Käbisaade alustab, mina olen Sten Teppan, tere tulemast kuulama. Gert Kullamäe on olnud koduse korvpallielu üks karismaatilisemaid kujusid. Profisportlasena võõrsil söödud leib tähendab paraku väljakutsete pereelule, kuni selleni välja, kes ja kuidas lapsed üles kasvatab. Gerdil on abikaasa Signega kaks poega, Kristjanit ja Oliver. Neist vanem, nüüdseks samuti korvpallikarjääri valinud Christian näeb kurja vaeva Saksamaal, et saavutada oma eesmärgid, mida isa ja poeg Kullamäe seniselt teekonnalt kaasa on võtnud ja milliseid õppetunde saanud sellest kohe räägimegi head kuulamist. Tere tulemast vikerraadiosse, Gert Kullamäe, tervist ja Gerdiga on kaasas üks poegadest vanem. Tere, Christian, tere ka minu poolt, ehk siis tänane paar on jälle sarjast deta, käbi tõesti ei kuku kännust kaugele ja kes seda kõike oleks võinud kunagi aastaid tagasi uskuda. Sa isegi siin meenutatud, et kunagi olen ma põlvepikkuse Kristjaniga kohtunud ja siis need suusoojaks räägitud. Jutud vanematega olid ka ikkagi osaliselt teemal, et mis lapsest võiks saada või kes võiks tulla ja see korvpallijutt käis siis kergelt läbi, aga näed, elul ei olnudki halbu üllatusi Gert varuks ja vähemalt esimene poegadest on ikka väga tõsiselt sinu jäljerea ette võtnud, kas seal natukene seest kõditab ka või see on kuidagi küsijate poolt ületähtsustatud. See, et Christian mängib korvpalli ja ta läks korvpalli trennis, on kuidagi läinud täiesti loomulikku rada ilma igasuguse sundimisega või midagi, sest nii palju, kui mina mäletan, kui Christian sündis siis ta ikka, kui ikka juba jalad alla võttis, siis ta käis korvpalli minuga minu mänge vaatamas koos emaga ja ja tihtilugu mingites treini lõppudes, ta tuli juba saali ja, ja võib-olla see natuke oli seotud sellega, et Christian oli siis üheaastane, kui ma läksin Belgiasse mängima ja pärast seda Bambergisse Saksamaale, nii et ta elas nagu kogu aeg kõikidel mängudel kaasas, käis trennides, korvpalli korvi tuppa, ostsime talle, kui ta oli täpselt aastane ja nii edasi ja nii edasi, et kõik on läinud nagu hästi nagu loogilist rada pidi ja tema puhul ei ole ilmselt see mingi nagu üllatus, et ta siiamaani seda korvpalli mängib ja noh, nüüd ma juba loodan, et ta, et ta mängib seda edasi kaua ja edukalt, et toorest peast sa ei mõtle niimoodi, et kas nüüd poisist tuleb lätlane või kes iganes, et mis nüüd on, aga nüüd ma juba kui asi nii kaugele, et nagu rahvuskoondise sky mees mängib, eks, et siis ma loomulikult juba nüüd juba loodan, et tal läheb, läheb aina paremini, jah, filmiklassikat meelde tuletades, siis pead talle ütlema, et nüüd, kus ma nii palju kahju oleme kannatanud, ei saa seda enam kõike pooleli jätta, eks täpselt neid Kristjan vist on niimoodi, võib-olla ma üldistan, aga noh, üks võimalus nagu sinuga juhtunud on, et käbi tõesti kännust kaugele kukkunud ja sa kõnnid seda rada, mida isa ees. Teine variant on kindlasti see, et valitakse nimme hoopis midagi muud kui see, millega vanemad on tegelenud. Seal on üks põhjus taga, et kui isal, näiteks oletame, on läinud väga-väga hästi siis sealt varjust välja tulla või, või teha midagi ägedamat samal alal, antud juhul siis korvpallis ei pruugi olla väga lihtne, et latt saad aruanne perekonnas juba teatud kõrgusel. Ja mage oleks sealt alt läbi joosta ka, eks. Kas see mõttekäik on seal kunagi peast läbi jooksnud ka, oled sa iseennast sellega vaevanud või tõesti, nagu isa kirjeldas? Sa oledki korvpalliketsid jalas, sisuliselt kogu elu elanud ja pall käes, ma arvan, ja pigem see teine variant, et ma väga ei mõtle selle peale, mida mu isa kunagi teinud on, et ma keskendun oma asjadele ja ma üritan endast maksimumi anda ja vaadata, kui kaugele ma lõpuks välja suudan minna, et Gerdil oli oma karjääri, mul on oma karjäär, et ma väga nagu ei taha võrrelda neid. Kas sa mäletad seda esimest korda, kui sa oma isa viies miinuses võitsid? Ei mäleta? Aga miks? Peame veel kõvasti trenni tegema, aga selles on küsimus, ma mõtlesin, et äkki te väga ei, niimoodi koos ei puksi, aga seda on ikkagi olnud. Lihtsalt papsi käsi on endiselt piisavalt hea? Ei no eks seda neid kordi on aina vähemaks ja vähemaks jäänud, et meie viied miinused jäid ikkagi see siis, kui Christian oli veel Eestis ikkagi väiksem poiss, naljaviluks mängisime, et ega nüüd pole Kristjani läheb juba kolmas hooaeg Saksamaal siis siin, ega meil enam ei olegi selliseid mänge, et nüüd suvel, kui me koos oleme, siis me teeme rohkem neid asju trennides või kui individuaalselt teeveegristriga trenni, et siis juba juba neid asju, mis, mis võiks justkui nagu Kristerile kasuks tulla, siukest lõbu pärast viie minuti. Aga tead, mul tuleb praegu meelde, et siin tegelikult see suvi ikkagi ükskord mängisin, tulemust ei ütle, aga aga ikkagi ainult üks seal ringis. Aga kuuldavasti on oht üsna tõsine, ka Kristjani vend kisub sinna korvpalli suunas, noh, võib-olla natuke vara veel hinnanguid anda, aga igal juhul potentsiaal paistab olemas olevat ja töö selle nimel käib ka ka juba niisuguses vanuses nagu 10 11, mis ta on, eks, et ma kujutan ette, et see Kristjan, sinu ema kulmu juba ajab ikka väikest viisi kortsu, et noh, et kui kõik niimoodi läheb jääks teakesid, et ei tea, lapsed minu arust peavad tegema seda, mis neile meeldib ja kui Oliverile meeldib samuti korvpalli mänginud ja siis miks mitte, aga ja ma isiklikult loodan, et tal läheb ka väga hästi seal pallimängualal. Eks ta venna kõrvalt on hakanud mängima ja ta nagu ikka lapsed mängivad erinevaid mänge ja ja lapsevanemana on sul hea meel, kui lapsed teevad sporti ja käivad väljas mängivad ja eriti veel tänases tänasel tänasel aastal 2018, kui on, kui on ka muid ahvatlusi hoopis teistsuguseid tubasema ei teeks. Et aga ma usun, et nüüd ta juba nagu vaatab venna asju kõrvalt ja, ja päris teraselt vaatab siin endal Chrysleri Saksamaa tegemistega väga hästi kursis ja kui ta vaatab, mängis, ta püüab jäljendada seal mingisuguseid asju oma korvi all, nii et tundub, et eks, eks vend on tal eeskujuks ja ja tundub jah, et meil sai korvpall ikkagi ei kao tükiks ajaks pärast ära, kui me hüppame Gert sinu lapsepõlve, siis kas ma eksin väga ja liialdan, kui ma viskan õhku oletuse või võimalused korvpalluri asemel oleks võinud sinust üsna vabalt saada ka näiteks pianist? Oi, kindlasti mitte aitäh. Ma olin enda arust kõva laulumees Pauljaritega ja et ma olin, keegi ei usu seda, kaasa arvatud mu abikaasa. Aga ma, ja kuuenda klassini käisin ikkagi paralleelselt korvpalli mängimisega, käisin ka laulukooris kooli laulukooris ja oli oli oht, et ma lähen ka RAMi poistekoori. Mind kutsuti ka sinna ja aga, aga ikkagi sport sai, sport sai nagu esmatähtsaks, et ma usun, et siin natukene oli ka ema-isa kätka mängus. Isa oli, oli, oli niuke Siuke korvpallifanaatik ja käis oma lõbuks mängimas ja ema töötas tollel ajal suure spordiühingu nagu jõud ja ja, ja siis oli ka sporditegemist aga ikkagi kursis ja eks ikkagi sealt kodutsus, spordipisik ikkagi jäid rohkem nagu pidama. Mäletan, et vanaema vanaisa oli klaver kodus ja siis ema nagu proovis mind ka sinna kuidagi saarlasena klaveri taha ja ema ise oskas akordionit mängida, mäletan. Aga ei olnud, mul ei tekkinud huvi ja, ja mul ei olnud, nagu moodsalt öeldakse, mul ei olnud väga Touchi tantsi nende nende instrumentidega ja jäi sinnamaani, kui sa mõtled oma lapsepõlve mälupiltidele ja need ei pea olema üldse spordiga seonduvalt. Siis mis sulle sealt meenub? Esimeses järjekorras, mis sulle tundub, mida sa oma elust inimestest ümbruskonnast mäletad kõigepealt, mis mul ikkagi kohe silme ette tuleb, on see hoovisport, mis, milles mina olen üles kasvanud ja see hoovisport üldse jalgpall ja muud asjad, seda sai tehtud õhtupimeduse nii ja, ja noh, minu generatsioon teab, et see oli ainus ajaviide sul sisuliselt kooli kõrvalt ja aga see korvpallipisik ja need Mihkel Tiks ja Andres Sõber ja Heino Enden, Tõnis Randala läksid mul ikkagi nii hinge tollel ajal. Kõik, mis ma korvpalli telekas, vaatasin kohe õuepall kaasa ja pimeduses õhtupimedani välja ja ma mäletan, kõik läksid juba koju, olid väsinud. Ma ikka loopisin ja loopisin, ema-isa käisid järgi palumas, tule tuppa, hommikul on kooli minema ja, ja nii oli ja nii oli. Ma ei saanud ilma selleta, seal oli mõnes mõttes nagu väike niukene narkootikum vist mulle. Kirjelda seda seltskonda ja ümbruskonda, nii väikesest peale jälle, kui sa mäletad, kellega koos mis olukorras, mida see elu mustamäel siis ühe pisikese poisi gluti jaoks tähendas. Ja ma olen mustamäel üles kasvanud poiss ja ja nagu ikka seal suured korrusmajad nagu, nagu nagu on ja, ja siis sellel ajal ei olnud nüüd need hoovid seal autoparklaid täis, et olid, olid siuksed, mõnusad muruväljakud ja ja liivaväljakud korvpallikorvkorvid ja sa ise jalgpalliväljakuid tehtud. Ja loomulikult ümbruskonna sõbrad, sõpruskond siis, kes meie generatsioon oli, kogunes alati õue ja eksis, tekkisid sellised grupid omavahel tehtud võistlusi ja kui sa mõtled kodu peale ja vanemate peale, siis siis missugused tegevused sulle meenuvad, mis see pilt sinu silmis niimoodi lapsepõlvekodust on ema-isaga seoses toas tavaline argipäeva õhtu näiteks? Ohohoo, mis ma ikka oskan öelda, ema-isa olid mul ju ju hommikust õhtuni tööl ja ja nagu ikka tollel ajal käis ja isa töötas. Limonaaditehases mul just meeldiks limonaadi teha, sest et ma mäletan, et ma olin nagu küsis mul sulle kogu aeg limonaadi teha, niimoodi tehased. Et tänu sellele, et mul isa töötas limonaaditehases, meeldivad mulle siiamaani gaasilised joogid, täheldas, et kodus oli midagi alati seda, mida, mida võib-olla poes ei olnud, et sellel mingil hetkel hakati neid erinevaid jooke tootma fantades kuri, tar hulli limalaadideni, et need olid meil alati kodu, seitsmendad olemas ja, ja mida ma hästi mäletan, et ma ei olnud üldse kitsi ja isa tõi neid kastide viisi koju sai tuua tollel ajal niimoodi ja ja kõik see sõpruskond, kes, kellega me siis seda sporti tegi, istusid ikka minu juures ja ja jõime ohtralt seda limonaadi ja ja, ja need olid kohe siuksed, nagu nad kõik teadsid, et tahavad isa pool töötab seal, et ja just see, et poes ei olnud selliseid jooke, meile olid need esimesena käes, aga jah, et tagasi tulles ütleme, selle juurde mäletan, õhtul olid ikkagi, mis mu silme ette kohe tuleb, on see, et see koolitükid olid vaja ära teha siis kui ema või isa koju tulid ja aga, aga jällegi, et neid oli vaja hästi kiiresti, tehasest kibelesid õue ja juba keegi hüüdis sul seal talt, et lähme nüüd tuled juba juba tuleb palli mängima minna ja siis olid muidugi kohe tegid, tegid rutakalt neid kodudes kibelesid kohe õue, et see oli kuidagi nagu kohe nii sisse kirjutatud, et taga kodutööd. Jah, niipalju kui ema isa käskisid teha, nii palju tegid. Nii, nii on nii, aga meil praegu, eks ole, kallas aga nagu edasi minna, et sellest päris lapsepõlvest siis mingil hetkel, kas ma olin 14 või 13, kui mindi juba hakati igasugustesse laagrisse laagritesse kutsuma ja sain liidu noorteliidu, koondise noortelaagrisse ja nii edasi ja nii edasi, siis siis ausalt öeldes aina aina rohkem hakkasin kodust ära, viib oma üsna noorelt juba, et Venemaa avarustes ja Gruusias ja Lätis ja kus meil kõik igal pool need laagrid olid. Et kuskil 14 aastaselt ma hakkasin juba hoopis hoopis kuidagi teises keskkonnas nagu üles kasvama. Et suhteliselt vara sain, sain nii-öelda, läksin kodunt minema. Ja seda mulle on ema ja kadunud isa ikkagi millalgi ka nagu ka meelde alati tuletanud, kui mul nüüd omal juba lapsed on, et et sa hakkasid suhteliselt vara ikkagi iseseisvat elu juba elama tänu nendele laagritele, kui juba tollel ajal oli see Liidu koondis, noortekoondis, juunioride koondis, need olid siuksed. Tõeline niisugune ei osanudki millegist muust unistada, et see oli täitsa loomulikult läheb hästi, kui sa oled Eestis kõva mees, et siis on sul võimalik saada kogu Nõukogude Liidu koondisse ja ja nii see pall minu puhul veerema hakkas. Kas korvpalli aitas sulle kuidagi tavakoolis nii-öelda, kus käsitelt tavakoolis vä? Mina käisin tavakoolis, Tallinna 54. keskkool ehk siis praegu, kuidas öeldakse saksa gümnaasium vä? Ja seal üles kasvanud tali. Alustasin kaks klassi Tallinna 40 kolmandas keskkoolis ja siis, kui 80. aastal või 81. aastal Tallinna viiul, neljas keskkool ehitati ja valmis sai, siis kohe liikusin sinna kooli ja lõpetasin ka selle kooli, mis masti mees koolis olid. Kuni kuuenda klassini olid mul väga head hinded viied põhimõtteliselt mõni neli viskas ka sisse, aga siis hakkas lappama minema ja selles mõttes, et ma, Ma lihtsalt nagu väga palju hakkasin koolist puuduma seoses just sellesama sama eluga, mida ma just ennem kirjeldasin, et pikad Nõukogude Liidu koonduslaagrid asjad ma pidingi hakkama järgi tegema. Ja siis mingil ühel hetkel ma nagu sain aru, et see sport on minu jaoks kõige tähtsam. Aga ma proovisin alla, nii et hoida asjad joonelt, ma saaksin nagu nagu asjad tehtud, mitte niivõrd ei vaadanud nendele hinnete peale, et mul oleks asjad korras, et ma olen hiljem hiljem hiljem nagu õpetajatega rääkinud, kui juba nüüd suure mäe ja siis õpetajana tööd teha, et minu pluss oli võib-olla see, et ma olin nagu kohusetundlik. Ma ma ikkagi niipalju suutsin pingutada, et ma teen oma asjad ära ja et mul on asjad tehtud, kas oli, siis saan siis kolme, nelja või viie, et see, see võib-olla ei olnud ja kõige tähtsam minu jaoks tollel hetkel ja, ja noh, ma arvan, et mõni õpetaja ikkagi tegi mulle natukene hinnaalandust käsele. Mõned õpetajad olid päris karmid ja, aga ikkagi nad nägid ilusas spordikirg on sees ja ja pikad laagrid ja asjad, et eks nad võib-olla lasid mind mõnes asjas kindlasti kergemalt kergemini läbi kui mõne teise, võib-olla. Isa oli mul ikkagi päris karm, ema oli leebem. Ja eks ma vitsa olen ikka saanud ja mille eest. Ma ei kujuta ette, võib-olla ma siis ikkagi mingisuguseid Koeruse tegin õues või, või, või, või, aga, aga vitsa välkalt küll, seda ma mäletan küll ja, ja mind nurka seisma pandud, nagu tolle aja kasvatusmeetodid olid. Olen ma mäletan küll, et olen pidanud seisma nägu nurga poole ja, ja, ja, ja mõtlema elu üle järgi, aga mis need täpselt olid ega ei oska küll meenutada niimoodi, või nagu ei tule praegu silme ette, et mille eest et ei ole, ma suitsumees ei suitsetanud, noorest peast ei tarbinud alkoholi liiga varalt omavalitsust mõtlen siis spordi osas tegid sa põhimõtteliselt ise või tuli seal vanemaid kaasata sellesse, oli see mingisugune arutelu küsimus kodus? No ikka on räägitud hiljem sellest ja lahe endalegi tegelikult kui tagantjärgi mõtled ikkagi suhteliselt ikkagi uskumatu, et noh, ma mäletan kordi, kui ma istusin lennuki peale või rongi peale, ema andis 10 rubla kätte ja mine ja mul oli vaja, ma teadsin, et ma pidin kas Mosco jõudma või hullemal juhul pidin veel Suhumi näiteks jõudmana ja sellel ajal ei olnud ju mingeid mobiiltelefoniga mitte midagi, keelt ka ei oska, vene keel oli ikkagi väga halb, alguses mul, et midagi nagu väga aru ka ei saanud, läksid, jõudsid kohale, ma ei mäleta, mingi intsident oleks, et alati jõudsin kohale ja alati oli õigel ajal kohal ja jõudsingi tagasi ja täiesti uskumatu, eriti veel tänases ühiskonnas, kus sa saad alati nagu helistada või kuidagi sul on ükskõik kus maailma nurgas, täna sa oled, sa ju tegelikult tunned ennast nagu kodus, sa saad alates selle telefoni haarata, sa saad teha pilte, videosid Liv kõnesid kõike, aga sel alal seda ei olnud ja Ma ütlen, et ema-isa ikkagi päris emad-isad tollel ajal, kes selliseid otsuseid tegid, olid päris julged, et tänapäevalgi on ikkagi väga-väga ju raske oma poega või tütart ära saata noorelt kuhugi välismaale, mis hetkel, mis asjaoludel 100. sinu ellu, Signe, kellest sai sinu abikaasa, see oli siis, kui ma Kalevi korvpalli meeskonda sain esimest korda see oli 1990, kui see nõukogude liidus hakkasid, need hakkas lagunema ja leedulased juba loobusid. Lätlasi meil enam koondises ei olnud, eestlasi olin mina viimaseks jäänud veel juurude koondises, aga lõpuks selle viimased võistlused jäeti mind ka välja juba seoses sellega, et noh, teisi KaPole ja grusiin enam ei olnud, et siis nad lähevad ainult vene pundiga ja siis siis ma sattusin Tallinna kalevisse, kus siis Jaak Salumetsale treener minu abikaasa Signe oli selles tollel ajal tantsutüdruk. Eks sealt siis sealt siis side tekkis ja, ja kuigi me tegelikult teadsime 11 ennem ennem ka natukene, et me olime ühes koolis käinud Tallinna viiene ilusas keskkoolis, nii et meie esimene tutvus oli nii-öelda selle kooli tasapinnal, nii, aga aga niisugune nagu suurem särin või niisugune läbikäimine hakkas ikka siis, kui mina mängisin korvpalli ja tema tantsis seal Kalevi spordilihtsalt. Saksamaal on tantsutüdrukud või? Olemas on, ikka, on olemas ja see on tähtis, Christian, kui sa võtad oma mälupiltidele tagasi siis mis sulle esimesena lapsepõlvest meenub, on seal mingisugune olukord, on seal mingi ruum, sündmus, inimesed, mida sa arvad, et sa päriselt mäletad? Mul olid ka omad teatult sõbrad, kellega ma väga, aga kokku puutusid need, need olid siis tänu isa emale nende nende sõbrad kellel olid ka siis lapsed ja üheskoos nendega olles nendega ikka sai omajagu asju tehtud, koos õues mängimine kui ka igal pool, ma ei tea, koosviibimine reisidel sünnipäevadel, ma arvan, see, see niuke esimene mõte ja nii. Aga kui läheme konkreetseks, sa mõtled isa peale, siis mis olukorrast sulle isa meenub? Kas saab üldse olla midagi muud peale korvpalli või näiteks tuleb seal ette ma tea kodus diivani peal ajalehte lugemas või mida iganes kala püüdmas, mida ta ilmselt ei tee, aga noh, näiteks sellised? Ei, ma arvan, esimene on ikkagi spordivaldkonnas korvpallurist ja on see sinu jaoks üldse tähtis olnud. Lapsena ühel hetkel, et, et isa on tuntud, et ta on tegija. Ma ei tea, mul niisugust asja ei olnud, ma ei ole kunagi võtnud enda isa kui mingi staarina. Ta käitub kui tavaline ei saa ja selles mõttes mingit otsest mingit staarikompleksi või sihukest asja ei ole ja ma ise ka ei võta teda niimoodi, et olevik suur taadiumber, aga sinu mälestused, kas need algavad Eestist või need algavad mõnest teisest riigist? Ma olin nii väike, kui ma välismaal olin temaga koos, ma väga ei mäleta sellest ajast, pigem on see, kui mina või kui Kärt tuli Eestisse mängima ja siis, kui ma siin läksin põhikooli, et sead ja ma ütleks, algavad mu esimesed mälestused. Aga seda tunnet või emotsiooni, kui palju see on sulle tuttav, et isa jälle ei ole kodus või et teda ei olegi üldse kodus. Ma olin nii väike, et mul väga nagu mingeid probleeme või muresid või probleeme too hetk ei olnud, et mullegi ema, kes mind aitas ja Gerdiga sai ka ikkagi nagu telefoni teel räägitud või seal nagu mingit otsest probleemi küll ei olnud. Kas sa mäletad Kärt, sedasama moodi? Et perekond elas üle küll need välismaastata, kui sina, palju neid oli? Kuus seitse olid Euroopas, et see, see ei saa ju tegelikult, et nii lihtne olla, kui see, nagu praegu distantsilt vaadates tundub, et lahkuminekut uuesti kohtumised need toona juhtusid ju harva ei olnud nagu sa ise kirjeldasite videokõnesid või, või mida iganes internetis istud ninapidi koos, nagu, nagu ei olekski erinevates kõikides sportlase elu ja treeneri elu on nagu. Ja kui sul on lapsed, pere, siis on sul pere või abikaasa, tugi on nagu peab olema ja mul on selles vallas ikka meeletult vedanud, ma arvan, Kristjanil on ka vedanud. Et minu, minu abikaasa on ikkagi väga-väga hoidnud asju nii, et, et lapsed kasvaksid, et ja, ja et need oleks kodu korras ja neil oleks kõht täis, sest olgem ausad, et kui sa oled sellises rutiinses elus nagu spordimees või, või treener, kus ainult sõidad, reisid kogu aeg siin, nädalavahetusel peremehe jaoks ei ole olemas. Tegelikult ei ole sind olemas ja nii aastaid aastaid aastaid on meie elu läinud, nii et ma, ma tegelikult tahangi öelda, et mina nagu isana ei ole üldse hea, ma ei saa öelda, et ma olen hea isa, sest ma ei ole lastega tegelikult nii palju koos olnud nagu klassikaline isa, isegi kui ma olen tahtnud seda siis selle elukutse valikul, sa pead sellega arvestama ja siin tuleb nagu mängu abikaasa, et kui abikaasa on valmis panustama, tuua kasvõi ennast ohvriks, et mees saab siis sporti teha või olla treener, et siin siin meil on nagu tohutult vedanud, et ma usun, et ka minul abikaasa on toonud mõnes mõttes oma karjääri natukene ohvriks pere pere seisukohalt, et ei ole, ei ole siis noh, andnud selle võimaluse, et mina saaksin sporti teha, mina saaksin treener olla ja tema siis on see pool, kes hoiab seda pereasju nii korras kui võimalik ja mis, mis on ju lastele tähtis eelkõige, eks. Lennujaamas nuttev poiss. Need asjad on sinu jaoks võõrad, sind on sellest säästetud või? Christian lihtsalt ise ei mäleta seda. No mina mäletan seda korda, mis see nüüd oli siis kaks aastat tagasi või kui Christian läks, alustas oma väliskarjääri, läks Saksamaale ja sügisel oli vaja minna ja ja mina olin see mees, kes siis kuna abikaasa oli tööl, siis mina viisin Kristjani lennujaama ja panime seal, kuidas tänapäeval moodsalt tehakse, nukid pannakse üksteisele ja valin nukid ära ja, ja ja tundsin, kuidas pisarad tulevad silma ja vaatasin, Christian pööras näo ära ja ma nägin, et Christian hakkas ka, tuli pisar silma ja mul oli sellel hetkel veel pole vaja trenni jõuda poole seitsmest Tartusse. Kuni lennujaama see Selveri, nii, mis on seal siis ikkagi ikkagi reaalselt nutsin ja aga siis, kui õhtul oli Kristjan Saksamaal kohal ja, ja rääkis, kuidas, kes seal on ja mismoodi ja siis sisse läks, et see emotsioon, see emotsionaalne, ma olen keskmiselt emotsionaalsem inimene ja ja kui sul ikkagi laps läheb kodunt sära üksi võõrasse maailma, nagu ma endist rääkisin, kuidas ma ise kunagi läksin, siis mul läks mul need kõik lõid kokku need, need oma oma mälestused ja asjad ja ja et see oli niisugune raske hetk, ma ei tea, kuidas, kuidas Kristjan seal vastu pidas või kas tal tuli pisar kauem, võib-olla kunagi sellest rääkinud, aga aga see oli raske hetk emotsionaalselt, aga mõnes mõttes ka niisugune, nagu sain aru, et Kristjan on valiku teinud ja nüüd ta läheb elu meil edasi, nii et tema elab seal kaugel maal ja meie elame siin. No kuidas sa mäletad Kristjan, seda olukorda ja situatsiooni, et mõnes mõttes segased tunded, eks, et ise oled oma valikut teinud hing, tead, mida hing ihkab. Aga teisest küljest ikkagi pöörata, justkui uus lehekülg, täitsa uus elu algab. Ja täpselt nii nagu sa ütlesid, et Mul olid omad mõtted või miks ma üldse tahtsin kodust ära minna ja mille nimel ma seda kõike tegin, aja saas ja nagu kõik, mis mul oli, et põhimõtteliselt kümne-viieteist aasta oli saanud, selle pidin Eeess jätma, sõbrad vanemad, kool, kõik see nagu jäi siia nüüd pid täiesti võõrasse keskkonda, kus põhimõtteliselt mitte kedagi teadnud antisse treenerid ja pidid uusi uusi sõpru leidma. Välismängijad minu puhul oli nagu see ka uus, et ma ei läinud nagu noortekeskkonda. Ma läksin kohe meeste juurde. Ja ikkagi noore seitsmeteistaastase poisina olla 30 aastased ameeriklastega koos nagu täitsa algusest päris keeruline, et see võtab harjumist, et üldse nendega nagu mingi sidet tekitada ja ma arvan ja see oli päris keeruline. Kuidas sa mäletad emaga seoses neid aastaid, kui, kui isa oli palju pärast eemal ja tegelikult siia alla käib ju ka Tartu periood, et kui, kui Kertsel mängis ja treener oli, et Gert juht kiitis, et kuivõrd veab elukaaslane, abikaasa ema justkui panustama ja vastu tulema, et mees saaks endale kõike seda lubada. Kuidas ema sellega niimoodi kõrvalt vaadates sinu pilgu läbi hakkama sai? Natukene üksikema elu ju ka või ei ole või? Ja meil alati karm vald ja sa saad seda nagu kasvatanud ja värki, et määran tähed nagu kaks üheselt ema ja isa, et käskida ongi alati, mõlemad. Räägivad mõned sõnad lahti, et kui ta pärast ise raadiot kuulab ja siis poiss ütleb, et ema on karm. Mida sa selle all mõtled, et no esimene asi näiteks on see, et koolis pidi kõik korras olema. Ma ei saa öelda, et kõik viied olema, aga ma pidin kõik korralikult ära tegema, et see oli näiteks üks asi. Ja trennid ja kõik see möni nagu mingit rutiin oli nagu käes ja siis ma pidin seda järgi. Aga järjekorras, mis järjekorras asjad kodus tulid, et õppimine hindad kõigepealt ja siis kormojal ja et see mu vanemate nõudmine kogu aeg olnd, et koolis peavad asjad korras olema ja siis on teised asjad, et kui mul oligi vahepeal probleeme, siis kogu aeg öeldi, et et kui korda ei saa, siis ei ole ka nagu treeninguid või võistlusi. Et see oli ka üks motivaator, miks ma, miks ma üritasin kõik asjad koolis korras hoida, et saaks nagu ka enda nende hobidega tegeleda selle koha peal, ma küsin Gert sinu käest, et millega sa seda suhtumist põhjendad või selgitad, et mõnikord on ju kasulik, kui väga vara tehakse, valike panustatakse kohe ühele kaardile ja mitut asja võrdselt hästi teha on väga, väga keeruline, seda enam, et sa ise tead, mida sa tegelikult sellises vanuses tähendab? No on on keeruline, on, ongi, ongi raske. Aga teisest küljest ega kõige lihtsam oleks öelnud, et kes vajab mingit rumalat spordimeest, keegi ei vaja, ühiskond ei vaja rumalaid inimesi, rumalaid spordi ja ma usun, et olla koolis ei pea olema. Nüüd kui sa teed sporti ja kool, et sa ei pea olema viieline, aga sa pead oma asjad korras hoidma, see on enesedistsipliin, sa pead õpetajatega suhtlema, sa pead nendega elementaarsed asjad ära tegema. See kaldub sporti edasi, sa oled laisk koolis, sa oled laiska väljakul, et see oli niuke kohusetunne, ma arvan, see on see, mis on meie peres nagu tähtis, et keegi ei nõua, et Christian lõpetab kuldmedaliga kooli, aga no see 12 klassi tuleks ära lõpetada ja seda saab, seda saab, see ei ole nii raske, aga see nõuab kohusetunnet natukene enesepiitsutamist ja see tuleb ka kõikus spordis kasuks, et ma olen kategooriliselt selle selle vastu. Et nüüd noorest peast ainult selle korvpallitee, kui sa oled mingi nüüd koolis, ei käi, et minu arust see on täiesti vale lähenemine ja, ja kokkuvõttes ega, ega sportlane õrnal jääl käimine juhtub vigastus või mida iganes. Ühel hetkel sa ei saa oma meelisalaga enam tegeleda ja mis siis saab? Ma arvan, see põhikooliharidus, et ma usun küll, et väga tahaks loota, et Christian lõpetab oma selle kooli, ikkagi saab nüüd selle selle hooaega ära lõpetatud. Ja, ja siis on juba valikute küsimus, kas sa lähed ülikooli proovima lähed õppima midagi ametit või panustad spordile profispordile, siis oli juba valikute küsimus, aga ma usun, et see niisugune põhikool oli see no iga endast lugupidav noor. Nii palju sa suudad ennast kokku võtta ja pingutada, et ongi, vahel on raske, aga, aga peabki raske olema, vahel ka, et ma usun, et see, see, see karastab sinu kodus vist on olnud asjad teistmoodi. Sa juba andsid mõista kaheksa, et kui me jagame isa ema nii-öelda heaks ja halvaks politseinikuks, et siis olid rollid üsna selgelt, kuna isa eriti ei olnud, siis see ema oli halb politseinik ka ja nii kahjuks kahjuks. Ise haige kodus sisay oligi sihuke nagu uusi asju täis lõbusas meeleolus temaga oli nagu lõbus, aga ema oli vahepeal ka kar. Kas sina oled vitsa saanud või rihma saanud? Rihma vitsa ei ole. Liiga vanaperioodid rihma saanud reaaja halva politseiniku käest. Kusjuures ei seista isegi isa malmi, hästi väike, ma elasin, ma ei elanud veel. Ma olin küll Eestis, aga ma ei mäleta otsest põhjust küll. Kas on väga palju vaja pingutada, et vanemaid endast välja ajada ja noh, ma tean ja mis, mida, mis ajab neid närvi ja mida tuleks nagu vältida, et. On paremaid päevi, kui ma saan sellega hakkama ja kui ma ei saa, et alati nagu ei ole kõik nii roosiline. Vahepeal on neid kurjemaid hetki ka, aga üldiselt ma tean, mida ma pean tegema, et olla nii-öelda heas võtmes. Kas sulle tuleb üllatusena või sa oled kursis sellega, olete varem kuulnud neid jutte oma sisuliselt eeskujulikult lisast lapse- ja nooruspõlves? Ta oli ikkagi täitsa muster, poiss. Ma ei tea meie otsast ja ma ei olegi Kerli nagu sellest lapsepõlvest, aga, aga see kõlab usutavalt sinu jaoks, mis ta kõneles. Ja arvestades, milline iseloom tal on, siis niisugune iseloom on ongi, et ta on sihuke töökas ja ta väga ei nagu ei nori muhku siukest värki, et ta oli niisugune eeskujulik poiss. Kui palju sul on olnud veel ju oma väga lühikese elu jooksul väljakutseid teha, midagi muud? Lisaks korvpallile, sest igaühel meist on ju teatud iga, kus kuidas mõtlen, tahaks sigadusi teha, kas just tahaks, aga ütleme, kukub mõnikord niimoodi välja, ma olin 19, ei ole nagu väga mingi peo iseloomuga ja mul polegi nagu see läks, aga aega on, mul on kogu aeg, kool, sai trenn ja siis nagu nende kõrvaliste asjade jaoks nii vaheaega, et kui sul see vaba aega sa tahadki rohkem perega olla või tahabki lihtsalt puhata, et ei ole nagu väga aeglaseks ringi tõmblemiseks tall, et tegeleda nende asjadega, mis mul praegu on ja millest rõõmu tunnen, et mul otseselt. Mul ei ole küll mingit soovi midagi enamat teha. Kui rääkida Kristjanist, rääkida minust, siis lihtsalt ei olnudki aega mingil hetkel sul ei ole aega nagu ringi hängida, sellepärast sa oled seal trennis, laagrites sul on mingi tegevus, sul on mingid kohustused ja sul ei ole lihtsalt seda reaalselt seda aega, et just siin mingi ma ei tea. Eluaastat 15 16 17, eks ole, et mina olin laagrites igal pool ära, nagu ma ennist rääkisin. Kui ma nüüd vaatan Kristjani lapsepõlve, siis viimased kaks, kolm aastat on seal Saksamaal olnud, seal sul on trennid, Sa pead õppima päeva lainel, sul seal sõpru väga ei ole, selliseid, kellega võõras ühiskonnas, eks ole, kellega nii-öelda ringi hängida, nii et et need asjad lihtsalt on noh, elus on mingite valikute küsimus ja, ja mõned asjad on nagu paratamatu, et et kas see on hea või halb, et siis sul noore poisina jäävad mingisugused asjad tegemata, mida võib-olla sinu ealised teevad mingis vanuses. Noh, mine sa võta kinni, et kas on siis hea või halb, mina, mina ise arvan, et minu lapsepõlv oli küll väga tore ja olen küll ema isa emale-isale nagu väga tänulik, et nad just mul lubasid neid asju teha, mis mulle meeldisid ja ja tänu sellele, et ma neid asju sain teha, oleks mul elu edasi normaalselt ja ma olen leidnud omale häid sõpru ja kamraade kogu eluks, nii et noh, tahaks loota, et Kristjanil on ka midagi, midagi säärast. Nii et ta isa või ema sinu pärast koolis ei ole pidanud käima kunagi ei ole pidanud isa isa kindlasti lisaema, kes, mida? Ei, sa ei tea, selle, tõenäoliselt mõnikord eemal olles paneb kuidagi kripeldama ka sees ka või pani siis sinu puhul, et eriti kui sidekanalit ei olnud nii iseenesestmõistetavad nagu praegu, et mis seal õigupoolest toimub, kas nad saavad hakkama? No see hakkama saamine olen alati, noh, ma ütlen, kuna meil on kodus tugev pere, pereema, kes on ikkagi väga-väga tublisti väga tublisti hoiab meie meie asju üleval nii-öelda siis siis see hakkama saamine ei ole isegi võib-olla nagu, nagu õige sõna või niimoodi, aga aga kindlasti need viimased Tartu aastad hakkasid mind sööma. Ma tundsin, et ja ma tundsin, et see hakkas kannatama muru, tööasju ka. Ja, ja mitte sellepärast, et mul oleks asjad kodust korrast ära või, või lihtsalt niisugune üksindus, üksindus trennist, tuled õhtul oled üksi kodus üksi sa tühjad, sul pere sööb hoopis teises Tallinnas seal oma kodus. Nahk, kõik sihuke hakkas, viimased aastad olid, ma tundsin, et oli, oli nagu, hakkas nagu ennast sööma ennast, kui nagu treenerit hakkas sööma, et aga et kui hakkamasaamine, see ei ole üldse nagu teema all, et alati me oleme alates saab rääkida, alati saab helistada. Et ja kõik asjad on nagu, sujub meil, et selles mõttes ei ole, aga jah, lihtsalt niisugune nagu üksindus või sihuke sa tunned, et kuidagi eriti kui sa oled ühes kohas pikalt ära nii-öelda pikalt, eks seal nagu minu puhul oli, et Tartus ikkagi väike olen, laenata läksin üheks aastaks, aga ühest aastast sai 11 aastat noh, et see on ikkagi, olgem ausad, pikk-pikk-pikk aeg ja, ja sellises rütmis elada, aga kas natukene mehena ja abikaasana ja perepeana imelik ka, see olukord näiteks, kui kodus päris kodus, siis pliit läheb katki. Ja sa oled kusagil teises kohas. Ja siis järgmine kord läheb külmkapp katki ja sa oled jälle teises kohas. Midagi ei muutu, sellest kasu? Ei ole, sest ma ei oska selle hübriid katki läheb ega väga midagi sellega teha ei oska välja vähem looja selliseid asju, aga selleks on olemas naabrimehed ja küsimus, et milleks veel naabrimehe täpselt kohatult või täpselt täpselt, aga päris tõsiselt seesama teema, kas aja hulluks mõnikord või ei ajanud hulluks? Eks mõnes mõttes ikka nagu võib-olla meil niukseid asju vähe juhtunud, et kus nüüd on vaja hirmsalt, nüüd oleks pereisa kohal või mida iganes, et aga oleme alati hakkama saanud, et siin ämmad, äiad abiks emale abiks, et kõik on, kui midagi juhtub, et siis siis ikkagi oleme saanud üheskoos kohe kohe kohe nagu jälile, nii et ei ole selles vallas olnud niimoodi, et oleks meie verest paanika. Kas see vastab tõele ja kui, siis mis asjaoludel kosisid sa selle kunagise kalevitantsutüdruku Eesti saatkonnas Brüsselis. Ja nii oli, et Belgias mängisin ja, ja noh, eks meie tutvus oli ikkagi juba päris päris kaua aega ja siis oli nagu ikka mõte mõte, et oleks vaja ametlikku käiku asjale ja kuna tekkis selline selline hetk, et et laseks teeks asja ametlikuks, siis, siis uurisime neid võimalusi Belgias ja väga väikses seltskonnas, meie see üritus sai, sai, sai korraldatud, et me oleme iseendale enda jaoks pere jaoks selle defineerinud niimoodi, et me oleme mõlemad abikaasad, seltsinud inimesed ja, ja meil on hästi palju sõpru-tuttavaid, kellega koos kogu aeg olla ja ja olemegi hästi palju koos erinevates seltskondades, et et. Me ei vajanud sellist suurt pulmapidu või suurt tralli sõpradega, et neid meil on niigi oma neil, meie elus on neid niigi nii palju, et ei hakka, see ei olnud meile kummagile nii tähtis. Seda enam, et meie kooselu oli juba juba päris päris kaua kestnud, nii et me ei ole seda probleemiks üldse teinudki, et meie, meie pulmad olid sellised, nagu nad olid. Kristjan, kui sa mõtled isa korvpalluri karjääri peale, saatsin paar vihjet teinud, et staariks olemine nii-öelda pole sinu jaoks tähtis olnud, aga, aga noh, küllap sa oled ikkagi ju kursis, mida ja kus ta on teinud siis missugune nendest perioodidest või saavutustest või klubidest, kus ta mänginud mängudest, mida pidanud sulle on aegade jooksul meelde jäänud või mõne eredam ana korda läinud sinu jaoks. Mida ma kõige rohkem mäletan, oli siis, kui ta oli, tuli Tartusse ja taidinaguailisemat ära tulnud, just siis ta ikkagi nii-öelda suhtenda hiigelaegadel ja ta oli nagu noh, ta oli, väljakul oli ikkagi asendamatu mängija ja selles mõttes ma arvan, kõige erksamad mälestused ongi just siis, kui oline, kui ta mängis Tartus ja ma olin juba ise ka juba sellises eas, kus ma oskasin asju märgata, et kui ta mängis välismaal, siis lihtsalt tore, et isa on platsi peale, üritab palli korvi saata, aga kui Tartus oli, siis üritasid juba märgata ja said aru, et nagu et on tõesti nagu, et ta on päris hea. Kas see oli see aeg, kui juba müürsepp oli? See Tartu kant? Täpselt jah, Christian mäletab ilmselt minu, minu veteran aastaid siis olgem ausad, et ma tulin Tartusse, kui, mis see siis oli, kui ma varem olin, kas 35 järsku või 35 või kuus, et, et jah, et seal paljud sportlased selleks ajaks oli juba ammu lõpetanud, et minu karjäär kestis nagu mänguline karjad ikkagi natuke kauem. Mis sõnadega sa teda iseloomustaksid mängijana? Vana aeglane-aeglane heite atleetlik. Pea aga ei tea, hea viskega. Esineda siis me oleme nagu erinevad mängijad, meid väga ei anna võrrelda, oli näha, et ta tegi tööd ja ta oli siuke karm teiste suhtes, ütles kui midagi valesti oli, et. Ma olen alati öelnud ja ma olen Kristjanist kaasatada korvpallurina selles osas, et korvpalli on ikkagi eelkõige mäng. Mingil hetkel see kasvab sinus, sellest mängust saab ikkagi reaalselt siludu. Noh, kuidas ma ütlen noh piltlikult öeldes nagu natuke nõukogu kohustused, see on sinu elukutse nagu, et selle eest sulle makstakse ja sa pead seda tõsiselt tegema ja sa ei saa nagu teisalt vedada. Ja ma arvan, kristjan saab ise ka praegu aru, et siiamaani praegu on kõik olnud, on lahe ja mäng, aga nüüd mida iga aasta edasi, seda rohkem see võtab endasse, juba hakkavad sulle tulema juba juba lepingud ja kohustused ja treenerite nõudmised, et siis vaatad, et see ongi juba üks niisugune nagu tõsine asi, mida sa teed, eks ole. Et et kodus maja proovin ikkagi olla ikkagi. Nonii, rõõmsameelne kui võimalik, aga, aga noh, see on täitsa loomulik pärast kaotatud mäng, sport on ikka ju tegelikult üks suur emotsioon ja nii mängija kui treenerina, kui sa lõpuks kaotad, sa lähed koju, sa võid head nägu teha, aga sa tunned, kuidas sees kriibib, eks ja, ja võib-olla elad seal siis natukene teistmoodi välja ennast, eks, aga, aga noh, üldjuhul kui sa võidad, on, on sul hea emotsioon ja ja kodus ikka tahad olla ju ikkagi positiivne ja rõõmsameelne ja, ja heas tujus. Võiks Kristjan veel mõned lauset sinu emast rääkida ja tema põhimõtetest ja soovitustest sulle, et kuidas teie kodus need asjad on käinud, et oled sa ise olnud üldse aldis ja huviline ka emaga arutama seda, mida tulevik toob. Jaa, jaa, on need vestlused vajalikud, kui minu tuleviku osas puudutavaid küsimusi, siis ma ei tee nii või ma ei otsusta neid üksi, et mul on isa ja mul on ema, kellega ma neid asju arutame. Nemad mõlemad ütlevad oma seisukohad ja mida nemad asjadest arvavad, aga lõpuks nagu mina teen otsuse ise, et nemad nagu ei sunni mind midagi tegema. Otsustan ise, mis mulle lõpuks kõige parem on, aga ma võtan alati nagu nende nende, kuidas öelda, mida nemad soovitavad, võtan seda kuulda. Kui sul tekkis võimalus välismaale minna, siis kas sa neid soovitusi, nõuandeid või argumente, nende arvamusi, mäletad, mis tookord asja juurde käisid, nii ema kui isa poolt? Nendest soovitusi väga, isegi nagu ei olnud välismaale minekuks, aga just seal, kuidas seal hakkama saada, neil mõlemal oli tegelikult kogemus olemas ja nad nagu suutsin natukene mentaalselt valmis panna selleks mis mind nagu eesootav, et kui ma. Ma kujutan ette, et kui mul ei oleks niisugust perekonda, kus inimesed on välismaal elanud, siis ma arvan, mul oleks veel keerulisem on, et kuigi mul oli juba siis 17 aasta keeruline, siis. Ma arvan, et mul oli lihtsam kui osadel osadele teistel lastel, kes lähevad noortlasid. Kujutan ette, et isa puhul pigem need nõuanded välismaal hakkama saamiseks puudutasid nii-öelda spordiolukordi ema poolt, mida siis lihtsalt võõras keskkonnas lihtsalt kuidas võõras keskkonnas sõidad isalt ka, et mõlemad nagu kuidas ma pidin üksi ära, ma, mul oli üksi kord seal, kus kus koristada ma ja niisuguseid asju väga varem teinud, et see oli kõik minu jaoks uus ja ongi, et kuidas, kuidas inimestega hakkama saadud treenerid, ma ei tea söögikohtades kõik siuksed, asjad, väikesed asjad, aga lõpuks sihukse suure suurevärgi päriselu täpselt päris elu, et ma, kui ma Eestis elasin, ma olin kodus kogu aeg mul oli seal lava peal, tegi siia ema korisse, elutuba kõik sellised asjad, et nüüd ma läksin välismaale. Ma pidin ise poes käima, mul oli ratas kõik siuksed, nagu tundub, tundub ka juba suht nagu sihuke ulme. Imelik, et siukseid asju teinud olen, aga ellu jäi, olen hakkama saanud ja istun siin. Siis ema õpetas sind esimesena, mis sööki tegema iseseisvalt kartuli, kartuli, raadide, keed, kõige lihtsamad asjad, kui palju vastas sinu ootustele see, mis tegelikult Saksamaal juhtuma hakkas, kui mina sinna läksin, siis mul ma nagu ei tajunud seda, mis seal väljaspool nagu korvpall on, et see tundus niisugune, et oh, lähen lihtsalt välismaale, mängin korvpalli, et mis on nagu erilist on. Aga kui ma sinna jõudsin, siis, siis ma sain aru, et see korvpall tegelikult sellest päevast ei moodusta väga palju, et seal on väga palju teisi asju ka, mida tuleb teha ja ma arvan, et sellega harjumine, see oligi nagu kõige raskem, et et trenne oli päevas kokku, noh ütleme jämedalt neli tundi, aga küll käinud kaks tundi, seal on veel midagi muude asjade jaoks pead tegema, et seal kirjas mitu korda sa kotti pakkisid, et sõidaks ikkagi koju tagasi. Alguses oli niimoodi paar momenti küll, et kui ei tulnud asjad hästi välja ja olid seal üksi ja siis oli küll nagu tõesti raske ja siis mõtlesid, et lihtsam oleks koju tulla nagu Kert rääkiski, et see nagu harjud sellega ära ja ja sa oled nendest asjadest kuidagi lõpuks üle ja siis. Ja siis läheb edasi ja siis tekib jälle mingi motivatsioon täiega panna ja kui asjad nagu tulevad normaalselt välja ja ka siis annad nagu lisamotivatsiooni, kui on Saint olukord sisimas mõtleb praegu palliplatsil vaid üldse olemist kui sellist, et võõras keskkond ja, ja ei ole isegi, ma ei tea, toanaabrit on ju eestlast, kellega seal niisama midagi jutustada, et siis siis kõnelejaid saab pigem kellele emale või isale, isand isale meil on niimoodi, et kahjuks või õnneks. Millal kohtutund saabub, kas sa oled isana valmis ühel hetkel poisi jalgadega maa peale tooma ja ära tundma professionaalse endise sportlasena, kas on mõtet edasi minna või ei ole? On see üldse sinu asi? Mina selles vallas olen nagu oma töö ära teinud, et et ma arvan, nüüd, kui Kristjanil juba lõpetab kooli ja hakkab astuma iseseisvad samme eluks, et siis need hakkavad juba tema enda valitud olema, et mina saan siin olla ainult et kas olen siis poolt või vastukokkuvõttes, eks selles eas, kui sa oled ikka juba 20 saad 21, siis sa pead need valikud ja vastutuse ikka juba ise võtma, et mis lähtuvalt sellest, mis kuidas sa ise tunned ja, ja mis on sul need valikud ja, ja, ja, ja kuidas oma elu nagu edasi näed. Üks on selge, et ükskõik mis elus valikuid teid siis siis sa pead pühenduma sellele ja kui sa oled selleks valmis, siis tuld, et meie siin vanematega oleme ikka küll abikaasaga ka kokku leppida, et mida iganes, mis iganes Christian otsuse teeb, siis meie toetame kahe käega, kui see tundub meile isegi natukene vale, siis siis kokkuvõttes ta astub ikkagi juba ise ise ellu ja, ja peab ise ju tegelikult elus hakkama saama. Et austame tema valikuid ja, ja, ja, ja, ja, ja sellise sellise mudeli olema nii-öelda võtnud. Ütle, mille järgi sa oled mängijana ja treenerina hiljem siis teinud otsused selles küsimuses, kas pere on sinuga või mitte, kui sa oled, nimetame seda siis Tallinna kodu siit eemal olnud, millest sa sõltunud on kõik otsused, oleme teinud kõik, mis puudutab minu treener või mängijakarjääri kõik otsesed, mis siin Kristjanit puudutav võiminu nooremana poeg, Oliveri siis kõik, mis on teatud kõik, me oleme alati läbi läbi rääkinud oma pere keskel ja teinud otsuse, et, et teeme nii ja saame hakkama. Ma olen oma loomult ilmselt selline meeskonnamängija igas mõttes. Ta ütles, et ma ei ole selline üksik hunt ja mulle meeldib arutada asju inimestega läbi. Minu üks niisugune lemmikväljend, kes on mind jälginud kõrvalt, ilmselt on, et kui ma alati ütlen meeskonna kohta, et meeskond peab olema nagu üks pere siis ma tõesti nii mõtlen ja ma tõesti alati lähtun oma meeskonnas selleni, et On ju erinevaid treenereid, erinevaid inimesi, kes mõtlevad, et üks meeskond on nagu käib õudne võitlus koha pärast, kõik närivad üksteisel kõri läbi, siis siis mina ei ole mina, ma ei usu sellesse lihtsalt ja mina ei moodustama võistkonda nii jama ei moodusta oma pere niimoodi. Et me ei näri perest kõri üksteisel läbi, aga meil on hea olla pere samamoodi ma võtan meeskonda, et meeskonnas peab kõigil hea olema, kõigil peab hea olema. Nüüd on minu asi juhina seda asja nii teha, et see heaolu, aga keegi ei hakka seda kuritarvitama ja, ja see on minu filosoofia, minu spordifilosoofe, minu treenerifilosoofia ja ja perefilosoofiat, et mõistan, et võib-olla ei ole kõige lihtsam vastata sellele küsimusele, aga mul oleks sinu mõttekäiku siiski hea meel kuulda, et selline sõna nagu visiitabielu on sulle ju tuttav on ja ja mingil moel peab sellega tegelema, et pehmelt öeldes mitte võõraks jääda ja hullem variant, mitte siis kohvrid pakkida ja, ja erielusid elama hakata. Kuidas sellega olete tegelenud nii mina kui minu abikaasa, me oleme siuksed nagu seltsi, head inimesed ja, ja meil on palju tuttavaid ja sõpru ja ja tänu Bradele tänu tutvustele sai nagu ei olegi kunagi nagu olnud mingi mingi mingisugune kõne või mingisugune mingi probleem, et sõbrad on need, kes aitavad nagu sul üksindust üle ja, ja sõprade pered ja, ja abikaasal sama moodi, et sõbra sõbrannad tuttavad kõik, et Kristjan aitäh, et sa võtsid selle aja jõudu ja tuult tiibadesse ja ja ma usun, me näeme ja kuuleme veel. Egert oli taaskord rõõm abikaasale tervisi ja ja oli, oli, oli, meeldib, et ma usun, et Christian, segane, targemaks, võib-olla. Hakkad uue pilguga vaatama, oleks varem teadnud. Nii see elu on. Mida on selle saate nimi, on, käbi ei kuku, mina olen Sten Teppan ja mõne nädala pärast kuuleme taas. Pikem versioon jutuajamisest Gert ja Kristian Kullamäega paikneb vikerraadio koduleheküljel. Leidke saadete seast, käbi ei kuku, seal asuvad ka kõik varasemad vestlused laste ja nende vanematega.