Ma loeksin kõigepealt Arvi siia luuletuse Horbanestlik sentiment. Ehk kutsikas, mu kutsikas, must lontis, kõrv, suvaikimine mulle, nüüd ei meeldi ükski põrm. Päev otsa tüütult larised, nüüd anun Urise. Kuid siin on praegu mõtlete vist kah oma Murile. Miks on see teine kutsikas? Sutt, tüdruk, kaugel vait, ehk kutsikas, must lontis, kõrv, kui haugataks tavaid? Rist kergem sull, kui hoian kätt su turja peal. Sukoonilt. Just nagu kõik sa teaks. Me istume ja ootame, mis jääb meil teha, muud ei akna taga taevasse. Mäe tõuseb juba kuu. Et hakka kasv või ulguma. Kuu külm ja hele on ehk kutsikas. Mu vaikiv koer, plastmassist telefon. Ma võingi alustada võib-olla, võib-olla sellest samast luuletusest. Kahju jah, et täna meil ei ole kaasas lauljat. Seesama luuletus on nüüd ka viisistatud ja võib-olla mõned teist on kuulnud seda Tõnis Mägi esituses. Tavaliselt on alati tulnud sellistel kohtumistel vastata küsimustele, kuidas teist siiski sai kirjamees. No lühidalt võiks enda kohta öelda niipalju, et sündinud olen ma Tallinnas koolis käinud kah Tallinnas suvevaheajad veetnud siinsamas Harju rajoonis, mitte kaugel Tallinnast Arukülas. Ja need kaks poolust, linn ja maa siis vaheldumisi ongi kujundanud selle aluse, mille pinnalt siis kuidagimoodi on saadud hakata kirjandust tegema. Kõik alustavad luulest, minul kujunes see asi kuidagi teistpidiseks, nimelt ma hakkasin kohe kirjutama proosat, jutustusi, novelle püüdsin teha. Kuid kahjuks nii suure ampluaaga siiski kirjandusse pääseda ei õnnestunud. Jõud ei käinud sellest üle. Kogemusi oli ilmselt vähe. Ja ma hakkasin kirjutama luuletusi. Ma ei tea, kas need luuletused olid paremad proosakatsetustest või mitte, kuid siiski nad kuidagi ühele või teisele meeldisid ja saigi jätkatud selles liinis. Praegu on minu põhitegevuseks nii-öelda igapäevaseks tööks just seesama asi. Olla selline kirjanduslik sõel algajatele noortele maa nimelt töötan ajakirja noorus toimetuses osakonna toimetajana ja praktiliselt kogu järelpõlve lüürika kogu Eesti noor luule. Ja muidugi ma püüan, on selles töös olla aus ja õiglane, et tõesti kõige paremad pakkujad pääseksid luulesse ja kasu oleks sellest nimekirjandusele kui meie lugejale. Ajakirjanikuna muidugi on tulnud väga palju liikuda ja kõik see on omakorda ja ma ütleksin, isegi üpris tugevalt mõjutanud ja formeerinud edaspidisest kirjanduslikku arengut. Inimene peab olema pidevas liikumises, pidevas kontaktis teiste inimestega, tal on vaja pidevalt muljeid võtta, need endasse lasta neil sättida. Ja ainult sellisel viisil saab tõesti püsida kirjanduslikus vormis kirjutada sest kui sellist asja ei ole, siis pikapeale. Me lihtsalt pumpame ennast tühjaks. Me hakkame ennast kordama. Kordamisoht on muidugi alati olemas ka väga liikuvate inimeste puhul, kuid siiski märksa väiksem. Mulle meeldib sõita siiski koha peal, näiteks pikemaks ajaks, katsuda mingil määral vastavalt aja võimalustele sisse elada läbida inimestega ja saada neid siiski tundma rohkem kui selliseid põgusa ühe või kahepäevase ajakirjanduslikku komandeeringuga. Kõige meelde jäämonteks sõitudeks. Selles suhtes on olnud eriti sõidud üliõpilaste ehitusmaleva koosseisus mitmetesse maadesse, ka väljaspool Nõukogude Liidu piire. Mis mõttes need sõidud kõige meeldejäävamad on olnud? Ehitusmaleva ka on kõige huvitavam muidugi see, et et sellise sõiduga tabad nagu mitu kärbest ühe hoobiga. Üks külg asjal on muidugi see, et endale koguneb aastaid juurde ja kuidagi Suhe noortega kipub kaduma, siis on väga meeldiv, kui saad uuesti nagu kontakti üliõpilastega oma üliõpilastega, noorte inimestega. Näed nagu neid lähemalt nende probleeme. Elan nagu uuesti Ülikooliaega sisse vaatad, millised nihked on toimunud üliõpilaselus ja noorte mentaliteedis üldse. Ja loomulikult see tuleb igatepidi kasuks, on ju niimoodi, et näed praktiliselt seda kõike, mida sa näeksid, sõites turismigrupiga, aga samal ajal hoopiski sügavamalt hoopiski põhjalikumalt. Sest viibida nädal või Liivida kuu-poolteist, need on kaks ise asja. Eriti veel kui mõnel maal saad hästi kaugele rahva hulka pealinnast hoopis eemale, teed alla, tudengitega koostööd ja elatab, sedastas oma elu, mida elab selle maarahvas. Elanikega suhtlemine muidugi on siinjuures väga suureks teguriks. Tšehhoslovakkias näiteks Me olime Prahast väga kaugel ühes mägirajoonis olletskis, mis on peaaegu Poola piiril ja võib öelda täiesti sellises kolkas kus kõige paremini just sai seda ürgset rahvalikku elu nagu tundma. Ja muidugi veel üks hea asi on sõitudel malevakahjust ma mõtlen, et intelligentsete intelligentsete inimestel, mõni võib öelda, on ju alati see viga, et kipub ära kaduma füüsilise töömoment aga seal nagu saad ka füüsilist tööd teha ja see kuidagi innustab jälle omakorda siis pärast rohkem sulepead kätte võtta. Kui kaua aega te olete andnud need noorsooajakirja toimetuses, mitte aastatega. Aku teemed? Minu Orosse järgi peaks olema 12. aasta, nii et staaž on üpris üpris suur. Kas ei ole, tekitab niisugust tahtmist näiteks vahetult ajakirja kirjanduslik ajakirjana vastu? No mõte on liikunud mitut pidi, aga siia ma olen nagu veel. Nagu tahaks olla noortele lähemal ja ja ikkagi teha veel noorteajakirja, ilmselt taris kirjanduslikku ajakirja list auväärset hallipäist ajakirja, ilmselt on varavist hakata tegema. Ma tahaksin lugeda ühe väikese luuletuse. Viisakuspoiss oli lasteaialaps, kui bussis kuulis pistet, et vanematele osaks ka taipaks anda istet. Too põlistädi kile hääl aastaiks seisma rabas kuid istetädist tühjaks jääb seal kortsuks mantlisaba. Nii sõidab buss ja seisab mees jälle pistab tädi täismees, kuid tolkneb teistel ees. Ei ole au, ei häbi. Mees istub siis, kui ta on rauk ja ikka kuuleb pistet, et lastele too vana mauk ka taipaks anda istet. Või siis selline asi, mis tegelikult peaks olema sügavalt lüüriline luuletus. Peaks olema üks öine uksekell. Üksainus õis ei tohiks olla palju Su lillelluisus pihustas mus kalju lilled, lilled ja need lillemuster Su õied õitsele, kas õitsesid mu muskli vastu, palun ole õrn ja lahke mu tunde ehtsuses, ära kahtle ka sellel armsalt hilisöisel tunnil su üles ajan mehelikult sunnil ja räägin kirglikult ja mitte valjult. Üksainus rublane ei tohiks olla palju. Luuletus peaks olema sügavalt lüüriline. Kas te loete ennast lüürikuks? Vist mitte, igas heas luuletuses on olemas oma lüüriline element aga probleemid ja, ja mõtted minul endana tunduvalt tähtsamatena võib-olla lihtsalt mul ei õnnestu alati tabada sellist suurt emotsionaalset laengut ja ja sellepärast kedagi on tasakaalus mõte ja ja tunne. Aga võib-olla on ka tegemist ühe väikese väikese kajaga lihtsalt teie sellisest ratsionaalsest ajastust. Sest vaadates praegust luulet eriti noorte algajate oma, siis peab ütlema, et seal on ilmselt vastupidine tendents. On olemas selline loits ja meditatsioon isegi müstika taotlus. Nähtavasti see on kõik noorel inimesel väga omane, aga mingil määral ta nähtavasti on ka vastuseks aja sellisele hästi kainele ja, ja kiirele vaimule. Muidugi selline ühe hül valitsus ei ole eriti hea kui temaga kaasneb ka teistsugused nähted. Aga siiski mingisugune selline publitsistlik või, või sotsiaalne noot nagu, nagu kipuks praegu tahaplaanile jääma. Et kui on vahel räägitud mõtteluulest? Jaa, jaa, vastandatud isegi seda mõnikord niisugusele Nende luulele siis kuidas teile meeldib näiteks lugejana meeldib teile rohkem lugeda. Pisut teiselaadilist luulet, kui teise teete. Vist küll vist küll sellepärast et kui luule, mida juhtunud lugema, on umbes sama, mida sa ise teed, nagu siis kaob ära uudsuse moment alati lugedes ju midagi otsid, midagi tahavad avastada, leida enda jaoks, mida sa ei tea, mida sul endal ei ole. Ja sellepärast on päris põnev vahest kohata täiesti selliseid luuletusi, mida nagu ise ei olekski üldse tulnud nende peale ei olekski osanud sellisest vaatevinklist asjadele läheneda. Mõni aeg tagasi Debora Vaarandi loomingus üsna põhjalikult kirjeldas luule sündi. Tema puhul, mis, mismoodi sünnib teil luuletus näiteks sünnib algselt teatud mõttest või ideest, mida te tahate väljendada või tekitab selle algimpulsi tunne või emotsioon. See võib ilmselt olla täpselt nii, nagu momendil on see võib-olla mõni hetk, nägemus, see võib-olla mõni juhuslikult kuuldud sõna see võib olla mingi riim, mis äkitselt tekib, võib olla täiesti ka mingisugune hästi tugev tunne, aga võib-olla ka huvitav mõte. Pealik. Kui džungli süda tuksus öös, tamp tamm peo lõket, leitsak rõhus must ja raske, koostantsiv suguharu ümises. Kamm, uus pealik, vana hea maitsta, laskem. Ei, ma ei näinud seda pilti pealt. Ma sellest kuulsin Žušis valgelt sellilt, kes nagu pihtis, oli põgenenud sealt eksmissionärda laialt viskit tellis. Ma võiksin vanduda, et sell tooli kelm, kuid makstud arve eitas taolist petet põlvkonna karvane ja seljas võrksärk. Krell ta lõpuks pomises ja siiski seal on ette, on parem olla aasta pealik jõus ja väes ka olla sellest, et sind süüakse, kord teadlik, kui sind näritakse pea iga päev ja eal ei saa olemagi pealik. Kui nüüd te ise peaksite ühe terminiga iseloomustama oma luulet, ministeeriumini, te paneksite. No ma ei tahaks, tahaks öelda. Et minu, minu värsid oleks eriti publitsistlikku muidugi ilmselt publitsistlikku rohkem kui kui sellised hästi määratletud lüürilised. Kuid mingisugune mingisugune selline tunnetus ilmselt on, kui seda on täheldatud, siis nähtavasti on see ka õige. Ma arvan, et see on eelkõige, seostub siiski tänase päevaga kusjuures halb on see, kui see jääbki selliseks päevakajaliseks juhuasjaks võib-olla isegi mitte puhtalt välise näitaja siiski olla sellise luulejaotuse puhul määravaks detaili sest detailist saame kujundi ja kujundlikus ongi ju luule põhiolemus, tema alus. Küsimus on nüüd sellest, kust me selle detaili võtame, kuivõrd tere kuurort, uudne, huvitav ta on ja kust me selle võtame, me võime selle leida loetud kirjandusest meelde kõlama jäänud kirjandusest mingisuguse raamatuliku, sellise see võib meis endas peituda kuskil hästi sügaval äkki ilmuda päevavalgele. Aga see võib olla ka juhuslikult tänavalt leitud sõna või mingi motiiv väljendus mis on hästi-hästi eredalt tänapäevane. No ja kui tema hakkab niimoodi ennast sättima mõtetes ja tunnetes ja vaimuseta tõesti jääb kõlama ja tekib kujund selle peale ja kujundi haudus kantakse edasi tunnetus ja mõte, no ilmselt siis siis ongi tegu siiski hästi kaasaegse luuletusega, jaga publitsistlikumaks. Kas luule on praegu populaarne kirjanduslik? Minu arust on küllaltki populaarne veel, siin on räägitud mitut pidi, võib-olla on läinud üle suur luulelaine on nagu möödunud luule aeg. Ilmselt mingil määral peaksid seda nagu peegeldamaga vähenevad tiraažid, kuid samal ajal mulle tundub, et et luule siiski ei ole kaotanud oma oma loetavust lugejate hulgas ja kui hakata vaatama, millest siis on tingitud luule selline populaarsus, siis ma arvaksin, et et ilmselt on, on tegu siin ka tema eelistega. Sellest hästi populaarne on ka näiteks kommentaal kirjandus, teda inimesed loevad, nad tahavad sealt fakti, mitte mingisugust fantaasiate väljamõeldis, vaid tahavad sealt fakti saada. Luuletus annab ka sellise fakti ja luuletuses, just selliseks faktiks on tema emotsionaalne laeng. Teiseks luule on ju hästi paindlik ja hästi operatiivne kirjandusvorm üldse ja kõige kiiremini kõikidest sellistest žanritest. Tema reageerib ajastu sündmustele ja nihetele ajas ja meie elus. Ilmselt ka see on hästi oluline, sest kõigepealt kirjutatakse ikkagi luuletusi suurte sündmuste puhul ja pärast, kui juba hulk aega mööda läinud hakkavad illumma jutustused ja edasiromaanid lähevad kindlasti hoopis laiemalt sügavuti, aga luule on siiski eelkäija. Ja kolmandaks, nähtavasti on luuletuse suhteline lühidus, sest meie ajastul, kus me oleme sunnitud hakkama juba diagonaalis lugema kohutava informatsiooni uputuse sees olles siis luuletust läbi lugeda ei ole eriti palju. Ei nõua aeg, ja kui ta tõesti meeldib, siis ta toob endaga kaasa ka huvi edaspidise luule lugemise vastu. Kas see oleks väga solvav luuletajale, kui näiteks trammis sõites märgatakse ajalehe asemel seal saiaviteletöörina inimese käes? Kogu või, või luuletust? Ei, see ei ole mingi paha asi, kui tema ei too kaasa ühiskondliku korrarikkumist. Te ütlesite dokument. Taal kirjanduse vastu on suur huvi. Kas te näete siin mingit seost luule edaspidise muutumise võimalustega, kas see tähendaks ka seda, et näiteks edaspidine teatavneson lüüriline kallak ehk asendub Kõige rohkem mõttekallakuga ei tea, ei julge sellist prognoosi prognoosi nagu teha, me lihtsalt ei tule praegu veel paljude võimaluste peale, selleks nähtavasti on vaja mingisugust erilist talenti või erilist plahvatust. Ja selles mõttes mind väga hämmastas, heas mõttes hämmastas Jaan Kaplinski selline leid, ta nimelt ajakirja noorus teises numbris pakub välja Eesti rahvalaulude tõlked kaasaegsesse ellu. Aga luule areng nähtavasti teeb kõikides oma sellistes tinglikes jaotustest jaotuse siseselt teeb läbi arengu. Küsimus on ainult, kuivõrd nähtavalt see toimub seal ökotoimuda selliselt etapp pidevalt evolutsioneeri rub, kuni ühel päeval seisame fakti ees, et midagi on täiesti uueks saanud. Aga ta võib olla ka täpselt selline järsk. Meie silmis järsk ümbersünd nagu Jaan Kaplinski puhul kindlasti temal endal see mõte ei tekkinud nii äkki aga lugejaid ette toodud oli üsna üllatav, et tema poolt tehtud Kalevipoja tõlge kaasaegsesse niisugusse mõttemaailma siis nagu paralleel samale mõttele lõunast mingil määral ta on kindlasti ja kuivõrd küsimus on ainult selles, et ühes on hoopis suurem selline mõttelaeng ja teine on puhtalt tunnetel apelleerida. Millest te näete luuletaja rolli praeguses ühiskondlikus situatsioonis meeskonna praegusel etapil, minu jaoks? Luuletaja tähtsus, tema ülesanne on selles, et öelda välja seda, mida ta tunneb, olevat vaja välja öelda öelda seda välja siis, kui ta ise on selle välja ütlemiseks küps. Ja tunnetus nähtavasti võib seda nimetada ka sotsiaalseks tellimiseks. Sisuliselt ta on ju seesama ürgne tunnetus, miks üldse inimene midagi teeb? Küsimusi on tulnud palju selle eest teile suur aitäh. Rääkisite reisidest? Kus te käinud olete? No ma arvan, et reisijutud on alati küllaltki pikad ja mõneti põgusad ja nõuavad palju aega. Ma võin öelda nii palju, et ma eriti palju ei ole käinud Nõukogude Liidu lääneosas üpris palju ja lõuna pool kah mõneti põhi ja ida on jäänud nagu käimata. Väljaspool Nõukogude Liidu piire. On saadud käia kaks korda Soomes ükskord Ungaris ehitusmalevaga pikemat aega Tšehhoslovakkia, Belgias ja Poolas. Turistina turistlike sõita, ma pean kõige halvemaks. Aga siiski see oli küllaltki tore sõit Itaaliasse ja Tuneesias. Te olete tõlkinud näiteks vene keelest, on see teie harrastus, mida arvate noortest Nõukogude poetidest kõneluulest saat tõlkida jah, ka nii 60.-te aastate suure luulelainega esile kerkinud või õieti seda toonud poeta Jevgeni juhtušenkot, Andrei Bonnessen, skit, Roberta Rostestanskit. Ja veel mõningaid teisi. Mingil määral muidugi on tõlkimine harrastus ja täiesti selline kaasnev nähe, sellepärast et kui ise kirjutad, siis paratamatult tekib huvi olla kursis ka sellega, mida teevad teised. Ja kui mingi asi meeldib ja jõud käib üle miks siis ka mitte tõlkida teistele lugemiseks. Sest luulega on tegelikult ju lugu, nii et teda peaks lugema algkeeles originaalis sest luule on võrdlemisi raskesti tõlgita, paljudes kohtades hoopiski tõlkimatu kuid tõlkida teda on siiski vaja. Ja kahju on sellest, et meil on vabariigis küll üpris häid tõlke mitmetest kaugematest keeltest hoopis kaugematest keeltest. Näiteks Tartus on küllaltki hea tõlkijate kaader prantsuskeele ja hispaania keele osas. Mõlema keele ala on maailmakaardi järgi küllaltki suur ja ka kirjandust on tõlgitud sellest palju. Kuid kui nüüd viimasel ajal hakata vaatama just kõige lähemaid vennasrahvaid lätlasi, leedulasi, venelasi, siis paraku meil ei ole häid tõlkijaid luuletõlkeid, sellest tuleb juurde noori autoreid, kes kirjutavad ise üpris usinasti ja viksilt kuid paraku ei tule juurde meile luuletõlke. Ja see on mõneti kirjandusinimestele. Ja ma arvan, et ka lugejatele peaks olema küllaltki selliseks mõtleva panemaks nähtuseks. Ka kontaktid meie ülikoolide vahel. Vahetused teiste vennasvabariikidega ei ole siiamaani nagu mingit erilist suurt kasu kaasa toonud. Kaasajakirjas töötamine annab midagi teile kui luuletajale midagi midagi midagi kannab. Sellepärast et nähtavasti inimene peab midagi tegema. On olemas selline tore ja hea asi, nagu seda on inspiratsioon. Töö. Aga paraku on niimoodi, et tööd tehes töötajad enese üles inspiratsiooni ja ainult inspiratsiooni lootma jäädes tekib mingisugune jumalik sähvatus on väljavaated kaunis nigelad, kaunis nigelad? See on midagi sarnast sportliku vormi hoidmisega. Ütlesite, et alustasite proosaga, kas kavatsete veel proosat kirjutada? Ja proosa nõuab sellist hästi pika-pikaajalist tööd kuid vaatamata sellele lõputult luuletaja olla ei saa. Ilmselt ma pean hakkama korrigeerima neid asju. Aga lubadust, et ma midagi eraldi anda küll ei või. Kuidas te suhtute kriitikasse ja kriitikutesse? Olete oma praeguse mõneti kriitik võis elekteeria. Kriitikasse ja kriitikutesse tuleb suhtuda mõistvalt, sellepärast et kirjutavate inimeste käes on siiski Nende leivaallikas. Kui ei oleks kirjanike, ei saaks kriitikud mitte midagi teha. Alati tuleb minu arvates vaadata, mis pinnalt mis kaalutlusega ja sihiga kritiseeritakse, keskkritiseerib ja vastavalt sellele nähtavasti võivad ka jääda ära sellised üpriski väiklased ja teravad arusaamatused tihtipeale kirjanike ja kriitikute vahel. Siiski kõige selliseks õigemaks, õiglasemaks kriitikuks on rahvas lugejaskond. Ja siit tekib kummaline nähtus. Et kui selle rahvafunktsiooni võtab üle mõni konkreetne kriitik, siis rahvas asub paratamatult kritiseeritava poolele. Ja mõningal määral on see huvitav ka selle poolest et paljud kriitikud see tahes tähendab siiralt või lihtsalt rumalalt maha teha ühe või teise kirjaniku sellega lihtsalt propageerivad ja populariseerivate, keda peate eesti noortest luuletajatest lootusandva maiks? Ma nimetaksin siin Jüri Üdi ja Toomas Liivi. Jüri Üdi neist on lootust, on andnud temaltne, nõuaksime, ootaksime juba palju rohkem. Teiste kohta on praegu raske öelda. Sest mõneti see on ka mitte täiesti uus nähtus, kuid siiski mingisugune uus kvaliteet ja uue kvaliteeditaotlus. Nii et ilmselt paari aasta pärast peaks selguma nende täisvõimed. Tavaline on see, et luulesse tulevad noored inimesed. Kuid ma tahaksin seda veel kord rõhutada, et inimene, kes tunneb endas olevat mingisugust kirjanduslikku alget, et see peaks ilmtingimata püüdma katsuma, püüda seda väljendada hästi noorelt keskkoolis ja püüdma seda võimalikult kiiresti ja mitmekülgselt edasi arendada. Sest luulesse ääretult erandlikel juhtumitel saab tulla jääda, püsida üle 30 eluaasta. Kõigele vaatamata ka teistsugustele väidetele on luule siiski eelkõige noortekirjandus ja sellisena ta võib olla ka täiustab just oma nooruslikkuse osas maailmakirjanduse üldpilti. Kogemused tulevad iseenesest, kogemused on väga head, selliseks kõike hõlmavaks nii laiuti kui sügavuti minevaks tõsiseks proosaks. Kuid liigsed kogemused luules on nii või teisiti poeesiat üpris kahjulikud. Nad minetavad poeesia värskuse ja luule. Siiski mõjub kõigepealt oma siiruse ja vahetusega. Kes on luuletajana teid mõjutanud ehk kõige rohkem? Ma mäletan, et koolis keskkooli päevil nagu ma ei pidanud luulet eriti eriti põnevaks kirjandus kirjandusvormiks siis ma sattusin, sattusin juhuslikult Uno lahe peale, tema oli tol ajal selline selline vägev vägev mees nagu meie kassetti lained nüüd tema piimahambad kuidagi hakkasid kõlama üldises sellises klassikalises ja tol ajal küllaltki Kauna tunduvas luules minu jaoks ja läbi tema, nagu ma jõudsin Jaan Krossi juurde. Ja kuidagi need nende kahe boonuse vahel hakkaski minust tekkima luulehuvi ja tahtmine nagu ise ka midagi proovida. Mõlemad mehed olid küllaltki põnevad üks oma sellise toreda aktuaalsuse ja sarkasmiga, teine heas mõttes didaktiliselt filosoofiaga ja just oma luulekultuuriga luulevormiga. Päriselt-päriselt ma neid matkida nagu ei saanud, ei olnud sellist tahtmist, tunnetus oli nagu, et midagi Neis on minu jaoks, kuid see pole see. Ja kuskilt sealt siis ka jäi kõlama hästi kõva selline lüüriline noot, hästi suur emotsionaalne panus ja selle panuse minule andis Ilmi Kolla paariuma luuletusega faktiliselt kõigi nende asjadega, millega ta üldse on meie kirjandusse jäänud. Pikemat lühemat aega on on olnud mitmeid selliseid huvitavaid luuletajaid just nimelt Bayronitel niitu Sergei Jessenini frakt vääri. Ja kõikidelt nadu on midagi õpitud ja midagi saadud. Aga lõplikult, Ta nagu vist vist paigale oma sellise luule sai siiski Andrei kosmessenskija Jevgeni õhtušenko kaudu selles mõttes, et nendest üks näitas mulle ääretult kaugete assotsiatsioonide ühendamise võimalust hästi lüürilisekse filosoofiliseks selliseks sõlmeks ja teine just detaili kasutamist detaili kui kujundi algmaterjali. Kas te arvate, et teie luulelaad on enam-vähem lõplikult praegu välja kujunenud? Mingil määral vist on, sellepärast et järjest raskemaks muutub üldse kirjutada. Järjest suuremad tõrked tulevad järjest pikemaajalised. Mida selline suurem ja pikem tõrge tekib, seda kindlam on, et peaks tulema mingisugune uus kvaliteet. See on muidugi väga-väga napp lohutus, kuid tahaks loota, et mingisugused stende targad lõpul mingisugused uued kvaliteedi muutused siiski veel tulevad. Sellise tõrkeperioodil ei tore, tahtis teha midagi muud, näiteks näidendit või, või proosat. Ei tea. Tõrkeperioodil on üldse niimoodi, et kui ei saa kirjutada, siis lihtsalt ei saa kirjutada. Aga päris sellist kirjutamise hülgamise tahtmist ka jala ja siis lihtsalt saab sellel ajal panna kirja üht-teist. Just selliseid märkmeid. Pisi pisiseik, kui pisidetaile tänava koosta, tähendab nagu mingit kartoteeki või arhiivi. Ja loota ikkagi, et kunagi ükskõik mis vormis siis kunagi saad nendest nendest sidemetest mingit tõelist asja luua. Kas kriitika on aidanud teid ka mõnikord sellisest tõkkest ülesaamise juures või on aidanud teil saada selgust mõnes asjas omaenese luules? Kriitikat on head kriitikat on muidugi kasulikum alati lugeda alati jälgida ka seda kriitikat muidugi, mis sinu enda raamatute ilmumise järel nagu tuleb? See pakub lihtsalt huvi õppida, sealt on nagu vähe ilmselt kriitika järel kriitiku nähtavasti sellele ei pretendeeri Ki. Sest Raamat oma väljailmumise momendil on autori silmis ammu vananenud, sest ta on kirjastuses olnud üks kuni kaks aastat, aga enne seda ta kahe kuni nelja aasta vili järelikult kirjanik ise selleks ajaks on ammu üle kasvanud oma teosest ja lihtsalt pakub huvi, hinnang, kriitika, antud hinnaks ülemäärase on ju teiste inimeste hinnang. Aga edasi tuleb ikkagi töötada jällegi omal käel, sest selleks ajaks, kui kriitika ilmub, sa teed juba hoopis midagi muud ja teed ilma, et sa oleks saanud kriitikat arvestada. Kriitika peaks meil üldse liikuma selles suunas, et vaatama ka ühe autori loomingut põhjalikumalt sügavuti üks kaks retsensiooni ühele kahele raamatule. Pealegi hästi juhuslikult tehtud. Nähtavasti ei anna õiget tulemust ei lugejal ega pane midagi korralikult paika ka meie kirjanduses. Kas niisuguseid kohti? Tunnused nagu näiteks, ütleme seal oksal Anad midagi peale niisuguse kirjanduse populariseerimise midagi ka ütleme meele kui luuletajale. Kui kirjanikule Jah, no eks see on mingil määral mingil määral oma töökontroll sest kui loe karskeid asju, mida, nagu keegi ei ole veel kuulnud, mis ei ole veel trükitud siis nagu reageeringust, sellele saad enamvähem mingisuguse aimu, kas töötad õiges suunas või ei tööta ja mida võiks võiks teha kus suunas võiks nagu veel edasi töötada. Sest üks asi on muidugi auditooriumi reageering, aga teine asi on ka seal, saad rääkida inimestega küllalt küllalt avameelselt ja hästi eriti kui need on sellised hästi organiseeritud Noorte kohvikud, kus on alati selline kirjanduslik programm. Ühel üksiku inimesena üksikul hilisõhtul kui sügis on surnud, nii et näib mulle surnud olen, minagi hakkavad kiikuva laterna tule koonuses liuglema lumehelveste varjud. Kusagil päratu kaugel dirigeerivad uueks saanud saksa fonid, esimese àra pilgu, esimese koketterii, esimese kombekuse, esimese kombetuse, esimese armastuse, nelja seina vahele surutud rosinat. Meie sinuga ei taastu seal kunagi. Aga lustliku saksofoni lausa nähtavaks muutuv helivool tardub pikalt, kas inimtühjaks sulalume kargeks linna teeks? Mida mööda siia? Minu pilgu peopesale tulevad ikka ja jälle sinu silmade säuts veel tihased.