Tere ja aitäh, et olete tulnud kuulama. Tänase saate peategelased on isa ja poeg Volkonskil vürst. Peetrit teatakse hästi. Muusik ja intellektuaal. Peetril on esimesest abielust neli last. Oma mõtlemapaneva loo räägib Immanuel, kelle keeruliseks elatud elus mängisid rolli relvad, narkootikumid ja kaks korda vanglasse sattumine. Praeguseks on Immanuel pööranud uue lehekülje, töötab raamatukogus ja teeb ülikoolis teadust. Kui jääte meiega, saate osa uskumatult frustreeriv. Aga õnneliku lõpuga teekonnast, mis viis läbi põrgust, kui laenata sõnu isa Peetrilt. Algab saade, käbi ei kuku. Mina olen Sten Teppan. Tere tulemast vikerraadiosse, Peeter Volkonski. Tere ja Peetriga on kaasas üks tema lastest, Immanuel, rõõm näha. Samad sõnad. Räägime need laste asjad kohe alguses sirgeks, et kõigil pilt ees oleks. Immanuel-il on ju kaks venda ja üks õde, kas minu arvepidamine Peeter on adekvaatne? Sinu oma küll, jah, minul on küll, jah. Ehk siis. Sul on neli last kokku. Miikael, kes on kõige vanem, tema on keskastme juht arvutifirmas ja Taaniel töötab ühes kaupluses, viib kaupu niimoodi, et Elizabeth praegu on ta veel Londonis, aga seoses Ta on selles Euroopa Liidu suures mingisuguses asutuses, mis jaga ravimiamet, ravimiamet ja jagab lubasid, et võib Euroopa liidus tõhustada ravimeid, aga see kolib nüüd ära Amsterdami kuskile. Tartu Ülikooli religiooniuuringute ja teoloogia erialal. Kui sageli sa oma vendade ja õega suhtlete, kuidas teie perekonnas suguvõsas need asjad käivad? On teil omavahel kontakt olemas ja kontakt on olemas, aga aga, ja noh, pean endale tuhka pähe raputama küll, selles mõttes, et et õpingud neelavad nii palju aega ja ühesõnaga kõik mu aeg ja tegevus sisuliselt läheb Sillamäe nende kohustuste alla, nii et sellist niisama läbikäimist, et tsau, mis teed. Ega seda väga enam ei olegi. Peeter, kas sa mäletad seda emotsiooni ja seda olemise tunnet, kui sa esimest korda isaks said? Loomulikult mäletan, sest esiteks oli see aeg, kus kas poiss või tüdruk, seda sai, alles siis teada, kui sündinud. Ja ma läksin hommikul povi laial tänaval noorsooteatrisse, seal telegramm, õnnid, deme poja sünni puhul astronoom prooviruumi sisse, kus istusid liisu Lindav ja silla Laidla. Seega on käes ja mul nägu laia naeru täis. Kohe maiasmoka poodi. Sealt minu meelest sai šampanja siis proov, proovi ei taibanud. Eme, jõime šampanjat. Tüürinud järgmise sündmuse juurde, kui sündisid kaksikud, et mina ei ole kunagi kaksikute isaks saanud, et kas kõik kuidagi võimendus topelt või mis olukord see siis oli kui, kui kaks poissi ja ma tahaks ka küsida. Nüüd mul tuli meelde, ma ei ole suhteliselt varem küsinud, aga ühe mu sõbra ema rääkis, et tema oli näinud, kui sa Tartu rongi pealt tulid maha ja hüüdsid. Ma sain ka. Võib-olla oli see balti jaamas, ma ei tea. Kõlapsel ma tulin bussiga. Siis oli bussi ja, aga oli. Vaata, sellega oli venima, et ema sai vist alles sünnitusi laua peal. Tähendab, tema teadis varem ja rääkis arstidele, et on kaksikud taaskord see aeg, kus ei olnud mingeid ultraheli ja tema ütles, et no on kaksikud, ema tunneb ja siis mingi vana ämmaemand olevat sünnitis laua peal lõpuks kus tõesti vist on kahe südamelöögid. Segadus, tuleb tuttav ette vä? Jah, ma ei, ma mäletan, see asi oli, et mingi arst oli öelnud, et lihtsalt vett on palju, hakati vett välja ajama. Ja siis ämmaemand ütles, et ei ole, et ikkagi on kaksikud, olidki kaksikud. Muidugi. Kuigi juba väljanägemiselt on nii, et Eino Baskin Heino mandri Selle saate üks osasid on lapsepõlve uurimine. Et kui sa neid pilte oma silme eest läbi lasete, mida sa varasest east mäletad siis, siis mis sulle esimesena meenub? See on, tundub uskumatuna, aga ma mäletan tädi mallit ja keegi ei usu, et ma, et ma tädi mallid mäletan. Ma olen uurinud, et kui vana ma siis olin, ma võin pooleaastane. Aga mul on tädi mallist, on mul mingisugune pilt on silmade eest talle tal justkui oli mingisugune käsna moodi asi kuskil. Ma isegi täpselt, kus tädi malli või see, kes maha pillas, ma ei mäleta seda, kuidas ta meil maha pilves, aga ma tean, juttudes ta pillas, müün maha. See on väga-väga kummaline, mul üks poole. Muidugi ma mäletan, kuidas ma lugema hakkasin, ma olin mingi kahepoolene. Ma olin põlvili vanaisa laua peal, seal ajaleht ja trükitähtedega geniaalne nimi oli noorte hääl. Siis ma lugesin, äkki sain aru, et see noorte hääl sina kirjutad? Hüppasin laua pealt, ronisin maha, ülejäänud inimesed, vistrik, mingid külalised olid, istusid teises toas laua ümber, ma jooksin sinna kaasa ka siin ja karjusin. Muutas väga tüütuks minuga jalutamas käimine. Ma käin iga tänavanurgal seisma, lugesin tänavasilte ju. Aga kuna nõukogude okupatsiooniaeg oli meid õnnistanud kahekeelsete siltidega, siis ma omandasin üksiti ka kirillitsa. Huviline, asin all oli vene keeles. Vaata kui huvitav, et osad tähed on samamoodi mis SS, need. Missugune, Peeter sinu lapsepõlvekodu oli? Lapsepõlvekodu oli nõmmel nikul kagu tänaval kolmetoaline korter, ahiküttega seal neli korterit. Nõmme nõmme, poiss ja vanaema, vanaisa põhiliselt kasvatasid mind. Ema võttis aeg-ajalt kohvikusse kaasa, aga teised noored luuletajad niidud igasugust jah, ja vanavanaisa poolt vanaisa poolt oli väga niisugune range kasvatus ja üks selline mälestus lapsepõlvest. Kalevipoja mõõk kuskilt tagant aiast leidsin üleval ja see majaperemehe poeg Kalle. Ju siis tema tehtud mingisugune puust mõõk. Aga ma ei tea, kas ma, ma olen ka mingi kahe kolme ahel. Ja siis ma lohistasin selle maja, et vanaisa oli mul lugenud kalevipoega. S, aga see tundus ilmselt kohutavalt suuruse mõõt käes, ma arvasin, et see on ka. Muidugi ei saa mööda sellest, et ma nägin seal päkapiku, see on kohe sadama raud. Vaatasin aknast välja ja panin rahusse. Aiapäkarohused, panin, panin, puuris on raha eest, ma jooksin raudselt. Ja poolide taha panija. Ta võis minna sinna naabrite aega. Lükkab muidugi mõned jutud. Mis juhtunud? Mõned väidavad, et ei ole olemas. Ei no seda on see aksel Munta ju öelnud, et inimesel, kes väidab, et ta kunagi päkapikke näinud, peab midagi nägemisega. Kuidas Peeter kujunes kodune olukord niisuguseks nagu sa ütlesid, et, et põhiliselt vanavanemad sind kasvatasid? Ei no eks ema oli tööl ja siis tal olid omad asjad ja ta abiellus uuesti ja ja nad läksid elama. Sauele püüti küll üks aasta mind ka sauel hoida, pandi saue kooli, aga aga saue kooli eksperiment ei õigustanud ennast ja siis saate mind tagasi rahumäele. Aga sa kasvasid kõige suurema osa ajast vanaema ja vanaisaga. Kuni kuuenda klassini kuuendast Ma läksin juba Keilasse. Mida see sinu lapsepõlve jaoks tähendas? Mis ta ikka vähendas, vanaema oli, oli nii-öelda Aktiivne. Käis kogu aeg pool lastevanemate koosolekul, suhtles kõigiga ja, ja justkui ei tulnud üldse meil mingisugust juutuks teiste lastega. See oli teada, et isa Moskvas mõni mõned majad edasi elas. Huti vutiisa oli laeva peal. Teisel Peetril olid ema isa, mõlemad olid, aga ei olnud. Aga talle jäänud jälle vanaema, vanaisa. Mida tähendab range kasvatus, mida sa mainisid? Ai, see oli ikka niimoodi, et mulle oli see, no teised naersid ka. Ma pidin iga tundma, pidin käima näitamas east, saadeti õue vanaisa date vanaema, olen oma. Aga see oli justkui mõlemapoolne, näitamas käin. Pidin käima näitamas, kas siis iga tunni pärast või siis ma ei mäleta, tegid seda jajaa, jooksin koju ja näitasin linn tagasi. Teised näe. Oot, ma tahan näitamas, ma lähen käin. Temas ära. Pikki otsi ei saadud teha. Kuule, me käisime ikka, käisime pihlaka sabas, leidsime tankid. Tuli kodus kõvasti pingutada, selleks et vanaema ja vanaisa vihale ajada. Närvi. Ma üsna korralik uskumatuna tundub, ei tundu uskumatuna. Üsa ka, eks, ja sõnakuulelik, ja võib-olla see ongi see, et üks üks põhjuseid, mis nüüd olen kogu hakanud tagasi tegema sõdades Aga vanaema, vanaisa olid sinu jaoks autoriteedid, sellepärast täitsa korralik, oli see lihtsalt sinu loomus või või karistamise hirm või mis sa arvad, mis sind kujundas selliseks? Ma sain rihma ka punane rihm. Aga tuleb seal ette ka juhus, mille eest? Ja ükskord oli asja eest, ma näitasin vanaemal vahel seal köögi ukse pealt nokut. Kusjuures ma teadsin, ma teadsin, et see on õudsalt rumal ja õudselt paha. Aga, ja ma teadsin, mis järgneb. See on ilmselt kõigile, on seal mingisugune mingisugune periood, ma tea, väiksena kuskil. No see käib koos sellega, kui öeldakse, et ma olen hitler, lõikan sul pea otsast, ta öeldakse emale või isale ja niimoodi ja seda ise ei mäletata reeglina. Ja siis siuksed asjad ka ja ma mäletan täpselt, ma teadsin, et, et järgneb kohe niukene tohutu kreatsioon. Ma ei mäleta umbses ringi joosta, köök, köök, söögituba, koridor, köök. Ringi sättas taga, et muidugi saada käest sant. Saadi kätte. Ja, ja et et kodus esimese korraga, mitte kooli akna juures, mõned aastad hiljem täiskasvanud kes, mis rolli sinu jaoks etendas? Tato ikka. Ta oli tripis õppejõud ja. Hea näide, et kui oli, oli suuski vaja koolis ja siis vanaisa siis vanaemal anda mulle kooli kaasa vanaema kunagised suusat saaliaegsed, millega ema tsaariajal koolis käis, suusatamas, mitte lehvitada. Orilgi hoovust nõksud hästi pikad. Ja siis vanaema üritas asja leevendada, soovitas öelda, koolis ei ütle, et need on välismaa suhteliselt. Nii ja siis hiljem tuli välja, et täpselt sama lugu oli olnud enne sõda, 30. aastal, kui ema oli Sul alati laval suud vana vatsavalt suusakanda. Kvaliteet. Ma olin siis ka karmide vaata, mina tati ei mäleta, kas ma kohtunud olen, ma lihtsalt foto peal olen näinud fotol ma olin imik või või nojah, tähendab thats oli ju 80 ahah, nojah, tahene puldist selgitava seda hüüdnimede asja. Vanaema on sellest, et vanaema jah, oma aga ott on sellest, et kui ma hakkasin kõndima või, või niimoodi jooksma, et siis ta oli mul teinud taga, ajanud mind. Et et niisama ei olnud päris nimi Emilie oli ta emiilie muidugi on alati teadnud, et aa, seepärast mu tädi on oma täditütar, on ka Ama. Ma olen alati teadnud, et meil on kolm oma vana jama. Ja suuremad sai teada ka seda, et krabavus ka rei ema. Jah, sest ta oli alati mitte vanavanaema, mitte mitte vanaisa ema, vaid. Segane värk. Kunagi ei mõtle, sellele oli Andrei Sürgi. Trügi. Aga kooliaeg iseenesest ootasite seda. Ja oi, mul mees koolis käia. Sest algkoolis meil oli väga tore seltskond. Teadku vahva oli tegelikult kokkutulek 50 aastat esimesse klassi minekust. See oli õudselt armas ju, siia suhtleme paljudega. Ja siis, kui ma läksin Keilasse, siis ega asja hästi ka seltskond klassis platsis, aga väga-väga vedanud. Ehk see kamp ja seltskond oli tore. Miks koolis oli käia isa sulle meeldikski õppida? Ma olen niisugune jõle edev, ma mäletan, meil tuli ajaloopraktikant. Kõik olid armunud. Pedas õppis. Ja hästi ilus neiu oli ja kõikidele poistele kohutavalt meeldis. Mina lugesin. Korrus, lugesin ajalooõpikust, lugesin peatüki ette, mis järgmises tunnis on. Toimis mõjusa toimis niimoodi, tüdrukud joonistasid karikatuuri. Minu arust ta kirjutas alla. Möllasid esimesed. Ka sattumine oli puhtalt sinu asi kodus teha näiteks tükke. Kontrolliti üle ja ma ei mäleta, kuidas kontrolliti. Aga ma mäletan, et mul oli alati kõik tehtud, seda, seda küll, vaadati siis ka niimoodi, et vanaisa pildid kuskile ära sõitma nädalaks. Ja ma olin see nädal, olin jälle sauel, aga käisin rahumeelne koolis. Päevik oli. Märkused võisid, mis toonis olla või? Millalgi tegemata midagi hilines tegemata. Peeter, mis rolli ja mis hetkest on sinu elus sinu isa tegelikult mänginud. Sa mainisid, et ta oli Moskvas, kui palju teda üldse sinu jaoks lapsepõlves nooruspõlves olemas oli? Vähe on üksikud külaskäigud Moskvast aga siis alates viiendast klassist viiendas klassis, olin ma siis sõitsin esimest korda Moskvas seal ja siis mida vanemaks, seda, seda regulaarsemaks hakkasid nahka vaheaegadega. Olid algusest peale sinu jaoks päriselt isa, ma mõtlen seda, et kui koos ei olda ja ikkagi vahemaad on nii suured ja suhtlemine toona ei olnud nii iseenesestmõistetav nagu praegu siis kast kaugeks jäänud või. Sünnist saati ma teadsin teha Moskva, seades 73.-st aastast isa välismaal. Et ta on kogu aeg olnud kuidagi nii, aga noh, see aeg, mis ta Moskvas oli, siis kuidagi hoopis teistmoodi ja kui hakata nüüd mõtlema et mis seltskonnas minusugune tat liikus nii tol ajal suured muusikud ja kõik tegelased seal isaduses käisid ja noh, terve see madigali vanamuusika ansambel, siis Nataša Kuutman olek aga on kõik tuntud muusikud osalju piimuv, kellega me siiamaani suhtleme tolleaegsete täiesti maailma tipud. Nõukogude muusikud, kes olid maailma tipud, käisid seal isa ja puutusime kokku ja. Kuidagi ta, see oli tema loomulik seltskond ja ma ei osanud sellest üldse räägi, nemad käisid siin kontserdi, saatsin telegrammi, Pedja, meil on see kuupäev, kontsert Kadrioru lossis. Tulen oota pöörama. Ma rääkisin Natalja kurtma, õnneks on maa esitlen lisse koos pianistiga Kadrioru lossis. Sõitsin Keilast kohale, pianistid, keerasin noodile. Et seda peab oskama näiteks ma mitmeid kordi assisteeriksin isa oreliassistent Moskva konservatooriumi saalis. Kas sinu jaoks oli poisikesena või noore mehena teema see, et, et miks perekond on just niisugune nagu on, et ühel hetkel ema abiellus uuesti siis sündis sul ju rõve just poolõde, et kuidas neid asju, nagu sulle selgitati, oli see üldse teema sinu jaoks? Ta ei olnud õieti, see oli kuidagi niimoodi loogiline selles mõttes, et väga lihtsasti taandatav sellele, et üks Moskvas, teine Eestis ja kuidagi Sa ei küsinud kunagi, miks te koos ei ole või kuidas nii on läinud või? Ei, aga see oligi kuidagi seegitus. Et ühed olid asjad ajada Moskvas ja teised asjad ajada Eestis ja kuidagi ei saanud niimoodi kokku, see oli kuidagi lahe. Juskui selgitas iseenesest ära. No hiljem juba, no tegelikult oligi asi selles, sest Moskvas võimatu saada elamist. Nad elasid mingit täies hiilguses Lõskess keldris röökinud lapsega võimatu, täiesti õudne olukord. Ja ega Eestis ei olnud ka võimalik saada kuskil elamist. Oli keeruline see asi seal ju kole poolt kümmet aastat, kui ma sündisin, sõjast möödas, aga see ei olnud nii. Nii lihtne, et saame kuskil elamiseks. Ta polnud raha ka ju. Et niimoodi kohe mürake üürida. Isa oli üliõpilane alles. Mäletad sa niisugust väärtuste rõhutamist või mingit ellusuhtumise soovitamist ja, ja noh, niisugust elulist tarkust, mida prollani hoida Mul on meeles üks asi väga, väga selgelt, see on tegelikult väga-väga keeruline probleem. Asi on nimelt selles, et minu koolitee viis läbi männiku läbi metsa, kohalik metsandustöötaja, munder seljas. Ta tegeles puudega ja metsaülem või võõrsõnaga, veoautod käisid seal, jaa, kummutasid mingisugust tänavatelt kokku roogitud lund, ta musta lund. Nad ei viitsinud välja viia linnast, kuhu nad pidid, nad põikasid sinna metsatuka sisse, kallasid sinna maha. Metsamees see siis rääkis, rääkis meile, et nii ei tohi teha, mis on õigus. Niimoodi reostab ja ja andis meile oma numbri ja palus üles kirjutanud nende masinate numbreid. Mis seal niimoodi seda pahandust teevad. Helista talle. Ja siis mina tegin seda, ma nägin ühte masinate, helistasin. Ja siis ma sain kohutavalt vanaisa käest noomida. Vaata et sa seda mitte kunagi. Ja siin tekkiski, vaat selline lõhe. Tähendab, et ma hiljem sain aru, et siin oli asi oli pealekaebamise selles asjas. Et kust oli vanaisal see mina tol ajal ei teadnud, sest Stalini aetud sellest vastastikusest koputamisest siis ma ikka väsinud ja olid mingid, milles ta ema ka ei tea. Aga midagi mingisugused niisugust väga konkreetsed ja mingit kokkupuuted tal olevat olnud. Ja samal ajal ma tegin õiget asja. Võtame siis vahepeal nüüd Immanuel sinu lapsepõlve ette, ehk kui sina lapsepõlvepildid silme eest läbi lased, siis mida sa arvad end esimesena? Päriselt mäletavat inimesed, kohad, sündmused minu esimesed kuus või seitse eluaastat möödusid tegelikult Tallinnas või tallinlasena. Samas on mul on sellest ajast üpris vähe mälestusi. Ja ma mäletan sellest ajast võib-olla isegi rohkem Tartu vanavanemate kodu, kus me ka palju olime. Ma mäletan seda, et kui me olime ära kolinud Tartusse siis me käisime emaga veel üks kord viimast korda Tehnika tänaval seal korteris, kus me elasime. Ja mulle tundus see kõik nii kuidagi kõle ja kauge. Ja ometi ma olin seal tegelikult äsja elanud ju. No ma ei tea, võib-olla mõni kuu või, või palju see lapse taju on hoopis midagi muud. Ei ole, ma mäletan, et see, see juba siis tundus mulle nii võõras võõras koht. Kui ma räägin lapsepõlves, siis ma pean tegelikult silmas Tartu elu juba. Aga sa mäletad seda, millal ja mis asjaoludel sa teadvustasid, millega tegeleb pesa, millega tegeleb ema, kas sa teadsid, kes nad on? Ja ja ikka aga tähendab, ma ei mäleta seda mingisugust konkreetset hetke, mil ma oleksin seda endale teadvustanud, see oli nagu enesestmõistetav või noh, ma olen alati teadnud. Ema ju kodus maalis. Aga, ja ta ei saanud seda väga teha mingi ette lihtsalt pani oma Mulbertide asjad kokku sellepärast et. Me Plathertsime kõik ära. Mäletan, see oli veel tehnikas siin Tallinnas, kui ükskord olid mingid pulga pulgaliimid mingi tšehhi või ma ei mäleta, need olid nii magusad ja ekspert, kui teda kodus ei olnud, kaksikvenna Danieliga sõimas nad kõik ära. Leemi söömist ja liim ja need pulgaliim keerad välja ja magus ja ema sai teada, kuhu nad kadusid. Suud ei tulnud ja lahti? Ei, ei, ei muidugi hambajäljed olid ja, ja noh ma ei mäleta, kas ma tunnistasin ise ka üles, aga mõlemad mäletame seda. Me oleme sellest rääkinud. Danieliga ema on öelnud ka, et ta sellepärast jättis maalimis, et ta ei saanud, ei saanud kõik need värvid ja ringijooksvad lapsed, noh lihtsalt ei olnud võimalik. Ja siis ta pidi pidi kappi panema sisuliselt selliseid koos koos pildis, olemised või noh, nagu ühtse perena on, on üksikud. Näiteks tuleb meelde Moskva, käisime esimest korda. Keda ma praegu üldse välimuselt ei mäleta? Aga ma mäletan, et alati me ootasime teda, kui ta tuli meile Eestisse külla. Ja meil kaks sõnaselge Pravaabuski, priobaruska, Igruuski, Krusk. Eluliselt tähtsat terminit tuli varakult selgeks õppida. Ja Padar kib muidugi ka salakeeles, kui hakati rääkima vene keeles, et lapsed aru ei saaks, siis oli juba teada midagi meist, räägitakse. Padarki olin aga välja meelitada. Selge jutt on kingituste. Need kokkuvõttes ma ütleks, et ja mul oli, mul oli rõõmus lapsepõlv, aga, aga puudus muidugi oli küll see oli puudus aeg ja. Ma ütleks, et kõige raskem oli tegelikult minu jaoks teismiga. See langes kokku täpselt selle ajaga, kus Eesti sai vabaks. Kogu see protsess, kus niimoodi vaikselt hakkas tulema asju. Noh, nagu ikka lastel ja noortel on see väärtustamine läbi asjade. Teravalt tuli esile, kellel on rohkem, kellel on vähem meil vähe ja, ja vot see on jälle kummaline, kuidas mõnele läheb rohkem korda, mõnele vähem. Ma rääkinud. Nüüd oma vendade õega, huvitaval kombel tuleb välja, et näiteks mu vanem vend Mikael ja õde Elizabeth nemad mõlemad tundsid piinlikkust, sõpru meile koju kutsuda. Et me elame nii vaeselt ja noh, ma ei tea, et ei ole nii ilus meile. Minul seda kunagi olnud. Ma seda üldse ei mäleta, ma rõõmuga kutsusin ja minule need asjad korda läinud, küll aga läksid mulle korda need asjad, et mul ei olnud klõpsuga tosse või või et ma pidin saama vanema venna väikseks jäänud riideid ja ühesõnaga ma ei saanud uusi asju ja ja ma ei saanud välja teha, vaid pidin, oleme ise see jünger, kes nuruvad, mulle välja tehtaks ja see on huvitav jah, kuidas inimesed on erinevad. Emotsionaalsest aspektist. Kui sa mõtled isale, emale eraldi või koos, siis keda kumbki sinu jaoks kujutas, kes oli üks või teine sinu jaoks lapsepõlves? Ema on olnud ema kogu aeg selle traditsioonilises mõttes ja emotsionaalses igas igas mõttes sest me oleme, tema on kogu aeg olnud ikka peale lahutust teema juurde. Et kui vana sa olid, siis kui, kui pere lagunes selles mõttes seitse. Esimese klassi läksime üheksa. Aga sina jagasid selle, muutus ära, mis siis toimus? Nii ja naa. Ma ei tea, kas ma sain sellest. Sain sellest niimoodi aru? Pigem oli see, oli see minu jaoks arusaamatu natukene. Ma mäletan, et me käisime kuskil lastekaitsekomisjonis mingite töötajate juures emaga ja mulle esitati küsimusi noh, nimevahetus oli siis mingiaeg? Ei olnud Volkonskid, vaid olime tammed peale lahutust. Ja siis ma mäletan, et oli see protsess, millest ma ei saanud väga hästi aru. Samas vanem vend ütleb, et tema sai täpselt aru, nad on aasta kolm kuud vanem, mitte oluliselt. Aga ta on alati ratsionaalsem olnud kui, kui mina. Aga no loomulikult seda, et pere katki on, seda muidugi me tajusime. Aga ma ei mäleta seda, et oleks olnud mingisugune konkreetne piir, millal nüüd? Peetri roll oleks nagu muutunud üheks ühest teiseks või midagi sellist. Et ma ei, ma ei mäleta, et enne vere lagunemist oli nii ja nüüd peale lahutust lakti oli kõik teisiti, aga ma ütlen, see, see Tallinna osa mu elust on millegipärast nii kuidagi ähmane. Ehk siis see Tartusse kolimine, see oligi see aeg, kui pere läks lahku. Peeter, sina jääd Tallinnasse, siis. Ei-ei kõik tulime ära, aga, aga siis kohe selle sama aasta 86. Seitse. Nüüd ma selles uues korteris ei jõudnud üldse ööbiakeses kõigepealt remont teha. Aa, no vot, vot ja remondi ajal, kus me olime sepa repar, no vot sellepärast mul ongi ema vanemate juures, et väga palju ema vanemad tegelesid ja, ja aitasid ja sellepärast on ka hästi palju mälestusi sealt. Et ma hästi palju mu lapsepõlve mälestusi on, on tegelikult ka seal Tallinna ajast hoopis Tartu ajast. Ma olin vanavanematega noh, me kõik lapsed ja hiljem siis ka ema käis tööl oli vanaisa vanaema hoidmas. Vot see on jälle üks asi, millest siis aru ei saanud, ei andnud endale aru. Aga nüüd ma mõtlen, vaatan oma õde oma venda õelangaks lasknud, juba. Just käisin tal külas augustis Inglismaal. Vaata, no täiesti lõpp, noh. Mees on tööl ja ta on siis kahe, üks on kahene. Ja teine on imik, mõlemad röögivad korraga ja siis peab viima, tooma, viima, tooma, ühesõnaga kogu päev on. Nemad dikteerivad selle päeva. Siis mina kiigutan ühte karjuvat, tema, ma seal teist. Ja siis, kui lõpuks peab ikka karjumist, sain magama. Istud maha, kõrval tahad lapsi või? Siis ma mõtlesin, et küsin, kuidas võimelist, sa ei saa mitte midagi oma asju teha? Ei, ma mõtlen, et kuidas ema tööl käis vihaseks ta täiskohaga ka või? Ja vot siis väiksena ma ei saanud aru sellest, et ja me tulime koju, aga ma ei mäleta, et me oleksime olnud nagu omapäi või ikka söök oli tehtud, koristatud, kes siis vanaema ootas seal või? Ma ei mäleta täpselt, vot ei pööranud tähelepanu, aga nüüd nüüd tagantjärele olen hakanud mõtlema. No kas siis tagasi jäid suhted isaga alles, kas te jäite suhtlema ja suht suhelnud oleme kogu aeg? Samas linnas oleme elanud. Me käisime külas, aga ühistegevusi või aja v vist või? Seda seda väga ei olnud. Vahel käisime teatris, naaskuse Vanemuises töötasid siis vot see oli küll, seda ma mäletan, kui klassiga käisime, siis ma sain alati loosi minna. Tundust värk, jah, ja, ja noh, sinna lava taha ja. Selles mõttes ja ma andsin aru küll, kes isa on, millega tegeleb. Ja lapsest saadik oli, oli unistus saada näitlejaks, lõpetan keska ära, lähen lavakasse. Ma ei mäleta, millal ma seda otsustasin. Millal see mõte tekkis? See on jälle midagi sellist, mida ma ei olegi teadlikult otsustanud, vaid lihtsalt oli iseenesestmõistetav. Me väga pikalt ei, ma annan sellest ei räägi täna. Mis torudest sina oled aegade jooksul läbi käinud? Aga seda saab igaüks ise juurde uurida, aga ütleme, see tee on olnud kohati ka nii räpane, kui ta olla saab, eks. Relvad, narkootikumid, vangla. Tõenäoliselt oled sa päris palju saanud sündmustele tagasi mõelda ja ise analüüsida või, või kuidagi vastaseid püüdnud leida, et et kuidas see asi niimoodi selles suunas kulgema hakkas. Kas oskad öelda, miks läheb niimoodi halvasti ja viltu, mis seda kõike mõjutab. Ja kas sa ise said aru? Kuhu sa teel olid? Ei siis ei saanud. Siis ei saanud. Aga see on tõsiselt. Ma olen väga palju sellele mõelnud. Ja võib öelda, et suures plaanis ma olen välja mõelnud. Aga see oli üks asi, ainult paljude asjade koosmõju. Esiteks minu natuur, lihtsalt minu isiksus, mis mulle, millega ma sündisin mingi paketiga ma arvan, kõik inimesed sünnivad mingite eeldustega mingite iseloomujoontega, oled sa introvert, et mina olin tähelepanu näljas, väga impulsiivne. Tahtsin kogu aeg olla tähelepanu keskpunktis. Ma arvan, et siin mängis rolli ka see isa eeskuju. Tahtsin näitlejaks saada. Jälle ma ei andnud endale sellest aru. Aga selles mõttes oli Peeter mulle autoriteet või kus näitleja unistas, ikka tuli. Ikka isa moodi tahetakse olla. Lisaks muidugi ka see, et kuna ma kogu aeg etlesin, näoline, elav ja, ja muudkui hüppasin, kargasin, tegin pulli siis siis mulle kogu aeg öeldi, et sina pead ikka minema lavakasse, sinust tuleb näitle või kuskil, võtsin sõna ja noh, olin julge esinema siis. Noh, ma ei tea, see võis olla sellepärast, et et mul tõesti tuli hästi välja, aga see võis olla ka sellepärast, et ma olen Peeter Volkonski poeg. Jah, et selle pärast lihtsalt noh, öeldi väga palju on mulle sellepärast. Öeldud igasuguseid asju, mida tegelikult ei mõelda. Aga igal juhul see kinnistas, see kinnistas minust seda ilmselgelt ma sellest aru endale ei andnud. Ja, ja muidugi vaeseltskond, valed autoriteedid. Ma ei oska seda kuidagi viisakamalt sõnastada, aga ma ütlen siis nii, et mõte kohale jõuab. Kas sa oled mõelnud, kui oleks olnud isa kodus, kes oleks õigel ajal nii-öelda kere kuumaks kütnud? Oleks võinud teistmoodi minna, ehk kas sa näed siin omavahel seoseid, et sa kasvasid suure osa oma ajast peres, kus isa ei olnud kogu aeg nii-öelda rusikasse seal nurga taga? Muidugi, rangusest oli puudu üldse sellest. Ühesõnaga, isa roll, see mees roll kodus oli puudu, see on alati puudu, kui on, kui sa ei ole, kui ema ei ole, siis on ema puudu. Üks ei suuda asendada teist täielikult. Lihtsalt ei ole võimalik, mõlemale on oma roll. Aga taaskord tuleb öelda seda ju, et täpselt samast perest on 13 last. Kes ei läinud seda teed, mis mina läksin. Nii et noh, see ei saa olla ainult üks asi. Ehkki me pikalt sellest ei räägi, siis sinu oma silmade läbi või tunnetuse järgi oleks ikkagi huvitav kuulda, mis sinu jaoks oli see tõeline madalpunkt kõige kehvem seis, kuhu sa jõudsid? Võib-olla kõige õudsemad, Ma tundsin end nüüd viimati selle teise vangistuse ajal. Siis kui ma olin eeluurimise ajal mind arreteeriti. Ja ma ei teadnud, palju ma saan. Lihtsalt ring oli jälle kokku tõmbunud, kolm kuni 15 aastat. Ja ma olen kindel, et kuskil viis kuni kaheksa tuleb. Sel hetkel, kui mind arreteeriti, siis ma tuli täiesti ootamatult. Taas kord, iga kord tuleb. Löödi käed raudu ja mulle jõudis kohale, et ma jäin vahele. Ja kiire arvutus, et mida see minu jaoks tähendab sellise minevikuga, kriminaalne renomee juba teist korda narko eest neljas kord üldse kohtu alla minna. Noh, kes oli ikka seal niimoodi õlale patsutab ja ja usub, et sa enam ei tee. Ja siis ma otsustasin täiesti kindlalt. Ma tapan ennast ära sel päeval, nüüd täna ma tapan ennast ära kohe, kui ma politseisilmal täna saan. Ma kuidagi teen seda. Sellele järgnes terve päev või noh, ülejäänud päevast siis läbiotsimised, sedelit, kohutav moment. Peekri juurde. Kaks autotäit politseinik ja milleks Ta oli tegelikult ei olnudki. Oli veel pritsiõhtu. Ma elasin seal, ma olin just eelmine päev välja kolinud. Ja siis järgmine päev, mina käin raudus, korter külalisi täis, kaks autod olid politseinikke lihtsalt vajuvad sisse. Ma ei vaadanud kellelegi otsa, lihtsalt käed raudus maha. Isalt võeti allkiri niikuinii, digivälja tegelikult diootitudki midagi, lihtsalt näidati ära. Psühholoogiline murdmine. Ja siis ma lihtsalt, ma mäletan, ma mõtlesin lihtsalt. Ma kannatan ära selle, ma kannatan ära paari tunni pärast, ma olen surnud. Nii sai veel mõned läbiotsimised, auto läbiotsimine veel mujal. Alles õhtul jõudsin arestimajja, seal korra panin paelad kaela küll aga, aga ei olnud enam nii palju julgust. Ma olen mõelnud, et kui see arreteerimine oleks toimunud Türisalu pangal siis ma oleks küll säästnud kohe seal hetkel, mis selle tahtmise taga oli, kas see oli häbitunne, see oli põdemine, et sa ei saa hakkama või et sa oled ennast alt vedanud või teisi alt vedelat, mis selle mõte sulle pähe lükkas enesetapu ja kõik hukku? Vaata seda, On raske ette kujutada inimesel kes ei ole kunagi rongis olnud, kellel pole vabadust võetud. Jätkusel käed raudu pannakse, siis sellest hetkest sa nüüd oledki vangis ja kolm kuni 15 aastat. Sa ei tea, kui kaua sa oled juba seal korra olnud? Sead, kui õudne see on. Nüüd sa oled tagasi seal. Nii pikaks ajaks. Kõik variseb kõik kokku. Ja see mõte, et ma usun, et sa mõtleksid kõigil peasleri riigil, keda arreteeritakse kes on rohkem tallegi kohanenud, kes vähem. Mis reegel on, et sellega toime tulla on erinevad. Aga mul ei ole üldse keeruline suhted olid perega sassis kõigiga tegelikult. Kas sa ema, mäletad sellest olukorrast, kas sa mäletad vestlusi emaga või tema pilke või ta ei saanud sellesse kuidagi nii-öelda tolereerida suhtuda, mis su elus toimus. Kuidas sa kõigest sellest üle vaatas, et see on minu jaoks küsimus? Sa mõtled see pätielu või kogu see karjäär nii-öelda jah, allakäigu trepil, kulgemine? No nüüd tagantjärele mõtlen ja mul on nii kahju. Ma nii kahetsen, et ma tegin talle nii haiget. Ta ei saanudki midagi teha. Ei ole kuskil alates 14 15 enam jõud üle ei käinud, sa saatsid pikalt, ta põhimõtteliselt on sõna otseses mõttes ja mäletan, kuidas tema pisarad ajasid mind veel rohkem vihale, kuidas ta nuttis? Röökisin, sõimasin teda paugu kuuks kinni. Õues purskas nutma. Aga samas viha oli ka. Kõik oli läbisegi purjus peaga ja noh, ma jõin hästi palju. Teismelisena hakkasin jooma. Noh, kõik, mis selle, mis, mis nende probleemsete noortega ka tänapäeval kõik need probleemid kaasas käivad, täpselt tehakse, see oli. Sa mainisid täiest arreteerimist ja, ja seda visiiti kahe politseiautoga isa juurde, kuidas sa isa juurde jõudsid elama? Vahepeal kuidagi lisavahepeal sa ellu tagasi jõudnud, lihtsalt selles suunas kuhugi minna või mis? Ei, ei, ei, meil hakkasid suhted taastama mul olli. Tähendab kogu selle aja sees olid tegelikult paremad hetked ka ühe parema Eke ajal siis. Hakkasid meil suhted Jevgeni nagu paremaks minema. Kui ma jälle panin järgmise prohmaka. Peter, mis hetkest sina said teada, mis rada poiss kulgeb, kuidas nad jutud sinuni jõudsid või see teadmine päriselt, et et ta on ikka ikka väga sügavalt sees. Aga siis, kui ta esimest korda kinni, kus ta enne oli justkui mingid mingid siuksed pättused, haige olnud küll, aga, aga ma ei teadnud, kui kui sees ta on. Ega seda ei teadnud keegi. Ulatust ei teadnudki. Ma ise räägin, ma mäletan enne esimest kinnikukkumist ju õhtuleht kuskilt nuuskis välja, et mul on kohus tulemas ja kirjutati artikkel minuga üldse kontakti otsimata, aga sinule helistati ja küsiti sinu kommentaari. Siis ma mäletan, et ma seal sa ütlesid, et et aga ta ütleb, et noh, mind ei olnud veel süüdi mõistetud. Et, aga, et see raske teema, aga poeg ütleb, et tal on vastu tunnistajat, noh nagu minu kaitseks ja ma mäletan, et jah, et mina vajasingi seda juttu, et noh, mina olin, ma ei tunnistanud, et ma olen süüdi. Mina rääkisin perele, et ei ole midagi teinud. Kõik said ilmselgelt aru, et päris tõsi, see ei ole. Aga ulatus tegelikult keegi ei teadnud. Aga teinekord, mida Imanolzin kirjeldas, kui pritsiõhtu oli ja sisse astute uksest, siis mida sina oma silmade läbi nägid siis või? Või tundsid sinna juurde, et kui niisugune noh, mingis mõttes ka demonstratsioon korraldatakse? Ma tahaks. Vaata mina ei mänginud pritse, mina tegin oma tõlk, tõlkisin parajasti kabinetis peaukse lahti ja nägin politseinikke punte ja siis mina nägin, et käerauad mulle asi kohe selge. Aga teised ei pannud tähelegi. Ei pannud, ei pannud, pannud nad, istusid, mänginud, istusid köögis ja mängisid pritsia-, telejah. Ah nii valutult? Ei, tähendab nad nägid politseinikud küll, aga nad ei näinud. Käeraudades hoidsid seda nagu ei näinud. Mina nägin, kuna said uksega, nendega. Tulime tahatuppa, sinu jahedad käisid niimoodi kortereid läbi. Lihtsalt. Mina küsisin. Vabandust, kas. Et oodata on? Ja siis nad kõndisid mingi paberiga. Jajah, pärast nad viskasid nalja veel autogrammide osas. Viimase käest küsisin, et kas veel kõige viimane, kui nad ajaksid minema. Et mis on siis narkosselle. Kas sa nägid Peter pealt ka nende aastate jooksul, mida ta teeb. Kas sa ise nägid pealt? Nägin, mida harin kooli võimenduse peale kaks triipu, küsin, see on ta siis kaks. Kõigepealt ütles, et hea nägemine Jah, no ma ei tea, kuidas suur tuba klaveri peal võim ja, või mis seal oli sinna kokad riibutamatud kuidas ta tuleb tuppa ja juhuslikult märkab silm peatuma täpselt. Sellel see mulle päris suur hoop. Ta ei pannud tähele, et esimene reaktsioon puhun laialimajake. Aga ma üritasin töö asja siis oli üsna üsna kesktunne, mingi jutt oli ka, et, et kuule, et aga mitte samal päeval väga sidemed. Mina ei oska sulle. Ka, sul on nii suur ja nii palju mõistust peas olema, et, et ma saan aru, et sellest ei ole ju midagi aru, kui ma ütlen sulle, et Immanuel ära tarvita, narkootikume, see on paha. See seal ei ole mingisugused mõtetes ega või ta ära hävita asjaga, mis asja ma ütlen sulle? Et see on nüüd? See on praegu, on, on sinu sinu enda teha, eks, eks ju, talle oli ette nähtud sellisest põrgust läbi käia. Et kuhugi jõuda. Mul ei olnud ette nähtud niisugust kohad läbi käia. Natuke küll jah, aga, aga aga mitte. Ma ei osteta. Ma ei tea, kas see sõna on õige, aga eks sa oled ka oma oma eluajal pulli teinud, aga see kõik, mida poiss tegi, see oli sinu jaoks. Ongi liiga palju, liiga julm. Nojah, ütleme liivased, ma oma omatehtud viina ei viinaga, ei kaugel sellest, et metaanalüüs tehtud. Mäletan esimese vargusega, kui jäin vahele. Peavad sõja ja mulle ka pärast vastu vihastamine. Ja see arusaama Jah, ja see oli esimene suur, esimene suur asi. Varastasin tädi ja vanaema Helvi Keilas külas, mis ma võisin olla 12. Midagi sellist, 12 13. Ja varastasin sealt raha, mingeid ehteid ja endale ka vahele. Ja tegelikult ma mõtlesin tohutu suure summa, mõtlesin, kõik. Ots oli kroon. Kroon oli tulnud just ja 3000 krooni. Ei mäleta, et ma nägin seda summat, kuhu see pandi? Selle soonsi kasuisa, noh, minu kasuvanaisa raha. Ei, ma nii väga tahtsin, ma tahtsin jäätist osta ja ja mingi väljamassi. Kõigepealt võtsin 100, tädi oli tööl, siinsamas raadiomajas. Käisin, võtsin teises olemas. Ma ei mäleta, mitmenda korra peal lihtsalt kuidagi, see haaras nii endasse sulama, võtan kõik. Mida ma ütlen, kuhu see kadus ju selge, et mina võtsin, võtsin kõik taliümbriku sees ja tulin siia raadiomajja. Ja ja siin hakkas niimoodi kripeldama, jõudis kohale see, et kuule vahele ja mida sa tegid, tagasi tuleb panna. Ja ma olin juba otsustanud, et, et ma lähen tagasi tädiga siit, kui te saate ära. Või oma töö siin Lähen tagasi ja ma panen selle raha tagasi, aga enne avastati, et on kadunud. Ja siis helistati, ma olin kõrval, sain aru, et mis, mis kõneson. Noh, ja siis tunnistasin üles, et see olen mina. Mina võtsin selle kõigi jaoks täielik šokk, keegi suutnud uskuda. Ja ma mäletan täpselt seda põhjust ka, miks ma võtsin või noh, et kust mul üldse tuli selline mõte omade tagant võtta. Mul olid mõned sõbrad, lähedased sõbrad, kes varastati vanemate tagant ja me käisime koos raha laiaks löömas, tulid suured summad? See kuidagi tekitas, tekitas sellise valmisoleku. Hirm tuli mulle ühel hetkel, siis, kui kui üks sõber, kui ma rääkisin sellest sellest vargusest vahelejäämise eest, see oli hiljem kunagi lähen mingeid ehteid ja värke võtsin, mina ei teadnud nende väärtust nüüteriga, rääkisin hiljaaegu täiskasvanuna teise inimesena ning ta ütles, et need olid mingid tühised klaashelmeid ja ma ei tea, mina arvasin, et kalliskivide. Ja, ja kui ma sellest rääkisin ühele sõbrale temaks mulle pinda käima, et davai, davai, kus on, et lähme teeme tühjaks. Jakski pinda käima, et hea küll, et kui sa ise ei tule, siis ütle, kust sisse saab. Ütle aadress. Aeg oleks Keila tühjaks tehtud. Täitsa lõpp. Igal juhul. Siis ma mäletan, et Winsalt visati välja. Kui jõudsime koju, taheti politsei kutsuda. Ja ma läksin nõmmele sugulaste juurde, ema ja vend oli seal kellelegi midagi öelnud. Õnneks ei olnud mobiile üldse telefone ka veel nii igalühel. Ja ma ei öelnud. Mäletan, selline meeleheide oli kiirelt, panin sealt veel edasi Tartusse. Ja siis oli üksinda tartus kodus. Ja mõtlesin siis ma mõtlesingi enesetapu peale, kui asi nüüd välja tuleb, mida ma teen, mõtlesin kodust ärajooksmise peale. Ida sa sellised varateismelisena, mis mõtted sul käivad? Sa ei suuda midagi, mingit lahendust ei ole sellele asjale minna, ausalt, ära rääkida. Noh, mida sa räägid, tegu on tehtud ja keegi sind ei usu ka, et ma tegelikult oleks läinud, pannud selle raha tagasi ehteid muidugi mitte. Aga jah, no siis ma mäletan, et siis siis Peeter võttis, võttis mõte, et rääkida läksime tema juurde. See jutuajamine oli hästi rahulik, Peeter lihtsalt rääkis. Ma, noh, ma olin valmis, et tuleb sõim. Aga hoopis hästi rahulik jutuajamine on hetkel lihtsalt rääkis loo küljest tema viis kopikat. Kooli ajal kelleltki ma ei mäleta, kas sa varastasid või kogemata sinu kätele, ühesõnaga kuidas süda sellepärast siiani vallutatud kolme kopika pärast. Ma kuulan, kuulan, kuulan seda juttu ja ma ei mäleta, mis ma, mida ma sellest järeldasin. Igal juhul mitte piisavalt. Mitte piisavalt, et see halb mõju teiselt poolt oli ikkagi liiga suur oli juba haaranud endasse, sellest oli saanud eluviis, vaata, see on protsess, ega siis üleöö muutute pätiks. Protsess, mis algab juba väikestest asjadest varakult. Ja lõpuks peredega on ikka nii, et pere harjub ära. Ega lõpuks ka kõik teadsid, millega ma tegelen. Aimasid Nad ulatust ei teadnud, aga lõpuks lepitakse. Ta ongi selline, aga noh, tegelikult, aga mis seal teha on, aga ei olegi midagi teha ju. Täpselt nagu Peeter üldse. Mis aitab, kui istume nüüd maha ja kuule. Tead, me siin ma olen nüüd siin mõelnud ja. Ära ära enam tee. Inimene on 15 aastat juba niimoodi elanud, sisuliselt ei aita, ei aita, see on vaja sisemist muutust, väärtushinnangute muutust. Kas sa Peeter, nendel kriitilistel hetkedel vahel mõtlesid ka, kuhu see kõik välja viib? Ma saan aru, et täiskasvanud inimene juba vastutab iseenda eest ja nagu sa ütlesid mis või kuidas mul talle öelda on. Aga ma lihtsalt jälle püüan ennast sellesse olukorda kuidagi mõelda, et. Ma ei tea, kas peab ilmtingimata ennast süüdistama, et niimoodi on läinud. Aga mingisugune selline vastutuse kübe kusagil ju on olemas, et, et miks nii või et kas oleks saanud midagi teistmoodi teha või? Ja see on konkreetne asi, kus ma tõesti oleksin pidanud sekkuma. Aga ma loll, jäin kuidagi uskuma või, aga ma ei tea, aga igatahes see oli see, et kui Tal jäi trenn katki, Taavi vapustava tulevikuga noorsportlane, ta oli kõigega essa korri jooksja, aga siis oli pubeka aeg, tal tekkis mingisugune konflikt treeneriga. Ja ja ma tea, ema oli ka kuidagi demagoogia just rääkis mulle, et see kuidagi paha ja mida ta suud suutis kuidagi ema ka enda poole rääkida. Ja siis ma ei läinud, ma oleks pidanud minema selle asjadel ära klattima Neetarkut trenni edasi läinud, sest see oli see, kus ta oli tõesti, kus ta oli essa, ta oleks saanud seal oma selle selle tunnustuse vajaduse rahuldada. Vot see ära. Tegevus jah, vot see suunamine sellest on olnud puudus, see on õige, et just nimelt Ja see on konkreetne, see ma tõesti. Vot see on konkreetne näide, millest ma hiljem veel mingites nahkliides oli küsimus või mingi mingi täiesti lollidelt ei tahtnud neid nagelesid. Ma ei mäleta, mingi mingi tühine Ja palju-palju asju, mis vabanduseks siis oli, algas juba see elu, kus hakkasin suitsu tegema ja ja oli jah, mingi konflikt treeneriga. Armukadedus oli seal kaabelmängus. Naisterahvas oli treener. Peeter, kas sa, kui Monal kinni oli, vanglasse sattusid, oli seal asja sinna või siis olid suhted nii-öelda täiesti külmunud. Teatrietendusega sealt oli esimene kord. Etendust ei oleks olnud. Tähendab, ei, ma käisin, muidu käisin. Siis käisid vaatamas esimene kord, esimene kord, kusjuures oli, oli võimalus tulla sellest kõigest välja. Kõik tegelikult paranes, suhted paranesid. Kõik anti mulle sisuliselt andeks, ma sain uuesti tegelikult alustada. Ja Peeter käis mul vennaga kokkusaamisel läbi klaasi. Ja siis veel etendusega täiesti. Terve vangla sai tasuta. Aga sa läksid sellepärast, et poiss oli seal või seal lihtsalt juhus. Sa mõtled, ja nii terve vangla sai tänu sellele tasuta. Seal viskasime pättidega nalja, et nüüd hakkavad tulema need artiklid, kuidas pensionärid peavad maksma, aga vangid saavad. Kusjuures tulidki. Aga teinekord Ta olid ja siis oli küll siis oli kõik katki mitte ühtegi kontakti terve aja jooksul. Ja välja saades ka ma ei teadnud. Ma ei teadnud, mis ma tahan ja mis sellest asjast saab. Umbes aasta peale välja saamist ka praktiliselt ei suhelnud. Isegi Peeter ise esimese sammu ühel õhtul helistas, kutsus sööma. Vaimaanoli on päris palju aidanud usk, et sellest kõigest välja tulla, kas sa, Peeter usute sellesse omakorda et usul on nii suur jõud ja see on võimalus muidugi välja tulla? Muidugi kuigi ma pean omalt poolt ütlema, vabandust, Immanuel nagu sa ise viitasite siin mõnedele noh, nii-öelda filmiklišeedest, et teeme kadunud aja tasa ja nii edasi siis mingi vaatenurga alt kõlab ka Seeglisheena. Sa mõistad, mida, mida ma tahan öelda praegu, et et noh, jumal või usk on see, mis aitab sul nagu sellest kõigest välja rabeleda. Kui ka see, et inimene sünnib ja sureb, võib mingeid Kõige kõige olla tütre olla saab ja sündis elase suri. Jumal on täna see lihtsalt see koht mu enda jaoks tundub seal tõenäoliselt jällegi see, mida kõrval oli all, kes ei ole ise läbi teinud kõike seda on noh, raske nagu vastu võtta või, või nagu aru saada sellest. Et kui sa oled osanud oma elu nii keeruliseks elada. Et mis punkt see siis on, kas tõesti niisugune, et tagasivaatamist ei saa enam olla ja sulle ongi jäänud täpselt elus üksainus võimalus? Selle koha peal otsustad, kas sa võtad selle või võta see nagu tundub näiteks niisugune ratsionaalne kalkulatsioon. Aga usk ja jumal ei ole ratsionaalne kalkulatsioon. Sa ei saa minu nägemuses ärgata homme hommikul üles, mõeldav, nii. Mis oleks, kui hakkaks palvetama või piiblit lugema, äkki on abi, et noh, midagi niikuinii enam kaotada ei ole. Saad aru, mida mõtlen, see on jah. Et tegelikult siiski paljud nii mõtlevad paljud mõtlevadki, et see on mingi psühholoogiline uks inimeste jaoks. Et nad leiavad selles endale nagu toe. Et siis nad lihtsalt nagu vahetavad subkultuuri nii-öelda et nad hakkavad käima teises seltskonnas ehk siis kirikus usu inimestega läbi, teevad kaasa neid asju, neid tegevusi. Aga tegelikult tegelikult nad ei usu, et on olemas selline nähtamatu isik nagu jumal. Ja noh, kõik see, mis on, mis on kirjas, see on nende jaoks nagu mantel, kui sobib siia peale. Ja heidavad kõrvale, kui rohkem vaja ei ole jah, et see on nagu mingi kaitse või, või mingi sihuke mingi meetod. Aga ma pean ütlema, et usk tegelikult. Ma päriselt usungi. Ja see muidugi ei tule hommikul ärgates ühtäkki kuigi ikka võib igasuguseid asju juhtub, et see on veendumus. Ma tõesti usun, vaatan sul praegu silma sisse ja ütlen, et ma päriselt usungi seda usungi ja ma olen täiesti veendunud selles. Ja ise veendumus tuli protsessina. Ja tegelikult vaidleksin selle koha peal natuke vastu, et see oli ratsionaalne. Sellepärast et kui sa usud, et on olemas, sa oled saanud veendumuse noh, sul on raske ette kujutada, kuna sa ei usu. Aga püüa. Ma vahel ütlen, ma ei vaeva ennast selle küsimusega, et kas ma usun või ei usu, et sa lihtsalt peab olema seesmine äratundmine. No asjad päriselt juhtuvad ka noh, asjad, mida sa ei saa teisiti seletada liiga palju kokkusattumusi nõusel pikka juttu nagu hästi lühidalt kokku võttes ja hästi-hästi palju muid asju, mis päriselt juhtuvad, mis annavad sulle veendumuse, et tõesti jumal on olemas ja just nii sellisena. Aga noh, see on sihuke teine teema ja, ja sellest võiks hästi pikalt rääkida ja ja eri religioonide esindajad räägivad sellest. Igaüks on natuke omamoodi. Aga, aga jah, selles mõttes oli see ratsionaalne, et. Kui ma usun, et on olemas minu jaoks on süvendamas, ta on olemas ja täpselt sellisena, nagu seda on kirjeldatud üleloomulik sõber minu looja, siis on kasulik valida see elu ja loomulikult oli mul meeleheide ja mul oli, et mul oli nii suur vastikustunne iseenda suhtes, kui ma olin seal jälle vangis, teadke piinlik oli otsa vaadata nendele töötajatele, kes kõik minusse uskusid, eelmine kord, kui ma välja sain, kõik lehvitasid ja kaplan palvetas mu eest ja et kõik läheks hästi ja ma olin ise täiesti veendunud, et ei iial enam. Ja nüüd on taga siis sama paragrahv ka veel, mitte midagi pole muutunud. Täielik pettumus ja tipp oli veel siis, kui kui üks valvur, lihtsalt saatja, kelle nime ma isegi ei mäletanud, saatis mind arsti juurde, seal viiakse. Ja siis ühel hetkel muidu vaik vaikides kõndis mu taga is ühel hetkel trepist üles minnes tead sellepärast, et sina siin tagasi oled. Ma ei usu enam mitte kellessegi. See oli eriline koore, mulle sihuke litakas. Maksake näed, inimene, kelle nime ma isegi ei mäleta. Mina jäin talle meelde, kui noh, et inimene on võimeline muutuma nii motiveeritud ja ta on teinud järeldused ikkagi ma tulin tagasi. Ja siis oli selline vastikustunne ja kogu selle elu vastu ja siis kokkuvõttes tuligi välja, nii et sündis otsus. Lõpparve, sellega valin kristlase elu. Ja nüüd sai Tartu politsei aastasõber. Jah, seesama prefektuur kuus aastat läks ainult mööda. Valiti parimaks sõbraks. Tahaks võllanalja visata tutvust värk või? Ei, ma sain sellise klaastahvli ja siis, kui Peetril seda ütlesin, siis muuseas, seal teised parimad olid ka aasta parim, ma ei tea, aaa, kriminaalhooldaja, aasta parim, jälitaja või noh, mis iganes. Ja, ja siis keegi üks, üks teine parim oli sead narkogrupist, kes mind arreteeris. Sedasama kord Peetrile näitasin seda ja seda rääkinud, ta küsis, kas tema sai selle sinu arreteerimise. Jah, ja sellest ei ole ka palju aega möödas, kui ma nägin minu meelest sinu nägu kusagil tänavapostil ala hea eeskuju mingis sellest sarjast Innove kool haridus- ja tulge õppima, et asjad ikka võivad tõesti muutuda, midagi pole öelda. Mul on hea meel, et see uus lehekülg on sul ees. Ja, ja see on mõnes mõttes siis hea koht meie saatele joone alla tõmbamiseks ka. Ma tänan väga, Peeter selle vestluse eest ja Immanuel samamoodi. Sellepärast ma seda saadet teengi ja ma loodan, et sellepärast kuulajad seda kuulavad ka, et et kuulda, näha ja teada saada olukordadest milles mõnikord paistab väljapääs puuduvat. Aga näed, võib näed ellu jääda küll. Onju, ja ellu äratada just katkiseid asju. Aitäh teile. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Mina olen Sten Teppan ja meil nädala pärast kuuleme taas.