Tere ja aitäh, et olete tulnud kuulama. Tänase saate peategelased on isa ja poeg Volkonskil vürst. Peetrit teatakse hästi. Muusik ja intellektuaal. Peetril on esimesest abielust neli last. Oma mõtlemapaneva loo räägib Immanuel, kelle keeruliseks elatud elus mängisid rolli relvad, narkootikumid ja kaks korda vanglasse sattumine. Praeguseks on Immanuel pööranud uue lehekülje, töötab raamatukogus ja teeb ülikoolis teadust. Kui jääte meiega, saate osa uskumatult frustreeriv. Aga õnneliku lõpuga teekonnast, mis viis läbi põrgust, kui laenata sõnu isa Peetrilt. Algab saade, käbi ei kuku. Mina olen Sten Teppan. Tere tulemast vikerraadiosse, Peeter Volkonski. Tere ja Peetriga on kaasas üks tema lastest, Immanuel, rõõm näha. Samad sõnad. Räägime need laste asjad kohe alguses sirgeks, et kõigil pilt ees oleks. Immanuel-il on ju kaks venda ja üks õde, kas minu arvepidamine Peeter on adekvaatne? Sinu oma küll, jah, minu oma on küll, jah. Ehk siis. Sul on neli last. Miikael, kes on kõige vanem, tema on keskastme juht arvutifirmas ja Taaniel töötab ühes kaupluses, viib kaupu niimoodi ette. Elizabeth, praegu on ta veel Londonis. Sellega seoses on selles Euroopa Liidu suures mingisuguses asutuses, mis jaga ravimiamet, ravimiamet ja jagab lubasid, et võib Euroopa liidus tõhustada ravimeid, kolib nüüd ära Amsterdami, kuskile. Tartu Ülikooli religiooniuuringute ja teoloogia erialal. Peeter, kas sa mäletad seda emotsiooni ja seda olemise tunnet, kui sa esimest korda isaks said? Loomulikult mäletan, sest esiteks oli see aeg, kus kas poiss või tüdruk, seda sai see alles siis teada, kui sündinud. Ja, ja ma läksin hommikul Buovi laial tänaval noorsooteatrisse. Seal Telegram õnnitleme poja sünni puhul. Astusin prooviruumi sisse, kus istusid Liisu, Lindav ja silla Laidla. Seega on käes ja mul nägu laia naerukäised. Poeg. Siis siis läksin kohe maiasmoka poodi. Sealt minu meelest sai šampanja. Siis proov, proove ei toimunud. Eme, jõime šampanjat. Tüürinud järgmise sündmuse juurde, kui sündisid kaksikud, et mina ei ole kunagi kaksikute isaks saanud, et kas kõik kuidagi võimendust topelt või mis olukord see siis oli, kui, kui kaks poissi. Ma tahaks ka küsida. Nüüd mul tuli meelde, ma ei ole suhteliselt varem küsinud, aga ühe mu sõbra ema Ta rääkis, et tema oli näinud, kui sa Tartu rongi pealt tulid maha ja hüüdsid. Ma sain ka. Võib-olla oli see balti jaamas, ma ei tea. Kõlab sulle, ma tulin bussiga. Siis bussi ja aga oli. Vaata sellega oli ju ka niimoodi, et ema sai vist alles sünnituslaua peal. Tähendab, tema teadis varem. Ta rääkis arstidele, et on kaksikud. Taaskord see aeg, kus ei olnud mingit ultraheli ja tema ütles, et no on kaksikud, ema tunneb. Ja siis mingi vana ämmaemand olevat sünnitis laua peal. Lõpuks. Tõesti vist on kahe südamelöögid. Segadus, tuleb tuttav ette vä? Et mingi aasta oli öelnud, et lihtsalt vett on palju ja hakati vett välja ajama. Ja siis ämmaemand ütles, et ei ole, et ikkagi on kaksikud olidki kaksikud. Muidugi oli. Kuigi juba väljanägemiselt on nii, et Eino Baskini Heino mandri Selle saate üks osasid on lapsepõlve uurimine. Et kui sa neid pilte oma silme eest läbi lasete, mida sa varasest east mäletad, siis, siis mis sulle esimesena meenub? See on, tundub uskumatuna, aga ma mäletan tädi mallid ja keegi ei usu, et ma, et ma tädi mallid mäletan. Ma olen uurinud, et kui vana ma siis olin, ma olin pooleaastane. Aga mul on tädi mallist, on mul mingisugune pilt, on silmade talled, tal justkui oli mingisugune käsna moodi asi kuskil. Ma isegi täpselt kus, muidugi ma mäletan, kuidas ma lugema hakkasin, ma olin mingi kahe poole. Ma olin põlvili vanaisa laua peal seal ajaleht ja trükitähtedega reaalne nimi oli noorte hääl. Lugesin, äkki sain aru, et see noorte hääl on sinna kirjutatud. Hüppasin laua pealt, ronisin maha, ülejäänud inimesed, vistrik, mingid külalised olid, istusid teises toas laua ümber, ma jooksin sinna kaasa kasin ja kaaslase nurka. Muutas väga tüütuks minuga jalutamas käimine. Ma käin igal tänavanurgal seisma, lugesin tänavasilte, aga kuna nõukogude okupatsiooniaeg oli meid õnnistanud kahekeelsete siltidega siis ma omandasin üksiti ka kirillitsa. Huviline, asin all oli vene keeles. Vaata kui huvitav, et osad tähed on samamoodi. SSS need jah. Missugune Peeter, sinu lapsepõlvekodu oli. Kagu tänaval kolmetoaline korterküttega neli korterit ja vanaema, vanaisa põhiliselt kasvatasid mind. Ema võttis aeg-ajalt kohvikusse kaasa. Aga kus olid teised noored luuletajad? Niidud igasugust vanaisa poolt oli väga niisugune. Range kasvatuse. Mälestus lapsepõlvest kalevipoja mõõk kuskilt tagant aiast leidsin üleval ja see majaperemehe poeg Kalle ju siis tema tehtud mingisugune puust mõõk. Aga ma ei tea, kas ma, ma olen ka mingi kahe kolme vahele. Ja siis ma lohistasin selle maja, et vanaisa oli mul lugenud kalevipoega, kes aga see tundus ilmselt kohutavalt suuruse mõõt ja siis ma arvasin, et see on ka. Muidugi ei saa mööda sellest, et ma nägin seal päkapiku, see on kohe sadamalt raud. Vaatasin aknast välja ja panin rahusse, aiapäkarohused panin, panin, puuris on raha eest, ma jooksin raudselt. Ja poolide rahapanija. Ta võis minna sinna naabrite aega. No mõned väidavad, et ei ole olemas Ei no seda on see aktsia Munta ju öelnud, et inimesel, kes väidab, et ta kunagi päkapikke näinud, peab midagi nägemisega viga. Kuidas Peeter kujunes kodune olukord niisuguseks nagu sa ütlesid, et, et põhiliselt vanavanemad sind kasvatasid? Ei no eks ema oli tööl ja siis tal olid omad asjad ja ta abiellus uuesti ja ja nad läksid elama. Sauele püüti küll üks aasta mind ka sauel hoida, pandi saue kooli, aga aga saue kooli eksperiment ei õigustanud ennast ja siis saate mind tagasi rahumäele. Aga sa kasvasid kõige suurema osa ajast vanaema ja vanaisaga. Kuni kuuenda klassini kuuendast Ma läksin juba Keilasse. Mida tähendab range kasvatus? Ma pidin iga tundma, pidin käima, näitamas ennast, pidin käima näitamas kas siis iga tunni pärast või siis ma ei mäleta ja tegid seda ja jooksin koju ja näitasin sisse, õnn tagasi. Teised naersid. Oot, ma pean näitamas, ma lähen käin näitamas, ära totaka. Üsna korralik. Uskumatuna tundub, ei tundu uskumatuna. Üsna korralik ja sõnakuulelik. Aga vanaema, vanaisa oli sinu jaoks autoriteedid, sellepärast olid sa korralik. Oli see lihtsalt sinu loomus või või karistamise hirm või mis sa arvad, mis sind kujundas selliseks? Ma sain rihma ka punane rihm. Aga tuleb seal ette ka juhus, mille eest? Ja ükskord oli asja eest, ma näitasin vanaemal-vanaisal köögiukse pealt nokut. Kusjuures ma teadsin, ma teadsin, et see on õhutanud rumal ja õudselt paha. Aga, ja ma teadsin, mis järgneb. Ja see on ilmselt kõigile, on seal mingisugune mingisugune periood, ma ei tea väiksena kuskil see käib koos sellega, kui öeldakse, et ma olen Hitleri, lõikan sul pea otsast, ta öeldakse emale või isale ja niimoodi ja seda ise ei mäletata reeglina. Ja siis siuksed asjad ka ja ma mäletan täpselt, ma teadsin, et järgneb kohe niukene tohutu kreatsioon. Ta umbses vajas veidi ringi joosta, köök, köök, söögituba, elutuba, koridor, köök, ringis, ratas taga, et muidugi saada, kes. Saadi kätte. Ja, ja et kodus, esimese korraga, mitte kooli akna juures, mõned aastad hiljem täiskasvanud kes, mis rolli sinu jaoks etendas nii-öelda? Tato ikka ta nüüd tripis õppejõud ja. Hea näide, et kui oli, oli suuski vaja koolis ja siis vanaisa käskis vanaemal anda mulle kooli kaasa vanaema, kunagised suusad, tsaariaegsed, millega ema tsaariajal koolis käis suusatamas. Mitte left, Orilgi voogust nõksud hästi pikad ja siis vanaema üritas asja leevendada, soovitas öelda, koolis ei ütle, et need on välismaa suhteliselt. Nii ja siis hiljem tuli välja, et täpselt sama lugu oli olnud enne sõda 30.-ks aastaks. Kui ema Avaldus vatsavalt suusakanda sama jutuga ütle, et need on väliskaks põlvkonda suusad suuskade nimel. Selgitava 100 hüüdnimede asja. Vanaema on sellest, et vanaema oma. Aga tatt on sellest, et, et kui ma hakkasin kõndima või, või niimoodi jooksma, et siis ta oli mul teinud niimoodi taga, ajan mind. Et. Niisama ei olnud päris nimi, Emilie oli ta emiilie muidugi. Olen alati teadnud, et aa, seepärast mu tädi on ema ja täditütar on kama. Ma olen alati teadnud, et meil on kolm oma vanaema Maria suuremad. Ka seda, et Brabavus ka rei ema Jah, sest ta oli alati mitte vanavanaema, mitte mitte vanaisa ema, vaid. Segane värk. Kunagi ei mõtle sellele. Andrei Sürgi. Aga kooliaeg iseenesest ootasite seda. Ja oi, mul mees koolis käia. Sest algkoolis meil oli väga tore seltskond. Teadku vahva oli tegelikult kokkutulek 50 aastat esimesse klassi minekust. See oli õudselt armas. Suhtlen paljudega. Ja siis, kui ma läksin Keilasse, siis ega asja hästi seltskond klassis klassidega väga-väga vedanud. Ma isegi jõle edev ma mäletan, meil tuli ajaloopraktikant. Kõik olid armunud. Ta vedas, õppis. Ja hästi ilus neiu oli ja kõikidele poistele kohutavalt meeldis. Mina lugesin. Korrus lugesin ajalooõpikust, lugesin peatüki etlemise tunnis on, kui ta hakkas rääkimast. Mias Ma tean. Toimis mõjus, toimis niimoodi, tüdrukud joonistasid karikatuuri minu arust Girls sallapubki. Kioski puge ei taht pugeda meeste pugeda Vaida. Möllasid. Peeter, mis rolli ja mis hetkest on sinu elus sinu isa tegelikult mänginud. Sa mainisid, et ta oli Moskvas, kui palju teda üldse sinu jaoks lapsepõlvest nooruspõlves olemas oli? Vähe on üksikud külaskäigud Moskvast aga siis alates viiendast klassist viiendas klassis, olin ma siis sõitsin esimest korda Moskvas seal ja siis mida vanemaks, seda, seda regulaarsemaks hakkasid nahka vaheaegadega. Kas sinu jaoks oli poisikesena või noore mehena teema see et miks perekond on just niisugune, nagu on, et ühel hetkel ema abiellus uuesti siis sündis sul ju rõve just, poolõde, et kuidas neid asju, nagu sulle selgitati, oli see üldse teema sinu jaoks? Ta ei olnud õieti, see oli kuidagi niimoodi loogiline selles mõttes, et väga lihtsasti taandatav sellele, et üks Moskvas, teine Eestis ja kuidagi Sa ei küsinud kunagi, miks te koos ei ole või kuidas nii on läinud või? Ei, aga see oligi kuidagi seegitus. Et ühed olid asjad ajada Moskvas ja teised asjad ajada Eestis ja kuidagi noh, ei saanud niimoodi kokku, see oli kuidagi lahe. Juskui selgitas iseenesest ära. No aga hiljem juba tegelikult oligi asi selles, sest Moskva see ju võimatu saada elamist. Nad elasid mingit täies siukses Lõskes keldris röökinud lapsega võimatu, täiesti õudne olukord. Ja ega Eestis ei olnud ka võimalik saada kuskil elamist. Oli keeruline, see asi seal ju kole poolt kümmet aastat, kui ma sündisin, sõjast möödas, aga see ei olnud nii nii lihtne, et saada kuskil elamist. Kas polnud raha ka ju? Et niimoodi kohe mürake üürida. Isa oli üliõpilane, alles. Mäletad sa niisugust väärtuste rõhutamist või mingit ellusuhtumise soovitamist ja, ja noh, niisugust elulist tarkust, mida prollani hoida Mul on meeles üks asi väga, väga selgelt, see on tegelikult väga-väga keeruline probleem. Asi on nimelt selles, et minu koolitee viis läbi männikul läbi metsa kohalik, mingi metsandustöötaja, munder seljas, tegeleda puudega ja nakas ta metsaülem või võõrsõnaga veoautod käisid seal jaa, kummutasid mingisugust tänavatelt kokku roogitud lund, ta musta lund, nad ei viitsinud välja viia linnast, kuhu nad pidid, nad põikasid sinna metsatuka sisse, kallasid sinna maha. Metsamees see siis rääkis, rääkis meile, et nii ei tohi teha, mis on õigus niimoodi, et reostab ja ja andis meile oma numbri ja palus üles kirjutanud nende masinate numbrid. Mis seal niimoodi seda pahandust teevad, ehistas olla. Ja siis mina tegin seda, ma nägin ühte masinate, helistasin. Ja siis ma sain kohutavalt vanaisa käest noomida vaatajat ja kunagi hiljem sai aru, et siin oli, asi oli pealekaebamise selles asjas mina tol ajal ei teadnud, sest Stalini aetud sellest vastastikusest koputamisest siis ma ikka väsinud ja olid mingid, milles ta ema ka ei tea. Aga midagi mingisugused niukesed, väga konkreetsed ja mingit kokkupuuted tal olevat olnud. Ja samal ajal ma tegin õiget asja. Võtame siis vahepeal nüüd Immanuel sinu lapsepõlve ette, ehk kui sina lapsepõlvepildid silme eest läbi lased, siis mida sa arvad end esimesena? Päriselt mäletavad inimesed, kohad, sündmused, ema kodus maalis aga ta ei saanud seda väga teha. Mingi ette lihtsalt pani oma Mulbertide asjad kokku, sellepärast et Plathertsime tera. Ja mäletan, see oli veel tehnitas siin Tallinnas, kui ükskord olid mingid pulga pulgaliimid. Need olid nii magusad ja ekspert, kui teda kodus ei olnud. Kaksikvenna Danieliga sõimas nad kõik ära. Leemi söömise ja liim ja need pulgaliim keerad välja ja magus ja ema sai teada, kuhu nad kadusid. Suud ei tulnud ja lahti? Ei, ei, ei muidugi hambajäljed olid peal ja, ja. Ma ei tea, ma ei mäleta, kas ma tunnistasin ise ka üles, aga mõlemad mäletama seda. Me oleme sellest rääkinud, Danieliga ema on öelnud ka, et ta sellepärast jättis maalimise, et ta ei saanud, ei saanud kõik need värvid ja ja ringijooksvad lapsed, noh lihtsalt ei olnud võimalik koos pildis olemised või noh, nagu ühtse perena on, on üksikud. Näiteks tuleb meelde Moskva, käisime esimest korda Moskvas, see oli 84, vist on ju. Georgi või keda ma praegu üldse välimuselt ei mäleta. Aga ma mäletan, et alati me ootasime teda, kui ta tuli meile Eestisse külla. Ja meil kaks sõnaselge Pravaabuski, priobaabuska, Igruuski, Kruski. Eluliselt tähtsad terminid tuli varakult selgeks. Ja Padarki muidugi ka salakeeles, kui hakati rääkima vene keeles, et lapsed aru ei saaks, siis oli juba teada, et midagi meist räägitakse. Padarki olin aga välja meelitada. Selge jutt on kingitust. Nii et kokkuvõttes ma ütleks, et ja mul oli, mul oli rõõmus lapsepõlv, aga puudus muidugi oli küll ma ütleks, et kõige raskem oli tegelikult minu jaoks teismiga see langes kokku täpselt selle ajaga, kus Eesti sai vabaks. Kogu see protsess, kus niimoodi vaikselt hakkas tulema asju. Noh, nagu ikka lastel ja noortel on see väärtustamine läbi asjade. Teravalt tuli esile, kellel on rohkem, kellel on vähem vähe ja, ja vot see on jälle kummaline, kuidas mõnele läheb see rohkem korda, mõnele vähem. Näiteks mu vanem vend Mikael ja õde Elizabeth, nemad mõlemad tundsid piinlikkust, sõpru meile koju kutsuda. Et neelame vaeselt ja noh, ma ei tea, et ei ole nii ilus meile. Minule seda kunagi olnud. Ma seda üldse ei mäleta, ma rõõmuga kutsusin ja minul on need asjad korda läinud, küll aga läksid mulle korda ja need asjad, et mul ei olnud krõpsuga tosse või või et ma pidin saama vanema venna väikseks jäänud riideid ja ühesõnaga ma ei saanud uusi asju ja ja ma ei saanud välja teha, vaid pidin, oleme ise see jünger, kes nuruvad, mulle välja tehtaks ja see on huvitav jah, kuidas inimesed on erinevad. Emotsionaalsest aspektist. Kui sa mõtled isale emale eraldi või koos, siis keda kumbki sinu jaoks kujutas, kes oli üks või teine sinu jaoks lapsepõlves? Ema on olnud ema kogu aeg selle traditsioonilises mõttes ja emotsionaalses igas igas mõttes. Sest me oleme tema, on kogu aeg olnud ikka peale lahutust. Me jäime ema juurde. Et kui vana sa olid, siis kui, kui pere lagunes selles mõttes seitse. Esimesse klassi läksime üheksa. Aga sina jagasid selle, muutus ära, mis siis toimus? Sain sellest niimoodi aru. Et ma mäletan, et me käisime kuskil lastekaitsekomisjonis mingite töötajate juures lemmaga ja. Mulle esitati küsimusi, noh, nimevahetus oli siis mingiaeg? Ei olnud Volkonskid, vaid olime tammed peale lahutust. Ja siis ma mäletan, et oli see protsess, millest ma ei saanud väga hästi aru. Samas vanem vend ütleb, et tema sai täpselt aru. Nad on aasta kolm kuud vanem, mitte oluliselt. Aga ta on alati ratsionaalsem olnud kui, kui mina. Aga no loomulikult seda, et tere katki on, seda muidugi me tajusime. Aga ma ei mäleta seda, et oleks olnud mingisugune konkreetne piir, millal nüüd? Peetri roll oleks nagu muutunud üheks ühest teiseks või midagi sellist. Et ma ei, ma ei mäleta. Et enne pere lagunemist oli nii ja nüüd peale lahutust lakti oli kõik teisiti. Aga ma ütlen, see, see Tallinna osa mu elust on millegipärast nii kuidagi ähmane. Ehk siis see Tartusse kolimine, see oligi see aeg, kui pere läks lahku. Peeter, sina jääd Tallinnasse siis ja kõik tulime ära, aga siis kohe see oli sama aasta 86 või seitse. No sisuliselt aeg, ema käis tööl, oli vanaisa vanaema hoidmas, vot see on jälle üks asi, millest siis aru ei saanud, ei andnud endale aru. Aga nüüd ma mõtlen, vaatan oma õde, oma venda, õelan kaks last, nüüd juba just käisin tal külas augustis Inglismaal. Lõpp noh, mees on tööl ja ta on siis kahe, üks on kahene ja teine on imik, mõlemad röögivad korraga. Ja siis peab viima-tooma-viima-tooma, ühesõnaga kogu päev on, nemad dikteerivad selle päeva ja siis mina liigutan ühte karjuvat tema seal teist. Ja, ja siis, kui lõpuks läheb ikka minu meelest sain magama. Istud maha, kõrval tahad lapsi või? Siis ma mõtlesin, et ühineda, kuidas võimelist sai seal mitte midagi oma asju teha? Ei, ma mõtlen, et kuidas ema tööl käis? Vihaseks ta täiskohaga ka v? Ja vot siis väiksena ma ei saanud aru sellest, et ja me tulime koju, aga ma ei mäleta, et me oleksime olnud nagu omapäi või ikka söök oli tehtud, koristatud, kes siis vanaema ootas seal või? Ma ei mäleta täpselt, vot ei pööranud tähelepanu, aga nüüd nüüd tagantjärele olen hakanud mõtlema. Aga kas siis tagasi jäid suhted isaga alles, kas te jäite suhtlema ja suht suhelnud oleme kogu aeg? Samas linnas oleme elanud. Me käisime külas, aga ühistegevusi või ajaveetmist või? Seda seda väga ei olnud. Vahel käisime teatris, Vanemuises töötasid siis vot see oli küll, seda ma mäletan, kui klassiga käisime, siis ma sain alati loosi minna. Tunnust värk, jah, ja, ja noh, sinna lava taha ja ja lapsest saadik oli, oli unistus saada näitlejaks, lõpetan keska ära, lähen lavakasse. Ma ei mäleta, millal ma seda otsustasin. Millal see mõte tekkis? See on jälle midagi sellist, mida ma ei olegi teadlikult otsustanud, vaid lihtsalt oli iseenesestmõistetav. Me väga pikalt Immanuel, sellest ei räägi täna. Mis torudest sina oled aegade jooksul läbi käinud? Aga seda saab igaüks ise juurde uurida, aga ütleme, see tee on olnud noh, nii räpane, kui ta olla saab, eks. Relvad, narkootikumid, vangla. Tõenäoliselt oled sa päris palju saanud sündmustele tagasi mõelda ja ise analüüsida või, või kuidagi vastaseid püüdnud leida, et et kuidas see asi niimoodi selles suunas kulgema hakkas. Kas oskad öelda, miks läheb niimoodi halvasti ja viltu, mis seda kõike mõjutab? Paljude asjade koosmõju. Esiteks minu natuur, lihtsalt minu isiksus, ma arvan, kõik inimesed sünnivad mingite eeldustega mingite iseloomujoontega oled sa interveeta ekstraverdid? Mina olin tähelepanu näljas, väga impulsiivne. Tahtsin kogu aeg olla tähelepanu keskpunktis. Ma arvan, et siin mängis rolli ka see isa eeskuju. Tahtsin näitlejaks saada. Jälle ma ei andnud endale sellest aru. Aga selles mõttes oli Peeter mulle autoriteet või kus see näitleja unistus ikka tuli? Ikka isa moodi tahetakse olla. Kuna ma kogu aeg etlesin, näoline, elav ja, ja muudkui hüppasin, kargasin, tegin pulli. Siis siis mulle kogu aeg öeldi, et sina pead ikka minema lavakasse, sinust tuleb näitle või kuskil, võtsin sõna ja noh, olin julge esinema siis. Noh, ma ei tea, see võis olla sellepärast, et et mul tõesti see tuli hästi välja, aga see võis olla ka sellepärast, et ma olen Peeter Volkonski poeg. Et selle pärast lihtsalt noh, öeldi väga palju on mulle sellepärast. Öeldud igasuguseid asju, mida tegelikult ei mõelda. Ja, ja muidugi vaeseltskond, valed autoriteedid. Ma ei oska seda kuidagi viisakamalt sõnastada, aga ma ütlen siis nii, et mõte kohale jõuab. Kas sa oled mõelnud, kui oleks olnud isa kodus, kes oleks õigel ajal nii-öelda kere kuumaks kütnud? Oleks võinud teistmoodi minna, ehk kas sa näed siin omavahel seoseid, et sa kasvasid suure osa oma ajast perest, kus isa ei olnud kogu aeg nii-öelda rusikasse seal nurga taga valmis? Muidugi, rangusest oli, puudub üldse sellest. Ühesõnaga isa roll, see mees roll kodus oli puudu. Aga taaskord tuleb öelda seda ju, et täpselt samast perest on 13 last. Kes ei läinud seda teed, mis mina läksin sinu oma silmade läbi või tunnetuse järgi oleks ikkagi huvitav kuulda, mis sinu jaoks oli see tõeline madalpunkt kõige kehvem seis, kuhu sa jõudsid? Need on võib-olla kõige õudsemad, ma tundsin end nüüd viimati selle teise vangistuse ajal. Siis kui ma olin eeluurimise ajal mind arreteeriti. Ja ma ei teadnud, palju ma saan, lihtsalt ring oli jälle kokku tõmbunud. Kolm kuni 15 aastat. Ja ma olen kindel, et kuskil viis kuni kaheksa tuleb. Sel hetkel, kui mind arreteeriti, siis ma tuli täiesti ootamatult. Taas kord, iga kord tuleb. Löödi käed raudu ja mulle jõudis kohale, et ma jäin vahele. Kiire arvutus, et mida see minu jaoks tähendab, sellise minevikuga kriminaalne renomee juba teist korda narko eest, neljas kord üldse kohtu alla minna. No kes sul ikka seal niimoodi õlale patsutab ja, ja usub, et sa enam ei tee. Ja siis ma otsustasin täiesti kindlalt. Ma tapan ennast ära sel päeval nüüd tänama tapanevas täna kohe, kui ma politseisilmal täna saan. Kuidagi teen seda. Sellele järgnes terve päev või noh, ülejäänud päevast siis läbiotsimised, sedelit, kohutav moment. Peekri juurde, kaks autotäit, politseinik ja milleks seda vaja? Ta oli tegelikult ei olnudki. Oli veel pritsi õhtu, ma elasin seal, ma olin eelmine päev välja kolinud ja siis järgmine päev mina, käed raudus, korter, külalisi täis, kaks autotäit, politseinikke lihtsalt vajuvad sisse. Ma ei vaadanud kellelegi otsa, lihtsalt käed raudus maha. Isalt võeti allkiri. Digivälja tegelikult diootitudki midagi, lihtsalt näidati ära. Psühholoogiline murdmine. Ja siis ma lihtsalt, ma mäletan, ma mõtlesin lihtsalt, et ma kannatan ära selle, ma kannatan ära. Paari tunni pärast, ma olen surnud. Ei, see oli veel mõned läbiotsimised, auto läbiotsimine veel mujal. Alles õhtul jõudsin arestimajja, seal korra panin paelad kaela küll, aga, aga ei, ei olnud enam nii palju julgust, ma olen mõelnud, arreteerimine oleks toimunud Türisalu pangal. Siis ma olekski sööstnud kohe seal. Kas sa, ema, mäletad sellest olukorrast, kas sa mäletad vestlusi emaga või tema pilke või ta ei saanud sellesse kuidagi nii-öelda tolereerida suhtuda, mis su elus toimus? Kuidas sa kõigest sellest ülevaatus, et see on minu jaoks, Ta küsimus. Sa mõtled see pätieluga, kogu see karjäär nii-öelda jah, allakäigu trepil, kulgemine? No nüüd tagantjärele mõtlen ja mul on nii kahju, ma nii kahetsen, et ma tegin talle nii haiget. Ta ei saanudki midagi teha. Ei ole kuskil alates 14 15 enam jõud üle ei käinud, sa saatsid pikalt, ta põhimõtteliselt on sõna otseses mõttes ja mäletan, kuidas tema pisarad ajasid mind veel rohkem vihale, kuidas ta nuttis? Röökisin, sõimasin teda pauguga uks kinni. Õues purskas nutma. Tunne oli nii halb. Aga samas viha oli ka. Kõik oli läbisegi purjus peaga ja jõin hästi palju. Teismelisena hakkasin jooma. Noh, kõik mis selle, mis, mis nende probleemsete noortega ka tänapäeval kõik need probleemid kaasas käivad, täpselt täpselt, see oli. Peter, mis hetkest sina said teada, mis rada poiss kulgeb, kuidas nad jutud sinuni jõudsid või see teadmine päriselt, et et ta on ikka ikka väga sügavalt sees. Aga siis, kui ta esimest korda kinni kukkus, sellest enne oli justkui mingid mingid sihuksed pättused hoid olnud küll, aga, aga ma ei teadnud, kui kui sees ta on. Ega seda ei teadnud keegi. Ulatust ei teadnudki. Aga teinekord, mida Imanolzin kirjeldas, kui pritsiõhtu oli ja sisse astute uksest, siis mida sina oma silmade läbi nägid siis või või tundsid sinna juurde, et kui niisugune noh, mingis mõttes ka demonstratsioon korraldatakse? Ma tahaks ka teada. Vaata mina ei mänginud pritse, mina tegin oma tõlk, tõlkisin päästekabinetis peaukse lahti. Ma nägin politseinikke punte ja siis mina nägin, et käerauad mulle asi kohe selge. Aga teised ei pannud tähelegi. Ei pannud, ei pannud, pannud, nad istusid, mänginud ja istusid köögis, mängisid pritsi. Ah nii valutult? Ei, tähendab, nad nägid, et politseinikud küll on, nad ei näinud. Käeraudades hoidsid seda, nad ei näinud. Mina nägin, kuna said uksega, nendega. Tulime tahatuppa, sinu jahedad käisid niimoodi kortereid läbi? Nad lihtsalt. Mina küsisin. Vabandust, kas lõppude lõpuks minu kohta ju. Et oodata on. Ja siis nad kõndisid mingi paberiga. Jajah, pärast nad viskasid nalja veel autogrammide osas. Kas sa nägid better pealt ka nende aastate jooksul, mida ta teeb? Kas sa ise nägid pealt? Nägin mida? Hävingu oli võimenduse peale kaks triipu. Küsin see andes kaks. Kõigepealt ütles, et hea nägemine Jah, no ma ei tea, kuidas suur tuba klaveri peal võim ja, või mis seal oli sinna kokatriibud tõmmatud. Kuidas ta tuleb tuppa ja juhuslikult märkab silm peatuma täpselt sellel. See mulle päris suur hoop. Ta ei pannud tähele, et esimene reaktsioon puhun laiali müraki aga üritasin töö sõjas ja siis oli üsna üsna kehv tunne. Mingi jutt oli ka, et, et kuule, et ma mitte ainult samal päeval. Sidemed, mina ei oska sulle. Ühesõnaga nii suur ja nii palju mõistust peas olema, et ma. Ma saan aru, et sellest ei ole ju midagi aru, kui ma ütlen sulle, et Immanuel ära tarvita narkootikume, see on paha. See ei ole mingisugused mõtetes ega või ta ära häälitseda asjaga, mis asja, ma ütlen sulle? Et see on nüüd? See on praegu, on, on sinu sinu enda teha, eks, eks ju, talle oli ette nähtud sellisest põrgust läbi käia. Et kuhugi jõuda. Mul ei olnud ette nähtud kohad läbi käia. Natuke küll jah, aga, aga aga mitte. Ma ei osteta. Ma ei tea, kas see sõna on õige, aga eks sa oled ka omale oma eluajal pulli teinud, aga see kõik, mida poiss tegi, see oli sinu jaoks ka ikkagi liiga palju. Liiga julm. Nojah, ütleme, liivased ma oma omatehtud viina ei viinaga, ei kaugel sellest, et metaanalüüs tehtud. Mäletan esimese vargusega, kui jäin vahele. Ja vaat see mulle ka pärast vastu. See erastamine. Ja see arusaamatu ja, ja see oli esimene, suur esimene suur asi. Varastasin tädi ja vanaema Helvi, olin Keilas külas, mis ma võisin olla 12 või midagi sellist, 12 13. Varastasin sealt raha, ehteid, jäin sellega vahele. Ma mõtlesin, tohutu suure summa, võitsin, kõik kroon oli tulnud just 3000 krooni. Ei, ma nii väga tahtsin, ma tahtsin jäätist osta ja ja mingi väljamassi kõigepealt vettinud 100 tädi oli tööl, siinsamas raadiomajas. Käisin, võtsin teises olema ja ma ei mäleta, mitmenda korra peal lihtsalt kuidagi see haaras nii endasse, suva, ma võtan kõik. Võtsin kõik taliümbriku sees, tulin siia raadiomajja. Ja siin hakkas niimoodi kripeldama, jõudis kohale see kole vahele, mida sa tegid tagasi tuleb panna. Ja ma olin juba otsustanud, et, et ma lähen tagasi tädiga siit, kui te saate ära. Või oma töö siin lähen tagasi ja ma panen selle raha tagasi, aga enne avastati, et on kadunud. Ja siis helistati, ma olin kõrval, sain aru, et mis, mis kõnes on. Noh, ja siis tunnistasin üles, et see olen mina. Mina võtsin selle kõigi jaoks täielik šokk, keegi suutnud uskuda. Ja ma mäletan täpselt seda põhjust ka, miks ma võtsin või noh, et kust mul üldse tuli selline mõte omade tagant võtta. Mul olid mõned sõbrad, lähedased sõbrad, kes varastati vanemate tagant ja me käisime koos raha laiaks löömas, tulid suured summad? See kuidagi tekitas valmisolekuga. Hirm tuli mul ühel hetkel siis, kui, kui üks sõber, kui ma rääkisin sellest sellest vargusest ja vahelejäämise, siis oli hiljem kunagi vaid nad mingeid ehteid ja värke võtsin, mina ei teadnud nende väärtust. Nüüd täriga, rääkisin hiljaaegu täiskasvanuna, teise inimesena on, ta ütles, et neil olid mingid tühised klaashelmed ja ma ei tea, mina arvasin, et kalliskivide. Ja, ja kui ma sellest rääkisin ühele sõbrale temaks mulle pinda käima. Davai, davai, kus on, et lähme teeme nüüd tühjaks Jakski pinda käima, et hea küll, kui sa ise ei tule, siis ütle, kust sisse saab, ütle aadress. Praegu oleks Keila tühjaks tehtud. Täitsa lõpp. Oota, see on protsess, ega siis üleöö pätiks protsess, mis algab juba väikestest asjadest varakult pere harjub ära. Ega lõpuks ka teadsid, millega ma tegelen, aimasid, aga lõpuks lepitakse. Ta ongi selline, aga noh, tegelikult, aga mis seal teha on, aga ei olegi midagi teha ja täpselt nagu Peeter üldse. Mis aitab, kui istume nüüd maha ja kuule. Tead, me siin ma olen nüüd siin mõelnud ja või ära ära enam tee inimene 15 aastat juba niimoodi elanud sisuliselt ei aita, ei aita, siis on vaja sisemist muutust, väärtushinnangute muutust. See on konkreetne asi, kus ma tõesti oleksin pidanud sekkuma aga ma loll, jäin kuidagi uskuma või, aga ma ei tea, aga igatahes see oli see et kui tal jäi trenn katki, Taavi vapustava tulevikuga noorsportlane, ta oli kõigega essa korjejooksja, aga siis oli pubeka aeg, tal tekkis mingisugune konflikt treeneriga. Ema oli ka kuidagi tema poolt vist rääkis mulle, et see kuidagi paha ja mille ta suud suutis kuidagi ema ka enda poole rääkida. Ja siis ma ei läinud, oleks pidanud minema selle asjadel ära klattima, Neetaks trenni edasi jäinud. Ta oleks saanud seal oma selle selle tunnustuse vajaduse rahuldada. Vot see ära. Vaimaanoli on päris palju aidanud usk, et mis punkt see siis on ja sulle ongi jäänud täpselt elus üksainus võimalus. Sa selle koha peal otsustad, kas sa võtad selle või võta see nagu tundub, nagu niisugune ratsionaalne kalkulatsioon, aga usk ja jumal ei ole ratsionaalne kalkulatsioon, sa ei saa minu nägemuses ärgata homme hommikul üles mõelda nii. Mis oleks, kui hakkaks palvetama või piiblit lugema, äkki on abi, et nad midagi niikuinii enam kaotada ei ole. Paljud mõtlevadki, et see on mingi psühholoogiline uks inimeste jaoks, et nad leiavad selles endale toe. Et nad hakkavad käima teises seltskonnas ehk siis kirikus usu inimestega läbi, teevad kaasa neid asju, neid tegevusi. Tegelikult nad ei usu, et on olemas selline nähtamatu isik nagu jumal ja noh, kõik see, mis on, mis on kirjas, see on nende jaoks nagu mantel, kui sobib siis peale. Ja heidavad kõrvale, kui rohkem vaja ei ole jah, et see on nagu mingi kaitse või, või mingi mingi meetod. Aga ma pean ütlema, et usk, tegelikult ma päris Tusungi. Ja see muidugi ei tule hommikul ärgates kuigi ikka võib igast asju juhtub, et see on veendumus. Ma tõesti usun, vaatan sul praegu silma sisse ja ütlen, et ma päriselt usungi seda ise veendumus tuli protsessina ja tegelikult vaidleksin selle koha peal natuke vastu, et see oli ratsionaalne, sellepärast et kui sa usud, et ta on olemas sa oled saanud veendumuse asjad, mida sa ei saa teisiti seletada. Liiga palju kokkusattumusi, nõusel, pikka õdu nagu hästi lühidalt kokku võttes. Ja hästi-hästi palju muid asju, mis päriselt juhtuvad, mis annavad sulle veendumuse, et tõesti jumal on olemas ja just nii. Ja loomulikult oli mul meeleheide ja mul oli, mul oli nii suur vastikustunne iseenda suhtes, kui ma olin seal jälle vangis, tead, kui piinlik oli otsa vaadata nendele töötajatele, kes kõik minusse uskusid, eelmine kord, kui ma välja sain, kõik lehvitasid ja kaplan palvetas mu eest ja et kõik läheks hästi ja ma olin ise täiesti veendunud, et ei iial enam. Ja nüüd tagasi sama paragrahv ka veel mitte midagi pole muutunud. Tipp oli veel siis, kui, kui üks valvur, lihtsalt saatja, kelle nime ma isegi ei mäletanud, saatis mind arsti juurde, seal viiakse niimoodi. Ja siis ühel hetkel muidu vaik vaikides kõndis mu taga is ühel hetkel trepist üles minnes tead, sellepärast, et sina siin tagasi oled. Ma ei usu enam mitte kellessegi. See oli eriline koore, mulle sihuke litaka, maksake inimene, kelle nime ma isegi ei mäleta. Mina endale meelde, kui inimene on võimeline muutuma nii motiveeritud ja ta on teinud järeldused. Ikkagi ma tulin tagasi. Ja nüüd sai Tartu politsei aastasõber. Jah, seesama prefektuur kuus aastat läks ainult mööda. Valiti parimaks sõbraks. Tahaks võllanalja visata tutvust värk või? Ei, ma sain sellise klaastahvli siis kui Peetril seda näitasin, siis muuseas, seal teised parimad olid ka aasta parim, ma ei tea, aaa, kriminaalhooldaja, aasta parim, jälitaja või noh, mis iganes. Ja, ja siis keegi üks, üks teine parim oli sealt narkogrupist, kes arreteeris sedasama kord. Peetrile näitasin seda ja seda rääkige, ta küsis, kas tema sai selle sinu arreteerimise. Mul on hea meel, et see uus lehekülg on sul ees hea koht meie saatele joone alla tõmbamiseks ka. Ma tänan väga Peeter selle vestluse eest ja Immanuel samamoodi. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Mina olen Sten Teppan ja meil nädala pärast kuuleme taas. Pikem versioon jutuajamisest Peeter ja Immanuel Volkonskiga asub vikerraadio koduleheküljel. Leidke saadete seast, käbi ei kuku, seal paiknevad ka kõik varasemad vestlused laste ja nende vanematega.