Kas sa ei ole vist harjunud, et et sina oled intervjueeritav? Ikka mõned korrad on küll ette tulnud, aga vist mitte sellises seoses nagu sinu saate Jakse peaks minema, nüüd minu saad eriti teistmoodi ei ole, kui nad ei meka, ma mõtlen lihtsalt sellised asjalikumad intervjuud ütlemas. Päevakaja vikerpea, mitte tähtpäevade puhul on midagi niisugust. Sinu saade oleks nagu inimlikum, rohkem olema. Raskem rääkida, ilusti ütlesid. Ütle, ega sina ei ole statistikat pidanud. Nii raadiomehena, kui palju sa oled reportaaže teinud ja kui palju sa oled? Noh, ütleme, suudi, väga vastutusrikkaid saateid teinud ja nii sihukesi ma ei mõtle Päevakaja lõike, nihukesi suuremaid oled sa ise on küll päris võimatu, sest ma tean, et omal ajal näiteks Felix Moor pidas väga täpselt niisugust statistikat ja ja mõned ka sõjajärgse perioodi reporterid on päevikut pidanud, kuid üldiselt see muutub siis nagu eesmärgiks omaette juba ja tööd on niivõrd palju, et töö käigus ei huvitasin statistika, vaid et töö saaks tehtud. See on tõesti niimoodi, et nii kui saade saab käest ära pandud, siis kuidagi noh, peaasi, et ta on ära antud, on nime. Nüüd oledki nii tange. Aga püüa nüüd natukene meenutada. Sul on hästi suur ja vastutusrikkaid ülekandeid ja reportaaže olnud, missugust sa pead nendest kõige kõige noh, niisuguseks vastutusrikkamaks kas see on niisugune trafaretne küsimus, aga vastutusrikkad on küll, kõik suured tööd, ma mõtlen otsesaated, kus sa lähed otse rahva ette oma mõtetega ja ja kohustusega see pilt. Ja see mõte, mis toimub, nendeni viia. Nad kõik on, on vastutusrikkad ja on kohustus, aga lihtsalt mõnede sündmuste mastaap on teine ja ja mõned sündmused lihtsalt erutavad sind ennast rohkem ja ja siin on ikkagi nii nagu kogu meie kultuuriga, et nende kesksed sündmused on olnud laulutäht. Algas see juba omal ajal, ma mäletan esimesi laste laulupidusid, kui sa tehtud ja jõudu proovitud, kas tuleb toime või ei tule. Ja muidugi siis kulminatsiooniks päris kindlasti oli 69. aasta juubelilaulupidu, kus kahe päeva jooksul Sail koos kolleegi kaldud eetris oma seitse, 18 tundi. Ja vahel hiljemgi olen nagu analüüsinud seda lõppu, situatsiooni, kus sai ennast psühholoogiliselt niiviisi Zuckereeritud ikkagi rahulikumalt, rahulikumalt võimalikult vähe, et mõte ja see tunne kaks mõte ja see tunne jõuaks kuulajani, aga mitte see ilus, pidulik südamesse minev lõpetse sõnade hulga sisse äraju, kus on kõige-kõige olulisem selle niiskuse fraktsioon, nagu vaatad ennast kõrvalt selles situatsioonis. Pärast nisukesi suuri ülekandeid, on su enesetunne, kas sa vajad mingisugust lõõgastumist või tahad pikali olla või, või on erutus edasi, et kuidas siis on enesetunne pärast niisugust ülekannet? No ega sellel öelnud päris kindlasti ei saa magada, sest lihtsalt kogu see pinge pulbitseb ja ja sa mõtled ikka uuesti neid situatsioone läbi ja mõte töötab veel uute ja paremate variantide kallal ja mõtlen, et aga miks ma siis nii ei öelnud, miks ma teistmoodi ütlesin. Aga mõõn tuleb alles teisel ja kolmandal päeval ja siis on nii sant ja nii paha tunne, et ja ei tahakski ameti ja ei tahaks kedagi näha, ei tahaks kellelegagi rääkida tööst ega mitte millestki ja tundub ikkagi, et kõik on läinud halvasti, kõik hakanud olema palju, palju paremini. Nii et ükski nendest ülekannetest või suurtest töödest ei lõpe mingisuguse suure rahuldustundega või suure rõõmuga. Aga kui sa aastaid hiljem kuulad üle oma linte, kuidas nendesse suhtud siis, ja siis ma vahel kuulan päris huviga neid ja mõned asjad isegi meeldivat, aga muidugi siis on jälle teine asi. Aeg läheb edasi, muutume, meie, muutub saate tegemise stiil ja ja vahel näiteks Eliarhivarrisaates võib küll kuulata anda seda teist lõikust, ütled, et see on nendest kümnenditest viiekümnendad, kuuekümnendad aastad erinevad oluliselt raadio suhtlemises näiteks võib lausa ära tunda ilma karbile vaatamata. Siin on see mure jälle. Päris tänapäevaselt nad ei kõla ja ei saagi kõladustiga, asi on omas ajas ja muidugi ega sul oli üks väga tähtis reportaaž. Ja ma ütlen sulle ajaliselt ka. See oli 1961. aastal aprillis tuletan meelde, mis ütleb sulle, tuletan küll, ja see tuleb päris hästi meelde, sest sest viimaste päevade ajalehed on juba nagu seda päeva ette valmistanud, see on siis Juri Gagarin ja esimene inimene kosmoses ja kõik, mis sellega seoses siis oli raadiomajas, neil olid tõesti väga põnevad päevad, mitu päeva järjest. Jah, aga see reportaaž anti just nimelt sinule, kes oleks seda teemat väljagan, tähendab, startis muidugi selle reportaažiga, Valdo Pant oli kõigepealt kättesaadav ja esimesed kommentaarid läksidki eetrisse tema poolt, mäletan, mind ei olnud siis veel raadio majaski kuid mina tegin juba Gagarini saabumist Moskvasse nukovasse ja kõige rohkem mul ongi meeles see hetk, mida ikka ja jälle ka dokumentaalfilmikaadrites näidatakse, kuidas lennukuks lahti läheb. Ja kui see mees oma küll kogu maailma võitva naeratusega ka mitte ainult naeratusega, vaid ka selle teoga, mis kõik teda jumaldama Jaustama panid, siis sealt lennukitrepilt alla tuleb mööda seda vaipa läheb partei ja valitsuse tribüüni juurde raporteerima. Tundub, et kõigile inimestele, mitte ainult reporterile on need hetked erakordselt meelde jäänud, sest seda, mis toimus kosmoses, seda me siis veel õieti ei teadnud, kes on hiljem filmide kaudu nagu selgeks saanud kus sa tegid seda reportaaži? Ma arvan, et seda tegime siit sellest samast viiendast stuudiost ja päris kindlasti kohe. Sest see aeg oli üldse erakordne. Me hakkasime ka uutmoodi töötama, kuna sündmused arenesid nii kiiresti, operatiivselt, sest näiteks oli mõeldamatu meest Moskvasse saata. Ja siis võeti abiks televisiooni pilt, et näiteks me vaatasime siitsamast televiisorit, kõrvaklappides kuulasime ka televisiooni kommentaatorite kõnelejast staaži ja siis andsime samal ajal ka eestikeelse kirjelduse. No nüüd on see üsna tavaline Holman kollani päevil olid samuti mehe spordireporterid telerite juures ja see on väga hea võimalus, sest igale poole lihtsalt ei õnnestu nii kiiresti oma mehi saata. Kuid siis tegi see kõik olukorra veel eriti põnevaks ja ma mäletan siis 15. siis oli kohtumine teadlaste majas, kus oli siis ka kaarini pressikonverents. Seda vahetult kogu aeg edasi anda jõua, sest see on ääretult tihe informatsioon meile tundmatu, too valdkond, rääkimata isegi sõnavarast, et seda eesti keelde ümber panna, see sõnavara veel puudus. Siis me kuulasime näiteks pool tundi ära, tegime kokku võtta siis nii mõttes, ja siis sai otsekohe jälle eetrisse loetud teine siis me tegime seda koos Felix gaasikuga, siis teine mees kuulas edasi, rääkis jälle oma osa ja niiviisi kahekesi, nii et selleks ajaks, kui pressikonverents lõppes, oli ka meie räpatas valmis. Nii et need olid muidugi tõesti võiks öelda, nüüd erakordselt vastutavad ja ka hullusti põnevatajad. Nonii, aga nüüd ma lähen natuke kaugemale sinu elust ja ma võin päris ilmeksimatult öelda, et saaled poisina tahtnud kindlasti lenduriks saada, kelleks said. Ma võiks öelda, et tingimisi olen ma lenduriks saanud, aga ma lenduriks saada tahtsin. Seda on isegi vähe öeldud, see on olnud minu elu ainus suur unistus ja minu ainus losu meeletu kirge, tahtmine, mille nimel oleksin ükskõik mida nõus olnud tegema. Muide täna tuli mulle vastu üks minu kolleegi poeg ja ma küsisin, ta oli esimese klassi poissi, mõtlesin, et kuule. Et kas tuletama koolis klassis arutlenud, kelleks sa tahad saada ja olemegi, kelleks sina tahad saada, siis ta vaatas mulle imelikult otsa ja ütlesid, teised tahavad vist arstiks ja insenerid, eks, ja ma ütlesin, et kas te autojuhiks Kadad ja terve klass tahab saada. Aga lenduriks olevat tahtnud ainult kaks poissi saada praegu esimeses klassis ja siis ma mõtlesin korra niimoodi, et huvitav, kas tol ajal, kui sina olid esimese klassi poiss, kas sa siis tahtsid juba lenduriks saada või see soov ja tahtmine tuli sul natuke hilisemal ajal. Ma olin vist viie, kuue või seitsme aasta, ütleme isegi, et koos sõbrapoisiga käisime me Ülemiste lennuvälja ääres seal järve kaldal kraavis ja tundide viisi vahtisime, kuidas lennukid startisid maatust. Ja kui vähegi aega sai, siis sinna sai joostud, nii et see oli nii kõva magnet. Aga ma teen sulle ka selgeks, miks see niiviisi olnud ei olnud mina mingi erandlik poiss ega ka mitmed teised, kes sellel ajal lihtsalt aeg oli niisugune. Sest kolmekümnendad aastad on noh, maailma lennunduses üks kõige põnevam periood. Me võime küll öelda, et jah, lendamise idee on niisama vana kui inimene, sest lind oli siis juba ka olemas ja lind lendas. Aga linnu moodi lendama hakata oli väga raske, selleks kulus pikki-pikki sajandeid ja, ja väga palju ohvreid. Kuid kolmekümnendad aastad olid just see tõusuperiood, kus õhupallidega lennati üle Atlandi ookeani püstitati kõrgus ja kaugusrekordeid. Näiteks 37. aastal Nõukogude maa kuulus kolmikskaala peljakov Paidukov lendasid 9000 kilomeetrit Ameerika ühendriikidesse, see oli siis kaugus lennurekord tohutu mehiselt. Nad olid siis seal just kindlaste päästmine lennukitega triivivad jääpangalt. Graf Zeppelini lend üle, Eestimaa, see kõik selle aja noori inimesi mõjustas. Ja võiks öelda, et võib-olla, et ma viie-kuueselt seda kõike veel ei teadnudki, kuid 1940 koos nõukogude võimuga tulid ka siis kõik need informatsioonid tulid raamatut, nendest tulid filmid. Ja see oli, mis eriti noori vaimustus. Kas su isa ka natukene? No selles ongi muidugi üks põhjus, et, et minu isa kuulub ka Eesti lennunduse veteranide hulka omal ajal oli niiviisi nii lendur kui mootoris, need olid kaks asendamatut meest, kes koos lendasid, sest lennuki mootor oli selline küllaltki keerukas asi, mis üht ilma rikki läks. Mille pärast raskeid õnnetusi juhtus, nii et alati lähete koos. Ja tema elukutse oligi olla lennake matoristiks. Elasid lähedal ka tegelikult lennuväljal. Jah, ma olen siit Tartu maanteekandi poiss Vi sikupillipoiss, õigemini Torupillipoiss. Jala läksid, jah, noh, mis ei osta siis oli, kas sellel ajal oli jalgratas unistus? Ma mäletan küll, et keset Tartu maantee üks pood, kus oli poiste jalgratas müügil, aga see maksis 80 krooni, see oli minu isa terve kuupalk, nii et see ei tulnud kõne allagi. Jalgratast sellest võis kaunistada, aga see tundus isegi veel vähem reaalnagu lenduriks näiteks saada. Nojah, aga lennukooli sa ju läksid? Jah, jääraklubi siis, see oli nii. Ühesõnaga, 48. aastal organiseeriti Tallinnas aeruklubi ja selle juures mootorlendurite ettevalmistamise klass või siis lendurite kursused. Ja need esimesed kursused esimese lennu aga lõpetasid. Siin on raamat, mis võib-olla et paljude käes ei olegi, see on Ants Künnapuu teedel õhuavarustesse ja. Märkisin ära kolme kriipsuga asi. Ega paljud tõesti paljud kindlasti ei teagi, et sina tuntud raadiomees oled ka lenduripaberitega inimene, ma loen siit sellest raamatust. Tallinna aeroklubi esimese mootorilendurite kursuse lõpetasid teiste hulgas eeskujulikult ka autoralli tuntud suurmeister Uuno Aava ja populaarne raadioreporter Ivar Trikkel. Nii et mustvalgel on siin ära trükitud ja vähemalt ma võin siis öelda, et see suur unistus sai teoks ainult deta ei realiseerunud selliselt, et lendumusest oleks minu hilisem elukutse ja töö saanud, sest pärast lennukooli lõpetamist hakkas mind ülikool tõmbama. Ma uskusin, et mul õnnestub ühendada neid kahte nii kõrgkoolis õppimist kui ka sportlasena lendamist. Kuid vahepealsetel aegadel mootorlennuga Tallinnasse Iideegeldut ainult purilennulangevarjuhüpetega. Ja nii jäi isegi minust kõrvale. Aga see ei võlunud sind? Ei, ta võlus mind ikka, ta võlub mind tänase päevani, ma ei sa rahulikult istuda lennukis, kui ma lendan kas Moskvasse või Tallinnasse. Kui ma stardi- või maandumisrajal olen, siis ma jälgin nii teraselt stabilt pilguga lennurada, millal rattad lahti tõmbab või millal vajub ilusasti lennuväljale lennuk. Ja ma ei saa ka tänaval või looduses rannaski rahulikult käia, et ma ei ajaks pea kuklasse, kui ma kuulen lennukimürinat, nii et midagi on paratamatult ikkagi minusse sellest jäänud. Praegune lennuki lend ei pane, imestame kedagi, aga siis, kui meie veel lapsed olime, siis oli küll jah, terve tänav oli ju väljas, kui aeroplaan lendas, siis oli, naerab plaan, eks olnud ju. Nojah, ja sellest ka siis huvi, aga praegu on niivõrd palju teisi probleeme ja muid kiindumusi ja ja muidugi ka üks küllaltki ohtlik kiindumus, see on see niinimetatud värviteleri värviteleri põlvkond. Mul ei ole midagi selle vastusest mõelda, kui palju informatsiooni tuleb selle kaudu koju kätte. Aga see muudab inimesed kassiivseteks. Just seda aktiivset tegutsemist, mida noorel inimesel vaja on, teatud riskijulgust, mida lenduri elukutse nõuab see ka ka seepärast, nagu ära isegi kardetakse vastutust. Aga kui nüüd mõtiskleda, mis on siis lenduri elukutse, sellised võluvad või missugune on lenduri tüüp? Tahtsin sellest võiks küll rääkida, jah, sest mul on häid sõpru, on need samadest aeroklubipäevadest, kes on nüüd juba pensionile oma lenduri töö ära teinud. Ja nendega koos istuda on alati hästi tore, need jutud on huvitav, tahavad, nad on samal ajal tasakaalukad rahulikud sest lenduri elukutseks põhilisi tunnuseid on see, et sa pead igal hetkel olema valmis tegutsema kõige kriitilisemas situatsioonis. Ja see ongi, mis annab mehele mehisust. Ja selliseid inimesi isegi on hea ära tunda. On mõnigi kordunud juhus, et ma kohtun inimesega kuskil seltskonnas, järsku hiljem selgub. Mulle tundub nii, et ta võiks olla lendur ja ta ongi olnud lendur. Üsna üsna mõtlemapanevad, selliseid juhuseid on olnud. Ja on näiteks Eesti lennundusega seotud üks veteran Voldemar Sander, keda ka paljud raadiokuulajad teavad ses Lembit Lauri. Saadetes on ta kümneid kante rääkinud omaaegsetest lennundusalastest seiklustest ja lendamisest ja alles möödunud aastal oli lennuveteranide kokkutulek meil uues olümpia hotellis, kus on tohutu suur saal ja algab avavalss. Kes läheb esimesena tantsima. 80 aastane Voldemar Sander oma tütrega koos. Sest ta süda ei anna rahu, see on erandlik situatsioon, aga tema on vana lennunduse mees, ma lähen ise jaman selle valtsi mikspärast noorematele annan selle võimaluse, et see oleks niisugune, näid seal balletis elamuga mängus. No seda muidugi, aga iseloom viibki lenduriks. On sul kahju, et sa ei ole saanud oma unistust lõpuni, on ikka kahju, jah, ta on jäänud kuidagi poolele teele. Tan jäänud kiindumuse tasandile, aga palju on siis elus neid inimesi, kes võivad öelda, et kõik, mida nooruses on tahetud, et see realiseerub. Ma tahtsin küsida, et kuidas su ema tähendab, et isa nüüd tahtis, et sa lähed ka samale erialale, kus temagi oli, aga ema, mida ema ütles kodus, et sina lennundusega nii kangesti tihedalt koos olid? Mulle tundub, et meremeestele lenduritel peavad olema teist liiki naised kui tavalised naised, Nad peavad kõigega sellega arvestama ja minu isa ja ema, ma mõtlen, ma mõtlengi, ma räägingi seda, sest tähendab minu isa oli kaks korda alla kukkunud ja ühe korra ainult hädavaevu uuesti kokku lapitud lennuõnnetuse tõttu. Nii et temal oli see kõik teada. Aga ma ei mäleta, et meil oleks kordagi sellest juttu olnud, et sa ei lähe või sa ei tohi või see ei tulnud kõne allagi. Tähendab, kas ema oli niivõrd mõistel siis aga muidugi olija. Aga kas sa ise ei tundnud, et vahel ta ei tahtnud, et sa lähed ja ja läks siiski, võib-olla ema soovile vastu tulnud, niisugust juhust ei olnud. Ma võin nüüd tagantjärele küll analüüsida, ta kindlasti mõtles seda, me teadsime mõlemad, et see probleem on olemas. Kuid nende elukutsete puhul see käibki selle sammuma. Sest kui me ainult kardame, siis me ei saavuta elus kuskil midagi. Aga kui isaga õnnetus juhtus, kas ei pannud sind mõtlema? Ei no see oli juba aastaid tagasi sellest ma teadsin ainult, ma olen siis väga väikene poiss. Nii et sa teadsid ja vaatamata sellele, et, et kõik see oli toimunud ja, ja need vanad Need, vanad pildid, isegi lennukivrakkide pildid, need on meil koduses fotokogus tänaseni alles ja neid olin ma küll küll lapanud.