Me soovime teile siit stuudiost nendele väga palavate päevade õhtuseks jätkuks, tere õhtust. Tere õhtust. Mõtleme veel, alustab täna meie poliitilise süsteemi vaieldamatult kompliteerituma küsimuse arutamist. Kuidas tema praktiseerida, parteid ei ole enam lihtsalt partei parteiliste küsimus. Täna on see kogu rahvakogu riigi jaga lõpuks sotsialismiprobleem. Enamik meie riigi kodanikest teab vähemalt ühte lauset lauset, mis on ühesugune nii NLKP põhikirjas ja teenib rahvast. On ilmne, et enamik rahvast, enamik parteist ja meie kõik täna siin mõlemad stuudios. Loodame, et see poliitiline, sotsiaalne ja eetiline deklaratsioon meie tänases perestroika ka tõepoolest teostub. Mida selleks teha on meie tänase küsimuse üks pool. Teine pool on küsimus asjade seisust täna siin, meil kodus eestimaalt mõtleme veel pole kunagi alustab oma saadet ja avaliku arutelu Eestimaa kommunistidele ja ka kogu rahva jaoks nii pingelises situatsioonis nagu täna vabariigis kujunenud on. Aga olenemata sellest, kuidas keegi nii siin stuudios kui ka väljaspool stuudiot seda olukorda hindab kas loomulikuks või lubamatuks, kas lihtsalt rahulolematus, eks või sügavaks usalduskriisiks ajutiseks mööduvaks või raskesti tasa kaalustavaks olukorraks. Meie võimalus täna siin stuudios meie võimalus, kes me kõik oleme, partei liikmed, on olla poliitiliselt aru kott täpsed, ausad ja eetilised. Aeg pakub jah, üht-teist mõtlemapanevat. Mina näitaksin teile Ühte päris tavalist ja teisest küljest ka täiesti ebatavalist rauasaagi saeleht nagu saeleht ikka sealt, kust vaja laineline eta lõigates oma tees vabalt takistamatult liiguks. Kuid sellel sael on hambad mitte lainelisel teel, vaid seljal. See saag on kvaliteedimärgiga saadav muidugi pisike, kaamera suur, ma ei tea, kui hästi ta sealt kaamerast Daile näha tuleb. Näete, Seinose laineline selg ja hambad on hoopis teisel poolel, see saage lõika. Ometi on ta tehtud perestroika ajal, nagu ma ütlesin, on ta kvaliteedimärgiga, neid oli terve partii tuli, Tartu taksoparki toodi minu kätte esmaspäeval. Ja see saag viis mind mõttele. Kas meie ühiskonnas ei ole praegu midagi? Umbes sama? Me oleme näiliselt andnud rahvale otsustamise õiguse, kuid sageli langetatakse need otsused seal, kus rahvas kaasa rääkida ei saa, on ja ei ole ka. Me oleme saanud tänaseks hommikuks kokku 20 kollektiivselt protestiavalduste EKP 30. maipleenumi kohta. Siin on parteiorganisatsioone, siin on parteikoosolekuid, siin on rahvarinde tugirühmad. Siin on õpetajad ja õpilased. Lisaks on protesti avaldanud paljud üksikisikud. Võib-olla ühtub mõnegi mõtte nende väljavõtetega, mida ma tegin konjaki 22.-st numbrist. Valeri Võsultovitši piklist, keda me valime, ta on öelnud niimoodi, keda me ikkagi valime. Kas koosseisulise käsuandjaid, võõraste sõnade, parimal juhul võõraste mõtete, vilunud kuulutajaid, või neid, kelle saatus oli oodata pärast roikat läbi isiklike kannatuste. Ja kelle jaoks see on nii usk kui lootus, kui südamevalu. Ja edasi ta jätkab, jagasime lööktöölistele medaleid ja ordeneid, kangelase tähti, riiklikke preemiaid, saadikumandaate, andsime neile kohad, presiidium ides, istutasime neile töökuulsuse alleed. Viisime neid välisreisidele, kirjutasime neist olukirjeldusi. Kas tõesti nüüd jälle? Aga me ei saada inimesi tootmise ees rindlasteganovaatorite kokkutulekule. Me delegeerime parteikonverentsile, kus mitte miski ei täida kodanikutunde defitsiiti, kus mitte miski ei asenda värsket mõtet. Täpset eredat ja õigel ajal öeldud sõna. Keda me siis ikkagi valime? Ja võib-olla Siitma, siis jätkame küsimusega, kas see, millest me praegu sajad tuhanded, sajad tuhanded meie vabariigis mõtlevad ja kõnelevad on tingitud eelkõige demokraatia puudumisest parteis. Või tähendab see demokraatia puudumist üldse oskamatust demokraatlikult otsustada? Meil on täna siin stuudios Indrek Toome, EKP keskkomitee sekretär Ennorno Sillari, EKP Tallinna linnakomitee esimene sekretär, ränblumm filosoofiaprofessor Jaak Allik, sotsioloog Harri Roots, ajaloolane ja Enn Põldroos. Kunstnik. Ütleme siit stuudiost ülegi, telefonid, millel saab meile praegu helistada neli, kaks, neli, neli, kolm, kaks, neli, neli, kaks, neli viis, 14 ja neli, kaks, neli, 321. Alustame siis sellest samast räino küsimusest, kas olukord on tingitud demokraatia puudumisest parteis või veel millestki enamast? Kes peaks sellega alustama, professor, ma tean, te saate eestikeelsest küsimusest aru, kes peaks sellega alustama, kas partei keskaparaat või algorganisatsioonid? Ma saan aru, et mudel on analoogiline parteis ja kogu ühiskonnas, kui me räägime rahva aktiivsuse, poliitiliselt Se aktiivsuse kasvust ja selle vajalikust kasvust kogu ühiskonnas, siis rämbrummi järgi samasugune mudel peaks sattuma parteid, siis ma vaatan Herna. Enn-Arno Sillaotsa küsin, kuidas te hindate, ütleme asju praegu? Tallinna parteiorganisatsiooni eriti ütleme lihtkommunistide aktiivsuse võimaliku rakendamise koha, mis seisneb No, ega ma ühtin professor Remm trummiarvamusega ja ma arvan, et see ei ole mitte ainult Tallinnas, kus lihtkommunistid ei ole isegi võimalust nad üle harjunudki ennast väljendama. Teatud aegade jooksul seda lihtsalt ei olnud ja teiseks, mis ma siin tahaksin rõhutada. Eriti paistab segavali Me võime siin rääkida täna, et jah, et on meil olemas demokraatlikud elemendid kuid siiski on see olemas mitte nii, et aparaat, mis on ka põhikirjas öeldud, organiseerib ja kontrollib. Aga tegelikult on ta see, kes juhib valitavate organite, ma näen siin kõige suuremat taganemist leniliks printsiipidest. Peab olema vastupidi ja selle me peame kindlustama, väga palju on ka ettepanekuid tulnud ja me teame ka parteikonksu tee sees olemas selleks et aparaat oleks tööorgan kvalitavale organile ja see oleks aparaadi peal. No ma usun, et seesama probleem saadikute juures, kuid ma arvan, et siin tuleks alustada siiski partei linnakomiteest rajoonikomitees, kus see küsimus peaks paika saama. Olen asub, mis takistab selle alustamist, mitte midagi takist? Seda tahakski seal öelda, et, et ega siin ei ole takistamises küsimus. Tähendab, see juurdumine on nii sügav, et seal tuleb välja harjutada. Jaak Allik, kes tahab siit jätkata? Ma tahaks tuua siia ühe teise mõõtme Meritusele takistamise koha pealt. Tähendab, ma saan aru, televaatajad ootavad, et tänane saade käsitles meie keskkonna viimase pleenumi probleeme. Mina tahaks minna hoopis kaugemale, sellepärast et nagu me nägime meie keskkomitee pleenum ei kujutanud ennast endast midagi erakordsete, ka teistsugust Moskva linna organisatsioonis. Seltsimehed Gorbatšov ei Ligatšov laisi tänasest valida konverentsile täpselt sama süsteemi järgi nagu meil, seltsimehed Vaino ja Toome. Ja tähendab, küsimus ei ole ilmselt mingite üksikisikute heas või halvas tahtes, vaid ilmselt üsna põhjalikus ajaloolisest taustast sügavamates probleemid. Ja minu meelest meil tuleks täna püüda leida neid juuri nii sotsiaalpsühholoogilisi kui ajaloolisi juuri. Miks meie parteist siis ei ole demokraatiat olnud ja miks me ise kommunistid, lihtkommunistid ja nende juhid oleme väga rõõmsalt, rahulikult ja õnnelikult seda kõike talud, kes rohkem, kes vähem õnnelikult, vaatame natuke endasse, vaatame ajalukku. Mulle tundub, et seni, kuni need arutlused on sellel tasemel, et seltsimees Stalinil oli erakordselt halb iseloom ja seetõttu ta demokraatia parteis likvideeris ja seltsimees Gorbatšovi on erakordselt hea iseloom ja ta selle demokraatia meile taastub. Senikaua me ei jõua eriti kaugele ja, ja võime nüüd eeloleval konverentsil võtta vastu kõik need punktid, mis teesides on ja siis järgmisel kongressil nad ära likvideerida ei ole, nagu omal ajal 22. 23. kongressi vahel toimub. Mina tõstetakse arutamiseks niuksed, minevikulised probleemid. Ja tutvudes nüüd siia enne värskendudes oma ajaloolist mälu, ma tahaks juttu juhtida nii kaugele nagu 1921 võimus partei, 10. kongress võeti vastu otsus partei ühtsusest, Se võeti Lenini initsiatiivil, tähendab, oli riigis ametiühingute diskussioon kus töölisopositsioon ehitusplatvormi, et ametiühingud peaksid asuma tootmist, juhtima kogu majandust riigis, peaks juhtima ülevenemaaline tootjate kongress. Ja tolle aja konkreetses olukorras, kus riik tuli äsja kodusõjast välja, kus ähvardasid mässud kongress lõppes Kroonlinna mässu kus oli enamik töölisklassi aktiivsest osast hävitatud. Muidugi Leninit ärritas see väga terav diskussioon üldse mitte kõige olulisemale probleemi, mis riigis tol ajal olid. Ja samuti ka see noh, teatud mõttes troopiline plaan, et see töölisklassi osa või noh, ametiühingud, kus seal üldse AK töölisklass aktiivset osariigis ei olnud, võiks hakata otseselt tootmist juhtima. Kongress võttis vastu otsuse, mis mõistis hukka töölisopositsioonil. Pani aluse tegelikult riigisotsialismi arengule meie maal. Ühelt poolt võttis vastu otsuse partei ühtsusest mille tõlgendus kuni tänase päevani tegelikult likvideeris parteis demokraatia. Mulle tundub, et tol hetkel 21. aastal kureeninud otseselt tegid, olid nad taktikaliselt väga õigeaegsed ja väga õiged aga nende otsuste käsitluse tõlgendus 60 70 aasta jooksul viinud selleni, et me praegu tegeleme täpselt sedasama kahe asjaga. Ühelt poolt püüame taastada seda Töökollektiivide nõukogu ja Töökollektiivide seaduse abil ikkagi seda, et töölised ise juhiksid oma ettevõtet. Ja teiselt poolt püüame taastada siseparteilist demokraatiat. Pika jutu lõpetuseks lihtsalt tsiteeriks seda tol ajal vastu võetud otsus partei ühtsusest. See otsus keelas fraktsioonid parteis. Ja ma püüdsin uurida, mida fraktsioonid all mõeldi. Need, see on üsna väga mitmeti tõlgendatav dokument. Sanktsioonide all mõeldi diskui diskussiooni käigus tekkivaid iseseisva platvormiga gruppe, kus sees tekib iseseisev distsipliin. Mida selle vastu pakuti, tähendab diskussiooni, vabadus säilis ja nägi siis Lenin seda, nii et kriitika, võib-olla oma platvorm võib-olla, aga see ei tohi olla suunatud mingi grupi moodustamisele, vaid avalikult võeti vastu otsus, et oleks diskussiooni leht ilmuks, antakse välja vastavalt kogumikud, ühesõnaga et kogu kriitika oleks kohe mõeldud kogu parteile, et igaüks saaks selles diskussioonis osaleda. Kusjuures huvitav oli see, et samal kongressil reasanov tegi ettepaneku keelata, nüüd me tuleme tänapäeva tagasi. Tegi ettepaneku keelata valimised kongressile erinevate platvormide alusel. Ja Lenin lükkas selle tagasi, Lenini lükkas selle tagasi, öeldes, et et see on teostamatu. Me ei saa võtta võimalust pöörduda keskkomitee liikmetel näiteks kogu partei poole, kui neil on erinev seisukoht ja ette kirjutada järgmisele kongressile, kuidas peavad toimuma delegaatide valimised. Aga kogu see otsus on muidugi tõlgendatud tänase päevani väga selgelt, kui üldse eriarvamuste eri seisukohtade eri platvormide puudumine. Miks ma sellega üldse välja käisin, sest praegu meil on see platvormi ametlikuks sõnaks. Eesti partei muide, koostab oma platvorme kongresse. Kui rakendada tõlgendust, mida on rakendatud 70 aastat, siis on see üldse üks keelatud asi, millega me tegeleme. Aga ilmselt selliseid asju saab tõlgendada ka teisiti. Siin on meil part, dialoog. On olemas professor kes ilmselt võiksid, miks ma seda räägin minu meelest. Ja sealt on selles kongressi Ron, nende asjade juur ja seda ei ole kuskil üles. Räägime siiamaani 28.-st üheksandast aastast, Stalin iseloomust aga ei ole juur seal. Nii me anname, Felix, nüüd sõna sulle. Meie stuudios on täna siis järgmises koosseisus. Kõigepealt May Korozova EKP Valga rajoonikomitee esimene sekretär üliõpilane Paavo Kollom, ajakirjanik Ahto Kaljusaar, lavastaja Kalju Komissarov ja brigadir Vladimir Jegorov. Siin teises stuudios. Ütles Remplom, et samasugused protsessid, demokratiseerimist, protsessid nagu on käimas terves ühiskonnas, peaksid hakkama. Jõudu koguma ka parteis, mulle tundub, et eelkõige peaks ja muidugi, kui see oleks võimalik olnud, oleks pidanud see pihta hakkama parteist, sest meie ühiskondlik-poliitilise süsteemi puhul võib öelda nii, et kui pole demokraatiat parteis, pole seda kuskil ühiskonnas. Ja kui tsiteeriti põhimõtet, et NLKP eksisteerib rahva jaoks teenib rahvast siis tundub mulle, et pikka aega meie seintel rippunud loosung mitmel poolelt partei tahe on, rahva tahe oli pea peale pööratud, oleks pidanud olema vastupidi. Rahva tahe on parteitahe. Aga mida arvavad teised eelkõige meie tänaseid külalisi siin stuudios? Hinnang praegusele olukorrale ja põhjustele, miks me selleni oleme jõudnud. No ma arvan niimoodi, et Jaak Allik siin juba nimetas seda diskussiooni töölisopositsiooni osas, siis selle diskussiooni käigus on ka Leninvaidluses kolantega öelnud seda, et, et ma ütlesin juba enne revolutsiooni, et igaüks, kes tahab sotsialismi mitmine minna mingit teist teed mööda kui poliitiline demokraatia jõuab paratamatult välja kõige rumalamad ja kõige reaktsiooni löömas mate tulemusteni nii majanduses kui ka poliitikas. Miks me oleme sellisesse seisu jõudnud, võib-olla tõesti on üks juur seal, mida praegu siin Allik ütles. Aga kui me tänasel päeval ikka veel tunnistame kommunistliku partei manifesti, seda põhimõtet, et iga üksiku inimese vaba areng on kõige paremini arengu eelduseks siis tähendab see seda, et me peame tõesti kõige Tõsisemal moel minema algallikate juurde tagasi ja, ja tõesti, kas või detektiivi kombel hakkama otsima, kus kohas on see viga, sest praegune laamile lihtsalt lahmimine emotsioneerima. Situatsioonist kohe näide tuua, mida arvatakse. Sõltumatu noorse foorum laupäeval võttis oma dokumendis vastav sellesse punkti, kus on kirjas, et 48 aastat lähemalt või ma Eestis on andnud ülearugi tõendeid, et see oma ebaesteetilise osa kõrval on ka ebaefektiivne viis inimeste ja ja rahva juhtimiseks, inimeste riigi juhtimiseks ja poliitiline maailmavaateline klorel plaris. Dualism kindlustaks demokraatia arengut. Eks suhtena, samal ajal. On ka faktuvad Tallinna Vahva rinda volinik. Koosolekul oli umbes 70 protsenti partei liikmeid selle kohta, Edgar Savisaar kommenteeris, et partei olukord ei olegi nii halb kui ta mõnel võib-olla tundub. Vaid probleem on muidugi selles, et mille pärast nad, partei liikmed otsivad endale väljundit rahvarindes ilmselt on siin jälle mingisugune kas usalduse või mingisugune kriis, et nad otse oma ideedele ja tegevat tegevus tahtele väljundit täis. Aga muidu demokraatiast, demokraatiast, sellest demokraatiast, parteis võib-olla mõtleks, mis asi on demokraatia, demokraatia. Inimese on ütelnud inimene kes koostas üks põhikoostajatest. Inimõiguste deklaratsioonil on öelnud, et demokraatia tähendab vähemuse võimalust oma huve kaitsta. Jaak Allik rääkisin just sellest et partei vanglas seal võeti vastu praktiliselt keelati ära vähemus. Nii et siin, selle puhul demokraatias ei saakski rääkida peale selle toredaks mõelda ka partei põhikirja. Seal partei põhiprintsiipides on kirjas, et mitte, et meie põhiprintsiip oleks demokraatia, vaid põhiprintsiip on demokraatlik demokraatlik tsentalis. No selles on oma punktile valitavas alt üles ja aruandlus ülevalt alla, mis on siis vaikselt üle läinud valitavuseks ülalt alla ja aruandluseks alt üles, nii nagu Tanel praekand. Maigolossova Teil oli eile kuuldavasti rajoonikomitee pleenum, kas seal iga demokraatia väljendus, kes oli selle pleenumi initsiaator? Ma arvan, et kommunistid täiesti tavalised rea kommunistid, esiteks neil oli partei majandusaktiivi laager. Siis oli meil mitmed partei, algorganisatsioonide koosolekud Otepää piirkonnas ja mitmes piirkonnas. Ja meile tundus, et, et kuidagi kuni ausalt ütelda, et meil nagu asi vajud käest ära parteiorganisatsioonis mõningad algorganisatsioonid saavad, saadavad kirju omal initsiatiivil, toetuseks ühele või teisele või EKP kongressi kokkukutsumiseks ja nii edasi. Et ma leian siiski, et peaks olema mingisugune ühtne Kokkuhoidev tunne. Ja kuna laagris kommunistid tegid ettepaneku, tegid üldse niisuguse resolutsiooni, kus ühtlasi nende partei 19.-le konverentsile arutatavate teesidega koos võiks kommunistid arutada, kas kutsuda erakorraline partei kongress kokku EKP kongress siis lihtsalt see oli niisuguseks signaaliks, et me võtsime kokku rajoonikomitee büroo deroolid meta Kaarutasineja büroo arvas, et tuleb toetada kommunistide algatust. Ja et tuleks aru pärida või kuidagi harutada ja nõu pidada kommunistidega. Kes on moodustavad rajoonikomitee pleenumi, kutsun esine kokku. Ja Ma pean ütlema niimoodi, et pleenum oli meil noh, erakorraline ja erakordne. Sest et ettekannet kui niisugust ei olnud, oli ainult sissejuhatav sõnavõtt minu poolt olukorrast. Ja järgnes suur paus, sellepärast et ei olnud keegi ju kellelegi ei olnud öeldud, et võtta sõna või otsese projekti ei olnud midagi ei olnud ja harjumatu oli. Kuid kommunistid võtsid väga aktiivselt sõna. Muidugi, praegu huvitab vaatajaid eelkõige neid kommuniste, kes on ekraanide ees missis. Ja otsese võtsime vastu, neil tuli otsast väga pikk ja palju punkte ja põhiseisukohad, muidugi ma tahan pärast täiendada, võib-olla veel juurde. Kuid muidugi see, et koos teeside aruteluga kõik kommunistid peaksid ütlema oma sõna, kas nad tahavad kongressi kokkukutsumist või mitte. Sellepärast et mina arvan, et seda ei otsusta praegu ei rajoonikomitee ega mingisugune partei algorganisatsiooni sekretär, vaid see peab olema täiesti demokraatlikult, kommunistidele endale. Need rajoonikomitee oma seisukohta Selles küsimuses meie toetasime pleenum toetas aktiivi laagri vastu võetud resolutsioonid kuid vabad käed andsime kommunistidele algorganisatsioonides otsustada, ma arvan, et see on õige. No ja neil oli seal terve rida probleeme veel, mis puudutavad meie oma rajooni valupunkte samuti enne eelmisel päeval oli meil ka rahvarinde initsiatiivgruppidega koos nõupidamine. Me arvestasime ka nende ettepanekuid, neid ka panin pleenumi arutusele ja ma leian, et me leidsime nagu ühise keele ja ühised mõtted millega pleenumile välja tulla ja pleenumi otsuses kajastuvad ka rahvarinde initsiatiiv. Nüüd võib öelda, et rahvarinne sel kujul, nagu ta praegu eksisteerib ja rajoonikomitee on võib-olla ühisel platvormil Teate, ma ütleksin seda niimoodi, kui te kannatate. Võib-olla ma näen asja niisuguse skeemina, kui oleks tahvel ja kriit siis näiteks partei nii konstitutsiooniliselt kui ka üldse on meie ühiskonnas avangard. Noza pakub välja ideed. Ja ma usun, et see saab ka nii olema, sest partei on täpselt nii demokraatlik ja nii tugev, kui on iga kommunist temal tema ridades, eks ole. Ühiskonnas peab aga olema võimalus antud kõikidele inimestele, sellele avan kartsele osale. Ütelda oma arvamus ja parteide teadma, mis ühiskond arvab. Nüüd vastupidi, peab olema kui ühiskonnas niisugune osa, kes säilitab ja hoiab kõike seda avangard liigat ei läheks, see oleks, laskis loodushoidjad, rohelised, muinsuskaitsjad ja võib-olla veel keegi teine ja vahepeal kolleks indikaator rahvarinne riigi õigsuse põhimõtetest ja sellest kinnida. Mina näen rahvarinnet pigem taganttõukaja, need parteid oleks ees, alati ta maha ei jääks, mitte ta liiga kaugele ette ei läheks. Te võite seda näha momendil, kuid skeemi näen ma niimoodi tuleviku meiega. Võimalik jah, miks mitte? Nojah, skeemi ja tulevikuks on, momendil on asjad kahjuks vastupidi ja ja mulle tundub, lihtsalt tsiteeriksin praegu seltsimees Vainot, tema pleenumi kõne üheksanda pleenumi kõnel, kus ta ütleb niimoodi. Arvatavasti on viimasel ajal vabariigi ühiskondlikus elus tekkinud pinevus üsna suurel määral seotud ka sellega, et haritlased, eeskätt loome haritlased, tundes teravat vajadust lahendada kõige kiiremas korras aktuaalsed probleemid ei näe samal ajal nende nende arvates piisavalt aktiivsus teistes rahvakihtides, eriti neis, kes otseselt töötavad rahvamajanduses. Siit tuleb tulenebki tugev emotsionaalne surve. Kas te jagate seda seisukohta? Mina isiklikult ei jaga, aga küsime nüüd kohe Vladimir Jegorov käest, ma ütleksin oma arvamus siia vahele ka nüüd ajakirjanikuna, toimetustest me näeme, et viimasel ajal Rafaktiivson tõsiselt kasvanud ja kirjade arv seisukohtade, väga erinevate seisukohtade arv on tohutult erinev asi need kaks näidet selle rahva aktiivsuse kohta kohe tuua tahaks vastu vaielda. Meie naaberstuudios öeldud mõttele, et just nagu rahas ei oleks veel valmis selleks demokraatiast või on veel vähese initsiatiivi. Ma toon siin kaks näidet, on meil mõnda aega tagasi toimunud partei rajoonikomitee pleenumil ühe suure kolhoosipartei algorganisatsiooni sekretär võttis sõna ja ütles meeli, nii et et tuleks kehtestada range tsensuur Edasi artiklite ilmumise üle. See tähendab, et, et siis erinevate seisukohtade väljatoomine tuleks ikkagi jaanalinnu kombel lihtsalt maha salata. Ja teine, kõige värskem näide. Eile õhtul toimus meie rajooni partei majandusaktiiv kus EKP keskkomitee sekretär subsi osa võttis ka ja algas see, nii, et meie rajoonikomitee esimene sekretär senscont selgitas partei keskkomitee viimase pleenumi läbiviimise korda. Kuidas see toimus, kuidas delegaatide ülesseadmine toimus? Hääletamine toimus. Ja meie rajooni parteiaktiiv jõudis lõpuks selge seisukohani, et võeti vastu isegi otsus. Et töökollektiivides inimeste kommunistide kõikide seisukoha alusel oli siiski keskkomitee viimane pleenum ebademokraatlik ja toetavad ka erakorralise kongressi kokkukutsumist, need kaks rajooni juba tänases saates toetavat seisukoht, et et rahvas ei ole aktiivne, jäid ole iseseisvaid seisukohti ei ole lihtsalt õige. Ainult on vaja nende seisukohtadega arvestada tõsiselt ja kuulata kõiki poolt- ja vastu ära ja seda partei huvides hakata toetama ja kasutame neid kõiki oma töös ära. Vladimir Jegorov, kas rahvas eesti Pintelligentide seisukohtadega kindlasti? Kindlasti, ja ma täna olin juhuslikult, sain kokku. Karl Vaino oli kohtumiskoosolek raudteeklubis Tallinnas ja Tallinnas muidugi jah. Ega vist raamatuklubi Nuias Tartus ja teistes ja seal kõlas ka niimoodi, ta justkui püüdis õigustada ennast selle pleenumi eest ja maipleenumi. Et see ikkagi oli küllaltki demokraatlikult, ta seletas seal põhiliselt vene rahvusest inimesed ja sellepärast endale küllaltki objektiivselt ja ma saan aru, et kui see niisugust demokraatiad peaaegu ei ole, ongi ennem obleenumitel seal suurem osa ega kogu aeg ainult oli kõik poolt ja mitte ühte vastu. Aga siin ikka olid noh. Demokraatia printsiibi printsiipi juba tahetud ikka ellu viia, aga kui reedel või laupäeval kreeme diktor rääkis sellest, kuidas viidi läbi Moskva linna linnakomitee pleenum, siis see oli selge pilt, et casting'u siia muidu ei käinud. Ta kindlasti andis instruktsiooni ja meie keskkomitee käitus selle järgi. Ja, ja teine, teine lade, ma vaatan sellest demokraatiast ka veel. Et kui olid rajooni pleenumil ja Viljandi rajooni pleenumil ka seltsimees Peek tegi ettepaneku, et ikkagi pleenumi rajoonikomitee liikmetele, et nad ääletaks või võtaks vastu niisuguse otsuse, et ainult üks kandidaat läheks sellepärast Viljandi rajooni, kes saab ainult üks kandidaat. Et noh, et haiga esindab meie rajooni ainult meie rajooni ja ta tunneb meie rajooni huvisid ja hädasid ja aga pärast, kui see pleenum lõpes, hakkasime mõtlema, see on ju nagu kroloogia valm ütleb, et luik kisub taeva, lähke kisub tagasi. Ta ei olnud keegi käsi mängis korra korralikult demokraatia suunas, muidugi, aga tegi noh, Eesti rahvale, ma arvan, et Eesti vabariigile halba teene osades sellepärast et iga rajoon hakkas oma kandidatuuri, et see on ikka minu ikka näppudega oma poole. Ja selle tagajärjel ma loen, ei saanud sinna, Lauristin, isand Tiid maade isand. Nüüd nüüd, noh, kes ikka, rahvas pooldab ja puha, nii et me peame süüdistame iseennast. Nojah, see ongi see vana trikk vastase vastandada, haritlasi, töölisklassile, noori, vanadele erinevaid rahvusgruppe, võsal, vana mäng, mis, mille tagant siis saab alati midagi dirigeerida, midagi juhtida, aga mis mitte mingil juhul ei tööta. Ei partei elu, demokratiseerimise sellega üldse eludemokraat Helmen sele kaasa Vana-Rooma, selle jagaja, vali. Ladime regaarobesin näite ühest delegaadi Scarl vaenust, meile toodi saatesse üks kiri, kus on öeldud niimoodi, et täna, kaheksandal juunil kohtus NLKP üheksa konverentsi delegaat Boriss Morozov. Tootmiskoondise standard, kollektiiv, kus sõnaselgelt väljendas oma seisukohti stagnatsiooniaja positsioonidel, eitas täielikult eesti keele riigikeeleks sätestamist Eesti NSV konstitutsiooni motiveerides. Seda sellega, et Eestis on palju üleliidulise ettevõtteid. Konverentsi delegaate valimist pidas täieliku demokraatia väljenduseks. EKP erakorralise parteikongressi kokkukutsumise kohta puudus tal täielikult oma seisukoht, põhjendades sellega, et ootame ära, küll Moskvas otsustatakse. Tekib küsimus, kas selliseid perestroika platvormita seltsimehi on üldse mõttekas saata esindama vabariigiparteiorganisatsiooni Moskvasse konverentsile lugupidamisena standardit teegaavo juhataja, NLKP liige. Veskimägi jama, tsiteeriksin kiiresti ka veel töörahva lippason saare lehte, kus 31. mail Arder vabandust Haapsalu rajoonileht. Kus rajoonikomitee esimene sekretär Arder Väli ütleb niimoodi reedel, see on siis reedel, mis eelnes esmaspäevasele pleenumile, soovitati mulle EKP Keskkomitees võtta oma kandidatuur tagasi. Inimesena oleksin ma seda teinud, aga rajooni kommunistide juhina, keda oli usaldatud, ma seda teha ei saanud. Kuid EKP Keskkomitee bürooaparaat ei toetanud minu kandidatuuri. Miks? Ilmselt olen ma veel vähe olnud parteitööl, ilmselt oli minust väärilisemaid kandidaati, ilmselt pole minu mõned esinemised ja ettevõtmised kõigile meeltmööda. Meie rajooni parteiorganisatsiooni soovitati üles seada liidu kinokomitee esimees kampshlov. Kuskohast EKP Keskkomitee üldse võttis, et meil, laupäeval toimub pleenum vähem? Me saame Kamshlovi üles seada, seda meil plaanis ei olnud. Nii palju siis demokraatia väljendustest ja nüüd sõna lõpuks ka suurele stuudiole. Alustame siis sellest, kui me nüüd juba selle pleenumi juures oleme. Kas pleenum tähendab, alates sellest, kui büroo pakkus välja 32 kandidaati, erines nendest pleenumitest, mis on olnud varem? Me võime tõesti öelda, et seekord seati üldse üles või pakuti välja üle 70 kandidatuuri aga vot sealt alates nüüd, kus need 32 olid käes. Kas see minu arvates see sarnanes nüüd kõigi varasemate valimistega varasemate pleenumitega, kus kandidatuuri hääletati varasematel aastatel ka stagnatsiooniajal, sest siis võis ka saalist pakkuda näiteks ühe kandidaadi juurde? Kuidas jah, palun, palun, teil on siit või. Pull mees, ma usun, täiendavad 11 ja ma oleksin tahtnud küll paar sõna öelda ennem selle suure teema kohta, millega alustasid siin Remmlum ja Jaak Allik ja ma tuleksin siis kohe nende konkreetsete asjade juurde. Me räägime täna kõik suure südamevaluga perest, croikast, tema saatusest ja minu jaoks on Tähtsaim perist Hoikas kuidas meie demokratiseerimine oma ühiskonda, see tähendab, kuidas me demokratiseerimine tema majanduselu, ühiskonna elukorraldust ja loomulikult. Loomulikult partei elu ja ei ole kahtlust, et tere perestroika, see on ju sotsiaalne revolutsiooni, on ka Mihhail Gorbatšov öelnud ja revolutsioon, see on ka selge, et see on radikaalne viis muuta ühiskondliku majandusliku formatsiooni ja kahtlemata ka soov ja tahe radikaalselt muuta siis poliitikat, mida tehakse poliitikat teeb partei. Tähendab mina saan asjast niimoodi aru ja lugedes väga tähelepanelikult juba mitmeid kurnitiivse läbi. Näen, et partei on teel radikaalsele demokratiseerimise lendasid, mul on mitmeid märkusi ja ettepanekuid ja täiendusi teesidele. Selle seal on 10 osa, viiendas osas on juttu NLKP-st. Kuid see on juba teine jutt, mis ma tahan kohe öelda, et on ju päris selge, et ei oleks olnud vaja üldse tõsta seda loosungit üles, et vajab järjest Luikad parteis ja demokratiseerida ühiskonda ja demokratiseerimine parteid. Kui asjad oleks enam-vähem korras olnud, ühtinud täielikult selle kriitikaga, mis siin on veel ööd. Kriitikud on jumala õige. Nüüd jah, paradoksaalne, et meil sotsialistlikus ühiskonnas on nagu praegu perestroika jutt, näitab, kõige suurem defitsiit sotsialismi-st ja demokraatiast mõlemast demokraatiast ütleme siis niimoodi. Ja nüüd on nähtavasti kõige tähtsam paika panna see strateegia, kuidas me kõige väiksemate sotsiaalsete ja muude valudeta väiksemate need valud nagunii tulevad. Sest ütleme otse välja perestroika ja revolutsiooniline protsess, mis täna toimub tema eesmärkide nimel siiani võitlus võimu pärast, võitlus võimu pärast. Ja kahtlemata on siin vaja selgelt näha ka partei rolli selles võitluses, missugune on tema eesmärgid. Kui me räägime partei elu demokratiseerimisest, tähendab ka partei peab oma võimu hakkame jagama, eks ju. Jagama ja andma seda teistele organitele organisatsioonidele eeskätt muidugi nõukogudele ja ühiskondlikele organisatsioonidele. Aga kas juhtivvõim juhtiv jõud ühiskonnas, nagu me defineerime, parteid tahab jagada või saab üldse jagada võimu? Ta peaks seda jagama ta pealegi jagama selleks et perestroika ellu viia, ta peab seda tegema, see on, tähendab ei saa ütelda demo kratiseerida demo kratiseerimata võimu ümber jagamat. Ja nüüd ma tahan ühe asja veel öelda. Ma võtsin ainukese abinõuna kaasa siia tänasele kohtumisele Nõukogude Liidu kommunistliku partei põhikirja. Lugesin ta täna ka veel kaks korda väga tähelepanelikult läbi. No kui niimoodi vaadata, siis meie partei liikmetel ja algorganisatsioonid on rääkimata ka organitest üsna suured õigused olnud, aga nüüd ma tulengi siin sedasama küsimuse juurde tagasi, millest siin kolleegid eelnevalt rääkisid. Kasutatud ei ole neid kuigi efektiivselt ja minu jaoks ka küsimus, miks, kuidas see asi ikkagi niimoodi toimus ja ma siin tahaksin ka tõugata meid rohkem selle raja peale, kus Jaak Allik võib olla ettepaneku tegi, et me mõtestaksime enda jaoks täna lahti, kuidas sai ikka toimuda, siis me välistame tulevikus selliseid asju enam toimuda ei saa. Ja nüüd ma lähen kohe konkreetsete asjade juurde tähendab. Valimistest valimiste kohta. Ma olen juba ka üsna palju rääkinud mitmel pool ajakirjanikele ja ka poliitpäeva kohtumisel muudel esinemistel. Jah, ma eeldan seda, kõik seda. Tahan ainult ühte asja öelda. Et kahtlemata oleks saanud delegaatide valimisi korraldada ka enne seda, kui pleenumile jõudis 32-ni nimekiri, mis esitati partei keskkomitee büroo nimel ja esimeste sekretäride nõupidamisi neile kahtlemata oleks saanud ennem seda seda protsessi demokraatlikumad teha, jaga sellest hetkest alates demokraatlikumad, siin ei ole üldse küsimus. Aga kohe tahan ka ühte asja öelda. Et nähtavasti me peame arvestama ka sellega, et noh, nii nagu ka Enn Põldroos märgid märkinud oleks võinud, aga pleenum oli, nõustus selle ettepanekuga, et minna välja 32 kandidaadiga Emitte rohkema kandidaadi kandidaadiga. Siin on küsimus muidugi, miks ta seda tegi, eks see on iga pleenumi liikme oma südametunnistusel, nagu te teate, ka see ju toimus hääletamisena hääletus, ma nüüd täpselt ei mäleta neid arve 90 90 23 ja kaks ja tähendab poolt vastu erapooletuid. Tähendab inimesed, nähtavasti mina eeldan niimoodi, arvasid, et see eelnev protseduur kuni selle hetkeni, kus nimetati 32 kandidaati büroo ja esimeste sekretäride nõupidamise nimel, et eelnev protseduur oli küllalt demokraatlik ja rahuldas nende südametunnistust. Sest sisuliselt toetati neid inimesi, kes said nimetatud rajooni linna, parteiorganisatsioonide pleenumitel või laiendatud büroodel. Mitmel pool eelnes sellele ka arutelu algorganisatsioonis. Tähendab, ega mina ka ei tunne kõiki neid inimesi isiklikult kuigi palju. Kelle poolt ma hääletasin? Näiteks Narva tööline, ta ei ole nii tihti külaline siin televisiooni ja raadiosaadetes ja ma ei ole tema artikleid ka kohanud. Kuid kui ma ei usaldaks Narva parteiorganisatsioon, mis on üsna suur ja üsna toredate traditsioonidega ja arvaksin, et nendel ei ole ühtegi inimest, kes edukat ja tublit töötajat, kes perestroika toetab minu veendumustega ja südametunnistusega see päris kokku ei lähe. Ma pakuksin siia kõrvale teie variandile omapoolse teise variandi ja näeksin seda asja, kuigi mina pleenumil ei olnud ja sellest pleenumi käigust tean ainult nii palju, kui sellest kirjutatud ja kõneldud on. Aga kuivõrd ennarma Sillari siin juba enne rääkis sellest inertsist, mis on inimestes, kas ei olnud asi rohkem hoopis selles, et enamus pleenumist osavõtjaid oli siis, kui Karl Vaino ise tegi ettepaneku nimekiri sulgeda, veendunud, et kui ka tema vastu hääletada, siis on poolt hääletajaid ometi nii palju, et seda vastuhäält ei tasu andagi? Tähendab, kuivõrd ikkagi keskkomitee poolt. Juba kandidaatide ülesseadmise käigus olid mõned prohmakad ju tehtud ja päris suured siin ei ole noh, ma ei räägi mitte surve avaldamisest, vaid, vaid näiteks lausa viimasel momendil teatamisest, mida kirjutas, millest kirjutas näiteks akadeemik Karl Rebane Teaduste akadeemias. Siis siis ei olnud inimesed enam kindlalt, et see, mis toimub pleenumil. Et see tõepoolest saab olema demokraatlik. Kas te ei leia, et see võis hoopis niimoodi olla? Võib-olla keegi teine tahab ka ennustada. Ma ennustamisega võib-olla tegelema ei hakka, aga ma ütleksin oma nägemise selle Karl Rebase repliigi kohta, mida ta ütles ka välja. Nii palju kui mina asjaga kursis olen, küsis, kas oktoobrirajooni parteiorganisatsioon küsis arvamuse Teaduste Akadeemia partei bürool, keda nemad soovitaksid ja kui mu mälu ei peta. Sa peaksid olema asjaga paremini kursis, soovitati Köörna ja purki või, või Andrus väga vabandan, vist tema oskab paremini, siin öeldi. Soovitatud tuli Andrus polk ja. Raukas Anto Raukas, Other akadeemik Anto Raukas, akadeemik Raukas soovitab parteiorganisatsiooni poolt pleenumile arutamiseks. Aga oktoobrirajooni pleenumil ju. Andrus Pork võttis oma kandidatuuri ootamatult vist maha, kuigi ta soovitatud oli. See on juba tema. No mul oleks nii palju, võib-olla ainult lisada, et siin põhjusel muidugi võib väga palju leida nii asja organiseerimiseks kui tõesti subjektiivseid psühholoogilisi põhjuseid. Aga viimased ma viisin ühe nimetaja alla, nimelt demokraatias ei ole mitte ainult see mingisugune esindatuse süsteem. See on ka Nende esindajate poolt valmisolek võtta endale vastutus, võtta endale töö ja vaev, et seda vastutust ellu viia. See on kohustus. Ja praegu just keskkomitee seda moraalset kohustust võtta endale endale vastutust delegaatide valimisel ei võtnud ja leppis sellega, mida pakkus välja büroo. No siin on terve niisugune keeruline probleem, aga võib-olla kui jätkub aega, ma tuleksin selle juurde tagasi, aga ma praegu tahaksin haakuda teise mõttele, mida Indrek Toome rääkis nimelt sellest, et, Nagu igas revolutsioonilises seisus, nagu meil praegu revolutsiooniline seis on, asja tuumaks on võimu küsimus sellest muide mõned päevad tagasi, väga huvitavalt hakati metsas lasteaia, kirjutas investjas. Aga ühes asjas ma ei oleks Indrek Toomega, no ütlen, oma osaliselt, nõus, mitte päris nõus. Nimelt kui jutt oli sellest, et võimu küsimus tähendab partei, nüüd on valmis jagama oma võimu sellega teisega kolmandaga mis on väga õige ja ilmselt nii peab olema. Aga mulle tundub, et praeguse võimuküsimus, mis on muide väga terav ja millega seostuvad kõik need usalduse küsimused ja muud asjad, see ei ole mitte küsimus partei kätte koondunud partei kui terviku kätte koondunud võimus. Sellepärast võim ei ole mitte kui partei, kui terviku käes. Meil on ju välja kujunenud säärane kummaline seisus nagu nomenklatuur mitte ainult parteis, ka väljaspoolt parteid igal pool. See on kihvt kond inimesi, kes valib ise endale täiendust kes on väljaspool tegelikult kontrolli keda ei valita mittedemokraat, sisekopteerimise tee sisuliselt ennast täiendab, kelle käsul? Avalikkuse kätte ka parteis. Noh, küsimus ei ole selles, et, et me oleme selle vastu, et teised võimsamate muidugi iseküsimus, aga küsimus on selles, et võim läheks Usportei kate tema lihtliikmetega. Sillari sellest enne rääkis jah, et et aparaat on tähtsam, on saanud ennast kõrgemale valitavatesse organitesse kui ühe kui ühte niisugust. No nii iluviga meie süsteemis tegelikult ei ole iluviga, minu arvates on põhiprobleem praegu selles probleemis tuleneb ka kõik kõik muu ja sellest tuleneb muide usalduse puudus siis te usaldate nomenklatuuri, kuna ta on endale reserveerinud säärased õigused. Ja see on muide ka praegu kõikide nende delegaatide valimise tagapool on muud ikka kõik selles samas. Ja ennem, et demokraatia ei jõua, kui see küsimusele lahendatud. Aga selge on see, et ta iseenesest ei tule ja siin on jällegi meie tuleme selle teise küsimuse juurde, kuidas alguses rääkisime, et kus kohas toimub, kas ülevalt või alt algas tõesti perestroika ülevalt, see on selge. Praegu on hakanud alt üles, mitte niiviisi, et me aktiviseeriksime algorganisatsioon nagu seismas tumm ütles, nad aktiviseeruvad ise. Ja see ongi ainukene garantii, kuidas edasi liikuma, edasi liikumine saab toimuda. Tohib ma ainult yhe mõtle, ütleksin juurde joon õhtu õline ja, ja mõte ei ole nii selge. Ma olen Enn Põldroosiga selles suhteliselt täielikult nõus, et loomulikult, kui ma rääkisin partei elu demokratiseerimisest, siis ma ikka just seda silmas pidasingi ülemised Esselonide ja see, nagu te nimetasin, nomeklatuur annaks ikka õigused ja, ja võimu kõiki on allapoole. Ja minu jaoks tahtlikult ei anna. Ma tahangi edasi ütelda. Perestroika eesmärk ongi ju selles näiteks parteis, et partei tõepoolest hakkaks partei lihtliikmete huve kaitsma ja väljendama ametiühingud hakkakski ametiühingu lihtliikmete alllülide huve väljendame kaitsma, kui me arvame niimoodi. Perestroika eesmärk on, et partei ütleme, kõrgemad ešeloni hakkavadki tulevikus või ameti, kes seal nüüd hakkavadki tulevikus oma lihtliikmetega all lülidega võitlema. Enn Põldroos, ma tahaks öelda, see ei ole mitte iluviga ma seda niimoodi välja, et see on üks niisugune ilustused põhi. Lootusega sõna sõnastaksin selle probleemi natuke teistmoodi. Tähendab, mida me teeme? Me üritame ühiskonda demo kratiseerida. Otsime valitsevale parteile kohta, selles demokraatlikus ühiskonnas on nagu see tegevuse peamine sisu. Ja kohati tundub, et noh, jutt on ette selle juhtiva rolli tugevdamisest, kohati tundub, et jutt juba selle säilitamisest, mis on omaette probleem. Aga sõnastada võiks selleni, kui toimub parteiline juhtimine, kes siis juhib täpselt samamoodi nagu Mikiver tsiteeris Revo Haavikut loominguliste liitude pleenumil, kui võim on rahva käes, kelle käest ons, ehk küsimus on parteilise juhtimise nii subjektis, kes siis seda teostab, kui ka objektis, vot millele see on suunatud. Ja siin praegu tundub nii, et tõepoolest Jaak Allik olema õigus, tuleb kuhugi tagasi minna, sest selleks subjektiks, kas on siis partei kui tervik, see tähendab parteilasi partei liikmed, kõik realiikmed ja nii edasi või on selleks parteiaparaat? Stalinil oli juba 20. aastal kuskil kirja pandud, juhib aparaat, juhi mass, eks ole, see on subjekti proble. Nüüd see objekti probleem, keda siis juhitakse, neil on tüüpiline fraseoloogiale, on nii, et nõukogude rahva kangelaslikku tööga kommunistliku partei juhtimisel, mis välja tuleb, siis rahvas teeb tööd ja partei mute juhib selle juures, eks ole. Aga mida me siin sellega väljendanud väljendama siin seda nähtavasti, et kuskil meie alateadvuses on partei nagu väljaspool seda rahvast on selle kõrval kui selle kohal, õigemini tema teostab juhtimist rahva suhtes. Aga kui me võtame siia juurde selle subjekti, milles me leppisime kokku, et aparaat on subjekt ja rahvas on objekt, mis tuleb välja aparaat, valitseb rataste jälle puhastalinlik mudel, 23. aastal. Stalin nimetas parteid mõõgavendade orduga, eriline kinnine organisatsioon, mis siis innustab seda rahvast töövõtjatel mõõgavendade ordu ordenit, mõtlesin osta, nagu ta ütles, eks ole. Et nähtavasti siin peaks natukene, vaat kui me pidevalt räägime üksikküsimustega, siin juhtus niimoodi, seal ei läinud päris niisiis niikaua kui me neid põhiküsimusi printsiip paneb paika. Me jäämegi takerduma nende üksikute sündmus ja nähtuste ja nende taga. Ja sellepärast võib-olla peaks need parteilise juhtimise subjekti ja objekti küsimused nagu pidama üldse põhiküsimusteks, millest sõltub ja hakkab sõltuma partei koht sellest Emonkratiseeritavas ühiskonnas. Partei enda jaoks, kui me räägime tema demokratiseerimisest, tuleb terve rea erineva tasemega probleemide ringid, tuleb jälle kõigepealt probleemid, mis seostuvad rea kommunistid, partei, lihtliikmed ka, jah, oli saates täna juba küsimus, et miks nad siis liituvad, selle rahvarindega. Tulebki Vello paradoksaalne situatsioon, selleks, et osaleda otsuste vastuvõtmisest kapparteilistega, poliitiliste otsuste vastuvõtmises tulev liituda parteivälise liikumisega, et sealtkaudu siis omaenda partei juhtkonnale siis avaldada, kas siis mingit survet või vähemalt tunda ennast osalisena ühe või teise otsuse teletöötamise, see on puhas partei, demokraatia puudumise väljendas. Ilmselt on võimalik neid küsimusi lahendada ka parteisiseselt, aga siiamaani lahendamata. Järelikult mida me sinine siis ootasime, kas moodusime kommunistilt rea kommunistid aktiivsust või ootasime kuulekust, kas me ootasime siis kõrget teadlikkust või sellist puht religioosset usku juhtide eksimatus sense probleemidele? Aitäh, Harry roos, praegu ma annaksin korraks veel sõna teise stuudiosse, sest meil on viis minutit meie selle esimese poole lõpuni, aga me saame mõtet jätkata teises pooles. Veel palun. Ma tahaks toetada Rein Järlikut, kes ütles, et keskkomitee büroo oleks pidanud ikkagi endale aru andma, et praegu on keskkomitee niisugune situatsioon ja keskkomitee koosseis on selline, et kui büroo tuleb välja ühe nimekirjaga siis enamik keskkomitee liikmetest tõstavad kätt. Tähendab, kui see ei olnud sihilik tegu siis oleks pidanud bürool jätkuma nii palju teadlikkust ja mõistmist, et ta seda teha ei tohiks. Kuid lõppkokkuvõttes tõepoolest, kui me räägime nüüd formaalsetest kategooriates, siis keskkomitee otsustas ja ju siis polnud keskkomitee pädev selles mõttes pädev mitte seaduse ees ja põhikirja ees, vaid pädev moraalselt. Ja kui me räägime tihtilugu sellest, et õigemini meie niivõrd ei räägi, kuivõrd räägib rahvas parteitud, räägivad, et partei on Eestimaal vähemalt Eestimaal oma autoriteedi kaotanud, siis tegelikult jutt on parteiaparaadist, jutt on partei juhtkonnast mitte reakommunistidest, sest lõppkokkuvõttes need on needsamad rea kommunistid, kes praegu nõuavad uue kongressi kokkukutsumist, kes moodustasid rahvarinde tugigrupid tulid selle ideega üldse välja, nii et tegelikult ei ole asi nii hull või teisiti võttes on väga hull, sest partei on selles mõttes lõhenenud meil siin Eestimaal. Ja kui te lubate, ma toon veel paar näidet, mis tegelikult illustreerivad ikkagi seda aparaadi nõndanimetatud demokraatiat. No kõigepealt ma tahaks lühidalt tuletada meelde seda pöida rahvarinde tugigruppi kirja, mis on sisuliselt ära trükitud ka saarelehes, kus ikkagi küsitakse, et kuidas sattus delegaatide nimekirja meie lugupeetud president Arnold Rüütel, sest kui küsiti Kingissepa rajooniga esimeselt sekretärilt Jüri Raimalt 26. mail pressikonverentsil, siis tema ütles kinnitas, et tõepoolest Kingissepa rajooni parteikomitee pole Rüütli kandidatuuri üles seadnud. Teine juhtum, mida ma tahtsin, tahaksin meelde tuletada ühest meie eelmistest saadetest, kus Edgar Savisaar rääkis algul nii-öelda üldjuhul pärast juba konkreetselt oma loo ära. Kui paljud organisatsioonid mitmed palusid tal seada üles oma saadikukandidaat saadiku kandidatuur välja langenud ülemnõukogu saadiku kohale. Ja kui tema juurde tuli tol ajal ta töötas veel plaanikomitees, plaanikomitee parteisekretäri, ütles, et linnakomitee esimese sekretäri korraldusel kui tungival soovitusel peata mitte nõustuma oma kandidatuuri ülesseadmisega. Niimoodi siis veel üks fakt mis, mille ma sain teada täna näiteks tänasesse helistas mulle ortoparteisekretär Juta Künnapu ja palus täpsustada tänases rahva või noorte hääles intervjuus siis esimesel leheküljel intervjuus, kus ütleb välja oma seisukoha Tiit Made ja kinnitab, et Orta kollektiiv tahtis mere regioonis minuga kandidatuuri üles seada parteikonverentsi Telegaadiks, mis peale EKP Tallinna mererajoonikomiteest öeldi ortopartorgile made olevat hoopistükkis parteist välja heidetud, vastus ei olnud, selline vastus oli selline. Kontrollige, kas made on üldse täis. Kuid sedasama Juta Künnap ortopartorg ütles, et tal oli hiljaaegu selline kogemus kus pärast viimaseid viimast mai demonstratsioonid Tallinnas helistas talle EKP Keskkomitee kaubandus- ja teenindusosakonna juhataja Roman Robert merisalu ja pakkus kohtumist. Lepiti kokku, et EKP Keskkomitee majas ja alguses oli jutt sellest, et tahetakse rääkida perestroika käigus, tortos sellest ka alguses kohtumisel räägiti, kuid siis küsis, küsis Roman Robert merisalu, et kas see loosung, mille korda kollektiivis demonstratsioonil välja tuli, see oli siis, kui te mäletate tallinlased P2O5 Arist peal. Kas see loosung oli kooskõlastatud bürooga, mille peale Juta Künnapu vastas, et on küll, mille peale ütles siis osakonna juhata, et kas te tahate kullahunniku otsas istuda ja seda mitte kellelegi anda. Ja tunnistas, et see oligi põhjus, miks ma tõid tegelikult välja kutsusin ja see ei olnud mitte pärast maipühi 1986 või 87, vaid see oli pärast maipühi 1988. Nii et ma ei tea, mida arvatakse nende juhtumite kohta, kuivõrd on siin tegu lubatavusega. Mu isal korraks veel kommentaare selle pleenumi kohta ja poleks võib-olla mõtelda, mis oleks juhtunud siis, kui Enn Põldroosi asemel oleks ettepaneku, et kõik kanalid läbi arutada oleks teinud näiteks Indrek Toome. Ta oleks võinud seda teha. Siit sellega seostub just küsimus näiteks partei hierarhiaga Nevad kunagi noh, oletame, isegi kuni Stalini võimuletuleku ajane oli partei liigmas siiski enam-vähem võrdsed, vabalt käis ka diskussioon partei sisena. Kõikides küsimuses toodame eeldasinovjajaid, kaameleid, rasket, noh, kõik said oma sõna välja ütelda. Hiljem sellises muutuvas ja mingis faas tuli ka kasutada osale selline termin nagu mille kasutajate, eriti näiteks suurtel matustel talle ustav parteisõdur, seda on väga tuntud noh, kõige usueluga. Ja kuulnud ja mis tähendab sõdur, sõdur on selline, kes Peab kuulatama oma komandörile tingimusteta. Jälle sai hierarhia, tema allub kõigile ning sõdurit saab käskida hävitada oma kodulinna saab käskida hävitada-Virumaad kõike, mida tahate. Ja lase hierarhia armutas sega. Meil aeg hakkab nüüd kokku saama, kas tahab keegi midagi siit stuudiost kindlasti. Ja üleüldse ja ma tahtsin öelda, ühele helistajale on sobimatu nimetada parteid, avangard, seks osaks, kui eriti, kui loeme literatuurne, ega see teda ka niuke ja nii edasi. Ma olen ka sedasama öelnud ja ma leian siiski, et me täna ju arutleme, et partei on, koosneb tema liikmetest ja partei on alustanud perestroika protsessi, mille pärast me kõik väga suurt muret tunneme. On niimoodi siis tervikuna partei kohta ei saa öelda, ta ikkagi peaks meie ühiskonnas vastama, sellele tähendab saama selle rolli kätte, nagu tal on konstitutsioonis ette nähtud terve osa parteist. Minu terve osa koosneb ikkagi miljonitest inimesse, loomul, miljonitest inimestest. Paradoks ongi selles, et, et jah, see reakommunisti tasandil on kõik asjad selged, aga see tipp, see püramiidi tipp on praegu korgina ees. No vaata ka selle lipu ma mõtlen tipust, räägime ehk järgmisel tunnil võib-olla räägime siis sellest mõttest kongress kokku kutsuda ja kuidas ja mismoodi üldse seda siis. See ongi see põhiküsimus on kuidasmoodi, no ma usun küll otse mõistus, südamed, ütles. Mis kästakse, täidetakse see viimane peeru näiteks seal, seda, seda ma ei saa muidugi öelda kogu keskkomitee koosseisu mitte kogu aparaadi. Kui meid ja valdav enamik on, kahjuks ei ole, see ju võitis, kõige suurem pidur on praegu minu meelest parteibürokraatia ja põhiküsimus on just nimelt parteibürokraatia laialisaatmine. Ennem juhtumid leiavad. Tal on muidu selle sooja koha kohta ütelnud. Partei on mõistnud südametunnistuse parteilased pääses siiski eelkõige lähtuma oma südametunnistusest. Vastasel juhul tekib küsimus, kas teatud kommunistelt teil seda lihtsalt ei ole. Nii, anname sõna suurte stuudiosse, ehk ostetakse sealt midagi kommenteerida. Jaak, meil on 60 sekundit umbes. Mul on au olla neli aastat selle allkomisjoni liige omal ajal, nii et mul on õigustatud ette lugenud Tartu riikliku ülikooli ühiskonnateaduste kateedrite poolt. Tõenäoliselt on üldkoosoleku otsus EKP Keskkomitee üheksanda pleenumi enamiku kuulekas võimetus valida üleliidulise parteikonverentsi delegaate ning EKP keskkomitee aparaadi otsustatud matusejärgida NLKP keskkomitee juhatusi parteikonverentsi delegaatide valimisel. Asendades selle esitatud kandidaatide seast tehtud oma valikud kinnitava hääletamisega sunnib Tartu Ülikooli ühiskonnateadlaste parteiorganisatsiooni üha tungivamad kordama oma 23. märtsi ning teiste EKP organisatsioonide, sealhulgas Tartu linnaorganisatsiooni ettepanekut korraldada veel käesoleval 1988. aasta vältel EKP erakorraline kongress ning seoses sellega pöörduma EKP Tartu linnakomitee üle poole ettepanekuga esitada kõigile Eestimaa Kommunistliku partei linna- ja rajooniorganisatsioonidele avalikult üleskutse toetada seda algatust ning alustada NLKP põhikirja paragrahv 44 rakendamiseks sätestatud tarvikli tarvilikku protseduuri mainitud kongressi kokkukutsumiseks. Otsus võeti koosoleku poolt vastu ühehäälselt. Ma tahaks lisada nüüd seda, et teatavasti Edasis kongressijärgsel päeval ilmus artikkel pealkirjaga kõik on selge. Mul oleks üles kutseni sellele stuudiori kui ka naaberstuudiole võtta vastu. See seisukoht on, et kõik on selge, rohkem tänases saates mitte tegeleda viimase keskkomitee pleenumi küsimusega. Kongressi otsustamine jääb meie kommunistide igaühe isiklikuks ja nende organisatsioonide asjaks ja meil on siin täna küllalt tugev ajutrusti, teine tund siiski püüda leida sisulisi lahendusi demokraatiale, parteisega, sellele, milliseid teid siis, kui see kongress kokku tuleb, peaksite valima. Täitsa nõus, võtsid mult pooled sõnad suust, teeme nüüd pausi 10-ks minutiks, uudised.