume täna lugemiseks lastele me kasvatame endale homset lugejat. Ja siis oli juba, oleneb meist. Kas lugeja on võimeline ja, ja tahteline otsima suuremate ja keerulisemate huvitavamad või ta otsibki ainult ajaviitemomenti põnevust, fantoomi ja piirdub sellega, loeb kriminaalromaane. Minu arvates siin on lastekirjandusele väga suur osa peale seda lihtsalt lihtsalt on, on ikkagi paratamatult kasvatusvahend. Ja ega vist kellelgi meist ei ole ükskõik, millisteks meie lapsed kasvavad, sest needsamad lapsed on mõne aasta pärast täiskasvanud inimesed ja kujundavad meie ühiskonna palet. See on hirmus oluline. Ja teiseks minu arvates hea lasteraamat on ka täiskasvanud päris huvitav lugeda, kuigi me harva tunnistama, et me seda teeme. Aga mõnikord ma olen kuulnud omavahelgi täiskasvanute käest suuri kiidusõnu heade lasteraamatute kohta. Ja nähtavasti ma ise kuulun ka nende hulka, sest vastasel juhul ei oleks huvitav lugeda palju lastekirjandust sealt otsida midagi, mis vääriks tõlkimist tõlkida see on tööl ka ikkagi, see võtab aega, see esitab mingeid nõudeid. Aga ta pakub ka siiski suurt esteetilist rahuldust. Ja ma arvan, et selle tõttu lastekirjandust peaks kuidagi nagu aitama sisse võtta seda kohta meie elus kõige kõigi teiste kirjandusliikide kõrval täiestiväärset samaväärset kohta. Sest see on nii, see peab nii olema. Viimasel ajal meil eesti lastekirjanduses on palju huvitavaid raamatuid ja ma ei arva näiteks, et et Ellen Niit lasteluuletajana oleks mingilgi moel mingilgi määral väiksem kui ükskõik, teine, keegi teine. Täiskasvanutele kirjutas luuletaja. Su suur kunst, kirjutan hästi lastele. Kas eesti kirjanduses eelistate proosat või poeesiat, vedeldajaid võrdväärseteks? Kui mul oleks olemas kodus ühed ilusad väikesed kaaluda vähemalt margapuu, millega saaks seda kaaluda, siis ma saaksin teile vastata päris kindlat. Aga seda ei ole mul olemas ja ma ei tea ühtki inimest, kellel see olemas oleks, meil Kirjanike liidus ka ei ole. Aga mulle tundub, et meil Eestis olemas head proosat, head romaani juba viimastel aastatel järjest suurenevas koguses. No ja meie meie luulest on küll palju räägitud ja ta on paljukiidetud, tihtipeale ka proosastajate pole seatud. Ma ei arva, et praegu kuigivõrd ehk kaaluks proosate üle lihtsalt mingil määral me oleme harjunud nii paari-kolmeaastase mälestuse järgi pidama luulet nagu juhtivaks žanriks seda on artiklites märgitud? Minu arvates ei ole, ei ole praegu seda edumaad vast nii märgatavalt. Ma arvan, et kõige toredam oleks, kui nad võimalikult võrdsel tasemel edasi läheksid. Sest ei ole meie luule saavutanud oma lage ilmselt ega ka romaan mitte. Kas seda lage on võimalik saavutada, on iseküsimus. Aga igal juhul võiks olla mitmekesisem ja huvitavam ja sügavam. Nii üks kui teine aitäh.