Tere kõigile minu nimi on Sten Teppan. Kohtumise rõõm on siiras. Saatesari käbi ei kuku, on ellu kutsutud selleks, et uurida põlvkondadevahelisi sidemeid, meenutada eredamaid hetki lapsepõlvest ning rääkida õpetlikke lugusid, kuidas tulla elust läbi ja seejuures terveks jääda tänaselt saatma. Külalised on ema ja poeg Lydia ja Tomi rahula. Koorijuht ja muusikaõpetaja Liidia on abikaasa Tõnisega üles kasvatanud ka tütre teve kuid erinevalt vennast leidis tema kutsumuse mujalt kui muusika. Tomi jäljerada seevastu on ema omaga väga sarnane ning kohati kattuv Ki seob neid ju Tallinna poistekoor, aga edasi kõnelevad nad ise. Head kuulamist. Tere tulemast vikerraadiosse, Liidia näha tere ja Tomi muidugi ka. Tere meest. Liilia tammi ei ole ju tegelikult teie ainus laps. Tomil on vanem õde ka kuna tema ei ole avalikkuse tähelepanu all olnud vist kunagi sel viisil, nagu Tomi on sisuliselt kogu elu. Rääkige telest kaasa mõne sõnaga mõne lausega, mida teeb, kus ta liigub. Teile on Tomist neli aastat vanem ja tema alustas samuti oma õpinguid 20 esimeses koolis. Päris esimene aasta ta oli Viljandis, kuna me siis elasime Viljandis, ta käis ühe aasta seal. Ja siis, kui me kolisime Tallinnasse 80. aastal, siis Ta tuli 21. kooli sinna, kuhu minagi läksin ja käis inglise keele klassis. Käis natukene aega muusikakoolis, kus talle meeldinud käia ei olnud mõtet ka siis sundida. Pärast kooli lõpetamist kahel esimest kooli läks ta üheks aastaks õppima Norrasse. Rahvaülikooli õppisin norra keelt, inglise keele sai väga hästi suhu juba kooli ajal. Siis õppis Concordia ülikoolis, kus kogu õppetöö oli inglise keeles, mis oli väga hea nagu teine lend. Tallinn, Airport ees, mitte Tallinna lennujaamas on kaks eraldi asutusse. Me sammudega väga hästi läbi ja tegelikult lapsepõlvest saame ka väga hästi läbi, aga oli ka neid päevasi, kus me ikkagi kraaklesime. Ja, ja noh, kui on temast neli aastat vanem, siis, siis teadagi vaevalt et mina see olin, kes käis seal torkimas, onju, aga aga ei, me mängisime koos mingis mingis eas ikka lapsed, vaata, tekib see, et neli aastat on nagu on nagu suur vahet, et ühel tekib juba nagu teistsugused huvid, et aga me oleme reisinud ema-isaga nii palju noh, tol ajal Nõukogude liidus kogu selle läbi ja ka Euroopas väga palju, kui piirid läksid lahti, et ja siis meil olime väikesed või ütleme, ema-isaga koos, et, et kõik need reisid, et kuidas sa nagu reisid inimesega, kui seda ka läbi saanud. Et kõige paremini saabki inimest tundma, on ju, öeldakse, et mine reisile. Nii oligi loomulikult ma olin pisikene, ei adunud seda, et mulle valged sukapüksid pähe ja mängisime printsess ja mina olin printsess. Maname andis mulle 20 kokkase, mis oli hõbedast ja andis õele viie koka, see, mis oli kuldne suurem, siis õde oskas osavalt mulle selle maha parseldada või ära vahetada, et näed, et mul on vaid, sa saad ju suurema ja noh, neid oli hästi palju, et meil on seal hästi palju, selliseid selliseid asju ikka on ja ma arvan, et see on nagu tänapäevalgi tehakse igast asju, et see on nagu igati okei ja nii peabki olema, et et, aga me saame väga hästi läbi. Kas sa mäletad neid sündmusi ja läbisaamisi enam-vähem samasugustena või see oli vanematele ema isale ikkagi ema isa mingil moel ka peavalu, mida võib-olla komisjon praegu ei mäletagi, üldse ei tunnetanud, et see niimoodi välja kukkus. Tegelikult ei tunnetanud sellepärast, et mida nad kahekesi rääkinud praegu, see on meile endale ka üllatuseks tulnud, aga meie ja aru ei saanud Tomi isaga, et nad oleksid kakelnud. Tegelikult nad said läbi ja ainult, et noh, terve arvas, võib-olla Tomile anti rohkem või võimalusega, ta oli lihtsalt väiksem, nüüd. Eks ikkagi suurem, võib-olla mõtleb, et väiksel on privileeg, aga ma ei arva seda siiamaani ei arva. Ja, ja kui me käisime nagu tuli, ütles mööda nõukogude liit hästi-hästi palju reisisime tõesti, siis nad olid ju kogu aeg autos, vanasti, laada sõitsime laadaga, 1000 kilomeetrit ööbisime Moskvas ja käisime Krimmis ja nemad olid tagaistme peal. Ja siis sai kuulatud Entel-Denteli lastelaul Letuid täitsa ribadeks juba kullatud ja. Täpsustan, need olid Žigulid, et laadad olid juba siis kui greid. Aga okei, no selles mõttes tänapäevale inimesele lapsel ütled Žigulit ei tea, millest me räägime, et laada on väga õige, et siis siis vähemalt saab suuna. Aga jah, et me magasime veel niimoodi, okei, kui me juba räägime korra sellest, et vanasti ei olnud turvavöösid, On ju või on kästud siis või et siis mina magasin seal tagaaknale. Meil on seal seni mugavalt magada. Et sinna mahtus ideaalselt ära, nagu see oli nagu lemmikkoht magamiseks. Noh, mingi hetk muidugi jäi väikeseks seegi. Aga tobe oli see, kes tõi kastanid tulest välja. Vaat kui me läksime Gruusiasse ja vanasti oli ju kohutavad järjekorrad, kabilsiini järjekorrad igal pool ja ööbimist ka ei saanud. Ja, ja kui me jõudsime Gruusiasse Nad olid sellised lapsed, et nii kui auto seisma jäid, siis olid krapsti üleval. Aga Tomi magas? Noh, ütleme Žiguli seal üleval akna taga, ta mahtus sinna üles. Akna äär on praegu praegu selliseid autosid ma ei oska isegi öelda. Ja seisame bensiinijaamas ja, ja Tomi tõuseb üles. Täitsa blond, täiesti lumivalge peaga ja kus siis kõik grusiinid, vaadake, vaadake, meil oli niisugune privileeg, roheline tee, kõik olid korterid, ainult tuleb poiss, blond ja tema oli siis päästerõngastest pensiinid, kõik olid olemas. Ma olen nendest reisidest tegelikult teie pere omadest mööda N Liidu avarusi varem ka kuulnud. Ja mõelnud juba siis, et huvitav, mis nende reiside eesmärk oli, sest kui sõiduvahendiks ei ole lennuk Aidan, Žiguli või laada minu jaoks kõlab juba ulmelisena see, et see masin on võimeline 1000 kilomeetrit sõitma, nii et see ära ei lagunenud. See oli pisikene ime või teil oli lihtsalt oma mehaanik, pardapoeg, kes päästis päeva. Ma ei arva seda, meil olid korralikud autod, tegelikult, ennem sai kõik ära kontrollitud, abikaasa oli meil. Korra, ma arvan ka, et, et pigem on see loomulikult noh, kui me räägime tänapäevasest autost ja kõik see jutt on ju, et roolivõim ja kõik on hästi mugav ja ongi hea ja mugav. Et, et siis tegelikult, ega nad vanasti need autod nii halvad ka ei olnud, et vastavalt ajastule ja jah, loomulikult putitati neid kogu aeg ikka, et isegi olen võtnud küll välismaa autol vanal autol kapott lahti ja puhastad seal mingit bensupumba ise ära käsitsi, onju, ja läheme edasi, on ju isa nagu oskas asju hoida, oskab siiamaani asju hoida, et ja muidugi võib-olla õnne ka, et noh, kus sa saad, tehasest tulevad ju kõik ühtmoodi, onju, aga üks läheb ikka katki ja teine ei lähe, et et mina nagu ei mäletagi ainult rehvilõhkemisi kummidega purumi Mesi siis ainukesena etet, aga kapoti lahti nagu pikkadel reisidel ma ei mäletaks, et oli vastupidavat plekitükid seal eelmisega alguse juurde, et mis teid sinna viis, kas oligi lihtsalt nii-öelda perekondlik ekskursioon, mida igal suvel. Teisi võimalusi kui ainult oma autoga sõita ja näidata lastele ja, ja kasutada puhkust ära. Täpselt samuti mõtlesime, et, et kui, kui sa reisid palju ringi lastega ja sa näed palju ja sa räägid neile palju, et miskine likka meelde jääb. See on ka kindlasti inimestes kinni, et noh, enne siis ütleme mind ja mu õde ma olen aru saanud, et ka ema-isa ajaloost, et nad juba siis tegelikult olid nagu väga liikuvad ja sihukesed noh, reisivad, et käisid siin noh, onude-tädide ka ka Venemaal ja, ja loomulikult ümber Eesti igal pool või Eestimaal siis igal pool, et eks see on hästi palju inimestes endas kinni, et kellele meeldib puhata, jalad seinal on ju vabal aega vaba aega veeta kuidas iganes, et, et nemad on nagu. Mulle tundub siis siukseid liikuvad, sest siiamaani reisivad küsimus on niisugune, Liidia, mis te arvata oma tunnetuse põhjal, kui sarnased erinevad Tomiga olete ja miks ma seda küsin, on see, et ega ma teid kumbagi isiklikult väga hästi ei tunne, aga samas tean ikkagi mingit pilti teist mõlemast, nagu ka meie kuulajad, ma usun. Mulle paistab niimoodi, et TLÜ te olete selline hoogne ja selline pealehakkaja ja nõudlik ja range ja, ja korraldaja. Mulle tundub niimoodi Tomise vastu, mulle jätab pigem mulje kui veidike flegmaatiline ja selline äraolev natukene ja ma ei taha öelda udupea. Aga noh, selles suunas pigem hästi stoiline tüüp. Kas see pilt on petlik, kuidas ema seda oma silmade läbi näe? Tombi räägib palju vähem kui mina. Aga meil on väga konkreetne ja ta ei armasta pikki jutte. Ta tahab, et oleks lühidalt ära öeldud, temal on asi selge, kui ma hakkan uuesti rääkima mulle, et mõtlesid seda. Ja kindlasti abikaasana ja isana, nähes teda pere hoidmas oma lapsega tegelemas ja ta on ääretult südamlik, ta tuleb alati kallistab. Ta on Skorpioni tähtkujus. Kui talle midagi ei meeldi, siis ta väga lühidalt ja võib jalad ringi keerata, ära minna. Aga ta tuleb tagasi. Ja nagu oleks kõik möödanik ja unustatud, et ta on väga tähelepanelik. Ema on ju meeletult energiline energiapomm ja mis on nagu hüperlahe, just et ta on nii nooruslik igavesti noor nagu, et, et selles mõttes positiivses mõttes just et ta jookseb siia maanidega igast mingit pull ja kõiki asju kaasa. Kogu aeg ütlen, minu jaoks on see pole mingit vahet, onju, kui vana ma täna olen või kui vana ma olin 10 aastat tagasi või 20. Hästi aktiivne, impulsiivne, energiline ja loomulikult on ta ka soe ja, ja lapsed talle meeldivad. Moel on kaks last. Mul on kaks last, nõelapsed ja minu vanem laps on kõik ühte auku, 17 16 15 praegu vanused, onju. Ja praegune minu väike beebi on ühene ehk et selle aja selle 15 aasta jooksul on küll nii palju muutunud, ehk et, et nagu ainult positiivses mõttes, et emal on alati lapsed kõik meeldinud, aga ta nüüd pühendab veel rohkem aega sellele väiksele, kui ta varem tegi, et mitte, et ta varem ei teinud see, et see valesti kõlama. Nüüd. Aga ma näen seda veel rohkem, et, et ma isegi olen ju 15 aastat paneme, et et see on nagu emal super, et tal on minuga või mis minuga minu ja mu õega, kui me käisime reisil, on kogu aeg olnud hästi soe ja meie pere on kui on nagu füüsiline kontakt ses suhtes kallistamisel ja need on kõik okei, et noh, et väga paljudes peredes ei tehta neid on ju nii, et et see soojus ja kõik on, on olemas nii ema kui isa poolt, mille edasikantud ja aga energiatõhususe poolest ja ma olen nagu rahulikum küll, aga jah, kui ma käin, ma lähen, siis ma ikka korraks lähen. Ma jätan selle osa, mida mina ei ole sinust kunagi näinud, et aga, aga noh, see selleks. Miks ma seda jälle uurisin, kõike seda arvesse võttes, mis mulje mul Tomist on aja jooksul tekkinud, tuli mulle endale väikese üllatusena see hiljutine raamat, mille te anniga kirjutasite oma pere juurde, kasu saamise lugu, nii-öelda ma ei oleks arvanud, et, et sa võid sell tasandil olla avameelne, see oli minu üllatus, just see pidigi olema küsimus liide teile. See on tahke, mida poleks Tomist tõenäoliselt oodanud. Ei tunne, tundes Tomi, kes Ta jääb tagaplaanile, ta ei taha kunagi olla esirinnas. Ta ei ole selline, ta tahaks pildis olla ja ta ootab, et ei, mitte kunagi. Te olete alati annab teistel särada võimalust ja ise jääb tagasihoidlikuks ja see tuli mulle üllatusena. Ja kuhu nad selle nüüd raamatu läbi lugenud siis? Ma ei saanud, ma nutsin. Kuna see oli väga raskemajaks. Aga aga ilus oli, see, see oli seal seal, seal raamatus on tõeline armastus. Et seda peab inimene läbi elama kogema. Ja alguses mõtlesin ka, et milleks seda, aga kui ma kuulasin seda nendega storyt enne ja lugesin selle läbi siis ma sain aru, et, et maailm ei ole kant ühene. Maailm on kirju ja me peame aktsepteerima seda kõike. Ja ka sellest raamatust tuligi välja see, et neid probleeme on Eestis väga-väga palju. Kusjuures pärast annile on inimesed kirjutanud läbi Facebooki ja öelnud, et temal on see probleem ka nendel on see probleem. Et tuttavate ringkonnast ja kaugemalt, keda nad ei tunne Et väga õige liigutus, on see raamat välja anti see väga palju, aitab meid, annab julgust, kusjuures mõned kindlasti ütlevad, et milleks seda vaja on, aga mõtlesin sel hetkel, kui ma selle läbi lugesin, olen seda nüüd näinud ja kuulnud ümberringi inimesed on tulnud ütlema noh, ka mulle, et et meile meeldib see raamat. Jah, neid on kokkuvõttes see lugu räägib siis sellest, kui keeruline on tervislikel või meditsiinilistel põhjustel last saada neile, kes ei ole kursis, millest me siin kõneleme, aga Liidia, see kogu lugu oli ka kõige lähedasemat inimeste eest tegelikult saladuses. Peaaegu viimase hetkeni vist või? Natukene ema hinge hakkas närima ka, et. Ma saan aru, isiklik Tomi lugu ja noh, kõik ei pea kõigiga alati jagama. Aga kui see välja tuli, ühel hetkel te teada saite siis? Või pahandanud või solvanud kuidagi, et Tomi, seda kõike nagu endale. Ei solvunud, kuna ma tunnen Tomid ja ta on väga, siis saad Poola, ega ta ei tule, räägi oma muresid, ma ei ole kunagi näinud, Tomi tullakse Hutaks. Ja, ja siis, kui ma selle raamatu, et noh, läbi lugesin, siis ma sain aru, mida ta on kõik läbi elanud. Et ta ei näita seda kellelegi välja, aga ma saan aru, kui tal on paar halli juust juba siis ma nüüd saan aru, et ta on väga oma mõtetes introvertne ja, ja kui temaga hakata rääkima ja kui ma näen, et tal ei ole tuju väga küsida, kas midagi, et ühel hetkel, kui ma näen, et ta läheb lahti, siis me räägime, pikad jutud ära, aga hetkel ei ole väga palju. Ta on väga palju oma mõtetes, kuna ma lugesin raamatut ja see raamat ei ole kirjutatud, et nad anniga kahekesi seda mõtlevad, et seal on Tommy mõtted eraldi anni mõtted eraldi. Ja, ja siis on see kokku pandud ja siis ma lugesin, kuidas Kadomi nutnud, aga seda ta kunagi ei ole, meil on, mõnele ma tõesti ei ole näinud, domine nutnud. Selle kõige taustal Tomi on veelgi huvitavam, eks fakt iseenesest, et see raamat on ilmunud ja sa oled rääkinud avameelselt, kas on niimoodi, et jagatud mure on tegelikult pool muret või et tundsid sa, et sel hetkel tasus suu lahti nii-öelda teha? Kuigi sa elu jooksul seda väga palju varem ei ole teinud. Kui sellest saab abi üks inimene, siis ta on täitnud oma eesmärki, ma tean, et sellest on abi saanud mitu inimest, ehk see on juba kordades nagu tagasi andnud meile, et tegelikult loomulikult seda raamatut ei oleks mitte kunagi sündinud, kui oleks mul naist annid, ma ei tuleks ise sellistele mõtetele või, või see on minu nagu värk on ju, ja ma kindlasti seda raamatut kirjutanud ka sellepärast või mee kirjutanud, et et ma sooviks nagu esiplaanile tõsta ennast, vaid et ma müün ennast niimoodi, et see ei olnud üldse üldse meie soovisime rääkida sellest probleemist murest, et sellele rohkem tähelepanu pööratakse, et tegelikult on need inimesed siin kõrval kõik ei tea, inimesed ei räägi, nad ei soovi rääkina, nad ei peagi seda. Soovime kui see on nende nende tahe. Aga neid inimesi nagu tuleb mõista ja seda, seda meditsiiniosa tuleb mõista, et, et mis on hästi keeruline ja seda tuleb tegelikult ka toetada, et seda nagu arendada ja paremaks muuta igal pool, ehk et tegelikult on see meie tulevik probleem nagu, et inimesed loomulikul teel lapsi saavad, läheb järjest suuremaks, ehk see, see muutub igapäevaselt nagu tegelikult tavalisemaks ja, ja igapäevasemaks ehk et, et sellele nagu tasub, selles mõttes tähelepanu pöörata. Ja me ei saa kuidagi peatada seda protsessi, sest see on lihtsalt selle elu arenguga kooskõlas. Me tuleme ringiga tänasesse päeva tagasi nende teemade juurde, aga selle saata üks osa on lahutamatult ikkagi nii-öelda juurde uurima. Ja läheks siinkohal liide teie lapsepõlve. Üks selles saates nii-öelda korduma kippuvaid küsimusi on see, et kui te ajaratta tagasi pöörata ja mõtlete end oma lapsepõlve koju või oma mälestustes nii kaugele, kui te suudate, mis on need esimesed mälupildid, mis teile tunduvad päriselt olemasolevat, mida te mäletate vanematega seoses oma koduga seoses? Ma mäletan enne kooliaega, kui ma käisin lasteaias ja siis olid sellised kontserdid, kus lapsed kõik mängisid pillikest, puhus vilepilli, kes mängis trummi ja kes mängis trianglit, mina olin hästi lühikese kasvuga ja, aga kuna ma olin musikaalne juba sünnihetkest saadik ilmselt ja siis mind pandi tooli peale, mina juhatasin orkestrit, vaat see on mul meeles, et lasteaias juhatasin orkestrit. Ja siis järgmised mälupildid on mul oma kodust, kus ema mängis akordioni, minu vend mängis akordioni jääma, õed emal oli neli õde, kõik olid väga musikaalsed ja meie peres mängiti igal sünnipäeval pilli, istuti ümber laua nagu vanasti oli pikk laud ja kõik laulsid Igastahes laulda laule lauldi karp laule ja, ja minu lapsel kõrvad kuulsid leid. Ja eks tänapäeva lapsed peavad ka roppe sõnu, nagu ma ütlen, et me teame palju, aga me ei räägi nendest. Ja mina kuulsin täpselt samuti, kui lauldi juba kõik inimestele lustilised. Ja vaat need mälupildid on mul hästi meeles ja siis on järgmised mälupildid. Järgmine tasand on see, kui ema käis segakooris ja segakoor koit oli selle segakoori nimi ja Paul Krigul oli dirigent. Koolimajas käisid pulmas ja meie kodu oli üle tee. Aga ema nutisaadeti mind kaasa tal kusagilt mind jätta ja siis ma seal kuulasin, kuulasin ja lõpuks jäin magama tooli peale ja nii kaua kui ma veel ei maganud, siis ma alati harjutasin, vehkisin, ja kui ma läksin koju, meil oli ühetoaline korter ja ma tean, et ühisköögi peal olin, elasime nii nagu vanasti elati, üks tuba ja siis veel ühisköögid ja kõik muud. Ja meil oli suur peegel, kuna mu ema oli juuksur, suur peegel oli seina peal, kuna ma ikka väikesest ronisin kušeti peale ja siis ikka hakkasin jälle vehkima ja laulsin ja vot seda mulle meeldis kogu aeg teha. Kas pole kummaline, kuidas mõnikord on saatus justkui ette määratud kõik lähebki niimoodi nagu algusest peale meelde jäänud. No võib ka nii öelda, et kui ma olin juba käisin koolis, siis ma alati mõtlesin, et et ma tahaks dirigendiks saada. Ja õpetaja koolis arvas, et ma võiks ka edasi õppida kehakultuuri sellepärast et ma olin kooli spordivõistkonnas ja hüppasin kaugust, kõrgust, kõike tegin. Ja siis tema arvas, et ma võiks sporti edasi harjutada ja teha ja treenida ja, aga minu hing oli ikkagi rohkem muusika peal. Kuulge, mõtlesin, et oleks unistus ükskord laulupeol juhatada. Võib-olla siis mõtlesin, et issand, kui kihvt oleks. Vot nii on läinudki, et ma olen saanud juhatada ja. Kas teid on üles kasvatanud emad, olete emaga vastu? Ma olen emaga kasvanud, et me isaga elasin ka ka nii nagu juhtus. Isa ema lahutas, siis ma kasvasin põhimõtteliselt terve kooli, aga ma olin jah, kaheksa emaga, aga mul oli õde, mul oli vend veel, kes olid hoopis vanemad vana, talitanud kübara, katki läks, nelja aastane. Kas ta teadvustasid, saite aru, mis juhtus siis? Ei, ei andnud aru, ei ma, ma, ma üldse ei teadnud seda ja, ja ma ei osanud seda üldse seostada, et ema-isa lahus, aga oma mäletan, et isa käis, kui ma elasin Tallinnas, veel käis siin, vaatame siis ma väga ootasin isa ja käisin ise isa teinekord vaatamas, aga ei teadvustanud ma olin harjunud juba emaga elama ja, aga isa oli minu jaoks ikkagi ka olemas. Aga ma ei ela, vaata mulle koos, ma ei mäleta seda hetke väga palju. Mulle meenub üks teie enda tsitaat, issand küll, suunatud poistele. Et need tänapäeva poisid ei tea, mida tähendab mehe sõna sellepärast et nad on kasvanud perekondades väga sageli, kus isa ei ole. Teie olite küll tütarlaps, kes pidi kasvama perekonnas, kus isa ei olnud poissi verd välja. Olete mõelnud, kas mehe sõna puudumine kuidagi on teie elukäiku mõjutanud ka? Ma arvan, et ei ole, vaat mina ei, mina ei tunne, mul isa ei ole olnud kes on mind kasvatanud ja et ma olen kuulanud, mis ta on mulle öelnud. Ma ei osanud isegi seda nagu igatseda ma tõsiselt ei osanud. Null neli õde või vend, pere, kes kogu aeg koos ja me olime nii palju koos, et ma ei tundnud. Ma ei mäleta, et oleks puudust olnud, ma ei tea, miks. Ma sain vist ise ise ka hakkama, ma olin küllalt selline tüdruk, kes jooksis, jooksis palju ringi, poistega jooksime ringi, kukkusin maha. Põlved olid verised, ronisin puu otsas, ema veidi kärsitu, kärsitu tahan tikk ruttu tuleks pikk ruttu saaks ja ja et oleks kohe kõik hästi ja kuidas ema sellesse kõigesse suhtluseta poisikest ega ringi seal mööda Builasite põlved katki. Ema teadis juba, milline ma olen, ta teadis, et ma lähen nagu tonni ütles, et ma energiline ja olen selline väga temperamentne. Et kui ma midagi teen, siis ma teen hingega, et ma ei ole niimoodi, et ah, ma, ma teeks ka, ma lähen kohe põlema, kui ma lastele annan tunde, võib kooriproovi teen või. Ja, ja kui ma vaatan, et nad vaatavad mulle rahulikult otsa, teevad kuidas saab teha. Ma lähen põlema, vaat kontserdil ka, kui me kuulame esimese suure vaatamas ka mõnda kontserti, kus seal Tomi, kuula mu laulu ja vaatan. Räägitakse, publik, tehke kaasa, seda tehke. No ei, tule, tuleb see pats, pats, pats. Kuidagi tahaks seda särtsu. Kui sa käid välismaal ja kontserdite rahvas elab kaasa, siis lähen, ma ei tea, kas ta ei julge või ei taha või, või ta on ära väsinud. Pidu läheb käima siis, kui ta lõppema. Vaat kahjuks jah. See on vana tõde, jah. Aga emaga sellel pinnal kunagi konflikte ei tekkinud või probleeme või et tülisid, kui ta nii-öelda lühikese süütenööriga. No tekkis ikka, Ma mäletan ühte toredat juhust. Vanasti osteti pansid, mitte ilusaid, vaid tulid pansid. Aga kuna oli selline aeg, kus ei olnudki saada kõiki asju poes ja ei olnud ka raha iga aasta uut osta, siis mulle osteti tunduvalt suuremad sinna pantside sisse, nõndanimetatud uiskude sisse läksid toatuhvlid iirlased, sokid ja üle teevad, kus see kool oli, kus ema käis laulmas, seal oli ka libu veel, jah. Ja kuidas vanasti oli, tuled põlesid, muusika mängis ja siis sõideti niimoodi ringis hoidsid poisil käest kinni, tüdrukutel käest kinni, nii tore. Leppisime emaga koovad, küll Seegelduletub pannud mina, kus ma siis tulin, see, kel ma jäin hiljaks, noorima pahane ja ema tahtis. Ikkagi ma ei tea, kas ta tahtis mulle lits anda, aga mis mina tegin? Meil oli ümmargune laud ikka, aga ma olin ikka päris niisugune jäänud. Ja ma hakkasin ümber laua ümber laua jooksma, ema jooksis järgi ja siis nii ka jooksin nagu emakas naerma ja sisse lahtus juba ära ja ja minul jäi sisse sähmakas saamata. Valimiste pärast ise üle üle annetada, aga vits oli kodus olemas? No midagi ikka järelikult oli? Kartsid? Aga üldiselt talitada liide kuulekas laps kasvõi kooliskäimise peale mõeldes, õppimised, tunnid, kas te pidite ise oma asjadega hakkama saama või emaga koos õppisite, kuidas see käis? Vot nii naljakas kui see pole. Mul on meeles, kuidas me käisime koolis ja kes meil kõik klassis olid ja millede klass oli, aga kuidagi Ma ei mäleta üldse seda aega, et ma oleks istunud ja ema oleks mind sundinud, et oleks kirjutanud ja millegipärast on mul seal mälulüngad õnnelik laps. Ja vot vot seda nagu ei ole ja ma olen selle peale mitu-mitu korda mõelnud, mul ei ole isegi nüüd vihikuid, kuhu ma kirjutasin, näiteks Tomi vihikud on alles ja teve vihikud on alles ja ma olen andnud neile, et see on nii põnev pärast lugeda ja nii noodivihikut, muud vihikud ja aga mul ei ole üldse seda. Vabalt kujunemise märkame ka oluline eriti tänapäeva maailmas, kus sind surutakse ühte kindlasse poksija, siis peadki elamanni. Ja, ja ilmselt ka sellepärast tema läks hommikul tööle, õhtul tuli ja, ja mina olin see, kes üle tee, käisin koolis, vaat meil oli nagu see võimalus, et üle tee oli kool ja panin hästi, palju jooksid ringi, kogu aeg me olime väljas toas ei olnud ja ma ei mäleta neid üldse, sügisõhtuti oleks istunud ja õppinud. Tähendab kindlasti õppisin. Aga et, et kuidas see oli ja kus oli, ma ei mäleta lauda ma mäletan seda tuba, kus me olime, kõik asjad olid hunnikus, kuna, kui oli vähe ruumi. Aga isegi ei mäleta. Nii naljakas kui see ka pole, kuidas ta valatult ema, kui, kui kasvatajat või, või mis põhimõtteliselt olid. Et meie kodus oli niimoodi, et ema kunagi ei rääkinud, ei valitsusest, ei poliitikast seks, ta teadis, et ma olen nii elav, et kui ta midagi räägib ja kui hakati omavahel rääkima, siis alati ema ütles, et liigpalk on seinas. Palk no ja palkliik, et see on nagu liiasse palk, sellest kontekstist liik, palka seinas ja kunagi räägitud minu kuuldes. Ühesõnaga et see jutt on nagu lühidalt selline, et kõik on hästi. Mitte midagi ei ole halvasti, kusjuures ema on käinud Siberis ja minu vend üks vendadest, keda me ei ole näinud, oli metsavend, ta lasti sealt maha ja sellest ka ema vaikis. Seda ma olen hiljem kuulnud, aga sel ajal mitte midagi poliitikast, et kui ma koolis midagi räägin, siis oli selline aeg, kus siis saadeti veel kord Siberisse ja sellist asja meil kodus ei kuulnud. Jõule ei peetud sellepärast, et, et mina, lapsel oleks võinud seda koolis kellelegi rääkida ja siis oleks väga suured pahandused tulnud. Et selles suhtes mind hoiti eemale, et minul oli nii tore lapsepõlv, et ma ei teadnud nendest asjadest mitte midagi. Hiljem kuulsin keelamised, käsud, kohustused, kuidas nendega oli? Ma käisin spordikoolis Mul oli liiga palju kohustusi, mida mõtlen ka lastele praegu, et ei saa kõiki asju korraga teha, peategi midagi valima. Aga noh, vanasti olnud need nutitelefone ja televiisorid ka ei olnud veel siis et siis polnud asi nii hull. Aga käisin rahvatantsu tegemas. Spordikoolis. Siis fotoringis siis võistlustel käisin kooli eest alati väljas, ükskõik mida, korvpall samale, aga ma ei osanud seda, ma lihtsalt olin nii palju kiire, et rohkem jooksin, aga väikekoolis oli seitsmeaastane. Seitsmeaastane kool, Viljandi teine seitsme aastane koolkonna lõpetasin, see oli Viljandi teise kaheksaklassiline kool, siis juba olid haridusreformid. Ja siis hiljem olid veel uued reformid, et ma lõpetasin kaheksa klassilise kooli ja Viljandis ja siis avati just järgmisel aastal Viljandi kultuurharidustöö kool ja mis nüüd on Viljandi kultuuriakadeemia, siis ta oli mul üle tee ja pärast kaheksandat, et ma läksin õppima Viljandi kultuurharidustöö kooli lisaerialaga koorijuhtimine ja seal olid kõik füüsika matemaatika ja ma sain keskerihariduse, kui ma lõpetasin Viljandi kultuurikooli, siis ma olin juba kõrgema kvalifikatsiooniga, kui kes lõpetas keskkooli. Kas ema poolt tuli mingit utsitamise moodi asja ka või suunamist, väikest viisi või nõuandeid, mida eluga peale hakata, kuhu suunas tasub liikuda või see oli nii, kuidas kuidas enda hing ihkas? Emale meeldis ikkagi, et ma tegeleks muusikaga selleks, et ma käisin ju muusikakoolis, aga kuna ma ütlesin just, et meil oli ühetoaline korter, siis ei olnud võimalust klaverit osta ja ja siis meil oli kodus, tead, kuna kõik terve pere mängis akordioni, siis oli niimoodi, et. Ma läksin ise muusikakooli, ega ema ei pannud, aga üks sõbranna tahtis minna ja mina läksin kaasa ja koputas seal ja ei saanud hakkama ja tundus see nii lihtne, sest ma koputasin ka, ma sain kõik hakkama. Ja siis öeldi, et mina võiks tulla muusikakooli. Helistati emale. Laps on musikaalne jaa, jaa. Lõpetasin Viljandi lastemuusikali akordioni erialal ja ema poolt oli siis tugi alati selle muusika peal olema? Jah, ütlesin emale meeldis väga ja ema oli väga hea südamega ta. Ta kõikide inimeste eleta tuli vastu ja tegi ja hästi hea inimene. Ma mina kindlasti olin palju otsekohesem. Aga ema alati ütles, et ära ütle kellelegi halvasti ka need inimesed, kes sinu kohta on halvasti öelnud, ära ütle kunagi. Ma läks, mõtlesin kiiresti tuld ja ema teadis mind. Eks ma olen ütelnud, natuke muidugi muutunud elu on mind õpetanud. Te mainisite siin enne jutu sees muuhulgas ka tähtkujusid, mis tähendab seda, et see on üks valdkond, millel ta mingil moel silma peal hoiate. Kui palju te liide olete mõelnud selle peale, et, et isa kaudu on teis ju ukraina verd, eks. Et see on andnud teile selle mis iganes nimetuse. Me anname särtsu või energia või teistmoodi laetuse võrreldes siin. Eestlastega. Mis sina arvad, kas on see olnud või see on nii ja naa, on ju ukrainlasi ja venelasi ka, kes on väga rahulikud. Me teame ja, ja on ka vastupidiseid ja on ka eestlasi ka ilma, ütlen ukraina vereta on väga säravaid ja temperamentsed, et et Tomi õde on ka teistsugune. Kui ma jooksma hakkan, siis ma olen ikka kiire ja sõna otseses mõttes. Tomi, kui palju on sul mälestusi oma vanavanematest, siis Liidia emast-isast? Vanaema, ma mäletan sellepärast, et ta elas kauem kui vanaisa, väga lihtne põhjus, miks, et vanaisa suri veel vene, tere. Ema isa, siis ma nägin, nägin ikka päris, mitu korda ta käis meil mustamäel elasime kes külas, seal ise. Me käisime jõhvis, oli jõhvi, selle turu direktor. Käisime tal külas ja sai seal õunu ja asju. Direktori värk ikka, noh, et. Need on need õnneks õnneks need mälupildid, mis mul on meeles, et, et mul on väga hea meel, et ma vanaisa nagu nägin ja sain temaga suhelda. Ja, ja võimalik, et on, on veel neid korda seal, kus me kohtusime. Aga ma ise arvan, et neid tegelikult ei olnud, ma arvan, need ongi paar-kolm korda. Et miks mul nii hästi nagu meelde jäänud. Ja vanaema muidugi, vanaema elas Viljandis ja, või mul ka isa-ema siis mõlemad vanemad elasid Viljandis ja ma ise sündinud Viljandis, et selles suhtes see oli minu jaoks sihuke tavaline asi, et kõik suved veetsin Viljandis ja ja vanaema, ma nägin nagu palju aa, ma mäletan, issand, mis ema ema tegi mulle. Kunagi, kui ma olin suurem poiss natukene, siis ta tahtis õpetada, küsisid, kas ma tüdrukut olen suudelnud või mustitanud. Ma ütlesin, et ei ole ja siis ta ütles, et tule, anna oma käevarsi ja ma näitan sulle, kuidas käin. Andnud muidugi ma mõtlesin, issand jumal, no ma olin teismeline siis juba ma. Ma ei tea, kas häälemurre oli, aga ma olin juba suurem poiss, nagu ma mäletan, ma käisin tal külas ja siis tahtis mind musitama õpetada. Mina mäletan vanemas ikkagi, nii et, et noh, mina olin väike ja vanaema oli nagu noh, vanaema selles mõttes, et ta ei olnud nagu mõned vanaemad on siin tänapäeval mingeid viiekümnesed, on ju, et, et minu jaoks nagu vanaemad on olnud nagu vanemad persoonid ehk et, et enam ei olnud, nii et lähme koos, mängime korvpalli, jookseme ümber laua, et olid nagu ikkagi noh, teistmoodi, mis mulle jällegi väga meeldib just, et et minu mälestustes on nagu vana emonis nagu vanaema, et nagu kaks sõna? Jah, et noh, muidugi seal sellel teine miinus on nii, et, et sul on seda aeg-ajalt üürikest aega on ju, et, et kui võib-olla muidu oleks see aeg pikem, mida veeta nendega ka, aga ikkagi kuskohast või kellega seoses või millega seoses on sinu esimesed päris mälupildid, mis sa arvad, et sul tõesti juhtusid või toimusid ja sul on meeles esimesed mälupildid on ikkagi Viljandi ajast. Ma tulin Viljandist ära, kui ma olin nelja, näen, kui oli meil isegi kolm pool, et me vist jah, tulime 80 ära, et siis ma alles sain sügisel näljaseks ehk et, et tegelikult Viljandist on paar mälupilti. Kindlasti sinul oli 100 protsenti, OK, kui sul ei olnud, siis pidi olema vähemalt seal sõpradel kellelegi olid, ma mäletan vanasti need jäähoki, need me saime keerata, hokimängud, lauad, noh minu arvates meil oli ka ja seal oli kõik rohelised nupud, ma mäletan miskipärast või need mängijad ja ma mäletan, kukkusin seal, Viljandis on niisugune kuidas nimetatakse siis noh, selline maja, mida vanasti nimetati Kremliks, seda ma ei teagi, miks ema teab kindlasti miks, aga, aga ühesõnaga Kremli hoovis möllasime seal kremlisse sõnadega seal Kremli hoovis ma kukkusin, ma ei mäleta, kas pea lõhki või midagi juhtus, yi põlve kukkusin katkenud, mäletan vana ma siis olin kaks kolm. Aga siis need mälupildid ikkagi tulevad siia Tallinnasse ja hakkab see lasteaiaaeg ja juba noh, niisugune viis, kuus ja noh. Nii tasapisi ütlen, et nii palju, miks ta kreml oli, seal 140 korterit, oli seal see oli Viljandi kõige suurem maja. Tulipunasest telliskivist võtan siiamaani punasest telliskivist. Kui sa mõtled emale, kes istub sul siinsamas kõrval, siis mis olukorrast tema sulle lapsepõlves kõigepealt meenub või, või millega seoses see, kuidas me pioneerilaagrist Orlyonokist põgenesime, kahekesi see mul meil ideaalselt tegelikult mulle meenub palju asju, aga see on kuidagi kohe niisugune asi, mis mul on ehedalt meeles pioneerilaager, mis asi? Orlyonok arreliona Artek oli see number üks sadamale T4 Orlionalt, mis oligi nagu number kaks ehk tegelikult see oli ka niisugune üle Nõukogude Liidu ja noh, nagu ikka kinnine tsoon ja kõik jutud ette. Et ema tegelikult võttis siin mingi kuidagi käis, sai mingit tuusiku oma laste lastelaste ansambliga koolis ja, ja noh, siin oli vist mingi võistlus, ühesõnaga võitsid, ja siis said nagu preemiaks lähevad nädalaks või kaheks mäletadena Orlyonokkisse sinna pioneerilaagrisse, kus siis tuli üle Nõukogude Liiduga kõik need igalt poolt lauljaid kokku ja noh, ja siis seal ikka toimusid igasugused riviprillid ja vees suhteliselt kaks minutit olla ja kes korraga, no see, see on puhas kuld, et ma selles lapsepõlves on ma nii, tänan seda. Mina ei mõista seda kaheksakümnendaid nii halvasti kui väga paljud on ju, ehk et kui, kui represseeritud ja kui halb see tegelikult võis olla, onju, sest ma olin laps, siis mul oli tegelikult see ilus aeg on ju, et ja, ja, ja mina ei tundnud seda, halb aeg, et, et noh, siis kui piirid läksid valla, siis ma olin ju alles 12, noh mul oli see väga-väga ilus aeg kõik ja ja, ja siis ma mäletan lihtsalt lennukis, siis seal oli mingi vaat seda ma ei mäleta, miks me seal, et varem ära põgenesin, ma tean, et grupp tuli mingite teiste inimestega järele, järgmine päev kuidagi väga emaga, meie kujutad sa ette, me pidime ära põgenema, noh, see on nii, et kuulge, et me lähme nüüd täna minema, et noh, et ei olnud. Me läksime vaikselt minema, vähemalt nii see kõik mulle väikse lapse pildina jäi meelde ja mällu, et me läksime veel niimoodi salaja, läksime kuhugi bussipeatusesse kuidagi me ühesõnaga saime sealt minema ja siis lõpuks tuli mütse lennukiga kuidagi ja noh et see mulle meelde ehk siis ongi, et ema on niisugune hakkaja, ikka. Teeme ära, kui vaja on ajal aia ronida, siis teeme ära sellel Kondraato aeg siis mõtleme veel mingi kolmanda variandi, et see laager oli mere ääres, oli Musta mere äärest pidi olema, ma arvan, et see oli ukraina kanti. Isa teab kindlasti, sina olid siis lihtsalt patakana kaasas. Ta tassis mind ju, lapse on igal pool kaasa, miks ma muidugi muusika, nii tugevale nali naljaks, aga, aga jah, et ma laulsin tegelikult kaasa nende, noh, temal oli küll mingi vanemate lasteansambel, kui ma olen kaasas juba, pean viisi, mida me seal niisama vahin. Lähed, seisad selle, laulsin kogu aeg kaasa nendes ansamblites tal koolis ja igal pool on nagu kaasas käinud ja jah, ema juba Viljandi ajal. Noh, kui oligi kolme nelja aastane, olin käinud, et seal tundidesse kaasa võtnud mind ja siin 20 esimeses koolis samamoodi. Vot, tegelikult korra tuletan meelde, et kui me kolisime Tallinnasse, vaat siis ma läksin RAMi poiste juurde tööle ja mul on ette, panin skoorid ja siis hakkasid seal kaasas käima, istusid lasteaiast, võtsin ja läksime. Isa istusid, vaatasid, läks üks aasta mööda, olid veel noor, läks järgmine aasta mööda. Ja siis, kui sina nüüd juba kuuenevad, siis hakkasid kestad koos. Alguses sa vaatasid seal Estonia kontserdisaalis istusid. Jajah, jah, seda küll jah, et eks ma algul ju niisama võeti kaasa ka võtta, see käibki kõik niimoodi. Noh, see kinnistub sinusse igav sekundiga päev ja kogu aeg, et ja, ja, ja kui sul on see geen sees olemas, on ju, et siis kui sa saad seda varakult, on ju, et siis sa kindlasti on hästi kasulik see 20 esimeses koolis oli ju samamoodi sisseastumiseksamid aastal 84 ka. Et täna siin räägitakse, onju, et lapsi piinatakse 84. aastal samamoodi ka sinna muusikakallakuga klass ei oleks saanud keegi, tegin samamoodi muusikaeksami emale ei olnud midagi, et ema ütles, et ma tean, et sa saad hakkama, on ju, ja tegin täpselt samamoodi, eks loomulikult ma tegin seal viiel plussilisest, seal polnud minu jaoks midagi teha, noh, eks see minu jaoks titekas nagu paljudel teistelgi, kes on, eks sinna said, et Tomi oli lihtsalt üks laps, kelle järele oli vaja vaadata või Tomi oli laps, keda hakata ikkagi teadlikult või alateadlikult programmeerima nii varakult kui võimalik selles suunas. Et ta lõpetaks ühel hetkel muusikamaailmas. Nii et oli väga musikaalne. Et te ütlesite ning katsed tehakse nii lihtsat katset katseks, aga kas te mäletate seda esimest hetke kodus, kui te nägite või ära tundsite, et tal on see olemas kas ta laulis näärivanale või, või kusagil mujal tuli see välja. Tänapäeval on kõigil videod, on ju, mis on, väga tore, on ju täna vaadata, tahaks ise näha, milline ma olin, 300-lt on ju, me kahjuks ei näe. Aga me näeme, võime, kuuleme mingeid helilinte, et ema-isa salvestasid ikka ja mul on üks, üks alles, kui mina olin väike laps, et mul on see kõik alles, et seal on erinevad vanused noh, alla 30 neljane ja mis iganes aastatel nad on teinud neid asju, on mu jonnimisi peal ja on teisi asju, aga ma mäletan, et ema küsib seal lindilt. Laula soomi, siis saad kommi, soomi, laula laule, soomi. Niimoodi, see kasvatus tegelikult käis, et eks nad ikkagi nagu natukene väiksel lapsel nad teevad seda, mis nad iga päev isegi noh, et kui neile meeldib, muusikana loomulikult suunavad ja proovivad, vaatavad on ju, et kas, kas on see soomi, kas ta laulab järele, et kas ta saab nagu pihta asjadele, et et, et noh, kuna see geen on sees, olemas minul ja see mulle nagu sobisse muusikat, et nad on pigem nagu kogu aeg toetanud, mind ei ole sunnitud midagi tegema, aga mind on alati sinu muusikakool, läheme, aga ma olen saanud alati trennis käia. Ei ole kunagi öeldud nii, et suus peab, tulen, muusika, sportsportlane ei ole onju või mingi muu asi, et ma olen saanud teha kõiki asju minul suunatud ja mul on sobince, sest mu õde suunati tegelikult samamoodi neli aastat varem. Ta pandi laulmata banni, muusikakooliõde tõmbas ukse kinni, ütles nägemist ellerheinast tegi poppi. Aasta aega enam ei käinud, ema sai hiljem teada. Ehk et, et noh, talle ei meeldinud, see polnud üldse tema ja ta täna ka ei tee muusikat ja Ta on väga õnnelik selle üle, et noh, see ei ole üldse temana, prooviti õega ei toiminud, aga keegi ei surunud, õde, et teeme ikkagi, et ei, sa käid ja nii ja naa sellist asja pole olnud minuga samamoodi, mulle lihtsalt sobisime. See võrdlus on muidugi karm, ma mõtlen, see komm ja soomees kõlab adresseerimine peaaegu. See ei olnud resseerimise mõttes, et, et nagu laula, et kas sa tahad kommi, tahan laule järgi zoomi ja ma tahtsin kuulata, kas ta, kas ta oskab laulda ja kui palju ja siis ta. Nii armas lint või tegelikult tänasel päeval ka noh sa tead, las filmida näiteks on ju siis ütled tee midagi. No vot, see on nagu see, mida öelda, võrdlus on jälle võib-olla kohatu, aga nagu koeraga, onju, et tee seda vaata filmis on nii armas, lihtsalt armas on just sellepärast, et ja, ja ma arvan, tulevikus need lapsed on üliõnnelikud seda vaadates. Kihvt, et sa tegid sellist asja, et noh. Domingo oli veel see asi ka, et et ta käis jalkat mängimas, ta tundis hästi kella. Ühesõnaga kui ma ütlesin, et see kell ütlesime, et oled kodus, võisime vaadata, jah, täpselt. Kell on kuus, Tomi astub uksest sisse. Kellatundmine oli. No vaata ise, kui sa ütlesid ema, et sina kella ei tundnud, noh põhimõtteliselt, et vanaema käis seal pärast, jooksis ümber laua järele on ju, et minul sellega pole kunagi probleeme olnud, noh, ma austan, kellas austan aega, sest see ainult minu aeg on ju seal ka teiste ka kellaaeg, et et mul oli see jah, ma käisin õues mängimas, siis mulle öeldi mingi kellaaeg ja ma olin nagu tavaliselt, ma tulin minuti pealt, et ma tahtsin võimalikult kaua väljas olla ja olla võimalikult aus ja jõuda õigel ajal, noh. Et ma nagu ei kuritarvitanud usaldust. Kas see oli alati niimoodi, kas sa, praegu, kui sa istud emaga seal laua taga aastakümneid mööda läinud, enam ei juhtu midagi, sellest tunnist 99 protsenti oli see alati nii, seal võis olla mingi mingi hetk. Kas te mäletate, kui Tomi esimest korda purjus peaga koju tuli? See Ta on kindlasti olnud, ma ei usu, et seda ei ole olnud, mina ei ole näinud, tornid olid purjus peaga koju ta oli võib-olla abielus või siis tulla, aga vanematekoju ilmunud. Aga ma läksin vanematekodust nii vara välja, et jah. Aga tegelikult see tuleb tegelikult ikkagi hästi, paljudes asjades on see, et et mingid asjad toovad eeskujude pealt, mina ei ole oma vanemaid näinud purjus olekus. Ehk ma olen küll kuulnud, on inimesi, kellel, kes ütlevad ikka, et noh, et isa, tulija tuikus ja rääkis jutt, et ma ei ole seda mitte kunagi näinud. Viinavõtu oli lauas, oli pidusi, oli, oli ammu näinud neid purjus olekus vähemalt kui nad seda on olnud, siis mitte minu silme all, et nad on vähemalt laste juuresolekul osanud kas siis selle asja nii hästi ära lahendada või lihtsalt pidanudki ilusasti piiri. Noh, et vanasti, ma noh, ma ei, ma ei mäleta, ma olin väike küll, et võib-olla ma ei pööranud niimoodi igal pool tähelepanu, aga ikkagi vanemad vanaisade juures olid või vanaemade juures pigem siis olid mingid sünnipäevad ja asjad siis siis ma ei mäletaks, et inimesi nagunii purjus, et nad nagu kukuks ära või, või keegi, eks onu käis oksendama. Ei olnud selliseid asju, vähemalt ma ei mäleta noh tegelikult ka, et Tomi on olnud korralik, väiksest peale on olnud korralik, on õige sõna tema kohta. On absoluutselt tuli lasteaiast üks kord. Vaata, kas tal oli kõik porilombid läbi käinud ja jalad märjad ja siis natuke pahandas endaga ja siis ta ei tahtnud, et pahandatakse, pisikene, blond võttis mul ümbert kinni moodi ja tema, ära pahanda, memmekas. Ja siis õde ütleb alati, et on emme, memmekas, ma ei ütle, et enne memmekas, aga ta on väga hea. Aga jah, hea südamega küll ja noh, üldiselt ma arvan, ma ei olnud nagu keeruline lapselapsepõlves, oli kõik OK ja ka lihtsalt noh, mingid ajad, ikkadeemi krutskeid, et selles mõttes see on miski muu. Nii et sulle on see tunne, võõras justkui ei julge koju minna või et kui ma sinna lähen, siis mida ma ütlen? Ma mäletan korda tegelikult noh, ema võib-olla ei mäleta või ei taha mäletada. Kui ma tulin koolist ja ma tegin seal paar õlle pärast kooli, muidugi. Mis vanusesse siis keskkool oli gümnaasiumi ajal, jah, ma elasin kodus veel, siis oli 10. klass 11 klassi lõpus läksin kodust minema, tulin koju emale diivanil. Aga ma kõndisin suurest toast läbi oma tuppaga mööda minnes, ütlesin emale mäletan, ütlesin et ema, et Ma võtsin paar õllekoolis pärast kooli, siis, et et ja, ja noh ja ma mäletan, ta ei räägi üldse või noh, oli umbes, et okei või noh, selge, hea küll. Ja läksin oma tuppa ja sellega piirdus. Ma mäletan, et tookord, kui ma seda ütlesin, meil tulid koolis jamad sellest kooli territooriumil, noh muusikakeskkool on, vaata seal mändide all ja seal oli tegelikult suur see ala ja noh, seal ilgelt mõnus seal kibedalt metsal istuda pärast on ju, teinekord järgmine nädal kutsuti sinna kuidas õppenõukogu, õppenõukogu või direktori jutule, seal oli kogu õppenõukogu eestluse, nii ja naa. Direktor küsis, et kas emaga teab, noh et millega sa nagu siin koolis tegeled ja mul oli nii hea öelda, jah. Siis ma tookord läksin koju ja ütlesin talle ära ja ema reageering andis mulle selle julguse öelda julgelt välja. Jah. Ja siis neil ei olnud suurt midagi teha. Selline see lapsepõlv oli jah, selline lapsepõlv, et nagu sa ise oled seal viidanud sinu jaoks mõnes mõttes lapsepõlv lõppes üsna varakult, noh loeme siis seda kodust lahkus, kui me selle hetke selleks, kui lapsepõlv mõnes mõttes nagu lõppes. Aga kas sa oled siin praegu Tomi nõus lausa mõnega kokku võtma äkki siis tagantjärele tarkusena, et miks üks abielu õnnestub, miks teine abielu ei õnnestu, ehk siis esimene läks nii, nagu ta sul läks? No ennekõike peab olema abielus, harmooniat Ideaalse kooselu abielu püsimiseks on, on võtmesõna oma tahtest loobumine. Ehk kui sa sellega saad hakkama, siis, siis on kõik okei, ehk sa ei saa paarissuhtes oma tahtmist, ainult et sa pead päris palju järele andma, tegema kompromisse ja kõik see, et kindlasti ka see, et mida hiljem inimesed kokku saavad või kokku jäävad on kindlasti parem, ehk et mitte Barakult, et ikkagi elu tuleb elada, muidu tulevad seal sellised probleemid, mida noh, ei ole vaja, sa saad nende jätta selja taha, elada oma noorust ikkagi läbi, on ju? Täiesti nagu mõttetud asjad. Mina olen 25 26 pluss, et siis, aga nagu vaatama oma, olen öelnud, ehk nüüd oma peas olen selgeks teinud, et et see võiks nagunii olla ideaalis. Et ei ole vaja varakult nagu teha neid asju, et kõik juba juba bet kiiresti elama koos. Aga jah, tuleb tuleb 11 väga austada ja tuleb tuleb anda ruumi teise, teise soovidele, asjadele. Liide kas ema seda tajub, seda ette, aga dominike väga noori on ju nii-öelda nagu järgmise elu või pereelu alustamiseks. Ema süda tajus seda ette, et sealt võib tekkida midagi niisugust, mida keegi sooviaga Aga mõnes mõttes nagu paistab, sealt tugevat ja minule oli väga kiiresti asi selge, et see kindlasti ei ole üks ja ainus. Aga sellest rääkida oli mõttetu, eks selle, et on igasuguseid, teades enamusega sõitval mingis vanuses kellelegi hakkad rääkima, inimene peab ise oma asjad ära tunnetama ja peab ise jõudma sinna õigesse punkti. Ja loodetavasti väga paljud seda ka jõuavad, on jäänud. Kahjuks kindlasti mõned ei jõuagi. Ta on niisugune hästi kaitsev ja pere ja, ja sel hetkel noh ma tean, kuna ma võin temaga rääkida ja mida ma võin rääkida ja millal on see õige hetk, aga aga vot sellest ma lihtsalt ei rääkinud seda, seda on väga raske rääkida. Ja ta peab inimese tundma ja nüüd on seal teise tulnud ja nii on läinud. Ka nii-öelda kurja karja kutsuda, et ta ei ole minu asi kõrvalt jest torkidega. Lapsele ütled sa ka ju, et ma ei taha, aga ära võtta midagi või noh, et sealt saad haiguse teed on ju ta peab ikkagi ise ära proovinud ja ta peab ise jõudma selleni, et, et on ai seal on hästi keeruline ja kindlasti on, on erinevaid inimesi selles, selles suhtes, ma olen nõus, et mõni saab ikkagi täiskasvanuks kahekümneselt ja oskab aru anda endale võib-olla mina kindlasti see järelikult ei olnud noh, ehk et sain tegelikult täiskasvanuks ikkagi natuke hiljem. Et sa hakkad mängima siin täiskasvanut seaduse järgi kaheksateistkümneselt on ju, et siis tegelikult ikka inimene on ikka täitsa lapsed. Aga seda 20 selle selgeks ei tee. Tegelikult nad ise ju ei arva seda vat täpselt nagu ta ütleski, nad Nad on niivõrd enesekindlad, see on ju näha ka koolis. Et kui ta on veel väike laps, kui ta juba hakkab maailma tajuma enam kui ta jõuab juba põhikooli, siis juba nad tunnevad, et et sinu sõna enam ei maksa, maksab ju sõbra ja kõige teise sõna mitte ainult ema isa sõna. Et kõik teised on juba targemad. Ja, ja vot niimoodi natuke aega on arvavadki tõesti targad ja ühel hetkel nad otsivad abi ja tuge ja vanematelt tulevad ja räägivad ja. Liider teil on õnnestunud oma elus ühe kaaslasega hakkama saada, mis ei olegi tänapäeval nii tavaline saavutusena, on tegelikult ja ma julgen seda isegi jah, tõesti saavutuseks nimetada, et hea õnn Oskus kohv tuleb, hea mees kes on ära suutnud kannatada mind selles mõttes, et ma olen väga palju olnud kodust ära, aga mul on alati olnud kodus mees Tõnis, kes on aidanud ka laste puhul, kuna mina olen ju hommikul, lähen tööle, õhtul tulen. Lapsed tulid ju koolist varem koju, siis oli alati isa küll alati olnud olemas, aga ikkagi tema tööpäevad ei olnud nii kaua, et tema mõistab. Ta on huvitatud kõik sellest, mida meie teeme ja aitab kõike kaasa. Kindlustab tagalat. Muidu ei ole võimalik seda tööd teha, kui sul ei ole teine pool. Nii kindel ja nii toetav. Tomi sina õpetaja, lapsena, see on omamoodi staatus koolis, ma kujutan ette. Paneb teistmoodi tundma ja käituma ikkagi, kusjuures nii arvatakse ja arvatigi omal ajal, aga mina, õpetaja, lapsena sain ikka käskkirja koolis. Selles mõttes ma ei saa nagunii-öelda jah, et, et ma, ma ei ole kunagi nii mõelnud, ega minu ainukesest taotlus oli see, et ma sain autoga kooli ja koju. Ehk ma pole väga harjunud bussiga sõitma ja ma olen selles mõttes nagu ärahellitatud ja ma olen harjunud liikuma hästi palju autoga ja mulle meeldivad autosõidud ja pikad sõidud ja see käskkiri tulid nendesamade õllede eest või siis ma olin väike noh, selles mõttes väike, et siis ma olin põhikoolis ala kuues, seitsmes klass esimesest mesilasest tegelikult oli. Lugu oli proosaline, et me tegime bändi, proovin nädalavahetusel koolis. Õpetaja pojana saime koolimajja ikkagi sisse, vaata et mul oli võti. Tänapäeval ei saa keegi vist pühapäeval enam sisse, aga oli laupäev, pühapäev oli meil proov aulas. Ja siis siis me seal vahepeal nagu ikka vahepeal ei mängija siis müramena, jooksime seal aulas üle pinkide ja siis direktor keegi järsku põmmybuks seda. Direktor astub uksest sisse ja nägi seal mingite toolide peal olid jäljed, noh siis olid sihukesed punased nagu vaipkattega või mis iganes. Kate on, ma ei tea, olid seal nagu jalajäljed ja noh, eks me jooksingi üle selle ja siis võeti meid nagu rivvi. Ja siis muidugi öelda, et me peame. Me oleme kõik toolid ära lõhkunud, see on see klassikaline leiti veel kuus tooli, tegelikult lõhkunud reaalselt ühtegi, me lihtsalt jooksime üle toolide, okei siis väänati meile kõigile, kes meil seal bändis tõugud oli, käskkirjad lihtsalt. See oli nagu mu esimene keskel esineb gümnaasiumis ikka tuli mõni veel seal siis me jõuame ringiga kuidagi selle kohani tagasi tahetakse, korralik on ka suhteline mõiste, kuigi saab aidata, siis need saavad ebaõiglaselt nuhelda saanud nende käskkirjadega või vähemalt esimese. Ei, ma ei öelnud, et see ebaõiglane on, ma ütlesin, et need katkised toolid, Neid me ei teinud, et see nagu pandi juurde, et aga iseenesest kas vaja käskkirja, vaata sellise asja eest, noh täna tänavu on oma nagu arvan siiani, et, et see on nagu liigne karistus, et kui me teeme bändiproovi, okei, jooksime, okei, jooksime üle toolide, noh, paneme põrandaid küürima, noh ütleme siis see käskkiri nüüd andis mulle. No ehk et see, seda ma just mõtlen, et, et lahendus ei ole nagu see karistus on ju sellisel viisil nagu, et tuleb nagu kavalalt karistada. Et te olete ju oma õpetaja aastate jooksul mingis mõttes üles kasvatanud väga-väga palju poisse lisaks siis ühele päris enda omale annetaja kaks kasvatustööd mingis mõttes sarnased erinevad. Et tegelikult ma olin koolis talle muusikaõpetaja kuni kaheksanda klassini ja ma olin kogu aeg samasugune, nii nagu teistelegi tema andis, tegi oma tööd, andis oma vihikud ja said samamoodi hinnangu, nii nagu teised lapsed said. Ja mul ei ole keegi nagu öelnud, et ma oleks teda rohkem hoidnud ainult et kui, kui ta on, ega ta ei ole rohkem kui esinejat oli ansamblis, kuna ta oli väga musikaalne. Kui ta tegi dikt, tahate, me tegime diktaatega koolis muusikaklassis tal olid need kõik viied, ma olen vaadanud nüüd huvi pärast neid vihikuid minu käes alles kui ma kodus olen ja kasvatan oma poega. Koolis oled ikka natuke teistsugune, aga ma need meetodid nagu samad. Ma olen siiski laste suhtes sisemiselt tolerantne ja ma saan lastest aru. Aga ma olen nagu te ise ennem ütles, et ma olen ka range. Selleks, et poistega sa ei saa teisiti. Üldse lastele meeldib tegelikult tunnis, kui on kord, lastele ei meeldi, kui kõik kisavad, karjuvad, nad väsivad ise sellest ära ja nad tahavad rahu ja vaikust saada. Ja mina ei saa õpetada, kui, kui, kui tunnis on meil. Ma arvan, et, et mul on kodus samasugune kui koolis, eks mul mees teinekord ütleb, et unusta ära, et, et sul on koolipäev, läbi-lõhki sa muidu hakkad, hakkad võib-olla ütlema või tegema, siis kipub lõpetamise kohta Natšis huumoriga öeldakse, et sul on koolipäev läbi, et hoiak tuleb ikka kaasa. Kas tuleb, aga ma olen arvanud seda, et ütleme, et kui inimesed teavad, jah, ma olen õpetaja, aga kui võõras mind vaatab, siis ma ei arva, et ta ütleks, et sa oled õpetaja, eks, et paljude puhul on, sa võid peale vaadata inimestele ma olen lihtsalt ise vaadanud tänaval, et okei. Et see võib olla õpetaja, ega ma ei tunne ju. Või noh, see lausa välja võtta, et et ma ju ei tea, millega see inimene tegeleb. Mis ma olen mõelnud, et huvitav, et kas õpetaja kui vaatad tänavat ja inimesi ja mulle meeldib denud vaadata, jääd istuma, puistud kusagil ja siis vaatad ja ja siis mõtled, et et millega see inimene tegeleb, lihtsalt olen mõelnud niimoodi. Aga enda puhul minu meelest on kõige õudsam, kui mõni vaatab pealt, kuidas see on küll õpetaja ja siis on kuidagi nagu viht. Noh, sa pead olema ikkagi niisugune vaba oma suhtlemises ja ma ei arva, et ma, ma ei ole vaba. Aga ma jään siiski distantsi. Et ma ei lase ka väga lähedal endale. Huvitav, kas Tomist oleks ka muusikainimene saanud, juhul kui isa oleks teda enda töö juurde kaasa võtnud, mitte ema sani, hoopis teine maailm, eks? Kui, kui isa oleks võtnud Tomi kaasa? Keskkond ikkagi kasvatab eeskuju, kasvatab, et eeskuju kasvatab lapsi väga palju, ütles on ka, et, et käi minu sõnade, mitte minu tegude järgi. Et kas teil tuleb liidi silme ette või meelde selline hetk, kus ema süda on, on poja pärast kõige rohkem mures olnud, valutanud. Vot oli noor ja ta hakkas mängima sonis suht noorelt juba. Siis ma teinekord. Huvitav, mis sellest saab? Et kas ta suudab jääda iseendaks või mõtlesin rokkari, et elu, et ma ei tea, mis te, Pavel Padar tõmbab endaga? Nii päris ilma. Ma ei, ei, ma ei mõelnud, et Tanel tõmbab põhja, aga mõtlesin rokkari elu. Öösel tuleb koju, vastu hommikut, tööd on. Oli väga palju. Ööd on pikad, päevad on lühikesed ja, ja siis ma mõtlesin, et kuidas ta suudab vastu pidada. Ja mis oli kõige raskem hetk. See oli hetk, kui tal oli see mootorrattaõnnetus. Ja kui ma sõitsin haiglasse ja ma rääkisin seal arstiga, kes teda opereeris ja ütlesin, et ta mängib klaverit. Et see on tema ka teenistus. Ja kus arst ütles, et ma ei tea, Mises käest saab, kas ta, need sõrmed hakkavad kunagi liikuma. Ma ütlesin, et et tehke, palun kõik, mida te suudate. Et see on tema elu ja hästi-hästi kena. Hästi meeldiv oli mees, arst ja ta ütles, et vaatame, mis lähipäevad teevad ja ja see operatsioon õnnestus ja ta oli juba varsti mängis klaverit, oli see veel püsti? Ma mäletan desanniga ja päris ruttu ja ta nägi sellega palju vaeva, et need sõrmed liikuma saada. Siit plaat on veel sees ja ja sõrmed üldse liikunud. Kas oleks olnud täitsa surnud emale ja Tomil käsi veel valutas ja ta kunagi ei tule täita ei tule, ütle, et tal on. Et tal on midagi viga. Omapäras kuulen, et tal on olnud valud ja kõik selles suhtes on hästi introvertne sissepoole. Kas teile tundub ka niimoodi, jällegi ma ei tunne ju nii hästi, aga niimoodi kõrvalt vaadates, et siis kui pärast nagu anniga kokkusaamist on ta ikka päris palju muud. Tunud inimesena tavainimene midagi on, õhtut räägib, suhtleb, ajame palju rohkem juttu, ennem tuleb, ei räägi mitte midagi. Noh ega me rääkinud need pereasju midagi. Lihtsalt ma näen, aga ta on hästi kinnine ja tuli kooriproovi, on närviline ja kuidagi. Seda tunnet ei ole veel olnud, et te lähete kooli uksest sisse, tunnete, et enam ei tahaks minna. Veel ei ole, ei ole veel seal ei olnud. Et ma ootan seda hetke, kui ma lähen, klassi, lapsed tulevad, nad on nii armsad. Mulle meeldib. Ma vist olen väga lapsemeelne ja teinekord lihtsameelne, aga muidu see poegi nende sisse ma ei tea. Teinekord tundud jumal, selline olen, ma ei saa ennast ka teiseks näha. Ma soovin ikkagi kõike kõige paremat ja oma lastele ja kõikidele teistele.