Vastsete liikmete hulgas on Peep ilmet kahe luulekogu autor, seni Perioodika kaudu tuntud luuletaja esikkogu oli siis tuulekanne ja viimase kogu tuule tee ja ajastaja juures on lühidalt kokku võetud looduse ja mütoloogialembene autor kelle luules on põhiline inimese ja looduse ühtsus. Niisugune annatatsioon, teil on niisugused imelikult pikalt paberit kaasas, kas on kolmas kogu kohe tulemas võõrud. Kuidas on siis selle uue luulekogu pealkiri? Siis tuul tuli ja see kannab siis 86. aasta numbrit ja on praegu veel trükikojas köitmata. Kolmas siis tuul tuli. No kuulge, teil tuleb külvist, luule tuulest, muidu öeldakse, et luule, see ei tule tuulest. Nojah, ma olen tuulega nagu ära harjunud, kuigi ma olen metsas üles kasvanud Avinurmes, aga aga nüüd viimased aastad olen olnud Läänemaal päris mere ääres ja siis seal seda tuult jätkub. Ma ei tea, kas see on vara või hilja, aga esimesed katsetused kirjutasin 68. aastal. Nii et siis juba 18 aastat tagasi aga päris avaldamiseni loomingus ja mõtlesin siis 76. aastal, kuni nüüd see kolmas kogu vastuvõetavaks tunnistati kirjastuses, ega ma selle ajani ennast nii päris luuletajaks kirjanikuks ikka ei pidanudki, sest ülejäänud aja ma olen kogu aeg leiba teeninud ikka muude muude asjadega. Nüüd praegusel ajal ma võtsin küll kui viimasest töökohast lahtisest kole palju plaane on, mida kirjutada ja mitme koha peal niimoodi ikka ei jõua. Aga mis ametit te olete pidanud üldse? No kui järjekorras võtta, siis pärast sõjaväkke esimene oli sotsioloogia laboratooriumis Tartus laborandina, ma töötasin meil siin ka küsitlusi läbi ja uurisin ka elu. Seal sai nagu mingisuguse ettekujutuse ja kui nad tulid üle terve Eesti liikuda Valgast üle Tallinna Hiiumaal mingisuguse pildi see andis ainult see väsitas kole kiiresti ära, teine töökoht oli. Mida ma siis vaheajaga pikka aega olen pidanud, on raamaturestauraator alguses Tartu Ülikooli raamatukogus ja hiljem siis Tallinna kunstimuuseumi restaureerimise osakonnas. Nii et ma võiksin raamatu otsast lõpuni ära teha, kui mitte paberi valmistamist lähevad. Talle ilusa raamatu teha. Ja kui neid vihikuid juba veel rohkem saab kui kolm, siis võib ju ühtede kaante vahele köita. Ma tahakski küsida seda, et te arvate, kas teil niimoodi on vedanud elus. Minul on küll vedanud, tähendab eelkõige just õpetajate mõtlas. Vaevalt et kui ma teistsuguste inimestega oleksin kokku puutunud elus, et siis ma vaevalt et ma luuletama oleksin üldse hakkan rääkima teketist. Esimene oli minu klassivend. Näo keskkoolis õppisime, koos elasime erakordse ka. Hannes Varblane. Mida te siis teete, kui ta nii-öelda suskas mind ninapidi kirjanduse sisse? Viimases klassis me lugesime kooskõla palju, harjutasime siis tekkis nagu mingi ettekujutus, mis asi see elus kirjandus on? Mitte ainult niimoodi kõrvalvaataja, aga ise kirjutama hakkamiseni läks veel hulk aega. Aga sisse luuletama lausa on õpetanud. Need on muidugi eeskujud. Ikka paremaid õpetajaid, leia kujul kirjutatud luules. Olemas on suur mõjutaja sõnavaralt, kui, kui keelerütmika kasutamiseta muidugi rahvaluule. Kuna ma neli aastat Tartus laulsin ka Hellero kooris rahvalaulu, siis kui nüüd luuletajatest rääkida, siis võtame järjekorras. Ernst Enno Heiti Talvik tõlgitatest bot, läär, Lorca hai amm. Ja veel Alliksaar. Meie õpetajatest. Midagi, mis minule nendest kõige lähedasem tundub ja seda ära kasutada. Ja üldse ma olen proovinud nagu luules leida mingisuguseid sildu mitmete võimaluste vahel. Näiteks luule- ja pildi ühendamine, mis on maailmakirjandusest, on väga palju näiteid, eriti muidugi jaapanlastel, kellel haiku kirjutajad olid ka kunstnikud või kunstnikud, tigu, kirjutajad, kunstnik, ago, pildil. Haikulaadsete luuletuste peale oli üks osa näitust graafikas väljas, õieti dushi maalis, oli mitmes kohas ta selle näitusega esines. Siis teine asi, mis sisuliselt luules. Olen püüdnud osaliselt osades laulu ja siis but mõtteluulet ühendada. Selles mõttes läks muidugi see rahvalaulmise aeg aga asja ette. Ja nüüdki võtate kandleja ja esitate oma laule Pegasuse klubis vahel ja. Nojah, tuli jälle võtta. Laulmisega on niisugune asi, et kui pidevalt ei laula siis ta kipub nagu esinemisoskus ära vajuma, aga teisipidi on jälle oht, et kui ise pidevalt uusi laule juurde ei tee ja järjest tuleb laulda seltskonnas vanu laule, sest see tüütab nii ära et ma vahepeal isegi kandle puruks jälle keegi ei tarvitseks paluda, et ma laulaks viimaks endale jälle uus meisterdada. Tegi juba korda Heiti talvikut sünnipäeva õhtul oli tarvis esineda seal niisugune asi, millest ma kuidagi keelduda ei saanud. Siis restaureeriti kannel, ära, tehti uus. Et parem olgu pill lõhkumata, aga meie saame võib-olla tänasesse saatesse võtta mõne laulu ühest üsna vanast saatest aga seal on need olemas meie fonoteegi riiuli peal. Kõiges see elu, mis anda meil täi, pidevad pole kõik ajuti käi kõiges elus, mis andameid ei pidevat, ole kõik ajul, käi ajuti ulu all, ajuti sajus tahtmatult soojusest, tahtlikult rajoost, ajuti olu vallajuti, sajus tahtmatult soojusest ta likult rajoos. Ajutise no tajutinnal ja Saaru hajuti enestest väljas, ajuti söönu tajuti näljas haru, juudi enestest väljas. Ajuti kadahajuti, vaese töö, ühtedel on teistel olnud, on naised, ajud, rekt, ka tajuti, vaese töö töödel on teistel olnud, on naise ajuti ka, ei näe tajutipurri jo seeskolmis täitusse, pära pool nurjus ajuti kained, ajuti purju seeskolmistaitusse, pärabol nurjus. Ajuti vaimukad hajuti puisedeile, kes lehaavatena luised ajuti vaimukad hajuti puised eile, kes liha? Täna on luised. Teie sõnadele loodud laule on laulnud teisedki. On teada, et kadunud Einari kop per laulis meelejahutaja, sest lorilaulu ja ja Toomas ja Väino Uibo repertuaarist on tuttav näiteks Valeva v linnulaul. Aga olge hea, lugege nüüd omal valikul üks luuletus ka ilmumata kogust. Vaevu ja tuul tuli ahises Ein vihm vee ääres urbasid urbus. Leinajaid lohutab lein, kurbi, lohutab kurbusaegne pilvede Bild loojanguks tumendatud taeva sõredex söestunud sild, vaevujad enam ei vaeva, vesi viib tõelise nõe määrides mõlemad kaldad balangu Nõgise tõe lõplikkust vaevu ja valdab kaugusse, kanduvalt voolt. Kõnts kisub lõigatud lauda. Tulija tümamalt poolt hüppab ning sukeldub hauda. Seda kõntsa ja karedust mis looduses on, seda aitab aastaaegade vaheldus puhastada, aga mis inimeses on? Seda siis aitab? Seda peab igaüks ise leidma, see on väga isikupära, kuidas keegi sellest üle saab. Aga Mark Soosaar rääkis ilusa loo, kuidas kaks täiesti erinevat asja on koos. Üks ekskursioon veel bioloogiaõpetaja oli Kihnu saarel ja rannaäärt pidi käies leidsid nad Sis kajaka pesa. Kajaka pesa oli metsseakorjuse peal, see oli siis ära uppunud ja seal see ongi nagu terve looduse mingisugune pilt koos korruse peal pesa. Ja seesama lõpp Noon, teisele toeks. Ma hakkasin vedamisest rääkima, kas või selles viimases kogus, mis nüüd rahva käes on see tuule tee ja ajastaja seal on. Ja see veelinnulaul, et teil ikka autorina veab, või inimesena, kes looduses liigub, et näha Valevat veelindu Vanal hiieallikal või umbes nii, et see nägemine looduses. Mõnel on ju nii nagu ühest tee haikused. Hiire kõrvul kõiv, lõolõõri ei kuulegi kõrvad vaiku täis. Et puhaste kõrvade, puhaste silmadega käid ringi. No see oli sellel ajal, kui ma Matsalus töötasin looduskaitsealal ja noh, omamoodi on seal muidugi vedamine, et ma seda albiinlasel sinikaelparti v. Sorska nägin niisuguses kohas veel, aga no see on nagu teadlas tegi puhul, et tõenäosused, et see, kes palju looduses käib loodusteadlased, et see näeb midagi huvitavat on ju alati suurem. Vaat siis oleks asi täielik ime, kui inimene elab terve elu linnas ja ükskord pistab maale nina ja siis näeb midagi väga haruldast. Vot see on vedamine. Kui sa maal eladki ja mu tööülesannete tõttu nagunii käid kogu aeg, siis. Aga praegu suvekodu on ka sealkandis. Need teate, kuidas käivad, tuleb ja kuidas muld lõhnab ja ja nii et kuidas see sajune öö ravib praod põllupeenralt ja murekortsud näost. Ega seal ei ole aega midagi mulla lõhna nuusutades, seal tuleb kaevata, eks. Luuletuses veid natukene mõelda viise juurikaid maha ei tee, siis süüa. Nii on see maaelu, aga muidugi, kui veel seda teie loodusepilte vaadata nendes luuletuses või neid endasse sisse lasta, siis on nii, et, et seda looduse ilu ja valu kõike on, et lähed, kõnnid küll, aga männilatvan murtud ja ja, ja okas või oksarakk, torkab jalga, et selles mõttes te olete nagu praktik, looduseinimene, mitte linna poeet, kes läheb ja võib-olla vaatab, et oh, mis ilus oleks, õlad. No ja mina üldse ei saa aru, kus niisugused asjad nagu, kui eraldi eraldada muust tuulest looduse luulev. Sama asi on näiteks eesti regivärsis rahvalauluga. Kui eraldi nüüd hakati sealt eraldama, et mis on loodusel luuletused tüpologiseerimise juures oli seda tarvis siis on neid väga vähe, aga ükski regivärss ei ole nii selline, kust loodus puuduks. Ta ei ole nikku eraldi. Et maailm on kare ja luuleline ühtlasi samal ajal, eks ole. Imelik, imelik see niisugune vastuolu mütoloogias sõites üsna põhjalikult. No kõik minu teadmised on ikka üsna pisteliselt lausa regulaarset tööd ikka millegi kallal teinud. Kui teiesugune mees raamatut köidab, satub võite raamatu peale. Kas ei ole vahel kiusatus lugema jääda ja üldsegi mitte seda teha, mis vaja? Mitte köita ja gaasi panna. Kui juhtub tõesti huvitav raamat, mida ma ei ole lugenud, siis ma ikka loen enne läbi n enne juba läbi, enne kui köitma hakanud. Ja me läksime selle juurde, mis siis nüüd päris nagu leivatööks enam ei ole. Kas süntud luuletamisest lõivade saama, mis siis luuletamisest üldse saab, kui ta ribadeks muutub? Järsku kaob luule ära? Luuletamisega selle kohta on ju Paul-Eerik ilusast luuletamist luuletada võib igal pool ära jälle sellest kusagil.