Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Lugupeetud kuulajad, tere tulemast kuulama järjekordset hooaega Kunstiministeeriumit. Olen Maari mürk ja rõõm olla tagasi klassikaraadio eetris. Teine saatejuht on kunstiministeeriumil Indrek Grigor, kes jätkab seekord raporteerimist mitte Tartust, vaid juba Riiast. Hooaja esimese saate teemaks on resident, uurid, mis on küllaltki tavapärased nähtused ühe kaasaegse kunstiväljal tegutseva isiku elus. Tihtipeale käiakse resident uurides võimalikult kaugetes eksootilistes paikades, aga on ka palju residentuure, mis toimuvad siinsamas meie lähedal nii regioonis Euroopas, pass aga isegi Eestis. Võib-olla natuke taustaks resident, uurida toimimisest, et tegemist on väga erineva profiiliga ettevõtmistega. Tihtipeale kunstnikud valitakse ühte residentuuri konkursi alusel peavad esitama oma portfoolio. Kas loomingulise projekti ja erinev on ka see, et kas kunstnikult oodatakse residentuuri lõpuks nii-öelda näitab midagi avalikult, kas kohalikule kogukonnale või publikule või siis saab ta täiesti rahus nokitseda parasjagu pooleliolevate projektide kallal. Erinev on ka see, et kas residentuuri eest makstakse kunstnikule stipendiumit või peab kunstnik ise kokku ajama rahad, et kohale sõita ja kohapeal kuidagi ellu jääda. Residentuure on tekkinud viimastel aastatel ja tegelikult aastakümneid katel tohutult palju ja väga erinevaid, aga tihtipeale iseloomustab neid see residentuuri piirid ei ole väga kindlalt määratud ning ühte residentuuri kokku jõuda väga erinevate elualade inimesed. Ja just sellest inimeste koosolemisest tekkiv sünergia on siis üks selline suur eesmärk. Miks need residentuuri tegutsevad? Eestis tegutseb samuti üsna mitu residentuuri aga neid ei ole siin väga süstemaatiliselt uuritud. Tänases saates vestleme kõigepealt Ann, Mirjam Vaikla, aga kes juhib juba ligi aasta Narva kunsti residentuuri. Saate teiseks külaliseks on Kaja Kann kes juhib sellist residentuuri nagu pardimäe lokaal. Ja samas annab meile ka väikese ülevaate, mis toimus Narvas hiljuti toimunud Eesti esidentuuride kokkusaamisel. Head kuulamist. Hea meel on öelda läbi õhuliini tervist, Ann Mirjam Vaiklale, kellega on siis ühendus Narva stuudios, tere Ann Mirjam. Tere Marin. Ja palusin su sinna stuudiosse, et rääkida natuke Narva kunsti residentuuri tegemistest ja kõigepealt räägi palun natuke enda taustast tutvusta kuulajatele, kuidas ja miks sa sinna Narva kunsti residentuuri juhtima sattusid? Minul saab need kohe oktoobris aasta aega täis siin Narvas ja muidu ma olen tegelikult lavastuskunstnik ja mõneti ka etenduskunstnik. Ehk siis teatri performance'i taustaga. Ma arvan, siia residentuuri juhtima sattusin seoses nagu isiklike kogemustega kahes erinevas residentuuri keskuses töötades omaenda projektide kallal ja teine põhjus on muidugi Narva, et ma olin tagasi Eestisse kolimas ja otsustasin, et kolin Narva. Huvitav mõte, kuigi Narva on viimasel ajal rohkem võib-olla tähelepanu alla tulnud just nagu kultuurivaldkonnas, aga siiski natuke hiljem tahaksin küsida selle elukohta Narvas ja võib-olla natuke hiljem räägime ka nendest residentuuri kogemustest, et kuidas need on mõjutanud seda, kuidas sina asju seal Narvas praegu teed. Aga ma tahtsin veel selle Narva kunsti residentuuri kohta küsida, et sellel on kolm alusepanijad, et millised on nende poolt seatud ülesanded ja millised on nende võetud kohustused selle residentuuri juures? Jah, tõsi see on, et Narva kunsti residentuuri nii-öelda opereerib või veab eest siis Eesti kunstiakadeemia EKA ja teine väga oluline koostööpartner on Narva Keit, kes on residentuuri hoone omanik. Ja kolmanda osapoolena on meil kultuuriministeerium, kellelt meil on siis püsitoetus. Et väga erakordne nähtus, et ühel residentuurikeskusel on selline toetus, mis siis nagu annab võimaluse sellel kohal opereerida, siis aga rääkides siis koostöös nende erinevate nimetatud institutsioonidega, et Narva kunstiresidentuur sai alguse mõnede andmete kohaselt 2014. aastal teistel andmetel 2015. aastal, põhimõtteliselt esimene projekt, mis aset leidis, oli Tõnis Saadoja näitus arhitektuurifoto väikese poisiga. Ja sealt tekkiski see mõte, et võiksime luua just residentuuri mitte siis näiteks muuseumi või galerii olema, et need asjad on tegelikult ka Narvas juba olemas. Ja ütleme niimoodi, Narva ketiga on selline koostöö, et nad andnud selle hoone meile kasutada residentuurikeskuse eesmärgil ilma rendita mis on väga suur vastutulek ühe hoone omaniku poolt ja siis ekaga ma suhtlen nendega väga tihedalt ja käivad erinevad osakonnad nagu praktikatel ja ja tegelikult selles ongi kõige huvitavam osa, et kuidas veel seda koostööd või nagu suhtlust üles ehitada, et neid võimalusi on nii palju. See oli huvitav, mis sa ütlesid, et kuigi see ruum avati esimest korda publikule läbi näituse, siis üsna ruttu tuli ka idee, et võiks olla pigem selline resident tuur, et et see on küll enne sinu aega, aga kas sa oskad kommenteerida või mis sa ise arvad, et miks siis otsustati ikkagi teha just residentuur, mitte näiteks üks, üks galerii, et kuigi tõesti Narvas on nii muuseum kui kunstigalerii olemas, et siis võib-olla selline natuke teistel alustel toimiv näitusepinda, kust see residentuuri idee esinejast tuli? Residentuuri keskne idee ja siis ongi see, et tuleb mõni kunstnik, kirjanik ma ei tea, filosoof ja tal on seal selline võimalus keskenduda omaenda projektile mõnes mõttes väga nagu privaatsetes tingimustes, aga teine asi on see, et tal on võimalus siis ka oma projekti või protsess jagada kohaliku kogukonnaga või kutsuda kaugemalt inimesi. Et läbi sellise Reaalse aktsiooni tekivad tegelikult hoopis teistsugused kohtumised inimeste vahele. Et sellest tulenevalt teeme residentuuris nagu avatud stuudioid või ettekandeid, töötubasid, et see on hästi põnev kohtumine või võimalus, mis inimeste vahel leiab aset, mis on nagu erinev võib-olla siuksest galeriist või nagu näitusest, kus pigem kohtudki kunstniku loominguga. Aga teisest küljest see galerii funktsioon ei ole Narva kunstiresidentuuris kuhugi kadunud. Et ongi nüüd, 29. septembril avame Paul Kuimet näituse Faybolüms ja residentuuri esimene korrus muutub kuueks nädalaks galeriiks, mis on siis avatud viiel päeval nädalas. Et selline hoone tänu sellele väga huvitavale arhitektuurile, temaga on võimalik nagu mängida, et mingi hetk sa paned uksed kinni, on rohkem selline elumaja nagu ta oli, võib-olla algselt ka natukene ehitatud residents, aga siis järgmine hetk on täiesti nagu avalik hoone, nagu ta nõukogude ajal ka funktsioneeris sellise raamatukoguja kultuurimajale rohkem nagu sa ütlesid, et siis sa oled seal olnud tegelikult vähem kui aasta või kohe nüüd saab aasta, aga seal on hakanud väga palju toimuma, et selline lihtne küsimus, et kust sa oled kõik need inimesed nii kiiresti mobiliseerinud sinna, et nii residentide esinejad kui publiku mõttes, et mul on tunne, et see aasta on olnud mõnes mõttes selline murranguline selle presidentuuri tegutsemise jooksul, kust sa nad kõik leidsid ja kuidas nad kõik olid valmis Narva reisima? Ma arvan, et see on erinevate asjade koosmõju, et noh, nagu sa ise ka ennist mainisite, et viimasel ajal on Narva suhtest tekkinud selline kõrgendatud tähelepanu, et see on kindlasti aidanud karesidentuuril nähtavamaks muutuda ja tekitada nagu huvi, et mis seal toimub. Aga ülioluline asi, mis me kohe algusest peale endale ütlesin, et kui ma lähen Narva ja hakkan seal midagi tegema, et siis pole mõtet teha asju niimoodi, et sa sellest ei räägi, ehk siis noh, me lihtsalt elame sellisel sajandil ja täpselt nii palju, kui sa asju teed, sa pead ka nendest rääkima, muidugi võrdub justkui sellega, nagu Sa ei teeks, kuigi tegelikult võib-olla teed. Et võib-olla see on nagu suurim erinevus võrreldes sellega, mis eelnevalt toimus ja see nõuab väga palju energiat, see nõuab nagu täpsust, lisaressursse, mida alati ei ole. Ja siis rääkida sellest, et mis kunstnikud või projektid siin on olnud. Täiesti ausalt ütlen, et see esimene aasta, kuna mõnes mõttes alustasin nagu puhtalt lehelt, et ma ei saanud nagu väga palju mingeid selliseid juhiseid orientiire, kuidas võiks edasi liikuda, siis ma otsustasin. Ma katsetan, mis on ilmselt ka seotud minu nagu stsenograafia või lavakujundaja taustaga, et sa lähed tühja ruumi ja kuidas mina eelistan töötada, et sa ei tööta maketis, vaid see töötad nagu üks-ühele mõõtkavas. Sa lihtsalt hakkad nagu proovima ja siis võtsin ühendust erinevate inimestega. Suhtlusvõrgustikud, või kunstnikud, keda ma tunnen oma eelnevatest projektidest ja kuidagi see sõna on tegelikult läinud ka kõigele jõuagi silma peal hoida, et kuidas on jõudnud näiteks info Glasgow kunstiakadeemiasse ja sealt käis mitu residenti ja noh, see on nagu võib-olla tsiteerides ühte minu nagu eeskuju Eeva Franki Stormfront Fulaatilinarkitaks galeriist, kus ma tegin ka praktikat. Et see, see ei ole nagu see, et miski inspireerib, vaid see lihtsalt hoiad nagu silmad ja kõrvad lahti, mis ümber toimub ja sul on võimalus nendest kinni haarata või kuidagi muuta need reaalseks, et ma arvan, et niimoodi need inimesed ja projektid toimivadki, et sa võid lasta nendel inimestel nagu lihtsalt ära hajuda või ära minna. Teine variant on see, et sa kuidagi muudad nende jaoks selle võimaluse huvitavaks ja need tulevad ja jäävad ja abistavad ja teevad vabatahtlikku tööd ja kuidagi. Aga tooge palun välja mõni väga hästi õnnestunud üritus, mis on, millega sa ise oled tõesti rahule jäänud ja kas see on siis residentuur kellelegi residentuuri aeg, mõni näitus, mõni sündmus, nagu öeldud, neile on toimunud palju inimesi on palju nii-öelda sealt juba läbi käinud, aga mis sulle endale kuidagi veel veel olulisem. Eriti hea meel ühe ühe projekti üle, mis tegelikult sai alguse enne mind. See on siis nagu selline partnerlus või koostöö siiski residentuuri agendist, et eelnevalt on seal käinud eesti kunstnike ja siis ma läksin sinna ka eelmine talv vahetult enne jõule kohale, kohtusin seal selle tegevjuhi juhatajaga. Kohtusin residentidega, et idee oli selles, et, et saada mõned residendid, kuna seal on väga head kunstnikud, kes seal tegutsevad seal siis natuke selline nagu postmagistrantuur või kuidas seda kutsuda, niisugune nagu täiendõpe, et sa saad kaheksa aastaks selle residentuuri koha, stuudio, erinevad õppejõud, kunstnikud, kes käivad juhendamas. Ja idee oli selles, et saada kaks Hiski residenti vahetus residentuuri Narva ja tahaks välja tuua Alyssa vilkenze, kes see oli väga laheda tuli suvel, ta oli augustikuus kuu aega ja töötas sellise projekti kallal nagu vae. Meil läks töötada ja samal ajal oli ka mingil moel nagu kõrgendatud tähelepanu Narva kunsti residentuuri, meil toimus Eestis tegutsevate loomeresidentuuri kokkutulek, siis oli ministeeriumite välitööd ja nii edasi ja mulle nagu Läks eriliselt peale, kuidas liis mõnes mõttes avastada residentuuri mõistet, küsida üldse selle küsimuse, miks töötada ja sealt võib edasi mõelda, et millest nagu kunstniku elu koosneb, milleks on vaja residentuure, miks mitte kogu aeg produtseerida? See on üks projekt, aga ma pean siiski ka teise asja välja tooma, mis oli siis narr? Ruben läheb, kus ma tegin koostööd ruumiringlusega ja kureerisin koos Evego Teie leinalis pihuga sellise rahvusvahelise sümpoosioni, kus me kutsusime väliskülalised Detroidist ja eestist Riiast, Helsingist ja see oli minu jaoks nagu ülioluline hetk, et korraks kogu selle Narva haipimise kõrvalt tõmmata aeg maha ja küsida selliseid olulisi küsimusi, et kui Narva kasvõi Narva on järgmine, aga siis järgmine, mis asi nagu millest me räägime, mida me tahame ja milliseid võrdlesime, saame näiteks detroidi luua? See on ka üks asi, mis ma tahtsin küsida, et just see tähelepanu Narva ümber praegu, et et kui palju soleka sidunud ennast ja võib-olla selle residentuuri edasised plaanid sellise lootusega, et Narva is next, et kuidas hindad võimalusi jätkata juhul kui seda kultuuripealinna ei tule või kogu seda tohutut süsti ressursside juurdevoolu, kui tihedalt residentuur on selle ideega praegu seotud sinu peas? No selles mõttes, et ma just üks päev mõtlesin selle peale ja see kultuuripealinna tiitel vabandust väljenduse pärast, aga see ei ole residentuuri seisukohalt oluline, oluline on see, mis toimub praegu nagu see protsess, mis praegu. Ta on tekkinud nagu kõrgendatud huvi, sealt tuleb väga palju, vajalike nagu koostööpartnereid, rahastust ja nii edasi, et jõuda selle eesmärgini. See on see, mis nagu residentuuri jaoks vajalik ja huvitav. Sest et see, see hoone ja need võimalused justkui arenevad nagu peegelpilt sellest Narva linnast, et mega nagu järk-järgult renoveerima seda tekivad nagu suuremad võimalused tuua erinevaid inimesi, kunstnik minna kui ei kõiguta see, kas auhind ka lõpuks tuleb, vaid mind huvitab see, mis toimub praegu. Sellega seoses tahtsingi küsida, et kas ja kuidas sa oled tajunud ootuseid kohaliku kogukonna hulgast, et tean, et sul on näiteks tekkinud side juba Narva noortega mingit ürituste puhul, aga kuidas on selline täiskasvanud narvalane selle residentuuri üles leidnud? See on asi, mille kallal on vaja nagu igapäevaselt edasi töötada uuesti, nagu mõtestada mida me siis tahame, noh, üks on selgelt, residentuur ei võrdu kultuurimaja. Teine võimalus, mida ma olen tegelikult juba aasta aega nagu vaikselt mõelnud või plaanitsenud ja äkki sa saab nüka reaalsemat mõõtmed on nagu mingi osa residenttuurist. Kuna meile arhitektuurile ses mõttes sellised võimalused eraldi sissepääs muuta üks osa nagu püsivalt avalikuks kohaks, ehk siis selline raamatupood, raamatukogu, kohtumispaik, ma ei tea, erinevad vestlusringid, asjad, et ma arvan, et üks on selge, et selliseid kohtumispaiku kui on tegelikult noh, kui neid luua, siis need leiavad nagu kasutust. Võib-olla siit seostubki küsimused, mis on sinu jaoks selle kunsti residentuuri nii-öelda ülesanne Narvas, et miks seda sinna vaja on, et saan aru, et üks võiks olla siis just sellise alternatiivse või uue kohtumispaiga loomine. Ja just ükspäev arutasime Ühtede residentidega Helsingist Kaisa karveline Tommy Vasco, kes teevad sellist graafilise disaini noh, kuidas öelda nagu või initsiatiivi troojenhors, Trooja hobune ja siis kirjutasime siin ühte taotlust, et mida võiks teha Narva kunstiresidentuuris ja analüüsisime hetki, mõnes mõttes residentuur ta tegelikult on nagu kosmoselaev, natukene sõbralik kosmosele, kes on maandunud siia Narva. Et kui mõelda nende kolme institutsiooni peale, kelle koostöös tekkinud ja nii edasi. Et siis ma arvan, et selle koha ülesanne on tuua nagu mingit sellist, et ma ei tea peavoolust erinevat mõtlemist, mis ka tegelikult koorus selle Narva Orbán läbi ajal välja nagu pruun, kus on kohta nagu erinevatele narratiividele, et kõike ei pea nagu lihtsalt ühe sellise suurema kultuuriprogrammi alla kuidagi vajutama või kaardistama. Tuua maailm Narva ja samas viia kokku nagu hästi erinevaid inimesi, et inimesed, kes on siit pärit väljastpoolt ja aga on sul välja kujunenud juba mõningad formaadid, mis võiksid olla selle residentuuri nii-öelda selgroog, et sa enne mainisid Aadud stuudioid samamoodi ikkagi näituseprogramm jookseb mõnikord et on sul mingid sellised teljed. Ja ma arvan, et kaks kõige olulisemat selle näituseformaadiga kindlasti tahaks jätkata, sest see on tegelikult ka suurepärane viis, kuidas nagu veidi vanema põlvkonnaga suhelda, sest noh, näitus midagi nagu arusaadav, et see on koht, kus tulla omaette rahulikult vaadata, ma ei tea. Ja lisaks on tekkinud nagu väga huvitavaid näituse ideesid. Aga siis teine asi on Jesse residentuuri mõte või idee ja sealt ma olen aru saanud, et tegelikult kahekuuline residentuur on mõnes mõttes lühemad. Jah, võid teha, aga nagu tuua eriliselt fookusesse vähemalt kahe kuu pikkused resident uurituses seal nagu piisav aeg. Et kunstnik saaks, sellest ma ei tea, jõuaks nagu esimese ringi peale teha oma mõtetele ja minna teisele ringile ja samas, et tegelikult ka tekiksid need kohtumised või kokkupuutepunktid kohalikega. Ma mõtlen, et nende resident tuuride ajal, et kuidas teil see korraldatud on, et kui palju sa paned kunstnikule päevakava paika, kui palju seal peab olema seda vabadust, et ta saabki lihtsalt istuda selles stuudioruumis ja omaette nokitseda. Kuidas proportsioonid praegu on olnud, et palju sa tegeled selle presidendiga, kas sa koputad uksele, et mis sa täna teed, kus sa täna lähed, kas me lähme sinna, tahaksid sa sinna minna või pigem vastupidi. Ütlen ausalt, et need residendid Narva tulla, nad peavad olema väga iseseisvad ja mõnes mõttes nagu ma ei tea, siuksed nagu tugevad isiksused suutma olla üksi iseendaga hakkama saama, sest et nii lihtsalt. Ta on praegu ja ma arvan, et minu ülesanne on see, et kui neil on mingeid küsimusi, vajadusi, siis ma hea meelega nagu tulen neile vastu, viin neid kokku kokku erinevate inimestega, kes siin elavad. Ja siis need sündmused, mis ma selle kõrvalt korraldan, et minu isiklik eesmärk, kui on ülioluline, et residendid nagu näeksid põhjust nendes osaleda, muidu justkui seda nagu tuumikut ei ole, aga siiamaani on, on see alati nagu õnnestunud. Aga enne sa mainisid ka, et et sinu jõudmist Narva mõjutas kindlasti sinu isiklikud resiteerumis kogemused ja praktika kogemused, et et võib-olla sa räägiksid natuke sellest, mida sa oled Narva nii-öelda kaasa toonud või, või kes on sinu eeskujud nii välismaalt kui võib-olla ka Eestist, et kelle järgi kuidagi mingeid sihte seada. Ja tahaks välismaalt ära tuua sellise koha nagu aabits öösse Nambers, millele on aluse pannud siis David Köstner kuubryonneni üks professoreid, see asub siis Montreali ja New Yorgi vahepeal New Yorgi osariigi põhjaosas ja miks see mulle kuidagi eriliselt, et oluline on, sest et see mingi selline äratundmine just siit nagu meie Eesti oludest vaadatuna milline, nagu mingid piiratud ressursid ja lihtsus, aga mis on ühe koha nagu potentsiaal just või nagu, kui aktiivselt nad on suutnud luua mingid sidemed kohalikega ja siis rahvusvahelisel tasandil, et mingi hästi eriline aura, meeletu muidugi mingi tiimitöö, mis seal on võib-olla kõige ägedam formaat või mis on nagu eriliselt inspireeriva niuke sellouship programm ma ei teagi, kuidas ta võiks tõlkida aga erinevad noored või inimesed, kes elavad muidu erinevalt poolt maailmast, aga siis nad iga aasta tulevad ja elavad seal siis ma ei tea, kaks kuni kolm kuud ja viivad läbi nagu erinevaid sündmuste seeriaid. Sa noh, ma ei tea, et üks koht muutub sinu jaoks, selles mõttes ongi nagu mingiks teiseks koduks või millele, kelle jaoks sa oled valmis panustama lihtsalt selleks, et olla selle osa. Või noh, see ongi ilmselt põhiküsimus, et kuidas luua selline community või, või kogukond või selline koht, kuhu inimesed tahavad nagu kuuluda, see on nende jaoks selline oluline. Ja siis selline koht on veel nagu voodriumile keskus, mida juhib üks teatrilavastaja Robert Wilson. Osalesin seal, mitte nagu selles klassikalises residentuuriprogrammis, vaid siukses nagu viienädalases suveprogrammis, kus ühel ajal siis seal kohal umbes 100 loomingulist inimest ja see arusaam, mida ühe koha nagu ülevalpidamine või kooselamine, mida sa nagu tähendab, et sa asetad ühele pulgale, ma ei tea, aiatööd ja oma installatsiooni kallal töötamise. Et seal on võib-olla nagu keeruline on mingil moel mõista, aga see on mingi selline põhialustala, kuidas ühes ruumis ja ühes kohas ja ühel ajaperioodil kõik koos funktsioneerima nagu kõik on üksteisega võrdne. See kõlab nagu natuke ideoloogiliselt, aga ma arvan, et residentuuri ongi veidi ideoloogilised kohad või sellised kõrgendatud tähelepanuga kohad, et seal on mingid omad reeglid ja teistega arvestamine ja see kõik on peegelpildis selle asukohaga, kus nad asuvad. Ma arvan, et hästi oluline residentuuri puhul on see, et nad sünniksid nagu mingist vajadusest, et hiljuti tegelikult sinu soovituse kohaselt käisin seal Rovaniemis ressartise president uuride kogunemisel. Ressartis on siis selline ülemaailmne organisatsioon, kuhu kuuluvad väga paljud resident tuurid ja seal oli näha sellist nagu tendentsi natukene. Et noh, lihtsalt valla või ma ei tea, linna poolt ütleme, et mingi tühi hoone ja siis on mõeldud, et et kuidagi, et residentuuri sünni nagu mingite inimeste nagu ääretult vajadusest, vaid see on pigem selline. Ma ei tea, juba mingi produkt, mida võiks kuidagi üles ehitada, sest et umbes et see on praegu in või kuidagi populaarne. Ja ma arend absoluutselt küsi, et on selline residentuuri buum, milles võib olla, nähakse tihti kiiret klist Fixi mingitele kultuurielu vaakumit. Aga tegelikult jah, et nagu sa ka välja toonud, et tegelikult see residentuuri ülesehitamine on väga pikk töö ja nõuab tohutult panustamist ja võib-olla see on ka pikka aega selline nähtamatu töö, et kogu see töö, mis seal taga on, jääb suures osas nagu nähtamatuks, et loomulikult jõuavad avalikkuse ette sellised viljad. Aga küsiksingi võib-olla siin kokkuvõtteks lõpetuseks, et, et millest sa unistad, millised on järgmised plaanid siis nii? Selle residentuuri organisatsiooni ülesehitamise mõttes ja mis programmis on tulemas üks unistus, saab need kohe teoks. Väga saime lisarahastuse, et ehitada välja siis veel kaks külaliskorterit seal Narva kunstiresidentuuris ja seal esimene kord elus, ma arvan, kus on lihtsalt nii, selgelt joonistub välja, kuidas, nagu vorm ja sisu on üksteisest nagu väga suures sõltuvuses. Et selleks, et üks residentuurikeskus oleks nagu kuidagi arvestada, vähemalt toimiks, seal peab olema ruumi rohkem kui olenevalt muidugi rezntuuristage sellest, mida mina tahan teha, peab olema ruumi rohkem kui ühele kunstnikule ja nüüd tekib see võimalus nagu järgmiseks aastaks. Ja siis rääkides konkreetsetest sündmustest, siis 29. septembril, nagu ka enne mainisin ilmselt selle aasta üks olulisimaid sündmusi Narva kunstiresidentuuris Paul Kuimet, näituse Faivoluns mis jääb avatuks 11. novembrini, kuraatoriks Niko anklam ja lisaks toimub pelga filmiprogramm milles, nagu peagi kuuleb ka rohkem. Ja rääkides konkreetsetest unistustest, siis, kes unistaks töötada nagu veidi suurema tiimiga tulles tagasi minu teatritaustale, et mulle meeldib nagu inimestega koostööd teha ja see laieneb ilmselt ka selliste usaldusväärsete kuidagi nagu partnerite noh, et tekiks selline pikaajalisem koostööd, ma arvan, et päris nagu head algatused on juba tekkinud, nüüd tuleb need lihtsalt kuidagi nagu aina rohkem sisse töötada, et jah ja aga kõlab hästi. Aga siis Narva kunsti residentuuri kohta saab infot, et leheküljelt narte vist jaa, nord just ja kindlasti ka sotsiaalmeedia kanalitest ja tõesti Tallinnast läheb rong Narva kahe ja poole tunniga, nii et ei ole midagi nii kaugel. Aga suur aitäh sulle selle õhusilla eest ja natuke avamast siis kunstiresidentuuris toimuva tagamaid ja soovin jõudu ja jaksu. Aitäh. Nüüd olen palunud kunstiministeeriumisse Kaja Kannu, tere Kaja. Tere. Palusin siin selleks, et kuulda natuke muljeid Narvas hiljuti toimunud Eesti kunsti residentuuri või ka laiemalt resident uuride kokkusaamisest ja natuke uurida ka sinu enda veetava pardimäe lokaali kohta. Palun tutvusta ennast natuke klassikaraadiokuulajatele ja tutvustega pardimäe lokaal ja kuidas sai see alguse, kust selline nimi ja kuidas ta toimetab? Ma tegelikult toimetan etenduskunstipõllul, aga kuna tänapäeval see kaasaegne etenduskunst on niivõrd valdkondadevaheline, siis tegelikult ma oma toimetanistes kunsti mõttes väga vahet ei tee, aga institutsionaalselt on väga suur vahe, et kas see toimub teatris või või kes seda korraldab ja kust rahastused tulevad, et selles mõttes on see teatrimaailm, kus ma toimetan ja pardimäe lokaal sai alguse. 2004. Armusin Baltoscandal-il ja tundus, et seda peab kuidagi pühitsema. Läksin ruttu otsima mingid talumaja Rakvere lähedalt. Ostsin kohe üksinda selle talumaja ära mardimäe talu nimi. Ja 2011 äkki oli umbes see hetk, kus olid asjad, majad valmis enam-vähem. Kuigi seal ei ole siiamaale vett majas sees. Et tuleb ikka kaelus tuua ja, ja siis ka solk välja viia ja kuivkäimla õues ja üksinda seal elades metsa sees pikki aastaid, et ka minul on seltskonda vaja, noh, ma tahan rääkida kunstnikega juttu, ma tahan teada, mis maailmas toimub. Ja, ja siis hakkasin seda välja kuulutama niimoodi, et kui mind ei, ei ole ja mis oli minu jaoks oluline kriteerium, on see, et ta saaks seal üksi olla. Et minuga koos veedetakse üks öö ja siis ma lahkun sealt. Ja see süsteem töötab, nii et mingisuguseid reegleid ei ole. Minu residentuuris on ka see, et, et noh, parem on, kui ta kunstiteost ei teeks. Et ma tahaksin anda mingisuguse aja, olla rahulikult üksi ja mõtiskleda. Ja eks ma mõtlesin enda järgi, millest mina puudust tunnen, et linnas kogu aeg toodad ja sa pead asja valmis tegema, sul on tähtajad, sa kogu aeg arvestad publikut. Et see oleks üks koht, kus saaks vabalt, et mõelda, mida mina tahan. Võib-olla küsiksin siia vahele, et need inimesed, kes sulle sinna sattunud on, kui head nad on selles ellujäämises seal pardimäel, kas jookseb ka mõnel juhe kokku seal? Kui ma olen küsinud, siis üks, mis saab reeglina välja tuua, on see, et nad tegid hoopis midagi muud, mida nad plaanisid. Kuidagi mõtleksid teise kohta, et see, mida vaja teha, oli nagu see ununes ära või ja näiteks võtsin Uruguai, Lõuna-Ameerika maalikunstnik või mosaiigisüsteemis, kleebib, lõikab, maalib ja tema soovis tulla kolmeks kuuks ja just nimelt talvel. No ja tuli kohale, see oli ikkagi totaalne läbikukkumine, et, et niisugune risk. Ma käisin üle päeva või üle kahe päeva uuesti õpetamas ahju kütmist ja tal ei lähe, see tuli alla. Kui tuli alla läheb, siis ta nagu kustub kohe varsti ära niimoodi, et noh, et väga suur oht oli, et maja põleb maha ja tema külmub ära sinna lihtsalt siibri süsteem oli arusaamatu, et ta ei suutnud seda selgeks õppida, siiber lahtisi kinni. Kas tohib küsida, mis sai, sai? Kaks pool kuud vedas ikkagi vastu väga hästi, ja siis ta oli leidnud kiirelt Soomes ikkagi, tal on ka viisaprobleemid, et ta berni taotlema kogu aeg Soomes uue residentuuri, kuhu ta siis põgenes. Ja sealt ta kirjutas, et ta sai aru küll. Noh, et kui sul on kõik mugavad tingimused, siis, siis muidugi sulle meeldib soojast majast vaadata välja seda lund, aga ta ei taibanud, et ta peab ise seda kütma. Aga ma tahtsin küsida, et nendes Eestis tegutsevatest residentuuri eest palju teid oli Narvas koos ja et kas on nagu mingid sellised ikkagi väiksed tüpoloogiaid võimalik välja joonistada, kui paljud tahavad ikkagi lõpuks midagi näidata, kui paljud on puhtalt sellised tule ja tööta ise tee, mis sul on vaja Pole vaja midagi näidata seda eriformaadid, mis seal välja tulid. Pardi lokaaliga väga sarnaselt tõotavad Timo Tootsi maajaam. Et mis on ka tema enda isiklik talu, kuhu ta kutsub kunstnikud kokku. Aga nii palju, kui ma sealt aru sain, talle on kuidagi seal festivali keskne, et sinna võib kogu aeg tuppa tulla ja vaadata, mida kunstnikud teevad. Aga tema huvi oli ka see, et ta saaks kohale, niisugused kunstnikud tegelevad selle tehnoloogia ja saundide asjadega, mis, mis on tema isiklik huvi. Et nii-öelda, et enda maailma rikastada ja selle kaudu iseenesest rikastub ka Otepää maailma. Et seal ei ole eesmärk Otepääle stele kultuuri tuua, vaid eesmärk on seda kultuuri teha koos oma seal mõttekaaslastega. Ja need teosed sünnivad iseenesest ja natuke ka ärimees ostis vana nunnade kloostri väga suur, väga võimas, seda meelitas sinna inimesed kohale, ta korraldab igasuguseid talveseminare suveseminare, seal ei ole mingit hierarhiat. Eesmärk on mõtestada mõistjad ümber, mis asi on üldse haridus, mis asi on üldse loodus? Et nad ei tegele üldse kunstikesksete asjadega, aga noh, et kogu maailm on tervik, millega nad tegelevad. Ja nüüd ta proovib Eestis nagu sarnast asja teha. Ja natuke loid on praeguse algus, et, et ma tean, et Viljandi tudengid hästi hoolega käivad seal, kuna see on rohkem Lõuna-Eestis. Natuke Tallinnast ka, aga, aga eestlastel kuidagi kogukonnas koos üksteise usaldamine on natuke problemaatiline, aga noh, vaatame võib tööle hakata. Ja, ja siis oli seal veel Hiiumaalt. Kas üks on Urmo ja Tüüne Vaikla Gordon on nimi, aga nad vist nagu ma aru saan, on algajad, proovivad alles, tulid sinna õppima. Aga juba üritusi toimub. Nii Hiiumaalt kaks asutust, kes olid kogunemisele vaskjala, Tartu trükimuuseum ja nad on ka väga kaua korraldanud need residentuure juba. Need Timo pardimäe lokaal, massiaru on totaalselt ilma maksumaksja rahata, aga siis Tartu trükimuuseumis näiteks jaga Vaskjalas maksab mingisuguse osa ikkagi omavalitsus. Omavalitsused on väga huvitatud sellest, et tegevus toimuks ja Tartu puhul oli oluline, mis nad tõid välja, et sinna saavad ainult välismaa kunstnikud, mitte-eestlased. Nad olid mõelnud välja, et me tahame rikastada Tartu kunstielu selle kaudu, et me oleme ainult rahvusvahelised. Selline jõuline import, jälle selgesse heitmed. Me oleme. Et see oli väga kihvt, et kõik olid läbi mõelnud, miks nad seda asja üldse tahavad teha. Ja ilmselt ka Moks, maks oli selles mõttes huvitav, et maksist me ei rääkinud, aga kas oli väga tagasihoidlikult, kuulas kogu aeg, mida meie räägime. Aegade põhjus on selles, et maks on kõige vanem ja kõige väärikam ja ta oskab kõige paremini majandada ennast ja jäi mulje, et tal on kõik hästi. Aga see, kuidas ta põhjendas, miks Moksil läheb hästi või miks tal ei ole mingisuguseid identiteedikriise nagu algajatel juba kohe peale tuleb, et et nad muudavad kogu aeg. Nad ei saa öelda, et me töötame kohaliku kogukonnaga, kuigi nad töötavad. Maks tegutseb Moostes aastast 2001 minu väga hea, nii et see on tõesti selline eestilised, entuuride grand huult juhtum ja aga mis teemasid veel arutati, et millised on mingid ühised probleemkohad näiteks millega kõige rohkem hädas ollakse ja mitte jääda ainult sellise hala juurde, et millised on ka siiski rõõmud või miks seda jaksatakse teha? Üldiselt, kui Kristiina, Marja Soomre esimesel päeval ütles õhtul, et noh, et räägib nüüd rahast ka siis ei läinud see jutt üldse lahti, kõik tahtsid ikka kunstist rääkida ja, ja oma süsteemi parandamisest või puudujääkidest või, või mida võiks jälgistimini teha? Minule tundus, et nad kõik on väga rahulikud ja praegu veel rõõmsad. Et muidugi üldisena tuli välja see asi, et Eestis on külm. Sügisel pannakse residentuur kinni. Veel oli kohal Muhu kunstitalu maininud ja see just see talveprobleem tuli sellest välja, et nad on hästi aktiivsed suve läbi, aga talvel tuleb ikkagi see maja kinni panna. Sest et igasuguseid asju saab teha ilma rahata, väga palju asju saab teha ilma rahata, aga sooja sa ei saa ilma rahata kuidagi. Noh, et põhiküsimus oli kõigile, et kuidas leida tasakaal avalikul huvil ja privaatsel huvil. Privaatne isegi puudutab seda kunstniku enda privaatset ruumi. Et ega residentuur võib-olla ise küll avalik, aga ta on loodud ainult kunstnikule, et see kokkulepe tuleb sõlmida kunstnikuga enne ta saaks aru, kuhu ta tuleb ja mis ta peab üldse tegema. See on üks väga tähtis asi, et kui on mitu inimest korraga residentuuris see meeldib kunstnikele väga, et nad saavad nagu jagada, vestelda, ennast kriitiliselt, vaadata, teist kriitiliselt vaadata, arutleda selle üle, et, et kuidagi see teos tuleb täiuslikum, väärtuslikum kui see võimalus on olemas. Et see dialoog käib kogu aeg, niisiis residentuuripidaja kui ka teiste kunstnike vahel. Aga kuidas sina näed, et kas sellisel üheldasidentuuril, mis tegutseb tihtipeale vähemalt eesti juhtumites üsna väikeses kohas üsna väikeses kogukonnas kas tal peaks olema mingi vastutusele kohaliku elu edendamise eest või kuidagi panustada nähtavalt või, või see võibki jääda selliseks, et on üks mana, kus on mingid tüübid? Mäletan Moksi näitab väga hästi, et väikestes kohtades on tihti juba keele teema, eks ole, mis kohe nii-öelda külapoest saad aru, kes ei ole oma, sest ta ostab sul kurki nagu muus keeles. See nüüd on küll mu isiklik arvamus, aga ma arvan, et niuke suur missioon ja lojaalsus või need viivad asja upakile tavaliselt, et kui mina hakkan seda enda peas sõnastama, siis hakkan tegema valesid valikuid ja siis unustan nagu selle asja ära, miks ma seda alustasid? Me lihtsalt peaksime kohtuma, mitte 11 õpetama hakkama, et seda need residentuuri teevad niikuinii. Aga sellelt kohtumiselt, kes õige kuidagi tunne, et üks teema nende eetilisidentuuride juures on ka see, et tavaliselt neil veab üks-kaks inimest heal juhul väga heal juhul enamasti neid veab umbes üks inimene, niikaua kui temal jaks on ja tema isikliku eluga see sobib nii kaua. Residentuur on elus. Et võib-olla selline residentuuride kokkusaamine, mis vist oli peaaegu esimene kord sellises formaadis või mahus. Et kas see võiks kuidagi pakkuda sellist küünarnuki tunnet ja mingit jagatud kogemust või ka mingit sellist, nagu väikest teraapia ringi umbes probleemid kellelgil on, et mis värk selle käe hoidmisega täpselt on ette tulnud ja siin oli tähtis see, et kultuuriministeerium kutsus meid kokku ja, ja kuna kõigil oli suur huvi Narva residentuuri vastu, et kuidas nemad, need on alustanud ja me nagu üksteise kätt väga ei, ei hoia või me ei ole üksteisega väga palju suhelnud, aga see, et kultuuriministeerium kutsus, oli minu meelest märg kätt. Kultuuriministeerium tahaks sellest suurepärasest tegevusest, mida me niikuinii teeme kuidagi nagu ka osa saada või, või olla seal natukene meie juures. See on tore või ei ole tore sinu meelest. Esiteks on see väga tore. Aga mis nende juttude käigus selgus, oligi see, et kui me hakkasime rääkima, siis Hillar Sein oli ka kohale ja kui me hakkasime nagu päriselt rahast rääkima teisel päeval siis hakkas tulema nagu segadust, et et kas siis kultuuriministeeriumil on vaja mõõdikuid ja mis siis saab, kui me paneme endale mõõdikut peale. Et kas me hakkame jälle siis nüüd teatrimaailmas, on see, mis on minu meelest viinud kõige hukatus, on seal omatulu, mida tuleb kogu aeg toota ja paratamatult isegi kui teatris on loomingulised kunstnikud olemas, nad hakkavad teenindama publikut. Et isegi kui juhtkond ütleb, et ei ole vaja, ei ole vaja rahulikult vaba asja. No ma ei saa teha seda vaba asja, kui ma tean, et ma pean saalitäis saama. Et see surve, mis võib tekkida raha tulekuga, küll Marja Soomre ütles, et tema ei usu, tema arvab, et me oleme nii targad kõik, et me ei võta seda survet omaks. Aga noh, me ei tea seda, mis saab. Et see võib olla väike ohumärk. Aga teisalt on seda raha hädasti vaja ja igal residentuuril on nagu erinevad, et asja vaja rahastada, et kuna need rahastussüsteemid on ka nii kirjud, et kui omavalitsus maksab elektri kinni siis see residentuur ootaks Kultuuriministeeriumilt seda ühe inimese miinimumpalka vähemalt või seda ta ju oma autoga teenindab, tal ei ole nagu ühtegi vahendit, mobiiltelefoni maksab ise kinni, mis teise teeb, et mingisugust pisikest toetust, mida ta saaks oma suva järgi siis panna, et kas mobla autole või on ta haigekassakaardiks. Aga me ei tohi sinna panna enam isegi see, et sa ei saa olla loomemajanduse osa, ei hakka majandama me endiselt tegelema ja kunsti ja kunstniku, selle tööga, mis on enne teost, aga kultuuriministeeriumile on, on loomulikult raske seda seletada, ilmselt ka kuskilt neid rahasid saama Jäneda härrasseletama. Et mis see mõõdik on. Ühe argumendina tuli välja, et me ei saa rääkida ainult kogukonnast, sest et ka kunstikogukond on varsti juba pool elanikkonnast on kunstnikud ja see on täiesti selge kogukond ja selle kogukonna tegevus. Ja sellest piisab, kui me räägime 10-st eurost, ei pea suuremat kogukonda hakkama teenindama. Aga kas sellelt kohtumiselt jäige tunne, et keegi õliga luurel nii-öelda, et kas meil on oodata mõnda uut seent välja hüppamas ka? Vot ei mäleta täpselt, kus Hiiumaal ta oli. Madli Maruste, Madli Maruste, ahah, ma arvan. Tema suund oli, et niisugune filosoofilise rohkem ökoloogia ja mõtlemine ja pigem tekstikeskne, kui see ei olnud Madli Maruste, siis ma vabandan, ma mõtlesin. No vaat et tema tuli täiesti luurama, ta ei ole veel midagi teinud. Ja, ja see oli ka selle kogunemise suur kasutegur meile, et et igaüks hakkas nagu rohkem sõnastama enda tegevust ära. Et me läksime veel rohkem üksteisest nagu lahku või, või erinevaks erilisemaks. Et okei, kui sa teed seda, siis ma saan aru, et minu rõhk on hoopis seal, teisel pool, enne. Me ei pea kõik tegema ühte asja, istuda reeglite järgi. Väga hea, kas tuleb veel kohtumisega? Meierei tuuride korraldajad, loodame, et seal kultuuriministeeriumis tehakse järgmised kohtumised. Et vaatame, kas nad suudavad ära sõnastada meie tegevuse ja, ja kui meil endal on kõik nii hirmus selge, siis tegelikult paberile me ei ole seda pannud ja tõestada seda ei oska veel, sest kuidagi udujutt paistab ikka välja. Kas pardimäe lokaal-il hooaeg veel kestab või on juba kokku tõmmatud, on sul keegi praegu külas? Praegu külas ei ole, aga meie hooaeg on kogu aeg lahti ja see, mis sa ütlesid, et see sõltub nii hirmsasti sellest ühest inimesest ja tema elukaarest, mida tema parasjagu tahab teha, siis minul isiklikult on see ka natuke nii. Ja mul lõpeb järgmine aasta koolera ja siis ma lähen sinna ise elama ja siis ma ei tea, mis saab. Võib-olla residentuuri ei mahu enam ära. Tüüpiline jutt. Aga aitäh, mina olen maarjamürk, aitäh kuulamast ja kohtumiseni järgmises kunstiministeeriumis. Te kuulate saadet Tartu möliseb, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Tartu ja Riia vahet sõites jääb käepäraselt tee peale palgalinn mida tõenäoliselt teab igaüks pelgalt selle fakti tõttu, et see asub Läti-Eesti piiril kus algselt terviklik kubermangu linn, milles asus oluline raudtee sõlm, jagati Eesti ja Läti iseseisvumise järel pooleks. No see piir kindlasti ajab kihevile paljud inimesed, kes võib-olla sellepärast siia tulevadki või kas see piir sisustab kogu selle linna identiteedi põhimõtteliselt. Et ta justkui on jubedalt siin esile siin olemas ja samastada absoluutselt ei ole. Valgat eraldab palkast konnaoja. Siin kohalikud inimesed on öelnud, et kõik räägivad, et Valgas palganud mingit piirilinn. Siin ei ole ju piir, et see on nagu absoluutpiirituselinn. Nii iseloomustas Valgat kunstnik Tanel Rander, kes Eesti vabariik 100 kunstiprogrammi raames tegutses aasta jagu Valgas. Projekt, mis kandis nime 100 paplit, oli nagu Rander ka ise tunnistab, inspireeritud Valga staatusest piirilinnana kuid arenes üsna kiiresti ootamatutes suundades. Ma arvan, et see nimi sadab aplit, noh enam ei ole üldse relevantne, sest et algselt projekti jaoks oli mingit kontseptsiooni ju vaja või need olid need algsed mõtted, mille alluma koondasin, nagu selle oma oma plaanid. Et ma teadsin sellest 100-st tammest ja mul oli lihtsalt soov nagu kuidagi suhestada ennast selle Eesti vabariik sajakampaaniaga ja siis sealt 100 papli kontseptsioon tuli. See oli niisugune hästi abstraktne nagu idee. Pigem kirjeldas seda, mida ma plaanin teha, kes ma sel hetkel võib-olla olengi oma selle nagu taotluse esitasin ja ja võib-olla kirjeldas ka nagu minu soovi vastanduda selle selle Eesti vabariik 100 mingisugustest aspektidega näiteks 100 tamme ja tamme identifitseerimine ja sidumine eesti identiteediga, jänes. Olenemata sellest, et Maria ja Tartu vahet sõites Valga bussijaama sai alguse sirutan olin enne Randeri tegevuse algust Valgas vaid korra nii-öelda asja pärast käinud. See juhtus 2015. aasta märtsis, kui külastasin Eesti kaasaegse kunstimuuseumi maakondlikku rändnäitust. Kohatu Valga kultuuri- ja huvialakeskuses. Randver kirjeldab enda Valgasse suundumise põhjusena ennekõike negatiivseid kogemusi ja üleüldist pettumist Tartus, mis sai osaks kureerides Y galerii tegevust. Miks ma selle 100 Topli projekti esitasime, oligi tingitud sellest, et just oli lõppenud väga traagiliselt, nagu kõik teavad Y galerii projekti ja ma olin Tartu peale nii solvunud või nagu Tartu peale nii vihane, et ma otsustasin, et ma põhimõtteliselt ei tee Tartus enam mitte midagi vähemalt tükk aega, kui mitte nagu mitte kunagi. Ja otsustasin oma lahkun Tartust. Noh, nii-öelda kunstnikuna aktiivse kunstnikuna hakkan tegutsema mujal ja ainus koht, mis mulle Eestis siis nagu huvi pakkus, sel hetkel oli Valga. Et ma ei kujutanud ennast ette tegutsemas Tallinnas või nagu mõnes teises kohas, et ma leidsin, et. Nagu Rander juba ülal viitas, on projekti pealkiri, sadab aplit võrdlemisi varjamatu iroonia, samuti Eesti vabariik 100 raames käivitunud kampaaniale 100 tamme, kusjuures ametlikult ei olnud Randeri tegevuse eesmärgiks loomulikult mitte iroonia, vaid parafraseerimine. Tõsi, sõna iroonia võib tunduda Randeri tegevust põhjendamatult ründav või projekti teravust nüristab. Ent kui garanderi projekti ennast isa irooniana iseloomustada, siis on vaieldamatult irooniline asjaolu, et esimene projekt, mida Rander juba aastate eest Valgas koos Erki luugiga planeeris oli pühendatud Tammele. Käisin Valgas Erkki luugiga esimest korda elus teadlikult. See oli 2012. Aasta sügisel oli just tammeraamat välja tulnud. Ja sellel retkel Me otsisime põnevaid kohti Volgas mida võib-olla rentida ja kuhu teha, niisugune väike kirikul on nagu moodustis mille nimeks peaks saama siis Tamme loos. Külastasin 2017 kuni 18 jõudumööda nii Randeri enese kureeritud projekte, kuidagi oma tegevuse kõrvalmõjude palka jõudnud näituseid. Minu tegevus on seisnenud ikkagi algselt selles, et ma tulin oma projekti siia ette valmistama. Ja kuna minu peamine partner pidi olema siis Valga muuseum, siis ma tulin ka seda nagu muuseumi nii-öelda galeriipinda ette valmistama. Et reaalne tegevus on siis seisnenud näiteks selles, et ma 2016 aasta lõpus aitasin Valga muuseumi korraldada nende esimese open kooli kui, siis selle viisi, kuidas galerii programmi edaspidi üldse hakata looma. Ja siis olen nii-öelda selle open koolijärgse galerii tegevuse juures olnud selline eeltöö või ma ei tea, ma arvan isegi, ma isegi ei tea, kes on eeltöö või ma arvan, et see võib olla lihtsalt loomulik nagu elamise viis, et kui sa tahad kuidagi saada lahti mingis uues kohas sellisest võõrandamisest või nagu sellisest turisti piiratusest siis sa pead ju elama seal kohapeal ja kuidagi vabalt tegutsema, mitte mitte mingisugune missioonile saadetud agent, vaid vaid kui keegi, kes siis tahab selles linnas midagi teha ja seal peab olema palju vabadust ja see peab olema palju spontaansust. Et mingid inimesed saaksid avaneda või mingid inimesed üldse sinuni jõuaksid. Et sa ise jõuaksid mingite inimesteni, metsa ise nagu jõuaksid mingile ideele, nii et selleks oli väga palju vabadust vaja. Algne plaan töötada Valga muuseumiga, realiseerus osaliselt, ent samas aas Tanel Rander tänavu aprillis ka oma galerii, mis asus Valgas Vabaduse tänaval ja kandis nime Priibibas. Mis on lätikeelne vaste sõnale vabadus? Intervjuu Randeriga on tehtud 100 papli viimasel näitusel nii suur mutt, et teist sellist pole varem nähtud Priibas galeriis. Finaalnäituse pealkiri on inspireeritud Franz Kafka lühijutustusest külakoolmeister. Tsiteerin need inimesed, mina kuulun nende hulka, kellel juba tavaline väike mutt on vastik, oleksid vist Bastikkuse kätte surnud, kui nad oleksid näinud hiid keda täheldati mõne aasta eest ühe väikese küla lähedal, mis seeläbi mõneks ajaks teatava kuulsuse omandas. Kaka räägib sellisest eetilisest olukorrast, mis tekib siis, kui sa oled asunud kaitsma kedagi, kes on võib-olla keda on halvasti koheldud või kes pole saanud seda tunnustust, mida ta väärib. Ehk siis lugu räägib ühest külakoolmeistrist, kes on avastanud siis sellise hiidmutti ja kirjutanud sellest artikli üritanud nagu maailmale tõestada iide muti olemasolu, aga maailm pole teda tunnustanud. Selles on väga palju ebaõiglust, mida siis neurootiline Kavka subjekt märkab. Ja ta siis asub ise seda külagoondmestit esindama, neid artikleid kirjutama, et siis ja külakoolmeister tuntuks teha. Kuni ta lõpuks ise sellest nagu aru saada, et seal lootusetu ürituse ta tekib, endal tüdimus, vastikus selle külakoolmeistri vastu. Ja noh, mingis mõttes külakoolmeister võib ju olla Valga või mis tahes muu asi millega kunstnikud töötavad, kunstnikud töötavad tihti eluga, nii-öelda võtavad elus midagi, hakkavad mingisuguse elu aspekti advokaadiks, esindavad seda ja kaitsevad seda ja siis tekivad need küsimused, et millal sa esindamine ja kaitsmine on ekspluateerimine ärakasutamine iseenda huvides. Ja millal seal millegi esiletõstmine tõesti või kunsti seal nii palju neid küsimusi, kes keda ära kasutab ja kus eetika piiri jooksevad, Valga tervikuna on mõnes mõttes külakoolmeister. Et ma nagu tajun, et see asi ei saa tähelepanu just seetõttu, et asub seal, kus asub praegu. Ja see on see paradoks, mis mind nagu Valga puhul jubedalt huvitab ja selle paradoksi nimi võikski olla provints, realism promitsiaalsus. Ehk siis sünnivad ime tagant mattuvad, kuidas nüüd öelda mingisuguse laviini alla või või gravitatsioonijõud on liiga tugevat, et need asjad nagu kuidagi esile kerkiksid. Et kas on mingisugune hiide mutt maal, kisub neid nagu tagasi või siis ongi asi selles, et ime ongi nagu üks hiidmutt, mis korraks võib-olla vilksatab kuskil ja see, kes näeb, see näeb teda ja alati on tegemist tohutu tohutu sensatsiooniga. Ja alati tuleb selle sensatsiooniga kaasaga sisse selline eetiline, seitsmendat hoo, see väärib nii palju tähelepanu, aga miks küll, miks küll maailm sellest mööda tormab? Sai nii tavaline ja see on tegelikult isegi mitte valga spetsiifiline, mõtlesin teist, kunstispetsiifiline tiga, kunstnik teab väga hästi, mida see tähendab, et kui tema peas on sündinud mingi ime või kui ta on mingisuguse enda jaoks mingisuguse suurejoonelise asjaga hakkama saanud ja maailm seda ei tunnusta, seal läheb natuke sellesse teemasse. Ma arvan ka, et. Te kuulasite saadet Tartu möliseb projektist 100 papit, mis vältas 2000 seitsmeteistkümnendast kuni 18. aastani Valgas, kõneles kunstnik Tanel Rander. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.