Kui hiilgav geensi suurim võrgutajate seas, keda aasia iial on tundnud, sai 50, avastas ta, et suremise aeg hakkab kätte jõudma. Tema teine naine Murassaaki, lilla printsess, keda ta nii väga oli armastanud, ehkki mitmel korral murdis talle truudust, ennetas teda teel paradiisi paika, kuhu surnud satuvad arusaamatute teenete eest meie muutlikkus ja raskes elus jõgenzi piinles, sest ta ei suutnud täpselt meenutada naise naeratust ega grimassi, mille too näole manas, enne kui nutma hakkas. Lääne lossi printsess pettis teda ühe noore sugulasega nagu see oli juhtunud printsi nooruspäevil, mil noor keisrinna oli printsi endaga petnud. Tema isa. Samas stseen mängiti uuesti maha elu näitelavalaudadel kuid ta teadis, et nüüd jäetakse talle vaid vanakese roll. Kuid sellele osale eelistas ta viirastuse oma. Sellepärast jagas prints laiali oma varanduse määrsteerijatele ülalpidamise ja valmistus lahkuma, et lõpetada oma elupäevad üksikus onnis, mille aastate eest oli lasknud ühe mäeküljele ehitada. Ta läks viimast korda läbi linna, saatjaks vaid paar-kolm ustavat sõpra, kelle jaoks ta oli nende endi nooruse kehastuseks. Ja nad ei tahtnud sellega jumalaga jätta. Varajasele tunnile vaatamata Ta suruside naised oma näo vastu akende õhukesi puuvõrasid. Nad sosistasid valjusti, et Kenzi on veel väga ilus ja prints veendusse veel kord. Tõepoolest on saabunud aeg lahkuda. Teekond metsikute niitudega ümbritsetud onni juurde võttis aega kolm päeva. Majake seisis saja-aastase vahtra all oli sügis ja puu lehed katsid õlgkatust kuldse kihina. Elu niisuguses eraldatuses oli veelgi lihtsam ja karmim kui Kenzi nooruspäevil pika asumise ajal välismaal. Ja lõpuks ometi sai see peenkavaler täiel määral tunda suurimat luksust ajada läbi piskuga. Õige pea andsid esimesed külmatunda, mäeküljed kattusid lumega ja sarnanesid nüüd talvel kantavate laiade vateeritud mantlihõlmadega ning udu lämmatas päikese koidikust hilisõhtuni. Vaevu sooja andva söepanni. Kehval valgusel. Lugesin Jenneri pühasid raamatuid ja tundis nende karmidest ridadest naudingut, mida ei suutnud enam pakkuda ka kõige kirglikumalt armastusluuletused. Kuid õige pea ta tundis, et tema nägemine nõrgeneb nagu oleksid kõik õrnade armastate pärast valatud pisarad põletatud ärada, silmad ja prints mõistis. Pimedus saabub ta juurde enne kui surm. Aeg-ajalt tuli tema juurde kuller pealinnast komberdades oma külmast ja väsimusest paistes jalgadel ja andis üle saadetised sugulastelt või sõpradelt, kes lootsid teda veel selles maailmas külastada enne lõputuid ja ebamääraseid kohtumisi teises elus. Kuid geensi kartis, et ta kutsub külalistes esile vaid haletsust ja austust. Need kaks tunnet tekitasid temas õudust. Ta eelistas unustust. Kurvalt pead raputades saatis prints, keda varasematel aegadel tunti andeka poeedi kalligrahvina kulleri tagasi puhta paberilehega. Pisitasa muutus side pealinnaga nõrgemaks. Aastaringne pidude keeris jätkus printsist kaugel, ehkki varem oli ta neid juhtinud kerge lehviku viipega ja agendi vähimagi piinlikustundeta üksi jäetud ei hoidnud oma silmi, sest ta enam ei häbenenud nutta. Kaks või kolm tema endistest armukestest ilmutasid soovi jagada temaga tema mälestusi täis üksindust. Kõige õrnemad kirjad tulite taanilt langenud õielehtede külast. See oli tema endine armuke. Naine ei saanud kiidelda ei oma ilu ega päritoluga. Ta teenis truult seltsidaamina geensi teiste naiste juures ja armastas printsi pidevalt kannatades juba 18 aastat. Prints oli teda aeg-ajalt öösiti külastanud ja nendest kohtumistest küll haruldastest nagu tähed vihmases öös. Piisas, et valgustada daami silmapaistmatud elu. Oma elutarkuse ja päritolu kohta vähimatki illusioone. Loomata oli ta ainuke nii paljude armukeste seas, kes säilitas Kenzi õrna tänulikkuse sest ta ei võtnud printsi armastust kui midagi iseenesestmõistetavat. Kuna tema kirjad jäid vastuseta, siis üüris daam tagasihoidlikkus sõiduki ja lasi ennast üksiku printsi onni juurde viia. Arglikult lükkas ta lahti okstest punutud ukse ja langes põlvili, näol alandlik naeratust nagu paludes andestust selle eest, et oli siia ilmunud. Sel ajal tundiscenzi veel külastajad ära, kui need päris lähedale tulid. Kibe raev valdas teda, kui ta nägi naist, kes äratas temas kõige teravamaid mälestusi möödunud aastatest mitte niivõrd oma välimusega, kuivõrd sellega, et tema kleidi varrukad olid veel läbi imbunud printsi surnud naiste lõhnaõlilõhnast. Naine anus kurvalt, et tal lubataks printsi juurde jääda, kasvõi teenijana. Esmakordselt unustades haletsuse ajas prints daami minema. Kuid naine tundis mõnda vanakestest, kes olid veel jäänud printsi teenistusse ja need saatsid talle teateid. Ta näidates omakorda esimest korda elus üles halastamatust jälgis eemalt, kuidas tuhmub printsi nägemine. Ta tegi seda nagu naine, kes ei suuda ära oodata pimeduse saabumist. Et ühineda oma kallimaga. Saanud teada, et mees on peaaegu pimedaks jäänud, viskas ta linnarõivad seljast. Nende asemele pani lühikese jämedast riidest kleidi. Niisuguse, nagu kannavad noored maanaised, põimisin juuksed maa tüdrukute kombel ja võttis selga konksukese savinõude ja riidekraamiga, mida müüakse küla laatadel. Sellises kehtes lasi tõendi viia sinna, kus metskitsede ja metsikute paabulindude keskel elas vabatahtlik pagulane. Viimase osa teest läbistada jalgsi, et teetolm ja väsimus aitaksid seal oma osa paremini mängida. Õrn kevadine vihm langes pehmele maapinnale uputadesse videviku viimase Helgi. See oli aeg, mil Jensi seljas rangem Ungari jalutas aeglaselt piki teerada, millelt vanad teenrid olid viimase kui kivi, kes ära koristanud, et prints ei komistaks. Tema äraolev kiretu nägu, kustunud pimedusest ja lähenevast vanadusest oli nagu tinaraamis peegel, millest kunagi oli vastu helkinud tema ilu ja daamil langenud õielehtede külast Polnud vaja nutmist teeselda. Kuulnud naise nuttu geensi võpatas ja pööras end aeglaselt sinnapoole. Kustunud oli kostnud. Kes sa oled, naine? Küsis ta erutatult. Ma olen Kukifoone talupoeg, suhe tütar, ütles ta ega unustanud matkimast küla kõneviisi. Läksin emaga linna, et osta riietja sööginõusid. Järgmise kuu ajal pannakse mind mehele. Ma eksisin mägiradadele ära ja nutan, sest kardan metssigu deemoneid. Meeste iha ja kummitusi. Tüdruk seal läbimärg, ütles prints, pannes käe naise õlale. Ta oli tõesti täiesti läbi ligunenud. Selleni tuttava käepuudutusest läbistas naist juuste juurtest kuni paljaste varvaste otsteni väri. Kuid Kenzi võis mõelda, et ta pobiseb külmast. Astu onni hakkas prints jälle kutsuvalt rääkima. Sa võid end minu tule paistel soojendada, ehkki sütt on sellesse vähem kui tuhka. Daami järgnes talle, püüdes käia maanaise kombel. Mõlemad kükitasid kustuvad tule äärde. Jense sirutas käed soojale vastu, kuid daam peitis oma sõrmi. Need olid maatüdruku jaoks liiga pehmed. Ma olen pime, ohkasin Jensi hetk hiljem. Tütarlaps, Sa võid südametunnistuse piinu tundmata oma märjad rõivad ära võtta ja end alasti mu tule paistel soojendada. Ta võttis kuulekalt maanaise kleidi seljast. Temast siis hakkas nagu kõige kahvatumast merevaigust voolitud keha. Õhetas tuleleekide paistel. Korraga geensi, sosistas tüdruk. Ma petsin sind. Ma pole veel päris pime. Ma näen sind nagu läbi udu, mis võib-olla polegi muud kui su ilus sära. Lubama panen oma peopesa su käele. See väriseb veel. Nii sai daamist langenud õielehtede külast jälle keemilisi armuke armuke, mehele, keda ta alandlikult oli austanud rohkem kui 18 aastat. Esimestel armastuse minutitel ei unustanud ta nutma puhkeda ega teeseldes süütu tütarlapseearvust. Tema keha oli uskumatult nooreks jäänud ja printsi nägemine oli liiga nõrk, et eraldada vähest halli tema juustest. Kui nende õrnused olid lõppenud langes daam printsi ette põlvili, ütles prints. Ma petsin sind. Ma olen tõepoolest UKifuune talupoeg suhet, tütar, kuid ma ei eksinud mägedes. Prints Jendi kuulsus jõudis meie külla ja ma tulin vabatahtlikult, et sinu embuses armastust tundma õppida. Geensid tõusis kõikudes nagu mänd talvetuultes. Ta karjus katkeval häälel. Häda sulle. Sa tulid mulle meelde tuletada mu õelaimatu vaenlast, toredat, elava pilguga printsi, kelle kuju ei lase mul öösel magada. Mine ära. Ja ta langenud õielehtede külast lahkus kahetsedes tehtud viga. Järgnevateks nädalateks jäigi üksi. Ta kannatas. Piiratud kahtlustest taipas prints, et ta pole veel küps selle maailma ahvatlustele vastu seisma ja sellepärast pole veel enese saldamiseks ega teise elu uuendusteks valmis. Talupoeg suhe tütre tulek äratas temas jälle igatsuse peente randmete, teravate rindade, kirgliku ja alandliku naeratusega olevuste järele. Sellest ajast peale, kui ta pimedaks hakkas jääma, kolib kompimine talle ainsaks vahendiks, mille abil tunnetada maailma ilu. Ja loodus, mille rüpes ta varjupaika otsis, ei kinkinud talle enam lohutust. Sest ojavulin oli üksluisem kui naise hääl. Aga mägede küljed ja pilve rünkad on nägijate jaoks. Nad nõuavad liiga kõrgel, et neid puudutada. Kaks kuud hiljem tegi daam langenud õielehtede külast kuue katseb. Seekord riietus ta hoolikalt. Lõhnastas ennast kui jälgisite kleit. Ilule vaatamata näiks veidi banaalne välja ja lõhnaõli reedaks provintsist pärit naise tagasihoidlikku kujutlusvõimet. Selleks puhuks palkas ta kandjad ja üürisema seisusele vastava kandetooli ilma moodsate linnalike kaunistusteta. Ettekavatsetult saabustangeemsi onni juurde öösel. Enne teda oli mägedesse jõudnud suvi pingensistus vahtra all ja kuulas Ritsikates eristamist. Naine lähenes talle katnud näo pooleldi lehvikuga ja sosistas segaduses. Ma olen kiudse sukaad ja Matu provintsi seitsmendat põlve aukandja naine. Ma olin teel iise templisse kuid üks mu kandjatest väänas jala välja ja enne hommikut ei saama oma teekonda jätkata. Juhataja mulle üks õnn, kust ma võiksin öö veeta ilmad, peaksin kartma laimu ja kus mu kandjad võiksid puhata kus võiduks noor naine veel paremini kaitstud olla laimu eest, kui vana pimeda mehe onnis ütles prints kibedusega. Õnn on su teenijate jaoks liiga väike. Las nad seavad end siin puu all sisse. Kuid sulle annan oma üksildase onni ainsa aseme. Ta tõusis kobamisi ette, naisele teede näidata. Mitte kordagi ei pööranud ta pilku naise poole ja sellest tegi daam järeldused. Prints on päris pime. Ta heitis kuivadest lehtedest asemele. Jensi jäi onni eteistuma. Printsi Valdes igatses. Ta ei teadnud isegi seda, kas noor naine on ilus või mitte. Öö oli soe ja selge. Kuuhelk langes pimeda printsi nagu valgest Jaskmisest näole. Tükk aega hiljem jättis naine oma rohmakas sängi ja istus ka onni lävele. Ta ütles ohates. Töö on imeilus ja mul pole und. Luba, et ma laulan sulle ühe lauludest, mis täidavad mu südant. Ja vastust ootamata laulis ta printsile armsa romansi. Oli ju mees varem nii palju kordi kuulnud oma armastatud naist lillat printsessi seda laulmas. Erutatud Yenzi nihkus tahtmatult võõra poole. Kust see tulede noor naine, kes oskada laule, mida armastati minu nooruses vanu viise, helisev harf? Luba ma puudutan su keeli. Ja ta silitas naise juukseid. Noor naine jamata provintsist. Kas sinu mees pole mitte noorem ja ilusam kui mina? Mu mees pole nii ilus ja näeb vanem välja vastas daam langenud õielehtede külast lihtsalt. Nii sai Taanist, kes oli omandanud uue välimuse, prints Jensi armuke, kuigi oli printsile kuulunud juba ammustest aegadest. Hommikul aitas naine kuumaleent valmistada ja prints Jemsi ütles talle. Noor naine, sa oled õrn ja osa ja ma arvan, et isegi Prinscenzilgel oli armastuses õnne polnud sinust võluvamata armukest. Ma pole prints kliendist kunagi midagi kuulnud raputas naine pead. Mis hüüatas Jensi kibedus hääles. Kas ta unustati nii ruttu? Ja kogu järgneva päeva oli ta tusane. Ta mõistis, et ta oli teist korda eksinud kuid Jentsi eirutanud teda minema saatma ja tundus, et ta on õnnelik naise siidkleidi kahinat kuuldes. Saabus sügis ja muutis puud mägedes Burturisse ja kulda riietatud haldjateks, kes esimeste külmade saabumisega on surmale määratud. Taan, kirjeldas geensile kõiki neid hallikaspruune kuldpruune lillakaspruune toone tehes seda nagu juhuslikult muuseas, et mitte liiga peale kiivalt printsi aidata. Ta vaimustas Kenzid mõeldes välja keerulisi lillevanikuid oma lihtsuses hõrku toitu leides uusi sõnu vanadele liigutavatele, motiividele. Ka varem tema viienda armukese ruumides oli ta printsi samade asjadega hellitanud kuid mees teiste kiindumustega seotud ei märganud neid. Hilissügisel tõusis soodest palaviku, udu nakatatud õhk kihas kihulastest ja iga sissehingatud sõõm oli nagu lonks mürgitatud allikast. Kenzi jäi haigeks ja heitis kuivades lehtedest asemele, mõistes, et enam ta sealt ei tõuse. Tal oli daami ees häbi oma nõrkuse ja alandava abi pärast, mida ta haiguse tõttu vajas. Kuid nüüd võis mees, kes igas kannatuses oli otsinud kordumatut ja samalajal kõige piinavamad, ära proovida vaid seda, mida see uus ja armetu lähedus võib lisada armastuse kõige peenematele naudingutele. Kord hommikul, kui naine ta jalgu hõõrus, tõusis hügieenilisi küünarnukile, leidis kobades naise käe ja sosistas. Noor naine, kes hoolitseb mehe eest, kes varsti sureb. Ma petsin sind. Mina olen prints geenesi. Kui ma sinu juurde tulin, olin vaid harimatu provintsiter, ütles ta. Ta oli kõige ilusam kõige ihaldatuma meeste seas. Kuid sul ei tarvitse olla printsigenzi, et sind armastama hakataks. Kenzi tänaste naeratusega sellest ajast, mil kustusid tema silmad, tundus, nagu elaks naeratus edasi tema huultel. Maas suren varsti ütles prints vaevaliselt. Mulle on määratud jagada lillede, putukate ja tähtedest saatust. Maailmas, kus kõik möödub nagu uni. Vaevalt on ka inimese igavesel elul mõtet. Mul pole kahju, et asjad, olendid ja hinged surevad peitub ju nende ilu saladus just selles õnnetuses. Mind kurvastab see, et nad on kordumatud. Kunagi oli mu peamiseks salajaseks lohutuseks kindel teadmine, et iga hetk minu elus kingib mulle avastuse, mis ei kordu. Kuid nüüd ma suren häbiga nägu väljavalitu, kes on üksi viibinud vaid kord korraldataval uhkel pidusöögil. Armsad asjad. Neist võib nüüd surev pime mees, vaid rääkida. Teiste naiste ilu puhkeb õitsele. Nad on niisama naerusuised nagu minu armastatud. Kui te nende naeratused on teistsugused ja sünnimärk merevaigust põsel, mis mind hulluks ajas nihkub oma kohalt aatomi võrra. Teised südamed purunevad talumatu armastuse pärast, kui te nende pisarad pole meie, pisarad. Ihast niisked peopesad ühinevad niisamuti mandlipuude all kuid ühele ja samale õielehtede vihmale pole antud kaks korda inimeste õnne näha. Ah, ma tunnen ennast nagu inimene, keda on tabanud üleujutus. Ta otsib kas või killukest kuiva maad, et päästa mõned kolletanud kirjad ja luitunud lehvikud. Mis saab sinust, kui mind enam siin ei ole ja koos minuga kaob minu õrnus sinu vastu. Ussina mälestushelesinisest, printsessist minu esimesest naisest, kelle armastusse hakkasin uskuma alles enne tema surm. Aga sina, lohutamatu mälestust Taanist, kassitapu tubadest, kes seal surid minu käte vahel, sest sinu armukade rivaal tahtis olla minu ainuvalitseja. Aga teie salalikud mälestused minu liiga ilusast võõrasemast ja minu liiga noorest naisest, kes te mõlemad õpetasite mulle, mida tähendab olla truudusetuse kaassüüdlane ja ohver. Ja sina, õrn mälestus aiatsikaadi nimelisest daamist, kes oma kasinuses hoidsid kõrvale minu kallistustest, nii et mul tuli lohutust leida suu, noored ennast seltsist, virvendus ja tema lapse näol naise argliku naeratuse peegeldus. Aga sina, armas mälestuspika öödaamist, kes olid nii õrn ja nõus olema vaid kolmandal kohal, nii minu majas kui minus südames. Aga sina, õnnetu mälestustalupoeg, soe tütrest, kes armastasid minus vaid minu minevikku. Aga sina peamine, sina magus mälestus väikesest jõudsest, kes praegu hõõrub mu jalataldu oleksin tahtnud sind varem kohata elu alguses. Kuid õige on ka see, et parim vili valmib hilissügisel. Kurvastusest joobunud langetas ta pea kõvale padjale. Daam langenud õielehtede külast, kummardus ta kohale ja sosistas üleni värisedes. Kas polnud mitte su lossis veel üks naine, kelle nime sai nimetanud? Kas ta polnud õrn? Kas ei kutsutud teda daamiks langenud õielehtede külast? Tuleta meelde? Kuid printsi näojooned olid omandanud juba rahu, mis on antud ainult surnutele. Maisele kannatusele oli saabunud lõpp. Jentsi näolt kadusid külastuse ja kibestuse jäljed. Tundus, nagu oleks ta ise ka uskuma jäänud, et on alles 18 aastane. Daam langenud õielehtede külast nuuksatas ja langes maha, põletas ära igasuguse enesevalitsemise. Soolased pisarad jooksid mööda ta põski nagu äikesevihm ja salkudena peast kistud juuksed lendasid õhus nagu siiditupsud. Ühe ainsa nime oligenzi unustanud tema oma.