Juubeldame võrdlemisi palju ja paljusid. Mõnikord on põhjus suurem, mõnikord väiksem. Voldemar Panso puhul aga hästi suur. Otseselt kisub kopsu õhku täis, et hurraa tada. Mitte sellepärast, et Panso nüüd 50 aastane 50 aastaseid on palju. Neid sigineb iga päev juurde. Aga Panso kuulub paljude hulka. Panso on meil üks kõige defitsiitsemaid mehi. Me juubeldamine ja hõiskame talle sellepärast, et meil on neid tore juhus ja ettekääne ometi kord ka sellele kange Hansu kangele pojale öelda mis me tast arvamine ja oma südant kergendada. Need puht egoistlik tarvidus. Aga Panso on ikka, nagu öeldakse, eff mees ka omaette. Ja see kahandab meie egoismi, alaväärtust. Mida öelda. Kiitvaid supermotiive on palju ja ühelegi jäätantsu võlgu. Tal on nii vägev töövõime, et see saab kuuluda ainult tõeliselt suure ande juurde. Ja küllap need on vastastikused kasvatajad. Ta on see Panso ikka realist, seejuures sotsialistlik, see tähendab, et tal on väga rikas fantaasiaeluline ja elu üks taani jonnakalt põhimõtteline, aga mitte paindumatu. Ta liigub palju, sellepärast liiguvadki mõtted. Eller. Kui tantsu teeb reisi ümber Euroopa. Kas otse või ringi siis saab, näeb, kuuleb ja taipab ta enam kui 10 turismigruppi kokku. Kujutleme. Kui sisukas oleks mõnel vanal antiikaja Sukratisel, tänapäeval Pansoga ja banzul temaga juttu ajada ka ilma kuiva venita? Tantsud on tunnustatud ja kiidetud palju ja selle juures ikka enamasti põhjendatult. Aga Pansust ei ole saanud kehva Kelnarliku kehkadi veid ja eneseimetlejad närtsisust. Tõuse ja arenematuse halba haisu. Ta jääb ikka väärikaks ja väärtuslikuks vaimuinimeseks. Ja kui ta nüüd 50 aasta jooksul pole halvaks või rikki läinud, siis on arvata, et ta enam ei lähegi vaid püsib oma heas vaimu soolas. Ants Lauteri sõnad ja meie tervituslaul täna juubelit pidevale Voldemar Pansole said päris juubilari enda moodi natuke rõhukkalised kuid olgu neist siiski kuhjaga tõsist tänu ja kõik kõige paremad soovid armastatud teatrimeistrile ja särava vaimuga inimesele. Aastad lähevad ja lähevad Panso nihe teatri ellu, kutsunud neid viitteist edasi. Ja polegi vist niisugust teatrit, kuhu tema käe alt tulnud noored inimesed poleks toonud tema elujõudu, tarkust, rõõmu ja tööhoogu anda endast nii palju ära ja ikka uus olla seal imeline võime. Aga Voldemar Panso ei kõnele tavaliselt endast. Ja täna õhtulgi on tema mõtted vaid teatrist ja nendest eesti teatri suurkujudest kes on temale olnud Helendavateks tähisteks ja teejuhtideks. Samasuguse tänu ja hellusega mõtlevad aga täna temale kõik, kes armastavad teatrit ja hindavat banzat teatris. Igas heas näitlejas on säilinud tubli annus, las võime mängida eeldab võimet kanda oma lapsepõlve iseendaga. Vaikses kokkuleppes, et üks on isa ja teil on poeg. Laud selja tagant maha jää kodutare Etool, nende all on vanker, ohjad ja hobunaga on sootuks kujuteldavad. Kas selles pole laste mängu põhiolemus? Aga aegamisi muutub mäng tõepärasemaks ja korraga kaob piir, kus lõpeb mäng ja algab elu. Üks mängijast muutub aina isa taolisemaks ja teine aina poja taolisemaks. Ja vanker logiseb ja logiseb. Ja siis tuleb tekst ära, rutta. Siitan kodu viimati. Aga meie vaatajad ei mõtlegi enam sellele, et see on autori tekst. Sest näeme kühmus, vanameest näeme õieli, kaelaga noorukid, kelle silmad on pisarais. Kuuleme köhatamas vanameest ning ta nohisemises võib aimata varjatud nuuksumist. Ja korraga on vanker, on ohjad ja on hobune, on auklik, maante ja sombune ilm. Ja selja taga on aimata vana talutare. Nii Kristjan Raua moodi kui poisike läbi pisarate anub. Hoia hobust kinni, vähe. Las mind vaata tagasi. Ehkki saama elan näha, isa talu jalgsi. Ja saalis on vaikus. Hinge võitav vaikus. Kõikide pilgu kiired on suunatud ühte fookusesse. Keegi ei näe enam tooli ega lauda ega mängijaid. Seal on südamevalu ja inimsaatused, salone pohh, rahvas, jama. Ta on kõik seal. Sest mängus sai elu ja laval sündis kunst. Üle 350 aasta tagasi ütles sekspiir Hamleti suu kaudu. Kas pole hull, et siinse näitleja võis luulekire unekuju mõjul nii painutada hinge omalta ütlen et sellest kõik ta nägu kahvatas täis pisaraid, silmad, ilme jahmunud, hääl murdub tutt ja terve oleks sobiv ta kujud külmale ja kõik eimiski eest. Hekk kuuba eest mis on tal Hecuuba või tema Hecuubale. Et nutab tema pärast. Nii imelik kui salgud näiti siin ongi nagu vormelis kokku võetud, näitab kunsti põhiEKuuba eest. Nii painutada luule mõjul hinge omal tahtel, et sellest nägu kahvatub. Ilme jahmub ja silmad täitvat pisaratest. Ja tõepoolest, mis on näitlejale müütiline Hekuva või tema müütilisele Hecuubale. Eimiski aga algab mäng. Ja täna õhtul antud hetkel saab Hecuubast kogu maailm. Eimiski puruneb killudeks, kire unekuju mõjul kahvatab nägu ja näitleja puhkeb nutma. Hecuuba eest. Prometheus Oidipus, Hamlet, Liir, Desdemona, Syranootiinad, chowski lestakov, tood säramaurus, Jarovaaja komissar. Ohkesse jõuaks üles lugeda inimvaimuloomingu linnuteed. Nad saavad täies hiilgus alles kahekordses sünnis. Neil on sünnitanud üks kord inimene, kirjanik. Kuidas seisavad raamatukaante vahel need kujud ja ootavad ma teistkordselt sündi teatrilaval äratab ellu inimene, näitleja kellel on kutse ja kutsumus. Anda lavale edasi. Altermann suri 29 aastaselt. Leedri eluaastaid oli 39. Niisama palju pidas vastu ka toomas toidu. Kurnim suri 49 aastaselt. Akulüüdid 50 kaheselt netipinna 50 kaheselt. Alfred sällik 50 kolmeselt vitaalse Paul Pinna elupäevi oli 64 aastat. Näitlejad pole kunagi hiilanud oma elupäevade pikkusega. Nad on silma paistnud rohkem nende intensiivsusega. Neid, nagu kõnniksid, teatrikultuuri noorus ja näitleja noorus käsikäes. Nagu elaksid vanema teatrikultuuris näitlejad vanema kaks. Kui Euroopas pika kaelaga ringi vaadata, saab tajutavaks julma selgusega, kui noor on eesti teatrikultuur. Ta võiks võistelda vahest Ameerika Ühendriikide teatrikultuuri eaga. Ja kõik need aastakümned on olnud järel sibamine sellele, millest meid ilme jättis. Biodaalne rõhumine ja pimedus. Ääremaa umbses kitsikuses väikerahvad piiratuses resonantsi puuduses on kiigutatud rahvusliku teatri hälli. Peamiseks kiigutavaks jõuks olid entusiasm ja intuitsioon. Käsitööliste kõrval ilmusid esimesed kontoriametnikud, keskharidusega mehed, võõrkeeled suus kuiva leiba süües jala, Vanssidesse, pargid pinkidel magades kavala kaubaga teatri saalidesse pääsedes õpiti võõrsilt, et kodunurgas prohvetiks saada. Öösiti lambitule valgel raamatuid uurides ja režiid tehes on need suured iseõppijad ja suured diletandid. Tänasele diaatrile alusmüüri pannud. Elupidupäevadel on nad jumalavallatut end lõdvaks lasknud ja Amorile ning isa pahvusele kaela langenud. Nad on naernud ja laulnud deebeezzee pisikud kurbus ja on tööpostil köhides verest tühjaks jooksnud. Jah, diisikuse pats sill on olnud Eesti näitleja kõige lähedasem sinasõber. Pinna tundis prantsuse teatrit tunduvalt vähem kui vene ja saksa teatrit. Ka prantsuse keelt valdas ta halvemini kui saksa ja vene keelt. Nähtavasti on siin tegu pinnal inimlikku põhinatuuriga, mis oli lähedane kallija vaimule pinnal, kes soontes šampanja. Seetõttu oli ta esilekerkimine erandlik ja silmapaistev eesti talupoeglikust karguses tasa kaalukuses ning varjatud tundeelus. Pinna ei ole loonud ühtki väljapaistvat kuju eesti dramaturgia peale Westmani, Eduard Vilde pisuahelas. Autoril on vestlen antud kui esimese põlvekapitalist, kes tuli Venesaabastes linna ja nüüd on Veskmann vest Panjuulitsast pinnavestmann või sügavenel saabastest tulla. Aga mitte eesti külast, vaid Prantsusmaa provintsist. Kuid see on individuaalliteedi ja tõlgenduse küsimus. Olen näinud ja vastalisi mänginud pärast pinnat middle Westmaniga. Nad on kõik jäänud pinna kõrval vere vaesteks varjudeks. Nõnda et Vespani mängimiseks läheb palju rohkemat vaja. Jah, aura, see raskesti defineeritav isiksuse mõju on tuntav ka mõttes ja mälestuses. Pinnast on jäänudki juba ainult mälestus. Aga see on eriline mälestus. Me kanname teda endast kui rahvusliku teatrisümbolit. Sellepärast tuli pinna matus kui rahvuslik lein. Pidi olema eriline isiksuse mõju, mis tõmbas töölt ja koolidest inimesed teede äärde. Kilomeetrite pikkuselt seisti sõnatus leinas kirstus kanti mitte ainult näitleja pinnak muusade lemmikut, vaid alguste algust. Eesti teatriisa. Rahvas saatis pinna põrmuga oma nooruse mälestusi oma lapsepõlve, oma teatri vaimustusi. Need koondusid pinna originaalsus isiksuses sümboliks. Kas mõtlesid paljud sel hetkel, et koospinnaga kantakse hauda terve elatu? Depach? Bauman on ebatavaline nähtus v laval. Ta pole läbilõikenäitleja kuldne keskpärasus, ei laval ega elus, ei näitlejana ega inimesena. Teda on raske reeglite alla painutada, sest tal endalgi pole reegleid peale Ühe olla laval nagu elus. Ebareeglipärane on ka tema teatrisse tulek ja äraminek. Kord küsisin Baumailt, kas teda näitlejakutse enam ei veetlev, ta vastab rahulikult. Mis näitleja mina üldse olin? Nagu oleksid teatri aastata elu eksirännak. Ja kui tihti juhtub teatris vastupidist? Parun tuli välja seepärast, et paned kuradid läbi ja läbi, tunnen ja need teised kujud töölist teatri päevilt, kõik need sulased, popsid, kalamehed, parvepoisid, värgid ja muud rätsepad. Ma olen ju nende keskel elanud, nende ametit pidanud, nendega leiba jaganud ja Viilovõttud. Eks ole, ma isegi natukene neist kõigist, aga oleks kästud neerud mängida. Et istu ja vaata, kuidas rooma linn põleb. Vaat seda välja mängida ei oskaks pinna. See oli näitleja. Nero ja Napolion palub tema käest midagi kurnimolygava moemees, ma olen teda koledasti naernud, aga verstapostid olid pinna jal, uuris, tulevad rahva ette, viskavad pilgu saali ja elamsa neil silmi ära ei saa. Pikemalt pole Bauman vist kunagi näitekunstist rääkinud kuid selles Baumanlikus pihtimuses kontsentreeritud kõik tema loomingu juured ja meetod, tema tugevus ja piiratus. Bauman teie omal ajal kõnekeelde mõiste moemees moemeesteks nimetas oma sõprade ringi. Rahvas hakkas teda ennast moemeheks nimetama. Tema jutte, mis rändasid suust suhu, nimetati moemehel juttudeks. Mida tähendab moemees. On mõisteid, mis defineerimisel pudenevad. Nii on ka moemehega. Kas Bauman isegi oskaks seda lühidalt kokku võtta? Ta ütleks istet moemees, tähendab umbes täinahka. Ja seletus on antud. Tagantjärele võiks sellele mõistele piirjooni tõmmata umbes nõnda. Kõigepealt moemees on vastanud moeinimesele. See paindub kergelt iga moekarje järel. Aga moemees on ja jääb alati iseendaks. Ta on kindlasti suure huumoritunde ja väikese minatundega sest moemees tähendab eelkõige sõpra, seltsimeest, kaasalööjat, mure ja rahajagajat, pisut lapsel eelset ja pisut kergemini eelset iialgi mitte nukrameelset ja raskemeelset pisut õndsat, pisut patust ning kindlasti tähendab ta teravmeelsust oskust, annet ja teiste arvestamist. Moemehe mõistesse ei mahu, uhkus, väitlus, alatus, karjerism, pessimism. Bauman ei tea anekdoote, aga kui ta ise midagi teeb või ette võtab, sünnib kindlasti anekdoot. Kõige kummalisem on see, et ta ise võtab seda anekdooti väga tõsiselt ja võib-olla siin peitubki Baumeli koomika saladus. Ta ei tee iial nalja. Ühe lühifilmile mõtteid vahetades, kus ta kaasa mängis, avaldas ta kartust, et suurt asja sellest filmist ei tule. Miks mehed püüavad kogu aeg nalja teha, aga asi on kurradi maatilisinad. Mulle tundub, et selles lihtsas mõttes on kogu koomilise kunsti saladus. Isikupära ja nägemisoskus. Siin peitusid vist Baumani loomingu jõu peamised allikad. Ma ei usu, et ta oleks oma tähelepanu eriliselt treeninud. Ei usu ka, et ta oleks teadlik oma isikupära kordumatusest. Õnneks vaid ta lihtsalt nägija laulis, nagu nokk oli loodud. Aga ta nägi peenelt ja huvitavalt. Kuulis nõtkuva pooltoonid täpsusega realiseeris subtiilse kujutlusega. Siis võiks seda üksikutes meeleolu piltides või murdepausidest saavutada vaikses suures lihtsuses hämmastava mõju. Kellel oli juhust näha tema dollareid? See mäletab kindlasti tänaseni seda kainet ja lihtsat asjalikust, kuidas ta magas ja aabitsast Bookstaale õppis. Või hõrk habrast kujutluspilti, kuidas ta maiaga läbi härmatunud metsakirikusse sõidab. Tulevased lapsed reel. Kui Maya muidugi tahab sedapsi. Baumanni võlu on ta loogika, omapäras, mõttekäigu originaalsus, ess, originaalsuse orgaanilisuses, mitte originaalid sisemises. Näiteks kord küsis kaugemale jõudnud, kas ma saalomoni ülemlaulutunnel ütlesin, et hästi tunnen, Bauman lööb põlema. Vaata, kus on alles kirjanik, kirjutab nagu Oskar Luts ja ise on surmtõsine. Samasuguse tõsidusega pakkust omal ajal fordile Paldiski linna müüa. Samasuguse tõsidusega kirjutab ta luuletusi, kasvatab tubakat, rist, sugutab loomi, leiutab rohte, sõidab ratsaHellamaa vahel, arutab kolhoosnikute poe ees poole ööni päeva probleeme. Ja ometi on sellel tõsidusel mingi kordumatu koomiline maik man. Kõik on kuidagi Saalomoni ja Oskar Lutsu vahepeale. Baumann meenutab millegipärast rahvalaulu. On see rahvakeeleütlemisilu pärast meeleolude kujutluspiltide tunde värvingute suguluse pärast Musta muld siia talupoeglik maaläheduse pärast suure lihtsuse pärast või vormivõtete muutumatu kordumise pärast. Küllap vist kõik kokku. Ellamaa vaim nagu Smuul seotud Muhuga, olgu ta atlandil Tallinnas või lõuna Nabal. Nõnda on Bauman seotud Ella maaga. Linn on tal alati olnud paigaks, kus võib käia moemeestega kokku saada, seigelda ja pidu pidada. Aga tagasi peab minema, maale. Magad, on põllud ja metsad. Maameeste jutud poe juures hobused, lehmad, sõnniku lõhn ja kirsiõied. Maal on külgetõmbejõud, mis ei lase Baumeli lahti. Mis kisub sinna? See olla Ellamaa vaim? Seda ei saa keegi peale Baumali Aadu, Juku ja veel mõne üksiku. Seda mõistavad ainult need, kelle lapsepõlv, unistused, armastus ja töö on seotud Ella maaga. Bauman ei seo Ellamaa vaimu kolkapatriotismi ka vaid iluga harmooniaga, huumoriga, mõttehaardega ja kunstitundega. Kord valgel suveööl, kui me kartulivao vahel istusime ja inimesest rääkisime ütles Bauman olevat tunda Ellamaa vaimu. Nagu ma aru sain, võib moemehi olla palju. Aga Ellamaa vaimumehi ainult üksikuid. Kunagi oli meil juttu kuningas Saalomonist, Victor Higoost, maksime koerkist ja paga liist. Ja Bauman tähendas, et need olla Ellamaa vaimumehed. Ja kui me pikutasime palli alu kirsiõite valges pilves, sõime mett ja sooja sepikut ja jõime värsket piima peale tähendas Bauman, et sa, kus ka olevat täiesti Ellamaa Paimu. On näitlejaid, keda mäletad pausis hindu võitvas vaikuses. On neid, keda mäletad lustakas hoos sädemeid pilduvat üleviskamises. On neid, keda mäletad nukrakoomika hõrgus mõttepildis või puuriva vaimu kontsentratsioonis. Liina Reimanni puhul meenub kõigepealt hääl traagiliselt paisu ahastuses märatsev või siis õllest hõiskav nagu marjast Jewardi aiapildis, mis ometi on vaid traagilise kulminatsiooni prellüüdiks. Jah. Imelik, tema loomingust on jäänud aju ja südamesoppi, rohkem pisaraid ja valu kui naeru ja elu. Liina Reimanni tagasi mõeldes meenub ikka monumentaalsus, mis hoovast isikust ja loomingust. Päevadel, mil tema teatris kaasa mängis, oli tunda pidulikkust. Etenduse lõppedes plaksutati rohkem temale kui lavastusele. Kuigi ta inimesena oli üks tagasi hoidlikumaid. Ja see oli tahtest ja sisseelamisest kiirgub hingejõud, mis pallutas saali. Liina Reiman neile mõeldes kerkib kujutluspilti midagi vägilasliku rohmakas kat tahumatult kandilist, jõuliselt laia lõõmavad, heitlevad raksatavat, sööstvat, murduvat, uuesti paiskuvat ja kildudeks purunevad. Kui tõmmata võrdlusjooni meie suurte kunstnikutega. Neid Liina Reiman lähemal seisvad Kristjan rauale kui Eduard piiraldile. Seda mittee teemaltega aine valikult, isegi mitte vahest käekirjalt, vaid monumentaalsuselt mitte Kristjan Raua pae rahuline ning kadakane talupoeglikust. Meenuta Liina Reiman. Ka mitte primitiivne arhailisus, vaid eposlik, mõttehaare, aastuse kvintessents, vägilaste tundesügavus, hiidude musklienergia kalevipoeg laulmas, Lindakivi tassimas. Ühesõnaga põhiheli sellest, kui mina hakkan laule Maie kuni raksa kaljut rusikaga. Andekaid inimesi on rohkem kui suuri. Suureks teeb ande inimese eetika, tema kõlbeline tasapind. On olemas kaks mõistet, mida me töödris maalsus praktikas sageli isegi ajame tarkus ja kavalus. Me peame sageli kavalat, targaks ja teeme vea, mis hiljem valusalt kätte maksab. Jaan Saul oli tark aususes ja aus omas tarkuses. See võis lühiajaliselt talle ebameeldivusi tuua, kuid kõik Mauruslik oli talle orgaaniliselt võõras. Ta läks sirgelt oma teed abivalmis alati kõigi vastu, kes olid tema mõttekaaslased. See teeb teda suureks. Sõidab suureks meie leina. Ja see teeb suureks meie mälestused temast. Kõigist paratamatustest suurim on surm olemas surm kui seaduspärasus, surm kui vabanemine, isegi surm kui lohutus. Kuid on olemas ka surm, kui ülekohus ja julm tragöödia. Noorsooteatris suri noor. See on ebaloogiline ja julm. Kes on olnud loojasse teadmis, tähendavat realiseerimata unistused. Saul ruttas, nagu aimates, et vähe aega on jäänud enne pikka magamist. Meil, kes oleme õppinud diafragma lingama ja keda kutsumuseni kutse järgi kutsutakse näitlejaiks on kaks kohta, kus me paratamatult kokku saame. Need on lava ja metsakalmistu tulles, mida tähendab südame ja hinge amortisatsioon. Vaatame üksteisele otsa ja mõtleme vaikselt, kes neist on järgmine. Me teame, mida meilt nõuab meie kutse ning kutsumus. Ja teame, kes hoiab südant ja hinge. See pole näitleja, vaid teatritöötaja. Öeldakse kaunis on metsakalmistu. Tõsi, ta on kaunis. Kuid on hetki, kus ta on sünge. Nagu kõik kalmistud. See on siis, kui sureb noor. Me peame praegu 30 50 40 aastaseid näitlejaid ja lavastajaid eeldustega noorteks ning ootame nende suurt puhkemist. See on naiivne lootus. Inimhakkab siis varsti juba puhkama, mitte puhkema. 1969. aastal Põldroos 37 aastane ja siis ta oli juba lavastajana ja teatrijuhina klassik. Algas sõda sõja aastal tagalasse Põldrus ära suure töö Nõukogude Eesti kunstikaadrite koondamisel säilitamisel Nõukogude teatrikunsti arendamisel. Kui meenutada Põldroosinägu Ma ei tia reeglit, aga olen sageli märganud seda omadust andekate avarapilguliste ja avameelsete inimeste juures. Põldroos on olnud vast kõige avaram pelgu oli see meie teatriinimestest aga eriti teatrijuhile on see tänuväärne omadus. Tal oli võõras orgaaniliselt administreerimine ja bürokraatia mäletan, ta kabinet oli alati tühi, teatrit juhtis ta trepinurgal. Näitlejaid võttis jutule tegelast toas, tal ei olnud saladusi ja ta ei vajanud salajutte, et olla kursis, mis majas juhtub. Tal ei olnud vaja autoriteeti luua, see tekkis iseendast. Ja ta oli teistsugune, see autoriteet, mitte kohustuslik hindamine ega kõrge aukartus, tus, vaid vaikne lugupidamine, mis tekib siis, kui su seltsimees on sinust vaimselt üle ja sa julged seda öelda mitte ainult temale vaid ka iseendale. Mäletan, kui üks näitlejanna kurtis juhtkonna koosolekul, et näitlejal olevat vähe armastust teatri vastu, siis vastas põldroos, mis kuradi armastust väheannetega teatrite tehta armastusega vaid ande ja fantaasiaga. Põldrus polnud Pattis kasvanud, vaid elus mitmekülgse karastuse saanud sest taevas oli Põldroosi õnnestunud parajal määral kõigi patukestega. Põldroos, on ise öelnud, kes pole kordagi pattu teinud ega elulainete sujunud, on nagu vanapiiga eluõhtul, kes kriiskab kogu ilmale, et ta on puhas. Ta püüab end õnnelikuks karjuda, aga tegelikult on ta õnnetu inimene. Kuid igal asjal, kas otse seepärast hoiatab põldroos, muidugi ei tohi silmapaari vahele jätta, et neitsi antipood on prostituut ja teine äärmus on võimalik popsi pojast, teatri direktoriks, seal tähtis seepärast, et ta on terve eesti põlvkonna haridust laste, näitlejate generatsiooni kujunemise võrdpilt. Need on mehed, kes omal jõul kõndisid läbi mustade maa. See noorele põlvkonnale meeldetuletuseks, kui raske oli vanasti valguse poole jõuda. Ja teistpidi eeskuju tahtejõu ja visadus äratamiseks. Mees teeb endast ikkagi ise mehe. Kui põldroos Lauder tarmu ja Baumal oleks öelnud nooruses ma ei oska, abistage mind. Siis neid mehi poleks tänapäeval olnud. Põldroos on rohkem kui korra öelnud noortele näitlejatele. Kui teil pole tahtmist vähemalt pinnaks saada või Põldroosi kolme aasta jooksul teatrist välja süüa, see tähendab ausas kunstilises võistluses ja ise direktoriks hakata, siis ei maksa teatrisse tullagi. Kui vaadeldavat näitlejat ei oska kellegi teisega kõrvutada ega võrrelda, siis on ilmne, et tegu on erakordse andega. Nõnda Hugo Lauriga jääb üle vaid fikseerida neid erakordseid jooni, mis on siis Lauris erakordset. Võib-olla erakordne harmoonias anda lihtsuses loomulikkuses tõetundes ja ilutajus. Erakordne hingemusikaalsuses, mis tuulekandle hõrkuses heliseb hääles sõnas, hingamises võib-olla erakordne tolles laululinnus, mis heliseb ta hääle flöödis ja selles hääles oli Eestimaa metsade kodunurmede, mereadru tee ja põllukivide õlg. Öeldakse, et vaimsus ja headus on inimeses tabatvat sõnadeta ja tegudeta nagu alatus, rumaluski. Isegi kui varjad, pikandabatavad, küllap too välja kiirgav vaimsus ja headus, mis sadat lauri, lava samme ja rolle teeta, oodatavaktsiad nauditavaks teatrilaval. Ja ikka too poeetiline musikaalsus, mis sünnib kuskil sügaval seesluses ja millest endalegi oska aru anda. Üks koer, haukus metsikult ketis oli kuuvalge. Kullamaa suveöö. Laur lähenes naeratades koerale, silitas pead, istus koodi kõrvale maha, võttis suure koera sülle. Peremees oli aluspükstes uksele tulnud, oli vahakarva näoga ja värises. Ka meie värisesime. Koer liputas saba. On näitlejaid, kes kord on häälestatud ja teinekord mitte. Lautoris on loomingukindlus. On põllumees, kes iga ilmaga välja läheb kelle päev algab varase hommiku ahetusel ja lõpeb siis, kui viimane kuma on ammu juba kustunud. Lauter on talupojapoeg ja see on jätnud oma elu käsitlusse kindla jälje. Lauteri seal midagi Vargamäe Andresest, kui see pojale ütleb, usu poeg siin ilmas ja pika üle jõu tegema, kui tahad midagi kätte saada. Ja isegi siis on vähe isegi siis ei saa seda kätte, mis tahad. Mulle meenuvad lautori õpetussõnad mitmekümneaastase vahe maadaka. Näitleja olgu sama aus oma töö vastu kui põllumees. Näitlejale olgu ta töö sama püha kui põllumehele. Kui põllumees lõikab rukist ja seda vihkudeks seob ning riisutud põllul üksikut kõrt märkab, siis võtab ta selle üles mitte yhtsusest vaid austusest, sest kase üksik kõrs on tema igapäevane leib. Kuna see ei paku põllumees oma parimat. Kunas teeb ta oma tööd poolikult? Ei kunagi, sest põllumees teab, et iga poolik töö on leiva hävitamine. Pühatusel jalaga tallamine. Lindau on tige ja tülikas inimene. Nii tige, et vahel saab iseendagi peale tigedaks. Valskust ei salli ka siis, kui ise laval valetab, läheb tujust ära. Näiti juhtidel on raske temaga töötada, tahavad teada, mispärast ja mis mõttes. Kõige hullem on see, et ta ütleb, mida mõtleb ja vabandust ei palu. Tumm, ja seetõttu vist kõige liikuvam näitleja otsib aina, kus midagi uut sünnib. Ka noorsooteatrisse oli ta üks esimesi ületulijaid. Tehtud mustast mullast ja koduvillasest kangast. Teda ei löö maha ega peibuta intriigidele. Mõtleb ise, mida mõtleb ja kui mõte käes, paneb ise intriigi käima. Kõige rohkem kardavatada Ebatargad, direktorid ja ebasügavad lavastajad ning kõikide teatrite õmblustöökojad. Ta armastab kiindunud oma kutset šampanjat ja lapselast. Peolt lahkub viimasena sukkis. Proovid on esimene, kui magama ei jääpeol, valdab kõiki võõrkeeli, on nii jutukesed pärast pidu ei oska, kaks nädalat emakeeltki, räägib ainult autori teksti. Jõuline natuur, kui vihkapsis lõpuni, kui armastab. Seda ei tea öelda. Armu ei palu ja alla ei anna. Isegi aastatele mitte. Neljakümneselt oli täpselt samasugune, ainult rollid olid, vanemad. Armastab noori ja noorust, omaealistest ei salli kedagi peale Katrin Välbe ja Helmi Tohvelmani lavastajatest hindabajult Põldroosi kõik teised olevat käkid, millest tal võib isegi õigus olla. Algas tantsijana, küpseks sai kaarinina. Poolesajasena mängis Filumeenat Teist noorust, alustas korki emaga ja lõpetab vis tantsijana. Lavale läks 20 aastaselt nagu 99 protsenti meie näitlejaid ja elab vanaks nagu mammutipuu. Aletsemist ja väikesi rolle ei salli, ütles, et kui suuri enam ei anta, läheb metsa nagu hunt, aga paluma rolli ei tule. Tal on kõik voorused ja puudused, mis olemas sajaprotsendilisel näitlejatuuril sirget armastusväärseks üks ja kohutavaks. Kui mõtetega mängida, et mis oleks olnud siis, kui oleks teisiti tulnud? Jah, kui mõtelda, et mis oleks tulnuk, kui Linda oleks mees olnud? Arvan, et siis oleks tulnud välja August von ja kui pomm oleks olnud Daile, siis läks Tastunud Linda. Linda on päritolult pärnakas, aga see pole jätnud temasse mingeid mõjusid, räime ei söö ja vees ei käi. Ainult vahest see mõju, et Pärnut ei salli õrnade mälestuste pärast. Ja küllap kirjutatakse temagi graafia kindlasti sest teist temasugust enam ei tehta. Ja ei ole vajagi teha. Hea näitleja on alati uunikum. Ants Eskola näitlejatee algas veel siis, kui lavale tuldi elust, mitte koolist. Ta tuli elusti, omandas kooli ning selle kooli vastupidavuse ja arenemisvõime aluseks on erakordne tõetunne. D tunne ei lase tekkida Stambil ega juurduda rutiinil. Tõetunne ei lase langeda kunstilisel nivool. Eskola kujudel puudub ajupingutuste ratsionaalne kuivus. Neis pole tunda konstruktori kavatsust, vaid kasvava taime orgaanilist ilu. Ütlemised pausid ja žestid, need sünnivad kohapeal antud hetkel Loomingu impulsist igale etendusele uuesti. Seetõttu jääb Eskola mängul alati loomulikkuse värskuse ja improvisatsiooni võlu. Seetõttu on tema mäng kerge, nõtke, vaba käsitöö, higilõhnast. Eskola mäng meenutab suuri sprinterid, kelle jooksul loomulikus kergus ja vabadus jätavad mulje. Kui see mees veel pingutaks, milline tagajärg siis oleks. Aga rohkem mehed ei pinguta. Selline ka sellijooks on ka Eskola mäng. Seal pole kunagi lage tunda, kergelt loomupäraselt ja orgaaniliselt sünnivad, liiguvad tema kujud lavalaudadel. Samamoodi sünnivad, liiguvad nende mõtted, tundmused ja sõnad. Eskonnal sajaprotsendiline näitlejanatuur, kui talle rolle ei meeldi, siis ka seal jookse laseb niisama särki ja seda hea vaadata. Sest ka selles on loomulikkuse ja graatsia. Võtke ilu. Kus ja kuidas sünnivad, Eskola kujud on raske seletada. Kõige vähem oskab öelda vist Ants Eskola ise. Ta õpib teksti pähe, et saada kätte mänguvabadus ja siis ühelt proovil välgata tuum ühes stseenis siis teises, siis kolmandas orgaaniline elule kama. Ants Eskola pole orel, ka mitte vaskpill don flööt. Temas on peidus imelisi helisid. Võib-olla ta ise alati teagi, kui imelisi. Ta on see, mis ta on terviklik, jäägitu Lõõla küla soosaartelt. Vargamäe Indrek. Kuna Tartu suurkoolini välja pingutanud, on ta säilitanud endas Järvamaa soode jaheduse suitsutare lõhna, kolde soojuse voki vurina ja koduoreliviisid. Kui otsida meie teatriinimeste juures Tammsaare sõnu, pidi seda pommi, kus on pärit päris Eesti muna. Neid Parsi, kus leidub päris eesti tahmu probelise kihina nagu oleksid poolitatud herned puudele kleebitud. Jah, seda leiaks vast kõige enam Helmi Tohvelmani kunstis. Helmi te toote endaga kaasa vaikuse ja see vaikus on hea. Te jätate endast vaikuse ja see vaikus kaitsele kannatab teid põlvkondade mälestuses. Keda te lavakunstikateedrist kunstiteele viite? Ja see vaikus jääb kajama? Jääb kajama, selles puuduvad enesereklaami Kuljusat, Loodsalepi, Leon, narri Kuljusat totrad ning ühepäevased. Nagu ikka, juubeli puhul, saate kuulda palju komplimente. Teie puhul ei ole hädaohtlik. Teil võidakse päris ingliks teha. Aga te teate, ise ta seda ei ole. Õnneks te pole ingel, vaid juurikas. See teebki teid nii inimlikult armsaks. Austan teid eesti elavatest naistest võib-olla kõige enam peale ema. Miks ma armastan teatrit? Armastan teatrit nende suurte hetkede pärast, kus saali ning lava vallutab hinge võitav vait, kus sõnatu jutustus. Kitsendav paus. Hetkel murduksid nagu kaaned. Ja valgustaks hetkeline valguskiir inimhinge aimata vaid tagamaid. Armastan teatrit hetkede pärast, kui sähtab satiir. Allutab vaim, nakatab tuju, tuiskab temperament ja puhkeb improvisatsioon. Kui saal lendab lõbust, kihistab pistest, prahvatab ootamatusest, möirgab situatsioonist. Peatub paradoksist. Jahmatav üllatusest. Sest nakatus näitlejast, aga naeris iseennast. See juhtub siis, kui laval on tujude kuningas, pahede piitsutaja, aegunu, ainulaadne hauakaevaja, kolme Diant. Austage seda sõna. Armastan diaatrit novaatorliku mõtte pärast sisu ja vormi kaasaegsuse pärast, ajastu maitse ja kultuuri pärast. Teater, sa oled see ning ilutunde kool. Sest kui keegi on ilu näinud, ütleb Tammsaare Ramilda Mauruse suu läbi. See tähendab, kui keegi on ilu nähes ilu tundnud, siis saab tema ise seeläbi ilusamaks. Näitleja pea meeles, kelleks sa oled kutsutud ja seatud. Armastan diaatrita kõrge missiooni pärast. Ma ei armasta teatrite üleüldse vaid teatrit, kus peegeldub meie linn meie maa, meie kodumaa kus peegeldub meie aeg tänases ja homses. Ma ei räägi vast üleüldse vaid neist, keda tiivustab ja toidab. Meie aeg kogunevad kella seitsmeks teatrisaali selleks suureks hetkeks, mille pärast teatrit armastan. Sest siin on kõigi alguste algus. Kõigi järgmiste hetkede sünd. Ma ei räägi ka näitlejatele üldse, vaid näitlejast kodanikust näitlejast mõtlejast, kelle loomingu sisuks on meie aeg. Ma möönan, võib-olla elus, ühekülgne, jonnakas Kidane, auahne ülitundlik, aga mitte kunagi piiratud ei mõttelt, hingelt ega kodanikutundelt. Ma ei kujuta ette suurt näitlejat, kes on üliihne, tundetu kevade ja sügise vastu kes vihkab koeri, lilli, lapsi ja muusikat. Kes ei jää peatuma, kui loojub päike sirab Linnutee kelle süda kisendas rõõmust, kui meie raketid Päikesesüsteemi avarusse kihutavad ja kes pole seadnud endale küsimust, kes ta on? See selg, rooline, kelle teaduslik nimetus on homo sapiens.