Tervist, mina olen Urmas Vadi ja täna olema Erki Kasemetsatöövari. Tere, Erkki. Tere. Me jõudsime sinu ateljeesse, mis on. Wismari ja Kapi tänava nurgal umbes jah, Tallinnas sihukses vanas majas üle 100 aasta vanas majas. Sa ütlesid, et Metsanurk elasin, kui me praegu just tulime sisse, siis sa ütlesid, et näitasid seda tahvlit, et siin elas Mait Metsanurk. Kunagi oli jah, see maja välisküljele tahvel mälestustahvel nüüd olemas sisse tõstnud selle seoses maja värvimisega, et seda kõike ei näe nagu möödakäijad. Aga siin vist jah, väidetavalt siis peaaegu 20 aastat elas kirjanik Mait Metsanurk ja mis on nagu selline huvitav asi, mida võib-olla nii väga ei teata, et tema oli üks esimesi väidetavalt vabamüürluse maaletoojaid ja, ja siis selle maja hoovis. Siin toimusid ka mingeid vabamüürlaste kokkusaamised, siin olevat olnud niisugune lehtla, mille vundamendi ma isegi välja kaevasin. Nägin, et ikkagi mingisugune majakene olnud jah, seal seisnud, et et jutud räägivad jah, et siin käisid koosseis. Et esimesed asutajad loosi, loosi asutajad. Kas seal võiks kajastuda kuidagi Metsanurga loomingus uued kirjandusteadlased võiksid hakata uurima, et, et kas seal on märke nagu vabamüürlased? Äkki seda on juba uuritud, võib-olla, aga ma ei oska ka öelda, et vot ei tea jah üldse, milles, millest selline mõju võiks väljenduda ju, ega me ühiskonnas ei tea, kes kuhu mingi salaorganisatsiooni kuulub ja milles väljendub, et tavaliselt ma arvan, et see on niuke jääb märkamatuks, võib välispidisel vaatlemisel, et sa võib-olla mingi süvahoovused kusagil on, aga noh, see on natukene ka juba sihuke spekulatiivne värk kindlasti kuhu sina kuulud. Vot kuuluvusega ongi väga raske, et et kuulun nagu justkui väga paljudesse mingitesse väikestesse kohtadesse üksustesse, aga samas mitte kuhugi. Mul praegu torkas pähe näiteks, et ma kuulun rühmitusse vedelik-vedelik jah. Et see on 1995 aastal asutatud. Võib-olla isegi kunstirühmitus on palju öelda, et me lihtsalt saame kokku, mingid inimesed kuuluvad sinna ja see liikmeskond on voolav, vaba, et igaüks on, põhimõtteliselt võib selle liige olla, kas juba kedagi tunneb ja see võib-olla selles mõttes klapib hästi, et siin kord tarvis on, meil sellised kokkusaamised toimuvad iga kuu ka mujal, aga aeg-ajalt ka siin korteris, et, et siis nagu metsanurka seina taga elas tema ja mina elan, sest siin teen oma kokkutulekuid rühmitusega vedelik. Mis te teete? Me oleme teinud selliseid trükiseid nagu paljundatud aeg-ajalt nagu nimetame ajakirjaks, aga see ilmub nagu võib-olla kord näiteks mõni number koldud kolme aasta tagant või kunagi teadsid määramatult tähtajad ja noh, aeg on tohutu vabasuurused, et üldse ei saa kiirustada tagant, et kõik võtab tohutult palju aega, rahulikult kulgeb, voolab ja meil on sellised erinumbrid olnud, nagu on moe eri, siis on igasugused näitused, kus meil on toimunud nende erinumbrid, vabad väljapanekud igal pool, nad on nagu koosnevad argielu või elujääkidest öeldakse, mitte et see ei ole ka sahtlikraam, et kui mingi kirjanik või keegi kirjutab või joonistab kuskile sahtlipõhja või ei avalda neid, seal saab avaldada. Pigem on nad täitsa ikkagi sellise täitsa juhuslikust raamist lähtuvad. Et kui on mingi vana dokument, et siis saab selle avaldada vedelikus või, või leitud mingi paber või mingit kollaaži alged, natuke edasi töödeldud ja siis neid saab kõike kasutada. Vedelikus sobib suurepäraselt. Et ta on selline nagu elukroonika või mingi mingi rühmituse või mingi sõpruskonna selline kooskäimise tulemus materiaalsel kujul hästi loiult käib kaasas selle olemisega need koosolekute protokolle meil on Sven elanike protokollid. Ja meil oli üks aktiivsemaid liikmeid viimasel ajal Sven-Erik Stamberg, et meil peab nimesid nimetama, ei ole salaorganisatsioon, et et tema pani aegajalt diktofoni käima ja siis ta kirjutas sõna-sõnalt maha. Mis selle õhtu mitme tunni jooksul räägitud, mis on päris lahe lugemisvara. Aga nüüd tuleb vist dance diktofon katki ja seda enam ei toimu, aga paniga inimesed üsna krampi, mõned ei julgenud üldse sõnagi öelda kogu õhtu jooksul. Aga me püüame vähemalt loeme registreerima neid koosolekut, et praegu on kuskil hakkab sinna 100-le lähenema varsti, et iga kuu peaks korra toimuma. Regulaarsus on ka nüüd viimasel ajal nähe, varem oli see juhuslikult. Mida aeg edasi, seda ikkagi iga asi võtab sellise vormi lõpuks nagu jäigastada kõvastub selline ka vedelik, mis peaks olema nii vaba ja voolab, kui ta ikkagi väga palju käsitleda hakkab. Voolamine jääb nõrgemaks ja temast hakkab mingi vorm tekkima selline jääv vorm. Mis on selline elu paradoks, et nii vabasid asju nagu inimeste vahel eksisteerida ei saa, et mis oleks lõputus sellises täiesti vabas liikumises, et alati peab olema keegi, kes neid asju natuke eest veab ja ja siis juba seal tekib mingi hierarhiline struktuur, et väga huvitav on vaadata, kuidas nad süsteemid nagu tekivad või kuigi nakkunud süsteemi vastane või nagu peaks olema kõik täiesti vaba, aga aga seal ikkagi seal paratamatult tekib sinna sisse mingi kondikava. Sa ju kunstnikuna tihti oledki üksi, teede üksi kindlasti tuntud sellega, et sul on see oma pintsak, mis, millele õmbled kogu aeg nööp. Siis sa maalid, piimapakke pateerid seda. Ja, aga samas sa oled ka teatrikunstnik, et kui palju seal nagu vajad nagu seda üksiolemist ja kui palju seda nagu kooslastva, et mulle tundub, et, et sul on üks asi, mida ma tean, millega sa tegeled, on ka polügoon teater, aga see ei ole see polügoon, teater, mis praegu on tekkinud, vaid, et see ongi üks väga kummaline asi. Tundub sama kummaline, kui see vedelik. No see on umbes samasse aega jääb alguspolügoon teater kui, kui ka sellel vedelikul, et et polügoonteatrimaa nii-öelda avastasin või tekitasin enda magistritöös, et üldse minu, see elu ja hariduskäik on kõik seotud selliste muutustega. Et näiteks kui ülikoolis õppides sedasama teatridekoratsiooni erialal, et siis korraga selgus ühel heal päeval, et teil on nagu jäänud õppida seal kahe aasta asemel pool aastat, et muutusid need programmid hariduses, siis tekkis esimest korda see magistri magistrimõiste tuli kooli ja, ja siis ma pidin, pidin oli, olin sunnitud lausa astuma sinna magistriõppesse ja, ja ei osanud seal midagi nagu väga tarka välja mõelda. Hunni ühel päeval käisin kolamas mahajäetud militaarterritooriumitel Klooga alevikus Klooga mõisa lähedal, kus on Klooga mõisa varemed, olid ka igasugused huvitavad muutehitiste ja pinnavormid suhteliselt suured angaarid, siis igasugused väiksemad ehitised ja see tundus, et see territoorium on nagu sobilik absoluutselt igasuguse teatri tegemiseks ja et seal on nii palju Stroomi võimalusi, et põhimõtteliselt ammendamatu keskkondade tohutu avarus ümberringi veel ja siis sealt kuidagi tekkis see polügoonteatri mõista, mis on siis oleks nagu sihuke teoreetiline vorm, mis võimaldaks käsitleda ükskõik milliseid teatrinähtusi või panna oma kesta, katsetada kui eksperimentaalne ja polügoon on ja teisalt ka katseväli tähendab eesti keeles ka, et selline eksperimentaalne, kus saab proovida mingeid asju järele, mida, mida siis kas pärast kuskil rakendada või mitte. Kas mingit õnnestuvad need katsed või mitte. Aga et pärast seda kooli ma hakkasingi tegema selliseid üksikuid ettevõtmisi erinevates kohtades, et mitte ainult seal Kloogal, kus toimusid ka esimesed üritused, näiteks üks suuremaid oli kuids kunst ja sport kokku panduna kus olid 12 spordiala ja igas igas spordialal oli üks kuraator, kes oli ise kunstnik ja tuli bussitäis rahvast ja nagu selline rahvaspordipäev või kõik need rinnanumbri kohe ja läbi, sest need on kõik need 12 ala, mis olid siis nagu väljamõeldud ostukorvpall ja lauahoki silmamõõt ja taolised silmamõõt, silmamõõt seda tegi, mis läbi Meelis Salujärv, et ta oli Leonardo da Vinci raamatust vist lugenud seda, et et kui Leonardo tuli õpipoistest, et ta tegi talle Katsa tõmbas seina peale ühe joone ja siis see õpipoissi kandidaat pidi siis õlekõrre vastava pikkusega ära murdma. Ja et kui siis selle järglase kontrollida, kui pikkuse reaalne joon seinal on ja kui palju see erines sellest murtud õlekõrrest ja siis näitas mingeid eeldusi Aga äkki see, sa pead nagu, ütleme, selliseid üritusi või kokkusaamisi korraldama või, või ise selles osalema? See on sinu jaoks oluline. Mingi tegevuslik asi. Tegevuslik asi oli, ta oli kuidagi hästi eluga seotud, et kõik need need polügoon, diaat siis toimunud etendused, ma nimetan nende etendust, eks nad on küll ühekordsete just ongi kordumatud. Et nendest on mul näiteks riiulis mapid igast üritusest eraldi. Et need on nagu sellised pidepunktid või, või lausa elulise eluliselt olulised sündmused olnud, et kuidagi defineerivad mul mingit elukäiku ja ma läkis, selles on nagu arvestada mingit aega, näiteks mingi üritus toimus pärast või enne mingit muu ürituse toimumist, et see on selline koordinaatteljestik, mille abil nagu ma olen püüdnud varasematel aegadel just ennast kuidagi määratleda, siduda nagu seda elutegevust mingi kunstilise loominguga. Mis ongi see põhiprobleem ju, et see lõhe nende kahe asja vahel kelle elu ja kunsti või noh, üldse ütleme sellise et nagu lõpetad ühe asjaga tegelema hakata, alustab teist, et sa oled nagu lõhestatud või mitmeks jagatud, et tahaks olla selline terviklik organism, et et kõik oleks nagu enam-vähem ikkagi sobituks kõigega. Ja et kuidagi neid lähendada või need sfäärat siis see on olnud nagu natuke ka minu tegevuste kõigi kõigi eesmärk, et oleks nagu selline üks kulgemine, terviklik. Ja me jätkame vestlust, Erki Kasemetsaga kõlaga, Erki see aeg, kõik, kui me oleme sinuga rääkinud, sa oled ise vist ei ole tähelegi pannud, et sa oled käes hoidnud püsti kuju, et mis see on. See mulle lihtsalt praegu näpu, et saan ühest keldrist Tallinnas, kus mul oli ka kunagi atele kaasa võetud püst ühe mehe, üks mees, mees, jah, ja et see nii-öelda omanik, kes seal keldris tegutses, tema vist ei pidanud seda väga väärtuslikuks. Sest ma võtsin ta kaasa ja ma olen teda värvinud eresiniseks ja erinevat värvi, kasutanud teda mingitesse Insolatsioonides, aga nüüd just suhteliselt hiljuti värvisin, mõtlesin, et mulle musta värvi sihukest matti värvi värvida mustaks. Ja siis tuli siit välja signatuur korraga. J koor jah, et kas Jaan Koorti mingi skulptuur on see siis, et et see võib-olla lisab nagu asjale teise väärtuse natukene, et, et kui, kuidas see ikkagi see nimi nimi muudab asja kogu seda tähendust, et kui ta enne maa tundus, et võib olla, valib sealt ei saa aru, et ta midagi nagu sukad meistriteost kujutaks, et ta võib-olla tundus ka, et võib-olla mingi üliõpilast töö või kuskile jäänud kellegile vedelema. Aga nüüd ikkagi sellise väärika nimega on tal hoopis teine, teine tähendus. Ja lisaks veel see, et sa oled teda üle värvinud mitu korda ja nüüd veel lausa mustaks. Jah, see ka ja üldse tegelikult võib-olla see kunsti kunsti nagu ka mingi mingi sihuke põhiskeem tuleb siit välja, et kui nagu teadmatusest teha midagi ja mingit tähendust, mitte omavat tegevust ja siis korraga kõik muutub mingist pisiasjast, võib-olla muutub kõik 180 kraadi pöördub ja kõik muutub tohutult huvitavaks ja põnevaks ja väärtuslikuks, et et see on ka selline, noh, kuskil noatera peal kõndimine, pidev protsess, et ei tea, millal seal libastumine toimub, et kõikjale muutub. Ühest sellisest olemisest saab teine hoopis nagu tähenduslikum. Kui sa enda töid teed, et kas see tähendas, tuleb sinna nagu hiljem juurde läbi selle tegevuse või siis tähendus on juba alguses olemas, ei hakanud nagu, nagu seda tähendust täitma mingi vormiga. Ta on nähtavasti muutumises kogu aeg see et nendesamade piimapakkide maalimise puhul alguses ta oli lihtsalt selline, ma ei oskagi öelda nagu väike naljategemine või midagi taolist, et tal ei olnud sellist tõsisemat suunitlust. Aga kuidas jätkus see tegevus juba pikemat aega mingi aastaid, siis ta siis ta muutus tõsiseks tööks nagu tähendus sinna juurde nagu süvenes, et ta on ikkagi mingi väärtuslik asi, et seda peaks jätkama ja jätkanud seda juba peaaegu 30 aastat ja nüüd ma olen ise tegelikult jõudnud siia punkti. Et ma uuesti küsin, ole nagu alguses tagasi, et ma see on kõike kahtluse alla, et et milleks see kõik vajalik oli. Et miks ma seda üldse tegin, miks ma oma elu põhimõtteliselt väga suures osas kulutasin sellise tegevuse peale? Maalisid iga päev ühe piimapaki ära. Jah, keskmiselt üritasin maalida iga päev ühe, et muidugi, et see oli lihtsalt mingi periood, kus ma suutsin seda reaalselt teha, aga ma tegin siis nagu tasaarveldus nagu et kuu lõikes või niimoodi oleks nagu jah, 30 pakki koos. Et nüüd on mul need pakid siin pööningule küll ligi 10000 pakki maalitud, ehkki nagu teha, nagu ei oskagi nendega midagi, pööning on nagu täis varsti. Jaa, jaa, mõtlengi praegu pingsalt, et mis, mis see tulevik võiks olla tulevikustsenaarium enda asjadega seotud, on selle materiaalsus just selle materiaalse vormiga mida talle ka pista. Ootan, ühesõnaga nüüd võiks natuke kirjeldada. Erki Kasemets tõstis tuppa paarlaste suurt kastitäit, kus omakorda sees on kile sees piima ja jogurtipakid, mis tal on kõik eraldi ära maalitud ja kõik on eraldi veel omakorda kile sees. Nüüd ma jah, säilitan sellistest tontardsetes kastides, ennem oli täiesti juhuslikult formaadid igasuguseid, aga nüüd ma avastasin, et et saab osta, mis ei ole sugugi odav lõbu tavalise pappkasti, mis nagu vedeleb tegelikult igal poe tagant ja just nagu prügi, aga kui seda uuena osta, et on päris kallis materjal. Aga noh, kuna ma sellist mõõtu täpselt vaja on, siis, siis ma olen kasutanud ja ostnud neid selliseid pakke, kuhu mahub 80 liitrit siis sisu ehk neid minu maalitud pakendeid ja meil ei ole omakorda siis pannud mingid kilekotid ümber, et see on niisugune väga ebaöko tegelikult kõik kile on sellepärast, et, et mõned vanad pakid olid, see õlivärv kuivas kümneid aastaid määris tegelikult kuivasid kokku teiste naabra pakkidega, kui nad siin kasti sees surve all olid väiksed kõrval. Iga paki sees on siis kirjas natukene infot, et kui ta nüüd Mis siin on? Kõigepealt, et mis siin peal on, et, et see on kellelegi kuju või? Viguratiivsus tuleb välja, kui need automaatselt teha, siis ikkagi teed automaatselt teen, püüan teha ikkagi jah, täiesti automaatselt. Et see on oluline, selle, see, see on, mis ütleb sinu jaoks mingi hetke kirjeldus, mingi see tuleb lihtsalt, et seal seal on võib-olla selline oskus. Võib-olla ma olen mõelnud just, et mida ma oskan siis teha, et võib-olla joonistada natuke oskan ja mõnda asja veel natukene, aga et mida ma väga hästi oskan teha, et võib-olla see ongi see selleks hetkeks väljalülitamine, kui ma võtan selle uue tühja Bakijat, satun lihtsalt midagi tegema, see valmistab suhteliselt mingid raskused sinna, midagi teha. Et see tuleb lihtsalt iseenesest, et et see on selline, noh, jah, väljalülitamise hetk. Mingi kujutus hakkab tekkima, et ei pea vaeva nägema selle väljamõtlemisega eelneva planeerimisega midagi taolist, mis tavaliselt suur mure ongi, et mida teha, et seda ma ei pea nagu kunagi vaeva nägema. Aga siin on kah mingi figuratiivne jah, nagu alge on olemas, et mingi justkui kuju moodi või tõesti pool poolfiguur tehtud on 2016 aastal, nagu ma loen maikuus. Vot siis sa oled kirjutanud mingeid numbreid, mis nad ütlevad sulle. Siin on üks number, mis on samamoodi automatism tegelikult kui mõnel rääkisime automatism, mis ma kirjutan alati sellise pika numbrirea, mis täiesti täiesti juhuslik numbrini ja mõtlen, kui need kunagi analüüsida, siis saaks nagu teada, milliseid numbreid esineb rohkem ja ja mis järjekorras, et tegelikult, et kas ma tegelikult püüan küll nad iga kord täiesti vabaks lasta, et kas siis ikkagi kujunevad mingid sellised sisemised koodid välja või tegelikult mingid asjad, mida sa rohkem kasutad ja alateadlikult mingit telefoninumbrite fragmente või midagi midagi rakendan, et et kõik on nagu tegelikult võib-olla kuidagi seletatav? Sa ise muidugi ei tea, seda? Ei tea jah, aga tõesti nõuaks mingit arvutiprogrammi vist kunagi, et keegi nartsisse toksida siis kõik need numbrid ja siis selle põhjalt kuidagi saaks tuletada neid ilmnemisi sagedusi. Aga ütle seda ka Erki Kasemets, et, et sa iga päev teed mingit ühte sama tegevust, kas nagu rahustab sind kasse, nagu paneb su maailmapaika? See on natukene sest selline samasugune nähe nagu ennem oli võib-olla selle polügoon teatriga räägitud, et et läbi selle, see on nagu selline paralleelpeegeldus või, või see on selline liin, mis kulgeb nagu paralleelselt selle muu tegevusega justkui justkui annab talle mingi tähenduse või loop sinna kõrvale. Sellise ühes formaadis vaadeldava mingi memo ta ei pruugi küll olla lahtiseletatav niimoodi ratsionaalselt ja ilusti osadeks võetav, aga aga et kuidagi on hea mõelda selle peale, et, et, et sellesse nagu segaduses ja korrastamatuses on mingi selline telg, mis jookseb kuidagi ikkagi vääramatult Ühes suunas teise. Ja see on tõesti võib-olla mingisugune teatav sihuke püüd mingi korrastatuse järele, mis on nagu tegelikult saavutamatu, ma arvan, suurel määral, et ta on niisugune pseudotegevus ja natukene selline illusoorne ja lõputu Enelised. Aga on annet ka sinu jaoks nagu päevikud. Et sa dateerida kirjutad mingisuguseid nagu iga päev nagu sellest päevast ka midagi sinna sisse. Päevik jah, et nende päevadega muidugi nüüd tõsiselt iga päev enam ei. D viimasel ajal ütleme, hakkan üldse nagu mõtlema, et kui ma nüüd otsustasin, et, et hakkan üldse võib-olla seda projekt lõpetama. Et need seal 30 aastat kestnud jah, et palju neid seal kokku siis on, no saan aru, et kõik küsivad su käest, et palju seal on, palju, palju on vot seda ongi väga raske selles mõttes kindlaks teha, kuna need kastide arvu järgijaid kastide arv kogu aeg suureneb ja aga noh, praegu on väga hea öelda, et ümmargune arv 10000 10000 pakki maalitud. See on niisugune enam-vähem, peaks klappima. Et see siis, kui aastateks arvutada, et see on siis küll mitte ei tule 30 aastat kokkupäevadeks, vaid natuke lühem aeg, aga ja ma olen nagu teadlikult tagasi hoidnud seda tempot, muidu võiks rohkem teha, et lihtsalt pole tõesti hoiustada, et tegelikult on küsimus, mida kõige rohkem küsitakse, et kus sa neid hoiad. Saab suhteliselt, küsitakse alati ja ja noh, Ta pole olnud nii suur probleem, aga ta muutub järjest olulisemaks. Tegelikult minu enda jaoks ka küsimus on nagu järele jõudnud sellele tegelikkusele. Et varsti tõesti ei olegi enam kuhugi panna, et ma olen nautinud pööningul ja seal hakkab täis saama juba see maht, mis seal on ette nähtud. Planeerisin sinna nurka nende kastidega ladustamiseks. Et aga miks sa ütlesid, et sa ei taha nagu neid enam teha või et sa, sa hakkad seda projekti nii-öelda lõpetama? See asi ta hävib paratamatult, et, et ta, et kuna mul ei ole need hoiutingimused ja nii edasi, et nad ei ole enam nii turvalised ja võtta, et mulle tundus, et selline häving tuleb väljaspoolt, mida, mis oleks nagu tegelikult halvem variant, isegi kui mingi osa lihtsalt ära kaob, siit mingi veerand võib kümnendik, sest ta pole enam täielik komplekt. Et toredam oleks või, või kuidagi sihipärasem näeks, et kui ma ise suudaks seda kontrollida kunagi lõpuni. Et kui nad ikkagi pisikeses koos mingi aja ja ja siis ma otsustan, et mis ma sellega teen, et pakutud ühe kunsti kuraatori poolt selline stsenaarium. Et, et ma võiksin teha nendest ühe hiigelsuure sellise performance'i ja nagu lõkke põhimõtteliselt kogu see asi korraga ära põletamist oleks tegelikult päris võimas. Võiks olla mõõtmete, seal peab lihtsalt nadu natuke lavastama, täpsemalt kuidas see täpselt võiks välja näha, aga mis pole üldse, see mõte pole mul üldse on maha maetud, sellist selline lõpp oleks kogu sellel lool. Kas see on tegevuse juures, on ka see kogumise moment täitsa nagu kogud. Ma tean, et see ei ole ainult nagu piimapakid, et sa oled igasuguseid muid asju kogunud. Ongi tegelikult niimoodi, et need piimapakid jagunevad kolmeks, et ühed on siis need automaatselt sündinud motiivid, teised on sellised, kuhu ma olen maalinud kuupäeva tähendab kuupäeva number ja kuu, et noh, näiteks kolmas september kolm null üheksa. Et mul on lihtsalt selliseid pakke palju, kus on siis need numbrid peale nendest moodustub mitu aasta ringi, aga iga pakun siis erineval aastal maalitud. Ja kolmas liik, see on sellised, kus ma olen säilitanud needuste originaaldisaini või mis on siis puhas kollektsioneerimine, kus ma maalin ainult sellise viienda tühja külje ära, et kus ma olen kogunud siis erinevaid pakendeid alates 90.-test, mis on läbi aegade meie kaubanduses olnud ja, ja siis, kui on mingeid välismaa näiteid paralleelselt. Et on väga tore ju meenutada neid esimesi pakendeid üldse ja tuleb tuttav ette, et selline pakendimälu on inimesel üks tugevamaid ka saks lõhnadele ja muudel, et selline igapäevane mingi toidupakend või võib-olla väga sügavale sööbinud näiteks lapsel mingi kommipaber või need pakendid, kindlasti tulevad tuttavad ette inimestele, kui nad näevad neid nüüd hiljem, vahepeal nagu täiesti ära unustanud, et siuksed asjad võisid olla kunagi ja nüüd, kui nad uuesti välja ilmuksid, siis oleks nagu väga tuttavad. Aga noh, väga huvitav on näiteks vaadata sellist tööstusele majanduslikku arengut, kus on nagu Eesti pisikesed piimatööstused hakkasid igaüks oma pakendit välja andma, nüüd on ühinenud järjest, et nad olid siuksed. Igas linnas oli võib-olla oma vaprikas, tegimegi. Mõned on lihtsalt kirjutatud peale piim 2,5 protsenti, üks liitrid ei ole nagu isegi firma või tootja nime. Jah, need on just see aeg, kui, kui mingis eesti linnas tehti lihtsalt mis nüüd on ammugi ühinenud paariks suureks tootjaks, siis tegi igaüks oma nii-öelda pakendite oma oma marki. Ja siin on mingi AS Pärnu piimatoodete kombinaat, pastöriseeritud piim ja siis on veel, mis siin veel mulgi meier, keegi, ma ei tea, kas on olemas veel mulgi meier, sa tead, kindlasti. Kindlasti midagi toodab, aga vist mitte selle kaubamärgi all, aga sellest näitas ka, et kõik kõik linnad olid kaetud oma oma piimaga. Mõtlesime kogu Eesti kaardi joonistada läbi läbi nende. Aitäh kui mõni piimatööstur tahaksin mingit ajaloolist infot saada, siis kindlasti sinu käest saaks. No ma olen mõelnud isegi, et kas need on kuskilt, kas keegi kogub neid üldse peale minu, et kas sellist kollektsiooni kuskil on, et et ma võiks siis kinkida küll seda ei ole tehtud keegiaga. Ürid keefiri ja nii edasi. Küll, aga Erki, ütle seda, et, et kas kas need sinu tööd selles mõttes mingit sotsiaalset kommentaarid, et kas sa tahad midagi tarbimisühiskonna kohta öelda, et näete, mida me teeme, eks iga päev nagu kasvatame ühe piima kera või või noh, ma ei tea, paari päeva jooksul ja mis kuhi sellest lõpuks kokku tuleb või see ei ole sinu teema? Võib-olla natuke veel ülesemalt, et kuidagi sellise aegade sarnasuse ja erinevuse kommentaar võiks ta olla, et, et kui ma mõtlesin, et pakid näiteks kaovad ära, kui nad on juba nii kaua olnud, et kindlasti kaovad tuleb mingi parem, parem formaat või parem asi, siis tegelikkus on see, et nad pole kuhugile kadunud, et sellised mingid mingid põhiasjad jäävad püsivat uskumatult kaua. Tegelikult. See asi, mis on loodud nagu tegelikult kohe äraviskamisega Jah, kõige sellisemad jah, just nimelt kõige ajutised asjad on kõige püsivamad justkui või, või sellised, mis inimesega vahetult kaasas käivad, et need, need asjad ei muutu nii kergesti, et kõik meie maailm on nagu hästi palju muutunud, aga see piimapakk püsib ikka sarnasena täpselt nagu ta oli 30 aastat tagasi kuskil Nõukogude liidus seal pakkuda on praktiliselt sama. Erki Kasemets pakib ühte suurt kasti, mis on täispiima pakendeid, mis on romaalitud. Et seal on mingi oma kindel süsteem. Kuidas sa seda teed? Kui sa kasti panen teibiga kinni, kõvasti aga, aga asja niiskuskindlaks muuta, siis ma panen ümber ka ühe suure kilekotti. Pärast ära tunneks, mis seal koti sees on, et millist liiki Tiina pakid, et siis ma olen teinud mingid tingmärgid enda jaoks loonud, et et need valged ruudud on siis need kõige tavalisemad Yabakenenusson automaatselt maalitud lihtsalt. Et ma seal pööningul neid nagu saaks kerge vaevaga ära mingit valget teibid peale pandud kilekotile. Jah, ja punased on näiteks need kuupäevadega ja siis kirjadega teibid on siis nagu need originaalpakendit või, või mis on siis jäetud maalima. Mis on siis need nagu poes? Nii teeb kilekott häält, kui Erki Kasemets pakib oma piimapakke et võime minna pööningule pööningule. Sul on spetsiaalne taskulamp selle jaoks, ootan jah, jah, siuksel algust ei ole kõige rohkem. Võtmeid ei ole ühesõnaga mitte üks või kaks või mingi sadusin seina peale riputatud kogud võtmeid ka. Leime kogu, aga need on lihtsalt, kus seal on, on näppu jäänud, et vanad võtmed, võtmed näppu maal, kastidest kuskil või on tänavalt leidnud näiteks mõnikord sellised vanad võtmed. Et see on selline hästi hea objekt, konkreetne, et ta nagu ei häbi ajas nagu nende pakkidega võib juhtuda, et see võti on selline hästi sümboolne ja suhteliselt vastupidav materjal. Ma mõtlesin, et seal ühes ateljee seina peal oli kellasid, ma ei tea mingi kuus ühesugust suurt nagu seinakella. Need on seatud seisvad kellad kahe pooletunniste vahedega et, et siis kogu aeg on üks kell suhteliselt õige, mitte väga vale. Et tund ja veerand saab kõige rohkem olla kell eksida, et alati üks kell nendest on enam-vähem õige. Ja see oli siis, kui nad seisavad. Jõudsime Erki Kasemetsa pööningule. Diad Erki, sa elad Tallinna kesklinnas ja see on selline pööning alune, kus kinnisvaraarendajad kohedeks viis luksuskorteritega, sina hoiustad siin oma tühje piima pakendeid. Selle peale mõelnud, olen mõelnud, täiesti ebapraktiline. Minu jaoks on ta väga praktiline, aga, aga see tegelikult näitab, et, et siin ei ole jah, kindel see dividende pakkide perspektiivne, miks ma ka mõtlen paaniliselt mis nendest sedasi saaks, et, et nii kaua, kui see pööning veel säilib endisel kujul, on kõik hästi, aga aga just nimelt, et niuksed asjad ei ole väga igavesed, et et kõik on nagu püsid kuidagi väga-väga napilt. Praegu tajun, et oht on õhus. Ma ei tea, kas seal kumu, mingeid kuraatoreid või hoiustajad on siin käinud ja mis nad ütlevad selle kohta. Ma arvan, et siin on suhteliselt head tingimused, et siin on tegelikult, et kui, mis on väga oluline õige õige õhuniiskus ja, ja noh, temperatuur muutub aeglaselt, mis on ka puumajada selline pluss, et et ei ole väga järsult, et ta nagu elab, elab selle väliskliimaga kaaslased, vähemalt võitjale järske vapustusi ei toimu, et korraga on kuum ja kodaganaga külm. Et, et selles mõttes ma arvan, nendel pakkidel on ta ideaalne olukord. Pakid on ise ka üsna vastupidavad, kui nad niimoodi valgusest pakkide kõige suurem vaenlane, ma arvan, on, oleks päikesevalgus pidev. Tegelikult need on jah, sinna taha välja, muidu nad peaks minema kõik segamini nagu nagu üks suurkaardid. Tegelikult ju kõik ajaajad on nagu läbisegi ja mõnikord ma olen tahtnud, et oleks siis mingeid kindlast ajaperioodist asjad võimalik kätte saadud simman ühele kastile märkinud ära, et seal on vist 2016 aasta pake nagu põhiliselt rohkem. Aga muidu peaks olema kõik, need läheb ühte suurde, kuidas sellises ookeani kõik läbisegi, et kõik kõik need ajad ja päevad ja lõikan laiali. Aga Erki, kas sa näiteks maja korteriühistu koosolekul oled sa pidanud nagu seletama ka, et mida sa siin hoiad ja miks sa seda teed? Korra vist käisid inimesed jah, sinna vaatamas pööningule, et mis olukord on, et kui segamini on, siis nad leidsid, et et mul olid sellised imelikud asjad, mis võiks ära visata, sest ma pidin seletama, et ma vajan neid hirmsasti oma asjade tegemiseks, et mingit kark. Ja nüüd ma pean võitlema jah, sellest nagu natukene lahti rääkima, miks ma neid asju siin hoian ja mis plaanid mul on? Sulle tähendab jah, aga seda ka kindlasti, jah. Et see on ikkagi minu nii-öelda kõige tähtsam ruum peaaegu tähtsam, isegi kui see alumine korter. Mingeid anekdoodid on sellised, et nad, mida sina teed, eks ju, et kes, kes sinu isa on ja minu isa on kunstnik, eks ju. Et kas, aga kuskil oled pidanud nagu seletama, et reaalsele tüübile, et kes sa oled ja millega sina tegelenud ja millised need reaktsioonid on kusagil räägid, et noh, ma siin teen sellist kostet, ma maalin iga päev ühe piimaga. Eks tegelikult on, ma arvan, paljudel kunstnikel või sellistel natukene tekkinud väike kaitse kohastumus, et nad nagu väldivad neid teemasid või räägivad nagu üldiselt asjadest, et et. Kuidas üldiselt sa ütled, et ma teen midagi? Midagi maalin, ütleme pisipisikesi formaate. Jah nojah, see materjal on sama materjalil pole häda midagi, et tegevus on ju sedasama täpselt käeline maalimine ja et ma arvan, et see on arendanud nagu maaliana või noh, selles mõttes ongi nagu järgmine plaan ikkagi proovida. Kui suuremaid nõuandeid ka aeg-ajalt teha, et kas on midagi külge jäänud sellest aastatepikkusest tegevusest või ei ole või on see kõik ikkagi nagu ainult ühe ühe sellise kindluse nokitsemise alaliik. Me oleme Erki Kasemetsaga jõudnud Eesti kunstiakadeemia uude majja stsenograafia osakonna. Kuidas sa ütled nagu auditooriumisse vä? Black box nimetame seda blackboxi, eks, aga noh, igasugu muid mõtteid oli ka, et kuidas seda ruumi võiks hüüda, aga aga karta oli, et see black box lõpuks ikkagi suretab teised välja, et see on selline nii sissetöötatud termin, et jõudude hakatakse ikkagi niimoodi hüüdma. Ja oluline on siin praegu öelda seda, et, et vahetult enne meie saabumist lahkus sellest ruumist peaminister Jüri Ratas, et mis tema siin tegid, tahab võib-olla mingit lavastust teha või mingit kujundust enda lavastusena. Võib-olla seda ka, aga kuuldavasti lihtsalt käivad need ringkäigud, mis käisid terve eelmine nädal olid siin väga tähtsaid külalisi. Kogu nädal putsis avamise päev, mis oli esmaspäeval siin tuhandeid inimesi lausa ühel ajal. Aga et siin see huvi selle maja vastu on jätkuvalt väga suur praegu, et võib iga päev kohata siin uusi ja huvitavaid inimesi. Aga kuule, ütle, kas see on see töö, mida sa nagu pead tegevumisega tahad seda teha, kuidas sa jagad praegu ta nime ateljeest, kus olid need sinu piimapakid ja muud maalid ja asjad. Ja, ja nüüd, kus sa siin pead olema õppejõud või noh, lausa juhataja on ju osakonna juhatajat, et, et mis need erinevused on või ei ole? Põhiline erinevus on see vastutuse küsimus ka, et siin on nagu koostöö ikkagi paljude inimestega ja üliõpilased on sinust sõltuvuses ja noh, see nagu paneb sellised pinged peale mis võib-olla ei peaks nii olema ja ma tahaks, et kõik oleks nagu sihuke voolaks ühtlaselt see oma vedelik-vedelik oma tegevused ja niisugused sotsiaalsed tegevused oleks nagu läbipõimunud ja ei oleks suurt erilist erinevust, aga aga paraku ikkagi ma tajun ikkagi seda, et siin on natukene nagu teises situatsioonis, paraku pean viibima, et see pinge on teistsugune ja ja nagu mulle endale õppida on lõputult palju, et tegelikult sa ei saa kunagi ka otsa sind millegi eest paremini aru saada või midagi mõista, paremini teha paremini, et see on selles mõttes sihuke tänamatu situatsioon, et see seal kunagi nagu valmis või kunagi ei saa rahul olla. Lõplikult. Et kui sa selle mingi oma asja teed valmis, sa võid isegi mingi vaikse hetke õnnelik olla, et siin ma arvan, et on selline noh, see on niivõrd haaramatu koguses situatsioon tegelikult, et sa võid ühes ühes nagu paja servas podiseda ja teine serval jääs. Et noh, et sa korraga seda kõike ei hooma nagunii, et mis siin toimub. Et see teatri nagu lavakujunduse, nagu tegemine, et, et mis see sinu jaoks on olnud, ilmselt see ei ole nagu samasugune eneseväljendus kui see omaette kunsti tegemine. Eks see teatrisituatsioon on ka muutunud ja teater, see hegemoonia teatri või mida ütleme sellise päris teatrina, et, et see ei ole ka enam nii ainuvalitseja, et et saab ju teha igasuguseid vahevorme ja siuksed rohkem enese väljenduslike projekte, nagu see polügoon, teater võib olla. Aga noh, muidugi klassikalises mõttes on tõesti teatrikunstnik ehk siis sõltub väga paljudest inimestest ja ta on selline peab oma ego nagu siis kuidagi sinna vahele sobitama ja ja mingeid asju nagu rohkem tegema varuga. Et see sobib, see enda ego sobitamine. Nüüd sobib järjest rohkem sobiks, et võib-olla, võib-olla nooruses oli seal ka maailm rohkem mustvalge, radikaalsem, et siis olid nagu võib-olla raske sellega hakkama saada ja ma mäletan, et mul olid ka esimeste töödega, oli teatavaid konflikte teatrites või kuidagi nagu lõin käega, tahtsin ära minna või see ei sobi mulle. Mida ma aeg-ajalt meelde tuletaks praeguse ajani, aga, aga, aga mis sulle siis ei meeldi? Mul ei ole isegi täpselt seda põhjust. Mingid sellised, et mingid minu ideed vist nähtavasti polnud sobilikud või, või mingil põhjusel, et ma nüüd isegi detailides ei mäleta seda. Ja siis nagu sunnite juskui võõraid mõtteid mõtlema ja võõraid suhteliselt tegema võtad see mingil hetkel asjaolude kokkusattumuse, sunni ta siis plahvatas korraks, mis on muidugi väga taunimisväärt käitumine sellises peenes ja delikaatses keskkonnas nagu teater, kus peaks olema, kus on kõik väga balansis tasakaalus, kas ta ikka on, kuule, no ikkagi, need inimese inimesed on üsna tundlikud, ma arvan, seda muidugi jah. Et, et ikkagi igast väiksest ootamatust asjast nagu paisuda või ta nagu natuke selline meediakeskkond või et kus, kus mingi väike väike uudis võib hakata kuidagi uudis või väike samm võib hakata lumepallina kasvama või kuidagi täiesti ettearvamatult, et et ma ei tea, kas ta nüüd on alati seda, aga, aga niisugune väike oht on olemas. Aga see, et, et siin pead nagu juhataja olema, et seal mingi suhtluse mingi asjade korraldamine ja see, et sind ennast kuidagi toidab. Ma arvan, et või tulevad sellised esimesed nagu, nagu õnnestumised või mõni mõni asi saab korda aetud või mõni asi ära tehtud, et see äkki hakkab kuidagi mõjuma jah, niimoodi kuidagi positiivselt seda eneseteadvust toitma, et et nii kaua, näiteks praeguses situatsioonis ma olen äärmiselt nagu selline ebakindel, et ei oska veel arvata, aga kart rohkem, pigem kardan igasugused, mis tegema peab hakkama täpselt. See on hea hetk, et ma tulin täna sinu töövarjuks, et see ongi just see, et, et sa ütled, et see üks 30 aastat kestnud projekt saab läbi ja nüüd algab uus, et sa ei tea veel, mis toimuma hakkab. Selles mõttes võib see tõesti see üsna oluline hetk olla, pärast on tagantjärgi seda üsna hea nagu taastada läbi selle tänase intervjuu, et, et aga eks need hetked on muidugi alati võivad olla sellised tähelepanuväärsed, et iga hetke saab nagu sellena tõlgendada pärast, aga aga praegu on küll nagu sihukseid väliseid tingimusi jagu jooksnud kokku ühte ühte punkti päris mitmeid. Et kas sul on rutiinsed nagu rituaalsed asjad, mida sa nagu päevast teed, et, et millised on täna veel näiteks teed et on mingid väga, väga kindlad tegevused või see ei ole nii. Praegu ma pigem proovin nagu vabaneda nendest väga sellistes kindlatest reeglitest, et mulle tundub isegi, et ma olen natuke natuke liiale läinud elus nendega, et kuidagi see hakkab piirama. See võib-olla algas niimoodi kuidagi juhuslikult, et midagi teha või midagi eristuvat, võib-olla et see oli niisugune vastuvoolu, et kuna kõik tundus selline juhuslik, et siis teha midagi hästi kindlat ja olla seeläbi nagu kuidagi tunda ennast paremini. Et see võis olla ka selline noorusega protest, mille, millest see kõik algas või selline protestivaimu. Et praegu jah, tundub, et vanemaks saades tundub just see vaba voolamine, oleks nagu, aga nagu põnevam teekond et lasta nagu päeval kanda ennast, et, et mõtlemata, c kui teada on, et midagi peab tegema, et see võib-olla just selline noh, võtab kogu selle võlu ära tegelikult võib-olla selles praeguses hetkes, et siis läheb kas punktide täitmiseks, aga eks mul mingeid rutiine ikkagi tekib elus juurde pidevalt ma isegi praegu ei oska öelda, aga kindlasti need vahelduvad, aga ilmuvad ja kaovad, see on väga hea võrdlusmoment, et elada sellise sunduse all ja siis vabalt tunda ennast, siis ma ikkagi valiks praegusel juhul selle viimase. See meenutab natukene seda anekdooti, kus soovitatakse 1000 korteris on vähe ruumi, et võtke veel kitsed ja kanad ja ja võtke veel teisi inimesi veel elama ja siis see omanik ütleb, et, aga nüüd läks veel hullemaks ja siis öeldakse, et aga vot nüüd viige need kitsed ja kanad ja teised inimesed välja. See nähtavasti ongi nii, et, et see kõik enda tekitatud piirangud ja kitsendused ja jah, selline kunstlik situatsioon, et mida teha enda elu raskeks just nimelt sellest korraga loobuda. Täna oli mu Erki Kasemetsatöövari saate, mida te kuulsite, mängisid kokku Viivika Ludwig ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.