Üks tund näitleja kirevase muutlikkus elus omamoodi tähetund kolmele Pärnu teatri näitlejale seal Mati Undi vaimude tund Jannseni tänaval. Õnnelik juhus või? Nad mängivad seda juba teist hooaega. Võtame meiegi täna ette retke Pärnusse Ülejõele. Sinna. Tere õhtust. Pärnu ülejõe, kalameeste küla, saksa keeles premiere saite asus Pärnu jõe paremal kaldal. Pärnu linn omandas Ülejõe kalameeste küla 1800. aastal ostu teel. Kanti linnakodanike nimekirja alles 1857.. Koolimaja ehitamise mõte tekkis 1848. aastal ja ehitustööd algasid 1850. aastal. Veel enne seda, kui siia kolis Johann Voldemar Jannsen oma perega. Mati Undi raamatus räägivad ja vaikivad, mis aasta algul ilmus, on vaimude tunni tekst ka sees, hunt, ütleb sissejuhatuses. Näidend on kirjutatud mängimiseks Pärnus Koidula majamuuseumis spetsiaalselt Helle kuningale Siina üks külaleja Rein Laosele, kellega koos valmis ka näidendi käesolev redaktsioon. Koidula ja Kallase kohtumine muidugi imaginaarne. Tegelikkuses pole seda kunagi toimunud, kui kohtumiseks mitte pidada Aino Kalda 1915. aastal valminud Koidula elulugu. Tähelend. Edasi tuleb pikk algmaterjalide loetelu. Näidend ise mahub 25-le leheküljele. Nii mõnelgi kuulajal, kes etenduse paika vanasse klassidega Koidula muuseumimajas ei ole mahtunud on raamatu järgi oma ettekujutus sellest tükist olemas. Nagu omaettekujutus Koidurastki ja Aino kaldast ja näitlejate kolmikust ja Mati Undist kirjanikuna. Lavastajana. Algmaterjal on tuttav, aga tulemus ootamatu. Ka kriitikute poolt kostab põhimõtteliselt üksmeelne aplaus. Mis sest, et kõik päris ühes kohas ei plaksuta. Igatahes Mihkel Mutt ja Oskar Kruus mitt. Ka 1985. aasta teatri ankeedist kostavad tunnustavad hüüatused. Karin Kase, Lilian Velleranna, ret Neymari üle, Vaalore Jaak Alliku, Linnar Priimäe Noorema Hans Luige ja muudestki suudest. Kuigi täna kuuleme ainult meeshäält lugemas kuuluvat mõtted naiskriitikule vaimude tunnis, on kõik võimalik. Hiljem põimub Maimu Bergi jutt Mihkel Muti jutuga. Temagi on täna Einar Kraudi häälega. Võib-olla on nii, et hakkame Koidulat unustama kui elavat inimest, kui poetessi, kui ühiskonnategelast Koidulast on saanud legend, kel pole isiklikku elu. Kas mõtleme Koidulale, Mu isamaa on minu arm lauldes? Kas mõtleme õhule seda hingates? Aino kallaski on legend, ainult teistsugune, ta nagu oleks meie oma ja ei oleks ka. Koidulat Me usaldame Kallast, imetleme aga võõristame. Tal ei ole oma kummalegi kodumaale kunagi olnud niisugust tähendust nagu Lydia Koidula Eestile ja eestlastele. Ent Aino Kallas oli esimene, kes püüdis meile avada Koidula kui inimest ema naist poetessi. Mis on siis loomulikum, kui kallas meile Koidulat, nüüd jälle esitleb? Vaimude tund on naiste näidend, mis sellest, et lavastaja ja üks tegelane on mehed. Nad on nii delikaatsed selle juures. Nüüd on ülim aeg Pärnusse tegevuspaika tagasi jõuda. Jõgi on jääs ja lumine. Üle jõe poolele pääseb ka silla alt. Kust tuul lume ära kandnud paistab jää läbi, kui karamell seal all on salapärane maailm. Teispoolne nagu eelolev kohtumine muuseumitoas, tuleb mõte kaldanõlvast üles uute majade vahelt läbi mõnisada meetrit mere poole. Sealse madal puumaja ootabki Aet puhkamas lume all. Küllap koidule ja muu Janseni peregi Sid talviti endale tee otseks tegi. Küllap seesama lumevalgus pani silmi kissitama ka 130 aastat tagasi. Vaimude tund Jannseni tänaval ei ole veel päriselt alanud ja ja Aino Kallas on veel pooleldi siina, Üksküla ja ja Lydia Koidula veel pooleldi hele, kuningas Rein laovski askeldab alles valvuri asemel. Mitu etendust te olete näitlejad? Tänasega saab 80, meil. Mäletate algust, mis tundega te läksite selle tüki juurde, see algus? Minule näiteks ausalt öeldes tuligi kootamatuse materjale nagu ülepeakaela ja oli kuidagi kiire. Ja ma ei teadnudki, et ECU Mati Undile seal selles näidendis oli Aino Kallas, kuigi ma teadsin, et Aino Kalda tähele põhjal on see, see näitab ainult kirjutatud ja kuidagi väga segast tunnet, et ega, ja materjal oli nii palju, ei teadnud, kuidas ahmida ja siis jäi kuidagi ikkagi kiireks kiireks kiireks. Nüüd tagantjärele mõelda siis meie proovide periood oli lavalgena Zarele meene, kuhugi sõjale, kus kummatigi esietendusel sokkides mööda tagumise ringe kõndis aias ringi, ei julgenud üldse vaadata, mis asja, need lainetel parasjagu sellustelt. Ja nii delikaatne olla tõesti lavastele ainult vaimudega. Kes on sündinud seal Koidula Muuseumis, missi näiteks kaasa ei pääse, pisikene maal sugune maadligi väike maja, need aknad ja laiad põrandalauad ja, ja see aeg ja siis saab valgus, talvel hakkab see õhtul hilja õhtul kuupaiste ja siin on kõik see lume ja vana juba see lõhn, maja lõhn ja ja me püüame nagu anda veel seda atmosfääri nagu sügavamalt kõrvetama enne 100 kadakad ja, ja südatalvel jälle kuuseoksa lõhna teeme ja ja siis veel kõik küünla lõhn on nagunii piparmünditee ja need hakkavad kõik mängima selles väikeses ruumis. Ja muidugi noh, niimoodi publikuga juttu ajades pärast hiljem neid vapustab kõige rohkem ütleme sibul, see, kuidas saab sündida see elu nii lähedal, nii vahetus kontaktis. Osa inimesi on isegi öelnud, et nad on tahtnud tõusta püsti ja tulla Koidula juurde ja katsuda teda, kas ta on tõesti ehtne koidule tulla, temaga juttu ajama, istuda? Külalistetuba lastetuba seal aiapool, kus te nimetasite, on veel magamistuba ja köök. Õpetaja, Jannseni tütar Liidia või nagu teda tol ajal kutsuti, lolla oli siis kuueaastane. Selles majas elasid nad peaaegu 13 aastat. Niisiis see maja on 136 aastat vana. Te muidugi mõtlete, et minul on kerge töö. Kasvatage nüüd minu olukordade ja ei tahaks selles majas veeta ainsatki ööd. Und ei tule, autode tuled, libisevad, mitte ükski peatumine, kui peatuks, siis milleks, kelle järele tulla või millist sõnumit tuur teil seisab? Mehhanism on roostes, parandada ei ole võimalik. Lehtede aastakäigud pudenevad vaikselt tolmuks, pööningul jooksevad hiired tõepoolest troostitu. Pisikesele pisar silmanurgas aga ise piirduda miinimumiga, olla priimabaleriin-ide partner, prints, kes sõidukitel kuni käed veel kannavad. Aga meie siin oleme inimesed. Kui sa liblikale lendad siit ära maise kesta, heites endalt. Kas enam mäletad mu hala häält? Kas kirgas, kuukiirkutse, kummaline, nii hääletu kui hõljuv Pille Levine, kes kõhtu taeva tulenevad kaart. Kused aimab saluni suurt saad. Just nagu hingesild mind laotusesse kannab. Ma kuulen seda kauget häält. Ootasime Koidulat aga ilmus Aino Kallas, sina ükskyla. Kallas on hundiversioonis mõistuse ihale ja ta tahab kõike seletada, iga elamust lahtrisse paigutada justkuinii probleemid laheneksid. Ja siis tuleb Koidula nagu tõeline ilmutis. Nagu pisuhänd, paiskub ta tuppa. Ta silmad põlevad ja pale kiirgab. Ta käitub ekstsentriliselt, peidab end häbeneb ja jookseb minema. Sarnasega astub vaimukalt esile. Ja siis tuleb koidule. Ta käes on pihutäis kuivanud vahtralehti ja kastanimune mis rabinalveerivad ruumi laiali. Pikkadel puupinkidel tihedalt, külg külje kõrval koos istub publik, nägu, kunagised koolilapsed näitemängu vaatamas. Nii mõnestki käib läbiõpetus, jah, elus koidule, ise. Peenike piht, voogab juukse, pahmak, kaar, seelik, fotodelt tuttav pluusi lõige. Tema pillatud kastan su jala juures. Kuidas siis nõnda teljel harveneb? Aga tuletage meelde teie kui esimese Eesti üldlaulupeo korraldajad ette valmistama kirjavahetuse laiali saatja ja lauluraamatu trüki, toimetaja ja teie enda laulud laulupeol Mu isamaa on minu arm. Muuseas, ma palusin oma tuh käita Soome lahte ja jäta see tuulte võimusesse sünge võetud kuulda, aga mulle meeldid singi. Kuulge. Teie olete, mida te tahate? Minu nimi on Aino Kallas. Pooleli jäänud lõpetamata pestvalt ja lõpetamata portree, mis on sündinud kunstniku loomingu vaimustuses silmapilgul mõned ainult killuderi inimeste elust, mis juhuslikult ühte liidetud nende algupärast kavatsus suurivaevu või pärismeistrit tunnused ometi eksimatult nähtavaks. Mina olen alati arvanud, et mil naisterahvastel on kaheksa, loodi mõistuslik tarkus. Tema ainus tõeline missioon siin ilmas oli oma isamaad armastada. Kallas näitab koidule, et kui inimest kooli klassikud kipuvad kergesti elutataks, puuslikeks muutuma. Ent lavastus hundilt endalt pole pelk kirjanduslik kohus ja Koidula ning Kallas pole üksnes laval elustavad ajaloolised isikud asjad iseeneste pärast. Nende kaudu leiavad väljendamist avaramad suundumused. Koidula saatus seda muidugi. Aga võib ju ka nii võtta, et see on näidend, mis arutleb elu ja kunsti vahekorra üle naise elus. Kas Michaels on siis tõesti kroonlinnast paremat kohta ei leidnud, see oli veel väga hea koht, millel salongi oma sõiduvees ja kui tule mõistis seda just nimelt mehe enesekindlus, tahtejõud, stabiilsus, see meeldiski Koidula, aga Koidula on ka öelnud, et Mihkelson kaldus nendesse nõrki koguma, aga Koidula on ka öelnud, et Mihkelson oli armas ja hea. Koidula oli eluvõõras, ebadele praktiline, ta ei osanud supipoti juures mitte midagi teha, aga ta tahtis seal midagi teha. Tema ema oli olnud majas, valitsejanna, tema ei tahtnud olla perekonnapea, ta tahtis endale turvalist kodu, aga võib-olla ta tundis, et aeg on käes. Kellasi ei ole nii lihtne. Ta tahtis lihtsalt realiseerida oma baltisaksa abielud ja tema ei mõelnud nii kainelt kui enne mõelnud siis kroonile oma meest ei ole ta mitte kunagi mitte milleski süüdistanud. Mihkelson ikka Koidula austas oma meest väga ja rõõmustad, sel perioodil oli ta juba haiged, temagi kurjaks, vististi günekoloog. Ja see ei tähenda, et oleks pidanud ümbrusega kohanema. Tubades näginacetkust peete poisikesena botaparaadid välja hoopis see üürike hetk enne lõplikku ja paratamatu hämarust. Kuid raha mures vaevas sind seal sellest lekkima päikeselt tõhusus, Marshalli suvine kuumus Strasbourgis oli sul oliiv ja tekkis infarkt. Raigurgis tundsime ennast väga hästi, mulle meeldisid Baden. Isegi Münchenis kirjutasid sa nüüd sind, nutan taga, kallis kauge tema, sind vaevas pidev kuju, igatsus nii kroonlinnas kui Euroopas, see nagu paratamatu haigus, mis tegi sind tarbetuks tuntumaks. Nimetasin Kroonlinnas üle 100 luuletuse kritsoluuleri muutunud neis kordushädaohtu, aima paluline prohvetlikust. Mulle näib, et sa tundsid mingit erilist lõbu oma elu tagurpidi keerata. Sa elasid surnud punktist seisvas vees. Aina univormid ja kasarmud, üks ja see sama saksa arstide seltskond, vaimline tühjus, Peeellujas sunnitud seltskondlik suhtlemine. Mina leian, et inimene võib küll oma riided sügavas mülkas ära vääridega, mina tortlaselt ikkagi puhtalt. Kreutzwald jättis maha, ei kirjutanud vanajahile, isegi Soome rand paistis ära, aga seal ei käinud kordagi Glendrutaks keeria teel. Sooma rahvas ei tundnud sind ära, sest su luuletused ilmusid harva ja teiste nimede all vill. Kariid ei olnud kellelegi vaja. Sest Jakobsoni parteitud, kas Jansonite partei eest ära, Jakobson oli noor ja tuge ja suri jälle. Mind. Helle Kuninga Koidula teab, milline osa oli tal eesti rahva ajaloos kanda. Ta teab ka, et ta mingil määral oma rolli ja oma rahva reetis. Ning tema reageeringud ja õigustused Aino Kalda esitatud süüdistustele tegelikult ainult kinnitavad tema süütunnet. Kallas tunnistab kunsti prioriteeti. Elu ees. Loomine on eksisteerimise ülim siht. Kui enam ei loo, siis sure koidule ja Kallas on vastandlikud. Kuid hunt pigem lähendab, kuivastandab neid. Saavad äratuntavaks ka need allhoovused ja sidemed, mis köidavad kaht isiksust. Kaht naist, kes oma looja egoismi, perekonnale ja naise rollile ohverdades ei saa siiski õnnelikuks muidu, kui luues. Hans suri nelja aastaselt leetritesse. Kõik läks hästi. Su Theodor Tüdrik õppis võõrkeelte õpetajaks. Nõukogude võimu esimestel aastatel töötas Leningradis Peterburis, ühes lastekodus, kasvatajana, hiljem keskkoolis gümnaasiumis loodusteaduse õpetajana võõrsilt õpetajana. Teda mäletatakse temperamendiga elavad liikuvaid jutuka pedagoogina. Tõelist unustust leidub raamatuist mõnikord lugenud kuni hommikuni välja oma ainsas toas kasvatanud valgeid hiiri, kodujäneseid puuris, laulnud kanaarilinnud põrandale roomanud sisalik. Kinos. Lisiku pildid kinos käis ta sageli, aga teatris väga harva. Leningradi töötajate oktoobri demonstratsioonidest võtate osa, kui eesrindlik õpetaja alati rõõmsana Uljana. Ta suri südamerabandusse blokeeritud, keeritud sisse piiratud, kelle poolt sakslastele. Kas see on ammu möödas? Niisiis, ta suri blokeeritud Leningradis Peterburis 1941. aasta oktoobris ja on maetud ohtu kalmistule ja anna tema. Tema oli koduõpetaja Prantsusmaal ja Itaalias. 1934. aastal oli ta Tartus ja ütles. Inimesel ja keel on võõras, aga tunne on kodune. Ta oli suures vaimustuses, kui seisis Pärnus sinu mälestussamba juures sõidetud Talle imposantne mulje. Muuseas, mina pidasin veel kõne. Tema juured olid siiski Itaalias, ta igatses sinna tagasi teise maailmasõja ajal. Muide, pärast sinu surma on neid olnud juba kaks. Teise maailmasõja ajal sõitis ta Firenzes, suri seal 1965. aastal. Proua Kallas, kas sa mäletad täpselt oma kõnet, armus mälestussamba avamisel? Ei, ma ma mäletan, et ma olin seesmiselt ära põlenud. Mul oli kurk haige, mul oli palavik, kuid ma rääkisin siiski, inimesed nutsid nagu kirikus, see oli üheksandal juunil 1929. aastal. Sa ütlesid, et Eestimaa on koidule võlgu võlgu sellele laulule, et Eesti muld ja Eesti süda, kes neid jõuaks lahuta. Sina ütlesid, et koidulauliku tuli südame peidupaik peab olema maarjamaamullas. Sina? Jah, see olin mina. Sinu saatus kasvas kogu Eesti rahva lühikeseks kevadine võrdkujuks, mis algas priiuse lauluga viisidel. Traagilise isikuna, said sa eesti rahvusliku kevade sümboliks sinu järele jätmata, püüdes lahti argipäevast lahti ainest, mille eest maksid oma eluga, tundub sinu igavene vabadusiha. Sinu rahutuse torm, Liinud tiibadel ele heitlikud löödud, sinu kõrvasid, taotlevas ja haavatut linnu saatusest tuksub kogu inimkonna igavene ja abitu püüd lahti maast. Tahaksin olla nagu sinagi. Ma tahaksin, et minugi sees põles tuli, sinu sees on paljude. Oi, ma olen ju lõvi tähtkujust. Minu planeet on päike. Minu vääriskeid on teemant rubiinpäev-pühapäev, mil arv on 10 ja element on tuli akenemine. Aga sina oled kaljugi, sinu planeedid on maa ja Saturn sinu arm, kaheksa sinu vääriskidel oonüks selles visa ja vastupidav. Sul on eesmärk sündimisest peale sale ligipääsmatu, sind ümbritseb austus. Elu teine pool on sul pisut meeldivam. Võib-olla see tähendab seda, et sa ei vandunud alla vee vägeva Vihurina ning kanna läbi tähtede lennu ägaakeni, enne kui oled teostanud sülemindad, massennitaksin sinus surematu peegelduse loov vaim. Kahe saatuse opositsioon ja ühisjooned. Helle Kuninga loodud Koidula tuleb aegade hämarusest pooleldi legendina ja iga temast pakutud varianti võtame seetõttu lahedamini vastu. Jätame praegu kõrvale küsimuse, kas seina Üksküla loodud kuju klapib kaldamüüdiga või mitte. Tähtis on see, sisemine sarnasus on praegu olemas. Tal on funktsioon ja ta täidab seda. Teater pole ju vahakujude muuseum. Rein Laose muuseumitöötaja õhust elav vandunud kirjandussõber on etenduse käigus vajalik abistaja sõlmib naiste katkema, kippuvad kontakti või lisainformatsiooni, mis publikule oluline. Mul on tõesti väga hea meel, et te tulite. Ma tundsin ennast väga üksi. Aga nüüd kõledad, ajad selles majas lõppenud. Olen alati mõelnud, et miks me võiks olla siin selles majas, kus elas esimene potis kõik kuus. Muidu mõtled, kus keegi on või mõni on päris kaduma läinud. Siia võiks tulla näiteks. Anna haava. Aga võib-olla meeldiksin Undil, mina hoolitseksin, teest, oleks maailma ilusaim kollektsioon. Ma ei mängiks seda mitte mingi hinna eest, oleksin rikkaim inimene maailmas ja loomulikult kõik luuleta ei anna, ta on ju alles meie rahvuslik vara kulla alusel. Meie jääme. Mõne minuti pärast läheb Pärnus Jannseni tänavabuss.