Möödunud nädalavahetusel jagati välja tänavused Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali pedagoogi tunnustuspreemiad. Täna ongi meiega delta stuudios üks preemia laureaatidest rahvusvaheliselt tuntud džässmuusik löökpillimängija ja Nõmme muusikakoolis löökpilliõpetaja Aleksandra kremenetski. Tere tulemast saatesse ja palju õnne preemia puhul. Suur aitäh. Interpredina olete te tunnustusi ja konkurssidel preemiaid pälvinud, küll aga pedagoogina sellist tunnustust nõnda suures ja ametlikus mastaabis veel. Mis mõtteid see teis tekitanud on? Ma arvan, et nii nagu igalühel on väga meeldiv saada preemiaid ja eriti veel selle töö eest, mida sa igapäevaselt teed ja tegelikult noh, omast arust ei midagi erilist, et sa sa õpetad lapsi, sa annad neile edasi, mis sulle on antud ja teed seda hea meelega ja rõõmuga, kui seda tunnustatakse, siis on see suurepärane. See valmistab suurt rõõmu ja tänulikkust. Teie enda esimene õpetaja on olnud muusika vallas vähemalt teie ema Jelena, Ants Tael. Ja te olete ise tegelikult võib öelda muusika sisse sündinud, selle keskel üles kasvanud. Kuidas teile tundub, kuidas suunata muusika juurde lapsi, kes võib-olla ei sünni ega kasva kohe? Sellises peres peaks olema väikese noore inimese enda äratundmine ja tahe. Kui palju seal peaks olema vanemad, et ja õpetajate suunamist? Vot see on keeruline küsimus, aga mina isiklikult arvan võimalus oli ka laps võiks õppida muusikat, sest et see arendab tohutult, see õpetab ühe asja alustamist ja lõpuleviimist. See õpetab kontsentreerumist. Ja mina arvan, et igast lapsest ei pea saama muusik, aga igal lapsel võiks jääda see muusikapisik, et ta võib olla 60 aastaselt ja võib-olla kaheksakümneaastaselt ikka armastab muusikat, et see on suur eesõigus tegelikult väikeste lastega tööd teha ja, ja neile tutvustada. Pille, tutvustada muusikat, et kõike kõike, muidugi, ka seda, mis eluga kaasneb. Sest et ega tunnis ei arutata ainult muusikapalu. Te olete ise jõudnud kunagi klaveri juurest, löök pillideni kuidas instrumendi äratundmine tekkis ja kuivõrd seal oli võib-olla mõne õpetaja suunamine mängus. See on tegelikult väga lihtne, kuidas see juhtus, nimelt alustasin oma muusikuteed Moskvas, sest me elasime perega Moskvas ja ühel ilusal aastal ema otsustas, et nüüd me kolime Tallinna, sest tegelikult ema on mul eestlane ja ta on pärit, et Eestist isegi nagu vanemate põlvkondade kaudu. Tema isa ja õde elasid siin ja, ja siis ta otsustas, et ta tuleb koos lastega ka Eestisse elama ja Moskva klaveriõpingud pidi pooleli jääma ja minu ema on ise pianist ja ta kuidagi ei hakanud kohe meid muusikakooli panema. Pärast kolimist ja õde on mul ka ja vend vend ei ole muusikat õppinud. Ja siis mina ja õde olime siis sellised kodused muusikud ja tema tegeles meiega, ta laulis meiega, seadis mitmehäälsed erinevaid laule ja mul on kaks täditütart, kes laulavad ka suurepärased. Nüüd me töötasime siis niimoodi neljahäälselt lauldes, mis on täitsa niisugune tore asi ja soovitan soojalt, et kõikidele. Aga siis möödus mõni aasta ja õde otsustas, et tema läheb nüüd Tallinna muusikakooli flööti õppima ja sattus Riho Joonase juurde flööti õppima. Riho Joonase oli teadagi tuntud flöödimängija ja löökpillimängija ja temal oli väga palju lööbile õpilasi ja, ja kuna ta oli nii sümpaatne kuju ja kuidagi sobis minu õega, siis mina läksin järgmine aasta muusikakooli ja minu pilliks pidi tulema harf, aga Tallinna muusikakoolis sellel ajal ei saanud Harzi õppida, ma ei tea, kas praegu vist juba saab, nõmmel kindlasti saab, ma tean. Aga igatahes harfi ei olnud ja isand õppida ja, ja otsustasime, et aga Riho Joonase nii tore pedagoog, et läheks tema juurde löökpille õppima ja nii ma jäin. See oli siis üheteistaastane, kui ma tema juurde läksin. Kes veel on olnud teie enda olulisemad õpetajad? Kindlasti ma pean mainima Rein Roosi, kes õpetab Georg Otsa nimelises muusikakoolis ja ja muusikaakadeemias siis üks minu Rootsi õpetaja Einar Nielsen siis kindlasti Petteri Hasa jussi, lehtronen Toomas Rull, Tanel Ruben, et päris palju nimesid ja neid tegelikult tuleks veel väga palju juurde, sest igaüks annab midagi. See sa saad õppida inimeselt, sa saad üle võtta ja samas annavad väga palju juurde ka ansamblikaaslased, näiteks üks minu väga pikaajaline ansamblipartnerina raieral Jan, eks, Armeenia kontrabassimängija ja ma olen tohutult palju õppinud ja, ja ka teistelt muusikutel, kellega ma koos olen mänginud. Sageli on ju ka nii, et pillimängu oskuse arendamisest teinekord olulisemgi on lihtsalt see inimlik aspekte see tunne, mis, mis tekib mõne õpetajaga koos olles, eriti pilliõppes, mis on väga individuaalne üks ühele õpe. Kas ka selliseid kogemusi on teil olnud oma õpetajatega? Ma arvan, et Riho Joonase on olnud see õpetajaid, kes siis panin selle pisiku nii sügavale, et, et ei saanud enam üle ega ümber muusikast. Ja muidugi mu enda ema ja see kodune kasvatus, et muusika oli väga tähtsal kohal, ma kasvasin põhimõtteliselt klaveri algus, mängiti revolutsiooniliste tüüdi šopäänil ja no ma ei tea, listid tendents sõid tööde ja, ja kõike muud, et noh, ei saanud sellest lihtsalt kuidagi mööda. Õpetamine on küll selline oskus, mis ei sobi igaühele. Väga hea interpreet, et ei pruugi sugugi olla väga hea pedagoog. Kuidas teile nüüdseks juba oma kogemuse pinnalt tundub milliseid oskuseid hea pedagoog vajab või milliseid iseloomujooni? Kindlasti pedagoog vajab palju kannatlikkust. Ja Pean ausalt mainimaid, vahetevahel ei ole üldse lihtne, ikka vahepeal käratab õpilase peale, kui täitsa teeb midagi muud või, või ei ole ette valmistunud ja aga samas mina näen seda, et, et kindlasti peab tunnustama oma õpilasi, peab kiitma neid, et sama hästi kui, kui sa pead ütlema, et mis seal valesti on ja mis sa, mis sa peaksid uuesti tegema ja tegema juurde, õppima juurde, sa pead ütlema, kui sa näed, et ta tegi midagi väga hästi, ei tohi arvata, et see on iseenesest mõistetav ja ei maini seda ära, et eks ju, et see on noh, nagunii ise tead, et tuli välja, et kõik vaid sa pead ütlevad bulaselt nii tubli, et seal tuli see nüüd väga hästi välja. Et siis siis tõstab neid üles ja nad hakkavad edasi pürgima. Kuidas te üldse oma esimeste õpetamis kogemusteni jõudsite, kas oli kuidagi loomulikult kulgev asjade käik või oli see täiesti ootamatu hüpe vette tundmatus kohas? Ma praegu mõtlen, et kas see võis olla otsa kooli teisel kursusel, tegelikult olin eratunde natukene andnud, aga siis mulle pakuti töökohta saue muusikakoolis ja ma võtsin selle vastu, mõtlesin, et ikka on tore ju õpetada ja teha tööd ja ja niimoodi ma vaikselt õpetasin siis sellele järgnes Tallinna muusikakool, siis tulid vahele minu õpingud Rootsis ja pärast seda. Ma otsustasin, et peab ikkagi olema üks selline püsiv sissetulek, selline kommiraha, nii see iga kui saad, et kuna interpreedi karjäär on selline, et sa ühel hetkel sul võib olla muide miljon kontserti ühe kuu jooksul ja siis näiteks järgmine kuu on selline rahulikum, aga kui sa pead oma üüri maksma ja telefoniarveid ja kõik, et siis peaks mingisugune väikene püsisissetulek olema või siis ma otsustasin, et ma lähen Nõmme muusikakooli tööle, sest Nõmme muusikakoolist otsiti õpetajat ja olen jäänud sinna, millal see oli, kui te sinna läksite, see oli 2019, kui ma nüüd ei eksi, siis saab peagi 10 aastat täis ja kuidas te seda õhustikku kirjeldaksite, mis seal muusikakoolis on või mis neid õpilasi ühendab? Ma Omalt poolt olen üritanud korraldada nihukesi kontserte või, või üritusi, kus õpilased saaksid omavahel ka natuke suheldes üliõpilased ja ma näen, et tegelikult neile meeldib see, kui ei ole ainult niimoodi, et ma üksi tulen tundi, olen seal ja lähen minema, vaid ma näen, et minu ümber on nii palju teisi, et ma saan või nendega sõbraks saada. Ma võin suhelda nendega, ma võin koos nendega mängida, musitseerida ja muidugi minul on tohutult vedanud, sest et mina küll sain selle preemia, aga mul on veel kolm kolleegi ja mul on veel kolm lööki lõpetajad kõrval, kes annavad mulle tohutult palju ilma nendeta. Ma arvan, et ma ei oleks nii kaugele jõudnud, et see arendab tohutult oskuste jagamine ja teadmiste jagamine. Mul sel Chaba Zoltan Marian üks ungarlane Sis Karl Johan Kullerkupp ja Ivo Line ja huvitav asi on see, et Ivo Line on kunagi ise minu juures alustanud selline väike saladusi. Pilliõpe on väga individuaalne, kuivõrd te mingisuguse kindla metoodika peal olete, kuivõrd te niimoodi intuitiivsemalt lähenete õpilastele. Kuna ma läksin ise õppima, kui ma olin 11, siis mul on päris hästi meelde jäänud see Riho Joonase õpetamine. Et eks ma kasutan sealt väga palju asju, aga ka õppinud väga palju oma kolleegidelt ja, ja ka teiste pillide õpetajatelt ja räägin juttu, kuulan. Ja muidugi lähenen igale õpilasele natukene omamoodi, sest et iga inimene on ikkagi omaette isiksus ja sa ei saa kõiki ühe pulga peale panna, et kõik, ainult niimoodi õpite, kõik ja kõik mul on ükskõik, mul on see Mirograafike, mida õpetaja selle järgi ja mind ei huvita, mida teie seal teete. Et niimoodi mina, isa. No ma arvan, et tegelikult keegi ei saa niimoodi õpetada, et ikkagi väga individuaalselt peab ka lähenema, aga noh, siis võrdled omavahel õpilasi ja mõtled, okei, et temal on see tugevam külg, temal on see, et ma annan selle loo sellele õpilasele sellele sellele õpilasele. Niimoodi lähened siis isikuliselt. Kuulame vahepeal ka pisut muusikat, oleme siin mitu korda rääkinud, Te olete ka ise helilooja ja interpreet, kuuleme teie enda loomingut, täna tutvustage veidi, mis see on, mida me kuulame, hakkame, kuulame ühte ladina rahvaviisi, millele seal on mina ise teinud ja ka ise sisse mänginud, on stuudios koos suurepäraste muusikutega, Arayeral juba mainisin. Jaan Jaanson mängib kitarri ja Margarita Voscani on üks Armeenias letist mängib siis Niukest ilusat flööti, mille nimi on Plull ja ansambli nimi on meil Shavat kvartett ja palaks Shalom, Alehem. Meiega on stuudios üks tänavuse Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali pedagoogi tunnuspreemia laureaatidest löökpillimängija ja õpetaja Aleksandra agremenetski. Löökpillid ei ole muusikakooli pilliõppes võib-olla kõige levinum valik või kõige esimene valik, mis noorel muusikahuvilisel võib-olla pähe võiks tulla. Mis eas õpilased teie juurde tavaliselt jõuavad ja kas te oskaksite esile tuua midagi, mis mis neid ühendab või mis nende endi sõnul neid just nimelt löökpillide juurde meelitab? Pean muidugi teie väite nüüd ümber lükkama, et see ei ole kõige populaarsem pill, ma arvan, et kitarri ja löökpillid on ühed kõige populaarsemad pillid muusikakoolides. Et meil on alati on konkurss, me ei saa kõiki lapsi vastu võtta, kes tahavad tulla, kuigi meid on neli, õpetajatega mitte keegi meist ei tööta täiskoormusega Nõmme muusikakoolis siis ongi niimoodi, et Peame valima, et me ei saa kõiki lapsi vastu võtta. Mis seob neid lapsi, kes tulevad meile õppima või mis ühendab neid? Ma ei oskagi nagunii täpselt öelda, aga kindlasti nad peavad tahtma ise löökpilli pesse minna. Et nad ütlevad, mina tahan õppida löökpille ja siis me hakkame neid seal sisseastumiskatsetel kuulama. Ja siis otsustame, kas võtame sisse või mitte. Aga võib-olla see enda soov, et ma tahan õppida löökile, see ühendab kõiki neid. Te olete ise õppinud mitmete erinevate õpetajate käe all ja peale Eesti õppinud ka Jötebori muusikakõrgkoolis, täiendanud oma oskuseid mujalgi Hollandis, Brasiilias, Soomes, Iisraelis selle kogu pika õppimise aja jooksul. Kuidas teile tundub, kuidas suunata loomingulisele erialal õpilast just parajal määral, et teda liialt vormima? Ta, ja samas aidata teda leida see oma väike jõekäär just tol hetkel, kui, kui ta seda vajab. Ma arvan, et see on üks paras pähkel ja selline tunnetamise asi. Ja kindlasti on mõni pedagoog, kes on minust selles asjas kogenum, kes on palju pikemalt lõpetanud ja kes oskab rohkem öelda. Aga mina ise näen, et kindlasti peab pakkuma talle esinemisvõimalusi. Et see on üks asi, mis teda tiivustab ja talle meeldib see. No võib-olla märkad ka, et ah, talle sobib nagu võib-olla see sihuke rütmiline värk sobib rohkem või vastupidi ja talle meeldib meloodia. Et tiss natukene noh, jälle läheneda niimoodi ühekaupa neile. Selle aja jooksul, mil teise õpetanud olete, kuidas teile tundub, kas õpilased on muutunud? Selles asjas on muutunud, tulevad nutitelefonidega tundi ja siis istuvad vahepeal seal igal vabal hetkel mitte tunnis muidugi, aga näiteks koridoris kui ootavad tundi, et ma arvan, et 10 aastat tagasi sihukest asja polnud veel, aga no selge see, et see on suur magnet nutitelefone tegelikult ma soovitaks vanematele, et andke võimalikult hilja lapsele need asjad kätte, et pole vaja kuueaastased, lapsed tulla siin kost telefoniga, mul on kuue aastaseid õpilasi ka. Et lööd, pillides, alustatakse täitsa varakult, tänapäeval vanasti oli arvamused või vähemalt räägiti, et nojah, kui sa oled mõnda Pille juba õppinud, siis tule kümneaastased löökpille õppima, aga mina ei näe sellel põhjust, miks peaks nii olema, sest tegelikult saab lapsele samamoodi õpetada meloodiat, rütmi ja kõik saame plaksutada, koos saame mängida, trummi, mängida ksülofoni, et mina ei näe põhjust alustada hiljem. Olles ise samal ajal aktiivselt tegutsev muusik, kuidas pedagoogi ja interpreedi ja helilooja töö teineteist toetada saavad toetada saavad niimoodi, et vahepeal, kui sa käid ise mängimas ja kontserte andmas, sisse tohutult, inspireerib sind jällegi edasi arenema õppima juurde, sest et ma arvan, et ikkagi õppimine on, peab olema kogu elu jooksul, et see ei ole nii, et ma lõpetan kooli ära kõik noh iga muusik ma ei tea, ükskõik mis eriala inimene teab seda, et tegelikult me õpime iga päev ja mida rohkem me teame, seda rohkem me saame aru, kui vähe me tegelikult teame. Ja, ja ma arvan, et see motiveerib tohutult, kui tegeleda mõlema asjaga. Muidugi õpetamine ka õpetab ennast paremini tundma, et mõlemat pidi ma õpin õpetades ja ise kontserte mängides ja kirjutades muusikat. Mis teile õpetaja töös praegu enim rõõmu valmistab? Muidugi on tore, kui õpilased saavad häid kohti, konkurss selle, et see juhtuski eelmine aasta, eelmine aasta oli löökpillikonkurss muusikakoolidevaheline, selline üle-Eestiline ja siis mina mõtlesin, et noh, mul on kuu oli kuus eriala õpilast ja mõtlesin, et aga proovime siis, mis seal ikka, et konkurss toimub ju üks kord kahe aasta jooksul, et ei ole ju iga aasta, et siis proovime kõik osa võtma ja siis mul läksid kuus õpilast kõik Lasnamäe ettevalmistamisele, siis sinna sellele esimesele eelvoorule ja ühel poisil läks ikka päris halvasti, ta läks sassi lugu, mina pärast ka natuke, võib-olla kõnelesin taga, siis ütlesin Pole viga, sa ju tegelikult andsid endast parima ja proovisid, on nüüd sellepärast me läksimegi sinna, et esineda. Aga teistel läks lausa nii hästi, et neli tükki said finaali edasi ja üks õpilane sai. Kuna ta siis oli teine klass, oli täitsa pisike poiss, tema sai lihtsalt niukse diplomi. Ta mängis hästi ja võib see väga räsi alla. Aga ta edasi ei saanud, aga ma ütlesin ka talle, et ära üldse kurvastajad tegelikult teised olid sinu kategoorias oli palju vanemad, et see on nagu loomulik, et nemad saavad edasi, onju, et sul läks tegelikult väga hästi. Aga siis need neli, kes pääsesid, need said kõik auhinnalised kohad konkursil. Et noh, tänu jumalale, et see oli suur rõõm näha neid seal võitmas, aga muidugi see ei ole tegelikult põhirõõm, kui õpilased võidavad midagi vaid põhirõõm on see, kui nad usaldavad sind. Kui sina oled nende sõber, tulevad sinu juurde ja. Ma võib-olla aastaid hiljem tuleb, keegi ütleb kuule, et nii tore, et sa mind õpetasid või et kas ma võin eratundi sulle tulla, et võib-olla õpilane isegi läheb muusikakoolist minema, ta vahepeal tegeleb mingi muu asjaga, võibolla tal õpetajal pole, ei, lõpeta muusikakooli. Aga siis ta helistab sulle, kirjutab kuule, et kas sa saaksid mulle eratundi anda, et ma tahaksin tulla sinu juurde uuesti? See on päris tore, kui sa oled nende sõber. Kas seda on viimasel ajal juhtunud, on ja? Aitäh teile, Aleksandria kremenetski jagamast oma mõtteid pärast Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali pedagoogi tunnustuspreemia pälvimist ja palju õnne veel kord selle puhul soovime teile ilusaid jätkuvaid õpetamiskogemusi. Suur aitäh.