Suurlinn öösel kohiseb nagu kauge koss. Raudteejaama haiglad, trükikojad, paarid, töö ja elu annavad suurlinna koordidele oma tooni. Aknad on pimedad, inimesed magavad. Suur linn kohiseb öösel nagu pais. Keegi helistab abi saamiseks. Kaks. 37, üheksa null null. Kas teie olete enesetappude poolt? Meie oleme enesetappude vastu. Kuid nagunii ei, Aikade mitte kedagi. Mis teil viga on? See kõik on ükstakama. Tema oli minu ainuke, kõik on üks tema nüüd veel ainult helilindilt meiega suhtlemas. Õhtused linnad Kohavad edasi. Inimesed helistavad ikka jälle üksteisele küll heade, küll kurbade uudistega. Usalduse liin, kadunu lavastajad ja suuremaid kordaminekuid jääb viimseks kõnelema mehest, kelle elutööks olnud üksainus usalduse liini rajamine teatrilavalt publikuni mikrofoni juurest. Raadiokuulajani. Aarne Ruus viidi täna manalateele. Raske on mõista, miks meie elavad oleme niisugused ja mitte teistsugused. Halba enda kõrval märkamisesse häirib meid heast, lähme tähele panemata mööda sest hea ei sega meid. Alles siis, kui seisab ees viimane Meist sõltub lugupidamisakt, otsime kaalud. Ja hüvasti, headust võib siis saada käidud tee ja tehtud töö tagant inimese leidmine. Helmut Vaag. See oli 1930. aastal, kui me olime mõlemad Tallinna töölisteatris, noored inimesed, kes tahtsid õppida või saada näitlejaks. Aarne Ruus oli laulumees pillimees ja mina püüdsin sõnakunstiga tegeleda ja siis tookordne teatri juhtkond võttiski meid oma nii-ütelda õpperühma, kus me siis tegime vahetevahel väikseid osi. Ja Aarne Ruus laulis kooris. Ja kuna ta väga hästi lõõtsapilli klaverit mängis, siis hakatigi teda kasutama töölisteatris. Nii muusikuna ja töölisstaater. Tol ajal mängis väga palju rahvatükke, kus igas näidendis oli vaja muusikat, tantsu, siis oli Aarne Ruus alati otsitud niisugune artist. Ja need etendused nagu kosjasõit, kraavihallid, parvepoisid. Need läksid kõik Roosi muusika saatel ja tükki mängiti väga palju. Tolleaegne juhtkond. Linda Saul muusikajuht ja tantsujuht Helmi Tohvelmani. Need kiitsid alati Aarne Roosi, sellepärast et ta oli alati rütmikindel ja need tantsijad, kes seal olid, need ei olnud mitte elukutselist, vaid pool isetegevuslased. Ja Ruus oskas nende järel alati lõõtsaga tulla. Igal hommikul läks ta kooli, ta oli kooliõpetaja, Keilasse sõitis jah, pärast tunde kahe-kolme ajal tuli alles teatritööd tegema. Ja siis oli Ruus jälle omal kohal. Ja hiljem ta hakkas laulupartiisid laulma ka nendes väikestes muusikalises mängudes. Rahvatükkides ma mäletan, seal oli Hindrey, Simmi laulumäng, kooparüütel, seal ta mängis juba võrdlemisi suurt suurt osa, see oli bassisoolo väga meeldiv passi tähendab. Ja pärast tuli lavale Kolmekrossiooper. Siis ta laulis kuningat, kullerit, seal muusikamehena ja sellena on ta mulle just eriti eriti meelde jäänud ja tal on ta väga palju ja väga huvitavaid laule, mida ta on ise teinud lastetükkides hiljem nukunäidendit, mis Draamateatris läksid sinna, ta tegi laule ja mõned neist väga menukad ja neid lauldi kaua aega tagantjärele, sest need muusikad olid kõik tal väga nii meloodiliselt ja neid oli kerge laulda. Üks huvitav tähelepanek veel. Draamateatris tuli lavale Selma Lagerlöfi Gösta Berling ja sellele näidendile teater tellis muusika. Seal on mitmed laulud kavaleride joogilaul oliks ja mängisime kõik seal kaasa. Aarne Ruus, Oskar, Põlla ja teised. Ja ootasime sisse ta laulu muusikat, proovid käisid juba kaks nädalat ja ainult rääkisime seda teksti. Aarne Ruus läks klaveri juurde mõtistanud mingit meloodiat kätte. Näiteks mõtelnud ja lõi väga huvitava kavaleride joogilaulu. Ja see meil kõigil meeldis, me laulsime seda igal vabal hetkel ja seltskonnas väga tihti. Ja kui läks mööda juba kuu aega, töise autor omad uued muusikat, aga meile oli see haamer, uusi muusika nii meeldima hakanud. Et me laulsime etendustega kõik teised laulud, laulsin selle helilooja muusikat, aga selle joogilaulu, see oli meile nii sisse läinud, selle laulsime alati. Aarne Roosi viisistatud. Tihti me käisime palju koos, suvitasime vahel koos, meid oli niisugune kena kamp Olev Eskola, Oskar Põlla. Lõõtsapill oli Ruusil alati kaasas. Ja kui ta siis hoogu vahel sattus, hakkas jälle oma pilli mängima ja lõi jälle mingisuguse meloodiaga sõnul ei jätkunud kunagi. Olime mõtelnud kõiksuguseid tekst ja seal välja kiitsime näitlejaid, kui toredad poisid, need on. Seda mitu salmi. Ruus tegid nende sõnade järel väga toreda laulu ja seda lauldakse praegugi veel. Ja nii sai mitmeid toredaid laule kauni vikerkaare all kuskile niisugused lüürilised laulud ning Gruusiale hästi sobisid. Ja ma mäletan toredat lugu, me olime juba tüdinenud nendest laulusõnade otsimisest Aarnele ja ta tuli jälle lõõtsa pil kääset. Kuule Vaag, olen tore mees, tee veel üks paar rida niisuguseid tekste, pärast tuleb midagi juurde. No mul ei tulnud mitte midagi meelde, aga raamaturiiulil oli seal Põhjamaade romaanide sarjast, kus draamas vaatasin ja taamal laulavad metsad. Väga hea, väga sellel TV2 ja taamal laulsid metsad, kui me leidsime teineteist ja kolm, neli Salmon jälle. Aarne Ruusi laulu tehtud. Muidugi need laulud ei läinud heliplaadile ega lintigi põle neid võetud. Aga teatrirahvas laulis neid väga tihti. Näitlejad laulsid neid Aarner uusi lihtsaid kodu, kohelisi Liise, kes järel laulavad nüüdki, kui kokku saavad. Ringhäälingu neid viise ei ole. Me lihtsalt unustasime, et seegi oli kild Eesti teatri arenguteelt kui lustlik rahvatükkidega inimesi teatris käima õpetati. Üksainus viis on tallel, Emil Laansoo mängis selle helilindile. Salme Reek Minu esimene kohtumine annerruusiga oli keskkooli päevil. Me olime erikoolide õpilased. Nii umbes kuue seitsmeteistaastased. Ja kohtusime õpilaste omavahelistel koosviibimistel kus musitseeriti vesteldi ja tantsiti. Aarne oli väga sõnaaher ja esimene, mida ta otsis, kui ta kuhugi ruumi astus, oli see, kas seal on tingimata muusikariist. Kui ta leidis klaveri, siis istus ta klaveri taha ja hakkas musitseerima. Väga harva ta läks ise tantsima. Jälistusest muidugi võttis USA ja oli väga huvitav vestleja. Eltsi Aarne väga kinnise iseloomuga ja väga heatahtlik, heatahtlik, kuni lõpuni. Mina ei ole elu jooksul kuulnud Aarne luusi ütlevat ühtegi halba sõna ühegi inimese kohta. Temal nagu ei olnudki halbu inimesi. Kõik inimesed oleks olnud nagu head. Ma ei ole ka kunagi Aarne luusi näinud närvilisena. Kuigi ta oli seesmiselt kohutavalt rahutu. Ja mul on alati tunne olnud, et Aarne Ruus nagu on valinud omale vale elukutsel. Ta tahtis väga näitlejaks saada. Ka sellel teel oli ta väga rahutu. Ma alustasin temaga koos õpinguid, teatri kuulis õieti need katki ja lõpetas hoopis 10 aastat hiljem teatrikooli hoopis teise lennuga. Kord küsisin tema käest, et miks ta ei läinud muusikat õppima, ilmselt oli see tema ala. Ta lõi käega ja ei vastanud. Ma ei ole seda mitte üks kord küsinud, vaid korduvalt. Me oleme üksteisega väga palju vestelnud. Sest ta on suurepärane sõber olnud inimestele just siis, kui inimene on olnud väga raskes olukorras. Iialgi ei saanud selgeks, miks Aarne oli rahutu aga rahutada oli. Ärni kunagi avaldanud oma muret. Igaebanud. Mida raskemaks ta olukord läks, seda vaiksemaks ei jää meil uus ja huvitav oli ta töö juures. Minul on olnud juust temaga palju töös kokku puutuda. Kõige huvitavam töö oli minul äärne luusiga kui ta valmistas kuuldemängu. Olid andis osa prints ja kerjus mängida. Kuna see oli kohutavalt raske ülesanne. Aga siis minul tuli Aarne luusi paluda, et kas me ei teeks niisugust eraproovi ja ja rohkem tööd, kui võib-olla tavaliselt tehakse. Ta oli väga üllatunud. Kuna ta ise ei julenud paluda, et me peaksime nagu lisaproovi tegema, et näitleja tegi ise selle ettepaneku tööd, ta armastas väga, tegi seda väga põhjalikult. Suure armastusega jäigi mulje, et äärne luusil nagu isikliku elu, kui niisugust ei olnudki tema isiklik elu koosnes tema tööst. Siin ilmas ei seal Siidmakurde muinasjutu teile ajal pisut sõnu pillutelen kaugest ajast pajatele. Kui polnud tuuleveskeid, vesiveskeid, auruveskeid, mootorveskeid ei koguni terakesi tekitamas iva kesi hõõrutamas. Siis saab peeneks terakesed käsikivil keerutati veere Kivilveeritati raskel kivil Reilgutati. Siis kord elas vaene lapsi ilma isata eema ilma ja preemia. Suur osa elust lavalaudadel, töölisteatris, draamateatris, kor näitlejana, kord näitejuhina, kor muusikaala juhatajana, kord õppejõuna, riiklikus teatriinstituudis. Jõuti jätta suur osa elust ka raadiotööle. Paljud kuulajatest on jõudnud täismeheks kasvada. Tema lavastatud vaeslapse käsikivi, sumbreera tasuja, aatomiku, Huckleberry finni elamusi endaga kandes. Täiskasvanute juurde tulevad ikka jälle tagasi tema kuuldemängud ja paljud osatäitmised nendes. Mul pole lugu asjadest, mis järele jäävad, sest et väärtus see on ainult sideasjade vahel. Kultuur on aga nähtamatu väärtus sest ta luuakse mitte asjades, vaid nähtamatute niitidena, mis jäävad asjad nii ja mitte teistsugusesse. Kimp eksi päri. Täna me kõneleme ilmekast lugemisest. Selle õppimine on kaunis keerukas ja vaevanõudev tegevus kuid on kõigile kättesaadav, kes selle vastu huvi tunnevad ja vaevast ei kooli. Kui me tahame kirjanduslikku pala ilmekalt esitada, siis peame seda pala põhjalikult tundma õppima. See on esimene, kõige tähtsam nõue. Tööga lavastajana näitlejana lavakõnepedagoogina ja kunstilise lugeja naiste raadios sidus Aarne Ruus oma niidi eesti kultuurikimpu andis meile mõnegi kultuurielamuse hetke, mis nii arvan sündima. Kaarel Toom. Sel sügisel möödas täpselt 30 aastat. Kui me noorte teatrikooli õpilastena esimest korda Aarne Ruusida isiklikult kohtusime, meenub meie olime sel ajal õige noored Aarne nooli meist pisut vanem, tema oli meil kursusel kõige vanem noormeestest. Ja sellest ajast peale on tema suhtumine olnud kuidagi niisugune ja tahtlik. Ta on meil alati olnud nii autoriteet kui vanem, kogenum. Tema tuli teatrikooli ikka juba nii. Täismehena oli töötanud juba küllaltki palju aastaid pedagoogina. Ja võib-olla sellest tingituna või ka. Pärituna oli Aarne luusil üks niisugune erakordne soojus ja ma ütleksin pedagoogiline oskus inimeste kohtlemisel. Sellega ta meeldis ja läks meile südamesse juba koolipäevil. Ja sellisena ta on ka meie südametesse jäänud senini ja jääb meie mälestustesse kindlasti nii kauaks, kuni meile elupäevi on antud, kes me teda tundsime. Kooliajal oli ta, nagu ma ütlesin, väga heatahtlik, mäletan, õige mitu korda ta nii heatahtlikult ütles, et nukule millal teist ka ükskord mehed saavad. Meie, kes me nooremad poisid olime, olime pisut nagu vallatud ja võib-olla see ei olnud kooskõlas alati selle küllaltki soliidse kooliga, kus me käisime, õppisime, Aarneb, ei hinnanud. Neid inimesi, kes olid kuidagi kahepaiksed Kaebajad Aarne ise oli väga otsekohene inimene ja ta pidas lugu ka teistest samalaadsetest. Nüüd tema viimastel aastakümnetel. Ma puutusin temaga väga palju kokku töös, ühises töös nii hästi teatris kui ka siin raadios. Ja tema lahkumine meie hulgast on sedavõrd tõsine asi. Meie kõigi elus, et väga raske on rääkida temast mineviku vormis, et oli, oli ta ikkagi nagu pooleks praegugi veel siin isegi selles meie ühises toas, kus meie töölauad on kõrvuti ta nüüd küll palju, kuid meie hulgast juba ära olnud oma raske haiguse tõttu. Aga see haarne hingus, ma ütleksin, on ikka seal meie toas. Ja meie hulgas meie väites üksmeelse kollektiivi hulgas. Hingus südamlikus ja väga suur takt inimeste kohtlemisel. Hiline sügisõhtu on selge ja karge. Esimest härmatist korjavad raagunud puud. Tähed on teravad, Linnutee haprana hargneb. Hõredad sagarad riivavad kiilakad, kuuta kustuvad aknad. On aeg juba südaööl paiku. Kõndidest puhkevad põllud ja sõitudest teed. Halla ja tähtede vahel on täielik vaikus. Hääletult jäätuvad loikudes laineta veed. Tuttavalt metsa äärt minnes ei pimedus salga mulle siin sedagi kuhu ei ulata silm. Tean kogu ümbrust, sest siit minu elutee algas. Avanes murede rõõmude rikas maailma talved ja kevaded, hanged ja hallindav rohi. Pilvised päevad ja paljumis, kalliks ma pean. Siit on mul meeles ka raiutud metsade kohinud põlenud hoonete asemed põldudel, tean. Üles vaatan ja mida ma kuulen? Käsimulk kerkib, jääb pooleli ammuli jalg kust võisse vaikus küll korraga haarata tuuri, mis seal kohiseb, üleval, tähtede all. Kuulata vaata, ei olegi Tuulsi vait, tiivad teritan pilku ja Darale toetades end, näen, kuidas lindude lendu rivi tähtisid, riivab hiliste luikede hiline lõunasse lend. Lenn nagu unistus. Lend nagu mõtet, ei, hullus õieli, kaelad. Nii kindel, rahulik rüht, tõusk, võit, uisud ja tormid või pakasid, tulgu ühtlaselt võimukas onne tiibadel rütm. Lennake toredad linnud, lass peatub ja vaatab teekäija peiti, rännakud tähisel teel. Mõndagi mõtet meelde, kaasoun saata kaugelt, kes tulete, kaugele lähete veel. Laulan kuni ise kaetud olen jääs ja lumedes. Sinu Eeskma palvet teeksid? Paluks väga meelega. Aga juba põue põhjas. Oled ise palve SA. Elu katkeb, äkki ootamatult kaob inimene meie kõrvalt. Ja siis, kui on sõidetud küünlad, mõtleme särga kõrval seistes sellest, kui üürike on olemine ja kuidas saan tarvis elada, et meist midagi maailma järele jääks. Vähe on need, kellest jääb nii palju järele kui Aarne roosist. Raadioteatris põlesitena küünlad. Me ütlesime hüvasti Aarne Ruusile oma kolleegile, oma õpetajale, Teile kõigile tuntud näitlejale. Tema poolt loodud osad jäävad meie mällu paljudeks aastateks. Tema elutöö paremad näited, parimad kuuldemängu, lavastuse, need kõlavad ikkagi uuesti ja uuesti eetris. Sellel elutööl on püsiv väärtus meie rahvakultuuri varasalve. Kallis Aarne. On möödunud aastat sellest ajast kus me kõik noortena astusime ellu esimeses riiklikus teatrikoolis. Täna oleme meie, sinu koolivennad-õed ja õpetaja sind saatmas sinu viimasele ja lõplikule teekonnale. Me mälestame sind. Kallis Aarne Ruus, kui alati head, sõbralikku, elurõõmsat ja optimistlikku koolivenda kolleegid ja kaasvõitlejat. On jäänud korda saadetud teod ja mälestused. Kui miski maailmas inimlikku leina lohutada suudab siis vahest ehk see teadmine Aarne Ruusist järele tühja kõleda kohta. Tema tegevus ja elutöö on rikastanud meie teatrisõprade ja raadiokuulajate vaimset elu. Langetame sügavas kurbuses pea oma seltsimehe Sarga juures, et öelda talle viimased tänusõnad kõigi selle hea ja kauni eest, mida tema elutöö meile järele