Seekord oli raadiokirjanduslik klubi koos saue raamatukogus külalisteks endise Tuleviku kolhoosi ja ümbruskonna inimesed peaosaliseks kirjanik Heino Kiik, kes hiljaaegu sai laialt tuntuks romaaniga tondiöömaja ülevaadet rohkem kui kaks tundi väldanud klubiõhtust. Alustame kirjaniku autobiograafiaga. Ma ise olen Avinurme valla mees, maalt pärit. Isa tegi puuanumaid, pidas väikest talukohta. Ja oma noorpõlves tegin mina ka siis talutööd ja ja ühe aasta ennem, kui ma läksin edasi gümnaasiumi õppima. Isa pani mind kabunamaid tegema, see oli selline komme Avinurme, et see nagu ei ole mees, kes ei oska puuanumat teha, nii et mina õppisin selle ameti, näeb ära, siis sain edasi kooli õppima. Aga edasi, koolipõlv läks juba niiviisi, et käisin muste gümnaasiumis paar aastat, siis käisin Räpina aiandustehnikumist, lõpetasin. Siis käisin EPAs põlemas akadeemias. Selle lõpetasin 56. aastal astronoomiateaduskonna. Enne seda olin töötanud aednikuna veidi aega ehitusmehe ametit proovinud traktoristina lühikest aega istunud rooli taga, töötasin ajakirjanikuna, töötasin agronoomina. Varsti tulebki kõiki ameteid meeldegi. Need ametid on üsna mitmed äraproovitud ja see oli 63. aastal tekkis selline tühi moment elus, aga kuna ma selsamal kuul täpselt sain teada, et lastekirjanduse võistlusel metsiku taltsutamine tõi ergutusauhinna. Ja see tekitas mõtte, et äkki ma kirjutaks veel teise lasteraamatu ka populaarteadusliku ja siis ma hakkasingi materjali koguma ja mõtleme kirjutama. Sellel teemal kirjutasin midagi ära ka, aga see raamat ei ilmunud. Ei olnud tasemel, ilmselt seisad praegugi kirjastuses veel. Esimene puha, nagu läks tühja. Ma ei kohkunud sellest sellest ebaõnnest, et raamat ilmunud. Ja hakkasin tegema romaanivõistluse jaoks üht niisugust pool ilukirjanduslikku. Asja, mida ma ise muidugi ei uskunud, et ma ilukirjandust oskan kirjutada. Kirjutasin siis pool populaarteadusliku oma arvates. See on mõõdaku eelpäev, sest populaarteaduslike kaks tükki juba õnnestunud. Nimelt teine taimetark oli sel ajal ka juba nii kiituse alla sattunud. Need käe proovimiseks tegin mõõdaku eelpäeva, kuna see jälle sai kiita kuigivõrd. Ega noorel autoril ei ole väga palju kiitust vaja tema juba iseendast vaimustatud. Ja kui veidike kuskilt aidatakse niiviisi nagu need võistluse žüriid mind aitasid. Kolmel korral juba. Siis võtsin hästi suure asi ette. See oli siis tondiöömaja. Et sellest arvatavasti kujuneb tänase klubiõhtu põhiteema, peaksime alustama romaani kirjutamise alguspunktist. Tondiöömaja mõtte õieti tekkiski selle mõõdaku eelpäeva preemia saamise puhangul nii-öelda üleelamise puhangul. See on hästi hea tunne, kui inimene preemia saab. Kui ta midagi väga tahtnud hästi teha ja see kuigivõrd õnnestub, siis see on suur heameel ikkagi. Ja mul on meeles raadiost kuulsin eelmine õhtu, et mõõdaku eelpäev sai ergutuspreemia. Pealegi olime seal proovinud kirjutada nii sule proovimiseks ühe oma arvates kirjandusliku kuju, see oli dekaar ja mõtlesin, et kui sellele tähelepanu osutatakse, et siis ma püüan rohkem kirjanduslikke kujust tulevikus kirjutada, seda märgati ja siis ma mõtlesin, et noh, et kui juba see meeldib, et siis ma võin teil terve pihutäie anda umbes niiviisi nende retsensentidele. Umbes selline hasart tuli sees ja järgmisel õhtul Estonia teatris oli Kammerorkestri kontsert ja selle kontserdi teisel poolel ma juba tajusin, et ma ei kuule enam muusikat, mõtlesin uut romaani. Seal tekkiski tondiöömaja kirjutamise idee mitte päris sellel kujul, nagu ta pärast teoks sai. Aga jah, niisugune lõbus kolhoosi rahvaromaan pidi sündima. Nädal, kaks hiljem tuli juba Pealkiri tondiöömaja. Siis hakkasid mõned kujud tulema. Kirjutasin gladesid täis mõttest, käisin ringi, hakkasin siis juba nii teadlikult ettevalmistusi tegema, Eesti peal materjali kogumas ka, kirjutasin gladedesse, nii et üks, kaheksa, üheksa kladet sai vast nii. Kas päris täis või mõned osaliselt, kui kirjutama hakkasin, siis esimest kladet ei saanud üldse kirjutada, need mõtted enam ei kõlvanud, olin neist nagu ülekasvanud. Romaani mõte oli suuremaks arenenud ja teisest gladesse on ka üsna vähe võtta, aga järgmistest oli juba üsna tore. Abikirjutamisel. Kas ka maarahvas aitas teid konkreetselt romaani materjali kogumise juures? Minu arvates väga palju romaani sündmustiku aastatel, mina töötasin ise ajakirjanikuna ja päris esialgu Viljandimaal agronoomina. Puu- ja aedviljatehase alkoagronoomina 49. aastal organiseerimise aiandussovhoos. Organiseerisime Lahmuse ja kurvitsa aiandus sovhoosid ja selleks tuli talusid liita esialgsetele väikestele majandikestele ja samal ajal tehti kolhoose ja siis mul on meeles, et talud tulid aiandussovhoosi meelsamini, kui läksid kolhoosi. Üks mutikene seal Paistu kandis isegi tõi sõstraga põõsa alt koduveinipudeli maa seest välja, mis peidus, tal oli. Ja tegi meile liiku, et me võtsime talu aiandussovhoosi üle. Aiandussovhoosis oli see eelis, et seal hakkas kohe palka saama, tööle tulid, kahe nädala pärast oli palk, kolhoos oli kuidagi vist veidi vähem mõistetav sel ajal talu inimesele sovhoos oli ennem nähtud, kus palgalised töötasid, nii et sellest oli pilt olemas, aga kolhoosist vast ei olnud. Sellist terviklikku pilti. Nii et ma mingil määral seda aega ja ajastut nägin ja hiljem ajakirjanikuna puutusin muidugi maaeluga järjest kokku aga ma ei ütleks, et ma selle pagasi põhjal oleks saanud romaani kirjutada, nii et enne romaani kirjutamist ma teen ikka üsna põhjalikku. Võib ütelda isegi uurimistööd Eestimaal ja väga mitmel pool, mis siin salatasid sama tuleviku kolhoosist. Ma uurisin arhiivi läbi, võtsin vanad, väikeste kolhooside ja juba ühenenud kolhoosi protokolliraamatut, sirvisin neid. Rääkisin siin mõnede inimestega. Aga seda tegin ma ka mujal Eestis, nii et mitte ainult siin. Isegi mõned üksikud inimesed aitasid päris tublisti, võiks isegi kuigivõrd kaasautoriks nimetada neid näiteks Ants Anupõld, Sid sama kolhoosist temaga meil oli mitmel korral pikad vestlused ja mõttevahetused. Kas ei ole nii, et iga tollel ajal maha jäänud kolhoos võib vist lugedes mõtelda, et kas ei ole mitte neist palju, seal on nüüd neid elust võetud kujusid ja kuidas see asi teil siis üldse paberile sai pandud? Ma pean ütlema, et ma olen mõnes kohas küll mitte palju Eestis kohtamas käinud ja igal pool on leitud prototüübid üles. Ja enamasti neis kohtades, kus ma juttu ajamas ei käinud. Nii et tulevikukolhoos ei ole sugugi erand teiste kolhoosidega võrreldes, nii et kui ma läheks kuhugi kuigi mõnele rääkima, siis peetakse seal just neid inimesi ja neid olukordasid ja neid maapaiku ja kolhoose peetakse selleks protopaigaks naise. Mõtlesin, et ma lahendan selle asja kavalalt. Raamatut kirjutasin, juhatasin Paide rajooni Oisu mõisasse, mis on täiesti olemas Türi lähedal, kuskil seal raamatusse kirjutasin sisse, seal toimuv sündmustik on täpselt keset Eestit. Ja siis minu mõtte järgi, et kõik need mitmelt poolt Eestist kokku korjatud materjal saaks siis nagu ühte kolhoosi kokku viidud ja ja rahvas läheks säält siis prototüüpi otsime, sealt nad ühtegi ei leiaks. Et see on üks väheseid paiku, midagi ei võtnud, aga see mul ei õnnestunud eriti, ikka leitakse igal pool ennast ja otsitakse seal ka. Muidugi otsitakse ja nimeliselt mitmeid raamatu tegelasi kohe öeldud, kus külaste elas ja, ja kus ta oli kusagil Põhja-Eestis mere ääres oli villas Vook olnud esimees ja ühesõnaga hästi konkreetselt teatakse neid. Te tahate siis öelda, et enamik tegelaskujudest on teie lapsed ja elu oli teele materjaliks? Minu arvates on jah, tondiöömaja igast tegelasest mind ennast ka kuigi palju sees. Nii et vaadake nüüd näkku järjest tundub ta sealt ära. Ma isegi konkreetsemalt seda jah, kuidas näiteks prillazbrellan, maadleja, ma olen ise ka maadleja olnud, olin ülikooli meister kunagi Tartus, maakler. Kui prilla maadleb jumala, on seal mingisugune enda lihasse, Kruka mängis selle juures, ma mõtlesin seda. Seda detaili Tian laide. Kas teil oli silmas ka meie külast keegi niisugune positiivne kuju? Jaanlaide, see on nii kaua aega tagasi, kui mina kirjutasin. Ma käisin siin mõne külamehega rääkimast, neist üks oli Jaan Koppel. Poola on väga pahane. Teie, olete teda karrigeerinud, ta niisugune ei olnud ja tõesti peab ütlema, et surnabriidule meie Priidule on selles raamatus küll liiga tehtud. Rooneriga tublidest kaas maas. Tuleb välja, et minu abi polnud suurt vajagi, oleks ise raamatukokku pannud hulgaväelasi. Kõik nii tuttav juba. Kuidas te mõtlete sellistest tõsistest ja rasketest asjadest nagu sel ajal see elu oli kirjutada sellises noh, veider koomilises vormis või ma ei tea, kas maid väljendan õigesti, aga ma loodan, et te saite must aru. Ma ei ole ise ka päris veel lahti mõtestanud enda jaoks, miks ma just niiviisi kirjutasin ju siin on mitmesugused tegurid mängus. Üks asi, kui hakkad tõsisest asjast või nukrast või, või traagilisest asjast väga tõsiselt rääkima, siis läheb meeleolu väga mustaks, endal ja lugejatel ka. Ja kuna minu kirjutamise aeg oli ajal, oli sellest ajastust juba üsna hulk aastaid möödas, siis võis juba nagu üle olla ajastuste kirjutada veidi teises toonis sellises toonis, et noh, see on möödunu ja vaatame talle lihtsalt lõbusamalt ja, ja mõistvamalt tagasi. Küllap see on üks ja teine asi on see, et sellist hästi sünget raamatut ma usun, on võimatu välja anda. Kui raamat on nii mahukas ja kui sinna mahub tõesti väga palju süngust kokku. Ja kolmandaks retsenseerinud on avastanud minus ikka järjest huumorimeelt, mida ma ei teadnud endal olema, nii et see on juba siis minu tahtest sõltumatult, ma kirjutan, nagu ma kirjutan, lihtsalt teised tema nähtavasti ei saa. Kas sellele järg ka tuleb, rahvasuus liigub selline kuuldused teinudki olevat juba teise osa ka peaaegu valmis saamas. Rahva seas liigub igasugu kuuldusi, täna ma kuulsin siin, et seda teinu kiike pole olemas, et selle kirjutas keegi teine kirjanik ja pani varjunimeks Heino Kiik. Nii et rahvakuuldused ja nad on lõbusad asjad ja ma kuulan neid ja alati on hea meel kuulda muidugi. Huumorimeelega inimesel. Ma ei tea, kas tuleb või ei tule järgi, mina ei tea, kui rahvas teab, on ju tore. Kaarel Ird käib mulle peale juba aasta, umbes et peaks nagu dramatiseerinud, kas ma teen ise või teevad, nemad on lükanud seda edasi, et ei tasu kiirustada, las raamat peab omaette, mõtleme selle üle veidi. Ja nüüd ma kuulsin mõni päev tagasi Jüri Järvetil, Draamateater tahab plaani võtta tondiöömaja omantiseeringu. Need teatrid on juba asju hästi nii huvitatud asjast, aga aga minuga nemad rääkinud ei ole, nii et ma ei tea, kui konkreetne ja minus millegipärast. Ma ei hakka midagi tegema, koormus ei teki impulssi. Ma ei hakka sellest tegema, et seda on vaja. Ma lihtsalt, see viimane üheksa aastat olen töötanud, teinud ainult seda, mis mulle on meeldinud ja mis on tuju olnud, midagi välist mõjutustel olnud, kuskilt tellitakse, siis ma kirjutan. Ma siis ei kirjuta tavaliselt. Ja nii vanemusele ka tahtsid dramatiseeriks ma ei ole impulsi tulnud, ei ole kirjutanud. Ja nüüd kuulsin, Draamateater võtab ka, kuigi nad minuga pole rääkinud. Mul tekkis mõte, mida võiks tondiemast teha. Ja võib-olla ma selle proovin ära teha. Seda mängu. Ma ei tea, kuidas välja kukub, aga selline mõte tekkis. Mitte et seda peab lavastama, aga, aga kuna tekkis mõte, siis ma teen selle ära teha. Praegu kirjutan romaani. See ei ole talupojaromaan. See on veidi üldisem üldinimlikum. Nii talupoja kui kui töölise. Mõttemaailmaromaan. Kusagilt kuulsin, et teil ei ole mitte plaanis jätkata aiaajakirja taimetark, kas see on tõsi ja ma mõtlen meie laste peal ja igal juhul lastel oleks seda raamatut küll väga vaja. Ja isegi algajale potipõllumehele. See muidugi rõõmustab, et see raamat on sellise hea vastuvõtu leidnud. Üldiselt on praegu hasartromaani kirjutamise poolel ja kuidagi nagu ei leia aega nende teiste tööde jaoks enam praegusel perioodil mitte oma romaani peagi. Kuidas pealkiri annab? Näiteks mikspärast, on toll, Iirimaa ja kirjanik annab raamatule nime iga kord isemoodi ise ajendil ja ise põhjus seal ja need teen, üldist midagi nähtavasti öelda ei saa. Tondiöömaja on selline sümbolina mõeldud pealkiri, selline mõnus ütlemine, mõnusa rütmiga sõna, mis eriti midagi ei tähenda, kui ta selliselt paljana ütelda. Aga mis siis raamatut lugedes saaks endale sisu? Taani leitud selline pealkiri mis nagu võtaks raamatukokku ja kui raamat läbi loetud, siis on uus sõna tondiöömaja kah sõnavaras olemas ja kust ma selle sõna sain? Sain tema ema suust, mu ema ei vannu sarvilisi, kui vannub. Tal on kombeks öelda, kui midagi hästi hullusti on. Oh sa tont ja tondiöömaja. Nii et see on kuskilt rahva rahva kaugelt rahvasuust tulnud tema kätte ja ta seda on nii ekspluateerinud edasi ja mitte väga tihti kord aastas või kord kahe aasta sees. Tondiöömaja on küllaltki mahukas teos. Kui kaua te seda materjali kogusite? Kui kaua teil võttis paberile panemine aega? Materjali hakkasin, mõtted hakkasid jah liikuma kohe kui eelmine romaanivõistlus lõppes, nagu ma ütlesin, järgmine õhtu juba Estonias tekkis mõte. Ja pärast seda see mõte selle külge jäigi. Ja siis ma kogusin seal oli, kuni hakkasin kirjutama sügisel. See oli siis kas aasta pärast? Sügisel, kui ma eksi, esimesel septembril, isegi ma võin eksida, Kuugasin, istusin laua taga 14 kuud järjest. Kahetoaline korter oli läbi, käid ost toas, seal kaks väikest last ja veel paar inimest elasid. Nii et üsna üsna suure müra sees, kirjutasin tondiöömaja. No see oli niisugune lahti, võtab lauakani, kirjutuslaud ei mahtunud geneeti kuhugi, nii et ka võiks öelda põlve peal alustasin isegi jah, ei mõõda, Kölbo kirjutasin voodi ääre peal põlve peal. Nii et siis oli laud olemas juba. Nii et on ka läbi käidud, toas kirjutatud ja nii närviguru sedavõrd suurem olnuks asja juures, aga seda pole vaja loomingul, looming on ikka hea vaikne nurk ja laud on ikka ikka vajalikum. Muidugi vahepeal võtsin endale mõned viie päevased puhkused või nädalase paar-kolm tükki niisugust, aga üldiselt olin järjest rakkes ja lõpupoole hakkasin juba tundma, et ma olin võtnud ikka endale väga suure ülesanne. Algaja inimese asi, ma ei teadnud, mida selline suure raamatu kirjutamine tähendab. Nii et ma olen juba targem, nüüd ma ühe hooga enam 14 kuud kirjutama ei hakka, ma pean vahepeal nähtavasti pausi, kui, kui nii pikk raamataksete tulema. Aga siis ma võtsin ta endale ette selle töö ja ja üldiselt ma ei armasta pooleli jätta ja kirjutasin ta lõpuni ja väsitas ennast muidugi väga ära selle 14 kuuga ja pärast seda siis tänu selle väsimuse ilmselt ma üheksa kuud ei kirjutanud midagi, mitte ridagi. Käisin ilmas ringi ja elasin lihtsalt oma lõbuks, et taastuda, kuna see inimene minus läks üsna kaduma selle kirjutamise ajal. Ma elasin sellesse õhustiku nii sisse ja neisse tegelastest, et nemad olid mu ainuke seltskond peaaegu lõpupoole juba. Ja neid teisi ka tuttavaid, keda ma ennem pole enne kohanud ja kellega rääkinud. Hakkasin võõrastama. Nii et kui tänaval tulid tuttavad vastu, siis ma päris mõtlesin, et mis nüüd teha, kas minna vastu või põigata veidi kõrvale, et ma peaks tere ütlema. Tere, ütled ära, aga mis sa pärast räägid, ei oska nagu rääkida, nii olin sellest ilmast eemale ära läinud oma teise seltskonda. Ja juhtuski seda pattu, et läksin lihtsalt väikese kaarega möödat. Et mitte ennast pingutada, olla omas sõiduvees, mitte sealt välja tulla. Nii et kokku umbes kolm aastat minu elust läks selle raamatu peale umbes seal on väga umbes öeldud. Võib-olla sinna tuleb eelnevast elust veel 15 aastat juurde õppida ja võib-olla tuleb puhkamiseks pärastest elust veel paar-kolm aastat juurde kleepida. Idea muidugi. Aga üsna konkreetselt kolm aastat. Võiksin öelda. Kuidas teil on üldse inspiratsiooniga, kuidas ta teile nii-öelda peale tuleb või mida te peate selleks tegema, et saaksite laua taha istuda ja kirjutama hakata? Ja see on väga asjalik küsimus ja algaja kirjaniku jaoks väga-väga nii kriitiline probleem. Ja mina näen enda romaane, Ma olen neid juba tükke kolm kirjutanud. Esimene mõõdaku eelpäeva ei ole küll romaan, aga ikkagi küllalt pingutavasi. Ja ma pean ütlema, et iga uue romaani alustamisega on asi kergemaks läinud. Näiteks mõõdaku eelpäeva puhul juhtus niiviisi, et kirjutasin esimesed kaks lehekülge ära ja siis üle kuu aja ei saanud ridagi paberile ei suutnud ennast laua taha panna. Käisin linnas ringi, käisin, vaatasin kõik halvad filmid ära ja otsisin igasugust põhjust, et lihtsalt lauast eemal olla. Vabandas ennast järjest enda ees välja iga iga päev. Täna ikka ei saa, see ja teine ja kolmas on, on segamas. Ja üle kuu aja läks. Ja siis, kui suutsin ennast laua taha saada, sest ma kirjutasin nagu lõpuni hoogel. Ja tondiöömaja algus, kui ma otsustasin, et hakkan kirjutama, siis venis umbes viis päeva, nii et ei suutnud ei suutnud esimest sõna paberile panna. Arve jommi hakkasin kirjutama. Hakkasin päevase hilinemise kirjutama ja nüüd viimane, mis ma olen juba kaks nädalat teinud, viimane romaan, kolm peatükki on valmis. Seda hakkasin ükspäev varem kirjutama, kui otsustasid. See automatiseerub see asi, nii et minu jaoks on see inspiratsiooni küsimus seotud kirjutamise algusega üsna suurel määral ja esimene pool kuud või kuu või isegi poolteist läheb nii enda pingutamisega ikkagi ja siis hakkab asi voolama. Siis on juba teatud, võib ka olla sellel esimesel kuul teatud päevadel lust laua taha istuda, aga hiljem on üsna kindlalt enamikul päevadel lust laua taha istuda, et need saaks jätkata seda, mis eile pooleli jäi. Ja see on väga hea tunne, siis kuidagi mõte ja ja sõnastus voolab kergemini ja ladusamalt inspiratsioonist veidi konkreetsemalt. Mida ma tajusin Costa Janci kuju kirjutamisel? Sellist tunnet, et see kuju kassas mul üle pea, mina teda sellisena ei näinud, nagu ta paberil on, nii et kirjutamise ajal ta ise kusagilt tuli ja läks üle minu võimu sinna, nagu tema läks. Ja teda ma hakkasin kartma, teise kuus. Ma kardan, et iga järgmine päev, kui ma pidin temast kirjutama, Ma kartsin teda kirjutama hakata, sest ma ei teadnud, mis ta jälle teha võtab. Ja teiseks kartsin teda ära rikkuda lihtsalt oma oma tasemel, mis mul on, ma teadsin, ma ei suuda teda kirjutada edasi ja peaaegu pidin juba loobuma temast, et ma hakkan temast vähem rääkima. Aga õnneks või õnnetuseks andsin oma käsikirja lugeda paarile inimesele ja neil hakkas meeldima Costa Jeans ja need hakkasid peale käima, et korstent see ikka rohkem kirjutada, sinna sisse, ikka rohkem. Ja nii ma võitlesin selle hirmu vahel. Vaarik on, kui ma rohkem kirjutan ja selle hea tunde vahel, et rahvas ikkagi loeks teda, kui ma kirjutakse, kirjutasin teda. Nii, et see on teatud määral inspiratsiooni abil kirjutatud kuju. See on üks väheseid selliseid kujusid, mis on ülepea kirjanikul kasvanud. Väga tähtis on õiget rütmi leida, üle ära ei väsita ennast, kui oled väga väsinud, siis seda inspiratsioon ikka kuskilt ei tule enam. Nii et peab olema selline paras nonii, hüppamis või mängimis või tantsulust sees kirjutades selle lusti abil on siis küllap lood tulevad lustaka, ma tean, on kergem kirjutada ka. Nii et üle väsitada ennast ei tohi. Ja sellise töörütmi saavutamiseks ma kirjutan ainult hommikupoole kuni lõunasöögini pärast seda ma ei tööta enam. Pärast seda teen kõike muud asju, püüan ära unustada seda, mis ma hommikul kirjutas, nii et ma üldse kirjutan. Muidugi see unustamine ei õnnestu hiljem juba, kui olete ennast väga sisse kirjutanud, akad öösel unes nägema ja ja vaevab sind, aga ma püüan unustada nii palju, kui saab. See on enda säästmiseks. Ta niikuinii ajab sind taga, kui iga päev kirjutad, siis ei pääse kuhugi enam. Sellest viimasest raamatust, mis meieni on jõudnud nimelt arve jommist seal te olete väga hästi-hästi tõepäraselt andnud jälle selle peale sõjajärgse ajastu turu pildil ise teevad seda. Kas te mäletate seda ise nii hästi või kust te selle materjalid olete võtnud? Tavaliselt igas kirjanduseks fototüübison kuigi palju tähendab kirjanduslikus kujus on kuigi palju prototüüpi ja kuigi palju fantaasiat ja fantaasias kuigi palju autorist endast fantaasia osana. Nii et antud juhul ma ütleksin täpselt samuti. Ju see on nii ühte kui teist prototüüpi ja fantaasiat. Ja enda kohta ma võin öelda, et ma 45. aastal tulin maalt ära Tallinnasse, kevadtalvel tahtsid õppima hakata, aga ma ei pääsenud kuhugi kooli sisse õieti. Ja jäin nii järelvaatuseta lapseks Tallinna pääle. See oli 45. aasta kevadel, hulkusin igal pool ringi, sattusin sinna Estonia juurde turule ja seal hangeldati kelladega ja üks onu oli mulle kinkinud ühe kella, mis oleks riiki ja ma hakkan seda kellasel maha müüma, müüsin maha ja ostsin endale uue, mis oli parem. Aga see uus läks veel rutem rikki, müüsin selle maha ja sain vahelt sealt kolm rubla kasu ja ostsin jälle uue ja hakkasin Angeldame, et ma olin kergelt hangeldaja pärast sõja Tallinna. Nii et ju mul on siis mingisugust kogemust ikka olemas. Jah, ja see lõppes nii, et kuu aega langeldanud, siis onu äkki taipas, et tema on minu kasvataja, kuna mu ema on kaugel maal ja tema peab oma ões vastutama, kuidas õepoeg elab ja siis hakkas ta mulle tööd otsima ja pakkusin mitmele poole sabavabrikusse kommunaar, ma mäletan. Ja siis oli veel paar-kolm paika, kus ta teadis tuttavaid olema ja lõpuks talurahvaleht, kus töötas üks tuttav mees, kes oli saanud temalt sõjaaeg mingisugust abi kuskil ja siis ta läks selle abi eest, sest mind sinna tööle viima pale nüüd poiss ametisse, mudila kuka ja talurahvalehes pandi mind ametisse, siis sain ajakirjanikuks, 45. aastal olin siis seitsmeteistkümne aastane, aga nähtavasti inimkujusid ja situatsioone ja selliseid mõtte üldistusi neid nähtavasti siiski püsib mälus. Et ma neid saan kirjutamisel ära kasutada, ikkagi. Ega see kirjaniku elugi just kerge pole, sest annad raamatu ja kohe tuleb ju ka kriitika. Kas ei ole olnud vahel ka sellist mõtet, et oleks võinud olla elukutselt keegi teine, kas arst või või geoloog või kasvõi isegi näiteks agronoomi alale jäänud edasi? Kirjutada iseenesest on jah ja ma ei ütleks, et et mõni teine amet mulle isegi oleks meeldinud, kuigi mul on mitmed ametid meeldinud. Aga ma ei ütleks ka, et oleks teist nii väsitavat ametit seni ette juhtunud, kui see kirjutamine just see laua taga istumine, kirjutamine. Nii et see on üsna raske. Aga selle eest jälle vaheaeg, ma mõtlen materjali kogumise ja väljapuhkamise aeg on, on üsna mõnus aeg, sest ma siis ei sunni ennast üldse peaaegu üldse mitte lihtsalt elan nagu mõtted, tekivad Smarginat gladesse üles, kui ei teki, ei pahanda endaga üldse ja keegi muga teine ka ei pahanda, niiet hästi hea mõnus aeg on see. Aga mõtlen, et pikapeale hakkavad ise tekkima, kui oled hästi ikka välja puhanud ja hästi logelenud ja mitte midagi teinud, siis kuidagi hakkab, ise trügib välja see mõte sinna paberile. Nii et minu elu praegu jaguneb kaheks väga-väga erinevaks perioodiks. Üks on, kui ma saan ennast juba laua taha istuma, siis kuude viisi järjest kirjutanud. See on väga range ja rütmikindel ja distsiplineeritud aeg. Aga teine aeg on nii. Ma kujutan ette, et laiskade paradiisis võiks umbes selline äraelamine olla. Ja need võrdlevad umbes ajaliselt võrduvad 10 kuud ühtegi teist või pool aastat vist pool aastat eest, kuidas see välja kujuneb? Ja laisklemise ajal ma siis reisin ja loen ja Moskvas käisin õppimas soligalaisklemis aeg, mul kaks aastat käisin Moskvas kõrgemal kirjanduslikel kursustel, suvel need lõppesid. Siis ma kirjutanud ridagi kahe aasta jooksul, mis peaks avaldatama. Päevikut paar köidet kirjutasin, siis on enda jaoks rohkem selleks, et käsi rooste ei läheks. Kui ei kirjuta kaua aega, siis võib lihtsalt jälle raske olla kalata. Ja teiseks mõte, see kirjaniku peamine tööriist, see tahab ka pidevat eritamist. Mõtet saab teritada niiviisi, et võtad sule kätte, kirjutad mõtte paberile, sest siis peatama lõpuni välja mõtlema. Öeldes isegi ka ei pea nii lõpuni mõtet välja mõtlema, ütled umbes sinna suunas, vastas vestleja, saab sust aru. Ja kui sa omaette mõtled, siis veel kõige vähem on vaja mõtet lõpuni mõelda, siis lihtsalt mõtled kuhugi poole peale jäta sinna rippuma õhku. Aga kirjutamisel on vaja see siiski täpselt vormistada, sõnastada ja sa oled sunnitud oma mõte, mis sul pähe tuli, lõpuni mõtlema, nii et see on nii mõttetreeninguks, väga tähtis, kestab kirjanikuks hakata, peab ikka kirjutama. Ja kui mõttesäde tekib, püüdma seda kinni püüda ja arendada välja mingisuguseks nii ümmarguse maks, mõtteks paberile panna. No tavaliselt ju küsitakse vist kriitikute käest, et kuidas nemad suhtuvad autorisse, aga kui tohiks küsida, et kuidas siis teie, kui autor suhtute kriitikuisse? Jah, ma olen vaadanud kõrvalt seda kriitikute ja autorite väikest niisugust vastuolu. Ja, ja imestanud sealjuures, et miks minul seda pole tekkinud, ma suhtun kriitikutesse hästi, võiks öelda mõistvalt jah. Kuigi nad ei, ei räägi üksmeelselt ja mu teoste suhtes ja ja mõni ütleb halvemini, mõni ütleb paremini. Aga ma olen ära märganud, et kriitik on ka inimene ja tema kriitikat kirjutades kirjutab enda lähte vaatepunktist. Nii et sageli kriitikat lugedes, mina kui loen, leian seal kriitikas rohkem seda autorid, seda inimest kui, kui oma raamatut. Ja see on väga huvitav, kuidas inimene avaneb. Nii et see on lihtsalt tore lugeda. Võib-olla kirjaniku amet on inimesi jälgida ja ma võib-olla lähen seal valele teele, selle asemel, et vaadata noh, nagu võib-olla peaks vaatama seal retsensiooni oma raamatu kohta, ma vaatan seal ka inimest ka mitte muidugi ainult ja avastan tihti seal huvitavaid, niisuguseid tähelepanekuid. Nii et mina olen kõige heal jalal ja iga kord on hea meel, kui retsensioon tuleb loendada põnevuse vahel lõbuga. Ja kunagi ei ole pahaseks saanud. Minule võib kriitika halba teha ainult sel juhul, kui ta retsenseerinud minu käsikirja, nii et ma pean teda kas ümber tegema, seda halvemaks läheb minu silmis või midagi, niisiis teeb morniks. Aga pärast ilmumist meeldib mulle igasugune kriitika. Igasugune mina muide ei armasta oma käsikirja ümber teha, mina kirjutan ükskord ja pärast ei redigeeri teda tõsiselt üldse enam. Ma usun sellesse ühe korra kirjutamise sellesse inspiratsioonisse. Nii et kui mina laua taha istun, siis ma tean, et ma pean elu parimad read pärast niikuinii ei suuda jahedalt, sest mul on siis Nahkuum kommuni inspiratsioon pääl on pärast jahedana hiljem mõistusega ei suuda midagi seal parandada ja ei lähegi selle peale välja kirjutanud ükskord muidugi kirjastuses, kui asi hakkab juba käiku minema, siis ma kuulan toimetajate retsensentid arvamised ära ja siis istun ükskord selle käsikirja taha. Ja noh, sellise arve jommi pikkuse käsikirja ühe nädalaga võtan läbi, teen seal väikesed, kriipsutasin varandusi, aga need on kõik sõnade mahatõmbamised, lausete mahatõmbamised, tiheduse saavutamiseks seal vett oleks vähem, sisuliselt mitte midagi muuda enam. Ja samuti on tondiöömajaga sellisena, nagu ma tema kirjutasin, sisuliselt mõtteliselt sellisena täiesti ilmus. Lihvisin seal stiili osas võib olla ja võib-olla mõned teravamad sõnad asendasin veidi pehmematega, aga mõtted jäid kõik sisse, vaatamata selle pikaletoimetamisele. See on väga individuaalne asi, muidugi mõni teeb piiskord, kirjutab ümber ja kiidetakse selle eest. Aga see on, kuidas keegi kirjanik Teet üht ei saa kiita ega laita. Tähtis on tagajärg. Küsitakse, kuidas on, kas ei lõpe romaani teemad otsa, ma pean ütlema, et minu fantaasia on suurem, kui mina teha jõuan. Praegu on üks, kuue seitsme romaani mõtted välgatanud peast läbi, mis võiks kunagi ehk teha. Aga need muidugi tehtuks saab, võib-olla paar-kolm või neli kõige rohkem, lihtsalt noh, ei ole aega ja tulevad uued veel paremat mõtet pääle, osa jääb soiku. Need on need välgatused lihtsalt, mis käivad läbi. Sest tondiöömaja oli ka ju välgatus esialgu ainult seal kontserdil ja temast sai romaan, aga mõned välgatused lihtsalt surevad, neist romaan ei saa. Aja pärast ei ole aega nii palju. Ja siis tekibki probleem, mida esmajärjekorras kirjutamisele võtta. See probleem on ka vahelismani. Sest et peab otsustama enne ära materjali kogumine on teatud periood, siis sa juba pead teadma, mis sa järgmisena enam-vähem kirjutama hakkad. Nii et seda muret mul ei ole, ma võiks paar paar abilist võtta ja ka kirjutama panna. Oma mõtteid, kuidas te hindate meie eesti kirjanikke viimati ilmunud teoseid, Mats Traadi aurukatlatants aurukatla ümber või siis Eno Raua puujumalat ja ma ei tea, seal ongi võib-olla teises veel. Mina olen endale tõotanud, et ma ei lähe mitte kedagi kunagi retsenseerima. Minu arvates on praegu nende, et otsingut hästi huvitavat. Sest et meistriks ilma otsingutega ei kasva mitte keegi. Kui me vaatame tagasi Vildet ja kui palju aastaid tema oma noorest põlvest kirjutas kirjutas ennem, kui tema sai, sai seksküpseks täis kirjanikuks. Kui vaadata eesti proosameistreid, siis umbes see on väga üldistav ütlemine. 47 või 48 aastastena kirjutasid nad oma parimad asjad. Et sinnani on 20 aastaselt hakata kirjutama na üsna palju maad aega ja selle aja sees, nagu ei tohiks kirjanikul ette heita mitte midagi, kui ta ükskord selle oma parema asja kirjutab. 47-lt ja ainult kirjanikust muidugi areng ja kirjutamisvõimalused ei sõltu, siin on väga mitmesuguseid tegureid juures veel. Üks asi on see majanduslik küsimus muidugi mis üsna üsna piirid paneb siiski loomingulisele, lustile ja loomikusel ajale. Mõni peab ametit palgaametit pidama, et ennast toita, seal kõrval kirjutada. Mina riskisin, ma läksin palga pealt ära 63. ma ei olnud ju kirjanik ega, ega kedagi. Lihtsalt situatsioon kujunes selliseks, et ma otsustasin proovida. Proov lõppes sellega, et mind võeti kaks aastat tagasi Kirjanike Liidu liikmeks vastu. Kirjandusliku klubiõhtu, millest praegu ülevaadet kuulsite, kestis saue raamatukogus rohkem kui kaks tundi. Kirjanik Heino Kiik selle klubiõhtu peaosaline lahkus endise tuleviku kolhoosi rahva soojade tänusõnade saatel. Oleme tänulikud teile, lugupeetud kuulajad kirjade eest, milles avaldate arvamust saate ja saates puudutatud probleemide kohta. Kuulmiseni järgmisel kirjandusliku klubiõhtul.