Algamas on järjekordne saade sarjast hääled ja tänane saade on pühendatud koorijuhil pedagoogile ja heliloojale. Arvo Ratassepale oli 40.-te aastate lõpp, kui professor August tapmanil tekkis mõte ette kanda Mozarti reekviem ja ta kutsus kokku üle Tallinna võimekamad lauljad, et seda tööd tegema hakata. Mõtlema sellele, et tal oli 40.-te aastate lõpp, see oli tõeline füüsilise ja psüühilise terroriaeg ja siis käidi koos, et laulda niisugus sügavat muusikat, nagu oli Mozarti reekviem. Oli ju see noore Arvo Ratassepa jaoks niisugune eneseleidmise ja arenguaeg. On öeldud augu Stockmanni kohta, et temast on kus mitte ainult Eesti aega, vaid ka isegi tsaariaega. Ja nüüd siis räägib Arvo Ratassepp, kuidas ta käis nendes lauluproovides. Lindistus on pärit aastast 68 ja selle saatega mälestati augu Stockmanni. Mul on meelde jäänud, et see oli kuidagi nii mängeldes, mängleva kergusega läks töö. Tema peamine töö oli suunatud just sellele, et me igale osale oskaks anda õige sisu, õige meeleolu. Palju oli seal häid noodilugejaid, nii et see mõne kuuga sai see suurteos selgeks. Kuigi me töötasime ainult kord nädalas pühapäeviti. Veel lähemalt, kokkupuuted algasid 49. aastal, kui kui me viiekesi grupiga käisime tema juures kooriliteratuuri tundides. Meid oli seal Harri Kuusk Saaremaalt, Valve Lepik, Heino Kaljuste, helilooja Veljo Tormis ja mina. Professor Stockman elas tollal Suvorovi puiesteel sammas, kus konservatoorium tema oma korter oli sõjatules hävinud, hävinud olid tema noodid ja ta oli ühes toakeses seal, kus ta siis ka need kooriliteratuuri tunde või loenguid pidas. Need olid huvitavad loengud. Taolisi ei ole ma hiljem kohanud kusagil nadolid, õieti vestlused. Juba, kui me tema juurde sisse astusime, võttis ta meid vastu nagu külalisi paigutas istuma, mainis, et ei ole siin lauda kõigile, et kirjutada ei saa midagi, aga võin seda, kooriliteratuuri tuleb üles kirjutada, see tuleb meelde jätta. Alustasime vene kooriliteratuurist ja ma mäletan, et et ka see aine sai kuidagi mängeldes selgeks, ta oskas nii humoorikalt rahulikult vestelda, näidata. Ja huvitav oli, et pärast iga tunni lõppu ta juhuslikult nagu puudutas klaveril veel teatud motiive, küsis, aga kas, kas see meelde kuskohalt, see oli nii iga tund korrates ja, ja nagunii tähelepanu viies ka sellele, mis eelmisel korral läbi oli võetud. Kui need tunnid lõppesid, siis oli kooriliteratuuri ilma õppimata selge see oli nagu kohapeal selgeks saanud heatahtlikkus, sõbralikkus. Niisugune õhkkond valitses igas tunnis. Ja kui sugune faktiline materjal kippus pisut juba koormavaks minema, leidis ta alati huvitava sündmuse või või meenituse, heliloojatest või teoste ettekandest. Mis siis meie kuidagi tähelepanu viis natuke hetkeks mujale ja meid me saime nagu puhata ja teinekord Annistamiseks huvitavaid ülesandeid, näiteks. Olete nüüd õppinud seal pordini muusikas, kuidas ta vene rahvast muusikas näitab ja siin kõrval on teil Mushowski, aga seal on ka Glinka. Vaat järgmine kord, kui tulete tundi, igaüks rääkige, mis on neis erinevat ja mis tundub teile eripärasena, mispärast on eripärasem noh siis me hakkasime arutama ja nendest aruteludest kasvasid välja teinekord õige pikad vestlused tundi, tahtnud õigel ajal ära lõppeda. Tema muusikasse suhtumine ja tema niisugune siiras vahetu osavõtt igast teosest ja selle tundmisest ja laialdased teadmised. Need olid meile niisuguseks teenäitajaks, et, et nendelt loengutelt või tundidest puudumisi või õppimata jätmisi tyhi esinenud, see oli niisugune tund, kuhu alati ukse taga juba ootasime, eks aeg vastasime sisse. Veel hiljemgi. Professoriga kohtudes, kui ta juba pensionil oli läks jutt ikka sageli Nendele konservatooriumi aegadele, mõnel teosed avast raadiosse jälgis kooride kontsertesinemisi ja alati olidel niisugune ergas tähelepanu, mis seal õnnestus, mis oleks võinud teisiti tulla. Mõnikord sattus ta mõnest kohast lausa vaimustusse, tuli vastu, ütles, et hakkavad seda kohtade lausete või selle kohta, see koor laulis nii toredasti, et ma kohe paneks viis pluss selle eest. Niisuguse töömehe kaal meie muusikute kasvatamisel nii orelikunstnikuna muusikapedagoogina, tema oma interpreteerinud tegevus on just järgnevatele põlvkondadele jätnud väga suure jälje. Ja tema teen testi muusikas on just pedagoogilise osas hindamatult suurid. Huvitaval kombel on neid augu Stockmanni muusikaliteratuuri tunde soojalt meenutanud ka Veljo Tormis. Ta ütleb. Nendes tundides istus arvajust tema kõrval ja ta oli Veljo Tormis vaadates kõige veetleva isik selles grupis. Tormis ütleb, et ta ei oska küll inimesi täpselt iseloomustada, aga tema meelest oli Arvo ladusa olemisega ja üldse hästi mõnus. Igatahes väga meelde on jäänud see ühine muusikakoolipink. Arvo ei olnud tema jaoks mitte ainult meeldiv kaaslane, vaid nende koostöö kõrgpunktil Veljo Tormise arvates ka kõige modernsem Eesti koori dirigent. Ja nüüd on meil võimalik kuulata Arvo Ratassepa esinemist raadios, kus ta räägib moodsa koorikultuuri väljendusvahendites. Clinton aastast 68. Püüaksime tänases vestluses just koorimuusika kaudu läheneda neile küsimustele. Tõsise joon. Kaasaegsele muusikale on iseloomulik otsingute ja katsetuste rohkus. Sageli on siin elam mõistuse pärast kui tunnetele tuginevat komplitseeritumaks muutunud teoste rütmiline meloodiline ja harmooniline külg. Siiski on huvitav märkida, et kõige uuemas muusikas on selgesti tajutav püüje realistlikkuse ja selguse poole. Kui käesoleva sajandi algul hakati kasutama Todeka foonilist stiili heliloojat söönberg, Veebern Berg, kui Atonaalses üha ulatuslikumalt tungis partituuridesse lähenes koorimuusika teatud kriisile inimhäälte piiratus taolise muusika esitamiseks. NAGU segas heliloojate mõttelendu. Hakati otsima uusi väljendusvahendeid ja uusi ideid koorimuusikas. Tugev lähenemine, kõne intonatsioon telle viis ulatuslike koori retsitatiivide kasutamisele. See omakorda mitmekesistas kooriteoste ripilist külge. Saksa helilooja Karl Orph ehitaski lihtsale ja staatilisele sageli otse primitiivsele meloodilisele materjalile oma paljud teosed. Kuid ta andis selle erksa rütmi, dünaamiliste kontrastide ja ootamatute aktsentidega erilise värskuse. Orfigolm lavalist kantaati karmina Burana 1937. Kattulli karmina 1942. Heather Jon Fodi Aphrodite 1951 on taolise muusika parimateks näideteks. Veendugem ise koorgantaadist, kattulli karmina. Siin väljendub teose peategelasega Tulluse meeleheide. Tema armastatu on teda petnud. Jätta kõik, kus kõik on mulle vastik. Arvo Ratassepa puhul on alati rõhutatud tema perekonda tema vanemate rolli noore inimese kujunemisel. Tema isa oli õpetaja Johannes Ratassepp oli ilmselt väga range, väga pädev ja väga kohusetruu ka õpetaja ja koolijuht, kes tegutses Harjumaalt pärast Tallinnas, on näiteks teada tema kohta on niisugune fakt, et kui lapsed jälle millegi hulluga hakkama olid saanud, siis koolijuhataja lai klassi ukse paukudes kinni ja sel päeval enam kooli tagasi ei tulnud. Aga tema abikaasa Hella Ratasepp olevat olnud hellad on teil enne õpetaja, kellel olevat olnud ilus sopran ja võib-olla siis sealt tulid ka need esimesed muusikalised mõjutused. Aga on teada, et Arvo Ratassepp õppis lapsena küll viiulit, küll klaverit, tegi, aga seda väga vastumeelselt. Oma koolitee lõpetas ta Tallinna reaalkoolis, ta sai lõputunnistuse kätte kaks kuud enne õiget aega. Põhjuseks muidugi märtsipommitamine 44. aastal, mis koolimaja ära hävitas. Sügisel aga 44. aasta novembris avas omaaegne polütehniline instituut taas uksed ja Arvo Ratassepp läks sinna õppima ehitust. Lootus oli õppida arhitektuuri, mis teda rohkem huvitas. Ja on teada ka, et järgmisel aastal ta läks juba teisele kursusele üle Sitektuuri õppima. Nüüd algabki tema pidev ja lõppema Side kooridega. Ta laulis alguses sealses segakooris, aga 10. oktoobril 45 tuli juba ühte auditooriumisse kokku 16 tehnikatudengit. Arvo Ratassepale oli kindel plaan rajada meeskoor. See sai alguse pikale tööle paljude meeskooridega, aga ka segakooride ja naiskooridega. Me kõiki siin üles lugeda jõua, nimetame ainult tähtsamad nende hulgas. Need on Tallinna kammerkoor Teaduste Akadeemia mees ja naiskoor. Viimased loodud aastatel 58 ja 59. Nüüd aga helilõik ühest raadiosaatest, mis on pühendatud Tallinna kammer koorile. Siin räägib Arvo Ratassepp koos teiste dirigentidega selle koori tegevusest ja hiljuti toimunud kontserdist. Ja konkreetselt on siin juttu Orlando di lasso loomingust. Madalmaade teise suure meistri Orlando di lasso loomingust. Me esitasime kolm pala Lasson kirjutanud vokaalmuusikat väga mitmes žanris, temalt on messe väga ulatuslikke motet Madrigale villanelle. Viimased on nisukesed, lühema vormiliselt teosed rohkem olustikulised, külalaulud ja Madrikaal, võib-olla siis tuleb ehk sõnast Laulmine oma emakeeles. Ja need laulud ongi kõige rahva lähedasemat nii oma tekstilt kui ka muusikalt. Meie esitasime siin juba paljudele hästi tuntud laulu mad toona Miia Kaara madonna võluv neid, mida on laulnud ka riiklik meeskoor ja Eesti raadio segakoor. See lustakas laul on juba rohkem harmoonilise ülesehitusega, tähendab viisi hääl on peamiselt ülemises hääles sopranis ja temas esineb ka juba refrääni elemente. Minu ees on kogumik Arvo Ratassepp meie meeltes, mis on ilmunud Eesti meestelaulu. Seltsi väljaandel hakkas seda koostama August Luur, tema varajane surm aga jättis töö pooleli. Lõpetas Mall Johanson. Siin teen ma lahti leheküljed, kus Arvo ratassepast ja tööst temaga räägib. Veljo Tormis. Räägib ajas, kui tehti koos Alendri laule, aga ta räägib ka sellest, et tekkis periood, kus nendel tekkis teatud vastuolusid. Tekkis teatud niisuguseid põhimõttelisi eri arusaamasid. Ja Tormis ütleb, et, et tema arvates peab mõnikord muusikaline rütm käima üle keelerütmist. Rattasse paga, saanud korraliku hariduse ja tundes hästi eesti keelt, oli jälle eesti keele huvide eest väljas. Ja mõnikord tõi ka sisse natukene Ungari stiili niinimetatud Ungari stiili, nagu ütleb tormis. Ta oli käinud nimelt Ungaris ja seal kodaiga tutvunud ja temalt mõjutusi saanud. Aga Ratasepp olevat olnud tubli keeltes. Teatud kadedusega meenutab Tormis, et Arvo Ratasepp olevat rongisõidu ajal kogu aeg soomlastega nii-öelda kalaiale vala keelt rääkinud temaga istus kõrval ja maigutas suud. Nii ütleb siis tormis enda kohta. Ja seoses rauana leidmisega aastal 1972 teos, mis oli mõeldud Tallinna kammerkoorile. Seal tekkis ka mõningaid arusaamade lahknevusi ja see oli ka põhjus, et ettekanne hilines. Siis tekkis aga tormisel tihedam kontakt riikliku akadeemilise meeskooriga. Pärast seda tuli Tõnu Kaljuste kammerkoor aga Ratasepa ja Kaljuste põlvkondade vahel oli tekkinud juba teatud arusaamade erinevus, nii ütleb siis tormis ja tema kaldus nooremate poolele printsiibid, tuia, kõhklev, nagu ta oli enda sõnade järgi, siis. Need olid siis aga mõningad episoodid, mis on võetud raamatust Arvo Ratassepp meie meeltes. Nüüd me teame Arvo Ratassepa etaali, mees, kes oskas leida õige sõna õigel kohal. Tema kommentaaride repliigid olid täpsed, proovides ta üleliigselt laule ei peatanud iga korraga, kui laul läbi võetipidiselt tulema jälle midagi uut juurde. See oli tema tööpõhimõte, oli tunda tema arhitekti oskusi, tema arhitekti haridust kõigest pidi olema. Ülesehitus pidi olema loogika ja pidi olemas selgus. Niisugune oli Arvo Ratassepp oma dirigenditöös niisugusena mäletavad teda lauljad. Arvo Ratassepa puhul tuleb ikka rääkida tema mitmekülgsus ja tema väga erinevatest huvialadest. Ta mängis väga hästi malet, aga on teada, et armastas suusatamist, harrastas tervisejooksu. Tema suurim kirg aga oli tennis ja öeldigi teatud liialdusega, et see, kes tahtis saada koorijuhiks, see pidi kõigepealt tegema ära Ratasepa juures tenniseeksami. Fakt on aga see, et kogu koorijuhtimise kateeder, Tuudur, Vettik välja arvatud, harrastas seda meeldivat mängu. Aga kes temaga kokku puutunud, teavad ka tema niisugust mahedat huumorit. Ja ei ole ka suur ime, et kui siis aastal 1964 Valdo Pant tegi esimese jaanuari kuue aasta teemaks välista huumori, siis kutsustasinna Gustav Ernesaksa, Ülo Vinteri kõrval ka Arvo Ratassepa. Ülo Vinter on nüüd viimane, kes nende hulgast on lahkunud. Praegu aga kuulame, mida rääkis siis huumorist aastal 1964, Arvo Ratassepp. Mul tuleb meelde, et Arro ja Normeti operetist Rummu Jüri seal kiriku juures mängib üks puhkpilliorkester ja ja sinna on meelega kirjutatud valed noodid sisse, orkestrisse kaetavat, raskem mängida valesti. Aga see kostab küll väga toredasti, kuidas nii selleaegne pasunakoor mängib viltu? Ühesõnaga, jah, väljendusvahendid on jah, muusika osa kuidagi nagu üldisemat laadi. Ja, ja niisugused ei ole nii konkreetsed ja kes on teie lemmik humorist? Noh, neid on üsna palju, aga aga ma arvan, et lemmikuks jääb mulle siiski pitstrupp oma piltide seerijatega raamatutega ja see teinekord panebki nagu mõtlema, et kas neid toredat huumorit ei peaks otsima ja ja püüdma rahvale pakkuda natukene rohkem. Muidu me istume kontserdisaalis tõsiste nägudega, kuulame kõigist elusündmustest, aga aga see, mis, mis meid nii sageli ümbritseb ja meile niisugust head jõudu annab. Nali, huumor seda nagu tõsisel kontserdil, nagu ei sünni, aga pakkuda. Aga kogemused näitavad, et võiks pakkuda. Lõpuks, kui juba minevikku väga tuntud heliloojad suured muusikamehed ei pidanud liiga väikseks tööks nalja teha muusikas. Miks siis meie noorimat peast seda mõtlema tuleks õhutada? Ja mulle üks üks niisugune meeldivam palav või mida ikka kuulen toreda huumoriga kirjutatud Tarkovski mölder, tuleb hilja koju, saapad ukse taga küsib naise käest, kelle saapad? No naine hakkab teda nagu kiruma savalamas oled purjus, et need ämbrid siis see tore vastus seal, mis näitab, et Mölder ikka siiski nii vintis ei olnud, ma olen kaua ilmas elanud, aga ma pole veel ämbril kannuseid näinud ja muusikasse nii toredasti valatud, kõik selle naise väikene, niisugune sõimlemine seal kallal ja möldri Lintalonta jutt. Aga mõnikord annavad aastad naljale juurde Ja näiteks ma mäletan, kui ma veel muusikakooli kollektiivis olin siis õppejõud võtsid nõuks mängida ja lavale tuua eesti esimene ooper. See nüüd, eks jutumärkides nii ooper. Kuidas seda tollal nimetati, laulumäng lihtsalt vändanud. Karl August Hermann panid nimeks lauleldus. Laulelduse Aska kena nimi, see on sellest ajast, kui veel balleti nimetati, ütleme. Ja siis olümpiamängudelt Tšaikovski kurgede tiike niuksed. Naatse lauleldus oli temal mõeldud esimene ooper Uku ja Vanemuine. No ikka niisugune tõsine ooper. Alustasime selle tööga ja selgus, et et see on nii naiivselt tehtud ja nii lapsikult naiivselt, aga, aga kuidagi meie päevil mõjub nii toreda huumoriga ja kui me seal lavale tõime, siis selgus, et tõsisest asjast sai kõige koomilise mootor. Eks see ole sama nähtus, kui võtame kätte mõne ajaloolise üriku väga tõsisel teemal, mingi traktaadi loeme seda tänapäeval tolleaegses kõne ja kirjapruugis ja siis lihtsalt ajab naerma. Jah, kasvõi seal Erlemani muusikaõpik. No tore on kuulda, kui ta seal räägib. Mis on heli? Ma täpselt ei mäleta, aga kuidagi nii, et see on heli või toni tükk sünnib siis, kui luft paneb häälerihmad virisema. Nii toredasti leitud. Praegu ei tuleks kuidagi selle peale. Millal te viimati häälega naersid? Naersin võib-olla häälega, aga nägu oli väga tõsine, siin paar päeva tagasi, mul tuli muusikakeskkoolilastele näärivana teha. Kostüümi sain, aga, aga viimase minutini jätsime kõik need asjad ja ei saanud kuidagi krimmi mida millega kuidagi nägu natukene ilustada ja. Ühelt daamil palusin huulepulka. Tegin nina ja põsed punaseks ja tuli päris hästi välja. Ainult pärast, kui hakkasin pealt ära võtma ei tulnudki, siis daam ütles alles, et on jah, et on keemiline huulepulk suudluskindel keemiline hulk, jah, ja nüüd need gängi, punase nina ja punaste põskedega. Erilise soojuse ja helluse ka suhtlus, harva rattasse Teaduste Akadeemia naiskoori ja kui nüüd saate lõpus jätkata veel niisugusel kergemal lainel, siis mänginud T1 helilõigu, mis on lindistatud nii-öelda avatud mikrofoniga. Ilmselt on naiskoor pärast kontserti ümber riietumas ja Kyra kaanon avanud mikrofoni, pannud selle Arvo Ratassepa ja esitanud küsimuse. Ka siin saab Arvo Ratassepp kiiresti hakkama uue olukorraga ja nii siis üks helilõik nii-öelda avatud mikrofonis. Jah, meil on üks, üks niisugune küsimus, palun. Et mis on sinu momendi sinu kolm kõige suuremat soovi? Kolm kohe peale avalikult juttu ja täitsa vajalikult meiegi sine Teie küsite, ja meie vastame. Kolm kõige suuremat soovi tuleb kohe öelda või tähendab kas, kui pika ajapealsele mõeldud momendil? Kui otseselt võib öelda, siis. Puhtast südamest nutet öelda mulle meeldiks. Esiteks kui ma saaksin ühe väga kena koha, kus ma saaksin välja puhata. Üks seal, see tähendab jutt on sellest ju, et momendil eks ole. Teiseks, kus leiduks niisugune Kolmas soov oleks sedamoodi, et et, et kui need kaks esimest soovi oleks täidetud, et, et see kedagi ei riivaks Nii me lõpetamegi saatemehest, kelle raske haigus murdis juba 60 aastaselt, kes aga jõudis siiski nii palju ära teha ja nii palju oma ümbritsevatele inimestele anda. Saate Arvo Ratassepa stani kokku Martin piiranud.