Eligaja tere, tänases saates vaatame tagasi maailma kuulsamale ooperilauljate võistlusele, mille esimestesse voorudesse ajakirjanikke ei lubatud. Õnneks aga pääses siiski saali üks eestlane, samuti vaatame tagasi suvisele ooperisaagile. Kriitikute hambus on ka esmaspäeval esietendunud ballett Keres. Harustame värskelt heliplaati, millel hoogne prantsuse pianist esitab omal viisil Eesti ärkamisaegse helilooja täiesti tundmatuid teoseid. Arhiivisügavuste abil elustub oluline sündmus muusika ajaloos täna 90 aasta eest MINA OLEN Annebromic Eli. Eelmisel nädalal toimus Lissabonis 25 aastaga mõjukaimaks lauljate konkursiga tõusnud operaalia dominantklasside Domingo ideelisel juhtimisel toimuv, vaat konkurssi sai kuulata Madli-Liis. Parts. Möödunud pühapäeva teise septembri hilisõhtul kuulutati suviselt Lambes Lissabonis välja 26. operaalia konkursi võitjad kes viisid koju auhindu 180000 USA dollari eest. Esmakordselt konkursi ajaloos viis üks laulja Kanada Itaalia päritolu Emily Dianzlov Koju neli kõrgeimat auhinda viiest võimalikust auhinnast koguväärtuses 55000 USA dollarit. Legendaarse tenori Placido Domingo algatatud noorte ooperilauljate konkursi hinnatakse maailmas üheks mõjukamaks mitte üksnes auhinnafondi suuruse pärast vaid eelkõige võimaluse pärast, mis 18 kuni 32 aastastele lauljatele konkursi järgselt osaks saavad. Žürii koosneb maailma absoluutsesse tippklassi kuuluvate ooperimajade kunstilistest juhtidest kes kuulavad lauljaid nädalal tal eesmärgiga leida oma maja lavastustesse uusi hääli. Tänu sellele on noortele kiire professionaalne areng ja unistuste töötaga. Seda kinnitab värvikate näidetega konkursi ajalugu. Just operaaliast on alguse saanud teiste hulgas Niinast, emme, Chaistlitonato, hose Kuura, briti ende, Sonia Jontševa ja teiste kiire tähelend ooperi taeva kosmilistesse kõrgustesse. Tegemist on nii-öelda rändkonkursiga, mis toimub igal aastal erinevas paigas. Esimesel aastal toimus Pariisis, edasi on tulnud Mehhiko City, Peking, Porto, Budapest, Hamburg, Madriid ja veel mitmedki teised linnad. Järgmisel aastal on plaan korraldada konkurss Prahas. Konkursi pea ainutoetaja on kellafirma Rolex, kellega astuti tänavu koos juba seitsmeteistkümnendat aastat. Koos astumine tähendab ka seda, et Rolexi esindaja osaleb operaalia igapäevatöös, kui valitakse välja järgmisi toimumiskohti ja hinnatakse kohalike korraldajate võimekust. Operaalia toimus 28.-st augustist teise septembrini teatrianatsionaldes Sao Carlos ooperiteatris, mis tänavu tähistab 220 viiendat juubelit ja mis asub Lissaboni pulbitseval ajaloolisel tuiksoonel Sheada linnaosas. Teatrist vaid mõnesaja meetri kaugusel kihase ööpäevaringselt tihe elu, kus oli kohtani tänavamuusikutel, kohalikke hõrgutisi kohvikutel ja häälekalt kolistasid rööbastel ajaloohõngulised trammid. Arhitektuuri- ja miljöö poolest meenutab teater ehk enam Milano La skaalat olles oma 1200 kohaga ja tuhk kuldses ning bordoopunases toonides väga koduselt hubane. See on koht, mille akustikat lauljad üksmeelselt kiidavad. Sao Carlose teater oli enam kui nädala vältel koduks ka 40-le konkursandile, kelle eelžürii valis välja 700 kandidaadi hulgast. Video ja salvestiste põhjal. Olgu juba ette öeldud, et Eesti noortel ooperilauljatel ei ole veel õnnestunud selle konkursi võistlejate hulka jõuda kuid loodame, et see päev ükskord tuleb. Nii mõnigi noor, kes Lissabonis laulis, tunnistas, et kandideeris korduvalt enne, kui valituks osutus. Kuulame valgevene tenorit Pavel Petrovi, kelle puhul saab etteruttavalt öelda, et tema esinemised viisid ta auhinnasaajate kategooriasse. Kõlab lõikaarjast Putšiini Pohhimis, mida ta laulis kooperaalia finaalis. Nagu öeldud, on selle 1993. aastal asutatud konkursi hingeks ja südameks platside Domingo kes elab igale lauljale maksimaalselt kaasa, on soe ja hooliv. Sellest saavad osa omal kombel ka kõik saalisviibijad. Tema perekond On aga konkursi käivitavaks jõuks. Nii toimetavadki saalis produtsentide na Domingo, pojad Alvaro hose ja Platšida. Žüriis on Domingo abikaasa Marta. Saalis toimuvat jälgivad hoolega maestro lapselapsed, kellest nooremad on vast seitsme kaheksa aastased ning arutlevad ooperi teemadel heal meelel, nagu maailma näinud asjatundjad. Domingo tiimi abistavad kohaliku teatri töötajad ja nii saab kokku üks väga professionaalne ja erksalt toimiv meeskond. Konkursi ülesehitus on lihtne. Võisteldakse kahes kategoorias. Ooper ja säärzuela. Kahes grupis toimub veerandfinaal, kus iga laulja valib ise ühe aaria. Teise aaria valib ette saadetud nimekirjas žürii, mida juhib platside Domingo. Ning lõpuks tuleb Kasar zuela, kes selles kategoorias edasi pääsesid. Poolfinaalis esitatakse üks aaria ja valikuliselt sar sõela. Finaal toimub orkestriga, mida juhatab maestro Domingo ise. Noori saadab ja juhendab neli klaverisaatjat. Finalistid teevad mitu proovi koostamingoga, mis on noortele muidugi selle konkursi tipphetk. Finaal on iseenesest suurejooneline gala, mis on avatud ka publikule. Kohal on nii ooperi fännikuga, professionaalid üle maailma. Kui vaadata numbreid, siis tänavused konkursandid tulid kokku 22-st riigist. Kõige suurema hulga lauljatega oli esindatud Venemaa ja USA, kus tuli kummaski kuus lauljat. Hiina oli kolme lauljaga Itaalia, Kanada, Portugal, Kosovo, Saksamaa ja Ukraina kahe lauljaga. Kui vaadata hääleliike, siis osales 12 sopranit ja 12 tenorit, kaheksa metsat, neli baritoni, kaks bassbaritoni ja kaks passi. Tõsi, finaal kujunes küll metsade ja Tenurite mõõduvõtuks. Noorim osaleja oli 23 aastane ja, nagu juba eelnevalt öeldud, neli auhinda noppinud Emily teadmiselov kes vaatamata oma noorusele eristus juba veerandfinaalis selgelt teistest lavaküpsuse ja väga veenva esitusega jäi mulje, et tema jaoks ei ole mingit tähtsust kontekstid, kus ta laulab. Ta tuleb rõõmsalt otsa, kui omade sekka lavale naeratab ja laulab, nii nagu just see hetk oleks tema jaoks üks kõige erilisem ja ilusam võimalus end väljendada. Nii kõlas Emilyt Jansoni esituses topo note endale järjad antest sama harjaga võlustaga publiku ja žürii finaalis. Aimates, et Emilyt Jandžellele kujuneb see konkurss Edukas õnnestus meil vestelda finaalieelsel päeval orkestriproovis. Mitmeid mainekaid ooperilauljate konkursse võitnud Emily osaleb hetkel Metropolitan Opera Lindemani noorte artistide arendusprogrammis ja debüteerib juba sügisel metis. Enne veel oktoobris on ta Berliini riigiooperis laval koos meie Lauri vasaraga Figaro pulmas, kus ta mängibki rubiinat. Palusin emailil jagada muljeid operaalia nädalast. Ko Emilyt Jantson ütleb, et on väga nautinud konkursi, sest ainult platsidele on siin erakordne energia. Ka tema perekond on siin. Dominik Domingo juhatab korraldusprotsesse, mis lähevad väga ladusalt. Emily kinnitab, et lauljat tunnevad korralduspoolset tuge ja ta tunnistab, et on veidike stressis, mis kaasneb ajagraafikus püsimisega, aga seegi on loomulik. Oluline on lihtsalt kõigega kaasa minna. Laulda siis, kui öeldakse, et tuleb laulda ja puhata siis kui saab. Kõikjal jooksevad ringi Domingo pereliikmed, nii et see tundub veidi nagu suguvõsa kokkutulek. Lauljatar tunnistab, et kõige suurem asi, mida saab võtta kaasa nii suurelt maistralt nagu Domingo on tema väga sügav kirg ja armastus muusika vastu. Tema läheduses on väga inspireeriv olla samas ruumis lauljaga, kes on just laulnud oma 150. rolli, võtab sõna kaks. Nii rääkis Emilyt Jandželo nelja Operaali auhinna võitja. Auhindu antakse välja 12. Nagu juba öeldud, sai naislauljatest esimese koha Emilyt Jandželor. Meestest võidutses tenor Pavel Petrov Valgevenest. Teised kohad said vastavalt metsosopran Malta hapni Ameerikast ja tenor migrantAga Chanyann Venemaalt. Hakk nii sai ka Birgit Nilsson ja auhinna, mis tunnustab saksa repertuaari esitusi. Kolmandad kohad said Diaap, sajeep Kanadast ja tenor arseeni Jakovlev Venemaalt. Nii tehti taas ajalugu. Kõik põhiauhinnad läksid metsas Atlanitele, Jadenuritele Portugali tenor Louis koms ja Valgevene tenor Pavel Petrov jagasid platside Domingo Fereersazuela auhinda. Publikuauhind läks oodatult Luiscomsile. Uurisin žürii töökohta ka selle liikmelt São Carloshi teatri kunstiliselt juhilt Patrick tikilt. Cha Ching Cherry meil of lõi oob Hopkins Nashuabrases ligi kirjeldab, et žürii, et ta jõuab 40 lauljat eelvalik tehakse varem videode põhjal. Žürii on kokku pandud maailma tippooperimajade kunstilistest juhtidest ja tal on tõeline au kuuluda sellesse žüriisse. Samas on see väga pingevabakogemus, sest koos on inimesed, kes mõtlevad iga päev sellele, millised lauljad sobivad nende lavadele. Selline vaatenurk muudab kogu protsessi väga professionaalseks ja otsekoheseks. Žürii ei aruta palju, neil on efektiivne hindamissüsteem, nii et kogu protsess on lihtne ja aus klatšida. Domingo on öelnud ka väga selgelt välja, et ta soovib solisse inimesi, kes tulevikus palkavad lauljaid oma ooperimajadesse. Selline lähenemine muudab operaalia peaaegu unikaalseks. Kui laulja jõuab sellel konkursil tippu, siis on žürii lauljas veendunud ja usub, et sellel lauljal on tulevik. Nii rääkis Pätrik tykki žürii tööst. Ja žürii on tõesti väärikas ja enamus koosseisust on läbi aastate sama. Selle tööd juhib platside Domingo. Tühi, tema ei hääleta. Platsidada mingu abikaasa Marta Domingo on ooperilavastaja eff pool, tuisk all on maailma ühe olulisema ooperi väljaande Opronius peatoimetaja. Jonatan Frenud on Metropolitan Opera kunstilisi üksuse juht ja töötab igapäevaselt vahetult lavastajate dirigentide ja lauljatega. Anthony Froid, Chicago lüürilise ooperi juht Peter Maarjo katoona toimetab Londoni kuninglikus ooperis John mata Bush. On teatroreaal tema triidi juht. Seda prominent, sealt nimekirja võiks jätkata. Kuulame tänavu operaalial teise koha saanud vene tenorit, migran aga Chanyanni, kes oli üks publiku ja žürii lemmikuid ja tõenäoliselt ei väga napilt alla võitjale Pavel Petrovile. Cavaradossi aaria Putšiini Toscast. Kuna Placido Domingo oli konkursi vältel väga hõivatud nii žürii töö kui ka lauljate juhendamise ja orkestri terrigeerimisega, siis võtsime hetkeks aja maha maestro vanima poja halvaroga kes on alates 2007.-st aastast Operaali asepresident ja produktsioonijuht. Uurisin, milliseid mõtteid tema isa konkursi ajal jagab ja mis teda rõõmustab. Alvaro toominga kirjeldad, et ta isa rõõmustab alati selle üle, et kohtab nii palju erakordse häälematerjaliga lauljaid, et lauljad on aastast aastasse ühtlaselt suurepärase kvaliteediga, samuti kui kiiresti ja kui kaugele nooretena jõuavad. Platsenta Domingo on olnud tenorina laval üle 40 aasta ja nüüd on end kohandanud baritoni repertuaarile. Tal ei ole kurbust, kui ta kuuleb erakordset tenorit, vastupidi, tal on hea meel selle noore laulja üle tema võimaluste üle. Alvaro isale meeldib jagada noortega aastakümnete jooksul kogunenud kogemusi. Tema pagasis on väga suur hulk rolle, mida ta tunneb detailideni. Seega saab ta anda noortele väärt nõu, juhendada nüanssides häälduse interpretatsiooni laulutehnika osas. Kas saab anda lisatuge sellele, mis kõlab juba niigi kaunilt kõrgel professionaalsel tasemel? Maestro on hea meel soovitada noori nende teatrite juhtidele, kes ei osale žürii töös või siis kutsuda lauljad Los Angelese ooperiteatrisse, kus ta ise on kunstiline juht. Nii rääkis Alvaro Domingo. Palusin halvaradomingol tutvustada kasarsu õelat, mis on tema perekonnaga koos käinud juba mitu põlvkonda. Pani nad tegid koostööd maailma parimate seal lähiloojatega. Alvaro isa kasvas sellega üles ja tema esimene kontakt klassikalise muusikaga tuligi läbi sõela. Üks võimalus on õelad kirjeldada, on öelda, et see on hispaania ooperirepertuaar, mille muusika on kaunis ja rikkalik kus on suurepäraseid lugusid, palju draamat ja samal ajal palju romantikat. Paljud seal Su ela, aariad on sama meeliköitvad kui ooperiaariad, aga samavõrra ka väga keerukad. Kui ooperi aariatele reageerib publik alati entusiastlikult Jaustusega siis Arzu Eelade puhul publik elavneb nähtavalt. Kui platsilt Domingo tuleb Tallinna järgmise aasta veebruaris. Lisata oma kava loodetavasti Kasar sunnilasid luba palvera Domingo. Täna Noperaalia konkursandid juba kodus, kes ette valmistamas oma järgmist rolli, kui juba sügishooaja proovides. Töögraafiku järgi läheb elu edasi täpselt nii, nagu oli plaanitud enne operaalia nädalat. Ometi on see petlik, sest žürii on neile pilgu peale pannud ja otsib võimalusi, kuidas neid oma ooperimajja kaasata. Nende noorte nimed, kellest täna jutt oli, tasub igal juhul meelde jätta ja tulla nende juurde tagasi aasta või paari pärast. Usun, et selleks ajaks on nii mõnigi vallutamas oma unistuste ooperimajade publiku südameid. Jätame laulma Portugali tenori ja tänavuse konkursi lemmiku Luiscomsi, kes esitab Bella Enomorada aaria särzuelast Ultima romantikut. Madli-Liis Parts ja ülevaade operaalia konkursist jätkub klassikaraadio koduleheküljel. Tänavuse Birgitta festivali märkimisväärsemaid etendusi oli Putšiini ooper poeem, mis sündinud festivali huma produktsioonina. Lavastus oli toodud Putšiini sünnilinnast. Lukast mängis rahvusooperi orkester, mida juhatas festivali kunstiline juht Risto Joost ja lasteaia Marko kandiini oli komplekteerinud. Rahvusvahelise solistide ansambli lavastuse esietendust üheksandal augustil käisid vaatamas Kristen tabel ja Harry Liivrand. Tervist. Tere päevast tere ja kui me vaatame Birgitta festivali oma produktsiooni aastate lõikes, siis Marko kandiini lavastatud poeem kuulub kindlasti seal festivalil välja toodud parimate lavastuste hulka. Ta oli kõigepealt väga professionaalne, väga aus liik kuv ja loomulikult kandis seda lavastust ka hea häälega lauljate valik ning on ka korralik orkestri töö Risto joostilt minu meelest, mis tasub alati nagu rõhutamist lavastajaga. Nii rääkis, kui kirjutas sellest, et ta on olnud CTRL-i assistendiks ning ka oma lavastuses on ta saanud mitmeid ideelt sellelt kuulsalt Itaalia lavastaja olnud. Ja sellepärast oli minu meelest ka õigustatud, et tema lavastust tõesti nii-öelda kumas läbi nii mõnestki kohast. Tegelikult see IRL-i eeskuju ja see, et ta seda ausalt ka välja ütles, oli väga kena. Festivalide lõikes on niisugune traditsioonilisem lavastus, teoste truum, avastus täiesti omal kohal. Siin ongi väga huvitavaid eksperimentaalseid oratooriumide tõlgendusi, samas ma arvan, et et mingi järgmisel festivalil võiks olla võib-olla jälle julgemalt ruumi kasutamist, koha spetsiifikaga, rohkem arvestamist. Marco kandiini lavastus, mida ma väga tunnustan, oli tõesti terviklik ja puhas ja hästi välja töötatud, on ilmselt ka hea pedagoog. Ja tõepoolest kuulub nagu selliseid parimasse Itaalia traditsioonid, mille suur esindaja oli 20. sajandil see forelli. Ma arvan, et sellega ka see ooperilavastust propageeris paljude Birgitta vaatajate seas ooperit sest see oli neile arusaadav. Peaosalised olid mõlemad Korea päritolu lauljad, aga väga sageli heidetakse Aasia lauljatele ette isikupära puudumist. Võib tõesti öelda, et ka nüüd nende mõlema Korea solisti puhul mõnikord oli välja selline teatud trafaretsus, aga samas arvestades veel nende noorust ning ka seda ooperit ennast, mida on lavastatud tuhandeid ja tuhandeid kordi, siis ma ei peaks festivali lavastust, millel on eraldi komplekteeritud trupp, selle puhul nii suureks ette heitaks. Ta on, tead, ma olen võib-olla paratamatu, et ta jääb aeg-ajalt natuke trafaretne, saaks, aga samas mõlemat, rollisooritused olid väga vahet ja emotsionaalselt nagu ka hästi etendatud olid mõlemad ka aeg-ajalt väga psühholoogilised liinid. Ja see veenis mind. Kõrvaltegelastest jättis väga hea mulje nii vokaalselt kui ka lavaliselt Marcello osatäitja Matthias doosi ja temas oli ka niisugust energiat mõju vaatajale kommunikatsioonivaatajaga ja ma arvan ka, et aitas väga palju kaasa selle pohjeimlaskonna stseenide õnnestumisele. Ja muidugi, kui me siit hüppaks korraks edasi veel muu vokaalosa juurde, siis tuleks kindlasti esile tõsta ja koori. Ja ka loomulikult siis poistekoori, sest nii Eesti filharmoonia kammerkoor kui Tallinna muusikakeskkooli lastekoor ja Estonia poistekoor laulsid väga hästi kaasa ja just poistekooriosa seal tänavas teenis näiteks oli ju tõesti väga hästi lavastatud ning lapsed ei, ei mõelnud laval, nagu nad tihtipeale on kuidagi puisel kunstlikult, vaid ma tundsin ennast laval hästi lisasid veel sellist elukuu sellesse tegevusse. Mulle alati meeldib Risto Joosti puhul see, kuidas ta toob välja eri detaile, orkestripartituuris teatud motiive, kuidas orkestrifaktuur on läbipaistev. Ja tõesti, ma avastasin seal uusi nüansse, mida ma vahel ei olnud märganudki et võib-olla sellise Putšiini väga voolava pika fraasi puhul oleks veel rohkem võinud jälgida lauljad ja lauljatega koos hingata. Aga see oleneb võib-olla ka sellest, kus ma kuulajana vaatajana istusin ja akustilisest küljest võib-olla läheksime juba edasi välisfestivalidele, näiteks Salzburgi festivalile, kus te, 16. augustil vaatasite Rossini ooperit itaallanna halsiiris. Selle lavastus Salzburgis kahe prantsuse, lavastaja, Mošan veider ja patriscurjee poolt ning terrigeerituna siis Jean-Christoph Spinoosi poolt on minu jaoks ooperiajaloo kõige suuremaid elamusi üldse. Ma arvan, et sa peaksid vaatama kõik noored lavastajad, kes tahavad tegeleda ooperiga ja mõelda, et oh, nüüd me toome selle 200 aastat, 250 aastat, 100 aastat vana ooperi tänapäeval, mis on nagu ära ei ole. Tähendab teha seda niimoodi, et saalist vaadatuna jääb mulje, et midagi kergemat nagu ei olegi teha, et kõik on niivõrd loomulik, kõik, mis laval toimub, on nii, nagu lind lihtsalt laulab, eks ole. Ja sama vaba nagu lind lendab. Kuidas on, aga võimalik, on, tähendab selle jaoks on vaja väga andekaid lavastajaid väga selget kontseptsiooni ja muidugi hiilgavat solistide ansamblit. Niiet itaallane Alžeeris, mille peame osasid tavaliselt siis Sitsiilia partali Isabella ja Eldar kaprasakov mustafana. See on üks kõige suuremaid elamusi. Meenutaksin siin kahte asja, esiteks, Joachim Hertz rõhutas alati, et tuleb osata teost lugeda ja head lavastused, ükskõik, kas nad on traditsioonilisemad võtmes või annad uudsema innovaatilise lähenemisega. Head lavastused on alati sellised, kus lavastaja on osanud lugeda seda teost see tähendab lugeda nii teksti kui ka muusikat ja selles mõttes huvitav, see on nüüd see teine moment, et ühes intervjuus just nimelt seoses Salzburgi itaallane Aga Alsiiris Sitsiilia partolion öelnud, et talle väga meeldib koos töötada nende lavastajatega näiteks muide varem nägime samade lavastajate normad tšintšilja partoliga peaosas, mis saigi muusikateatriauhinna, mis oli ka suurepärane lavastus. Talle meeldib sellepärast nendega töötada, et nad tuletavad oma lavastuse tõepoolest libreto ost nendest karakteritest, sellest loost, tegevuspaigast ja muusikast. Ja et nad nii intensiivselt töötavad lauljatega, et kõik peab mõjumagi orgaanilisena. Et nad järeleandmatult taotlevad muusika ja lavalise osa seostutust. Aga missugusteks õiglaselt peategelased tehtud või missugused tänapäeva inimesed nad olid. Tegu on toodud siis allkiri linna aastal 2018 täiesti hariliku orientaalsesse suurlinna miljöösse, kus Mustafad võib teatud määral vaadata kui kontra, pandistide, omamoodi ninameest, kelle korterist voolab läbi salakaup, mida tänapäevastesse dressidesse kaputsesse riietatud gäng kokku veab ning keda siis kahjuks üldse tema armas abikaasa ei köida. Just nagu deus ex machina tuuakse Alžeeria siis uus nii-öelda laadung orie, mis on tegelikult allegooria ju praeguse pagulaskriisi suhtes, ehk siis tuuakse tegelikult see liikumissuund vastupidi ja siis müüakse või jagatakse nad siis vastavalt ühe või teise mehe vahel ära ja kõik see asi taandub tänapäeva Muhamed liku ühiskonna väga peenele karikeerimisele. Selle Alland, peresuhted, eks nalja visatakse kõrvale, võetakse keegi teine asemele, eriti veel, kui ta on pärismaalane, tundub olevat palju eksootilisem, palju huvitavam siis omavahelised kaubandussuhted, omavahelises hierarhilised suhted terves ühiskonnas, et on olemas üks boss ja talle allub terve hulk väiksemaid käsi, kuid kellel on omaette rarhia tänavakaubanduses stseen, kuidas hommikul avatakse poed, kuidas vaene itaalia ori, kes juba on nii-öelda tema valduses. Lindoro, keda mängis väga hästi, et Kardo Rossa kurdab oma kurva elusaatusele laulas itaalia keelset aariat ning mille peale avanevad tänaval mitmekordse maja aknad ja teda tabab hirmus araabiakeelne sõim. Ooperi aga juhatab sisse juba enne avamängu moesiini hüüd minareti tornist, kes kutsub nagu palvusele ja siis algab avamäng, tuleb sisse ka natukene sellist groteski. Näiteks lavale ilmub kaamel, elustame, kahjuks mitte. Aga fantaasia läheb nii hästi tööle, sellesse kaameli seljast tuleb lavale Isabella, kes saabub sinna justkui tõeline selline jumalanna, justkui tõeline kaunitar, mille peale lähevad siis kõikide araabia meeste silmad tohutult suureks. Ja see on ju tegelikult nii-öelda meeste ooper, sest kooriosa täidab ju seal meeskoor, naisi seal ei ole ja meeskonna on rakendatud väga hästi just selliste aktiivselt kaasa elavate pealtvaatajad. Reageerijate ronijad on pidevalt lauanat, Nad reageerivad tegevusele oma suurepärase meie mõistes nagu araabia oliku kehakeelega. Kuidas need lauljad, kellest mitmed pärinevad Ladina-Ameerika maadest on omandanud sellise nii-öelda araabia tänavapoisi kõnnaku, seal kehakeele ilmed, žestid, suuhoiaku ja kas oma alluvus või siis ülemus suhet näitava sellise väga liikuva žestikulatsiooni, et see on tegelikult täiesti uskumatu, tähendab, terve see etendus on niivõrd elav, niivõrd pulbitsev ja kõik need väiksed lükked araabia kultuuri kohta panevad mind aeg-ajalt mõtlema, et huvitavad seda lavastust ei ole juba ära keelatud. Ja samas oli peenelt ja tehtud ja mitte labaselt laga jälle mainis tšintšilja balt oli et, et siin ei ole selliseid rõhutatud utreeritud klišeesid vaid kõike on näidatud väga inimlikult, aga samas ka tõesti huumoriga Vicroteskiga. Ja muidugi, ansambel oli fantastiliselt kõrgel tasemel, kõik solistid 100 protsenti, nii nauditavam kuulda pärlenduvaid koloratuure täiesti ühtlaseid registreid, et väga nüansirikas raseerimist ja samas ka väga ilusat tõelist, sellist Belt kantud, kus on väga palju eri dünaamilisi tasandeid, kus on sellist voolavust, kus on pehmed sooja kantileeni. Me tegelikult kuulsime ja nägime ka sellist ideaali, mida tänapäeva muusika tears jääb järjest vähemaks, sest kõik on staarid ja kõigil on kiire ja palju tegemist. Kus lavastaja dirigent on kuus töötanud ja dirigent mõistab ka lavastust ja mõistab selle lavastuse dramaturgiat ja aitab muusikaliste vahenditega teatud koomilistele või vahel ka traagilistel momentidel kaasa. Matustelt. Pärast sellise lavastuse kogemist Salzburgi pidunädalatel hakkad sa sõna otseses mõttes nagu mõtlema, et kas midagi võib veel parem olla. Kas ühte klassikalist ooperit võib tänapäeva tooduna aastasse 2018 veel paremini lavastada interpreteerida, kas see ongi nüüd see piir? Suvisel Birgitta festivalil etendunud Putšiini ooperit poeem ja Salzburgi festivali tipphetke Sitsiilia partalija ilder aptersakoviga peaosades mentasid Kristel Pappel ja Harry Liivrand. Esmaspäeval, kolmandal septembril esietendus Rahvusooper Estonia laval Sander Mölderi, Timo Steineri ja Teet Kase ballett Keres. Esietendusel käisid Kerri Kotta ja Heili Einasto. Oht on selles, kui on abstraktne, valeta siis nii-öelda loojad arvavad või eeldavad, et publik loob kõik seosed nagu ise, aga publik ei ole alati nii vastutulelik selliste asjadega. Kui ma lugesin kavalehte pärast etendust, siis mul oli seda äärmiselt huvitav lugeda. Niivõrd inspireeriv ja palju toredaid mõtteid ja, ja kuidas male ja Kerese isik ja kõik, nagu seda lavastust on, on vorminud. Aga enne lugemist ma seda küll ei osanud sealt niimoodi välja lugeda. Et ikkagi ma ütleksin, et võiks panna sinna ükskõik millise kas kultuuritegelase või isegi lihtsalt mingi muu asja nime. Et sama hästi oleks võinud olla ka sõnajalg ja ikka ikka ta kuidagi oleks nagu elanud. Ma pean tunnistama, et mul oli mõnevõrra raske noh, nagu üldse seda lavastust vaatajana kuulajana kuidagi lugeda või lahti muukida puhtalt kaant žanrilises või kunstilises mõttes balletinali ta küll ju välja käidud, aga aga mulle tundub, et koreograafia osa oli siin, võib olla üks viiendik üks kuuendik, tähendab, ta oli üks osa paljudest momentidest, mis kogu selle asja lõpuks moodustus, tähendab, siin kõrval oleks siis noh, kõigepealt muidugi helilooja muusika osa mis olid nii-öelda akustilised instrumendid ja siis nii-öelda elektroonikaga see asi miksitud. Aga siin oli ikkagi väga oluline kast stsenograafia, eks ole, väga oluline oli üsna domineeriv, ma ei tea, kui oluline oli, oli, eks ole video ja nii edasi, nii et selles mõttes, et kuigi oodati, et me läheme vaatama ballett, siis see oli midagi muud. Tundub natukene, et võib-olla üritati liikuda sinna poole, mida noh, tänapäeval ka nimetatakse võib-olla postdramaatiliseks teatriks või teatavaks etendus kunstiks. Seal olid isegi perfomance elemente, seal oli isegi kui lõppu silmas pidada, siis isegi mõjus teatava mingisuguse valgusinstallatsiooni. Ühesõnaga kogu see asi põikas väga erinevatesse valdkondadesse. Aga ei saa ka öelda, et ükski nendest valdkondadest oleks nüüd olnud kuidagi kandev või või mingis mõttes mingit viimast sõna nagu ütlev. Tantsijate töö oli nauditav, oli tunda, et neile meeldis seda nii-öelda liikumispartiid esitada mis ei ole sugugi mitte teni enesestmõistetav, võimalik, et neid inspireeris ka muusika, praegune rahvusballetirepertuaar ei ole noh, nii kaasaegset muusikat väga tugevalt kasutav, et ilmselt Ta oli neil selline innustus seda teha ja seega kandus tõesti saali. Jah, ma olen nõus, et seda etendust võiks nimetada audiovisuaalseks etenduseks teatavate balletielementidega. Et balleti elemente võib kasutada ka mujal kui balletis, nii et nende elementide kohalolu iseenesest minu meelest teost žanrina ei määratle kui ballett, sest kui ma lähen ikkagi balletti vaatamas, ma eeldan, et see on nüüd see meedium, milles peamine lugu jutustatakse või mingi sõnum nagu edasi antakse, aga minu meelest seda ei olnud, vähemalt kui me räägime keeresest, mulle tundus, et et see koreograafia keel oli pigem abstraktne ja selle tõttu ta pigem ta iseenesest nagu mingisuguses kontekstis. Ja seda Kerese lugu, kui palju seda nüüd üldse jutustati või räägiti, et see oli pigem kuidagi seotud teiste meediavormidega? Jah, tegelikult ju peaaegu sama olulised tegelased nii-öelda kui tantsijad olid ka laval tegutsevad Eesti filharmoonia kammerkoorilauljad. Ja muusikud nendes asjades kastides ja mis nagu malevigureid vist pidid kujutama Sündinud on siis ka uus muusika, mille on loonud Sander Mölder ja Timo Steiner koostöös. Tjah muusika oli minu jaoks isegi mõnevõrra üllatus ja võimalik, et siin oli siis tõesti see Sander Mölderi mõju või see koostöö mõju oli ikkagi vist väga tugev, et ma sellist väga tavapärast Steinerit nagu isegi ei kuulnud väga palju, et see oli oluliselt võimulatelikaatsem, kui see, mis ta tahab, päraselt teeb, see ei olnud nii paljusõnaline kui tema muusika, noh, vähemalt selline puhas kontsert, muusika võib olla reeglina kipub olema, et kuidagi jah, see elektroonika andis mingisuguse täiesti nagu teisest eetilise mõõtme ja tempereerist muidu sellist Steiner võib-olla isegi kultiveeritud lihvimata seda lähenemist, et siin seda nagu tunda ei olnud. Ja, ja võib-olla muusikali üksümpaatsemaid aspekte üldse selles etenduses tervikuna ka minu jaoks. Enda jaoks Ki nägin seda edendust pigem nagu mingisuguse kollaaži või puslena ja noh, kusjuures siis vaatajal on nagu võimalus nii-öelda see pusle kokku panna. Aga nagu ma ütlesin, iga vaataja ei tunne vajadust seda puslet kokku panna ja see teinekord on miinus eriti noh, kui nagu on soov siiski teha konkreetsest isikust või tõukuda mingisugusest konkreetsest kultuuritegelasest. Nii et selles mõttes ma nagu tundsin, et jah, narratiivsusega on see asi, et halbu, eluloolisi, balleti me oleme näinud, mis jäävad mingisuguseks naiivistlikuks, jutustuseks. Aga teine äärmus on nüüd nagu siin, kus nagu see isiksus ja tema elulugu kaovad nagu sinna pusle sisse või selle kollaaži sisse nii ära, et sa pead seda tõesti ise hakkama seal, et otsima ja, ja ma arvan, et praegune teatrivaatajate põlvkonnad ei olnud välja arvatud kõige vanem põlvkond ei ole enam kursis keresega nii palju, et teha seda pusle kokkupanekut ise ja tunda, oo kui lahedasti see on tehtud. No selle pusle kaan veel see probleem, et, et kui see tõesti on selline suur ja kõikehõlmav ja seda tõesti on võimalik tõlgendada väga erineval viisil see justkui nagu minu meelest väärtustab vaatajat või kuulajat, et, et vaadake, et me ei näe mutta teel, eks ole asju ette, vaid laseme teil endal, eks ole, luua seoseid ja kõike ja loome lihtsalt mingi teatava ruumi. See on kõik kena küll, aga ma olen hakanud nagu mõtlema, et teiselt poolt mis siis on see, miks alati kipub jääma natukene tühi tunne. Selliste hüper polümfooneliste lavastuste puhul, kus tõesti vaataja kuulaja võib minna 10. eri suunas oma selle mõttelõngaga on ikkagi see, et ma lõpuks ei saa aru, mida tegelikult tegijad nagu ise tahavad. Mulle tundub, et seesama hüperbolümfoonelisus ja selline pusle tüüpi lähenemine on mingis mõttes ka autoritele väga hea enesekaitse. Seal on väga raske millestki konkreetselt kinni hakata, et kas see peaks olema nii teist või kolmandat moodi, sest tõesti võib ju igat moodi, kui ma isegi täpselt ei tea, mis on eeldused või mis on meie eesmärgid. Aga seetõttu minu meelest autorit nagu ei näita ennast või ei julge enam ennast näidata, nad ei julge nagu võtta vastutust, et öelda, vaat ma olen siin ja teen seda. Ma ei arva, et, et nad nii-öelda tulla nii-öelda jalad harkis lavale ja võtta see vastutus ja, ja tõesti teha mingi väga reljeefne steitmente, et seda kindlasti ei pea tegema Donald Trumpi stiilis ma ei mõtle päris seda. Aga mul on tunne, et teine poolus on see, et just nimelt tehakse midagi ja tehakse seda kuskilt maalt mingisuguse, sellise näilise pretensioonitusega, mis lihtsalt et ei lase sinul kui autoril nagu esile tulla, et võib-olla kõige suurem küsimus selle balleti puhul minu jaoks oli üldse see, et aga mida te ise tahtsite või kuidas te ise suhtute või mis on suhtumine nagu keresesse või suhtumine, nagu sellesse materjali oli minu meelest valdavalt mitte kogu aeg, aga valdavalt oli selline natukene jahedavõitu distants. Ma nii-öelda seda südameverd seal ei näinud, mitte et jällegi, et see peaks tingimata olema midagi, mis peaks alati eeldusena olema seal, aga selles vabas sellises mõtteruumis kaob nagu kontakt autoritega ära ja ja siis kaob natuke minu meelest ära, aga võib-olla see küsimus, aga miks üldse seda tehti või, või et miks see on oluline? Ja mul on tunne, et just nagu siin Kerry väga hästi välja tõi, et siiski autoritena peaksime nagu siiski tuumavälja tooma, et mis on meie jaoks selle asja tuum praeguses tänapäevases maailmas, miks üldse on oluline, et me peame sellest rääkima, sest maailm on täis huvitavaid nähtusi, Eesti ajalugu on täis huvitavaid isiksusi. Järelikult, kui me võtame Kerese, siis me peame tooma, miks Keres on praegusel ajastul meie jaoks oluline ja vot sellest jäi selles lavastuses nagu puudu, et kui ma loen kavalehte, siis jällegi mul on huvitav seda lugeda ja huvitav mõtiskleda, aga noh, ma jällegi ei näe seda autorite jaoks, et mis on see kõige tähtsam praeguses 2018. aastal. Ballett Keres etendub veel üheksandal septembril Tartus ja 10. septembril Tallinnas. Seitsmendal septembril ilmus Takata plaadimärgi all prantsuse pianisti estofiil Nicolás Horvati uus album Eesti rahvusliku ärkamisaja suurkuju Karl August Hermanni tundmatute klaveripaladega, mille käsikirjad tolmusid seni puutumatult Eesti teatri- ja muusikamuuseumis. Värsket plaati kuulab nelevaste infelt. Minu käes on uhiuus plaat klaverimuusikaga. Tegu on eesti heliloojaga, kellest paljud kui klaverimuusikakirjutajast ei teadnud mitte midagi. Aga ometigi on tegu Eesti kultuuriloos väga tuntud inimesega, kes oli üks silmapaistvamaid eestikul tuuri tegelasi 19. sajandi lõpul, kelle puhul oli väga oluline rahva valgustuslik töö ja seda eelkõige muusikat ka ja eesti keele alal. Tegu on Karl August Hermanniga ja tema klaveripalade kogumikuga. Nii üllatav kui see ka pole, et üks selline plaat on ilmunud siis veelgi üllatavam on fakt sugugi mitte eesti pianisti poolt salvestatuna vaid Estofiilist, prantsuse pianist Nicolas Horvath. On siis see mees, kes on teosed Eesti teatri- ja muusikamuuseumist käsikirja täna välja otsinud ja need siis plaadile salvestanud. Plaadifirma on eestlasele ehk juba mõnevõrra tuttavam nimelt okaata klassiks, mis on andnud välja Eesti esitajate ja eesti heliloojate loomingut. Ja kõige tuntum sari on kindlasti Sten Lassmanni poolt salvestatud Heino Elleri kogutud klaveriteosed. Karl August Hermann ja tema seos klaverimänguga oli vast kõige olulisem aastat 1880 ja 1890. Tema enda muusikaline haridus piirdus oreli harmoonia viiuli ja klaveritundidega mõne kuu jooksul. Ta tahtis ka Peterburi konservatooriumisse astuda, aga see ei saanud kahjuks üks tõeks. Aga see fakt ei seganud Hermanni Eesti muusikaelule pühendumast ja kuna tal oli hea taju ja võime haarata hästi momendi inimeste vajadusi ja ta oskas seda kõike teha ka piisava entusiasmiga on tema tegevusel siiski oluline hetke roll eesti muusikaloos. Karl August Hermanni eesmärk oli igati tutvustada ja levitada muusikat, kuid võib öelda, et juurdlemata pisut selle väärtuse või ettekande kvaliteedi üle. Aga võib-olla on pisut vähem teada see Herman andis ka klaveritunde ja püüdis siis oma komponeeritud paladega, mida on arvatavasti nii umbes 30 ehkki täita ka puudujääki siis algupärase klaverirepertuaari osas tema palad on pigem sellised pretensioonitud koduse musitseerimise tarbeks kirjutatud senti mentaalsed, saksapärased, laulukesed või siis väga selgelt äratuntavat eesti rahvalaulude seaded ja Nende palade kude on lihtsakene hõreda harmoonilise saatega. Põnev on mõelda, et mis siis õigupoolest eesti muusikaloos selle 120 130 aastaga juhtunud on, mis siis lahutab Hermanni tegevus aega tänapäevast ja väga palju on juhtunud ja Hermanni tegevuse järgselt kerkisid kohemaid esile teised heliloojad. Natukene noorem põlvkond, kes sai aru, et, et aeg ei seisa, aeg nõuab progressi ja Hermanni roll otsekui oli õige omas ajas, aga sellest stiilist ja suhtumisest tuleb kiiresti edasi liikuda ja see edasiliikumine ka toimus. Kui räägime plaadi ülesehitusest, siis palad on kõik enamasti sellised ühe-kahe kuni kolmeminutilised väikevormid, kohati üsna sarnased ja erinevust võib olla kav tõesti vähem silma võib olla pigem selles, et ühed on siis kindlalt eesti rahvaviisidel põhinevat lood ja teised siis sellisel romantilise mal sentimentaalsel muusikal. Kui rääkida ettekandest, siis tundub, et Karl August Hermann ja Nicolas arvatit seob nii mõndagi. Nimelt väga laiahaardeline ja fanaatiline tegevus, soov teha ära senitundmatuid asju suure entusiasmiga ja vahel jääb ka küsitavaks selle tegevuse kunstiline kvaliteet. Et aga kui siiski noodi järgi on taktimõõt neli neljandiku ja mõned taktid loo jooksul kõlavad kolme peale ja siis jälle nelja peale tekivad mõned küsitavused küll. Kas võiks siinkohal öelda, et tegijal juhtub? Igatahes on selline plaat nüüd olemas ja kindlasti tähistab see plaat hetke meie muusikaloos, et on plaadihaaramise kaugusel ajajärk Eesti muusikaloo arengus, nagu seda oli Karl August Hermanni fanaatiline ja entusiastlik püüd populariseerida klaverimuusikat. Täna 90 aastat tagasi esietendus rahvusooperis Estonia esimene kunstiline eesti ooper Eduard haava pikerlased. Aastal 1990 meenutas ooperivabaõhulavastust kauaaegne Vanemuise teatri inspitsient. Ülespoole seal oli üks vana laevavrakk. Selle peale ehitati Sigtuna loss. Ja kui siis oli see sekt, una lahing, selle lahingu lõpus andjasse loss põlema ja see andis väga ilusa efekti. Seejärel tuli see kuulus meeskoor saua jõua järel sõitsid paatidega mööda Emajõge alla selle peale juurde, kuna ilm oli väga vaikne, ilus ja meil oli see väljarihitud voolukiirusega. Vedas Rannusid selle pealava juures ja koguse sõua jõua käis mööda Emajõge alla sõites. Etendus üldse läks suure menuga, kuid ebaõnnestunud oli ta. Tasane isegi ta poole minnes natukene soine vesine ja kui sinna tuli, siis süled tuhanded, lase seda vaatama siis seda etendust nägid praktiliselt ikka, kes kaldajada said, mõned seal olid ka mõned pingid, kus istusid seltsid, aga need, kes jäi ta seisma, no need ei läinud ju mitte midagi. Lõpus ta seisma jäi, nendel ei olnud muud teha, kui hakkasid teisi mätastega loopima. Nurin ja Paavel oli suur otsima, et aga kaks korda Tallinnas Pirita jõekäärus, aga seal oli niiviisi, et see Ooperile Vikerlased keskendub ka esmaspäevane ooperiõhtu. Eli tänase helikaja tegid madilis Parts, Kristel Pappel, Harry Liivrand, Heili Einasto, Kerri Kotta ja nelevasteinfelt saate mängige kui helioperaator Katrin maadik. Mina olen toimetaja Annebromic. Seekord nädala lause tuleb Estonia Turu-päevalt laulja, dirigent, lavastaja, helilooja, lavakunstnik ja fotograaf Hozee Kuura selgitas, kuidas on võimalik, et Putšiini ooperi tütarlaps kuldsest läänest maailma esiettekande õhtul kutsuti helilooja tagasi kummardama 55 korda.