Ma ei oska öelda, miks ta mulle silma torkas. Ta istus teiste hulgas, käed rüpes ja ta pilk liikus aeglaselt tähelepanelikult ning hindava asjalikkusega ühelt teisele. Elling, kes istus minu kõrval bumisedes aeg-ajalt enda ette mõnda lennult kinni püütud Italia sõna. Sosistas mulle siis, kui kõik parajasti oma klaasi tõstsid. Kas tema üldse ei kõnelegi? Oled sa juba küsinud, kas temagi on itaallane? Ma noogutasin seda teadis jaatavalt, sest ma olin juba tükk aega tolle vaikiva tütarlapse üle pead murdnud. Võimalik, et noore itaallanna kinnisust seetõttu kahekordselt ilma paistis, et me ise olime ootamatult meie vahel lõkkele löönud lõunamaisest tulist kaasahaaratuna tavalisest elavamad ja vanemad. Isegi kolling, see harilikult nii kinnine noor kujur hüppas vahetevahel püsti ning esines tuustidega kõigi maade noorsooliikumise kunsti kui rahvastevahelise tugeva silla elu ja rahu terviseks. Meie hääled hajusid õhtuses aias. Koling, kes elas selle aia juurde kuuluva maja tillukeses katusekambris, õnnitles ennast iga kord, kui te mõnda meist üksikult kohtas selle geniaalse idee puhul, et ta oli Itaalia delegatsiooni just nimelt siia aeda kutsunud. Kas nad ennast koduselt tunnevad? Inimesel peab olema häid ideid, lapsed, see on kõik. Poolemansi vastu püüdis tütarlast vestlema meelitada omal viisil, milles puudus igasugune õrna tundelisus ning mis pigemini mõnele noorele bernhardiini tõugu koerale au oleks teinud. Poolemanni sõnavara ületas kaugelt meie oma, nimelt oskas ta veidi itaalia keelt meie aga ilma sõnaraamatu abita mitte sugugi. Me kuuletasime niisiis hinge kinni pidades, kas neiu nüüd ärkab oma tardumusest ja vastab. Kuid ta kehitas ainult õlgu ja pöördus paari omakeelse lausega enda kõrval istuva Fernando poole, kes mõne hetke pärast abitult meie poole vaatas, vabandavalt käega viipas ja siis elavalt Polemanni kõletas, mis ta ütles. Räägi siis ometi. Helliutsutasin tema korvtoolis, tema pulbitsev ülevoolav lõbusus mõjustes teisi laulma, üht harva ist tantsulauludest. Me olime selle Berliinis kiiresti ära õppinud ning laulsime ühiselt tõelise innukusega sellise innukusega, et me unustasime, kus viibisime. Meile kuulus kogu maailma noorus ja kindel lootus, et ükski suvi selles maailmas ei lõpe enam. Suitsus tuhas ja pommisajus. Need, noored inimesed lainetest uhutud võõralt maalt, kus leidub oliive ja tindikalu kuid samuti ka nälgivaid, lapsi, streikivaid töölisi ja relvatransporti, mida vette loobitakse. Need noored kuulusid meie juurde. Aia heki tumedal taustal elustusid meie kujutluses jälle keerutavad tantsurühmad Berliinist säravate hammaste ja kirevate rahvarõivastega korealased, šotlased, neegrid, hindud. Nad raputasid veelkord meie käsi ja kaelustasid meid, kuuludes meie ja selle aia juurde. Linn vaikis. Ta vaikis koos oma puruks pommitatud tänavate katuseta kiriku võlvide ja veel lahti kaebamata keldrit. Siis hakkasime tantsima drink, tantsu, mille me Berliinis noortelt poolakatelt olime ära õppinud. Eli sõnas iga kord, kui ringpaaridesse jagunes ja tema minu partneriks tuli. Mis sa selle kohta ütled? Tema nimi on Vituuria ning ta on ühe ajalehe kaastööline. Aga aga ma arvan, et ta meid vihkab. Ta vanemad on fašistide käe läbi hukkunud, ütleb Fernando. Peaks õige kord? Fernando tõmbas ta mu kõrvalt minema, keegi mängis lõõtspillil Chardas. Eli oskas hästi tantsida. Tõepoolest, seda ta oskas. Ja noor itaallane, kes kandis ülemaailmse noolse festivali kirevat räti kaelas suutis seda veelgi paremini. Võib-olla olid nad seda tantsu esmakordselt Berliinis näinud? Võib-olla ei tantsinud, näed seda ka päris õigesti. Kuid see oli kõrvalise tähtsusega. Nad keerlesid teineteise ümber meiega seisime ringis, plaksutasime kätega takti ja meil kõigil oli tunne, et sellele tükikesele kaste niiskele murule Soobusid. Kõik maailma teeb. Otsisin silmadega Vitooriat. Ta istus eemal laua ääres ja näis seal väikesena vaadates ise meie poole. Ma ei suutnud ta näojooni eraldada, need sulasid tumeneva taevaga ühte. Ta vihkab meid, mõtlesin ma ja sattusin hetkeks taktist välja. Miks ei saanud temaga ta emakeeles kõnelda, talle öelda, et me peame ühiselt võitlema igasuguse õigusetuse vastu maailmas? Kuule, räägiksin väidasi. Me tunneme Michelangelot, Rafaeli ja Tambet. Samuti oleme me kuulnud, kas baarist ja teie rahu partisanidest, kes kirjutavad majaseintele no alla kerra maha sõda. Lõõtspill kõlas veel korra ja ridas ametisi helisid voogas pimedusse. Seisatusin viivuks põõsaste vahel nuusutades ühte lehte, mis oli jahutavalt mu meelekohale punud. Peatselt lahkuvad nad lõplikult. Üürikese aja eest ei tundnud meist keegi, üks teist. Nad sõidavad jälle ära. Ütlevad nägemiseni. Sõprus. Täna. Kolling saatis lärmakalt kõigi aiaväravani. Tundsin käsi, paljusid käsi, kuid ma ei suutnud eraldada kaskavitooria omad olid nende hulgas. Poolimann saatis itaallased nende hotellini. Homme kell üheksa sõnas kolling ja müksas mind, nagu peaksite mind unest äratama. Mis, kuidas? Kuidas, mis? On vajanud reistenit, näidata, see on ju lõppeks meie kodu. Kuigi varasemast ilusti on jäänud ainult riismed. Eli peletas oksaga sääski jalgadelt. Sa kinnitad meile pidevalt, et oluline on omada häid ideid ja sa olid sellele nii uhke. Kuid seda uut geniaalset ideed ei suuda mõista. Neid oli nii palju sõpru kuus. Kuid milleks minna nüüd nõnda ütelda hüvastijätuks varemete vahel ringi ronima, ilma sõnakestki itaalia keelt oskamata? No kuidas on itaalia keeles lossiõu raekoda, vanalinn? Kolling tegi näo, nagu ei mõistaks ta isegi saksakeelseid sõnu. Kas sa siis lähed? Palun? Ta võttis mu käsilane. Vitooria elab naistati vaksali juures asuvas hotellis. Inimene võib õnnetuse tõttu sisemiselt jäätuda. Kujutled sinu ema ja isa. Ei taipa ainult, miks ta senini pole üles sulanud isegi mitte Berliinis. Ma ei tea, kas ma suudan tema kõrval vaikides kõndida ja kolling tõmbas sügavalt hinge. Kui tahetakse kedagi mingisse üritusse kaasa haarata või ütleme, ehk nii endale võita. Ja see teine ei usalda sind veel päriselt. Kas sa jutustaksid siis oma elust kõneldes ainult lõbusaid asju? Kas kõneleks pigemini just sellest, mis sind on kujundanud ning selleks muutnud? Kes sa praegu oled? Sest õnnetus annab sulle ju kahekordselt jõudu, õiget ja head soo. Kas annad mulle oma sõnaraamatu? Sa siis lähed? Ma oskan tema keeles ainult nägemiseni ütelda. Sellest jätkub, arvas kolling ning kustutas aiavärava kohal asuvas metalllaternalambi. Oluline on. Ta kõhkles ja liigutas raudset värava linki üles-alla. Oluline on, kas tema ka seda ütleb. Siis ta ulatas mulle käe. Ära ainult unusta. See on aaride tätsi. Ma tean, sõnasin mina. Nägemiseni. See polnud kellelegi ilm külalistele linna näitamiseks. Vihma 100. tol hommikul ühtlaste peente jugadena, mis niisutasid nahka ja jooksid mantli krae ja kaela vahelt mööda selga alla. Võib-olla polnud kolling minule siiski päris kindel, sest kui suundusin ümber tänavanurga hotelli ette, tulid nad mulle juba vastu. Vitoorie tumeda vihma kapuutsiga piiratud nägu näis velgitsemana ja tagasi tõrjuvama nagu eelmisel õhtul. Ta meenutas mulle ühte kuju tuntud maali. Kuid alles siis, kui ta mulle otsa vaatas ja seejärel kohe oma külmad ning niisked käed kiibi jälle peitis teadsin ma, kust ma selle võrdluse leidsin. Ühel mu tädil oli suur sinisesse ametisse köidetud piibel mis mind oma arvukate piltide tõttu lapsena alati köitis. Üks pilt kujutas paradiisist väljaajamist ja kätt temaks ja ingel kandis Vituur ja näojooni. Siin on sõnastik pobises kolling, kel näis siiski olevat veidi ebamugav, et ta mulle sellise ülesande andis. Näitan talle kõike, küllap see mõne lausega ikka hakkama saada. Kas parem mitte sina ise poolemann või? Püüdsin talle augu pähe rääkida. Kindlasti oskaks tema seda paremini. Tema naer võiks tütarlapsele tõendada, et me hakkame minevikuvarje kustutama. Ma kartsin seda jalutuskäike. Mul oli lihtsalt hirm selle vaikiva range tütarlapse seltsis hävituspaiku üles otsida, ilma et saaksin talle öelda, kui kohutav see kõik oli. Kõik kas ei teadnud tema seda paremini, kui mina. Ole tubli. Pärast kohtume tvingeri juures. Kolling raputas Victoria kätt. Põhiliselt räägite te siiski ühist keelt, täiendasin abitult. Ja oleksin küll teab, mis selle eest andnud. Kui oleksin Victoria silmis avastanud mingi nõusoleku märgi. Hakkasime liikuma astudes vaikides, ent siiski ühtses rütmis. Meie käsivarred puutusid paar korda kogemata kokku, kuid Vitoria ei näinud seda, märkavad. Tänavates, mida me läbisime, avati parajasti ärid. Lõhnas värske leiva ja arstimite järele. Samuti tolmu järele, millele langeb vihm. Ainsaks värvilaiguks olid ühes juurviljakaupluses välja pandud tomatid, till ja porgandid. Tegime sõiduteel kaare ümber koha, mida uuesti asfalteeriti. Vitoria peatus hetkeks ja vaatas ühe töölise poole, kes istus kõnnitee serval ja keeras paberist oma võileiba välja. Ta tõstis naerdes meie poole oma termospudeli nagu meie terviseks juues. Varsti võite siit üle joosta ainult paar tundi veel praegu jäätega kinni. Kuigi Victoria ei võinud sellest aru saada, ilmus ta näole esmakordselt naeratuse. Helk. Sõrmitasin taskus sõnastikku servi. Kas peaksin, katsume neid sõnu talle hädaga tõlkida. Kas ma ei peaks talle ütlema, et see tänav ei olnudki aastaid tagasi enam mingi tänav ja et keegi enam ei uskunud, et sellel veel kunagi võimalik joosta on. Kuid samal ajal, mil ma veel kõhklesin oli mul äkki tunne, et Victoria oli kõik mõistnud mitte ainult seda, mida meile hüüdis mees termospudeliga vaid ka seda, mis mina talle seletada tahtsin. See tänav oli viimane, milles leidus veel ärisid ja kortereid. Sadu oli lakanud. Mul oli sellest peaaegu kahju, sest langevate piiskade ladina aitas täita meievahelist vaikust. Nüüdse vaikus kasvas. Ta tõusis rusumägedest paremalt ja vasakult, tee servalt haigutas meile vastu. Ühest püsti jäänud väravast. Rippus üksiku seina najal otsekui taevasse tõusva trepiastmete vahel. Komistasime palkidele ja endise piirdeaia jäänustele kõverdunud raud lättidele, mis nüüd jäid meile jalgu. Aeglustasin sammu, kui jalad mu kõrval kõhklesid. Ma jäin seisma, kui need seisatusid. Ma viipasin sõnad tuld käega vannitoavannile, mis seisis kõrgel meie peade kohal kujutletaval põrandal. Ja haarasin tahtmatult neiu käsivarrest, kui üsna meie kõrval avanes ühe keldri rusudega täidetud võlvialune. Me sammusime kiiremini, tema käed polnud enam taskus ja ta juuksed, mis olid siledaks harjatud ja väga tumepruunid rippusid ta näo ümber. Kapuuts oli alla libisenud ja pilk piiblist taandunud kuhugi kaugele. Meile tuli vastu õpilasi mappi käes. Nad mängisid kulli. Üks neist põrkas joostes Vitooriaga kokkumänguhoost õhetav laps vaatas tema poole üles pöördusega kõrvale, nagu oleks ta selle näo nägime, sest ehmunud. Ma nägin Victoria kätt mis oli võib-olla tõusnud lapse silitamiseks aeglaselt ja nagu väsinult alla langevat. Tahtmatult vaatasime teineteisele otsa. Näis, peaaegu nagu vaataksin ma avatud aknasse. Mis kiiresti jälle suleti. Minu enesetunne ei paranenud. Kas me pidime edasi minema jätkama lõputut ringiekslemist? Mind ahvatles mõte hüpata temaga trammile, sõita rohelisse uus ehitustele suurele ehitustandrile, kus tehnikainstituudi hoone pikkamööda maast kerkis. Miks ei saatnud kolling mind temaga kohe sinna noore neiu kraanajuhi juurde, kes paari käeliigutusega juhtis kraana tohutut käsivart? Purustatud vanalinn laius kilomeetrite kaupa. Ma ei mäletanud äkki enam, kus selles labürindis asus lähim trammipeatus. Teadsin ainult seda. Victoria kõrval algas selles kaoses kõik uuesti tee otsimisega mille me tegelikult ammu olime leidnud. Püsima jäänud raekoja torn kerkis ootamatult meie ees hoiatavalt tõstetud nimetissõrm mis juhatas hävingust keed valgusesse. Victoria silus juukseid näolt. Ma kuulsin ta erutatud hingetõmbeid. Kui ma talle küsivalt otsa vaatasin, märkasin, et ta oli minust eemale pöördunud nagu näeks ta kusagil mingit sihti. Enne kui ma taipasin, mida ta teha kavatseb, jooksis ta juba minu juurest ära ja kadus torni sissekäiku. Kaugusest kajas signaalina ühe vabriku sireeni, läbilõikav vile. Kõhklesin talle järele minnes. Laste läheb pealegi trepist üles. Las ta ometi näeb seda vapustavat vaadet selle täies õudusest. Surnud vaikisid. Tuhanded lebasid veel keldrites. Nad ei suutnud enam kisendada enam süüdistada enam kelleltki vastust nõuda. Neil oli sama nägu nagu Dresdeni lossitornikella numbrilaual millel aeg jäi seisma selsamal sekundil, mille Ameerika pommilennukite eskadrill linna tuhaks muutis. Mees ei suutnud enam kitsendada. Kuid nende vaikimine oli manitsus, mida kõikidel aegadel on võimatu Te kuulda. Ent ma kuulsin ka 100000 noore hääli Berliinis. Kuulsin nende laule, nende tõotust. Torni sisemus lehkas niiskelt nagu ammugi tuulutamata või elaniketta ruum. Minu sammud kajasid seintelt tumedalt vastu, nagu järgneksid mulle veel paljut. Victoria seisis liikumatult, ta käed rippusid lõdvalt alla. Meie õlad puutusid kokku ja me pilgud uitasid horisondile kus rusude väljal ei paistnud ikka veel lõppu tulevat. Kuidas öelda kaatri maastik itaalia keeles. Kuidas on lugematud surnud? Ja meie vajame sind, Victoria. Kas sind. Vaatasime mõlemad tardunult alla ja ma soovisin, et see tütarlaps, kes kaua oli pime olnud saaks nüüd nägijaks. Üks pääsuke põikas õige meie lähedalt mööda pilvedest väljudes päikeses läikesite tiivad metalselt. Ma ei tea, kui kaua me niimoodi seisime. Kuid võib-olla oli põhjuseks lendava linnu kerged sujuvad liigutused, mis vabastasid Viktooria tematardumisest. Võib-olla aga oli nüüd langenute hingise viimane piisake, mis pani tema poolt nii hoolikalt hoitud tunnete karika üle voolama. Ta hakkas minu poole pöördudes rääkima, osutades nende paraliseeritud tänavate kohutavale virvarile. Seda. Seda ma ei teadnud, sõnasta seda mitte. Võib-olla ma lihtsalt ei tahtnud teada, kuidas te kannatama pihta. Ma vaatasin talle taipamatult otsa kuigi oleksin pidanud aru saama. Ta kõneles saksa keelt. See küsimus pidi väljenduma mu silmis mu avatud suus mu kätes, mis ei teadnud, mida ette võtta. Umbusklik etteheitev küsimus. Vitoria tõmbas mind kirgliku liigutusega enese vastu. Ma tundsin ta juuste ja vihma niiski keebi lõhn, jah. Sa pead minust aru saama, ütles ta ning raputas mu õlgu. Sa pead aru saama oma vanemat. Sakslased, fašistid, kõik, kes meie maal olid seda ma pole palju aastaid naernud. Ja ma ootasin, et saaksin teie juurde tulla teilt vastust nõuda, teid süüdistada. Ta tegi käega ägeda liigutuse, mis sulges ühte ringi kogu hävingu koos selle kohal kummuva taevaga. Ja ka meid mõlemaid tolles püsima jääks. Ta valmistas lendlehti. Mina ja emaga levitasime. Mina jäin järele. Milleks? Uskusin, et kättemaksmiseks. Õpi saksa keelt, ütles mu isa alati. Õppi, fašistide vihkame. Õpi vihkama kõike, mis suhtub inimeste põlgavad. Kõik on teisik. Berliin päevad koos teiega, teie, sakslased. Kuna ma näen seda seal all Ja tead sa, mida ma näen. Meie rahvast, emasid, lapsi. Meie sadamatöölisi, näed sa mind seal all? Näedsa kui meeleheitel ma olen. Et ma oma vihkamisega mineviku vastu olen tänase suhtes pime olnud. Ma sõitsin teie juurde, kuna tahtsin teid näha, teid kuulda ja siis tagasi sõita ja ajalehele Meie ajalehele kirjutanud. Kõik seisame ühes tornis ja peame Falvet elavate heaks. Vaikis. Ja tõmbas sõrmega mööda karedad kivi rinnatist. Me läksime tuldud teed tagasi mööda hõljuvastvannist haigutavatest keldriavadest mööda tänavatöölistest. Kas enne kuulsid, mis üks neist meile hüüdis? Ma viitasin uue tänava musta läikelisele kohale. Jää härrasVitooriuma käelt kinni. Me võime veel pere sellele Askada. Kas ma saksa keel on väga vilets? Ei kastasindmine? Parim see olla ei saagi.