Algamas on järjekordne saade sarjast hääled ja vastandina varasematele saadetele teeme siia kui inimesest, kes on töötanud loodusteaduses sfääris don põlevkiviteadlasest, ago armast, kellel on palju tiitleid, küll professor, küll Teaduste Akadeemia liige, küll Tallinna Polütehnilise Instituudi rektor ja nii edasi ja nii edasi. Aga võtkem seda saadet ka, kui võimalusena meenutada. Ja värskendada teadmisi põlevkivist meie eestlaste kõige tähtsamast maavarast. 1968. aastal toimus TPI ruumides ÜRO põlevkivialane sümpoosion. Ülikooli aula tehnilisi ülikooli aula sai valmis eelmisel ööl enne sümpoosioni avamist, aga pärastele sümpoosioni lõpu istusid Eesti raadio stuudios koos põlevkiviteadlased põlevkiviteemadel rääkida. Ja üks inimene selles vestlusringis Eesti raadiosaates oli ka professor Agu Aarna, kes vaidles vastu oma eelkõnelejale teemal, kuidas põlevkivi on ikka sündinud. Niisiis lint aastast 1968. Tahaks paar sõna täienduseks öelda siiski põlevkivi tekkimise kohta. See, mis oli räägitud siin praegu seltsimees Reieri poolt Saleski seisukohtadest kerogeeni tekke kohta. Et põlevkivis võib mikroskoobi all märgata ümmargusi moodustisi, mis meenutavad väliselt vetikaid ei ole vist päris täpne. Viimaseaegsed uurimused näitavad seda, et need moodustised ei oma midagi ühist esialgsete vetikatega vaid et põlevkivi orgaaniline aine on läbi teinud väga pika käigu ja väga suured muudatused. Ja selle tõttu need orgaanilise aine tilgad on kunagi settimise käigus muutunud orgaanilise aine osakesed, mis on hiljem mineraliseerunud ja selle tulemusel on moodustunud siis orgaanilise aine sellised tilgad, mis petlikult meenutavat vetikaid ja mis nähtavasti ka professor Zaleski viisid eksiteele. Sümpoosionil ei arutatud spetsiaalselt kerogeeni geneesi küsimust kuid praegu on täiesti selge, et põlevkivi tekkimine on aset leidnud veekogus. Et põlevkivi lähteaine on juba settimise käigus väga tugevasti muutunud. Jätsi käärimise protsess on hiljem veekogu põhjas kulgenud väga sügavalt, mille tulemusel on siis tekkinud põlevkivi orgaaniline aine ehk kerogeen nii nagu me teda praegu tunneme. Siin on mõõduandvad olnud ka klimaatilised tingimused sest praegu võib oletada, et näiteks vahekihtide tekkimine, mis on rikkad lubjakivi poolest on kujunenud põhiliselt perioodil, kui veetemperatuur oli madalam. Samaaegselt orgaanilise aine rikkamad kihid on tekkinud sel ajal, kui veetemperatuur oli kõrgem, kus elutegevus kulges üldiselt intensiivsemalt. Niisiis võime praegu põlevkivi leiukohtade kaudu isegi lugeda ära, missugused olid kunagised kliima kõikumised kliimamuudatused antud piirkonnas. Agu Aarna on ise kirjutanud, et keemik ei saanud temast mingi erilise kutsumuse tõttu, pigem oli see juhuste ja olude kokkulangemine. Vastupidi, keemia olevat olnud tema jaoks koolis kõige tüütum ja ebameeldivam taine matemaatika olevat olnud see, mis teda huvitas. Aga ta on öelnud ka, et ükskõik, oleks temast saanud ehitusinsener või arst oleks ta ka sellesse erialasse süvenenud sama edukalt ja sama intensiivsusega ja tulemused oleksid olnud samad. Nii ütles siis Agu Aarna erialavaliku kohta. Nüüd aga lindistus aastast 1970. Te tegi Hans Kiiver ja esimene küsimus puudutas teaduslik-tehnilist progressi. Ma võrdleksin teaduslik-tehnilist progressi. Ühe kõrge torni ehitusega me võtaksime minu pärast kas või et ta kõigil oleks piltliku silmade ees näiteks Ostankina televisioonitorn. Selleks, et seda torni ehitada vajalikule kõrgusele, seda tipp puu viia üle 500 meetri kõrgeks oli tarvis rajada vajaliku laiusega vajaliku tugevusega vajaliku sügavusega vundament. Selleks oli vajalik sellele vundamendi peale vajalik keskkihid kodus ja alles sellele toetub siis viimane tipp Tornio osast. Ja ma võrdleks siingi teaduslik-tehnilist progressi, ka sellise torniga leid. Vundamendiks sellele ehitusele on fundamentaalteadused ehk põhiteadused matemaatika, füüsika, keemia, bioloogia. Nende najal hargnevad nõndanimetatud rakendusteadused, see tordi keskmine osa. Rakendus teadvustest omakorda tuleneb tehnika, mis annab meile siis igapäevases tootmises rakendatavaid resultaat. Ja kui me tahame nüüd seda torni ehitada kõrgemaks, siis me paratamatult peame selle vundamendi viima laiemaks, tähendab laiendama fundamentaalteadusi vastavalt sellele suurendama rakenduslik teadusi. Ja ainult selle arvel on võimalik seda torni tippu viia veel kõrgemale. Teoreetiliselt piir ei ole olemas, tähendab, areng saab kulgeda pidevalt edasi ja sõltuvalt sellest, kui võrdse vundament meile annab uut võimalust selle torni edasiseks ehitamiseks. Agu Aarna sündis 1915. aastal Tallinnas raudteeametniku perekonnas ja et isakuupalk 90 krooni ei võimaldanud astuda ülikooli, läks tulevane professori akadeemik Tallinna tehnikumi maamõõtmist ja parandamist õppima. Ta lõpetas selle õppeasutuse 34. aastal, jaga töötas paar aastat sellel erialal. Siis teenis ta sundaega Eesti vabariigi sõjaväes ja läks pärast seda sõjaväe tehnikakooli, kus õppimine oli tasutud. Seal toimus osaliselt ka õpete Tallinna tehnikaülikooli juures ja see oli asjaolu, mis tulevast akadeemikut eriti võlus. Edasi järgnes keeruline periood teise maailmasõja ajal, milles Ta kaarna ise kunagi ei ole rääkinud. Me teame, et ta läks Saksamaale ja aastal 1944 lõpetas seal Dresdeni tehnikaülikooli ja elas läbi muuseas ka selle ränga Dresdeni pommitamise, mille olid ette võtnud lääneliitlased. Aga et Nõukogude liidus välismaal välja antud kõrgkooli diplomit ei tunnustatud, lõpetas ta ka Tallinna Polütehnilise Instituudi 46. aastal, olles samal ajal ka juba seal õppejõud. Järgnes kiire tõus, tulid kandidaadi ja doktorikraad ja kõige olulisem periood tema elus peaaegu 17 aastat Tallinna Polütehnilise Instituudi juhtimist. Selle aja jooksul kasvas õpilaste pere kolmelt 1000-lt 10-le 1000-le. Loodi uusi erialasid ja mis eriti tähtis mustamäele kerkis uus ülikoolilinnak. Nüüd aga veel üks helilõik sellel lindilt, mis on salvestatud aastal 1970. Saatejuht küsis, missugust eluvaldkonda Eestis on teaduskõige rohkem toetanud ja abistanud. Vist võib päris kindlasti öelda, et teadus on kõige silmapaistvat abi osutanud meie vabariigi põllumajandusele. Meie vabariik on teatavasti üks väheseid sellistest vabariikidest, kus kogu vabariigi mullastiku on üksikasjaliselt läbi uuritud. On koostatud üksikasjalised väetis, kaardid. Me teame ka seda, et meie loomakasvatajad, sellektsionäärid on teinud ära äärmiselt suure töö selleks, et meie põllumajandusele anda konkreetset abi. Ja kui vaadata näiteks polütehnilise instituudi osas, siis ka ehitajad peamiselt just ehitusfüüsika ajanud väga palju abi põllumajanduse hoonete uute konstruktsioonide loomisel, mis aitab põllumajanduse efektiivsust tõsta. Ja kui me võime praegu hea meelega märkida, et meie põllumajandus on saavutanud üldises pildis küllaltki soodsa positsiooni nii teravilja saakide osas liha ja piima kanamunade tootmisel siis võime päris kindlasti väita, et siin on tegemist vahetu teaduse abiga. Võib-olla esimesel pilgul paistab, et teadlased kulutavad palju raha ja seda resultaati nii järsku käega katsuda võrdlemisi raske. Mul on käsutada otseselt andmed, mis pärinevad Tallinna Polütehnilisest Instituudist. Nimelt möödunud aastal 1969. aastal. Me täitsime lepingulisi uurimistöid asutuste ja ettevõtete tellimustel ligi pooleteise miljoni rubla ulatuses. Ja kui nüüd arvutada majandusliku efekti nendesamade tellijate endi poolt antud ametlikkude dokumentide alusel ja meil pole mingit põhjust arvata, et meie tellija suhtuks siin meisse eriti hellitavalt ja püüaks seda majanduslikku efekti suurendada siis on see majanduslik efekt ligikaudu viiekordne. Tähendab ligikaudselt üks rubla, mida kulutatakse teaduses, annab meie tingimustes tagasi viis rubla. Ma julgeksin väita, et on vähe rahvamajandusharusid, kus üks rubla niisugust suurt efekti tagasi annab. 1975. aasta lõpus küsis reporter traditsioonilise küsimuse Agu Aarna alt aga ka teistelt teadlastelt, mis on selle aasta tähtsam saavutusteaduses. Aga professor oskas ka sellele küsimusele leida tasakaaluka vastuse. Küsimus on nimelt selles, et teadvus ei saavutata kunagi aasta jooksul praktiliselt mitte midagi vaid kõik, mis saavutatakse või mis õieti väljendub teataval aastal on juba paljude eelnevate aastate töö vili ja kui rääkida nüüd konkreetselt 75.-st aastast siis ma arvan, et nii maailma ulatuses on kahtlemata teaduse tehnika valdkonnast. Suurimaks sündmuseks sai uusi ja Apollo ühine lend. Seda sellepärast, et kõigepealt siin tuli lahendada tohutu palju tehnilisi teaduslikke probleeme. Et taoline ühislend üldse võiks aset leida. Ja teiseks, ma arvan, tal on ka väga laiaulatuslik tähtsus, sellepärast et siin erinevate ideoloogiad erinevate süsteemide riikide teadlased, insenerid, kosmonaudid lahendasid väga keeruka probleemi ühiselt ära ja see on nii heaks indeks juba tuleviku jaoks. Kui minna veidikene kitsamate probleemide juurde siis minu arvates tuleks väga tõsiselt hinnata ta seda, et 1975. aastal esmakordselt avaldati teade, et dub, no tuumauurimise keskinstituudis on sünteesitud element number 106. Ja seda väga originaalselt meetodil, mis loob täitsa uued võimalused uute elementide sünteesiks. Tõsi, selle praktiline realiseerumine toimus juba 1974. aasta lõpul aga avalikkuse ette toodi need tulemused pärast mitmekordset kontrollimist alles 1975. aastal. See on ka jällegi teaduse ja tehnika üheks väga suureks edusammuks, mida võib 1975. aastal kirjutada. Aga kui lähemalt veel puht enda isiklikest probleemidest rääkida, siis tahaks öelda, et minule 75. aasta tõi ka teatava Raimustava tulemuse nimelt juba aasta varem. Meil õnnestus jälile jõuda üle päris uudsele nähtele keemilise aparatuuri kahjustel mida siiamaani kirjeldatud ei ole, kus aparatuur ei kahjusta, nagu me tavaliselt oleme harjunud ped või halogeenid lagunedes kloor, broom ei kahjusta keemilist aparatuuriga mitte mingisugused lämmastikühendid. Way kahjustavad selliseid hästi tuntud ühendid, mida me olime senini süütuks pidanud. Süsivesinikud kõige tavalisemad ühendid ja ometi nad teatud tingimustes kutsuvad esile keemilise aparatuuri väga sügavat tõsiseid kahjustusi. Ja selle nähte teaduslik interpreteerimine. Põhiliselt õnnestus 75. aastal ja nüüd seisab ees selle edasine vormistamine. Me teame, et Agu Aarna oli Eesti põlevkivi keemiateaduse üks pioneere aga ta oli ka hea juhendaja, tema käe all sai kandidaadikraadiga 2,40 noort teadlast ja tema kohta on öeldud, et ta ei juhendanud kunagi pisiasjadest, rääkis põhimõttelistest küsimustest. Ja ta ei teinud oma õpilaste eest tööd ära. Ta laskis neil endil töötada ja mõelda. Ta kasvatas tee oma ideede järgijaid vaid edasiarendajaid. Nii on öelnud tema kohta kolleegid. Aga raadiokuulajad teavad teda ka suuresti kui teaduse propageerijad. Oma ilusa bassihäälega, mille loodussari talle andnud, propageeris Agu Aarna väsimatult oma eriala ja saatesarjas kristalle, mis teatavasti oli pühendatud teadvusele, esines Agu Aarna oma 20 korda rohkem kui keegi teine. Ja nüüd me räägimegi natukene keemiaprobleemidest just nimelt põlevkivi keemiaprobleemidest nähtuma Agu Aarna silmade läbi ja saata The autor, vestlusjuht on teadusajakirjanik Vahur Mägi siin aga Agu Aarna. Tänapäeval pole enam kahtlust kellelegi, selles põlevkivi saab põletada. Põlevkivi põletamise ajalugu ulatub tagasi kaupmees 1924.-sse aastasse juba kuid hakati kasutama juba massiliselt raudtee peal vedurite kütteks, tsemenditehases kütteks. Ja lõpuks oli Tallinna elektrijaam, mis üks esimesi läks üle põlevkiviküttele. Seega tõestati juba kahekümnendatel aastatel, et põlevkivi on täiesti kasutatav kütusele. Naftaga põlevkivi õieti ei võistelnud, sellepärast et nafta oli igal juhtumil liiga kallis meile ostmiseks ja kui veel korra tagasi pöörduda ajaloo küsimuste juures peab ütlema, et põlevkivi konkurees kõigepealt turbaga oli väga suured vaidlused selle üle, mida hakata kasutama Meie kohaliku kütusena eriti just raudteetranspordis, kas põlevkivi või turvas oli pooldajaid ühe ja teise maavara kasuks. Lõpuks siis, et põlevkivitootjad organiseerisid Tiisuse eksperimendi, et oma kulu ja kirjadega võtsid enda peale palli Tapa raudteelõigu teenindamise kütusega. Ja ühe aasta jooksul Espluateerisid vedureid põlevkiviküttel Tallinn-Tapa lõigul. Selle juures ei ta seda vajalikud põlevkivihoidlad ja tuha kõrvaldamise abinõude. Ja selle tulemusel tõestati siis lõplikult, et põlevkivi on siiski meie tingimustes kõige odavam kasutada raudteetranspordis. Põlevkivi kohta öeldakse selle kohta väga tabavalt, et põlevkivi põleb hästi põletada väga raske. Nii et põlevkivi juures esineb niisugune nähtus, et temal on väga palju lenduvaid aineid ja kui küttekolle ei ole spetsiaalselt kohaldatud põlevkivikütmiseks siis sel juhtumil need lendained tulevad lihtsalt kütteruumi. Et põlevkivitööstus tekkiski õieti sellepärast tiitensiivselt kahekümnendatel aastatel et tol ajal geoloogid ennustasid naftavarude peatset lõppemist. Tänu sellele kukersiit tuleb Eesti põlevkivi omandas väga suure leviku väga suure tähtsuse, kui võimalik nafta asendaja. Nii et nii palju võib ütelda, on põlevkivi, naftaga, öist, et tema tööstuse tekkimine juba ise Davda ammendumise tingitud olnud. Austraalia põlevkivitööstus võttis omal ajal ka malli Eesti põlevkivitööstusest ja tõesti, Eesti põlevkivitööstus on nii palju andnud Austraalia ületi Eestis konstrueeriti. Tunne lahjud, Austraalia põle jõgi ümbertöötamiseks ja muuhulgas üks autoritest tede tunnel. Ahjude projekteerimisel oli praegune Teaduste Akadeemia asepresident Ilmar Öpik kes sel ajal veel üliõpilasena võttis osalises projekteerimise töö eest. Ja kui tal oli kokkupuutumine Austraalia spetsialistidega, kes need tuletasid veel praegugi meele, et nemad on Eesti tehnoloogiat. Austraalia põlevkivi ümbertöötamisel. Nii nagu Agu Aarna oli väga helde, kui oli tarvis kulutada aega või energiat teaduse propageerimisel. Nii oli ta väga kitsi siis, kui juttu tuli tema enda isikust. Tema ühes vähestest intervjuudest saame teada, et ta on harrastanud muusikat, on harrastanud laulmist, suvel on tal autos alati olnud igaks juhuks kaasas katelt väliööbimisjaoks. Sügisel on ta käinud seenemetsas talvel suusatamas. Aga üks intervjuu, mis temaga siiski on tehtud, on siis, kui Agu Aarna sai kuuekümneaastaseks ja siin on üks huvitav lõik, mis ka tänapäeval võib huvi pakkuda. Ta vaidleb vastu, on nendele, kes armastavad pajatada informatsioonitulvas, nagu ta ütleb. Need inimesed väidavad, et informatsioon, teaduslik informatsioon iga 10 või 20 aasta jooksul kahekordistub. Aga ta ütleb ka, et kui palju on selles vahtu selles informatsioonis, mis on teadusega seotud. Ja nüüd tsiteerin. Kui aga võtta kokku fundamentaalavastusi, et näeme, et 18.-st sajandist alates on neid olnud sajandi kohta 60 70, ka meie sajand pole neid rohkem andnud. Niisiis ei kasva teaduse vundamenti nii kiiresti kui temale kogunev vaht. Seal siis intervjuust ajakirjas Horisont, et Agu Aarna 60. sünnipäeval. Aga nüüd me kuuleme veel ühte lõiku, mis on tehtud Vahur Mägi poolt aastal 1985 ja ka siin, räägib Agu Aarna teadusest. Paistab niimoodi, et viimasel ajal kõik aeg liigub selle teadusmahukama tootmise poole. Ja minu arvates üks esimesi samme selliseid teadmismahulise tootmise osas on nimelt põlevkiviõli kahealuseliste fenoolide kasutamise. Nendest väärib erilist tähelepanu just resort siin ja tema tuletsed. Need on niisugused fenoolid, mis on maailmas väga defitsiitsed mida saadakse praegu ainult sünteetilisel teel ja mida kasutatakse väga paljudeks otstarveteks Mehhiko mentide, liimainete, parkainete ja kõikvõimalikud keemiatööstuse saaduste tootmiseks. Meie, põlevkiviõli on üks ainulaade lähteaine selles mõttes, et tema sisaldab neid vaktsiine juba valmis kujul küsimus nende eraldamine sealt ja vot see eraldamine seort küllati, haldusmahukas toiming. Me kuuleme saate lõpus veel ühte helilõiku, kus Agu Aarna puudutab teemat, et mis on alati eestlasi natukene häirinud, natuke mõtlema pannud, kui ratsionaalselt ja kui õiglaselt, et seda Eesti põlevkivi ikka kasutatakse ja kui kauaks neid varusid jätkub. Ka see helilõik pärineb aastast 1985. Agu Aarna töötas siis juba keemia instituudis konsultantprofessorina ja tema surmani oli jäänud neli aastat. Tähelepanu juhtida veel ühele võimalusele praegusel momendil iga tonni kaevandatava põlevkivi kohta kanna bilansist maha kaks tonni põlevkivi, teiste sõnadega, meil läheb kaduma ligi pool põlevkivist, mis me võiksime kate saada. See kadu on ühelt potiidud putkepaake varust, kaost, näiteks põlevkivi kaevandada, bee koguda Altlinnade alt teede alt raudteede alt sinna peatari kuni jääva. Aga peale selle põlevkivi kaevandamise tehnoloogia näeb ette, et jäävad sisse maa alla tervikut, et põlevkivi kaevandamisel kaevanduse lage hoida üleval. Ja vot nende kaevanduse tervikute näol läheb meile kaduma kuni 40 protsenti põlevkivi. Peale selle rikastuskaod ja muud kaod, mis tekivad ka juures, niiet paratamatus on see, et keegi teine osa põlevkivi, mis me toodame, anname bilansist maha. Kui me saaksime nüüd põlevkivi kaevandamise tehnoloogiat tyybol ratsionaliseerida et seda kaevandamise padu vähendada, ütleme poole võrra, siis sel juhtumil meie varud kasvaksid juba päris tuttavalt. Seekordne saade sarjast hääled oli pühendatud keemiateadlasele Agu Aarnale ja lindid valis saatesse Martin veerand.