Eligaja tere, head kuulajad, algab selle nädala heliga ja mina olen Johanna Mängel. Seekord vaatame tagasi kolmele möödunud nädalal toimunud kontserdile. Eelmisel reedel juhatas Vanemuise sümfooniaorkestri hooaja avakontserdil Beethoveni suurejoonelist misse Solemnist dirigent Mihhail Kerts. Vahetuid muljeid jagavad näitleja Guido Kangur ja pianist Andre Hinn. Oma viiekümnendat sünnipäeva tähistas pianist Tanel Joamets. Möödunud pühapäeval kulmineerus Kadrioru lossis tema juubelikontserdiga aprilli saanud kontsertide sari Brahmsi kogutud kammermuusika. Tanel Joa metsa klaverimängust räägivad leelo kõlar ja iija Remmel. Teisipäeval toimus Estonia kontserdisaalis esimene kontsert uuest sarjast i nagu interpreet Rahmaninovi, Šostakovitši, Prokofjevi sonaat, tšellole ja klaverile esitasid Valle-Rasmus Roots ja Sten Lassmann. Sonaatide õhtul käis Toomas Velmet. Lisaks kontserdi muljetele on tänases saates juttu ka ühest uuest heliplaadist. Eelmisel nädalal andis plaadifirma naksas välja helilooja Toivo Tulevi autoriplaadi Manificat'd. Plaati kuulas äli Enn Klooren. Sissejuhatuseks aga väike muusikaline katkend eilsest õhtust kui Estonia kontserdisaalis meenutati kontserdiga elu kui paljutõotav algus ERSO endist peadirigenti Peeter Lileed. Eesti riikliku sümfooniaorkestri ees olid Lyle'i head sõbrad dirigent Nikolai Aleksejev ja pianist Kalle Randalu, kelle soleerimisel oli kavas Edvard Griegi klaverikontsert. A-moll. Kalle Randalu meenutab, et tema esimene muusikaline kohtumine peeterlileega leidis aset aastal 1975. Kas see oli minu esimene orkestri kogemus elus üldse, Beethoveni neljandat klaverikontserti mängisime ja ma olin siis muusikakeskkooli lõpetaja ja mind valiti siis orkestriga mängima ja sealt see siis algas ja tehase hüppe edasi sinna ja mõeldes kriigi klaverikontserdile siis just nimelt kriigi klaverikontsert jäi viimaseks, mida me koos mängisime. Ja ma küll ei mäleta, kontsert hästi siin Estonia kontserdisaalis, aga mulle jäi meelde meie ühine kontsert Kuopio linnas Soomes. Ja see oli just oktoobris, paar nädalat enne Peetri surma. See oli kõige hirmsam löö minu elus, mis kõige selgemast taevast tuli, mis üldse tulla sai. Mina olin 37, Peter oli 43. Ma mõtlen tänapäevani temale mõeldes, et ta jättis mu siia ilma üksi. Reedese ERSO kontserdi eel esitleti ka esimest ulatuslikku käsitlust Peeter Lille muusikuteest. Raamat kannab pealkirja elu kui paljutõotav algus ja selle autoriteks on. Tiina Mattiisen, Maiali lee, Ene Pilliroog. Tuleb meelde üks lugu, mis seal raamatus ka on, üks Estonia orkester ainult räägib sellest, kuidas Peeter Lilje ägestus, kui ta pidi ühte märkust korduvalt tegema ja siis, kui objekt püüdis ennast kaitsta. Öeldised, noh, et eksimine on inimlik. Siis olevat Peeter öelnud, mina ei eksi kunagi. Kuidas see tegelikult on või palju ta eksis, seda ma ei oska hinnata, aga see latt, kui nõudlik ta enda vastu oli, minul oli lihtsalt kohutav takistus, sest noh, ma olin 100 protsenti kindel, umbes jooksid selle lati alt läbi. Igal juhul ei oleks seda raamatut ilma ERSO ja ilma Maialileta. Meie raamat on siiski pikem dokumentaaljutustus. Ta põhineb ikkagi sellel, mis tema kohta on öeldud. Ma seal eessõnas ütlen ka, et see on nagu mosaiigi ladumine olnud põhimõtteliselt tuhandetest tsitaatidest, kas kirjutatud raadiosaadetest, telesaadetest, isegi telesaadete mustast materjalist on välja otsitud ja siis kõik hilisemad kõnelejad. Eesmärk oli muidugi kuidagi elav kangas kududa, kuidas välja tuli, selle otsustavad juba lugejad. Samal õhtul, 21. septembril esietendusega sama maja teises otsas rahvusooperis. Downia tšakama Putšiini ooper tütarlaps kuldsest läänest. Putšiini muusikalise nägemuse metsikust läänest tõi lavale maailmakuulus Argentiina tenor, dirigent, lavastaja ja stsenograaf kose, Kuura. California. Kullapalavikuaegset õnneliku lõpuga ooperit vaatab kuure läbi tänapäevase rändekriisi. Kuura ütleb, et praegu kogeb ta selle teose juures seda, milleni ta varem pole jõudnud. Näiteks esimesel korral ei mõelnud ta üldse nostalgia-le, mis selles teoses sisaldub. Mida see tähendab, kui sinu armastatud inimesed on sinust kaugel ja see on ju ometi minu enesejuhtum, Ma ise elan, immigrant, tulin Argentiinast ära 1991. aastal, et siin kõik oma armastatud inimesed selja taha, et tulla Euroopasse. Olin siin ihuüksi ilma dokumentide, mitte millegita, aga ma pidin seda tegema, et ellu jääda. Ja kui me toome selle tänapäeva, kus meil on rändekriis. Aga mis asi see ometi on, kui inimesed lõikavad kasu teiste õnnetusest? Kui meie suudaksime seal sõja lõpetada, jookseksid kohe koju tagasi ja see ongi minu arvates tütarlapse sõnum. Kunstnike kohustus on selleks kasutada suuri kunstiteoseid, et panna inimesi mõtlema. Läbi aja on kunstnikud, luuletajad ja heliloojad olnud suurimate revolutsionäärid. Täispikka intervjuud Hozeeguuraga saate kuulata klassikaraadio kodulehelt. Lavastajaga kohtus Annebrummik. Eelmisel reedel, 14. septembril avas oma hooaja Vanemuise sümfooniaorkester. Avakontserdi kavas oli Ludwig van Beethoveni sügav peenekoeline, liigutage võimas missa Solemmis, üks helilooja viimaseid teoseid. Vanemuise sümfooniaorkestrit, ooperikoori ning Tartu noortekoori tas dirigent Mihhail Kerts. Solistid olid Eestist ja välismaalt, Jukka Jäneda, Saara Helen Lepalaan, Oliver Kuusik ja Saimon Robinson. Vahetuid muljeid kohapealt kogus Liina Vainumetsa. Vanemuises on tulemas lavastus nimega 33 variatsiooni muises Kaufmanni ameeriklase kirjutatud tekst. Heiti Pakk seda lavastab ja tore oli see, et kui meil hakkas tulema tänane Beethoveni missa Solennise kontserdiülekanne, siis ühel hetkel ma nägin kogu trupp läks nagu üks mees uksest sisse ja ma olen sellest lavastuse trupist saanud siia kaks olulist inimest. Üks on Guido Kangur, kes kehastab lavastuses Ludwig van Beethovenit ja teine Andrei Hinn, kes mängib Beethoveni muusikat otse lavastuses ja belli variatsioone. Ja just teie käest on huvitav kuulda, milliseid tundeid tekitas teismissa kuulamine. Huvitaval kombel on see, see on täpselt samal ajal kirjutatud teos kui diabeli variatsioonid, millest oma tüki kokku panete. Ja ükskord ma olen teie grupiga kohtunud ja nägin, et te olete väga selles teemas sees uurinud ja puurinud Beethovenit mitut moodi. Beethoveni laine peal. Küsin muljeid tänaselt kontserdilt. Ka, ega ma nüüd ei ole kindlasti see inimene, kes oskab väga-väga sisuliselt seda analüüsida. Andrei oskab ennustada palju paremini, aga aga ma olen väga liigutatud, mulle läks see väga korda, see oli nii võimas. Nii ilus ja, ja mul tekkis kontserdiäärsed, kurb tunne, et me oleme justkui tublid, teeme hommikust õhtuni oma tööd. Hakaku palju võimsat ilu jääb nagu meie oma tubliduse varju, et me meil jäävad põhilised asjad nägemata, et noh, ma räägin endast, eks ole, tänagi ma olen siin tegelikult ikkagi nagu tööasjus, eks ole, et ma olen siin Vanemuises ja teeme proovi, nagu sa rääkisid. Aga, aga mul on. Tõsi, ma tõsima džässmuusika, kontserdid ja arusaadavalt käin tihedalt ja, ja mu suur armastus on sees, aga just nimelt põhimõtteliselt klassikalise muusika kontserdid mis seal salata, tihti kuulamas ei käi, aga püüan. Püüan parandada ennast. Minu jaoks oli väga suur elamus mos just Beethoven kui religioosne helilooja. Ta enamasti me ikkagi teame Beethovenit justkui väga suurt inimest ka heliloojana et enamus tema muusikat on ja selline inimene läbi tema kannatuste läbi tema võitluste, aga see, see vot selles teoses on nagu tagaplaanil ja tihti heliloojad pöörduvad kas siis tahtlikult või tahtmata just baroki poole. Ja ka see tänane elamus oli, oli väga tore nagu läbi elada, et ma olen seda teost küll varem kuulnud, aga mitte küll elavas ettekandes, et just, et kuidas siis on see Beethovenit, kui nii võiks öelda. Need hästi võimsad Fouad seal nik reedo lõpus, kui ta ainus tei lõpus, aga ka kogu see heli helikangas tervikuna. Et see oli tõesti muljetavaldav. Ja täiesti hämmastav oli ka jälgida dirigenti Mihhail Kertsi, kes dirigeeris terve selle teose peast. Et see oli minu jaoks ka nagu esmakordne, et et võib ette kujutada küll lihtsamaid teoseid ette ette kandmas, niimoodi, aga, aga just nii Polifoonilist teost nii sisse elades ette kanda, see oli täiesti fenomenaalne. André sina ütlesid, et Beethoven, su lemmikhelilooja, kui me ükskord hiljuti rääkisime ja Mihhail Kertsitles ka, muide, Beethoven, nende lemmiklill Ma ei, ma üldse ei imesta, sellepärast et sellised massiivsed teosed tema elu lõpust need nõuavad nii palju sinust endast et seda nagu omandada ja seda ette kanda, et, et sa ei võta lihtsalt seda tööd ette muidu, kui sa pead pettuma, neid väga-väga armastama. Mul oli ka väga tore Michal Kertsik kuulda üle hulga aja, näha teda. Mul on temaga ka meeldivaid kogemusi ja esimene asi, mis ma tahtsin Andruselt küsida, et kas see on tavaline dirigent, dirigeerib peast. Ma olin täiesti, ma olin täiesti lummuses, kuidas see võimalik olla. 14. septembril tähistas oma ümmargust sünnipäeva pianist Tanel Joamets. Möödunud pühapäeval kulmineerus Kadrioru lossis 50. sünnipäeva kontserdiga aprillis alanud kontsertide sari Brahmsi kogutud kammermuusika. Selle sarja kuuel kontserdil tulid esitusele Johannes Brahmsi kõik 16 klaveriga kammerteost ehk seitse sonaati viis triot, kolm kvartetti ja kvintett. Tegemist oli pianisti ammuse unistuse täitumisega ja kingitusega iseendale ning oma fännidele ümmarguseks tähtpäevaks. Joamets tunnistab, et kammermuusika on tema elus olnud alati suur armastus ja Brahmsi teosed. Selles on eriti lähedased. Brahmsi teema on ka olnud läbi 30 või 25 aasta, see hakkas kuidagi niimoodi kujunema, et juba ikka iga aasta või paari tagant kogunes repertuaari jälle järjekordne Brahmsi kammerteos. Ja ühel hetkel ma hakkasin vaatama, et enam ei ole palju puudu, et võiks proovida teha kontserditsükli, kus ma need kõik need 16 teost ettekanne ja noh, ütleme, graafias on alati olnud väga suur aukartus. Aga vot niimoodi terve tsükliline ikkagi ettevõttes. Kas aukartus ei kao, aga ta natuke läheb tahaplaanile, tekiks selline nagu julgus, kasvab ja hoog tuleb sisse, võtad ühe praam siia lihtsalt, sest ta tundub ikka hirmus raske, mingit kõik, kust siis siis avastad, et ega nii hirmus raskelt kannatlik. Tanel Joa metsa, Prampsi tõlgendustest, räägi Piia Remmel. Pianistina. Nende Pramsi teoste mängimine on kõigepealt, et väga suur asi ja see on väga suur võimalus, et, et saab niimoodi kõiki neid teoseid mängida ja nagu Tanel ise ju ka ütles ennem korduvalt, et üks tema unistustest niimoodi teosed saada mängida ja nüüd kuidas siis täitus 50 elu ju oluline juubel, siis ma arvan, et palju ilusamad kingitust endale ja oma kuulajatele kõigele ümbritsevale ei saagi teha, kuivõrd teha selline projekt, nagu sõbrants on. Kuna ma ise olen ju ka pianisti taustaga ja natuke puutun kokku taažigani soolo kui mõne kammerlooga siis ma isegi ütleks, et need klaveriga kammerteosed, mida siis joamets erinevate partnerite, et aga mängis, need on võib-olla vaata et kõige ilusam ja kõige haaravam osa üldse Brahmsi loomingust. Ja nad on ju väga vaheldusrikkad, need koosseisud on juba väga seal on, eks ole, viiulisonaadi seal antriood siis on seal mitte ainult keelpillidega, vaid anglaarnetiga ja on metsasarvega ja siis on klaveriga intetid, siis on seal veel klarnetisonaat, klaverile, tšellole, ühesõnaga need koosseisud on ka väga varieeruvad ja, ja see ka, et mida suurem on see ansambel, mida rohkem instrumente jälle on väga põnev seda mängida. Ja muidugi nagu Pramsil on nendes teostes klaveril alati väga suur ja väga raske osa. Tihti on klaveripartii noh, niivõrd endiselt juba väga nõudlik ja niukene nagu soleeriv aeg-ajalt, et teha, need on tõesti väga suur ettevõtmine, juba need teosed ära õppida niimoodi, aga muidugi ta ei pool oli ka selles tema juubeliprojekti suur väärtus, et tuua välja kõik need teised suurepärased muusikud, kellega ta koos musitseeris. Et minu meelest see on ka üks tegu omaette, mis vääriks manust väga suurt tunnustust. See ta tõi näiteks oma kodulinna Tartu muusikud. Tõnu Kalm, suurepärane klarnetimängija, Linda-Anette veer, eks ole meil klassikatähtedest tuntud kaunis viiulimängija, kes on siis Vanemuise orkestri kontsertmeister ühtlasi Sis Greta Ernesaks, tšellist, eks ole, kes on Soomes pinud ja Soomest tulnud, aga noh, Eesti päritolu muidugi siis omaenda perekonnast, eks ole, Lasse Joamets, kes fantastiline viiulimängija, aga noh, kuna ta on põhiliselt Soomes, siis teda ka kuuleb Eestis vähe. Siis Liis Joamets, sest praeguse nimega siis Moriini ja tema jälle omas perekonnast oma soojus Kuusast. Et ta neid on juba suguvõsas võtta muusikuid. Leho Karin, eks sotsialistid siis Theodor Sink muidugi, ja nüüd üks kontsert tuleb veel, kus on Indrek Leivategija, tšellist tal ka kõik jõuagi üles lugeda, noh, siin on veel Toomas Nestor vioola ja Karen Kriit vioolamängija Vaike Randmann tšellomängija ja siis üks väga ilus projekt oli tal see, kus tal olid siis Lätist ja Leedust suurepärased mängijad. Ja noh, ma arvan, see tulid veel eriti fantastilised esitused siis rasaabus Joliite viiul ja Kristiine Plaumone tšello. Et nende tase oli ka väga kõrge nende Läti ja Leedu mängijatel sammas, meie mängija, et oma ka miks ma seda ka jälle nii pikalt räägin, et keelpillidele on Brahmsi teosed väga suur väljakutse? Seal on ka ikka väga palju mängida ja väga-väga nõudlikud on need ülesanded. Ja siis veel üks nüanss, et need kohad, kus need toimusid, nad ühedasituid siis Tartus Tartu Ülikooli aulas suurem jagu, mis on väga ilus ja, ja meeleolukas kontserdi kohta hingeülendav ja noh, see saal on nii kaunis kõik ja see kõik mängib kaasa akustika. Ja siis Tallinnas Tal oli pühavaimu kirik, oli omamoodi päris huvitav kontserdikoht ka. Igas kontserdikohas on kõigepealt oma akustika, millega peab arvestama ja tekib mingi oma aura või atmosfäär, mis annab sellele kontserdile jälle mingi oma värvingu. Nii et selles mõttes ma arvan, et neid erivärvinguga kontsert tuli sealt väga palju välja. Kadrioru loss jälle on mingi täitsa oma oma nüansiga koht akustiliselt natuke keeruline, aga samas jälle see selle koha ilu on nii suur, et see nagu veel, tõstame veel ülespoole, kui seal oled. Ja siis Maarjamäe lossis oli ka vist tal üks kontsert ka jälle huvitav koht. Ja samuti ma tean, et noh, näiteks Alatskivi lossis oli tal ka veel üks kontsert, nii et ta oli nagu siin-seal mujal Eestis, ka neid, nii et need kohad andsid jälle ka mingi oma lisaväärtuse juurde. Aga kui ma nüüd korraks veel, Tanel Joametsa, kui nähtuse jõuda tuleb meie muusikaelus, siis muidugi on ta väga originaalne pianist. Meil on mitmeid väga huvitavat pianist. Tanel on nagu väga suur isiksus, minu meelest eristub kõigist heas mõttes. Ja mis siis, et tema kui pianisti omadused on, ta on kõigepealt niisugune väga tuline mängijas, hästi intensiivne, hästi emotsionaalne, hästi fantaasiarohke ka. Mu meelest on need kõik ühele intebeedile väga-väga väärtuslikud omadused. Sest et mida intensiivsem, mida tulisem, mida fantaasia rohkem on interbed, seda rohkem saab kuulaja sellest muusik, kas seda rohkem see muusika avaneb kuulajale tegelikult? Ja see interpreedi sisemine aktiivsus aktiveerib ka kuulaja nii-öelda sisemist aktiivsust, et kuidagi see kontot, mis tekib interpreedi, kuula vahel ja kuidas see muusika jõuab kuulajani, ma arvan, et see on nagu palju tugevam, kui ta võib-olla on siis, kui internet on nagu, võib-olla ülemäära vaoshoitud. Muidugi seal on jälle tekivad omad kontaktid, aga aga see Taneli selline temperament, sose aktiivsus on minu meelest väga suur vajadus. Ja eestlane ja eesti interbet ju kipub teinekord ikkagi pigem nagu rohkem klassikaliselt vaoshoitud olema, nii et tema ses mõttes nagu eristub ka väga tugevalt. Ja see on muidugi ka fantastiline niukseid tegusid, ta on siin kas või viimaste aastate jooksul teinud muidugi varem juba ka masin meenutaksin ikkagi korra veel seda tema eelmise aastast kraadini sonaatide projekti, kus ta siis esitas kõiks krabini 10 klaverisonaati millest mul ikka tundub, et see sai natuke liiga vähe tähelepanu, sest jälle seda oma pianisti tausta meenutades. Ma tean, kui raskelt need teosed on seda enam mängida neid kümmendit, see on fantastiline. Juba see nooditekst on niivõrd raske, et see kõik omandada niimoodi. Samas need interpreteerida on väga keeruline, et ega asjata sellest tsüklist seastkümnesonaadist seitsmendat ja kaheksandat sonaati mängitakse suhteliselt harva ja vähesed pianistid mängivad. Ta on igas mõttes keeruline nooli tekstil tehniliselt kui ka kuidas seda interpreteerida. Aga noh, sees kevadeni muusika on muidugi olnud Tanelile hästi lähedane. Ja siinkohal ma meenutaks veel noh, kuna mul oli nagu võimalus näha teatud retsensioone või reportaaže, kui ta mängis seda ka ju mitte ainult Eestis, vaid ta mängis seda projekti ka Venemaal, Moskvas kus on siis kraadini muuseum, kus toimuvad ka kontserdid, kontserdisarjad ja ta mängis siis seal noh, nii-öelda selle muusikakeskuses või keskmes need selle oma projekti kaeda, sai sealt tõesti väga vaimustatud vastu võtta. Et mul on natuke kahju, et see ka ei ole Eestisse piisavalt jõudnud, sest see on tegelikult väga suur asi, et Venemaal ja vene publik nagunii tulisete tormiliselt võtab vastu sellise vaimustusega midagi, mis noh, nagu eesti interpreet on teinud. Niiet kõik sellised asjad. Ja noh, muidugi ma loodaks, et tal on see 50 juubel ka. Et oleks ka võib-olla mingi ametlik tunnustus, mõni suur preemia Kultuurkapitali preemia, näiteks kui ma nüüd vaatan nagu seda kogu seda meie muusikaelupilt ja profiili, siis need Taneli teod vääriksid küll ühte sellist tunnustust. Kas mõnes mõttes on temast ka selline sportlik kirg, et võtta ette pealtnäha võimatu ülesanne või väga keeruline ülesanne ja seeläbi ennast nagu proovile panna? Ma ei ütleks, et sportlik tema stagu põleb niisugune meeletu lõpud muusikaarmastus nii palju kui ma temaga kokku puutunud, ma näen see vaimustus selle fantastilise muusika vastu, mida kõike on nii palju, tegelikult klaverimuusikas on seda veel eriti palju. Ja tal on mingi soov mängida siukseid, suuri terviktsükleid. Sest ta on seda elu läbi teinud ka vaheteiscrabeni loomingut, on ta noh, peaaegu kõike mänginud, mis klaverile on kirjutatud. Siis ta kriidi mängis väga suurel hulgal niimoodi, et seal on nagu soov seda, seda loomingut niimoodi laiemalt läbi võtta. Ta, ja siis kokku panna, et see on nagu niisugune sisemine kirg ja vajadus pikem. Ja samas tal käib jõud üle, eks ole, aga ma mõtlen nende Sceopyniesonaatide peale siis ta neid mängis juba aastakümnete vältel enne üksikuid sonaadi temp mitut sonaati koos ja te olite ammu käes juba nii et see nagu kuskilt ei tulnudki lambist see idee, aga see nagu pikka aega niimoodi küpsetatud ja ette valmistatud ja seid proosse on ta ka noh, mitte muidugi kõik. Aga mitmed teosed on ta enne ka mänginud, nii et seda on ta ka nagu niimoodi vaikselt küpsetanud. Ta valmistanud nii, et peaaegu pea ees niimoodi torma, ei soorita vettehüpped pea ees, vaid tal on kõik nagu ka omamoodi läbi mõeldud. Kuigi ta väga impulsiivne, aga vot siinkohal ta nagu mõtleb oma asju läbi väga hästi. Kuidas tundus see pühapäevane kontsert Kadrioru lossis sellises justkui selline pidulik punk? Et kogu sellele ettevõtmisele tramsi kammerteostega väga hea kontsert, ka ilus kontsert ja seal olid siis kaks suurt ansamblit, klaverikvintett, klaverikvartett ja jälle väga minu meelest ilus esitus õnnestunud ka nende partnerite vahel, nad olid nagu väga ühel lainel, seal mängisid siis Lasse Joamets oma vend viiulit. Liis Joamets jällegi oma suguvõsast kaviiul Toomas Nestor vioola ja Leho Karin tšello, Leho Karin ka väga fantastiline. Silistia ansamblipartner, samuti Toomas Nestor, hästi kogenud. Suurepärane siis aldimängija. Nii et minu meelest väga ilus, väga tasakaalustatud esitus oli, samas oli seal seda aktiivsust ja kirge. Nii et see oli jah, suurepärane. Tanel Joa metsa ja tema kaaslaste kontserdil Kadrioru lossis käis leelo kõlar. Kadrioru lossikontserdid on üldse viimasel ajal väga populaarseks kujunenud kui varematel aegadel oli sageli ehk ainult pühapäeviti ja nüüd on juba isegi äripäevad võetud varuks. See näitab seda, et armsaks saanud rahvale see koht. Vaiksed murekohad ka eriti just klaverile, sest et väga suur kaja on selles saalis, kuigi on pandud maha matid. Aga ikkagi ta kajab natuke liiga, seepärast on seal raske mängida ja teinekord raske kuulata. Seekord siis oli Tanel Joamets valinud oma 50.-ks juubeliks Brahmsi klaverikvartetis ja kvindid, mis on muidugi väga väärikas ettevõtmine ja väga tänulik, sisukas ja ilus muusika. See esitus nagu ongi nimetatud klaveri kõndid, klaverikvarteti nad on siiski suunitletult peamiselt klaveri poolt, rohkem nagu on klaveri käes, see jäme ots nendes teostes. Jaa, metsale sobiks hästi, ta on väga spontaanne, väga aktiivne ja väga loogiliselt võtab juhtpositsiooni oma kätte ansamblis mitte halvas mõttes vastupidi, sest väga heas mõttes tema kujundust on huvitav kuulata. Nendest teostest natukene lähemalt rääkides siis see esimene C mol kvartett klaverikvartett oma materjali koormatuse tõttu tipuski uppuma, sellesse saali akustikas detailid alati ei pääsenud selle tõttu mõjule, et üsna sageli need nagu vajusid omavahel kokku. Kui vaadata näiteks anded, mis on Pramsil mõeldud kui armastuse laul siis tekkis mõte muidugi, et kuidas keegi seda armastust ise valdab. Selles kontseptsioonis oli valida, kas mängida seda intiimselt või kirglikult. Antud juhul valitise viimane neljas osa selles klaverikvartetis on võrdlemisi tülikas. Eriti selle saali hajuvas kõlas siin võib-olla see sisemine motoorika on kogu arengu aluseks, kui see kipub kaduma minema, siis on raske seda koos hoida. Aga siiski see lõi. Üldkogu võttis iseloomuliku väljendusliku pildi, see sittus. Oluliselt parem oli klaverikvintett. Võib-olla tuli vastu ka see muusikaline materjal, see ei ole siin nii koormatud ja kuidagi reljeefselt ja see tuli väga hästi välja. Eriti tore oli südamlik, teine osa, mis oli väga suurepärase sooja meeleolu väga heas kuus mängus. Skirtso oli väga tore, hea been ähvardava algteema ja mis plahvatas siis vaimustavaks laiaks suureks Aaruseks. Väga hea esitus oli see sketsol. Nii et see kvintett, selle esitus pani väga ilusa punkti kontserdile oma hea kujundusliku terviklikkuse ka ja hea koos mänguga. Endiselt oli see hea kontsert ja väärikas juubeli tähistamine. Te ütlesite, et pianistina on nendes teostes ikkagi päris palju tegemist ja tööd. Aga kuivõrd on oluline see ansamblimäng seal, et kas pianist peab olema nii-öelda sellest kontsertmeistri rollis? Tanel Joamets oli ju valinud oma ansamblipartneriteks oma head lähedased. Ja võib-olla sellised kolleegid, kes on. Palju kammermuusikat mänginud, et kas see oli ka mõnes mõttes selline turvaline valik? Kindlasti see oli väga hea valik ja see on niimoodi kirjutatud Brahmsi poolt, seal on klaveril lihtsalt väga palju teha ja ta nagu tõesti annab seda muusikalist materjali kätte, et rohkem rääkimata sellest, et süvamets on ise väga ere ja ta tõesti suunab seda asja väga hästi. Aga terve see ansambel moodustas väga ilusa terviku ja see oli koos mänguliselt väga hästi läbi viidud ja väga hea muusika, mis sealt tuli, nii et publik sai ka hea elamuse sellest kontserdist. Kui mõnel juhul see saali akustika võib-olla lõhkus seda tunnetust, siis mis teie hinnangul oleks võinud olla õige koht taolise muusika esitamiseks ja ma arvan, et see oleks tore olnud näiteks Estonia kontserdisaalis või kuskil suuremas saalis oleks kindlasti olnud vaba nendest akustilistest hädadest. Sest seal oleks võib-olla hoopis akustika tulnud abiks rohkem ja see oleks paremini mõjule pääsenud. Aga noh, ka antud olukorrast tuldi siiski olukorrast välja. Aga Kadrioru lossi saali klaver iseenesest on piisavalt hea kõlada. No ta nüüd parem, sest et nüüd on seal uus ja sellest ajast peale on seal parem mängida. Nii et selle klaveriga saab hästi hakkama. Akustikaga teine asi. Tanel Joamets on siin viimase poole aasta sees võtnud ette kõik Brahmsi kammerteosed klaveriga ja see pühapäevane kontsert oli selline pidulik punkt sellele mida tegelikult tähendab pianisti jaoks kõikidesse nendesse kammerteostesse nii põhjalikult. Seedimine, ja kas mõnes mõttes oleks võinud oma 50. sünnipäeval mõelda ka sellise soolokava peale hoopis? Noh, nii ja naa, kuidas keegi seda ette ei võta. Aga ma ei ütleks, et see halb valik oli, see oli väga väärikas valik ja minu meelest kui mõelda, et Pramsilon üldse kammermuusikat ja väga palju kirjutatud ja tal on viis triot, Talon kaks kvarteti üks krinteet, need on kõik klaveriga selle pärast, nende nimetus ongi klaverikvartett klaverikvintett joamets on ju mänginud väga palju Pramsi üksikpalasid, nii et tal on suur repertuaar ja oleks võinud mängida ju ükskõik mida. Pramsist. Aga see oli väga hea ettevõtte, minu meelest ta leidis omale head kaaslased ja viis selle läbi, sest et neid teoseid nii väga sagedasti ei mängita. Tore oli neid kuulda. See on väga hea, kõva, väga soliidne kava, väärikas ka igatepidi. Aga Brahmsi muusikat ikkagi pigem armastatakse, see vist meeldib inimestele? Jah, ma arvan küll, ega teda alati ei ole väga kerge kuulata, sest et seal on väga palju tagamaid ka väga huvitavaid sündmusi, mida alati iga kuulaja ei ei taba. Aga Ta ikkagi haarab alati kaasas, on ju väga hästi kirjutatud väga hästi jaotatud nende mängijate vahel. Et selles mõttes on see hea kõlalisus ja niisugune hea pinge, mis selles muusikas alati olnud meloodika ja kaunid harmooniat. See kõik tuleb kasuks. Teisipäeval, 18. septembril toimus Estonia kontserdisaalis kontsert sarjast i nagu interpreet tšellist Rasmus Roots ja pianist Sten Lassmann mängisid 20. sajandi tšellorepertuaari suurteoseid, Rahmaninovi, Šostakovitši, Prokofjevi, sonaate tšellole ja klaverile. Meie kava, nii ajaline kui sisuline maht on erakordne ja seda kava sisse mängides ise ka tajusime, et see paneb tõepoolest proovile füüsilise kui ka vaimse vastupidavuse. Kõik need kolm tõesti monumentaalseid lugu ühel õhtul mängida, see oli unistuste ülesanne. See, kui suurt vaimset energiat ja fookust see nõuab seal proovile, paneb. Valle-Rasmus, Rootsi ja Sten Lassmanni kontserdil käis Toomas Velmet. See on väga eriline sündmus, aga mitte ainult sellepärast, et see oli vene muusika vaid viimase 25 aasta jooksul. Ma ei mäleta Estonia kontserdisaalis toimuvat tuua sonaatide õhtut. Niisugust asja ei ole juhtunud. Viiulisonaate, tšello, sõnatide, tervikliku õhtut ja see on minu meelest märk, kuhu võiks minema hakata. Ja see oli väga võimas märk. Aitäh Sten Lassmann ja Valle-Rasmus Roots. Mis puudutab tegemist oli kolme vene autoriga ja kõik on 20.-st sajandist siis ma pean ütlema, et ega nendele sonaatidele 20. sajandi maailma muusikas võrdseid ei olegi. Need on kolm maailma 20. sajandi tippheliloojate eriti Šostakovitši, Prokofjevi ja muidugi Rahmaninovi ka interpreet, helilooja ja neid sonaate mängida ei ole lihtne. Muide, Ma esitaks küsimuse kuulajatele, kas keegi mäletab Rahmaninovi sonaadi ettekannet Eestis peale Valdur Rootsi ja Toomas Velmeti. Ja nüüd Sten Lassmann, Valle-Rasmus Roots, mina ei mäleta. Ja ma kohe põhjendan ka, miks? Väga raske on leida partnerid pianisti, kes nõustuks mängima seda sonaati. See on võrdsel tehnilisel tasemel. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et tema teise klaverikontserdiga ja ilmaasjata kast, mis 1993 toimus teine rahvusvahelisel Rahmaninovi pianistide võistlus Moskvas ja teises voorus oli kavas tšellosonaat. Sellega kontrollitakse nii tehnilist valmisolekut kui selle tehnilise valmisoleku paindlikust partnerlust. Ma ei alustanud ilmaasjata juttu Rahmaninovi eest, sest et see on ka kõige vastuolulisem sõnad nendest kolmest vastuollu, see selles mõttes, et niisugune kaalukuse põhiraskus on ikkagi pianisti käes. Ma ei taha öelda, et sellist on seal, vaid seal on selles partituuris illustratiivne. Aga kuna tegemist on Rahmaninovi, siis keegi peab laulma saaja. No ütleme, Scertson natukene nihukest liikumist ja tehnilist mängu ma ei ütleks tulevärk ja see ei ole liiga keeruline. Hästi pillipärane kogusunad. Aga kõik ülejäänud osad ja eriti muidugi tipp on kolmanda osa. Sean Rahmaninovi üks tippmeloodiaid, mida vaevalt kohtab kuskil mujal või sellel tasemel või nii meeldejäävat. Kui siit nüüd edasi minna siis selle sonaadi ettekäändel on alati probleem tasakaalus kahe pilli vahel. Sest täiesti loomulikult iga pianist tahab ennast näidata seal ja on, mida näidata. Ja lasmaneroots mängisid seda klaver suure pulga peal avatud. Ja ei mingisugust disbalanssi kahe pilli vahel. Lasman sai ennast täiesti avada. Klaverit kõlas nagu üks kontsertklaver peab kõlama, aga ma juhiks tähelepanu rootsi instrumendina. See on Eesti pillifondi Bill, 1904. aasta Itaalia meister sellest far rotti ja see on suurepärane pill. Ta mitte ainult ei ole suure häälega suures saalis, vaid tal on haruldane dünaamiline skaala viiest pianost kuni viie Fordeni. Ja see kõik on ilma forsseerimata ja ilma välja väänamata sellest pillist. See on haruldane leid ja see oli tunda ka kõigi teiste sonaatid ehitusel. Kohe alguses Prokofjevi sonaat. Seal on niisugune andante algus, kus klaver tuleb mõnevõrra hiljem sisse. See tasakaal oli niisugune. Nii nagu kaks lauljat laulaks küll hästi madalas registris käik aga see oli haruldane. Kui mul üldse terve kontserdi kohta mingisugust märkust oleks, siis ma ütleks nendele, et Prokofjevi teist osa peaks mängima natukene aeglasemalt. Siis on see karakter. Te ju teate seda sonaati, see on eesti rahvaviis seal kaerajaan, pampampa, pampa, popp opompa, Karajan ja seda tahaks väga sarkastiliselt mängida. Kui seda mängida kiiremas tempos, siis kaob see sarkasm. Aga millest ma ikka sain muust räägin kui enda maitsest ja enda kogemusest parim kolmest sõnadest väga kõrgel tasemel esitatud Šostakovitši sõnad. Ja eriti Šostakovitši, Largo. See oli sellises süvenemisega ja suurepärase dramaturgi, aga mängitud see osa ei ole lihtne. Nii et ta varjutas Rahmaninovi andante. Mis on üks pärl iseenesest juba. Aga see tuletas meelde kõik lastakovitši sümfooniat ta aeglaselt, osad Largod mis minul, ilma et mul kananahk tekiks, ihule on raske mängida. Ja braavo see see sündmus. Ma ei kõhkle seda nimetamast sündmuseks. Äkki taastab sonaatide traditsiooni, sest rahvas oli saalis, võttis suurepäraselt vastu, mis veel on vaja selleks? Selleks on vaja väga hästi mängida, muud ei midagi. Mõnda asja ma tahaks Eesti kontserdi. Ma tean, et neile ei meeldi see, kui ma kavalehtede kallal norida, aga noh, lapsused on natukene liiga suured. Et kui kirjutatakse Prokofjevi tšellokontsert oopus 58 on palju esitatav siis see on üsna naljakas. Kui midagi seal kontserdi kohta öelda, siis see on väga vähe esitatav ja esiettekandel ta kukkus päris läbi. Nüüd on hakatud temaga tutvuma. Selleks peab lihtsalt teadma neid asju. Ja see omistatakse küll Nicole Askovskile. Ta on öelnud Prokofjevi sonaadi kohta, et imeväärne muusikapala see on otsene tõlge inglise keelest, aga ma ei oskakski, kindlasti ei öelnud seda inglise keeles. Ja vaevalt, et ta tema hariduse juures nimetas sonaati muusikapalaks. Kui, siis ainult irooniliselt. Aga kuna see oli imetlusväärne, siis on raske siin ka irooniat leida. Aga mis on nüüd, jah, päris niisugune, kolmanda klassisonaat g-moll on kahtlemata Virtoosne kontsertpala tšellole. Esiteks ei ole seal midagi pistmist vertuaalsusega ja üheksanda suur neljaosaline sonaat. Natukene peaks keegi kas redigeerime või toimetama asju. Aga see selleks, need asjad annavad parandada. Alati. Kontsert oli, noh, üks minu viimaste aastate kammermuusikaelamusi kaasa arvatud kõik väliskülalised ja kõik, kes meil siin üldse on, on tegelenud sõnade mängimisega. Oli aeg, kus öeldi, et no keda see huvitavad metsonaadid, pooletonnised ja ja rohkem mehe, kes neid kuulama ja, ja miks kuulavad käik. Kui see on hästi mängitud, siis ei ole vahet, kas või mängida kolmeminutist klimpi, nagu öeldakse või 30.-test sõnade peab olema lihtsalt väga hästi mängitud. Ja Eduma soon nendele noormeestele. Kas võib ka olla assi nendes heades pillides, mida Eesti pillifond on jaganud meie interprojektidele ja ka selles, et tšello kuidagi figureerib viimasel ajal kontserdisaalides üsna palju et siin kas või ERSO hooaja avakontserdil soleeris ju Theodor Sink, samuti suurepärasel instrumendid, ja Tallinna kammerorkestri hooaja avab ka Leho Karin, kellel on ka hea pill. Kas see meelitab võib-olla publikut ka kuulama? Kindlasti mäletab, kindlasti meelitab, aga ma tahaks öelda seda, et need pillid ei ole jagatud juhuslikult. Soovijate nimekiri oli üle 20, kes kõik tahtsid vilja saada. Aga mulle tundub, et nad on läinud ka viiulit, on läinud õigetesse kätesse. Ja pill on väga oluline. Powskimal mängidega. Pill ise häält. Jah, ise ei laula, sa pead temaga laulma. Nii et pillid on väga olulised asjad, eriti kui on soovi ja vajadust Lüüa läbi rahvusvahelises konkurentsis siis alla selliste pillide ei tule kõne allagi. Keegi ei võta sind kuulda. Tellida, väärtus selgub vot niisuguses suures saalis. Kammermuusikaõhtu Estonia kontsertsaalis. Vaat seal esimestest helidest ütleb kõrbet. Ohhoo. Vaat see on meisterpill. Uut heliplaati Toivo Tulevi muusikaga kuulas Ani Enn Klooren. Eelmisel nädalal jõudis kuulajateni plaadifirmalt Naksost Toivo Tulevi autoriplaat mannifikaat. Plaadil kõlav Tulevi muusika võib üheaegselt olla nii tundeline kui ka mõistuslik. Samal ajal tehniliselt väga nõudlik ning oma olemuselt võib selle paigutada mõiste religioosne müstid siism alla. Helilooja ise on öelnud, et inspiratsiooni selle plaadi jaoks on ta saanud oma reisidelt eriti Istanbulist, kus kohtuvad ida ja lääs. Nii nagu tema muusikaski kogumikule valitud teoseid aastast 2006 kuni 2013 viis ulatuslikumad vokaalteost ning lisaks üks vaid löökpillidele loodud pala. Esitajate põhijõududeks on seekord segakoor Latvija ja Tallinna kammerorkester Kaspars Putin juhatusel. Lisaks veel mitmed solistid. Esmapilgul tundub lugude valik natuke kummaline, miks on vokaalteoste sekka ja sealjuures mitte esimeseks keskmiseks või viimaseks palaks, aga hoopis teiseks valitud löökpillidele kirjutatud legatissima? Vastus sellele ei pruugigi selguda esimesel kuulamisel pärast paari kuulamist selgineb aga loo valiku ja asetuse loogika. Nimelgi plaadi avalugu suvine vihm tulevi müstilisse, kuid helgesse kõlamaailma. Siin valitsevad puhtad ja lihtsalt kooskõlad, mida teravdavad dissonantsi lõigud ning millest nagu muuseas kerkivad esile kerged ja katkendlikud laused Ladke segakoori imeilusatel soprani häältele. Avalo helgus on petlik. Heigo Rosina esitatud löökpillidele katissima plaadil edaspidi valitsevas meeleolu, täispöörde müstiline tunne ei kao ka siin, kuid see on hoopis süngem, närvilisem, kõik otsad on lahti ja liikumissuund on ebaselge. Küsimusele järgneb küsimus ja lool õppi toogi selgust. Sama keeruline ja otsiv sõna- ja helikeel jätkub ka järgmistes teostes. Jõudes löökpillide kaaseni plaadi viimase loo mannificat avataktides ning lõppedes täieliku hääbumisega. Toivo Tulevi on alati olnud oluline sõna ja selle väljatoomine muusikas. Nii on mitmeplaadil kõlava teose teksti koostajaks helilooja ise. Võttes aluseks teisi tekste tekstide loomise kohta, on ta ise öelnud, et mõnikord olemasolevad tekstid ei sobi. Olgu selleks teksti foneetiline kõla või muud väärtused muusika, üldine atmosfäär ja fookus. Ning sellistel hetkedel kaldub ta lisaks muusikale kuulma ka sõnu ning kasutab neid siis kui tekstilise allikat. Üheks mõjuvamaks tekstiks plaadil on flomadyers, kust Jon ta Hollandi laulu esimene rida hiljem vaid esimene sõna on, teksti koos hoidvaks lüliks tuleb üheks tugevaks küljeks on ka selline koorifaktuur, mis laseb tekstil esile tõusta ja seda kuulates tabada. Autori keerulist helikeelt ning ülikõrgeid noote suudab suurepäraselt kuulajani tuua segakoor Latvia ning eriline kiitus kooris opranitele, kelle kõla kõrges registris on kristallselge ja puhas. Äramärkimist väärivad ka plaadil esinevad solistid. Lisaks Heigo rosinale teevad suurepärased etteasted kontratenor ka Bo Chan ja Virgo Veldi altsaksofoni teoses ASC tho ajju ised jõu ning mannifikaadi sopranite tuua Jewaytherieete ja Inga Martinsoni. Plaadi müstilist meeleolu lisab veel teosest Antodžentiile kõlab ülemhelilaul. Eesti ja mitte ainult eesti plaadivaramu on täienenud ühe suurepärase kogumikuga. Selline sai seekordne heliga ja mina olen Johanna Mängel. Ilusat päeva.