Hoopis teistsugune muusika. Aga mina kasutasin sedaviisi sellisena, nagu ma ta leidsin, Nikolai Petrovitš teosest. Üldse on peaaegu igas teoses mari rahvaviise või nende elemente juba alates kõige varasematest teostest klarneti ja klaveripaladest. Mu esimene ulatuslikum töö oli sümfoonilised tantsud mari teemadel, mille ma kirjutasin 1951. aastal, kui ma veel õppisin Moskva konservatooriumis ka sümfooniat, pes Anvari viise. Esimesest sümfooniast on isegi tsitaat ja kolmas on üleni kirjutatud mari rahvaviisidele millele viitab ka pealkiri ja klaverikontserdis. Seal on palju Mariliku. See on traditsiooni kohaselt kolmeosaline teos sonaadivormis esimese osaga. Teine osa lüüriline aaria taoline finaalAga Tokaatolik. See on üleni rajatud mariviisidele. Selle kontserdi ma pühendasin oma lemmikhelilooja Morris Raveli mälestusele. Kuulete viimast osa. Ma kasvasin mari muusikaga kokku lapsepõlves. Ma võin öelda, et ma ei ole seda ära viinud ta, vaid need intonatsioonid on imbunud Nõverlase juurde loiu sündisin Marimaal, Volga-äärses kosmotendanski linnas. Mu isa oli teine mari helilooja. Esimeseks loetakse tema tädipoega balantai kes oli isast palju vanendavale osi. Nad olid tõepoolest oma ala entusiastid omakasupüüdmatult ja armunud omadesse. Nad kogusid mari rahvaviise. Need moodustavad mitu kogumikku, mis on ka kirjastatud. On veel Rahtlasandikumarit. Isa oli helilooja, õpetaja etnograaf. Meie kodus liikus alati muusikuid nii rahvalaulikuid kui ka professionaale. Ja iga päev kõlas muusika. Isa ei tundnud põhjalikult ainult mari muusikat, vaid väga paljude rahvaste viise. Ja ma pean ütlema, et minugi huvi rahvamuusika vastu ei ole piirdunud ainult mari muusikaga. Õppeaastail ma kirjutasin ühe teose ka Ungari rahvaviisidele rapsue diaviiulile orkestriga. Mõisa tundis hästi Zoltan kodajaid. Ka mina tundsin teda ja tema esimeseks küsimuseks meie kohtumisel oli alati oled sa mari keele ära õppinud. Ja kui ta kuulis, et ma ei ole seda teinud, ei olnud ta minuga rahul. Mul on endalgi väga kahju, et ma seda keelt ei oska, sest isa rääkis aktsendita ainult mari keelt. Kuid minu ema oli venelanna ja ma olin vaid kaheaastane, kui ta tõi mu Moskva. Ma õppisin vene koolis, lõpetasin keskkooli ja kas seda enne rindele minekut jõudsin siiski lõpetada Kressini nimelise muusikakooli klaveri alal. Alles pärast seda jätkusid õpingud algul Moskva konservatooriumi juurde kuulunud muusika tehnikumis ja siis konservatooriumis. Ma õppisin klaverimängu sofronitski juures heliloomingut, draakovi, Jeskovski voolu peri juures. Aspirantuuri lõpetasin Aranhatseturjaani õpilasena. Aitäh, ma läksin kaheksateistaastaselt. 1944. aastal olin Valgevene rindel. Praegu ma saan palju kirju. Ma olengi nüüd sõjaveteran, siis ma olin kolmanda löögiarmee 140 kuuendas laskuri diviisis. Võtsin osa lahingutest Varssavi ja Berliini all. Sõja lõpul olin luurerühma komandöriks. Lahingud Berliini all olid väga rasked. Ma kaotasin seal peaaegu kõik oma sõbrad. Esimese sümfoonia Ma pühendasin oma hukkunud kaaslaste mälestusele. Neile on pühendatud ka mu üks populaarsemaid laule Servjuusamaalaja Bron najalt. Pärast võitu ei meenutanud meie niivõrd rasket kui just helget. Võib-olla sellepärast, et me olime noored ja võiduga. Me vabanesime kohutavast ängistusest türanni eest. See oli pidu. Me ei mõelnud sellele, et see võib jälle korduda. On kohutav, et ka praegu paljud inimesed sellele ei mõtle. Kord oleneb sellest inimesest, kes meid muusikamaailma juhib. Kogu meie edasine suhtumine ellu ja kunsti finišini nimelises muusikakoolis oli minu klaveriõpetajaks Kolgalistava. Ta oli väga hea pedagoog ja ta sisendas minusse ülendatud suhtumise maailma ja muusikasse. Nüüd ma olen ise õppejõud Moskva konservatooriumis. Mulle näib, et mulle endale on see hinnalisemaks kogemuseks kui minu õpilastele. Kuid mõnikord paistab mulle, et noortel jääb puudu sellisest ülendatud suhtumisest ellu ja kunsti. Moskva konservatooriumi tuleb väga erinevaid omanäolisi talente. Nad püüavad võidelda rutiini ja konservatiivsuse vastu kuid see tähendab nende meelest muusikas sageli tööd just 12 toonisüsteemis. Seeria maneeris. Mulje näikse juba aegununa uue Akadeemismine. Praegu ei ole julgust vaja seeria süsteemi kasutamiseks, vaid uue tee otsimiseks. Paljud inimesed oskavad mitte millestki teha, helide kaasaegne kompositsioonitehnika on niivõrd avar ja mitmekülgne et võibki ainult tehnikale toetudes teha täiusliku partituuri. Rõhud on asetatud õigetesse kohtadesse õigel ajal Kresstsendu õigel ajal timinendu. Kõik mängivad soodsast testituuris. Näiliselt on hiilgav teos, aga selle hiilguse taga on tühjus. Mina vajan teose loomiseks tingimata ennekõike head temaatilist materjali, täpset ettekujutust muusikalisest kujundist. Kuid ma jagan ka plehaanovi seisukohta, kes ütles, et idee halb väljendus hukutab idee enda. Seepärast arvan ma, et helilooja peab tingimata teadma ja oskama kõike omal alal. Et tal oleks võimalik kasutada kõige sobivamaid vahendeid oma ideede väljendamiseks. Mul endalgi on mõnes teoses vaja olnud ka seeriasüsteemist välja töötatud vahendeid. Esmakordselt kasutasin leiduma kolmandast sümfooniast, mille ma pühendasin oma isale. See on üks mu kõige rahvuslikumaid teoseid. Ma kasutasin seal ühte isa teemat ja mari rahvaviise. Kisub töötlema erinevates žanrites, siis need on raske öelda enese, kui mul esmakordselt tehti ettepanek kirjutada muusika filmile neisse mulle väga huvitava tellimusena. See oli film jutustus esimesest armastusest. Ma olin siis äsja lõpetanud konservatooriumi, olin kirjutanud laule ja üks laul meeldis niivõrd kinomeestele, et nad hakkasid mind pidama sündinud kinomuusikuks. Nüüd ma olen loonud muusika 30-le filmile ja mul on tulnud paljudest tellimustest loobuda sest ma tahan kirjutada, aga midagi muud peale filmimuusika. Küllap on meeldiv see, et paljud laulud filmidest jäävad rahva seas elama. Igatahes näib mulle, et iga helilooja peaks püüdma kirjutada muusikat võimalikult erinevas žanris. Ei ole minust õnnelikumat, on selle teose pealkiri. Kuid kergemuusikažanrites pean ma kõige tõsisemat tööd võimaldamaks džässi just džässi, mitte tantsumuusikat. Suurepäraseid džässi komponiste nagu näiteks Uno Naissoo tan hea professionaal, peenmuusik ja tema teostes on alati tunda tõsist, süvenenud mõtet. Ta leidis meie maal esimesena tee eht rahvuslike mõtete väljendamiseks. Kaasaegsete džässivahenditega. Džässmuusikale rahvuslikku hõngu ja ma pean ütlema, et minu meelest on lõunamaiseid viise üldse kergem sobitada tses kollektiividega. Üldiselt aga ei ole rahvusliku koloriidi küsimust džässis lihtne lahendada džässi tekkinud kostromaa kubermangus või mari vabariigis. Sellepärast kui me siia toome džässi, siis sellele tüüpilised instrumentide koosseisud ise juba tingivad ka vastava muusika. Muidugi ka sümfooniline muusika ei tekkinud meie maal. Ja ometi suutis Glinka möödunud sajandil vabaneda välismõjudest sümfooniliseks muusikas ning sellel alal rajada midagi ehtsalt vene pärast. Džässmuusikas selliseid kogemusi veel ei ole. Tuleb alles leida tee rahvuslikult omapärase džässi loomiseks. Kuni see pole leitud, pole omandanud küllalt veenvad kuju, on olemasoleva maneeri kasutamine jäljendamine paratamatu. Kuid võib igatahes öelda, et kõikjal meie maal on ka selles osas juba üht-teist saavutatud. Tõepoolest, vanas muusikas moodustavad suure osa tantsustiilid, mis rajanevad tol ajal moodsate tantsude rütmile ja on tihedalt seotud omaaegse olustiku muusikaga. Nüüd on need teosed klassikalised, esitatakse sümfoonia kontsertitel ja nende kaudu me tajume kadunud ajastute hõngu. See on hea mõte luua taolisi sõitega täna, toetudes meie ajastul moodsate tantsude rütmidele. Kuidas seda teha? Ei tea. Peab leidma sellise vormi, mis annaks edasi meie palju dünaamilisema ajastu hingust ja oleks ühtlasi muusikaliselt väärtuslik. Nii et üleeile panin partituurile punkti ja ootan suure põnevusega, kuidas võiks sümfooniaorkestriga kõlada. Ega meie ajal ei saa ignoreerida džässisaavutusi ansamblikult tuuri hiilgavat vaseatakki, uusi heli tekitamise võtteid, tehnikat aga džässitutti. Kõik see kulub marjaks ära ka sümfooniliseks muusikas. Muide, sümfoonilise muusika loomine köidab mind siiski kõige rohkem. Loomulikult on sümfooniaorkestriga võimalik oma ideed kõige täielikumalt ja kaaluka maalt väljendada. Ma armastan sümfooniaorkestrit ja ma olen ammu unistanud sellest luua niisugune orkestriteos, milles orkestri üksikud pillid ja pillirühmad esineksid nii solistidena kui ka kollektiivselt. Üks mu viimaseid sümfoonilisi teoseid ongi sellile. See on orkestri kontsert, midagi vana Concerto krosso taolist solistideks on trompet, klaver, kontrabass ja vibrofon. See on Virtoosne üheosaline teos kuid see ainus osa on oma ülesehituselt kolmeosaline ja tal on ilmseid sonaadi tunnuseid. Primitiivselt öeldes Anskeemiks kiire-aeglane-kiire. Selles teoses ma kasutasin ka Chessilikke elemente isegi Chessiliku esitamismaneeri. Mul on seal üks maze rühma soolo, mis on tekkinud just sessi. Partituuride uurimuse põhjal. Kõlas esiettekandel Leningradis, hiljem Nat esitasid seda ka Moskvas, aga tookordsel ettekandel puudus esiettekandes ära ja hing. Muide, selles teoses on üks teema, mis näib mari rahvaviisina, olgugi et ta tegelikult seda ei ole. Igatahes tulid pärast kontserti minu juurde marid ja küsisid, et mis teema see on, et nemad ei ole seda ära tundnud? See ei olegi tsitaat, ma lõin selle ise, kuid oma vaimult on see siiski ilmselt Marilik. Tallinna nööri lehed lubavad lähemal ajal filmi sisse astub tõde. Sellisest pealkirjas on ehk liialt vaske ja Fanfare kuid näib, et armastuse osas sobib see hästi kokku inimesega, kellest Aserbaidžaani noorte kina režissööride film jutustab ballettide seitse kaunitari ja kõuerada autori karak ärajeviga. Näiteks ta ei aimanud, et midagi tule raskem inimestele vastuvõetavaks teha kui uut õnne. Nad eelistavad peaaegu mõnd vana õnnetust. Nad vajavad toitu, mida sajandite jooksul on mäletsetud. Ja veel tema ütlemist tahaks seoses karakarajeviga meenutada. Tõde, mõelda seda muidugi. Aga milleks, tõdes ta. Tõepoolest, milleks antud momendil võib tõde olla isegi ainult ühe inimese tõde ja kui lihtne on seda siis valeks keerata. Rääkimata sellest, et tõel on kombeks hammustada ühe halli muinasjutu järgi saanud isegi kassi koeravihavaen alguse tõeütlemisest. Ennemuiste olnud kass ja koer, nii suured sõbrad, et perenaisel olnud tegemist enne, kui kassi ööseks koeraputkast välja hiirejahile saanud. Aga siis ühel päeval märganud koer, kuidas kass alavihast peremehe ja perenaise pasteldes asjal käinud koer kassi hurjutama. Sa igavene kassiroju, kuhu sa tükitad, kas kohkunud hääle kinni, kõhu krampi ja sabapull ka neid pannud esimese Padinaga põõsasse. Sealt ta siis näidanud küüsi ja kähistanud ära tee, ära tee. Ma olen tiiger, see ajanud koera päris vihale. Sina nirud üle mind ähvardama, maastused, näitan tiigrit. Aga katsu särk püksi kätte saada, küüned püsti, aga ise põõsas ise vihanil kasvanudki lõputuks, nagu rändkaupmehe päritud, paelus. Käraka Rajev seda lugu ilmselt ei tea. Pealegi on ta oma aja kohta, et ta on sündinud 1918. aastal veel liiga noore meelega. Tema otsustas siiski tõtt-öelda. Nii, mul tuli teda juuli algul intervjueerida tema Moskva kodus. Ta oli äsja tõusnud infarkti voodist ja oli veel liikumisvõimetu. Tõena kõike, mida rääkisid ühekülgselt meelestatud inimesed. Kuid uskudes seda, tuli mulle oma positsioone kaitsta. Välismaal viibides kohtusin ma muusikutega, kes Todecafooniat tõsiselt võtsid. Ma hakkasin nendega vaidlema, teadmata ise õieti, mida ta dekafoonia endast kujutab. Kuna mul on siiski olemas mingisugune südametunnistuse raasuke, siis ma ei pidanud võimalikuks jätkata vaidlust Todecafoonia vastu sellises vormis. Ja ma otsustasin selgusele jõuda, mis siis õieti on. Liiga soliidne ja olin siis juba 45 aastane. Kuid ega ma ei kavatsenudki oma seisukohti muuta. Ma lihtsalt tahtsin end vaidlustel tunda põhjalikult relvastatuna. Selle asja kallale asudes tundsin ma end inimesena, kes on sattunud üksikule saarele. Mingisuguseid materjale Todecafoonia kohta vene keeles ei olnud. Pahankesel siis saksakeelseid raamatuid, sest seda keelt ma enam-vähem valdan. Kuid esmajoones ma ei süvenenud mitte teoreetilistesse, vaid loomingulisesse atmosfääri. Ma hakkasin uurima klassikute Schönbergi Bergi veidi hiljem ka Veeberni hiilgavaid partituuri. Ja ma avastasin, et see süsteem pakub suuri loomingulisi võimalusi. Minu muusikalisest südametunnistusest. Sai eitavat suhtumist korrigeerev tsensor. Hüsteerika traagiliste ja muude negatiivsete seisundite väljendamiseks. Nii et vähemalt selles osas näis 12 tooni tehnika mulle kompromissitult kõlvulisena, kuid kui ma hakkasin seda griliselt omandama, siis ma kogesin, et see on küllaltki painduv muusikalise tehnoloogia süsteem, mille abil on võimalik väljendada geolulist kaasaegses maailmas. Ma pean ütlema ka, et neid levinud jutte sellest nagu sulgeks Todecafoonia tee rahvuslikule väljenduslaadile nivelleeriks stiili ja isikupära. Ta elava muusika abil on neid väga kerge kummutada. Kõikvõimalikku dismid, olgu see romantism või Ekspressionism või impressionismi on realiseeritavad kaatodekafoonia abil. Ja mis puutub isikupära ja rahvuslikuma laadsuse väljendamisse, siis tarvitseb vaid võrrelda näiteks prantsuse ja saksa Todecafoonilist muusikat. Puleesia stock, hausen, Nende muusika on individuaalselt väga erinev ja iga eelarvamusteta kuulajale ainult täiesti selge, ka nende rahvuslik erinevus. PS, vaatamata sellele, mida ma kirjutan muusikat, kinole, teatrile või lahendan tõsisemalt ülesandeid. Muud teed minu jaoks enam ei ole. Minu eas ei ole muidugi kerge oma juurdunud mõtlemisviisi ümber kujundada kuid seda peab suutma, muidu ei saa mingisugust elu. Minu esimeseks ta dekafooniliseks teoseks, seda ma ei lõpetanud, oli oratoorium mere, naftatööliste tõsisest ja karmist elust. Kuid see oli liiga raske vorm. Muu tehnika oli veel ebaküps ja ma suutsin valmis kirjutada vaid poole sellest teosest. Paremini õnnestus kolmas sümfoonia kammerorkestrile. See on esitatud ja ka kirjastatud. Selle ma kirjutasin küllaltki kiiresti 45 päevaga, kusjuures ma sellel ajavahemikul paar nädalat ei kirjutanud, nootigi ei osanud edasi kirjutada. Ja puudutas karakarajev ist meie päevil teravalt asetanud kunsti probleemi analoogilist küsimusele, mis oli enne kas kana või muna, mida me uues kunstis ei mõista. Kas uut vormi või uut sisu. Kas sellist elukat, mida nimetatakse formelismiks, on üldse olemas? Karakarajev jõudis oma kolmanda sümfoonia loomisel takistusteta finaali siis aga. Finaali keskmises osas jäin ootamatult toppama. Ma tahtsin pärast teravat pinge kasvatamist anda lõdvestust. Ja ma hakkasin ootamatult otsima seda, mida Todecafoonia anda ei saa. Otsisin erilist harmooniat, mis aga oleks seotud traditsiooniliste kujunditega. Võib-olla et ma oleksin pidanud sellel kohal kasutama kollaaži lülitama siia tükikese tonaalset muusikat. Kuid ma ei tahtnud seda teha juba omakasu. Enda harimise mõttes tahtsin ma jääda Todecafoonia raamidesse. Töö seiskus kaheks nädalaks. Ja siis ühel hetkel ma mõistsin tekkinud psüühilise konflikti põhjust oma kujundliku mõtlemise inertsusest. Soovi luua Todecafooni abil traditsioonilisi kujundeid. Kui ma olin aru saanud, kus ma asun, lahenes konflikt iseenesest ja ma lõpetasin sümfoonia paari päevaga. Sellel sümfoonia loomisel seadsin ma endale veel ühe ülesande. Ma tahtsin näidata inimestele, et Todecafooniline tehnika ei kustuta kuslike tunnuseid. Ja selles osas mul lausa vedas. Seeria oli selleks sobiv ja ma olin ka väga visa suutses Kertsus anda Ashuuglikke teemasid, mitte ainult rütmiga võid, ka intonatsiooni ja harmooniaga. Ma leian, et see on keeruline probleem, kuid lahendatav. Teate, et karakarajev on hakanud loomadega foonilist muusikat jättema, tõdetafoonile sümfoonia koguni esitatud Lenini preemia taotlemiseks oli 1965. aastal rabavaks uudised, eks siis kestis veel see kummaline olukord, kus tõdega foonilist teost tunnustati nii kaua kuni ei teatud taandadega fooniline ja kus tõdecafoonia harrastust, mille maal peeti ebaküpsete noorukite ohtlikuks Veiderduseks. Seepärast peab ütlema, et kui 1965. aasta lõpul Moskvas siiski kokku kutsuti teoreetiline konverents, mille keskseks küsimuseks oli kas tõdecarfoonia Ankoll ja kus meil esmakordselt toimus avalik vaidlus tõdecafoonia pooldajate ja vastaste vahel siis sellele aitas suurel määral kaasa karakarajevi langemine tõdeka finistidelleerida Lenini preemiast jäiga Racarajalt tookord küll ilma ja sai selle hiljem. Üldiselt suhtun oma teostesse väga kriitiliselt, nendest mulle näib ikka, et ma ei anna seda, mida ma anda võiksin. Kuid kõige kriitilisemalt suhtuma siiski teostesse, mis on loodud enne Todecafooni omandamist. Ma ei ütle neist ära, ka nemad on mu lapsed ja suurema osa elust olen ma elanud selles atmosfääris. Kuid oma viimaste aastate teostest pean ma rohkem lugu. Mitte sellepärast, nagu arvaksin ma, et olen nad hästi kirjutanud. On nad head või halvad, seda ma ei tea. Ma ütleksin pigem, et nad on keskpärased. Aga ma hindan neid, sest neid luues olen olnud õigel teel. Teel, mis on lõpuni aus. Ma leian, et helikeele areng viib helilooja varem-hiljem paratamatult tonaalsetest raamidest välja. Nende raamide taga on palju erinevaid võimalusi, erinevaid teid ja suundi. Nende seas on kõige distsiplineeritud maks kõige täpsemaks ja kõige orgaanilisemaks Todecafooniline tehnika mis nüüd on kujunenud juba peaaegu klassikaliseks. Kui helilooja on imekombel ise suuteline oma teoseid halastamatult arvustama, siis tekib ikka isu teada saada, milliste nautorise konkreetselt näeb oma nõrkusi. Arvestades seda Edgar Acarajevan lõunamaalane, oli tema vastus sellele küsimusele ootamatu. Oma teoste peamiseks nõrkuseks pean ma seda, et ma ei suuda võita liialdust emotsioonidega. Minu teoste emotsionaalne toonus on vanamoodne. Ma püüan end pidurdada. Muusikateadlased on märganud, et mu teoste kulminatsioonis ei ole lõpule viidud. Et nad on lühikesed. Ma teen seda teadlikult. Ma ei seedi sekventsilisi paisutusi, sellepärast ma püüan pigem öelda vähem kui rohkem vajalikkust. Ma isegi kadestan oma poega. Ta oskab öelda seda, mida ta tahab. Vaoshoitud rahulikul moel. Siis sind usutakse rohkem. Aga mulle näib see kättesaamatuna. See on minu jaoks traagiline probleem konkretiseerimiseks ma võin öelda, et kas Öönbergile Bergil ei ole seda vaoshoitust ja rahu seda suutest, veebel, selles mõttes pean ma teda ideaaliks. Ta suutis olla üle kõigest sellest, mis ta seeski aadris. Ma mõtlen, et sellest tungis aheldada kunsti emotsionaalset toonust. Ei ole õige näha kapriisi. See on iseloomulik enamusele kaasaegsest kunstnikest. Nähtavasti avaldub selles mingi seaduspära, mille on tinginud meie ajastu. Minu arusaamise järgi on inimeste elu nii pingeline, et keegi ei pööranud tähelepanu sellele, mis karjub. Täna peab selleks. Et olla kuuldav, rääkima rahulikult ja tasakui teepäraselt, kõlab see väide. Ja ometi, kui vaieldav see on. Kui me aga lahkume tõsise muusika territooriumil džässitantsumuusika Popi ja muu meelelahutusmuusikamaailma, siis hakkab see seisukohast kõlama lausa dissoneerivalt. Ja võib tekkida vastupidine mulje. Kaasaegne inimene otse ihkab võimalust emotsioone vallandada. Kaks äärmuslikku äärmust. Igasugusest maisusest jäägitult puhtaks kastreeritud vaimsus, nagu pakase vitraaž. Ning läbi ja lõhki maine üürgav ja kobrutav liha hääl. On küsimusi, millele vastuseid tahaks kuulata igalt intervjueeritavalt, aga võib-olla isegi igalt inimeselt. Üheks neist on võimu piiramatu, see võimalus. On ju inimestel enamasti kombeks arvata, et neil, kellel on võimu, puudub soov või oskus teha kõike nii hästi, nagu teeks tema, kellel võimu ei ole. Kõige suurem võim maailmas kuulub absoluutse kurje ja absoluutse hea sümbolitele. Kuradile jumalale. Ei tea, miks, ei ole kordagi mõttesse tulnud kelleltki küsida, mis ta teeks, kui oleks kurat kurat, teeb oma tööd nähtavasti nii laitmatult, et mitte keegi visteeriskeeriks temaga võistlema hakata. Olgugi et ikka leidub inimesi, kelle käitumise järgi tekib mulje, et neil poleks midagi selle vastu, kui nad saaksid põrguvürstiülesanded endale. Ma olen küsinud, mida te maailmas muudaksid, kui te oleksite jumal. Aga ma ei ole saanud eriti põnevaid vastuseid. Kõige ootamatumalt reageeris Gustav Ernesaks, kes ütles. Andke andeks, aga seda ma ju olen iga viie aasta järel oma käega 30 tuhandese kuuriga muusikat teha müristada ja head ilme anda tuult ja tormi tõsta põletada. Seda kõiki võib laulupeojuhi puldis vanal taadil, aga seda võimalust vist küll ei ole. Kuulakuvaid, kui inimlaps laulab. Karakarayeri vastus oli tavalisem, kuid siiski omamoodi. Kui ma oleksin jumal, ma likvideeriksid kurjuse kurjus, et ta ei saa küll olla arengut, kuid ma püüaksin luua midagi muud, mis sama edukalt võib täita oma osa progressist, olemata siiski kurjus. Selle peale jääb vaid küsida, aga milleks on siis veel arengut vaja, kui kurjust enam maailmas ei ole. Aga selle asemel ma kysisin Karajevilt, mida ta teeb siis, kui muusika tüütama hakkab. Muusika üldse ei tüüta kunagi tüütab enda muusika aga kui see juhtub, siis on alati võimalik kuulata teiste loodud muusikat, mis on minu omast palju parem. See rahustab mind ja ma hakkan leppima endagi muusikaga. Kuid mul on ka huvialasid väljaspool muusikat, näiteks fotokunst. Nüüd mul kahjuks ei jätku selle harrastamiseks enam ei aega operatiivsustega kannatust. Pealegi ei ole mul oma iga arvestades enam nagu õigustki sellega tegelda. Kuid ma kukun kaasaegsete fotokunstnike albume, tellin vastavaid ajakirju ja jälgin pidevalt selle ala arengut. Minu meelest on see tõeline kunst. Võib-olla juhul, kui minust ei oleks saanud helilooja oleks mulle armsaks osutunud luuletuste kirjutamine. Ma olen püüdnud sellel alal midagi teha, mõnikord niisama omas mõttes kirja panemata kuid kukub kehvalt välja. Noor šahh, Bach, ränn otsib jahil olles halva ilma eest varju vana lossivaremeis. Need on eluasemeks vanale erakule, kes oma võtavatele külalisele näitab seitsme kaunitari portreesid. Nii algab kärajevi ballett seitse kaunitari, mis on loodud nii seal niisamanimelise poeemi ainel. Oma kodumaa kaasaegsetest luuletajatest ma nimetaksin Rassoul saad inimest, kes nii maailmavaate kui ka kirjatehnika poolest on progressiivne ka tema poeg prosaist Anar on kirjutanud mõned väga huvitavad jutustused kuid oma kirjanduslikest Tsempaatiatest rääkides ma tahaksin alustada vene klassikast ja nimetada kaht kirjaniku koogolit, kes mitmeti ennetas kaasaegset väljendusmaneeri ja Dust õievskit, keda ma paljusõnalisus tõttu küll vähem armastan. Aga see on ka tema ainus puudus. Pealegi on see lahutamatu tema loomusest ja stiilist. Käraka, Rajevi Moskva kodus toas, kus intervjuud toimus, ripub seinal ainult üks pilt. Hemingway suur fotoportree. See portree asendab ikooni. Selle kirjanikuta on raske elada. Peale tema nimetaksin esmajoones oma kunagist head sõpra Hikmeti, keda ma imetlesin nii inimesena kui ka luuletajana. Meie saame temast aru nii vene kui ka türgi keeles. Hiljutised eriti tugevad kirjanduslikud muljed on mul seotud ka müü ja Kavka teostega. Kasutades samu sõnu, mida kasutavad teisedki kirjanikud, on nad suutnud luua midagi sellist, mida keegi loonud ei ole. Ka võõras vapustas mind nii sügavalt, et ma isegi muutsin suhtumist mõnedesse inimestesse. Nii mõnigi esmajärgulist huvi pälvinud täht kaotas oma sära. Nüüd ma tulin lagedale kõikide kunstiintervjuude põnevus küsimusega üksiku saarega mida sinna kõike veeta. Kui kõik inimesed sellele küsimusele vastuse annaksid, sisest selgub lõpeks, et Lopergune maamuna ongi see üksik saar. Karakarajev palus kohe luba mõned kapi või tooli asemel kaasa võtta siiski rohkem kui ainult ühe muusikateose. Ma lubasin tal kaasa võtta ka ühe terve maja aga selgus, et siingi ühestainsast päriselt ei jätku. Ma võtaksin kaasa maja, milles ei saa elada ja mis õieti maja ei olegi. See on pakku neitsitorn, mis on vana üle 1000 aasta. Ent mulle meenub, mida selle kohta ütles Nasem Hikmet. Teie neitsitorn on kõige kaasaegsem hoone. Kunagi jättis mulle uskumatult tugeva mulje ka üks tõeliselt kaasaegne hoone, mis aganüüd arvukate jäljenduste kaudu on kaotanud oma algse mõju on briljandist Sõeks muutunud. See on ÜRO hoone. Ja edasi kuuleme, missugused teosed hakkavad kõlama üksikul saarel neitsitornis. Mõnes suhtes on mu maitse jäänud muutumatuks. On teoseid, milleta ei saa elada nagu Bachi h-moll, missa või kunsterfooge. See on igavese uuenemise allikas. Oled väsinud, kõigest tülpinud. Siis tarvitseb vaid kuulata neid teoseid või mis veel parem nyyd ise mängida ja tunned, kuidas sinusse hoovab hapnikku. Kui aga rääkida kaasaegsest muusikast siis selle klassikalisest perioodist kuuluvat minul sümpaatiate hulka kõik kolm suurt Viini meistrit Schellenberg, Berg ja v pärn. Peale nende veel Stravinski ja Nõukogude muusikast minu õpetaja, Šostakovitši ning Prokofjevi. Need kaks nime on mind saatnud kogu elu ja nendest ma ei kavatse lahkuda. Siin oli käraka raievel varuks ka üllatus. Ükski seni küsitletud helilooja eest ei ole oma lemmikteoste seas nimetanud Šostakovitši ooperit, nina Karajevil oli aga raske otsustada, kumba kahest lemmikteosest eelistada. Kas kaheksandat sümfooniat või nimetatud ooperit. Gradke ooperit, nina, pehma, geniaalseks teoseks. Ma olen üks neist õnnelikudest, kes seda on kuulnud elavas ettekandes. Ma pean ütlema, et see fenomenaalne teos on kaasaegse muusika lühike entsüklopeedia, miljon loonud nooruk. See on nähtus, mida võib võrreldavaid Mozartiga. Suure lugupidamisega suhtuma ka meie lähemate naabrite poolakate nutta Slovski ja Penderetski muusikasse. Viimane haarad mind oma tohutute energiavarudega. Ta ei ole end veel lõpuni avanud. Mõnikord sunnib hämmelduma oma mõninga järjekindlus ettusega. Aga ta on alati veenev. On suurt huvi äratab elektronmuusika. Siin ei ole võimalused veel kaugeltki ammendatud. Praegu pidurdab selle muusika arengut ja levikut ebatäiuslik tehnika. Ameerikas ma käisin professor Kuzzaczewski laboratooriumis, kus töötavad noored heliloojad mitmest Euroopa riigist. Jaapanis ma olin raadiomaja elektronmuusika eksperimentaalstuudios. Mõlemat need stuudiot on varustatud väga kallite aparaatidega, kuid töötamine nendega nõuab veel palju tühja ajakulu. Kuid seda, et skräppini nimelise muuseumi tillukeses keldriruumis on ainulaadne elektronmuusikaaparaat, tants Karajev ei teadnud. Aga järgmises intervjuus lubas öelda oma arvamuse ka Anssi kohta.