Vikerhommiku viimases saatetunnis on meil külas Rainer Nõlvak, kes on muide, teeme ära talgute algataja. Tere hommikust, maailmakoristuspäeval. Tere hommikust. Läheme ajas veidi tagasi, 10 aastat, võib-olla isegi rohkem 11 aastat tagasi, äkki ja kes teab veel kui kaugesse aega, et mis selle mõtteni üldse viis, et et teha Eestis omal ajal see, teeme ära talgute päev, mis siis on sütitanud inimesi nii palju, et täna me räägime siin 150-st ja, ja võib-olla rohkemast isegi riigist, kes siis kraamivad, koristavad loodust, park randasid ja, ja mida kõike. Tol ajal oli see ikkagi väga meeleheitlik katse seda laga pealetungi lõpetada ja oli tehtud ennem koristas päevi ja maanteede äärde karistusi ja asju ja noh, ikkagi oli näha, et vaatamata koristamisele metsaalused täienesid meeletu kiirusega ja asi ilmselt läks siis nii hulluks, et mulle tundus küll, et nagu enam ei jaksa, teeks nüüd ühe korra pingutama viimase korra. Kui oleks keegi öelnud, et, et seda asja nagu tuleb veel mitu korda teha, ma ei tea, kas me võiksime nagu siis ette võtnud, aga, aga nii ta läks. Jah, selle prügiga on ju niimoodi, et üks viskab ja teine võtab, koristab üles, tehakse talgud. Aga tundub, et sellele prügila ei tulegi nagu lõppu, et me jälle iga aasta tuleme kokku ja, ja mitte ainult Eestis, vaid siis, kui kogu maailmas üritame siis kuidagimoodi seda puhtust ja korda luua, ümberringi tuleb, lihtsalt tuleb ja hämmastav on see, kuidas inimesed unustavad, kui vaadata, mis oli 2007 Eestis siis meil oli iga paarisaja meetri tagant metsas oli prügikuhi suur prügikuhi. Ma olen neist 13 protsenti ise läbi sõitnud ja pildistas, see oli tol ajal täiesti kujuteldamatult rõve see pilt. Ja minu hinnangul aasta-kaks hiljem. Eesti oli euroopaseks puhtamaid riike. Et me unustame selle konteksti hästi ruttu ära ja, ja samas ma olen ka tähele pannud nagu fakte võrreldes, et tõesti koristatakse praegu kogused, mida me leiame, Eestis on ligi 10 korda väiksemad. Et jah, alati on olemas neid, see hea sõna, mulle meeldib see prügi sokuta. Ta on niisugune otu tüüpi tegelane, eks ju, kellele ei mõju nagu eriti mingid reeglid, need on ikka mingisugune neli protsenti ühiskonnast. Sokutaja tegutseb ikka vaikselt, aga, aga nende jõud on nagu oluliselt väiksem ja see on tore. No mõnes mõttes on ka selline jõuetuse tunne teatud inimeste puhul, et et kui see see prügi nagu maha visatakse ja seda nähakse, siis ega see mõtteviis ka ei aita, et et noh, las ta siis ise ka näeb, kui kole see on, et see inimene ilmselt viskab pigem juurde, mitte ei korja üles ja see, see pigem töötab niimoodi, et kui tema laps ütleb talle, et isa, vaata et noh, ei ole ilusaks ja, või siis tal abikaasa või keegi keegi kõrvalt see signaal tuleb, et siis tal on pigem piinlik. Niipidi on see meie arust töötanud ja see on ka selle talgute tegemise mõte, et see signaal tuleb tema enda lähikonnast. Ja see paneb inimesed teistmoodi mõtlema, et kui naaber näiteks ütleb ka, et käisin Meie metsa alustasin koristamas ja, ja et tegelikult oli päris tegus ja hea füüsilise koormusega päev, et, et siis võib-olla sedakaudu see sõnum jõuab tagasi? Jah, pigem on see niipidi, sest ega inimesele näpuga näitamine või talle otseütlemine, et vot sa teed asju valesti, tavaliselt ei tööta, noh, et see pimeduse saabudes ta võtab ikka oma koti ja läheb taribsele sinna kuskile metsa alla, aga kui ta näeb, et, et teised inimesed päriselt käituvad teistmoodi ja, ja noh, samas sega selle laga õigesse kohta panemine, nüüd siis miljoneid ka ei maksa, et see nagu see aeg on ammu möödas, kus sellega oli jube keeruline toimetada, siis ma usun, et nii pidi see sotsiaalne olend, inimene ju töötabki, et vaatab, kuidas teised teevad debergi. Aga kuidas me oleme jõudnud selleni, et kogu maailm mattub prügi alla ja me räägime siin ookeanidest? Me räägime eluslooduse suremisest tänu sellele, et plastikut on nii palju, et kuidas inimkond on sellises ajajärku üldse jõudnud. Kui me 2007 alustasime, siis tundus, et ametlikult ei ole kuskil prügi Üheski riigis peaaegu on olemas üksikut veidrat kohad, kus elavad mingid tondid, kes natuke seal toimetavad prügiga, aga põhimõtteliselt kõik on kristallpuhas. Ja peale Eesti koristuspäeva Euroopa Komisjon kaalus Eestile trahvi tegemist, et kuidas see võimalik on, selline sigadus valitseb ühes riigis, et seal metsas kõikjal sodi. Ja õnneks me suutsime sellest trahvist mööda hiilida. Ja, ja siis hakkas nagu tulema seda, et kuulge, et meil on ka ja meil on veel ka ja see teadmine, et lõpuks kõikjal see alles hakkas nagu päevavalgele tulema ja täna ma arvan, see on nagu, teeme ära põhiline roll olnudki, et see probleem on lauale, teavad, et sellisel moel enam edasi elada ei saa, et meile meie pisikesel kosmoselaeval nimega maa prügikastiks muutmise teel me läheme väga tublisid samme teinud. Et pole seda kuhugi panna enam. Et nüüd tuleks teistmoodi majandama hakata ja, ja see teadmine on hakanud inimesi liigutama. Just see ei piisa sellest, et sa seda prügi lihtsalt kokku korjad, aga sa pead nagu tekitama olukorra, kus ei teki ühekordseid pakendeid ja see viska asju ära, lähen kui nad praegu lähevad ja seal on nagu palju sügavamaid ümberkorraldusi, mis on, mis on tulemas ja, ja ma arvan, et siin on meil üks, üks roll küll olnud jah. Aga mida sa räägid inimkonna kohta, et kas me oleme isekad, hooletud, laisad, pahatahtlikud. Et seda prügi nii palju on? Neid innovatsioone või neid leiutisi, mis on osutunud pärast niukseks mitte liiga headeks olnud ju enne ka, et inimesed mõtlesid välja, et asbestist võiks teha katuseid, eks ju, et väga kestavad 50 aastat ja rohkemgi ja siis mingil hetkel selgus, et et asbestitolm tekitab vähki. Siis sõnad said aru, et ikkagi peaks eterniiti katusele panema, et sama asi oli ju suitsetamisega. Kui suitsetamine populaarseks reklaamiti, siis öeldi, et see pidi igavest lastele kasulik olema, et tuligi nagu seda teha ja see oli popp ja kõik oli hästi. Ja samamoodi saadi aru, et kopsuvähk on ikkagi üsna halb asi, et selle tõttu ei tasu seda teha. Ja, ja ma arvan, et me oleme praegu tunnistajaks sellele, et ringmaailmas, kus ühekordsete pakendite kasutamine tundus nii geniaalne mõte hakkab ümber saama, sellepärast et ei ole võimalik tehniliselt, et kõiki neid triljoneid pakendeid kokku koguda ja kui sa sellest isegi 10 protsenti lased nagu lippama, nagu noh, täna läheb rohkem loodusesse sisse aja küsimus, millal me täidame kõikide kilpkonnade kõhud ja, ja kaladega nagu kõhud, ja siis ongi olukord, kus me lõpuks loodusest peame loobuma tänu sellele, et me ei viitsi nagu poes teistsuguste pakenditega käia. Ma ei taha öelda, et see pakend tingimata muutuks kuidagi ebamugavamaks või suuremaks või taas pärast hakkame viima väite. Pigem see järgmine innovatsioon hakkab tekkima niisugune, kus seda probleemi enam ei ole. Ja, ja ma arvan, et see on nagu tohutu suur muutus ühiskonnas, see on nagu praegu vältimatu, noh, Euroopa komisjon plaanib ühekordsed pakendid keelustada neid nagu algatusi on veel näha, sest et see, see, mis toimub, nagu see on nagu sisuliselt nagu tuumasõda nende pakenditega. Ehk siis me tahtsime head, aga välja kukkus nagu ikkagi ikka nagu ja meil on ennegi olnud, pole hullu, võtame selle õppetunni teadmiseks, viimase paari aastaga on see enamikele inimestele arusaadavaks muutunud, et ei ole enam planeedil ühtegi puhast randa igal pool, kui sa hakkad sõeluma seda liiva, sellest sõelases mikroplastikut on nagu väga palju. Saime aru, teeme teistmoodi ja see protsess käimas. Ja samas on küsimus ikkagi selles, et kui me võrdleme riike, siis on see olukord väga erinev, et me võime rääkida küll, et me saame ka siin Tallinna randades koristada ja, ja, ja me näeme seal plastikute kõike. Aga ma olen ise seda näidet ka varem toonud, et olen siin kaks aastat tagasi käinud Ghanas ja supelnud rannas vee ja kilekotti segu sees. Et noh, meil on ikka väga, puhastasin kõik ümberringi, meil pole siin polegi midagi koristada. Jääb selline mulje, kui vaadata ikkagi seda, mis, mis Aafrikas toimub jaja Aasias. Aafrika ja Aasia on karmid ja selles mõttes, et kui rääkida Ghanast Agra jäätmekäitluspaar aastat tagasi, kui me selle üritust tegime sisuliselt inimesed viskavad kõik oma jäätmed linna Solevasse ojja, mis siis kevadel tulvaveega selle kõik sinnasamasse ookeanisse Vi, kus siis suplemas käinud just ja, ja inimesed ühtepidi ongi nagu kurvad ja teistpidi piisav hulk inimesi veel ei saagi aru, et nad on kuidagi seoses omavahel need asjad, et et see on samas mul on hea meel, et Ghanas täna käib nagu vägev askeldamine, Nad koristavad. Et lootust on, et see paraneb ja eri hea meel on mul indoneesia järele, kes tegime liidriakadeemia seal mõned kuud tagasi kus jutu järgi Jakartas ligi miljon inimest väljas, et ta on hullem kohati kui Ghana. Aga nad ikkagi juba hakkavad koristama, et vot see on meelekindluse, et sa sellel laga mere keskel suudad nagu lippu üles tõsta. Oleks meil nii hull olnud, ma ei tea, kas me oleksime eestlastena julgenud koristama hakata, oleks käega löönud, osaleda ei saa. Nemad hakkasid pihta, see on äge. Kuhu nad selle prügiseks panevad, sest et seda on tõesti nii palju ja ega, ega neid kohti ju ja, ja mingisugust jäätmeveosüsteemi ju nendes riikides ei ole. Suuremates linnades on karta, kõrval asub Kagu-Aasia suurim prügimägi, kus ma ühe päeva töövarjuna töötasin. Seal on väga niukene, mitte romantiline keskkond ja sinna tuuakse päevas 8000 tonni prügi. 8000 tonni iga päev, rekkad seisavad järjekorras nagu taksod ja kogu viskavad, kõik on segamini, eks ju, seal banaanikoored ja tuumajäätmetega ikka lehes kuhjas, nii et seal seal on arengut hästi palju veel, mida nad saavad teha. Ega ei ole lihtne. Kuidas me oleme nüüd positiivse poole pealt vaadates, et et jõudnud, et sellest teeme ära talgutele päevast siin Eestis, millest võttis osa siin 50000 inimest, alguses on nüüd tõesti tänaseks välja kasvanud see maailmakoristuspäev, kus me räägime 150-st riigist ja ja ma ei tea, kui suurest hulgast inimestest, kes kõik osalevad. Jaa, jaa, püüavad siis tänasel päeval midagi ära teha keskkonna heaks? Jah, see, et kümmekond aastat tagasi nüüd tõepoolest 50000 inimest välja tuli, see tol hetkel tundus nii uskumatu asi, aga, aga see, see kuidagi pani tööle protsessi, millest me tol hetkel arugi saanud, kuidas see tagasiside mujalt riikidest tekkis ja, ja mis selle tulemusena kõik sai, nii et ma arvan, praegu küll need inimesed, kes, kes käisid esimesel koristuspäeval, võiksid omale õlale patsutada ja öelda, et see sai ikka uskumatult hästi tehtud. Ja, ja see protsess ei ole ka nagu lihtsalt arusaadav, kuidas info teisteni jõulise ja mismoodi see tagasiside nagu on toiminud, et ta käib kuidagi väga veidraid kanaleid pidi, aga aeg-ajalt jälle siit ja sealt keegi ütleb ja vaatame mingit riiki, kus kus siis nimelt see Eesti esimese koristuspäeva video on olnud see, mille, mille pealt inimesed on vaadata, et eestlased said, siis saame meie ka. Ja niimoodi ta on läinud jah, kuidagi. See tähendab ka seda, et inimestel ei ole seda prügipimedust, et nad oskavad märgata ka seda ümberringi, et on must ja vajab koristamist. Et kui me siin rääkisime enne ka just Aafrikast ja Aasiast, et seal kipub olema ka see, et ei nähtagi seda, et kellekilekott või mingisugune pudel siin põõsas või kuskil maas vedeleb? Jah, mäletan seda raskem aru saada, aga kui inimesel on iga päev, ärkab hommikul üles probleemiga, kuidas ta päeval süüa saab. Noh, ja lisaks on seal veel vägivald ja muud probleemid, mis ümberringi nagu võtavad tähelepanu, siis tõepoolest keskkonnaprobleemid on olnud, et neil nagu natuke tagaplaanil. Ja seda toredam on näha praegu, et nad ikkagi ikkagi nad saavad aru, et, et isegi kui nad on natuke näljased, see, et nende ökosüsteem seal kokku kukub tänu sellele seda laga liiga palju merre loobitakse ja mujale. Et see risk on nii suur juba, et nad peavad leidma selle aja ka, et nad ikkagi hoiavad enda ümber elu normaalselt püsimas. See on ikkagi väga-väga tore. Mina ei olnud eriti optimist maailmakoristuse suhtes, vahepeal. Ma mõtlesin, et nagu ma ei usu, et noh, kuidas nad saavad nagu koristatakse, seal käid ja vaatad sedasama Ghanadki tundub nagu tundub nagu võimatu. Aga ometi inimestes on see sees olemas lihtsalt teda õiged inimesed, kes seal riigis on kuskil nad on olemas, nad vaatavad ikkagi proovime ja nad ikkagi hakkavad õitsema ja ikkagi saavad. See on huvitav, mismoodi sõnum väljaspoolt nagu ikkagi mõjutab ja aitab suunata protsess, et kui me juba Kaarastasin räägime, et me üritasime taksojuhti koolitada, et ta ei viskaks pudelit, et autoaknast välja, kui ta on selle tühjaks saanud plastpudelit. Et noh, ma vaatasin suu ammuli, kui aknaklaas läks alla ja pudel läks lihtsalt aknast välja. Olid ajad Eestis ka, niimoodi, kui maantee peale oligi noh, lihtne, et aken alla ja see oli tavaline, et visati aknast välja asju. Ja siis, kui järgmisel korral noh, see pudel tühjaks sai, mille ta oli ostnud, siis ta nagu hakkas seda liigutust tegema. Ja siis ei arva, et ma istun kõrvalistmel ja jättis selle pudeli autosse. Ma ei tea, kas seepärast läks kuskile prügikasti. Et aga vaat minu silme alt enam uuesti välja ei visanud seda aknast. See oli väga oluline asi, tema ajus toimuvad keemilised protsessid olid tol hetkel täiesti hindamatud. Ma arvan, et see, see jäi talle päriseks. Need muutused on meil kõigil, need on väga isiklikud ja need käivadki konkreetsed, et nagu tegevuste kaupa ka mulle on samamoodi keegi ükskord kunagi öelnud, et kuule et sorteeritakse asju ja, ja sel hetkel, kui sulle seda otse öeldakse, et noh, nii tuleb teha, eks ju, sisse korraks mõtled selle peale nagu päriselt ja, ja noh, ega need muud moodi käi, sellepärast tulebki nagu seda koos teistega teha, et sa seda lehest loed või veebist vaatad, siis ei muuda oma harjumusi. Aga prügi siis sorteerid kodus. No muidugi ma mul tegigi seda, praktilised pakendid ikka tekib, see on see probleem, eks ju. Aga aga noh, ma sõitsin Hiiumaal maja siis. Ma registreerisin ennast jäätmekäitlejaga, kui sigalat lammutati. Ma võtsin 10000 tonni jäätmeid vastu, sorteerisime need ära ja maitseme sellest omale asju. Nii et võiks öelda, et mul on, see saldo on kõvasti positiivne, rohkem tarvitanud neid, kui kui mul endal tekib ja ühekordsest topsist jood vett ei joo. On niimoodi, et kui kästakse, siis joon, aga üldiselt ma ei ole seda teinud juba mõnda aega. Ma ei, ma ei ole ka selline inimene, kes nagu joob näiteks pihusti, et siis kui nagu tingimata ainult ühekordne tops on saadaval. Aga, aga mul see endale ebameeldiv see, see ühekordse topsi asi on selles mõttes noh, Hiiumaa kontekstis ma saan sellest paremini aru, jätkame paberist papptops tavaline papptops, et siis selle ma kasutan hakatuseks ära, eks ju. Aga, aga ühekordsete asjade tegemise puhul ma väldin neid nii palju, kui ma saan, lihtsalt nippe on ju päris palju, eks ju, kuidas sa saad samad plastkarbid ja asjad need nendega saadi teha igasuguse hoidiseljas. Nii edasi kilekotte ma kasutan korduvalt pakendid välja viima, raputan selle koti tühjaks. Muidugi selliseid kaubanduslikult halb nõuanne inimestele, aga, aga tegelikult saad sedasama asjaga teha päris palju. Ja tegelikult on ju vaadates pood poes ka ringi, et kui vähegi suurem kauplus on, siis on sul võimalik osta vorsti, liha, kõiksuguseid, tooteid ju kaaluga ja, ja siis on see viilutatud ja pakendatud variant ja tihtipeale viilutatud ja pakendatud on isegi kallim. Aga inimene on natukene laisavõitu ja võtab, haarab ikkagi selle sellepärast, et noh, sisepärast kodus lõikama ja ja noh, tühja sellest pakendist, eks ole. Ma usun, et see süsteemne lahendus on see, mida, mida lähiajal näha. Et me võime seda ühekaupa, me saame natuke seda muuta valimegi, sellise toote, kus seda pakendit protsentuaalselt vähem. Aga, aga see protsess, mis peaks juhtuma, on see, et need pakendid ongi korduvkasutatavatest. Noh, ta võib olla samasugune kerge taseks olemas nagu veel parem pakend, kallim pakend, kuna sa saad selle uuesti kasutusse panna, see pakend võiks ka näiteks lõhna tunda või maitset või näidata seal peal, kuidas liha tegelikult kui ja ja äge toode siis seal on. Ja nii edasi oleks palju asju teha, täna ta ei saa seda sellepärast teha, et ta ära visata. Ja kuna ta on ära visata, siis ta tekitab ka meeletu keskkonna jalajälje. Aga kui see protsess nagu teistpidi ümber keerata, siis ma usun, et see, see pakendamise asi muutub nagu jälle normaalseks. Ega siis selles ei ole midagi halba, et asjad pakendis on. Küsimus on selles, et see pakend on osutunud meili selliseks pommiks milline tööturult ära teha, ütleme siin rahvusvaheliselt, et seda tänast maailmakoristuspäeva sellisel kujul ellu viia, loomulikult on tiim päris suur siin, aga aga ma ei kujuta ette koordineerida seda, seda koristuspäeva ülemaailmselt, see tähendab kojukoolitusi noh, selle probleemi teadvustamist ja kõike, et, et see on olnud väga pikk protsess, ma kujutan ette kolme aasta jooksul, see praegune tiim on teinud uskumatu töö ära, mina olen seal vähe kaasa aidanud, aga Heidi Solba juhtimisel see network, intiim nii-öelda see, kes tegelikult nende liidrite otsimise kuupäevade ja koolitustega tegeleb, see, me oleme ikkagi nagu tuhandeid inimesi koolitanud tuhandeid, väga nutikaid inimesi nendes riikides koolitanud ja ja neid otsinud, mis on veel keerulisem asi, nii et selles mõttes see on tõesti olnud väga suur töö ja, ja ilmselt Eesti on üsna unikaalselt positsioneeritud selle töö jaoks, kuna me oleme piisavalt väike, me ei ole kellegile ohtlik justkui ja keegi pole nagu meie peale nii kuri ka, et meiega ei tahaks koostööd teha, et siis ja siis meil on see niukene digiriigi, haldjate kuvand natukene ja, ja siis noh, Me saame nagu nendega kõigiga läbi ja, ja ma usun, et see on meile sellise rahvadiplomaatia näitajana nagu hästi palju kasu toonud just nagu nendesse kohtadesse, millest me tegelikult ei tea ju midagi eriti ja, ja see, see töö on tõesti tulnud praegu ikkagi päris hästi välja. Missugune järgmine maailma paranduslikkide. No teeks nüüd selle ühe lõpuni ja siis siis vaataks jälle edasi. Ja, ja mismoodi ise täna kaasa lööte? Ma olen staabis, üht-teist on tegema ja siis ma lähen Stroomi randa, natukene aitan raamidega. Aitäh tulemast stuudiosse, teeme ära talgute algataja Rainer Nõlvak ja ja head ja tegusat maailmakoristuspäeva, aitäh.