Eligaja tere tänane heliga saade keskendub maailma suurele sündmusele, mis puudutas meie suurt eestlast Neeme Järvi, kes pälvis grammofoni elutöö preemia 13. septembri õhtul Londoni Kopenhaagenis. Preemia sai ka teine Eesti kollektiiv, Eesti filharmoonia kammerkoor ja Kaspar sputnik oma esimese ühise plaadiga, kus kõlavad snit Käia Pärdi teosed. Räägime ka sellest, et Marcel Johannes Kits võitis Rumeenias enescu nimelise konkursi tšellode kategoorias, kus oli 53 osalejat. Vaatame tagasi, millised on dirigent Neeme Järvi ja Eesti riikliku sümfooniaorkestri liikmete muljed. Seitsmendal septembril Lahtis toimunud Sibeliuse festivalil esinemisest. Saates tuleb juttu ka Narva ooperipäevadest, kus kohapeal käis Dirigent Neeme Järvi pälvis klassikalise muusikamaailma ühe tähtsaima tunnustuse grammofoni elutöö preemia. Grammofoni klassikalise muusika auhinnagala Londonis tõi rambivalgusesse Eesti muusikud. Rahvusvaheline tunnustus meie muusikakultuurile on kindlasti parim kingitus Eesti vabariigi 100. sünnipäeva puhul. Piduliku auhinnagala kujundas muusikaliselt ERSO kammerkoosseis ja dirigeerisid Neeme ja Kristjan Järvi. Oleme siin Londoni linnas grammofoni abort nimetatakse siin, antakse palju autasusid täna kui tunnustatakse, see halb märk ei ole juba see asi, et siin on Londonisse kutsutud juba 30 ERSO inimest spetsiaalselt sellel puhul ja see peaks midagi tähendama. Aga niisugust pidulikku tähistamist, nagu ma siin praegu näen, seda ei tehta iga aasta. Elutöö on niisugune, see on igapäevane huvi, millega me oleme eluaeg tegelenud, huvitav repertuaar, huvitav muusika, kohad, kus me käinud huvitatud plaadid, plaatide tegemine, nende väljatulek, millal need välja tulevad, siis kontaktplaadifirmadega takt, igasuguste administratsiooni esindajatega vei suurt suured, uued orkestrid ja see on pidev pidev pidev tegevus, mis kogu aeg jätkub. Suurimad tänud selle eest nendele, kes selle peale mõtlesid selle peal ka mitte mõelda niisuguse asja peale sellest palju tegijaid on maailmas nii meil kui ka mujal. Ja mind on toetanud põhiliselt üleüldine atmosfäär, kus ma olen saanud palju häid positiivseid laenguid nii rahva poolt inimeste poolt muusikute poolt, orkestrite poolt, plaadifirmade poolt ja kriitikute poolt ja kolme vastu võivad ka saan kõvasti alla anda ei tohi, sest allaandmine seal, nagu ta annab üldse oma tegevusele alla, sest tegelikult igasugune kriitika, see on alati mingisuguse huvitava asja teistmoodi tegemine. Sa teed seda asja pall teistmoodi ja see ole traditsionaalne, nii-öelda, ei ole niisugust asja olema. Traditsionaalne on alal sinu Enda vaade sellele ühe või teise muusikateose ettekandele. Järelikult kui ma tulen võiduga välja seal siis. Mul on tore pere ja lapsed ja kes teevad ka muusikat ja kui nendel läheb hästi, mul on hea meel. Kuidas sa nii palju neid asju olete teinud, nüüd tuleb jälle, et olen teinud ja nüüd nad on märganud seda järsku, aga siiamaani märkab, eks ole, aga nüüd järsku keegi märkas ära ja nüüd Andrus rekord ja siis rebis rekord ja siis Deutsche grammofon rekord ja kõik, tegime ühel ajal nii palju plaate, eks ole, igasuguseid Polon maksin, millal Steinbergi sümfooniad karablaadistatud, kes oli teada Rimski kortsakovi. Komisjon sümfooniat, kõik need, mida keegi ei taha juhatada, ära juhatatud, on nüüd nii palju, et ma isegi imestan. Nüüd oled nii palju saanud 500 plaadi ümber teinud, aga te olete plaadi peale mahub 80 minutit muusikat ja enne saineid vinüüle katkestatud tervalt, siis oli Kraus, siis olid kõik need rootsi heliloojad seal, kas siis tuli niukes, teen hammar ja siis tuli Atherberg siis hukualsvee nakas tantsima, täpselt nagu eesti tantsud. Vaata, kus norra heliloojatest vaatajad on halvursen muusikas, Svenseni muusika ja Kreeka. Kui sinna otsa vaatad, siis on kõik nagu üks kant. Et ükskõik, mis helilooja sa võtad, aga siis ma vaatan neid, niisuguseid klassikalisi on ikka ka. Aga ma olen ikka ikka püüdnud teha kõik igasuguseid siukseid, imelikke asju, nagu Joachim vra. Esimene linnuplaat oli Rimski Harkovi ooperisüüdid, kes mängib tänapäeval Reamsy korsaga ooperi süüdi, kuus ooperis hüüti, üks on Christmas iive isegi olemas ja igasugused tsaar, Saltaani ja niuksed asjad. Pärast seda pole veel keegi teinud. Clazonovi sümfooniad, mul oli kõik tehtud ära. No kes mängib nüüd plasma korjetena mari seadusega kolmanda järgu muusikasse tohib mängida? Maris Jansons ütleme, kuidas kolmandajärgulised kõik sõbrad on õppinud nende juures vene muusikas kõige suurem professor, nii et kui sina ei otsi ja kui sa ainult juhatad 10 teostama erus, mis dirigent sa oled, aga niuksed palju, kõiki neid kõige kuulsamaid lugusid, petturid ainult kolm sümfooniat, kolmas, viies ja üheksas audio. Rohkem ei ole ju mõtet üldse püüdagi, nii raske töö ka emisel juhatonit kolme sümfooniat ja rahvas on õnnelik. Ja ma nagunii ei oska seda juhatada, sellepärast et see, see võtab ikka kõvasti teha, kui sa õpid uusi teoseid, aga ma olen niisugune hull, et ma õpin uusi teoseid. Teil on üks võimas karp siin käes, ma vaatan siin väga CD-formaadis, aga laiuselt nagu tellis Kivivill see mulle väga meeldib teistuseks terve kontserdi siin ja tegi niukseid vahva joonise minust haruldaselt ilus, tunneb ära, kes on, aga see on lift, Timon, Shandus, Neeme Järvi ja siin on 25 CDd sees. Nad on ise teinud ühe valiku ja siin on palju erinevaid orkestreid juhatanud pik, Londoni orkestrid, kontsertorkester, Chicago orkestri, Detroidi orkester, Göteborgi orkester, niuksed, orkestrid on siin ja kõik teosed on võetud siit toredaid asju siin tõesti ilusaid. Ja muidugi ERSO ei usu, viimane Straussi Strauss Peterburis üksn ERSO plaat ja üks on Suhhani plaat järsule. Et kõik ei saanud siia sisse panna, siis nüüd 525 on siin. See on siis nagu viis protsenti Teie Elo tähed ja toreda oleks paras niimoodi poksi kõik, eks, et see on väga hea mõte. Sellepärast, et korjata üles vanu plaate, niimoodi ei tea, kus nad on ja mismoodi on nagu nad on kõik kokku uuesti evolutsioon luust ma õigel ajal elanud tegelenud sellepärast et kõik nad on väga hea kvaliteediga ja kõrge kvaliteedi nibud tehniliselt tehtud hästi kõlavad hästi hea akustiline, niisugune tava põhiigal poolsaalid on head, kus need tehtud ja šandlusel on eriti väga hea saund. Dirigenditöös on väga oluline see, et sa armastaksid muusikat ja suudaksid seda orkestrile edasi anda tehes seda nii, et sa austad ja suhtud hästi kõikidesse inimestesse ja saavutad orkestriga kiiresti hea ja sooja kontakti. Ja tundub, et neeme Järvile on sellised anded elu poolt kaasa antud. Muusika on niisugune asi, kus ei ole asja, kus ei ole nüansse, igas muusikas on elulised tõsised probleemid, on paljud nalja, paljud tantsu ja palju igasuguseid meeleolusid, mida sa pead tuss kajastama, mis seal siis nii tõsiselt räägid? Kogu aeg, aga tal on niisugune tõsine kuju, vaataks otsa, ei saaks ka aru, mis ma räägin, eks ole, siis siis oleks koha kuri karjas igavat elu karata ja muusika tegemine võib-olla ka täpselt sama igav, kui ta igava inimese käes, igav dirigendi igav solist mängib noorte, tuleb siis panna, süstida sisse seda adrenaliini või kuidas öeldakse, et inimestel oleks natukene tuju midagi teha, sest lõppude lõpuks elus oli palju probleeme, eks ole, nende probleemidega ei saa elada, kui sa ei oska neid ka lahendada, positiivses miljöös muuta seda meeleolu muuta paremaks ja ütled vot vot kui ilus, aga ei ole ikka nii ilus, eks ole. Aga kuidas seda ilusaks saaks teha, seda võib-olla fibreeriks natukene, võib-olla viiuli peal natukene võetakse ilusat tooniga, mängiks paremini, võib-olla teeks nii vaikselt, üldse saatjaks saate üldse vaikset bändist proovimine. Teeme neid kontraste suuremaks ja, ja kogu aeg niimoodi midagi teed ja siis kõik hakkavad püüdma, mitte niimoodi, et palun, piano, mängige nüüd natuke kõvemini ja mängib nüüd natuke Tase pidi. Mis jutt, see on, jutt tagasi elu on õpetanud tegema nii, et sa meeldid inimestele, ega me sellepärast ei eksisteeri siin maailmas, et me lihtsalt teeme oma igapäevast tööd ja me kogu aeg katsume hommikust õhtuni ära elada ja vaatame, mis edasi saab. Ei ole nii. Nii et tegelikult need asjad on kõik niivõrd peenikesed asjad, suhtlemine inimestega kui niisugune on üks kõige peenigsem asi maailmas, kui üldse mingisugust meeleolu luua. Suhtlus on, ainult peab olema inimesel, sa pead suhtlema inimestega ja püüdma selgitada, mis elu sa elad. Kuidas see asi peab olema Meie puhul muusika, kuidas ta peab olema, aga ka suhtlemises igasuguste tüüpidega, sest jube palju tüüpe on maailmas. Ma ei saa öelda, et meil need asjad, et iga maa tulevase elu ei ole üldse igav, on nii põnev kogu aeg, isegi minu eas inimene muutub kogu aeg iga momendile inimene muutub ja iga iga sekund on inimene. Teine oleneb miljööst vastast olukorrast, kus sa oled, kellega sa näed, vaata, mõnel inimesel otsa juba põnevale töötlemist mõtleb, eks ole, suhtlemine inimestega, see on üks väga tähtis asi sellega pealse hakkama saama. Neeme tramm tuli välja, aga ma ütlesin, et ärge otsige niimoodi ime, et kelle nimele siis toimub 12 trammikule muusikute nimed on seal väga hea asi. Aga ärge unustage eesti klassikuid, selle tuules Lembad ja. Ja need Rudolfi trammiaedu arti, tramm, jaaguari, tramm ja Tubina Tamm ja toredad asjad, eks ole, nii tabeli kui teil tuleb selgeks teha, et kes, kes ja ja tähtsuse järjekorras ka seepärast see polnud ka mõjuga olema, aga siin on oma väga tähtis asi, et linn on sellega tegelema hakanud. Miks seepärast, et kes siis meid üldse tunneb lõbu, see rahvas, kes Insaamiga sõidab, vaator, ta ei tea ju nüüd, kes me oleme puravikud teinud tööl, eks ole, need ammu surnud, eks ole. Ja et nad on Eestile suuri teeneid teinud siis võib meelde tuletada, et on niisuguseid heliloojad on olnud, eks ole, tavalise inimesele. Maestro Neeme Järvi elutöö preemiat kommenteerib pikaaegne kolleeg muusikudel professor Matti Reimann. No, ega see pole ka ime, et sellel saab need 500 plaati. Ma ei kujuta ette seda hulka muusikat, et see andekus, mida talle on kaasa antud, no see on ikka midagi erakordset. Räägitakse, et kas ta on kõige-kõige, küll ta on kõige-kõige, võib-olla kõige kõige mingites asjades ei ole talle üldse võrdset. Kui on vaja mastaap ja suurust ja võib-olla muusika armastusega. Niukene asi, mis inimestel kipub vahel kaduma. Kas sa muidu ei suuda ju seda viitesadat plaadi teha niimoodi vägisi? Vägisi ei ole üldse võimalik, tähendab, läheks kaugetesse aegadesse, kus see kõik hakkas, tal ta on, mul oli võimalus neid kontserte Moskvas ja Peterburis ja nende super orkestrantidega, kui ta õpetas need haid nüüd mängima. Mida paremini orkestrid mängisid, seda paremini tema juhatas või tekkis kogujatel tuli midagi juurde, nii et väike distants jäi orkestrile kogu aeg järgi püüdmis tõlkilise nisukesi loomulikkusega, et noh Moskva filharmoonia direktor ütles minu kuuldes talle, et ma istusin nagu taevas, vot nii selle asutuse direktor sihukest juttu nagu naljalt ei aja, kes on kuulnud kõike, mida maailmas on, eks ole. Tema elu põhimomentidest on kahtlemata see, et ta ei olnud ju parteis. Aga selle eest ei lastud teda surma nemad näha, eks ole. Pärast seda suurepärast kontserti, mis siin oli, ehmetlemine, tähendab, 81 aastane, joome, juhatab Londonis sele nüüd ERSO, meie inimesed, nad on kõik siin meie akadeemiasse, enamus, eks ole, nad ennast täiendanud, närused, palgad ükskord hakkavad tõusma ei hakka, seda võiks ju ükskord hakata küsima ja need, kes otsustavad, võiksid sellest ükskord hakata aru saama, mida muusikud teevad. Muudkui räägitakse, Neeme, tema noh, niisugune emotsionaalsus, eks, selle taga on ju fantastiline teadmine, mis on fraas, mis on auto, see on nii loomulik tal, et kui tal see emotsionaalne tunne tuleb, see käed teevad seda täiesti iseenesest, teises ei pane tähelegi, kui talle noh, neelab löögi pealt kahe peale peale või see on nii, nagu see muusikaline tunnedele ütleb. Ja siis mälu. Ta võiks ju kõike peast juhatud, tunneb partituuri, Dallase partituuri nagu mingiks muuks asjaks ees, et ma isegi ei saanud aru, et miks ta sinna vaatab või jälle ei vaata. Ostsin täna ühe vana vinüülplaadi, seal peal olid asjad, millel ma ise olin juures, üks oli Pärdi esimene sümfoonia esiettekanne ja see on siis sel ajal tehtud vinüül. Ja teine olises Räätsa, neljas sümfoonia, vot ma tahaks, nüüd kuulad. Siis võiks jälle mingid kaari tõmmata, eks ole, üle aegade. Neeme Järvi sooja suhtumist muusikasse ja muusikutesse, kommenteerib ERSO noor klarnetist Signe Sõmer. Neeme Järvi meeletult hea omadus, mida mina tema puhul hind on vaat et kõige rohkem on see, et ta on võimeline teistesse süstima enda armastust muusika vastu või selle teose vastu, millega me parasjagu töötame. Esimene kontakt ja mis on jätnud mulle olulise jälje, kui ma tulin esimest korda ERSO-s 2011 väikese noore tüdrukuna, kõik see oli väga hirmutav minu jaoks, sellepärast et ma istusin õppejõudude kõrval, kes olime aasta tagasi, kuulasid mu heliredelit arvestust. Ja Neeme Järvi oli juhatamas tema soojus. See on siiamaani, et kui on tulemas mingis teoses soolo, siis alati, kui vaadata hetke enne neeme Järvile otsa see rahustav pilk ja see soojus, mis ta silmades on, on selline, et ükskõik kui raske see soolo ei ole või ükskõik, kui väga sa sisemiselt võid näiteks pabistada, sellepärast et kui sa temale otsa vaatad, siis on selline, et meil on kõik korras. Mängi. ERSO kontsertmeister Arvo Leibur. Esimene kohtumine võib-olla oligi haagis, siis kui ma olin Hollandis, töötasin kontsertmeistrina ja kuskil selle aja sees, Neeme Järvi kutsuti Tennaagi orkestri peadirigendiks. Käisin pressikonverentsil ja lihtsalt huvitav kuulata, kuidas sellises olukorras maestro selgitas, mida ta soovib, mida ta tähtsaks peab, mida ta orkestrilt ootab. Edasi ma mäletan Pärnu festivale lõigud, kus ma kogu aeg olen käinud, tegime proovi okteti proovi, Kelby Lottet ja mängisime, harjutasime, harjutasime, Neeme Järvi juhtus sealt mööda jalutama, kohe oli kõrv kikkis, suure huviga lähenes, küsis, mis lugu see on, siis andsime talle partituuri, harjutasime edasi ka siis tema sujuvalt hakkas juhatama. Et see on nagu tüüpiline maestro Järvi, kes on kõigist asjadest huvitatud ja kus siga saab kaasa aidata seal hea meelega lisab veel meeleolu juurde. Kui Neeme Järvi tuli meile peadirigendiks, siis loomulikult see oli kõige selle temaga tutvumise jätk, järjest sügavam arusaamine, millise muusika tegemisega me kokku puutume. Aga lihtsalt öeldes on ju minu jaoks see arusaam, mis temal on ja see, see on see õige arusaam, et iga esitus on uus, iga esitus on sündmus ja tähtis arusaam, et me teeme ju tegelikult palju asju nagu mitmendat korda selles mõttes. Et tabelid ja Mozartit ja klaasikõnele repertuaari romantiline repertuaar, mõnikord ka esmaesitusi, aga interpretatsioonis on tohutult tähtis, et vaatamata sellele, et teosed on tuntud. Neid teoseid ei tohi mängida mingil teatud moel selle põhjendusega, et aga nii mängitakse. Sest paljud asjad, mida nii Niiu mängitakse, mängitakse, mängitakse ja pärast, kui vaatad partituuri või vaatad noodivihikud, siis selgub, et aga nii ei ole ju õige. Tähendab traditsioone on, on häid jalga muusikas väga palju krutiine, mis tulevad mugavusest seepärast, mis maestro järvi puhul mulle imponeerib sisuliselt tohutult kõvasti on see, et ta alustab alati puhtalt lehelt, see tuleb otseselt partituuris otseselt muusikast, siis tulevad meeleolud ja muud asjad, aga see on selline tore ava musitseerimine. Neeme Järvist räägib ERSO kontrabassist Mati lukk. Minu esimene kogemus kooliaega ja noh, see esimene kogemus ikkagi selja tagant ja eriti selgelt meeles oli see tema lahkumiskontsert muusikapäeva kontsert, 79, kui oli teada, et Neeme ära läheb, niuksed, segased tunded, et mine tea, kas kunagi siis järgmine kogemus oli, kui ta täpselt 10 aastat hiljem saabus Rootsist jätame orkestriga. Et siis ma juhtusin seisma rõdul, et ma nagu praktiliselt nägin esimest korda peaaegu otse teda, et see jättis täitsa kustumatu mulje ja oma kogemus ma olin pikalt ära ja ma olen nii kade kõikide teiste minust nooremate mängijate peale, kes olid saanud juba nendega mängida, aga mina justkui kogenud mängija ja ma pidin ütlema, et ma kunagi neemega mänginud lõpuks ikkagi sai teoks. See ei olnud ei vähem ega rohkem kui Beethoveni üheksas sümfoonia sümfoonia finaali. Loomulikult see hakkab kohesele kuse kontrabassi retsitatiivi pihta. Mingi kontseptsioon oli mul omal peas, aga siis selgus, et sellest ei jäänud kivi kivi peale vanameister lammutust sele korralikult pulkadeks. Lõpptulemus oli loomulikult kontserdile kõik hästi, mis näitab veel kord, et teades Neeme selliste fantaasiarikkust, et kunagi ei ole kahte ühesugust kontserti, kahte ühesugust versiooni sellest loost, et sa võid olla ükskõik kui kodus mingi looga, aga siis järgmisel korral selgub, et ei, ei, see ei ole see tema väga lai kunstiline ampluaa, et ta oskab neid teoseid teha nii ja naa. Temaga mängida salati ongi see, et sa pead istuma tooli serval ja olema valmis vähemalt 10-ks erinevaks kaks versiooniks, et kas siit läheb kiiremini, siit läheb aeglasemini selline nõtkus, millega tema muusikat tunnetab. See on täiesti uskumatu, nii et see, mismoodi proovideski meil tehakse, et saame muusikutena sellise elukooli, et pärast seda ükskõik ministri legendiga ükskõik mis lugu on kukepea. Neeme erist räägib eelmisel nädalal koos temaga ERSO ees soleerinud pianist Age Juurikas. Minu jaoks ta hästi suur ja hästi lihtne oma suuruses mõistev inimene kuidagi just selline mingi inimlik külg jääb vormima tema tegemisi, mulle tundub jääb selliste nimekate muusikute puhulist nagu vajaka või hakatakse ennast näitama vägisi nagu tegema, aga tema lihtsalt on ja see mõju on kohe nii lai. See puudutab igat istama, kes temaga kokku puutuvad. Ta paneb nagu alati muusika liikuma, minu meelest see on üks tema puhul sellised kõige suuremaid toredamaid asju. Ma siin vaatasin ka seda pealtnägija saadet ja mind kuidagi ei häirima see üks intervjueerija küsimus või selline arusaam, ütleme asjast, et mulle tundub lihtsalt eestlastel, vahel on selline kompleks, et me tahame kuidagi olla see ainus ja kõige, kõige aga see ei olegi nagu üldse tegelikult oluline ja lõppude lõpuks see, mis paistab nagu, mis tegelikult ei pruugi teistpidi niimoodi olla, et kuidas me saamegi üldse rääkida dirigendist nagu Kersten näiteks hoopis teisest riigist hoopis teisel kujul tulnud sellesse muusikamaailma ja olnud minu meelest nagu võrreldamatult asjad, et Neeme Järvi kahtlemata ta on ju niivõrd palju olulisi asju ära täita niivõrd suurepärane dirigent sellises hulgas Eesti muusikat maailma viia, sellise asja peale ei saa isegi sellist küsimust tekkida, et kas ta on maailmas number üks või kaks või viis või 10, no see ei ole nagu üldse oluline. Neeme Järvi räägib muusikaajakirjanik ja kauaaegne raadiotoimetaja Virve Normet, kes võtab oma jutu ühte lausesse kokku nõnda. Järvi fenomen on kahe Sandes, mida ei saa õppida, vaid, mis on kaasa antud. Need on sügav tundeerk, musikaalsus ja väga eriline lavasarm. Selline suurkuju ja meie muusikaelus väga tähtsat rolli mänginud Neeme Järvi ka tema suhtes on arvamusi vasakult ja paremalt ja selleks on meil kõigil ka oma põhjus ja oma õigus. Ma olen olnud mõneti eelisolukorras väga palju aastakümneid. Et ma olen neemet kui dirigenti nii proovidel, nii rääkimas kui kontsertidel, kuulnud rohkem kui pool sajandit. Üks huvitav joon Neeme puhul on see, et ma ei saa öelda, et, et ta on arenenud. Ta tuli väga see dirigendina kohe meie orkestrite juurde avatud vaatenurgaga, tahtes teha kõike uusi teoseid, uusi vorme, isegi ma rõhutan, sest tol ajal oli orkester, Eesti Raadio orkester ja me elasime siin külg külje kõrval. Muusika toimetus ja sümfooniaorkester. Ja Neeme tuli tõepoolest taga entusiastliku muusikuna siin meie ootavasse Me põlvkonna muusikute sekka. Ja ta võeti kohe ka väga hästi vastu tol ajal ja leidis kandepinna nii orkestri ees kui kammerorkestri ees. Ja tol ajal ju oli kirjutamata seadus, et heliloojate kõik teosed mängiti vähemalt kord vähemalt raadio jaoks vähemalt helilindi jaoks kohe ette. See andis muidugi neemele tohutu õppimispinna igasuguseid teoseid mängida. See andis talle ka võimaluse hinnata Ta ette teose pealkiri on see kantud siis ükskõik missugustest eelarvamustest ei määra muusika väärtust. Ta suutis eristada head ja halba, vaatamata sellele, kui punane see pealkiri tookord võis olla. Kui Neeme niimoodi muusiku isiksusena vaadata, siis ega ta muutunud ei ole tema avatus uutele asjadele avatus teha süsteemset tööd hiljem, kui tal võimalused olid käes ja orkestrid käes ja, ja maailma noodivaramu käes siis ta ju Me teame, tegi tsüklite kaupa heliloojatest, nagu öeldakse, täispaketti kõik helilooja teosed. Aga kogu aeg on Neeme sellise näilise pehmuse ja sõbralikkuse ja kõige selle kõrval olnud väga sihikindel kindel oma kriteeriumides kuni jäära päisuseni, mida ta õigeks peab, ega ta sellest ei tagane. Kõige markantsem näide oli võib-olla möödunud nädalal, andes intervjuud Eesti televisioonile Mihkel Kärmasele, kus ta, ma ütleksin sisemise osavusega, pareeris kõik sellised inetud ja erriteerivat küsimused, jäädes väga intelligentseks muusika inimeseks. Ja jäigi kumama see, et kärmas nagu muusika juurde ei osanudki tulla. Just see, mis on need põhitöö Põhihingus kultuuris, see jäi tegelikult ju avamata. Aga ma olin väga rõõmus tõesti neeme üle, et ta oli väga tasemel. Ta on praegu suurepärases vormis nii muusikaliselt kui sõnakasutuse mõttes. Kas see on minu meelest väga eeskuju, pakub, et muusikainimesed ei peaks laskma ennast provotseerida kõigest, mis meie ümber võib ka labane olla. Sisemine tunne peab ütlema, missuguseid väärtusi kaitsen. Mina ja Neeme on selles osas olnud absoluutselt järjepidev ja kindel ja see on üks tema imetlusväärsemaid omadusi. Kui siiski neemest, kui lausa muusikust rääkida. Neeme on üks neid dirigente, kes ei taha ilma partituurita mängida, aga niisugust lugu, mida ta võiks une pealt peas dirigeerida, ma olen selle kohta temalt küsinud ja ta ütles, et aga kuule, ma leian iga kord, kui ma nooti vaatan, veel mõne nüansi, mis on helilooja sinna kirjutanud. Kui ma peast mängin, siis, siis on see kõik tuleb nagu minust. Aga ma järjest rohkem jõuan lähemale heliloojale, mida rohkem on partituur minu ees. Ja tõepoolest ei ole neemele võrdset nüansside leidmisel. Ja ma tahaksin tuua ühe näite tegelikust elust. Ma sattusin kuulama, kui Neeme tegi proovi New Yorgi sümboonikutega nende oma kodulaval. Ja ma ei mäleta enam, missugune Haydni sümfoonia oli. Ja mehed tulid lavale, mehed ja naised. Hoiak oli niimoodi lõpp. Et noh, me oleme seda häid, need 100 korda mänginud, Me teame seda une pealt ja siis tuli Neeme pulti ja hakkas mängima ja ta oli nii mada nende nüansside, nende tempolde, nende tugevuste välja leidmisel. Mõne hetke pärast nägin kõiks, seljad läksid sirgu, kõik innustusid ja Neeme tegi terve selle sümfoonia katkematult läbi, nagu oleks kontsert. Ja tuhanded selliste leidudega, mida need orkestrantide polnud kunagi mänginud ega kuulnud. Ja siis nad tõusid püsti, kui lugu oli lõppenud, plaksutasid dirigendile. Vaat see on tegelikult küllalt iseloomulik neemele, et ta oskab leida ja tal on eriline pehme huumorisoon. Sellega on õnnistatud väga vähesed inimesed, aga see annab Me klassika mitmekesistamiseks Strausside mängimiseks, jagantseeli huumoriga ja leidlikkusega kirjutatud teose interpluateerimiseks. Vaat niisugust Annet, ma ei tea, meil siin on natukene seda olemas ka Paul Mägil. Aga seda annab maailmadirigentide hulgas ka otsida, kellel üldse selline joon? Muidugi me ei saa mööda minna neeme suurest joonest ja tema tundelisusest, mis paneb rahva kaasa elama, ükskõik mängita, siis Pramsi mängib ta Toby Ast mängitas suurvormi. Mul on vahel tunne, et üks inimene või nagu rahvustunde peal mängida sest see liidab kogu saalitäie üheks hingamiseks üheks muusika tõeliseks omaksvõtmiseks. Ja vot see anne on neemel, see on tema fenomen ja seda ta rakendab nii proovides. Tal on ju meeletult head kontaktid juba proovist, alates iga orkestriga. See on üks tema fenomene. Ja rakendab muidugi ka publiku peal. Grammofoniauhindade eriväljaandes kirjutab peatoimetaja James Jolly. 81 aastane Neeme Järvi on jätkuvalt inspiratsiooniallikas. Orkestrid armastavad temaga töötada, kuna ta toob igas liikmes välja parima. Noored muusikud armastavad teda, kuna ta teab oma ametit läbi ja lõhki. Lõppude lõpuks õppis ta Leningradis, jälgides selliseid dirigente nagu Rabinovich, Sanderling ja Maravinski jaamutades nendelt tarkusi. Oma kahele dirigendist pojale, Pavole ja Kristjanile on ta isa, keda iga tärkav muusik omale. Kindlasti tahaks tema mõju muusikale ka plaatidele. Salvestatule on ainulaadne. Neeme Järvi elutöö preemia üle rõõmustasid Matti Reimann, Signe Sõmer, Mati lukk, Arvo Leibur, Age Juurikas ja Virve Normet. Londonis auhinda vastu võtmas viibis ka Eesti filharmoonia kammerkoori peadirigent Kaspar Sputnik, kes pälvis auhinna oma esimese albumi eest kammerkooriga. Seal kõlab šnitke ja Pärdi muusika ning dirigendi sõnul on selline tunnustus talle äärmiselt oluline. On imeline, et esimene plaat, mille koos Eesti filharmoonia kammerkooriga salvestasime, sai nüüd nii kõrge tunnustuse osaliseks peanšnitke teost üheks olulisemaks a cappella kooriteoseks läbi aegade. See on nõudlik, raske teos, justkui lakmuspaber, mis paneb täpselt paika, kus koha peal saama kunstilise tegevuse tasemega parajasti paikneda. Olin algusest peale kindel, et soovin seda teost oma Eesti filharmoonia kammerkoori peadirigendi teisel aastal väga mitmeid kordi esitada sellesse väga sügavuti süveneda koos lauljatega ja seda ka salvestada. Minu jaoks on see olulise tähendusega teos ja justkui teetähis. See muusika nõuab suurt tehnilist oskust, palju vastupidavust lauljatelt ja see on väga nõudlik teos mentaalselt ja psüühiliselt sest see kaevu üsna tumedasse inimreaalsuse sfäärja teadvusesse. Ja et ettekanne õnnestuks, tuleb neid kihte hästi mõista ja tunnetada. Alfred snike ja Arvo Pärdi muusika sobivad ühele plaadile väga hästi sest nad räägivad samast asjast ja neil on mõlemal suur sügavus. Ometi lähtuvad nad väga erinevast vaatepunktist, just kui räägivad erinevates keeltes ja kunstnike teos metafooriliselt mõttes sukeldub alumiste tunnetuskihtide sügavusse siis Pärdi muusikat ka tõuseb hoopis kõrgustesse. Ja need kaks asja balansseerivad teineteist väga hästi. Olen rõõmus, et Rootsi firma BIS Records võttis meid kenasti oma tiiva alla sest sel firmal on väga tugev Tase. Neil on suurepärased oma kompanii, helirežissöörid ja selge oma stiil, milline kõla peab olema? Tunnustus saada on väga tore ja see on suur, sest reaalses elus me ju ei tea, kas see avab mingeid uusi uksi või on lihtsalt tore auhetk meie elus. Aga samas mõjub see nagu tunnustav käeviibe, et keegi paneb sinu tööde rada tähele ja see on otsekui kõrvalseisja tunnustus, et sinu teekond. Londonis intervjueeris Kaspars Putninshit Miina Pärn Kolmapäeva hommikul saabus rõõmus uudis, et eesti tšellist Marcel Johannes Kits võitis mainekal rahvusvahelisel ennescu nimelisel konkursil Rumeenias esikoha 53 sellisti seas. Konkursi neljas voorus tuli esitada kolm tundi nõudlikku repertuaari. Tänavu kuuekümnendat korda Bukarestis toimunud enescu nimeline konkurss kutsub avastama tänaseid kõige andekamaid noori artiste ja homseid. Klassikalise muusika suurkujusid. Esmakordselt konkursi ajaloos otsustas žürii selles kategoorias, et kolme muusiku asemel saab finaali neli. 11. septembri õhtul toimunud konkursi finaalis esitas 23 aastane Marcel Johannes Kits Šostakovitši esimese tšellokontserdi konkursi. Teise koha pälvis hiinlane iibaid Chen ja kolmandaks ja neljandaks tulid prantslane Stanislas Kim ja jaapanlane sisuka mitsu. Lisaks esikohale pälvis kits kaks eripreemiat stipendiumi osalemaks pläkmo International Music Academy Berliinis ja Viinis toimuvatele meistrikursustele ja pakkumise esineda järgmisel hooajal koos dirigent poolbotkinstiga. See oli tõesti, olid siin, et sellist kogemust mul ei ole ka varem olnud, et ma nii suurt konkurssi ei ole proovinud ja kava oli tõesti väga suur ja, ja oli tehniliselt nõudlik. Kõigepealt esimeses voorus pidi mängima tüüdi esimese osa Haydni kontserdist ja Schumanni Atšellega sume pidi kusjuures kõik mängima, ehk siis žürii kuulis kokku 53 erinevat varianti summadest. Teinekord seal mängisin artatsioone sonaadi. Ligetasinaadi humoreski ja kolmas voor oli Šostakovitši sõnad eneskusena kohustuslik lugu, mis oli hästi eriline, äärmiselt detailirohkelt tihtipeale ühe noodi peal, viis erinevat asja klaveriga seda kokku mängida, muidugi oli ka äärmiselt keeruline, et õnneks oli hea hea rumeenia pianist. Neljas voor, orkestri, seal oli sul suhteliselt kõige uuem teos, Šostakovitši esimene kontsert. Oli jah, selline teadlik risk, mille ma võtsin, aga siis ma mõtlesin, et kuna mul suur osa kavast oli ikkagi palju mängitud juba kõik on, siis ma mõtlesin, mingit arengut ikkagi oleks ka vajad. Eks kontserdil mängimine on olnud juba aastaid mu suur unistus. Kuidas siis läks ikkagi, orkester mängib pool Vutkini sotsialist Emersoni kvartetis, ta tunneb seda repertuaari nagu oma viit sõrme. Ilmselt oskab orkestrit niimoodi täpselt õigesti ajastada kaasa solistile. Head oli väga dirigente, orkestriga oli üllatavalt lihtne, isegi ma Ma nägin selliseid korda orkestriga seda lugu ja ma arvan, et toosaki kontsert, nii mitmed muud kontserdid on palju raskemat orkestri meil. Aga no loomulikult, seal on seal põhiraskussolistidena lihtsalt kiirustamine ja see ei kuula orkestrit. Muidugi siin peavadki olema head tingimustel peab kuulmarkesse, selles mõttes saal oli hea ja asetus olid käed. Ma kuulsin Est orkestrit ja eks ma olen nii palju kuulnud neid hirmsaid lugusid ja ka selliseid esitusi, kus inimesed on lahku läinud orkestriga või on kirjutanud, et eks ma siis katsun rõhuda sellele, et et olla, olla koos ja noh, eriti just esimene, neljas osa, mis on väga-väga tehnilised ja, aga mis peavad tempos olema. Ilusas rumeenia Adeneumi ajaloolises saalis see saal aitas kaasa üldiselt. Kuidas rahvaga seal üldse lood olid, ma saan aru, et televisioon ja selline kohalik meedia võttis sündmusest päris palju osa, et kui sa said võidu kätte, oli sinuga kohe televisioonis otseintervjuu. Kui tulemus oli ja siis oli, oli jah, intervjuusid ka mitu tükki järjest. Aga milline hetk oli sinu jaoks nagu kõige raskem, et kas läks kuidagi kergemaks teadmisest, et sa oled saanud edasi või oli see ikka väga-väga suur mäkketõus? Oli päris pingeline, sest et noh, mul ei ole sellist kogemust olnud, et, et see kõik oli uus minu jaoks, et hästi oluline esiteks harjutamist planeerima, et ka varakult võib olla kas juba kolmandat voore mingit ohukohti harjutada ja kuidagi hoida nagu soojas. Kõige raskem oli seal minu jaoks kolmas voor, võib-olla seal ma pidin ja niiskus on alati mängima, et ma ei olnud seal klaveriga nii palju saanud mängida suvel, kui oleks võinud, sest et lihtsalt seal, kui keegi mänginud, lihtsalt tõesti esinemine jääb meelde, et see oli väga stressirikas tohutult esitele kava mahult on ju tegelikult täiesti võiks öelda võrdne Tšaikovski konkursiga, et üks suurim konkurss realistidele ongi ju kindlasti Tšaikovski konkurss samuti, nii nagu pianistina tehase kõige uhkem nii-öelda jah, eks seal seal need ülejäänud noh, on kaardi, et ülejäänud on nagu nende laseb nagu diskuteerida. Et mis kõvem on või üldse mille järgi seda hinnata, et žürii oli muidugi ka aukaar rataste rattale, kas sa said žüriilt ka mingit tagasisidet, vestlesid seal liikmetega ja üks vihje teil, mis võib-olla mind natuke nagu aitas või ilmselt ka julgustas, oli see, et keegi ütles mulle, et žüriiliikmed tahtsid näha lihtsalt puhas musitseerimisega, et nad ei taha nagu pinget, vaeva ja ei taha sellist tehnilist suurt muretsemist ja normaalne tegelikult, et seal hakkab paratamatult natuke võrdlema ennast teistega, seal tekivad igast unistused või mingid lootused või siis peab nendega võitlema, et, et tegelikult see konkurss, aeg on seal iseendaga võitlemine kogu aeg, ma päevast päeva kaklesin endaga, üritasin endale sisendada, et nüüd see voor, et seal on kontsert, mitte mingisugune mõõduvõtmine, vaid see on kontsert ja realist, raiusin omale pähe. Muusika, tuleb lihtsalt keskenduda lugudele ja loomulikult võib-olla mõni õnnestus selles osas paremini, mõni halvemini ma ei oska öelda, aga samas arendas toodud nende võis olla, et ma pingutasin selle võrra rohkem, isegi. Resonants seitsmendad septembri õhtul esines lahti suurepärase akustikaga kontserdisaalis Sibeliuse festivalil Eesti riiklik sümfooniaorkester oma peadirigendi Neeme Järvi juhatusel. Sibeliuse festival toimus üheksateistkümnendat korda ja kuigi külalisi seal käib, siis külalisorkestreid mitte just eriti sageli. Varem on käinud lahtist BBC orkester ja eelmisel aastal Jötebori sümfooniaorkester ja Eesti 100 raames, nüüd siis ka meie Eesti riiklik sümfooniaorkester. Orkester mängis seal Sibeliuse kolmanda ja neljanda sümfoonia. Samuti olid kavas Järnefeldi draamale surm loodud muusikast stseen kurgedega ja kurb valss. Neeme Järvi andis intervjuu ka Soome ajakirjandusele ja kontserdi järel ilmunud arvustusest Vesa sireeni. Artiklis jäid meelde just poisid, aktiivsed ja head emotsioonid ja edukas kontsertsireen rõhutas, et 81 aastane Järvi osutas, et on endiselt suurepärane muusik, kes suudab loogilise harjutamise ja väikeste žestidega luua loomult terve ja kauni kõlalise Sibeliuse. Publikut oli palju ja meil oli lahti väga hea akustikaga saal teljel on suur traditsioon Sibeliuse seal trahvi on väga pisike linn ja Sibeliuse festival on alati iga-aastane sündmus, seal küllakutseid on üldiselt käivad külas inimesed, aga külalisorkestrid harva. Me oleme üks nendest sel aastal ja mängisime sümfooniat number kolm ja neli väsisime romansi ja muusikast surm ja need võeti ju suurepäraselt vastu, orkester mängis ilusti ja ise halba sõna öelda. Et niukseid asju tuleb teha, ei pea ainult käia suuri keskusi pidi, aga, aga meil on ka tore naaber siin olemas, kellele suur heliloojal, Sibeliuse ja keda me väga armastame mängida ja, ja minul on tehtud veel palju plaati, isegi kahefirmale kõik Sibeliuse sümfoonilise Toorboemid pissile kui ka Deutsche grammofon neile. Et ma olen vaatanud Sibeliuse juhatama. Nüüd mul on nüüd juba niuke tunne ka, juba hakkan armastama seda väga, seda tegevust. Kuulame, mida arvasid kontsertreisist lahtist Sibeliuse festivalile ERSO, muusikud, klarnet dist, Signe Sõmer, kontrabassil. Mängija Mati lukk ja ERSO kontsertmeister Arvo Leibur. Mina arvan, et meil läks väga-väga hästi. Mina isiklikult tema, arvan, et võib-olla ka teised läksid pisut aukartusega Sibeliuse festivalile Eesti orkestri mängima. Sibeliuse publiku vastuvõtt oli meeletult soe ja endale ka kontserdist väga-väga hea mulje ja tunne sisse. Ma olen Signega nõus, mis oli kindlasti meie plussiks oli see, et meil oli Neeme Järvi, et nendega on alati päris kindel tunne mängida Sibeliuse, sest et temas ei meelius olles ise olnud Soomes siin aastaid ja tean, kuidas soomlased mängivad siin meedias, siis siis neeme siin veel ja see on vast kõige lähemal sellele, mida soomlased ise näevad ja otsivad Sibeldusest teatud põhjamaine kargus. Nagu soomlased ise ütlevad, nende sisu hambad ristis kas või kivist läbi. Mulle meeldis, et oli palju rahvad, soe, vastavad väga hea saal. See oli orkestri ja suurepärane kogemus, saal, kus kõlab suur pilte, kõlavat detailid kõlisevad ja kõik instrumendid ja värvid tulevad hästi esile. Neljas sümfoonia oli mingil määral, ma usun, meie kõigi jaoks ka mingi avastus, eriti võib-olla, kes ei ole enne mänginud ja tohutult omanäoline teos, helilooja on seal läinud väga isiklikuks ja, ja ta väljendab tundeid sellisel kujul, mis ei ole sugugi tüüpiline sümbolism. Ta ei ole nagu vormide ja reeglite kütkeis, et see on isiklik ja sügavalt läbi tunnetatud ja justkui olles üle igasugustest Kaalointeiste reeglitest, mis tegelikult annabki tõlgenduse võimalusi ja Neeme Järvi selles mõttes avastada partituuri ka selliste tunnetega Mingid teemad, mida Sibeliuse enda jaoks seal läbi tunnetab, ei ole mina kunagi oma elus veel saanud tundma. Aga, aga Neeme Järvi vaimustus sellest teosest oli lihtsalt väga silmiavardav. Mis võiks veel plusspoole peale minna, on see, et me kõik vist laval tundsime, et me oleme oodatud. Et väga soe vastuvõtt, mis avaldas ka selles, et kohalik orkester võttis meka pärast vastu. Et sa tunned alati, et me teeme kõik ühte sama asja ükskõik kus maailma nurgas, ma ei oleks uus saal 2013 ehitatud annab tunnistust sellest, et linn on oluliselt väiksem kui Tallinn. Aga neil on korralik saal. Meil võiks ka olla. Muljed Sibeliuse festivalilt jagasid Neeme Järvi, Arvo Leibur, Mati lukk ja Signe Sõmer. Resonants esimesest. Üheksanda septembrini toimusid tänavu juba kolmandat korda Narva ooperipäevad festival, mis keskendub eeskätt nüüdisooperile. Aga sellest hoolimata oli kavas ka lausa mitu barokk pärit. Aga selle nüüdisooperiseisukohalt oli ilmselt ikkagi kõige huvitavam reede, seitsmenda septembri õhtul Narva kultuurimajas Rugadif toimunud ooperi pärmens LIFE etendus. See ooper, mille libreto autor on Frank matus, kes oli ise ka lavastaja, esietendus tänavu 29. juunil Saksamaal Ransbergi festivalil, aga koos sakslastega olid laval ka eesti muusikud Narva kultuurimajas. Luga tipp on ka väike orkestriauk ja seal mängisid siis keelpillikvartett, et nendega koos kontrabass ja veel ka puhkpillikvartett ja klaver ja lavale olid paigutatud lõõtspillid. Dirigeeris Andreid ja koht, kes on etenduse shansoonide autor. Ooperimuusika on kirjutanud saksa nüüdishelilooja Marc orell floro kui nüüd rääkida ooperi sisust, kuna edendusel puudusid subtiitrid ja etendus lauldi kõik saksa keeles siis kahjuks hoolimata sellest, et lauljate diktsioon oli tõepoolest erakordselt hea läks nii mõnigi osa sellest tekstist minu jaoks kaduma. Narva ooperipäevadel eest võis lugeda, et selle ooperi peategelaseks olev Fal paust on Kööde, Fausti ja Brehtivaali koondkuju, kes siis sarnaselt Faustile on sunnitud tulema maa peale ja kõik siinsed koledused omal nahal läbi elama. Sellel teekonnal kohtub ta siis nii ahnete raha, jõmmide kui elust võõrandunud prostituutide surmani, haiget Te, õnnetute kodutute ja üldse kõikvõimalike moraalitute isikutega. Kogu see ooper oli lavastatud sellises üsnagi natu realistlikkus võtmes, et see on selline lavastus, stiil, mis üsna tugevalt vastandub näiteks Prangutsefrell ideaalidele, mille kohaselt ooper peab inimesel näitama ainult elude ülevamat poolt. Ja kõik kannatused peavad samuti olema kaunid. Aga sellest hoolimata oli sellel etendusel sest väga suureks väärtuseks see, et lauljad olid väga tugevalt näitlejad. Samal ajal ja isegi kui ooperi sisukokkuvõtete kõrval ei olnud, mõjus ooper väga huvitavalt oma, küll ma ütleksin täiesti võimatute fantastiliste süžeepööretega ja ka muusika oli kirjutatud äärmiselt professionaalselt, seal ei olnudki, võib olla selliseid aariaid, mis nüüd siis jääksid kummitama peale teatrist väljumist või liigutakse hingepõhjani samuti etenduses olid mitmed öeldakse, et mitte kõige parema maitsega kirjutatud poplaulud orkestratsioon või siis seade pillidele tehtud väga hästi. Kui sellele midagi ette heita, siis võib-olla seda, et Ta nagu otseselt ei jõudnud kuhugi dramaturgiliselt välja, et mõnevõrra nagu nii-öelda keerles sisenda motiivide ümber. Aga lauljad, Trinsbergi festivalilt tulnud noored solistid olid kõik ka vokaalselt väga head, nii et kokkuvõttes võiks seda lugeda kordaläinud etenduseks. Oli selline hea näide tänapäevasest režiooperis. Õhtu, kus mul õnnestus osaleda, oli siis järgmisel päeval lauk päeval, kaheksandal septembril, Narva linnuses alguses oli välja kuulutatud pais Ello ooper teenijanna käskijanna, mis pidi tulema Soomest Lumierz festivalist. Õnnetuseks aga juhtus nii, et üks selle etenduse laulja haigestus, teda ei õnnestunud asendada ja siis kuulsime selle asemel hoopis sopran, reeta Haavisto soolokontserti tipptemaga koos oli laval pianist Tuomas juudi lainen, Hedda Haavisto kasutas siis paisi Ello ooperi teenijanna käskijanna kostüüme ja rekvisiite kus juudi laisega leidnud siis sellise paeluva aariat The rea, mis kindlasti oli äärmiselt vaheldusrikas ja liiku, aga muusikaliselt moodustas sellise üsna kliktilise kompoti, kus siis vaheldusid Toscaaria samet, saime siis võib-olla Mozart ja poisi Ello ja veel mõned väga kuulsad soprani hitt, aariad. Ega sellist lauljat vist maailmas ei olekski, kellele nagu ühtviisi kõik sellised aariad väga hästi sobiksid. Minu eelistustes on reithaavista võib-olla eeskätt siiski just selline Putšiini või siis veristliku ooperilaulja ja lisaks sellele on ta ka väga intensiivne artist väga Julge. Ta liikus vabalt Ringi publikus laopartnerite puudumisel tekkida kontserdi kuulajatest endale lavapartneri ja selleks siis ülejäänud publiku heakskiitva naerulagin saatel. Et kogu õhtu kujunes meele olukaks ja hoolimata siis sellest ehklektilisusest jäi sellest väga hea mulje. Kokkuvõttes võin öelda, et ka väga hea mulje jäi üldse Narva ooperipäevadest festival, mille eelarve on kindlasti kordades väiksem kui tema konkurentidel. Sellel festivalil on ainult üks korraldaja, Narvast pärit lauljatar Julia Savitskaja. Soovin, et see festival jätkuks. Helikaja. Selline oli heligaja saade täna. Kaastad tegid saatele anner hommik ja Miina Pärn ja saates vestlesid Neeme Järvi, Virve Normet, Matti Reimann, Arvo Leibur, Mati lukk, Signe Sõmer, Kaspar Sputnik, Age Juurikas ja Marcel Johannes Kits. Saate pani kokku nelevasteinfeldja, helimontaaži tegi Katrin maadik. Saate lõpetab elutöö preemia pälvinud Neeme Järvi mõtte noortest eesti muusikutest. Mulle meeldib Eesti noortega teha tööd. Lava kontserdid olid väga head, tšellist Theodor Sink ja nüüd juurikas. Tänapäeva noored on nii andekad, et nendega ei pea olema niisugune tunne, et ma kedagi mingisugust tähte siia välismaalt kutsuda veel rumal, Eesti on suurt tähti täis, tuleb märgata neid nendel vaja usaldada. Ja nad peavad oma ülesandega hakkama saama, nii et see mõjuks publikule ja meile kõigile.