No mis uudis, et siis meil lõuna Nabalt tulevad, et kas seal on ka täna uurimisjaama töötajad on oma mõõdikut kõrvale heitnud ja teevad ka maailma puhtaks. Ma usun, et kui see ikkagi nii ulatuslik see kampaania on, et küllap need Antarktika jaamad ka mingil moel sellest osa võtavad, sest et kuulda on olnud, et vaatamata sellele, et neil nii-öelda selle madridi protokolliga Antarktika lepingu siis keskkonnaprotokolliga, mis 91 vastu võeti sellega neil teatud kohustused hoida oma jaama ümbrus puhtana ja, ja kõik see nii-öelda, mis nendega sinna lõunamandrile kaasa tuleb ka sealt minema viia ja mitte Antartisesse neid jäätmeid ladustada, siis näha on, et tegelikult päris paljud jaamad teevad isegi suuremaid pingutusi, kui nagu otseselt lepinguga neile kohustatud on, et et paljud rannikujaamad näit eks on võtnud endale isegi kohustuseks puhastada reovesi ja toidujäätmed, enne kui nad selle ookeani lasevad, mis tegelikult Antarktika lepingu otseselt ei ole kohustatud. Tundub, et tänapäeval ikkagi selline roheline maailmavaade on niivõrd niivõrd levima hakanud, et ka, et kas seal pingutatakse ja saadakse aru selle mandri puhtana hoidmise vajalikkusest, et ma usun, et küllap nad ka mingil moel sellest päevast osa võtavad. Nii tore mõttekäik, et roheline maailmavaade valgel mandrile Seal on ka natuke rohelist, näete, et ega see ei olegi nii nii valge üdini, et seal rannikupiirkondades on selliseid oaas alasid, kus on ka rohelist ja seda enam tegelikult sellised piirkonnad, kus see elu on väga habras ja, ja suvisel ajal puhkeb nii-öelda siis aktiivsuse tippu, et seal on ta ka väga, väga tundlik sellisele pisemale reostusele. Aga Antarktika ongi nagu oaas keset kõrbe. Avame natuke tausta ka, et miks me üldse räägime reostusest lõuna, Nabal tavaline inimene ei tulegi selle peale, et kas see võiks üldse olla probleem. Aga ma saan aru, et enne Madriidi lepingut oli see nagu teemaks, et miks üldse selle leppe sõlmimiseni jõutud taustaks veel nii palju, et tegemist on ju eikellegimaaga, on ju, kus siis riigid on riikideüleselt kokku pinud, kuidas seal toimetama ja mida me seal teeme? Jah, selles mõttes väga õige eikellegimaa, kui, kui nüüd enam kui sadakond aastat tagasi alustati nende esimeste uurimisjaamadega Antarktika teadusliku uurimisega, siis tegelikult nagu ei kellelegi vajalik. Ta on kombeks, on see, et pole seadusi, pole ka, kes neid järgiks ja, ja asi läks üsna kaootiline, milliseks tegelikult väga käest ära näha oli, et probleemid on tõsised, sinna mandrile veeti, veeti tohutus koguses varustust ja mis järgijaid tohutus koguses jäätmed nendest inimestest, mida keegi ei kippunud sealt väga väga ära toimetama, sest olgem ausad, Antarktika jaama ehitada kui sellist on väga lihtne, see on üldiselt üsna odav lõbu, et Eesti võiks ka endale jaama ehitada, seda jaama üleval pidada niimoodi, et sa ei tekita katastrofaalselt jalajälge seal sellel valgel mandrile suudad jätta selle tõmmatuna sellisena, nagu ta enne inimest oli. Vaat see on nüüd hästi kallis lõbu, et kõik selle, mis nad sinna kohale veavad ja siis plussis need jäätmed, mis ta toodavad oma elutegevuse käigus, et nad peavad mandrilt minema toimetama pärast seda 91. aasta madridi protokolli, mis vastu võeti seal väga suur logistiline peavalu ja väga kallis ettevõtmine. Et see on see, mis teeb Antarktikas Jaama pidamisel aga kalliks madridi protokolli, otseselt seda ta näebki, et tuleks hakata seda minevikku, prügi koristama ja jaamad näitavad muidugi head tahet, siin päris paljud riigid ise üles, et on hakatud seda ära vedama, mis sinna on jäänud. Turism on peavalu ja kardetakse, et see võib saada suureks probleemiks seal. Kui me võtame jaamad, neid on üle 20 riigi toimetab peaaegu 40 jaama, siis mis on siis aastaringselt nii-öelda töös, teadlasi ühe korraga, hooajaliselt võib seal olla umbes 5000, aga turiste ühel hooajal, viimastel aastatel on Antarktise külastanud juba 40000 koos kruiisilaevadega. Et seal tõeliselt suur arv ja, ja tegelikult väga kardetakse seda turismisurvet ja mis seal salata, et ega Antarktis kui selline, mis tundus nii kauge ja kättesaamatu, on muutunud väga paljudele maailmas kättesaadavaks tänu majanduse arengule, heaolu kasvule. Inimestel on seda raha võtta, et millega seal sellel mandril ära käia ja ja nagu nüüd tegelikult. Me rääkisime siin, et valge oaas keset sellist kõrbe, et, et tegelikult on nüüd juhtunud sedasi, et viimastel paaril aastal on avastatud, et ei ole ei Antartisega ka tegelikult Arktika või Põhja-Jäämeri siis enam sugugi selline valge oaasi see tohutu kogus plastik, kuid mida me oleme kuulnud ja näinud kindlasti läbi meedia vahendusel, mis on ookeanides kogunenud maailmamerest. Need prügisaared, et see mikroplast on siis nüüd jõudnud ka tegelikult lõunasse Oceani ja ka Põhja-Jäämerre lausa jäässe. Et viimased analüüsid on seda näidanud, et arvata polaaralad on kuidagi isoleeritud ja kauge piirkond ja, ja seeläbi ka kaitstud on tegelikult vale ja ütleme, need kogused, mida viimastel aastatel siin on läbi erinevate proovide leitud on, on oodatust palju suuremad ja, ja, ja see selle sajandi nii-öelda tõeline inimese jaoks tõeline keskkonnakatastroof peavalu ehk siis plastik ka on, saamaks probleemiks polaaraladel. Aga ometi on Antarktika justkui ka selline hea näide, mille üle natuke fantaseerida ja unistada. Et kas meil ei võikski maailmas olla nii asjad, kokku lepiti, et need samused, riigid, kes on alla kirjutanud Pariisi leppele, kes kõik seal kõrvuti toimetavad, et kas nii võikski kogu maailma prügimajandust majandusvaadelda, nii nagu Me teeme seda Antarktikas riikide üleselt sellise ühise kokkuleppe alusel. Aga õige Antarktika lepingut ongi vaadata tegelikult kui sellist väga eeskujulikku näidet rahvusvaheliste kokkulepete puhul üldse, et näete, siin on, on suudetud kokku leppida teemilitaliseerida tõmmata maha kõik riiklikud ambitsioonid ja maavarade kaevandamishuvid, mis seal on? Noh, eks seal on aeg-ajalt muidugi kerkinud nüüd jälle nii-öelda pinnale ja ja on arutletud selle üle, kas ikkagi enam pikendada seda lepingut, seda tuleb aeg-ajalt pikendada. Et ikkagi need mineraalsed varad on seal üsna ahvatlevad, aga siiamaani on see toiminud ja, ja väga heaks eeskujuks olnud ja iseäranis on seda eeskujuks tõstetud, et kuna leping Antarktika lepingu selline sõlmiti külma sõja ajal, mil, mil Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude liit olid tõeliselt vaenujalal, et see on ainus koht põhimõtteliselt, kus nad suutsid teha väga head rahvusvahelist koostööd, et kuigi nad muus vallas olid karvupidi koos, et et selles mõttes vaata, see on hea näide ja muidugi on, on avaldatud palju arvamust sellest, et Arktikas võiks samasugune leping olla ja aga, aga tundub, vaadates siin lähiminevikku, siis see tundub peaaegu et võimatuna. Võimatu on üldse selline küsitav asi, aga tundub peaaegu, sest et et ambitsioonid praegu suurriikidel Arktikasse, nende maavarade järgi iseäranis nafta ja maagaas on, on niivõrd suured ja nõudlus nende energiaressursside järgi niivõrd suured maailmas et väga kahtlane, et selline leping kunagi arktikat võiks kaitsta, kuigi kuigi see oleks, oleks tõeliselt tore ja ja, ja vägagi vajalik. Kas selline leping päästaks maailma, millest me täna kõik miljonid inimesed kõikides riikides on andmas oma pisikest panust, aga ka riikideülene poliitiline lepe, et meil on ühine arusaam kuidas me suhtume jäätmete tekitamisel? No vot väga keeruline, sellepärast et siin on üks väga tõsine sisemine konflikt. Elan sisest nagu nõiaringis, räägime kõik majanduskasvust ergutame tarbimist, et majandus kasvaks, et mis meie heaolu kasvaks. See kõik tähendab veelgi suuremat stressi ja koormust keskkonnale. Võtame kasvõi siis praegu need poriisile või et kui me räägime sellest, et me peaksime vähendama süsinikdioksiidi emissiooni oluliselt, et seda kliima soojenemist pidurdada, siis siin on ka väga selgelt erinevused. Arenenud riigid võivad seda nüüd teha ja lubad endale, nemad on selle tööstusrevolutsiooni läbi teinud, nemad on oma majanduses jõudnud teatud heaolu tasemele, arengumaad on seda alles läbi tegemas ja nüüd, kui me viibutame näpuga siin arengumaadele, et näed, palun hakake teiega kärpima, siis on neil väga õigustatud küsimus. Aga teie jõudsite sellele heaolu tasemele, teie tegid selle arengu läbi, meie tahame ka sinna jõuda, miks meie peame jääma siia vaesusesse hakkama kaanitsuses, kärpimisest? Ega süsinikdioksiidi kasv on väga selgelt olnud seotud majanduskasvuga tööstuse arenguga. Need on käinud käsikäes ja, ja väga raske on siin lepet saada, kuna, kuna tõesti riigid on arenenud erinevalt Nende riikide nii-öelda võimalused ja ressursid, millest seda energiat ammutada, on erinevad. Et, et keeruline, aga noh, lootma ju peab. Sa oled nüüd Haanjamaa metsade vahel ennast peitnud, Dima, sul on aega palju mõelda ja loodusega koos ühes rütmis astuda. On sul mõni hea lahendus välja pakkuda või mõte, et ei tahaks niimoodi lõpetada, et ju see asi meil ikka kõik allamäge läheb? Ega väga mingit siukest head universaalset lahendust ei ole, küll aga üks, mis kindel on see, et inimesel on üsna tüüpiline mõelda, et oh mina nüüd siin seitsme miljardi seas, mida mina suudan ära teha või pääst ei maksa ikkagi unustada. Kõik see seitse miljardit saab alguse ühest indiviidist, see ei ole mingi abstraktne number, see koosneb üksikutest indiviididest. Kõik algab üksiku indiviidi mõtlemistasandilt, kui üks mõtleb lepp, kaks mõtleb 10 100000, nii, ta läheb edasi, et tegelikult on näha, et see roheline maailmavaade või taaskasutuse selline isegi trendiks populaarseks saanud võiks öelda isegi lausa nagu moesuunaks saanud. See see kasvab ja areneb ühiskonnas ja see kõik kuskilt ju alguse saanud, et samamoodi tasub vaadata üle siis oma see jäätmemajandust, kuidas jäätmeid käidelda, mis järele jääb või kui säästlikult me suudame elada, või teine oluline nüanss, mis ikkagi keskkonna tõsiselt koosneb, on see meeletu, meeletu tarbimine, kuidas vähendada kuidas saada hakkama vähesega, et see, see on suur küsimus, mis, mille igaüks võiks iseendale esitada peale selle, et ta suudab oma jäätmete ära käidelda, kuidas üldse neid vähem toota, kuidas üldse vähem tarbida, et et ma näen ise ka omast käest, kuigi ma üritan minimeerida tõesti seda plastiku kasutamist, pakendatud toit ja ometi see kuhjub tohututes kogustes koti, mille sa viid kogu aeg siis sinna pakendikonteinerisse meeletu siis sa saadki aru, et kus need tonnid tulevad, et me räägime arvates prahi saartest vaikses ookeanis, kus 80 tonni plastikut lihtsalt hõljub, hõljub ühel saarel või, või plastikukogusest, iga-aastaselt ookeani paisatakse mida mõõdet samuti mitmes miljonis, tonnised seal tohutu ja see on kohutav. Aitäh sulle, Timo Palo nende mõtete eest.