Eduard Türk, näitleja, lavastaja ja teatrijuht. Tema on see mees, kellest me räägime ja keda me kuuleme tänases saates. Huvitaval kombel muutis asjaolu, 1906. aastal avati Tartus Vanemuise teater. See asjaolu muutis oluliselt ka Eduard Türgi noore mehe eluteed. Ta oli käinud asjaarmastajate teatris, aga kui lavale toodi, siis 13. augustil August Kitzbergi draama tuulte pöörises oli selge, et esietendusele see noormees ei pääse. Piletid olid vahemikus poolteist kuni viis rubla, tema kui notari abi palk aga ainult 10 krooni kuus. Kuid mõni etendus hiljem sai siiski see tuulte pöörises ära nähtud. Mõju aga oli nii suur, et nagu ta ise on kirjutanud, istus ta hommikuni. Toomemäeveerul mõtles nähtu üle järele. Nii suur oli selle etenduse mõju. Ja valmis otsus minna Karl Menningu juurde ennast teatrisse pakkuma. Karl Menning kuulast ära lubas vastata. Paari päeva pärast tuligi vastus. Ehk nagu Menning ise ütles, midagi nagu selles mehes ju oleks. Aga Menning, see Eesti Tri üks alustalasid jättis Eduard Türgile mulje kogu eluks. Me kuuleme nüüd klienti, mis on aastast 1958. Näiteid juhina oli tema varem valinud omale elukutsed pastor ja me. See on väga iseloomustav selles mõttes, et hiljem oma praktilises töös. Kui näidendis esines kirikuõpetaja, siis, Vaigistada realistina iseloomustada nõudis loomulikkust. Kui palju me tookord seda suhteliselt muidugi arenes, pikapeale, aga siis põhinõudmine. Loomulik, lihtne, loomulik proovid olid väga ranged. Täpsel ajal algasid, lõppesid täpsel ajal. Tüki analüüs oli võrdlemisi tugev. Iseloomud olid selgelt joonistatud, Menning oskas eriti hästi näitleja isiklikke omadusi ära kasutada. See oli suur eeldus. Nii osalevad restoranid, sellepärast olli veel suuremalt osandlik, algajad me niikuinii väga karm, võiks öelda, peaaegu türann. Kes mitte, ei solva inimest, vaid selle töö türannia tagatunnet, iga kogu aeg suurt õiglust, suurt otsekohesust suurtelt ainult ühest on innustav, mitte asjast enesest mitte, aga elesiisikut ei surunud peale ei kiitnud kunagi näitlejaid. Kui mõne oma arust õnnestunud osapool siiski pöördus tema poole, no kuidas sul läks, ja siis vaatas ta vihaselt tükk aega otsa ja kui asi oli kuidagi siiski andestanud, siis. Räägitakse Menning ei olevat armastanud näitlejaid, kes tahtsid kollektiivist kõrgemale tõusta. Kindlasti selle tõttu ta saigi. Kui Eduard Türk oli seitsme aastane, pandi ta Väike-Rõngu valla kooli ja ta on seda aega meenutanud ise, nii et see oli üks madalavõitu klassituba, mis üldse koolil kasutada oli. Ja selle kõrval oli sahvri pugerik, kus talvel toidud tihti kivikuvaks külmusid ning piimapudelid purunesid. Me teame ju, et eestlaste toidulaud oli sel ajal kitsi. Leib oli tihti jagalane ja sai oli lastele pidupäeva rõõm. Aga me oleme unustanud, et tihti tüliga kannatada kõige lihtsamat külma. Ja sellest räägime nüüd üks mälestuskild, mille Eduard Türk ise meile esitab. Eskord paukus õues kolmekümnekraadine pakane kui draamastuudio teater pidigi ligitõmbel mängima. Saalis võis olla siiski ainult 15 pügalat alla nulli. Me kavas oli tookord ilmastikule väga sobiv tükk-Jäämererahvas. Etenduse algus hilines tehnilistel põhjustel umbes tund aega, sest tikkis tarvitatavad tanksaapad olid sarv kõvaks külmunud. Kaua aega aurasid Modena ahjupaistel, kui jalga sai tõmmata. Peegleid ei saanud alul üldse kasutada, sest leid kattis härmatis pühid selle küll ära, aga kohe on pind jälle lumine. Väikse plika ahjupaistel seadsime pikapeale siiski stardivalmis. Ennastohverdavad pealtvaatajad, teatrientusiastid istusid saalis kasukatesse, läki läkides kõpsutades jalaga kassaats giid. Kes meist momendiks lavalt vabanes, see käis rauda ahjukest kaisutamas. Miks Bakale tol talvel nii paukus, oli ju üldiselt teada. Keres viibis välismaal, Türk tegi aga kodumaal jäämerel vaevast. Samas Kilingi-Nõmmel oli draamastuudio teatriaukülaliseks üks umbes 80 aastane vaene eideke. Igal meie etendusel oli ta varakult kohal, kuigi tema elukoht asus sealt üle 10 kilomeetri eemal. Ta käis selle maa jalgsi ära, olgu ilm milline tahes. Täpselt peale esimest kella tuli ta meid tervitama ja pileti eest tänama, sest talle oli traditsiooniliselt teatri poolt tasuta aukoht broneeritud. Etenduse lõpul ilmus ta jälle meid kiitma ja tänama ning selleks korraks jumalaga jätma. Minu 50 aastase sünnipäeva puhul tuli ta ka lava taha ning küsis minult eneselt kestel, siis ta lasi, juubel on. Vastasin talle, et mina see juubel olengi. Kaua ja südamlikult surusta, siis minu käpp lastesse isegi paar pisarat telleeriva. Tol õhtul oli see mulle kaunimaks kingituseks. Kord hiljem, kui teabe jälle meid etenduse lõpul oli tänanud, ei lahkunud ta kohe vait, jäi nukralt garderoobi uksel peatuma ning lausus siis lõpuks armsad lapsed. Kui järgmine kord enam ei tule. Siis teadke, et mind enam pole. Ja ta ei tulnudki. Tähendab teda enam polnudki, olgu kodumaa muld tollele kauni hingelisele teatrisõbrale järge. Eduard Türk sündis Rõngus aastal 1888 jaama väga väärtuslikus mälestusteraamat tuss sinilindu püüdmas on ta oma lapsepõlvest kirjutanud, nii et juba järgmisel aastal 89 suri tema isa diisikusse. Küllap põhjustasid seda onni ehitamise raskused, ränk põllutöö ning ka mädasoos tõusvad mürgised aurud sest kevaditi ja sügiseti asusime tihti nagu udukatlas. Ja nüüd siia juurde veel üks teine lõik samast raamatust, kus ta jagab oma mälestusi kooliteest. Ta ütleb, et nende koolis jagati tarkusi osaliselt kepi abil. Nood umbes meetri pikkused ja pöidlajämedust või abinõud jutumärkides varus õpetad suvel lepikust varakult valmis, kooris nad siis korralikult ära ning kuivatas päikese käes painduvaks. Talvel oli nende ladu õpetaja laua kõrval Toriseva oreli otsas. Koolis jagati õpetust nii palju, et eesti keeles kirjutamise ja lugemise sai kuidagimoodi selgeks. Vene keelt ei osanud aga õpetaja korralikult, isegi. Aga nüüd veel üks katkenud näidendist Mauruse kool, mis samuti räägib kooliteest ja koolitööst. Mauruse osas on Eduard Türk ja tema vastasmängijaks on Rein Aren. Kas te olete varem linnas olnud mehi, see on, jumal tänatud. Siis ta veel ei tea, mis linnas võib rahaga peale hakata. Pole veel kiusatust. Vaadake nüüd oma silmaga pealt, mis ma siia kirjutan, viisis. Karteri Jako osti eest ühes koolirahaga 50 rubla sisse plakastat näitas signaal. Lugege nüüd ise ette. Korter ja kunsti eest koos koolirahaga 50 rubla sisse maksnud. Pistke see rubla käsku, sest natuke peab teiesugusel pikal poisil ikka linnas raha ka olevat. Kui vanad jooned? 18 täis haigillussaid, aasta siduberne. Mina olen juba 70 täis. Mul oma jaoks on natuke, mis teil raha, kui palju, kus jäi kasti kasti ja kus Gaston? Võõrastemajas hoterlis minule tull pääst raha hotellis kastist on veel täie raha, mis seal hotellis kasson, äi ei ole täia avaots jälle oma keskviidien kasti kallale kargab ainult paar rubla, olgu, võib ärkapikad. Pidage meeles, mis härra Augustele ütleb, kui kinemisel pole omal kindlalt paika või kui inimene ei oska ise rahaga ümber käia. Stoku tase. Aga mitte rusikaga. Nii et terve maja üles ärkab, sest mis on meil täiesti, ega tegemist, kui raha saab raha. Nii et pidage meeles, südaöösi võib tulla rabauls ei maga kunagi, kui talle tuuakse raha. Kui Balti sinna hotelli karsti jäi viimata, nii hull ei olnud järjest viis koguni 10 rubla sinna. Rääkige tat, härra Mauruse majas peavad kõik yle visata, et räägivad niisugune on selle vaja. Kärg. Isa andis muidugi rohkem kui 20 eksatud. Ei, härra isa andis 20. Seekord ei olnud rohkem võimul, aga teil oli omal ka, kui paljudel oma lehekaali emmele ehkaadil kats veel oma jaoks on teil kotis? Ei ole kand pisutki. Usun-usun tellijad ju nii aus nägu maal on veel au siis maal on meie tulevik. Kas te teate, kes oli Jakobson? Carl Robert? Olete kuulnud ja teatrist ütles, ütles äia, rahvas väidab, langeb ühes talupojaga. Äi, rahvas, Eesti rahvas ja miks? Sellepärast, et talupoegade aus kardab jumalat ja truu oma käisile. Kui saaks kõlkinemised maa levi ja siis. Kas hotelli hotellis ja ka suur, kas kaheksid jõuab ära tuua ju küll. Sisse võtke Lättale kaasa. Sest nimelt on lätlane ja tookasse kastavalt hotellist ära, aga ruttu-ruttu, kontsenter müts pähe, aidake seal pikkalse kastel pakendist ära tuua. Ruttu, sest vanade Liinemisel pole haiga, sest. Raha on seal, hotellis, maksab, ei ole. Aga miks te ei küsi Sarabauguslikest raha, tuleb hotelli küsida? Ka küsida? Siin on teile rubla, hõbedat rohkem ärge makske. Öelge rabavuse käskid rohkem maksta tingiga kah klubis Illusioon, kes ei teisi. Te olete eestlane? Vaadake järele, lätlane Vital liiga palju pakse lasketöid ja kui veel puudus peaks tulema, siis hotell veel see paberi rubla. Andsin. Last jooksevad last, jooksevad kaaseestlane ja lätlane. Plats jooksevad võidu alla. Ta lubas siis temaga siia toodud paugus kätte, härra Paulus oleks kirjutanud raamatusse raga ikka kohe kõige põuga Naiga kes keegi oli, kes lubas, kas sugulane või tuttav mees või naine naine, mis naene lubastele raha ja selle lubadusega tulete härra Mauruse juure kooli. Ütelge nügis, mis teek ära Maurus naisel lubadusega. Millal naise lubadus midagi makstud? Naiste käest tuleb ikka kõik välja võtta, muidu ei saa nende käest midagi, sest lubabaljudseks kõrraks seks kõrraksest täide kar, tahate vajale midagi muud lubada? No mis kaks vana lolli sellel naisel lubadusega teeme, kui meil ei ole raha kas siis sugu jäi? Sa? Viis rubla, ta saatis ta ainult viis rubla ja ta ütles, et teil ei ole raha äkki siia. Teised on laine, kes lubas, rääkige tõtt, ärab aurus, tahab tõtt teada saada. Võtab vana või nooraastat, 45 kuus, kus siis võtad jummala ja meie kaks loll, uskusime vana naist. Vana naist ei tohi kunagi uskuda, mitte kunagi oli abi paar aastat vanem olnud, siis ta oleks rubla saadud. Saime vähemalt selle kätte. Ja siis, et oleks asi kindel. Kirjutamega, Kaberraamatusse ega raamat pole laene raamatel paleta palisinatavatel sisse. Mis asi on, kui valetad raamatusse, siis valetab raamat ka. Mai Niisis kirjutamegi raamatusse Maie käest saadud viis rubla, näete, siin ta seisab. Ja nüüd siis peame aru, kas härra Paurus paneb kooli kinni või astute teie koolist välja, sest arvab August peaks kooli kinni panema. Kui iga poiss ainult viis rubla, kaob grammatiliselt omanetiale. Temal ei ole mitte midagi. Isegi see maja pole mitte tema oma. Aitsioon, härra Mauruse tütre ema, pärandus. Järev aurus polekema hooldajalgi jah, naiste värk. Tütar on rikas, aga isa vaene, maksab tütrele möirips taadi võlgu. Noh, ega minu tütar jätaks linde kalminu poisse hädas, sest tema on Nooaar. Noores südamega. No ja nüüd siis elame oma lastega ära Paursemad noore tütre ja tema vanatädiga ja käia oma vana Maiega. Aga miks siis raha ei anna? Isal ei ole, kuidas? Le raamatus seisab, isal on suur talu, aga see ei tee ju midagi sisse, obist jutt. Nüüd on need suur talu õige midagi sisse, halvad aastad ja vanemad õed läksid mehele, sälleneb laes, et nemad ka igal pool risti jalus, vanem vend võeti kroonu. Mina tulin siia, kodus on olnud vanaisa ja ema, väiksed õed, vennad, see oli see asi. Siis tütrete mehele, poeg, vaalu kodus, väikesed õed-vennad. Pike õde läks mehele kaks, kaks. Nii et kodust siis loota ei ole. Praegu mitte. Aga kui suveni kuidagi läbi saaks, siis läheks, teeniks suvel veel palju haiga, selleks kulub palju raha. Väga palju hurra. Aga mis oleks, kui te mind aitaksite kastaks selle kapsleid äri sel lätlase asemele. Aga siiski avatel kerged jalad ja kerge uni olema, sest muidu ei kuule, kui öösel uksekell kõliseb, sest härra Mauruse maja uksel pole nii palju, vaid vaid, et kõikol vestled ja õpilased sisse pääsevad. Öösel tulevad. Leiad seda kohvlederi, seda lätlast pole meil enam tarvis, ta ongi juba kolm aastat siin olnud, aga edasi jõua, no mingu sinna, kus ta edasi jõuab ja me katsume avad jõuga läbi ajada ilma läklasta. Richard Barrett. Ja, aga kas ma siis klassika saad klass iko? Kuulge orsi Silva klassik. Klassika ainult mõnikord, kui on midagi hädasti vaja või kusagil joosta, vaid sisse ei saa, siis peate kaabiksolva probalbergil leiba lõikamas ja lauda katmas, sest Palainemine üksi ei jõua. Aga asi see eestuba siin ei toi kuidagi tühi olla, sest ikka võib keegi tulla, keegi tuleb ja küsib ära Mauruse järele. Ja mind ei ole kodus, siis võtate täie vastu, olete minu asemel, räägite temaga ja. Aga kui tuleb see ühes silmaga või see rõugearmiline, siis ei ole härra Paulus kunagi kodus paistate laps välja. Ta ei ole veel koju tullut küsivat, millal tuleb? Ei tea. Avatus on väga palju tekkeks ja sesse ühe silmaga taha paljud raha ja see rõugearmiline see tahab. Kaalud raha olevat olnud niisugused hullud inimesed, nemad tahavad härra Mauruse käest raha. Lindistus pärineb aastast 1958, niisiis oli Eduard Türk sel aastal juba 70 aastane. Aga mis üldse mahub ühe näitleja ühe teatrimehe sünni ja surma vahele. Ta alustas teatritööd aastal 1905, siis küll harrastaja teatris 1907 läks Vanemuisesse ja oli seal kui kolm perioodi. Kolm perioodi oli ta ka Tallinnas Draamateatris, lisaks veel Endla ja Estonia teater. Aastal 1924 käis ta õppereisil Berliinis. Aga 41.-st kuni 43. aastani oli saksa okupatsiooni ajal vangistatud. Niisugune oli siis ühe mehega teatritee lühidalt võetuna. Eduard Türk suri aastal 1966. Aastal 61 suri ja ka Soomes üks veelgi kuulsam eesti näitleja Eduard Türk meenutab, et kui ta 1910. aastal oli juba kolm aastat Vanemuises töötanud, britis Karl Menning seal aastase katseajaga ja ilma palgata tööle ühe kujeda neiu Valgast. See neiu oli vaid kaheksateistaastane ja väga ebakindel. Ja kui siis 1963. aastal julgeti selle näitleja mälestusõhtut Eestis pidada võta nimelt liina Reimanist, siis meenutab oma esimest kohtumist sealt Eduard Türk. Esimene mulje temast oli kanis imelik, ta oli kuidagi kohmakas. Ta oli küll pikka kasvu, kuid hääl alles õige pisike, assiivutsuv hingamise tehnika all. S-tähte eriti vigane, kuidagi sisisid. Kuid juba esimestel tööpäevadel võis märgata, millise usu andumus ja osa kaardiga ta töö Jouraažis. Osa raamatut hoidis proovide vaheajal fabriid labast istusi jälgistesteeterdamis vaid teiste veel mängu ja oli ka tõepoolest aeg, kus võis õppida. Sel ajal oli Hanantlis oma hiilguse tipul tema pulgaadile temperament ja loomulikud eeldused näitlejaks saamiseks. Need andsid kiiresti tagajärgi talvist, grilli kiiremini meie Eesti näitlejatest jõudnud suurde suurde tulemusteni, kuid hiljem tuli temal langus. Seetõttu ta iseenese kallal ei töötanud. Linna Reemalaga töötas pidevalt pidevalt enese kallal ja jõudis suure kunsti meisterlikult. Alt Leesi endaga kustus pikapeale, sest teater läks edasi veidi kasus järjest raskemate ülesannete kallale ja Alt Leisse ei suutnud enam ajaga kaasa minna. Tila räimani esimesest osast prantsuse kerges sadelevas komöödias Tsiprienn te kuulsite juba ja selle tagajärgedest ka. Järgmine ülesanne oli tal. Üks kohmakas inglise tüdruk, naiivne, kõrvuni armunud. See oli viljarongašeuroomi komöödias, mis hops. Menning nähes selle tütarlapse suurt voodia püüdlikkust käitus temaga väga sõbralikud ja võiks öelda, koguni isalikult, kuna ta testimast isegi vanematele kiitavastelli tihti väga karm ja nõudlik. See oli ka üsna õige taktika, sest järsu ja karmi käitumisega oleks ta selle kohmaka tütarlapse hoopis ära ehmatanud. Kuid kogu aeg juhtis ta tähelepanu tema liikumisi puudistele ja tema hääldamisele ja halvale diktsioonile. No see andis ka mõningaid tagajärgi. Meie koomilisi stseenid, mina mängisin nüüd või tema südamemurdja koormaga inglise tendid. Meie stseenid sünnitas publikule juba päris muhedat nalja. Järgmine ülesanne oli Liina Reimanil. Sellega valmistati juba väikese üllatuse, see oli kevade hooaja lõpul veel perekonnaõhtule kanti ette üks tühine kerge komöödia sellakasse. Menning valis kaunis kerge kava, et perekonnaliikmeid seltsi liikmeid rahuldavat Liina Reiman tuli seal mängida õige koomakat, maa tütarlast tükkis toimuvad igasugused sekeldused, igasugused sassiminekut ja äpardused. Pooljuhuslikult satub see tütarlaps selle virvarri hulka, kui temalt osa Kaaja kohaselt küsitakse, kes te olete vastata? Ma olen hiina pääsuke. Kõik pahvatas, mis ümberringi naerma. See oli niisuguse sihiga otsekohese lihtsa peeglisse ka öeldud. See otse üllatas, see oli ka osa kohane, see oli ka tema tookordse olemuse kohale. Sellega on osa õieti lood. Eesti teatrilugu tunneb paremaid näitlejaid kui Eduard Türk ja tunneb ka paremaid lavastajaid kui Eduard Türk. Kuid on üks asi, mida temalt mingil juhul võtta ei saa. See lihtsalt ei ole võimalik. Kui hakkas lähenema 1923. aasta üldlaulupidu, tekkis Eduard Türgil mõte teha ka vabaõhuetendusi teatrietendusi. Ta teadis, et kolme päeva jooksul on Tallinnas kohal väga palju rahvast ja ta mõtles ära kasutada laululava pärast seda, kui lauljad on sealt lahkunud. Ja nii ta plaanitseski kolmeks õhtuks etenduse. Rein Sepp sai pealavastajaks. Temaga oli meie mõistetest siis peaideoloog. Esimesel õhtul küll vihm rikkus plaanid, etendust tuli edasi lükata Ta, kuid kokkuvõttes läks asi siiski korda ja see on üks oluline tähis eesti teatriloos. Niisugune SAISis saade Eduard Türgist näitlejast teatrijuhist ja lavastajast. See oli saade sarjast hääled ja saate pani kokku Martin piiranud.