Tere õhtust. Nüüd algab näitleja tund saade, kus näitleja tuleb stuudiosse kaasas enda valitud kirjanduslikud palad, mida ta tahab meiega jagada. Täna on siin Aarne Üksküla. Ta loeb meile luulet ja proosat. Vahepeal ajame mõne sõna juttu. Neid saateosi eraldab ja ühendab muusikapill on kitarr ja mängib Heikki Mätlik. Nii soovis Aarne Üksküla. Ta arvas, et just see muusika toetab täna tema sõna. Ja kõigepealt avab Aarne Üksküla, Ameerika luuletaja Robert Frosti luule. Kagunõlvakul nii kõrgel maast, kus mullapinda ainult raas. Mu isal, et äärde rajas piirdeaia, tegi sinna maja hoolt, kandis heina kasvu eest ja hoidis perel hinge sees. Kõik kokku poisse, tüdrukuid meil oli tervelt tosin suid. Metrall tõi rõõmumägi teile. Nüüd ununud on me nimed seal, meie tüdrukud kah muutum dialt. Mäel, mis meid poetas oma sülest. Uus mets, nüüd kasvanud on üles, käin koplit koristamas, kevadel. Ma lähen riisun kuivad lehed maast. Ja vaatan, vesi selgib, hajub, saast. Kui tüdinen metsast inimesi taas, siis tahan näha ning ma sammud sean jalale, kus kari välja peal. Kui olen küllalt küla vaadanud, kingul end pööratavaid, tarvitseb ja kahe kuis päike helgib üle taevalae. Ja nende pesa nii kaugele, kui jõudsin mööda metsaäärt, ma läksin siit ja oli rajal kõik vait, kui äkki kastmislõõtsus varre najal. Ma kuulsin sinu häält. Säravaidled, see polnud nii. Ehk lill su aknalt sõna tuua sai. Sa meenuta, mis Sõmmi sa saatsid? Eks ütle, mida kuulsid oma meelest. Lõin lendu lillelt mesilase õitses, niit ei murda raatsinud ühtki õidki säält. Kuid lille puudutades kuulsin, saatsid teele. Mis sõna oli see ehk nimepidi hüüd. Või mulle niit just nagu kätte tõi, su kutse tulenud. Nii mõelda, võisin öelda küll leiulenud. Tulin nüüd veab pilved atule tormiil d kogu päeva on tühi ja veerema uhutud liiv sealt kabjajäljed püsib. Vihm peletab võitelt mesilinnud, ei värvide lõõmast kasu. Arm, tule kaugusse, ava rinnu ja raius mu kõrval asu. Enam linnud siin juttu vesta ja metsariik vaikib leinas. On kevad möödunudega kestatants haldjatel kasteheinas. Nii laulu helin, onlatvadest kadunud kui tuulde pudenenud roos. Veeniredest nõrguvaid, metsaradu arm, tule käime koos. Meid puhang kärsitult kihutab totaka ta kohas mattume, hääl vee-Virru vahuselt keerutab lakka tuul, rapsipsu, kleidiäärt. Mis sellest, et kaugele läände minna ei, saame kuivijalu. Kuldvits las olla prossiksu rinnal, kui läbime haljast salu. Ses tormis, kui kannaksid merevood eel jääaja kajastust, kui merekarpe laine tooks eostaimede ajastust. Ja näib, nagu oleksid toonud need rajud Melinda armastus taas. Sa tule ja ole mu kallike, sajus, kui tuhiseb torm, ülema. Ma õue läksin kahe vihma vahel ja silmitsesid Öödmis hämar Mae. Kuu pilve varjust paistis kerges udus ta kalju ümberkiirte võrku kudus just nagu tastri oleks suunanud sinna ning ära mõõtnud viimseni ta pinna. Ja kalju seisis ümber kuus õõrvalev. Subale, et eks see roos Oleroos jaan olnudki roos. Nüüd aga seisab loodusloos, et ka õunapuu on roos pirnipuuga üheskoos koht, ploomipuu ligi, ehk roosisoos. Tont teab, mis ses loos veel järgnevalt selgub, on roos. Sina teadvegi, oled roos. Kuid alati olnud Saroos. Kui kaski õõtsumas, näen kerges tuules. Teist liiki Tõmumate puude taustal näib, nagu mõni poiss neid kiigutaks. Kuid kiigutusi painuta neid looka, nii nagu torm. Ja kui siis tõuseb tuul, jääkirme, oksad, õudsel kõlisevad ja sätendavad nagu õrn glasuur. Keskpäeva päike sulatab kristalsed jää, purikaid ja lumekoorikule nad klirlased ei kukuvad, kui klaasikillud. Just nagu oleks ülal purunenud võlv, ümmargune taevakene, pelise jää, Kased maanilooka kallutab. Nad küll ei murdu. Aga kui nad kaua on? Ent tahtsin öelda, et kui karmid jää lumetormi kohta tunnistada siis paremkaski mõni külapoiss võiks painutada, kui ta karja hoiab. Maapoiss, kes linlaslikult pesapalli ei mängi, vaid kes ise välja mõtleb, kõikuma mängud üksi aega veetes. Ükshaaval alistab ta kodukased neid nõtkutades maha nõnda kaua, kui nendest jäikus kangus kaob ja ükski ei jää neist talle kättesaamatuks. Ta selgeks õppinud on selle kunstikuist nõnda laskuda, dotse juurelt ei kuulduks tüvi tasakaalu hoida, ta oskab ronides nii osavalt puulatva nagu jooki valada võid, kruusid riiki täise kuhjagagi. Siis jalad eesta, laskub vuhinal kuus puuga kaares läbi õhu alla. Nii poisi ajas maga, selge, liikusin. Ja unistan. Kui väsinud mõtlemast ja elu tundub just nagu rajatu ja tume laas kus härmalõngad kõditavat palet ning põsed ühetavad oksalöögist silm osatatult jookseb. Et maailmas tahaksin siis lahkuda, teist korda tulla, alustada taas ninud saatusel kumist ku vääralt. Ärgu vaid osa soovist täites. Keel, kui tulla mul tagasi. Mu armsaim paik on, ma ei mujal kusagil saa olla parem. Ma tahaksin taas Kasel õõtsuda ja valge tüve musti oksi mööda maast tõusta pilvedeni kuni puupead langetab ja toob mind jälle alla. Tean halvemat kui gasell kiikumist. Aarne Üksküla, Eesti NSV teeneline kunstnik. Õppis Tallinna seitsmendas keskkoolis viiekümnendatel aastatel ja mina õppisin ka selles samas koolis paar klassi allpool ja meile keskkooli tüdrukutele oli väga põnev vaadata alati koolipidudel ja puhkeõhtutel, kui Aarne Üksküla astus ette tavaliselt ta teadvustas meie koolipidudel numbreid, aga alati ta esines ka ise. Ja kas sul on endal meeles oma nii-öelda leivanumber, mida sa alati lugesid? Ei ole? Ei ole? On küll, see oli Krallovi laegas. Tuleb meelde. Nojah, ju ta tuleb selles mõttes, et seda ma lugesin ka teatrikooli sisse astudes. Seda ma mäletan küll, aga et ma seda juba kooliajal lugesin, see vul praegu äkki meelde ei tulnud. Ma vaatasin, kui sa siin stuudios lugesid ja ei suutnud paigal hoida oma käsi, vaata mõni näitleja loeb nii et mikrofoni, et ta üldse ei liiguta. Aga sina tegid kätega mingeid liigutusi kogu aeg ja siis mul tuli meelde, kuidas seda laegast lugedes alati ühtemoodi valitsus, žestid sealjuures väga head meie meelest muidugi, aga võib-olla nüüd kõrvalt võiks öelda, et see oli siis aga Stamplik. No asume siis laegast avama. Kas. Ise oled kasega kiikunud. Aga nii teatmeteose andmete järgi oled läbinisti linnapoiss. Valik Robert Frosti luuletusi, mis nüüd saate alguseks, milles olid valinud, oli nii sügavalt maa ja, ja mullapuude ja lillede lähedane ja nendele vastu tundev, et tahaks küsida, miks patsid Frosti ja üldse kaks raamatut tõid kaasa näitleja tungijaid nendest lugeda. Mõlemad tõlketeosed mõlemad ilmunud juba hulk aastaid tagasi, kas siis midagi uuemat ei ahvatlenud. Käiguhoovi, ning kui Robert Frost maalähedased ja mulle lähedased autorid. Ja ma mõtlesin, et täna võiks tõesti lugeda neid, kuna nad puudutavad seda, millest. Ma tunnen end väga vähe, viimasel osa saavat. Ja lausa ootan seda aega. Millal ma saan rohkem olla looduses ema. Ja nüüd, kui sa mind palusid siia tulla, siis tuli ta mulle meelde. Aga ei, kohoolise arvuka mõtleja raamat, mida malan ta seal loeb ja hea meelega. Aga niisuguseid õhtuid siiski mingil määral tehakse, tehakse Kirjanike Majas, tehakse raamatukogudes. Näitlejad käivad koolides esinemas kirjanduskavadega ja sina oled üks mehi, keda sinna sageli kutsutakse ja eks siis ole tavaliselt niimoodi, et selle asja kokkuseadja, koostaja või kavandaja palub näitleja lugema ja annab talle tekstid, mida tal tuleb lugeda. Kas annab tekstid või annab teema? Seal on tegemist siis ikka mitmete tekstidega, tähendab, kas ühe autori, mitmete luuletustega või mitme autori enamasti mitme autori luuletustega. Aga mõnda sellist, kus loetakse ühte raamatut Sellest mulle nii armsast raamatust Hauka, mõtle. Nii, aga enne, nüid kui sa hakkad sellest lugema oma valitud kohti räägi natuke gene oma raamaturiiulist üldse, tähendab kui me ta siia kujutaksime. On sul seal süsteem, on sul seal oma lemmikpaigad, on sul seal niisugused raamatud, mis on suurest kasutamisest kuluma hakkavad ja? Võib-olla see on ka mingi lapsepõlve esimesena loetud raamat või mingisugune mõju või ei tea, kuidas see verre. Eks see kuskil see maa ja rahvas, nii nagu ma neist raamatutest teda näen kohtal sümpaatsed või lähedased, ise olen möll tekkinud kuskil kaugete esivanemate kaudu, nägi sealt mogeenides. Kunsta bülkanen, kummardus sambla mätta poole, väänasin põlvili, laskus seejärel käpuli, juba oligi sirakil maas. Siis nägi ta pohlalehel rohelise vöödilist ussikest maamõõtjat. Ussike kõigutas pead. Konsta püüdis ära arvata, mis on ussil mõttes. Küllap ta midagi ikka on vist taga ajamas. Tähendab teine poiss või tüdruk na aruka näoga. Aga mis on maamõõtja loomulik tähtsuse aste maailmasüsteemis, mis on tal siin tegemist? Mistap peaks jahtima säärases varvikus. Ei ole vaja siia igasuguseid luurajaid on juba parajal määral neid hiilijaid, rändhiired, kirbud, varesed, krokodillid ja kõige demonse ussike. Kas see nüüd arengut palju edasi? Kui see juubeli suvise päeva männikus ringi kargab peaks selle üle nagu rõõmus olema ja naeru kõhistama ei ole meiesuguse seisukord nii kindla põhja peale tasuks vaeva tõugu pojale tähelepanu raisata. Kui meiesugune lahendaks iga limuka mõistatuse, siis jääksid suuremad asjad varju. Arvatavasti Untous mingit asja ajamas. Kas ta hingab? Ei tema lähe küll kellelegi oma plaanidest rääkima, niisama vahib vaid rohumättaid ja risuhunnikuid. Ta mõõdab, kas üks mustikaleht on veidi pikem kui teine? Kes teab, ehk on neid hiiliaid saadetud siia väiksemateks mõõtmisülesanneteks otse peastaabist sest inimene ei jõua ju igale poole. Võib-olla on tõuguld täpsem silm niisuguse nokitsemise töö pääle. Ja nõnda see kindlasti ongi. Aga kas asi tuleb sinnapaika jätta? Ei, kui on tahtmine ussikese vastu aus olla, sest ussike on paljude elukate ja tiiva lehvitajate maiusroog, seda justament, seda tuleb ilma eeltingimusteta arvesse võtta, muidu ei jõuab põhitõeni. Üldiselt ei võta isegi mitte erakonna sekretärid asju tarvilikul määral arvesse. Kuigi maamunal on kõvasti oma miljon isesugust tarkust tuleks koostada nimekiri nende tarkuste omavahelisest tähtsuse järjekorrast. Alles siis hakkaks õnn naeratama nii paljude rahvaste valitsusorganitele, muidu aga kobatakse ringi nõgimustas öös ja mis inimese valitsusorgan peaks küll olema. Nii mõnigi tihane sööks tõugu hea meelega ära ja pasknäär ka. Sellega katkes sedakorda metsafilosoofi mõttejooks ja ta jäi tukkuma. Õhtupoolikul teele hammuka hoole tundis pilkane nende iseäralikku rahu, kuna ta oli kindel, et suured mõtted ootasid väljapääsu tema peakulust. Need mornitsesid seal nagu äikesepilved ja rõhusid meeleolu madalaks. Just nüüd pidi ta saama rahus mõtteid mõlgutada. Aga kus sa saad rahu, eided karjuvad päikesetõusust peale ja ka tööd tuleb teha. Ja siin laane padrikute sul nii kitsas ja lämmatav. Kui oleks suur järveseljandik, siis küüniks pilk kaugemale ja pähe võiks lüüa sinine mõõte. Siin on need nagu hallitanud lehmapiim. Lehmapiimakarva mõtte jätab ta küll poole peale, seonnid hülgas ka tänane päev oli läinud kägu raisku, korralikult ei saanud arutuse alla võtta midagi muud peale maamõõtja kuid see oli ainult roheline, mõtte roheline nagu roiskunud haugi purikas rannakividel. Kõige parem tema meelest on sinine mõte või säärane nagu taevas kõrvetava pakase ajal ei punane ega kollane. Või siis niisugune nagu samagonni viin uskes klaaspudelis, millel on peal vana konjakipudeli kork. Kuid sihukesi mõtteid tabab nendesugune nii haru rohe. Konsta tõlkasel oli aega mõtelda. Kas niisugust rahulikku mõtlemisaega, võib-olla ka näitlejal, millal sinul on niisugune aeg, et päris üksi ja päris rahulikult mõtteid heietada ja mis värvi need siis enamasti kipuvad olema? Teatrivärvi, sest et eks mulle meeldibki. Töö rolli kallal just sellisel vaiksel viisil üksipäini olles nagu tekstiraamatut ei tahagi kätte, sel puhul Mitmetes olukordades, mida isegi näitemängus ei ole lihtsalt nii vaikselt omaette ja nii seal vist sünnib kõige paremini. Aga see peab siis olema. Kas teisi tohib lähedal olla, kas peab olema omaette kabinet või? Ta ei ole võimalik, kabinet ei ole, teised võivad ka lähedal olla, aga noh tavaliselt mulle meeldib päris üksi olla, ikat, kedagi juures ei ole, siis ta siis hakkab see kujutluspilt ja fantaasia tööle paremini. Miski ei sega. Hea oleks, kui saaks väljas kuskil metsas või. Aga no aga niisugust kohta ikka leiab, kus vaikselt istun teda ja, ja rolliga. Aga ütle, millal sa viimati niimoodi kuskil murul või samblal sülitasid taevasse vahtisid. On juba. Ja seal on tore, seal on palju lapsi, mis vahva neil on seal tore olla, siis on mul ka tore. Ja see on selline lage paik, ta ei ole millegagi piiratud, ühel pool meri, mets ümberringi. Teiselt poolt piirab maantee jälle mets. Teisi maju seal väga palju läheduses ei ole. Selles mõttes on see hea koht. Neid on niisugune kevadine aeg, et liiguvad kogu aeg, nii et noh, tuleb suvi ja küll siis on hea ja küll siis saab ja jõuab. Aga kui võtaks õige, on sul niisugune märkmike põuetaskus, kus sul nädala jagu plaanid on sisse märgitud, mismoodi sinu aprillikuu neid välja näeb? Tädi Maali märkmikus võib-olla kõik ei olegi, tähendab, seal on proovid iga päev. Telelavastus on teoksil kaks tükki, õieti ühes, väiksem, teises suurem null. Siis kui mõni lõunavaheaeg veel vabaks jääb, siis ma pean kord või paar nädalas ka. Aga uuel alal selles mõttes, et estraadi Jah, olen teinud kunagi noorest peast, ekskeskkoolis sai Tõnu haavaga ka, nagu sa mäletad Stalini tehtud. Seda saatusel arvati olevat. Eks ma ikka komöödiate meeleldi olen mänginud, aga estraadi ei ole teinud, tegelikult pakkumine meeldis. Kuigi materjali esialgu võib-olla ei ole nii tugev, aga kordussaade kord kuus järgmised materjale tehku paremat huvitavamat, seda tasuks katsetada. Proovida uuesti juba veel Vanemuise. Sul on Kirjanike majaga ka hea tihe suhe, sinna palutakse sind ka alailma, mida viimasel ajal seal oled lugenud ja teinud. Viimane oli seal oli Tuglase juubeli puhul Johan Saare koostatud ka kolmekesi tegime Tõnu Raivo trassiga ja ole hallaga. Järgmine Vistan Alveri. Õhtu tulemas. Ja oled lugenud ka naisluuletajate loomingut? Mustamäe kolmandas haruraamatukogus paluti, pakuti mulle välja teema naine põhises poeesia naisest no midagi ma seal välja mõtlesin, lugesin seal ka naisluuletajat. Alveri teema ja ise ise koostasin muidugi, klaverit meeldib mulle alati väga lugeda, Alverid, meesterahvas ka väga vabalt lugeda, aga ma proovisin ka seal Viivi Luike kaima Julbrit. Kas sa praegu suudaksid järjest öelda, missugused rollid sul no mängukavas on? Jah, praegusel hetkel seisuga siis aprill 1986 Ja vanalinna stuudiost tuuleil kõige värskem roll ongi. Kolhoosi esimees Jeremy sfäärini seoses teisele tööle minekuga. Ja veel üks roll on, mida me teeme Reinaleniga kahekesi ja ta, ma õppisin hiljem juurde. Matvei reameestes, mida vahetevahel ka on tulnud mul mängida. Ära lepi kõik aias, kõik aias, jah, pidi olema veel seal kvartali lüks etendusega Draamateatri repertuaariplaan muutus. Ma ei saanud sõita, aga üldiselt on nagu vist enam ei suutnud seda ei mängitud, on ka palju mängitud, kangesti. Neid on tulemas siis Vargamäe Andres. Ta on niisugune ootamatu ülesanne, eks näis. Mis saatanat ei oskanud arvata, et ma peaksin elus üldse kunagi Vargamäe Andrest just mängima. Kui vargamäärastest, keda seal Ja ma kujutan ette, et võib-olla pea arutu ekspromt aga oleks meelsamini võib-olla proovinud või kujutasin ette, et võiks proovida, aga Andrest ma nagu ei mõelnud. Kas ise siis näed ennast kõrvalt nii et, et riukalik ja niisugune Pearu oleks sellel veel vähem teha, kui see. Nojah, võib teha, teinud kuidagi kuidagi niukseid vigurrolle ju küll rohkem ja ja meeldibki teha, aga no lihtsalt asi on selles, ma ei ütle, et ma nüüd pea rutt oleks võib-olla tahtnudki või, või soovinud mängida, aga ma mõtlesin, et kui sealt siis võib-olla noh, võib-olla pealt, aga Andrese peale mitte kunagi ei ole mõelnud. Eks ma nüüd siis jälle mõtlen ma nagu ei ole, kujutavad ette, pea arvestama, näinud mitmeid Eesti laval. Ja ma olen kindel, et praegu Jüri Krjukov tuleb ka päris huvitav, Pearu kindlasti jaa, aga Andres, tulen ma nagu põhiliselt Ratassepale entoni silme ees, et ma ei oskagi seast ennast lahti kiskuda. Praegu. Te kuulete näitleja tundi, stuudios on Aarne Üksküla ja me arvame, et nüüd selles õhtuvaikuses sobiks veel mõni minut viibida Veiko hoovise loodud metsafilosoofi konsta pilkases seltsis. Konsta bülkanen vantsis omas taktis mis ei näinud just uljas välja, kuid oli küllaltki jõudus. Tee viis Ülle kirevate karusamblavaipade üle soogailudega kaetud rabade ja vaevakaseväljade. Parema meelega traavis ta siiski pikki kõmisevaid kanarbiku seljandikke veeres pluusi hõlmadel lehvides mööda männimetsa käes pajupuust kepp. Vastu tuli määratu laisoo ja selle kaenlast posttaeva poole tuusa ilmeline mägi. See mägi äratas pilkases tuttuudishimu. Veel põletavam kihk süttis ta südames, kui talle hakkas silma hiiglaslik männi kuivakas mäeveeru all. Nänni. Latt kerkis kõrgele kuuse, võrrade ja selle hallikad oksad joonistusid kohmakalt kaljurõnga tagapõhjale. Konsta tee viis õigupoolest kilomeetri võrra tollest kahvatu hallist mäekollist mööda kuid tema jalad kippusid vägisi pöörduma paremale. Diaagastu põlismänd peaks seest õõnes olema, arutas vana mees. Mis oleks, kui võtaks kord ette, mida süda mitmel korral himustanud. Aga kas ühendaks seda, kas oleks julgust? Ei ole ju kedagi siin vahtimas. Sellest tuleks suur käänaks sisse ei lähe. Või kui siiski läheksin, oleks ju tore kord elus sedagi proovida ja tagantjärele oleks mõnus meelde tuletada. Sellest hoolimata asus ta kõmpima esialgses suunas, kusjuures selja taga loojub päike, pikendase suurendas tema varju. Aga kuidas ta Kabüüdis oma teerajal püsida, ikkagi sikutas mingi närv, tema jalapöiad viltu männipoole. See on märgiks, et male n männi juurde ütles konsta. Taastus kaunist toekate sammudega, mäekünka poole. Jõudnud männi kuivaka juurde, märkastasele haruldaselt laia puusalise olevat tempel kirvega koputades kostis õõnesheli. Kuidas sihuke ürgne õõs puupüsti seisab souli mõistatus. Kui Havucao mõtleja oli kartlikult ümber vaadanud, hakkas ta kuivaka tüve augu kur raiuma. Ta raius sinna suure mulgu. Võtnud koti seljast, läks ta läbi augu männipuu sisse sest kogu oma eluaja oli tal tahtmine olnud korraks männi sees võõrsil käia. Talle oli tundunud, et seal võiks päris kodune olla. Ja maailmas ei või kuigi palju mehi olla, kes on õndsas puus käinud. Aga nüüd siis tehakse, seeläbi proovitakse seegi kongi järele, mis kodukäija seal ülemise korra peal krabistab. Viimaks ometi seisis ta nüüd paljude aastate pärast õndsas püstijalal püsivas männi kuivakas. Seal oli pisut hämaravõitu, kuigi ülevalt arvututest rähniaukudest tuli valgust. Õrn tuul kiigutas mändi Tänaksus ja õõnsuses kostis igavene mühin. Lõhnas tõrvase ja pehkinud puu järele. Õndsuse seinad olid linnusõnnikust kirju. Seal oli kitsas, ehkki puu oli tõepoolest võimas. Konsta vaatas toru mööda ülespoole, sinna, kus õõnsus ahenese kadus pimedusse. Kuskil üleval oli rähni pesa, rähnipojad tiksutasid nagu sekundi kell. Niimoodi näebki siin välja Küllonni sääralikkurgas, seda ta on imetlaskonsta. Ja siin on siis nende korter neil kirju mustadel, rähnidel, tehastel ja ö kullidel ja kärp loomadel. Ja kes nad kõik on? Oi, heldene aeg, on see alles torn? Tõepoolest kummaline koht ei oleks uskunud, kuidagi ei oleks. Ja piiluvad need linnulapsukesed maailma ja ema toob toidupoolist, oi imet. Ja on tubli kord. Lihtsalt mõnus. Mismoodi see elu siin passiks, kui ma oleksin rähk? Siin ma küll elaksin, sun rähnile nagu loodud, seda taol. Siin taas uus, igatahes sees ära käia. Mul pole enne olnudki selget pilti jalal seisvast männi kuivakast. Kui oleksin teadnud, oleksin ammugi ära käinud. Küll see loodus on ikka salapärane. Palju Kell võiks olla. Peaks ehk juba minema hakkama. Ta tegi katset kella vaadata, kuid puu sees oli liiga kitsas. Siis puges ta tagurpidi välja samblale ja nägi pilku kellale, heitis, et seal 10 saamas. Ta otsustas kohvi keeta ja tee moonagi võtta. Tegi männi laastudeste risust tule üles ja tõi mäe alt lättest vett oodates vee keemahakkamist, põgista silmadega suurt mändi ja selle tüves olevaid auke. Siis ta seier lüpsis musta kohvi peale, suitsetas ära piibutäie tubakat ja asus ida poole teele. Aarne Üksküla on meie Üks tuntumaid luule, tõlgitsejaid, alati armastatud lugeja, ükskõik kas repertuaaris on siis oma Eesti tänapäeva luuletajate looming või kauge klassika. Aga tänasesse näitleja tundi võttis ta kaasa Robert Frosti, Ameerika luuletaja luuletused. Pealkiri on, mida ütleb 50. Kui olin noor, sain õppust, kulub vält, et mu tulisust see jahutavat näis jäik, tundus vana vorm. Kuid ajapikku kool õpetas mind mõistma minevikku. Nüüd olles vana, õpin noorte käest, et halli päisena veel uutma näeks. Taas tunnen huvikooli, poisiliku ja noorteringis õppinud tulevik. Kes on Frosti tõlkinud, muide ma olen kuulnud kusagilt, et sa oled kuidagi hobi korras, katsetanud ise luuletusi, tõlkide vastab see tõele. Tähendab, see peab ikka sulle mingisugust rõõmu pakkuma, et seda niimoodi. Seda on väga huvitav, mulle meeldib küll seda teha. Sa oled teinud kaniseid kirjandusõhtuid, kus sul on kõrval toeks muusikud kellega sul on koostaja sobinud. Tul õhtu raamatukogus ja temaga kuidagi väga ilusti klappis see asi, kuigi me saime kokku kui viimasel minutil ja leppisime lõplikult kokku, ta teadis enam-vähem, mida ma loen, aga aga viimasel minutil nagu veel, vaatasime selle üle, aga selles väikses intiimses ruumis tema aegselt mängis kitarri, mina lugesin pooleldi mängis minule alla ja vahele ja ja kuidagi nagu minule tundus küll, et see Lund sajab kevadel nii soojale maapinnale, et lumiseks ei teemaad räitsakad vaid märjaks. Sajul nad maad puudutades kohe hajuvad. Ei jänest jälgegi, nad kaovad nii, kus saadaks maa nad tagasi. Öö jooksul siiski lumi mullal tardub ja maapind siin-seal triibu kaudu. On vahel hommikul kõik lumme maetud ja rohi nagu vajutisest kaetud puuoksad maani lookas lume all, nii nagu ümarvili lumepall on avaneva õiepunga pääl. Tee üksi mudaseks ja mustaks jääb justnagu mingit soojust, seesmist tulda uhkaks tõtajate tallatult. Just kevadel on rohkem siinne pind kui ükski paik täis neid, kel laulda ind. Kuldnokkrästas Västrik lepalind Hatsoni lahe poole, mõnd viib reis mõnd põhjast lõuna suunda hoopis teist. Ja peatuma siin vähed jäävad meist. Nad teadagi, mis lumest pidasid, ei põllul mööda, külviridasid nüüd käia saanud, nad väsitas neid, lend ei pakkunud puhkepaika puud täis lund. Ei kuskil linnud laskuda Sand alla tee. Aga siiski oli neile valla. Nii teest sai tuhandeile eluase, kes seltsis rändasid, kui sugulased, parv parvelt linde kogunes nii palju, et katsiteet kui säppar, lained, kalju ma enda eest neid lendu ajasin, sest teed ma nagu nemad, vajasin nad oma õigust kohe, nõudsid taga ja vaidlesid see üle sädinaga. Lind, kuna ajasin tähmi täis, eest lendas, põrkas aga vastu jäist puu võra, mis, kui habras marmorsaal, kus ainsast tiiva löögist võlvikaar võib variseda, lumi, linnu taas tõi minu justkui karjataja ette tee peale, kus ta jätkas oma retke, ei õppinud ära korrapealt, et mitte minema ei peaks ta jälitajale, vaid selja taha. Kuid lumetormi tõttu nagu näha maa laulu vägi, kop kui hoiduma teel, õpib kuigi tihti toiduta. Nad siiski tervitavad vabadust. Et kir kalt õide puhkeks. Maa, muld, must. Kui väsind päike heidab viimseid kiiri ja loojub leegitsedes mere taha. Ei ühtki häälte loodus silmapiiril ei küsi, mis on lahti? Veel korraks juutsatades une raugelt linttiival püüab nokka seada või kodutuna pesast liiga kaugel, lind ruttab lennud üle metsalahu. Et ööseks jõuda tuttavale puule, kus seal rõõmsalt teha, tähendab varjupaik, siin rahumised, mõelda homsele või muule kott pimedana öö mu ümbersulgu, et miskit ma ei näeks, mis tuleb, tulgu ma tahtsin, et laulik, siit minek teeks Ellõõritaks järjest mu maja ees. Ma käsi läinud kokku, et koheda kaoks epolnud mulk, kannatus Traasuda jaoks. Mus enesesse viga end peitus visteteid talunud linnu lõõrimist. Siis pidi külmiskimus olema väär. Kuid tahtsin vaiki, eks lauluhääl. Ja maja kadus leegitsades. Kui loojang öisel taeva foonil. Vaid korstnajalg jäi püsti nõnda kui tupp jääb langenud õiekroonist. Oleks tuleroaks saanud ja säilis nagu läbi ime peal tuule asunud vana küün, mis veelgi kandis kohanime. Ei enam küünivoorinud, koormad ja rooste pures ukse haaki. Enam kabjaplagin aga siin hobud vedanud suvist saaki. Nüüd purunenud aknast sisse ja väljalinnupere käis kui möödunule järe lohe. Seal linnulaulu vidin näis. Kuid lindudele lehtis Jewel ja tahmunud Jalak haljust taas. Kaevu kooki lindudele. Ning aiapostil keerdub traat. Neil polnud põhjust kurvastada, nad pesitseda siiniusaid. Eks pilk üle mereselja. Seal paistab mööduvast laevast vaip kõrgele tõusev mast vees peegeldus rüntjas taevast ja valgest kajakast. Maa merest küll vaheldusrikka maa poole, kui lubab ilm vao plaine. Kuid rahval ikka maalt merele pöördub silm. On merel, vesi laines, kus vaibub fooksjal rand, onlines tahkest ainest. See maa on mereanud. Õued luid, Te kaetud ja kalureid, kes siin ei ole meremaetud, kahmata pükskord, liiv. Ent inimkonnast aimu ei ole merel veel, kui arvab inimvaimuda võitavat oma teel. Võib laevameri võtta Liivumata küla, kuid uus laev, kond teele tõttab. Ja trotsib iilinguid, mis oman, võlgnen neile, kes möödunud must ammu. Sest jälgi minu, teil on jätnud nende sammud. Mu võlg on seda suurem, et läinud nad mu juurest. Ei, võiduvankril sõites nad enam siia traavi, ei minuga nad sõitleminud eesti tõuka kraavi. Nüüd teisal on need rajad, kus arutata, meil vaja, muteenad jätnud Muuga, mul pole juttu vesta kui vahest ainult puuga ja mõtlengima, sestap. Värv valge muutus, tuues siis siia hästi klapib. Kuid kerges lume, kuues, mis hõbedaselt häirib? Jälg lehtedest veel säilib. Kord kaob mutigi umbe. Kui astumast malakem jälgi ei tee, lumme mu eest ehk käima hakkab siin mööda lumeladet põldhiir. Kui reinuvader. Ma inimsoole tasun nii võlga, ühtki rada, paik, kus ma asunud ei saama, unustada nad osa minust, kuna neis olen viibinud tuna. Näitleja tunnis luges Aarne Üksküla, Robert Frosti luulet Minni nurme tõlkes ja lehekülgi Veiko hoovise raamatust Havuka mõtleja, mille on tõlkinud Aarelt Lepik. Kitarrimuusikat mängis Heiki Mätlik ja saate toimetas Mari Tarand.