Tervist, mina olen Urmas Vadi ja täna olen ma Toomas Ericssoni töövari. Tere, Toomas. Tõravere pära kõnnime Tartus Teaduspargis ja see on käsitöökoda, mida me siis koos isaga pean? Juba mina olen, siin on ta osaline laevast üle 20 aasta oma. Ma tulin siia tööle, kas ma olin 21? Noh, praegu olema 45, eks igaüks 23 aastat peaga tuleb siin seda tööd teha ja see on nagu üks osa, nagu öeldakse, et ka apostel Paulus teenis oma raha sellega, et oli telgi õmbleja, maaküla vaimulik, aga käsitöö on siis see, mis ma pensiimilaga leiva peale oja peale. Hauale leiva peale leiva peale vaat ja see ongi siis meie isaga. Ja mu isa on teinud siidrit, ehkki ta on, ongi võib-olla see käsitöö on võib-olla selles mõttes huvitavamad teda ta ei ole nii levinud. Et siiditrükk mu isa on teinud seda vist aastast 75 hakkas kunagi Tartu kaubanduses valitsus, mis nõukogude ajal õmblussõda, et kõik need nagu särgid ja pliid ja millised asjad, millega tollal meeletult raha teeniti, et see on nagu sinu isa leib. Täpselt täpselt niiviisi, et ütleme, üks suuremaid leib oli talle kunagi söötade trükis tartu Natonile numbreid tähitis ekstra numbri kastisüsteemis üles Key dollareid Tartu maratonil ju osavõtjaid 10000-le salev meeletu summa tänavale ja me isegi võib-olla ei oska kätega, et tundub, et on palju, aga siis oli see ikka väga suur üritus ja sama kiivripõhjade silte, mida iganes on siin ära tehtud praegugi trükime ju metalldetailide väelamis Hansa tarkonistadesturaakas maja, metallipalad, metallikorpuse väärmegi, aparaadi korpusele, trüki, sest me teeme siiditrükis, muud moodi ei ole võimalik, samad teaduspargis siin teadurid, kes panevad oma imeaparaat ei hakka, siis on neile ka vaja sinna peale, keda see on nagu üks osa Seedrükist, teine osa ongi T-särgid, visiitkaardid noh, selline tavaline asi, trükijast haaratakse esimesi trükiviis üldse maailmas, ennem Gutenbergi loomulikult. Et pärineb see Hiinast. Vähemalt on paar aastat vana ja põhjus oli see, et hiinlastele visiidi käes erinevalt Euroopast ja nad avastasid, et kui siidvõrk pingutada mingi raami peale siis katta mingi osa. Ma ei tea, mis materjali kasutasid, mis ei lase värvi labi ja mingi osa, mis laseb Harryle abi, siis see osa, mis tuleb läbi selle läbi on ja kopeerida asju, et sa ühendeid ühe pildi, mitu tõmmist ta näete, kaadrite sugune raam nagu väljana ostasime laborisse. See on Pi vana pimik, vana kooliga piniks, see ei aja su katsudes, on seal siis võrd nagu trummi kila, jah, ta ongi, ta on pingutada sinna nii tuga peale nagu trummikiled värvlaks ilusti läbi. Ja siis see, mis sa näed, mis on roheline, see on tegelikult valguskartev emulsioon, raam kaetakse, valgus kardioemotsiooniga, siis kujutas, mida tahetakse trükkida. See lastakse siis kas siis linos või lihtsalt ta arvutis Blatteri kalka, nalja mustana. Ja see valgustatakse, pannakse valguskasti peale see raam ja siis pannakse valgus alla ja see osa, mis siis pildi valgusest, läbilase siin jääb emulsioon pehmeks, siin ta kõvastub ja ma võtan pesust ära ja pesen siis välja selle osa, mis ei saanud valgust ja siis jääbki kujutis raamina ja läbi selle siis trükitakse. Aga see, et sa tuumas ise tööd nagu käsitsi või käsitsi tegemise nagu efekt on sellel juures, et, et see on sulle kuidagi oluline ja see on oluline, just nemad väiksed partiid ja käsitsi tegevus on käsitöö. Ütleme hea käsitöö, on see, kus sa tunned ära selle inimese käe, kes on seal tööd teinud. See on nagu hea restauraator, kes restaureerib kortereid, seal on suur vahe, kas tehakse nagu joone järgmisena, vot siin on ta mõelnud terviku läbi, ta näinud, kuidas mingit asja parandaks, alati ei saa teha täpselt nii, nagu oli see asi. Et siin käsi seal on sama. Seda on tunda, kui on hea, käsitööna tehtud visiitkaart, noh, meil Eestis tundeks rahaga välismaal ma tean väga hästi, sinu kuvand sõltub sellest, mis kaardi Sanna ta kliendile ja seal on kohe aru saada, kas on printerist Untaansad odamees. Aga kui sul on käsitööna tehtud visiitkaart, räägib sinusse juba, vot see on nagu ülikonna kandmine, kas vastad ülikonna poest või sa lased rätsepal õmmelda? Võib-olla etteruttavalt, et me selles saates käimegi nagu neid erinevaid etappe läbi, mida sa teed, aga et kas sa jagad enda neid tegevusi? Kuidagi ära mingil määral kindlasti tuleb mingeid rolli valikut teha, neist aru ma ütlen, kuna ma teen nagu suhteliselt vastandlikke asju, mis inimestel on enda jaoks mitte millestki, nagu vastanduslikus tekib, sest mulle endale tundus ka alguses, et äkki tõesti tekib inimeste peas, mitte minu peas. Vot see ongi see vahe, et minul ei ole kognitiivset dissonantsi, aga inimene, kui ta vaatab minu tegevusi, siis võib tekkida kognitiivne dissonants nagu vaimulik, samas raadiodiskor ja Tiitse tänapäeva ütleme suhteliselt sekorealiseerunud inimesele tundub see täiesti arusaamatu. Kas nad ei välista üks teist, aga minu jaoks need ei välistagi, need on enda väljendus. Kui sa sa väljal sedasama kogu aeg, mis su sees on, lihtsalt nüüd ütleme need sümbolid on teised natukene. Et kas selleks on väga hea muusikalugu või selleks on evangeeliumit lihtsalt vastuvõtjad on teised, minu jaoks on see üks ja sama nagu terviku. Ja noh, käsitööna sama nagu ma ennem ütlesin, et ka Paulus õmbles oma telgid, ise teenis elatist, noh siis on see nagu täiesti aus värk, et selles mõttes vastuolu ei ole, aga kindlasti on see, et inimestega suheldes, et kui kas on suur vahe, kui mul on, ütleme, õigusu rüü seljas, siis inimene pöördub minu poole teiste soovi teiste asjadega. Kui ma siin võtaks kliente vastu õiglusrüüs, siis tekitaks see probleem tema jaoks, et ta ei saa aru, mis tahab, et siin ma pean võtma natuke teise rolli just nimelt inimesega suheldes. Et ta tahab käsitööd just nimelt siis tuleb rääkides käsitööst sellest elus, mitte rääkida sümbolite tähtsust meie religioosses elus. Saad aru, et need ei lähe kokku, et, et selles mõttes see valik tuleb teha, aga sisemiselt on lihtsalt minu kui persoon Toomas Erikson kogu mu eluroogu. See viis, kuidas ma elan, teen neid asju, mida ma oskan, mida ma olen õppinud. Üritan nagu ellu jääda, nagu me kõik. Et noh, see on see vanasõnad täna vea koomale, kõht tühjaks, sellega ta varastada on ka, see jooksmist on päris palju, et ta nagu pakub palju, et sa ise kasutad oma aega, mis on väga tähtis, tegelikult inimesed võib-olla tänapäeval ei hindagi seda võib-olla nii palju, mis tahavad tegelikult oma aja isa kasutamine, tõstad tegelikult tööandja, maksab palka sul üsna palju sellest, et ta saab sinu aega kasutada ja see käsitöö lubab mul see, et ma saan oma aega kasutada, et ma sain selle käsitöö kõrvalt lõpetada ülikoolid ja kõik sellised asjad, mis võib-olla mõne muu töö kõrvalt oleks keeruline. Ilusat. See vastuolu inimeste peades tekib ka sellisel pinnal, et, et mõeldakse, et, et ütleme, et sa oled õigeusu. Teokon ütlesime õigesti, et ja, ja siis, kui saadad, ütleme Tiitsei, et, et see on mingisugune ilmaliku ja vaimuliku nagu vastandused, seal tekib. Vana klassikaline peaks kogu aeg kuskil istuma kiriku tagatoas, et jaa jaa, mikker, heli, heade klassikale, sakraalne, profaalne ruum, mis on, tekitab vastuolu, tegelikult no kuna ma ise olen lõpetanud religiooniuuringute magistri, siis ma võin öelda, et see ongi tegelikult ei saagi eraldi tänava inimese elus nagu profaalsete sakraalsed. Me saame võtta kõiki asju, kas ühe nurga alt ei saa olla kui tähtis, nagu öeldakse, see tasakaalupunkt tegelikult on kogu aeg mõlemad kanalid lahti. Et sa võid teha profaanset tegevust, sakraalsed sakraalsetega saavad, ütlevad asju profaaselt ja näiteks võin olla ütleme täiesti mittereligioosne inimene, aga samas olla vaimulikuna, ma lihtsalt tean oma teksama, teen oma töö ära, noh, ütlen oma sõnad kantslist maha. Kas ma usun või ei usu, ega keegi ei näe, et see võimalus on olemas, inimesed lihtsalt paratsele juurte kohta on vaimulik, aga nad ei näe inimese sisse. Ja sama nagu profaalse tegevusega, et see tegevus näiteks kama, Tiitsena mängin siis kui palju masina religioossest sisse valan, ainult minu enda teada, aga see on seal olemas ja see mõju pahatihti, noh, see on omaette teema juba pikema arutelu teema, ütleme religiooni, popmuusika, tema mõju inimesele sellepärast et ütleme, midagi ajus teeb ikkagi samamoodi nagu jumalaema, vot see ongi see, et ajus on mõõdetud sansena, neuroteoloogia alad on ka mõõdetud, mis aju osad töötavad, kui inimene ballatab või kuulab Metallica lugu. Me näeme, et töötad samad aju osad, aga mis ta veel edasi ütleb, mitte midagi, see on sama aja, et noh, me võime ka öelda, et haamriga lüües liigub see muskel, aga see, mida me selle haamri lõiga saavutama, raps, erinev, kas me tapame inimese üleval naela seina, 12 erinevat tegevust ja nii on ka siin, et et meil töötavad sama aju osad. Aga kuidas see meile mõjub, on nagu meie enda määrata, kuidas ja selles mõttes võibki metallik lugu mõõda sama religioosselt kui kirikus evangeeliumi kuulamine. See, see on kindel, lihtsalt inimene ise kinnitab, et vaat et see, et mulle peab selle tunde esile tooma, vot selline selline selline märkide jadad. Me ise teeme selle vahe, et üks on profaan, teine sakraalne jala, mõlemad on ühtemoodi profaasude sakraalsed, oleneb, palju see inimene, see persoon, kes seda asja teeb, paneb sinu sakraalsest ja sina kui vastuvõtja palju sina, vanad sakraal või profaan, sest et see on andja ja vastuvõtja selline koostöö. Ütle Toomas Eriksson, kui palju sa ise nagu enda elus nagu sellega tegeleda, et kummal poolel sulad või tegeleda mingi mingi periood, tegelesime väga kõvasti ütleme 10 aastat tagasi, siis oli see siis ma tõesti tegelasi siis oli mul nüüd ma olen seal 10 aasta tööga jõudnudki sellesse punkti kus ma saan aru, et need mõlemad kanalid on kogu aeg lahti. Ja ma otsingi koguma elus, kogeda tasakaalu punkti vahel seepärast, et loomulikult ei ole mõtet religioossus mõelda kas või WCs käimist, noh selge, et see on juba absurdne, võib ka seda teha, noh mediteerida võid ka potile, ütleme, aga kas sa oled maksab, noh, see on see iga inimese, indiviidi valik. Küsimus ongi see, et ma nagu tegelen sellega, et mis inimesele anda sakra ütlemisele pühalikum oreool, mis inimesel mitte sellega ongi, et nagu iga asjaga, kui sellega nagu üle pingutada, siis me hakkamegi nägema nagu igas asjas jumalikku valgust, mis näitab ka, et sa oled nagu teise äärmusse näinud. Ta ütles, et see tasakaalu kohta naadiväetised. Et manaeranget, valgustuse saamine religioonis on väga lihtne, aga keerulisem hoiduda ülavalgustusest üle valgustus ei juhtuks, seesama asi, et sa lihtsalt ei näe enam, kõik muutub valgeks ja samamoodi kaotuse siis, eks mis on religioon tegelikult, kui ütleme kristus kas või sõna kristlane ilmus teisel sajandil Süüriasse, alles oli selline mõnitava valjandigi, tähendab kristlane salvitud mehed, allkiri, Solvitud jah, sallitu Kristos tähendab sallitud Jeesuse nimi Kristus Jeesus, salvitu, Jeesus, võitud Jeesus. Selles mõttes jah, säilitama võitu ja selles sõna tähenduses, aga algselt kristlased kutsusid end kui teelolijaid. Ja see mõte ongi see, et, et ilmutus muutis said aru, et nad on teel kuhugi suunda, siis ütleme jumala poole, kellel need suunad on. Aga siis me hakkasimegi igatsevad sammu nagu teel sinna. Ja sellega peaks iga Christian kogu terve elu tegelema. Ta ongi seda liiga ühte serva minna, kus hakkab mingeid teisi toiminguid nagu alavääristama pidama profaanseks tegelikult Me ei saa öelda, et tegevus on profaalse, kuidas saab kasvõi autosõit olla profaanson. Kui sa tajud, et praegusel hetkes, kus sa oled sõltud sinu elu ja paljude teiste elu sinust väga pühalik hetk, sa pead autoroolis olema nagu kirikus olen kasutanud selleks et üks valearvestus, halb juhus, tagajärjeks olla Laivad. Ja mis on, mis on juba religioosne teema. Ma olen näinud inimesi, kes on teise inimese surnuks sõitnud, neil ei ole päriselt. Ja nii ta on, et ma näiteks autosõidul katsun väga sellise religioosses meeleolus olla. Aga sa oled ka proovinud neid inimesi, kes seda noh, näiteks kellegi surnuks sõitnud, neid inimesi aidata ka. Kui need inimesed jäävad minuni jah, siis on see nagu ütlemise teel, nad jõudsid minu teele, ma pean nendega tegelema. Lohutada, ega seal midagi suurt polegi öelda. Lihtsalt nii läks, katsu sellega elada ja katsu sellest sündmusest teha järeldused ja muuta midagi paremaks, ega muud enam teha ei ole. Noh, selles mõttes, kui on san fataalne, kui inimene on surnud, on surnud. Aga no ütleme, need on väga haruharva juurde tagasi, eks, aga kui inimene juba selles situatsioonis, siis siis saabki ant käia, valt soovitada, leida iseenda sees rahu leida iseennast, seda otsesemalt üles selle valuvalt panna kasvama uus taim, mis võib-olla kannab vilja ehk kui sa tapad ühe inimesega, katsu siis 10 inimese elu paremaks ta, et see võib olla teelu, vastasel on see, ütleme esimesena, nahklise on, mida ma olen kasutanud, sellist ei olnud siin alustavad, mõeldud, selleks on seda esimene võti, mis inimesele anda, et katsu sellest jamast teha midagi head, sest me teame, et maailm toimibki kaose ja korrameetodi, lähtme kõigume kaasa korra vahel, et kaaslast sünnib korkorras kaos, kogu maailma kogume inimajalugu, me näeme ka looduse ütleme, kui me näeme, et Songi tsükline toimed, et siin samamoodi inimene oma elu võtma natuke tsükliliselt sellisteks vanades religioonides või vanades ütleme siis animistlikes kogukondades, miks hoidi tahtsid tähendanud initsiatsiooniriitused, et iga eluetapp sa tegid mingi riitused, saad teismeliseks, saad meheks, tegid mingi riituse, mis vist õige nagu ühe etapi nagu kokku nüüd otsa, järgmises etapis otseselt eelnevast hoopis kaasama vajalikud kogemused ja ilusti lõpuni järgneb etapp ja siis tolles ühiskonnas ei olnud ka surmailm hirmarit sest noh, elu oligi etapi kaupa kuni siis lõpliku siit reaalsusest äraminekuni, et siis olid inimesed mõnel päeval tervemad. Aga ma teen vahepeal sinna oma asju, et sa saad siis vaadates, kuna oma ühesõnaga siiditrükijuurdunud jah, sellest, et sa tulevad mulle kirikusega külla veel, et siis me saame neis regioon sellele siidi pina minema, et katan valgus kardioversiooniga ei või jääda rasva prügi sellist sodiseks, see kohe kajastab ka siin raami peal ja kui ma pärast trükina seal ühesõnaga jama, et seda ei ole vaja, sellepärast hämatakse sellise ollusega kakluse segasse. Rahvaeemaldaja on noh, hästi nõrka alust tegelikult seinast valmis lõigatud tükid ongi seal näha, valgustkartev emulsioon. Nagu teatris on prožektorite filtrid, on punane valguskartev kile, et kui see valgus saab liiga palju siis ongi käega emotsioon juba kile küljes, saate rullikuga ilusti tamatada, selle märja raami peale. Paned rahanivele niiviisi rulliga tõmmata raami külge aps. Siis, kuna siia vahele jääb nüüd vesi, kuna see raam oli märg, siis võtad vana, hea Postimehe ja siis pressib siit selle v selle kyla selle paberi sisse ja siis ta tuleb mesilasi välja ja nüüd läheb siis raam kohapealse kapte. Mis ja tõesti tuleb suur pimega, jah, ja täpselt hea ja sina seadusel appi kaasanud kuum õhk otsa, et Saram kirjangujuks, ühesõnaga väike põrguks. Sinuga Diaakoni suust kõlab see hoopis teistmoodi kui minul. Aga see ongi see, et, et me hakkame tähendusi juurde panema, et miks, miks ta kõlapinna sellest teistmoodi lihtsalt kuna kogemata olen ka eakal, muud ei olegi. Üldiselt toomas Ericssoni töövari me oleme Tartu stuudios, et rahvusringhäälingu stuudios ja sa hakkad salvestama enda saadet etnikkonnanservida. Kuule, mis sa saate ettevalmistuseks teed või viitsin ennast mingisuguseid teatud nagu meeleollu, see kindlasti oled muusikat valinud välja. Aga mida see meeleolu on nagu see kib nendest lugudest, mida saad välja valinud, aga iga saade loomulikult valmistada ette sellest, et esiteks sa valid artistid, sa valid ka teema, mis on hetkel sinu jaoks päeva kohale mis artisti lasteaia või mis, mis ja siis loomulikult sa ka nende artistide nagu elu ja loomingu selleks, keda siin saates mängid, sellest, et see kõik on ju samamoodi, peab ütlema, et sa ei saa, lihtsalt. Anonüümne artist tegi laheda loo, mulle meeldib noh see ei toimi nagu, et selles mõttes, et ettevalmistus. Et ma teen, saadeta tunda, aga aga ma ette näen vaeva kuskil noh, paar tundi kindlasti julgelt, ma väga palju läks plaatia Kulasse läbi, kui sa sõidad autoga või sõidavad rattaga kuhugi. Ja siis konkreetselt juba, et kui me ennem saadet jah, kuskil tund poolteist me istume maha, siis mõtlen mina täpsemalt tahan siis öelda, tahad aga jutu tuumasõda, et kui sa, kui sa räägid, räägid üksi või noh, täna olen mina sinu külaline ehk töö Voriaga. Aga kas sa kujutad kedagi konkreetselt ette, kellele sa räägid? Mõnikord, see on nii ja naa, mõnikord on küll, et ma konkreetselt mingeid lugu lastest lasen ta nagu konkreetsele inimesele mitte küll ei ütle seda ka oma vaimus nagu räägi, mingeid lugu või mingit lugu, mis ma välja valinud ja see ajaloo, mis ma räägin selle loo juurde hästi palju lugusid praegu siis ma küll mõningat jah, konkreetsel inimesel oma peas. Ma räägin nagu paljudele võtetes on see, et on natuke sarnane, võib-olla loengu pidamisega, et ma olen ka andnud loenguid või või ka kirikut, kus teenimisega sa räägid, noh, palju õnne kirikus ka mõtled nagu kellegi konkreetse peale kirik on kirikus, mitte vat selle sellest seal just vastupidi olla su eesmärk, ballatada kõikidest seal ei ole, et ma valetan, selle kõik on siis inimesed ja kõik on inimesed ja ma ei tea koduloomadest õigeusu kirik jääb alati. Need inimesed ikka. Midagi abstraktset põhimõtteliselt ikkagi. Ma ei tea, kui abstraktsest saab olla. Nojah, selles mõttes, et me kõik teame, et ümber meie elab veel seitse miljardit inimest, kui valimised ette kujutanud. Et noh, nii ta on, aga samas on seitse minutit täiesti reaalne asi, et see ongi see küsimus, kui abstraktne see on. Et kõik sõltub nähtavasti, palju sa üldse suudad nagu oma minapildist nagu laiemale kaugemale vaadata, et jah, kindlasti võib-olla selle aspektiga nii kirikus kui raadios kui ka töö juures siidrit iga loengut andes sai eksponeerida ennast vaid Sa oma teadmisi suunad inimeste poole, et see on suur vahe. Et ka kirikus mitte, mina ei ole tähtis seal oma värvilise kleidiga või siin mina kui saatejuht, vaid tegelikult kuulaja või kirikus, ka siis kes on külastaja, tema on tähtis, et see, see väike nurk, millega ma olen teadlikult tegelenud Maide saatis endale Suvise või hilise kevadist pühapäeva käes on saada, mida kutsutakse. Etna konservi. Vooditest olete loomulikult Raadio kahe eetrisse raadioeetris on taas Don Erikson ja mitte ainult mina. Vaid siin on ka multana külaline. Külaliseks on Urmas Vadi lavastaja, kirjanik on veel midagi? Tänapäeval on tegelikult sinu töö vory tere, jah, täna on ta minu töö värja selleks, kuidas meil isetekkeliselt ühinesid. Eesti suur rahvusringhäälingu kaks raadiojaama ehk vikerraadio ja raadio kaks last, me räägime edasi. Aga kõigepealt see, mis alguses kõlas, oli loomulikult puulu ütleme selle kevade vaieldamatu etnopomm. Eks on viimasel ajal ilmunud tegelikult minust etnomuusikas kolm plaati, mis on nagu mind nii vaimustunud just nii, et iga lugu tundub huvitav, need on siis Trad, Attacki ahkuna, käisime kuue looga siis duo Malva ja priks mässiv eelmine aasta ja nüüd muidugi õunaviksi poolt välja antud Pulu süüta mu lumi sellest, et kuidas need hästi sellise emotsiooniga edasi andes avaldas, on see, et Rama Teder, kes on tulnud ka solaarseistina pastakas ja Marko väisson, kes on siis antropoloogia õppejõud kaevasid kuskil Eesti kultuuri sügavates sahtlastest tohutu tolmukorra alt välja Hiiu kandle ja selle asemel, et hakata siis pühalikult sellist rahvustantsu hulka lugusid tegema, hakkasid tüübid tegema põhimõttelisele pillija. Ütleme palkanbiiti nimetatakse ESTO piidiks võib-olla, et sellest, et nad on kogu selle sound'i seganud, et omavahel elektrooniliselt taabi Reke siis jah, ütlase, Balkani rütmimustritega eesti rütmimustreid, et ega teevad seda iidse eesti pillihiiu kandlega. Ja samas on nende tekstid nagu väga huvitav, eks see lugu, mis siin just alguses mängis, lugu Martafana on väljamõeldud keeles. Saade Töövari, Toomas Ericssoni ka, aga nüüd on mõned päevad mööda läinud, on pühapäev, kell on varsti 10 saamas ja, ja me oleme filosaamik, võib öelda vahele, et päike paistab ja oleme sõbra tänava kiriku juures. Aitan sul tööd teha, aga väga hea, vaata, tuleb kohe nagu sisse see, et sa ise teed ka saateid, siis see kohe nagu saad aru või peab nagu jah. Keskkonda natuke raadiokuulaja piltide laata, siis kujutate ise sooja maikuu hommikut, kui kõik värsked, roheline kiriku torni tagant paistab päike, noh, see on selline moment, kus me seisame. Ilmselt selle õigeusu kirik ja ma mõtlesin, nagu enne, kui ma sinuga üldse kohtusime, mõtlesin välja ühe küsimuse. Mõtlesin niimoodi, et küsin, mille poolest õigeusu jumal parem on, kui näiteks luteri jumal tundes praegu tundesse nii tobe nagu küsimus, et ma nagu ei küsi seda. Aga ma võin sulle vastata ka, tegelikult ei ole lihtsalt jumala meil üks ja sama luterlased tõusevad kolmainu jumalasse nagu õigeusu kirik siin jumala täpselt sama ütleme võib-olla küsimus lihtsalt jumala Sis teenimises võise sümboolses käitumises on vahe, kuidas võib-olla käitutakse lutele seal võib-olla on selline hästi palju sest ruumi ja kõik, sest nagu ütlemisena värviline kola välja visatud, aga aga ideoloogiliselt ei ole jumal vahet, et bioloogiliselt kõige naljakam on see, et ka islami alla on põhimõtteliselt sama, mis jahve ja fan saamis kolmainu jumalat. Bioloogiliselt on ka meil moslemid, kõik sedasama jama. Aga eks see jumal, kes siis oli, kes vastas need kuulsad sõnad Moosesele. Et olen see, kes olen heebrea rahva jumal ise rahva jumal. Et sedasama, sedasama olen see, kes olen, on siis meie kolmainu jumal siis araablast alla. Ja siis juutide jahve. Vot see olen see, kes olen, see kõlab jube nagu vabastavad. Ja kõlaski tol ajal muidugi kontekstis on see väga tähtis selles suhtes, et siis arvati, et mida rohkem sa nagu sellist jumala nime tead, mida nimetan siis rohkem, seal on võimu tema üle, et noh, siis on see vastas ongi nagu selles mõttes taga trikiga vastaselt olen, kes olen, olen ise rahva jumalat. Et nagunii ma teada saan, selles juutidel oligi see jumala nimi hästi püha jahva ja mida öeldis kord aastas kõige pühamas kohas ehk siis Jeruusalemma templis korra välja, aga muidu kastati termineid Ado nai või midagi, mis, mis seal siis on, kas see on midagi sarnast nagu hunti öelda hundi nimega võib küll, et jah, selline austuse märgina, et see on. Üks preester võis korra aastas öelda. Novot. Aga tead, mis ma küsida, Toomast tahtsin su käest. Just see, et kuidas sa ise nagu siia jõudsid või see see vaimuliku asi. Et kuidagi orgaaniliselt kuidagi juhtus lihtsalt niiviisi, et esiteks nagu kohtasin oma naisterahva, kes on mu praegune abikaasa, kes oli õigeusklik siis meil tekkis nagu plaan abielluda ja miks mitte õigeusu kirik ja ma arvasingi, selles mõttes ongi abielluma Kristjan ära ja siis olen nagu tüüpiline eestlane, kord aastas astun läbi külla aga siis tolleaegne, siis sõbra tänava preester, munkpreester orienti oli väga võimekas isik, et haarata kaasa just nimelt inimesi nagu ütlemisest koguduse ellu ja siis hakkaski mind juba noh, loogilised huvitama. Kogu see bioloogia asi, et siis ma läksin juba eraldi õppimad devalt Platoni õiguse seminaris Tallinnas siis Tartus, teoloogia akadeemias, mis oli siis luterlastel, praegu ongi ta huviga ühinenud, siis läksin sealt juba Tartu ülikooli teoloogiat bakalaureuse tasemel ja lõpetasin ülikooli siis religiooniuuringute magistrina, see väike samm, et lihtsalt abielluda oma naise kahteme, mingi šõu, ilus kirik päädis sellega, et sa oled nagu kuidagi vaimulik ja sul on meil teoloogiline kõrgharidus ka. Et selle kohta ei olegi muud öelda, kui et see lihtsalt juhtus orgaaniliselt. Ei saa öelda, et ma nüüd planeerisin seda momendil. Tahtsin oma abikaasaga abiellud, et mul oleks kangastunud pähe, et ma olen Din kirikus mõne aasta pärast vaimulik ja teoloogiline kõrghariduse, aga midagi ikkagi juhtub. Kus siis ei juhtunud sellest Sangimasin oma naisega abiellumine? See juhtus, et selles mõttes oleksin tahtnud tänavat jaks pilt valgeks läinud ja ei sellist. Kui inimesed, kes ei ole usklikud, kujutavad. Eksju no võib-olla nad kujutavad ette, et see on paljudes kohtades, näiteks eks paljude protestantide kirikutel ongi see, et nad nagu eeldavad, et selline asi juhtub, et see käib ässi raksuga, aga õigeusu kirik seda eeldada ja noh, ma ei saagi öelda, mul ei ole sellist asja, on mul oleks raksuga mingi muutus, käin mul orgaanilises asjakesi lihtsalt ühel hetkel juhtuma. Ja sellel nende juhtumite tagajärjel olema nüüd siin, kus ma praegu kahekesi seisame ütleme, ma nagu ei oskagi siia juurde öelda, et et selline ilmutus või sellist jumala taevast ei tabanud mind. Aga see ei ole ju ainult mingi selline nagu nagu filosoofiline või nagu kultuurilooline huvi, vaid seal sa oledki ikkagi vaimulik. Jah, loomulikult ta on nii ühte kui teist, ütleme, ta peabki olema ühte üks ühte pidi kultuurilooline. Teistpidi, see on ka selline tunnetuslik sügavus, mida sa pead tajuma. Aga noh, siin ongi see, et kui nüüd ausalt ütlen tunnetusele sügavus, ma ei tea, ma ei saa nüüd öelda ka, et saaksin kohe õigeusu kirikus tekkinud jõud oli mul ennem olemas. Tõenäoliselt jah, on sellepärast oligi ennam, et ma nagu väga suure austusega juba enne siia tulekut kohtlesin kõiksuguseid, eriti religiooni, ükskõik mis nad olid, et see tunnetuslik pool oligi ennem olemas lihtsalt praegu nagu ütleme see tunnetuslik pool, mis nagu selle ennem selline metsik ja nagu kapo, nagu selline mustlashobusekari võib olla. Valati siis nagu natuke ses kanalisse millal anti siis nagu ka väljendusviisid ja et sellest niiviisi paremini nimetatud õigeusu kirik on suhteliselt hea suur kala, kuna õigeusu kiriku teoloogiana ütle, mida kiriku teoloogia, eriti Apo faatiline teoloogia on väga sügav, väga laia ta laseb seal olla väga paljudel erinevatel ideedel, et noh, võib-olla tavainimese arusaam nagu. Lööma noh, tegelikult need on ainult mingid välised märgid ja risti ettelöömine on ka selline, kas sa lööd või lõõts, on sinu enda valik, et see puudutab suhteliselt sinu suhet nagu jumalaga. Aga mida sa täna teed, mis sinu ülesanne teotoneerina diakon on? Tangi otsetõlkest ongi abiline alguses hoidnud algametis, kui me loeme apostlite tegude raamatust, siis kui pühitseti esimeses piiskopid siis nende abisotjaakolices aitasin neil teha, teenitus läbi viia ja inimestega suhelda. Tuhanlast ongi ja siis preestriametit, kes tegelikult hoopis hiljem või piiskopilised igale poole jõudis, tuli pühitseda nagu inimesi, kes suudaksid ka ütleme, liturgiat läbi viia, sest Jaak oli vahe, ütleme preestri. Ja piiskopi ongi see, et mina ei õnnista midagi ega ei tee seda sakramendi lõpuni, ma olen seda abiline sakramendi läbiviimise juures, ehk ma teen küll, ütlen, ekteerine, teine on siis nagu ees Palvad koguduse eest kõva häälega. Sõnal ajad. Mis mu roll on, ma seal tõstan, jooksen küünaldega ringi ja kõike seda, aga otseselt ma nagu ei õnnista armulauda, ma ei ütle, ei ütle neid sõnu, mis muudavad, et vee, vee ja veinikarikas Kristuse vereks, et seal nagu preestri ülesannet eakanud, sellena Külloida nad salongis. Preester Vadim vist Põganas kiirelt kiriku Poola jah, põgeneb. Põgeneb jah, aga eks seal oli kiire kallalomaalset teha. Kuna kohe varsti kapteenistused, siis. Aga kas see Toomas Erikson on ka tõsi, et et kui sa oled abielus, siis sa nagu Preestriks ei soovi saada või siis on meil, see on müüt. See müüt on tekkinud sellest, et õiguses on võimalus olla nii abielu preester kui siis abielutu preester. Küsimus on ainult selles, et sa pead olema ennem abielus, kui sinust saab õiguse vaimulik. Kui sa oled juba abielus, näiteks mina Diaakoniga ja ma saan preestriks, ma saan kuni ülempreestrina välja tõusta, piiskopiks saab selleks oma munk olla, aga kuni ülempreestri võima sest välja tõsta. Aga küsida, võib-olla see vale arusaam on, tekibki sellest, et et kui sa saad juba vaimulikuks, siis enam ei saa abielluda. Et kui ma olen juba vaimulik, siis ma veel ei saa, ma saan enna, miks? Kindlasti üks pool on see, et kui on perega vaimulik, siis nõuab nagu topeltkoormust tegelikult vaimulikult tegeleda oma perega ja samas ka kirik, mis koguses, mis on ka nagu suur pere. Et see on üks põhjusi, miks on üldsegi, ütleme, kristlikus kirikus seksuaalsus väga, selles mõttes stigmatiseeritud seal üks pool sinna juurde veel. Et see noh, igalühel küsimusele ma Ainsalu Pooletunnise vastuse loengu pidada, miks need asjad võib-olla nii Linetega lühidalt öeldes on see lihtsalt inimese ütleme, kultuurilooline arusaamine jumala toimimisest maa peal on tekitanud siis olukorra, kus kus, kus meil on hästi palju, ütleme ka seksuaalset Avusi või keelde terves ühiskonnas laiali. Et mõned annesse õigustades mõned võib-olla vähem õigustatud kui ja sinna kuulub ka just nimelt vaimuliku nõndanimetatud seksuaaltoimimine, sellest arvatakse, et kui inimeseks aastaid toiminud, siis kuidagi puhtam ja jumal räägib tema kodu rohkem noh kogu see pool, ütleme selline müstiline poole. Kui inimene on siis nagu kuidagi juma seksuaalselt süütu inimene kuidagi jumalale lähemale plussis pragmaatiline pool, et just nimelt et kui inimene on abielus, siis ta üsna palju aega kulutama perelase aeg võiks olla, mis seal ja siis oligi näiteks, et kui ennem kui lääne-ida kirik lõhenesid 11 sajandi keskel siis ju oli üks suur tüliküsimus peale selle Phili ooke probleemi, ehk kus siis püha vaim, kas ta lähtub nende aint isast või lähtuka Jeesusest, noh, see oli seal hoiuse põhinavuses kisma. Põhjus iso näitas siis, mida isa näitas jumalalt, noh, kui me räägime kolmani jumalast isa sümboliseerib nagu seda jumala poeg, siis Jeesus Kristust ja püha vaimsesse jumalikku energiat. Mis selle vahel toimub, nad kõik on dialoog, son juba trientaarne dogma, et ma ei taha, kas ja laskmiseks ma pean nii pikalt rääkima sellisel hulgal, et jääks selle küsimuse juurde, kus me olime siis suurases kisma. Põhjus oli ka see, et just nimelt, et ida kirik lubas abielus vaimulikke aga läänekirikus järjest rohkem liikus areaal sellele vaimulik on üldse abieluta ehtsa libiaadis. Et see, et sa seal ei ole, see ei tähenda veel muuk, oled selle peatanud, seda munga veel eraldi veel reegleid juures. See tähendab seda, et saad seksuaalset karskes ja sul ei ole naistega last lapsi. Aga idakirikus, traditsioon nagu jäi, noh see on ka põhjus, miks mina siin olen, sellest, et vastasel juhul ma tõenäoliselt, et ei oleks siin ütleme väga paks raamatuid on kirjutatud sellest, miks seksuaalsus on stigmatiseeritud kristlikes kirikutes on üks põhjus, oli see, et kristlus sündides selles ütleme antiigi lõpuaegade suhteliselt suures seksuaalses vabaduses, et see praegune maailm on täiesti köömes ütlemisel antiigi lõpu, seksuaalse vabaduste, riituste orjatega, mis seal, mis olid just nimelt seotud, aga palju religiooniga, et tänapäeval on see lihtsalt nagu mõni võib lõdva püksikumm, aga siis oli seksuaalsusest väga tähtis seksuaalsus on tegelikult inimkonna ajaloos väga tähtis ka link meie säilimisele, seda kõik religioonid on seda energiat väga vedanud, siis Kristus sündis sel momendil, kui hästi palju sellist liitlastel kasutasid seksuaalenergiat, templiprostitutsioon ja edasi oli, et võib-olla sealt tõttu kristlus valiski olles judaism oli juba ennem seda väga nagu selline seksuaalselt kontrolliv just nimelt selle põhjuseks, kuna juutide liike uskumused et ainuke võimalus igaveseks eluks on läbi sinu laste, kristlaste teisel paradigma, siis neil oli seksuaalsus väga tähtis, väga kontrollitud, asson käskuses igal pool sees, et Kulavaid naisega magada, kuna mitte ja 1000 asjad. Et see ja kristlus sündis ikka judaismis on üks judaismi, ütleme algsel nivool ennem kui ta eraldus judaismis võitis nähtavasti sellise väga range käsitluse seksuaalsusest kaasa ja samal ajal ka vastandas ennast ülejäänud antiikmaailma ütleme siis sellist seksuaalsele vaba toimlemisele või selle rituaalse seksuaalse vaba toiminud selle. Et see on üks põhjuseid, miks on nagu kristlikus kirikus seksuaalses väga vaoshoitud. Mul on alati nagu kirikusse minekuga mingi selline kummaline tunne, et kuna ma ise usklik ei ole või noh, selles mõttes usklik, et, et ma ei kuulu ühtegi kirikusse siis alati on see tunne, et ma pole nagu oodata. Selles mõttes pole oodatud, see on sinu peas ja kindlasti on, noh, ma ütlen, koguduse loovad inimesed, kindlasti on kuskil mõni kogudus, kus astud uksest sisse, inimesed, politsei, asi, mida sa tulid siia, kes on nagu sulgudes, ongi see, kas kogudus on sulgunud või avatud. Seesinane sõbra tänava kirik singi asemel noori inimesed on väga avatud kirik. Päriselt, me oleme juba näemegi nimelt selle nimel vaeva, et olla avatud aja, samamoodi on ka mina nagu läinud kuhugi väikesesse õigeusu kirikusse, kus mul nagu vaadata samamoodi, mis seal tulid metsa segamatult ja see on nii minul kui sinul on seesama, et see sõltub Twitter religioonist, vaid see, kes need inimesed parasjagu selles koguduses on, kuidas nemad suhtuvad religiooni. Et ütleme, jumalaid ja kedagi halvaks, inimesed jäävad jumalannaks. Jumalateenistus on läbi, sõidame Toomas Ericssoni ka mööda tänavat ja tood, Eriksson võttis kaasa pudelipühast, kes on kes täna, kas me sõidame ja lähme viima pühitsetud vett siis ühele Tartu kunstnik Mati Uprusele, kelle ema kastab seda silma raviks, ütleb see, aitab. Et siin on tõend sellest, et religioon toimib. Inimene saab abi, aga mis on siis pühitsetud vesi, õigeusu kirikus on selline mesilasi pühitsetakse Jordani pühal, ehk siis Jeesuse ristimise pühal pühitsetakse suur paagilised, mida siis magad, õiguslikud kasutavad kõik sellest toiminguteks. Ja nüüd jõudsimegi Matjupluse maja juurde, jah, piina tema ema selle vee ära ja samas saame vaata ka Mati uusi maalitud pilte. Saamati. Urmas käib nikerdas, selle saan siis kunstnik Mati, kelle emale mäe transpordime püha vett ja meil on selles mõttes väga lahe süsteem, et Mati ema saadav väga ajad moosi või hapukapsa, mis on nagu erinev mulgikapsas, on erinev, eriti kuld. Ausalt öeldes ma pean häid mulgikapsad nagu vastu. Et ausalt traalmajandusse ei ole midagi, et et saab püha kraam ja mitte midagi tagasi. Anna Moostiov vastu mulgikapsas väega ja mul oli kaks nädalat aega, ma tunnistan, ma neid söönud ja nad on summa. Ema on 900 kaheaastane, praegune aiamaal. Nii et elad pikalt, Tanoia vool sellepärast, et korjata marju ja nende eest hoolitseda, 100 marju korjata, teha moosi. Jah, jah, ja see, mis aidata silmahaigusest. Võitlus õiguse pärast. Täna olin ma toomas Ericssoni töövari. Saate, mida te kuulsite, mängisid kokku Viivika Ludvig ja Urmas Vadi kõike head ja.