Tere õhtust. Täna loeme matkaraamatut läbi mootorratturi prillide. Meie auto ja motomatkajatele on palju tähelepanuväärseid ja kaalukaid matku. Viimastel aastatel oleme me käinud oma saadetes autodega Dagestanis, kartaatilise Koola poolsaarel. Alles hiljuti sõitsime koos mootorratturitega oma saates üle Kaukasuse peaaheliku ja tõusime aip Petri tipule trimmis. Omaette peatüki moodustavad meie motomatkamisest aga need reisid, mida on juhtinud meie tänane esineja vabariikliku autoinspektsiooni tehnilise järelevalve osakonna ülem miilitsakapteni Ensaic. Ainuüksi läbi karakkumi kõrbe on ta sõitnud aastate jooksul viiel korral esimest korda ligi 20 aastat tagasi ja siis, kui seal polnud veel teesid, vaid tuli liikuda mööda pinnaseradasid ja nagu meil juttu oli. Kõige raskem kõrbe läbimine oli tal 1000 967. aastal, kui sõideti mootorratastel Kaspia mere äärest Krasnov otskist, otseüleliivade savi ja soolakõrbe teisele poole välja. 1969. aastal 1000 974. aastal aga viis Enn Saik grupi üle maailma katuse Pamiiris. Seon trassil oss, horokk dušanbee sellisel kõrgusel, kus keskmiseks kõrguseks on 4000 4500 meetrit. Kujutage ette, need on Kaukasuse peaaheliku, kõrgemate tippude kõrgus. See on juba selline piir, kus tsiklite mootorid kipuvad hapnikuvaeguse tõttu välja surema. Aasta hiljem aga sõitsid meie Mootorratturid tema juhtimisel Tallinnast üleliidulise tähesõidukorras Irkutskis ja jõudsid kohale ühetunnilise ajavaruga. Seal võideti mitu karikat, need saadeti tagasi Tallinna. Mehed aga sõitsid edasi Vladivostoki ja lõpetasid oma matka Vaikse ookeani ääres nahotkas. Käesolevast saates vaatame nüüd möödunud aastast matka, mis toimus Siberis. Filmi autorid on Aavo Ossip ja Ensaic. See matk viib meid Novosibirskisse Krasnojarskisse. Läbiza jaan de mägismaa. Tuva NSVs tuva vanema nimetusega Tannu tuva ühines Nõukogude Liiduga pärast teist maailmasõda. Tähtsamaks majandusharuks on seal karjakasvatus. Pealinnas sellis asub Aasia keskpunkti tähistav obelisk. Nii nagu me teame, et Euroopa keskpunkti tähistav punkt on Taga-Karpaatiast rahvis. Nüüd filmi alguses võiks kohe küsida, kui suur olide grupp, paljudel seal mootorrattaid ja palju oli teil osavik. Meie grupis oli kaheksa inimest, nende hulgas kolm naisterahvast. Ja välja sõitsime viiel mootor. Jalgsimatkadel on tegu edasi liikunud kumisega ja kogu mõte on sellele rakendatud, aga kuidas mootorratturitel läheb, see lihtsalt mootorratturitel on palju lisakohustusi. Lisaks edasiliikumisele tuleb pidevalt ka mootorrattaid remontida ja profülaktikat teha. Millised need suuremad hädad, mis võivad juhtuda teile? No juhtuda võib palju selleks peab kõik vajalik kaasa olema võetud, et tee olukorras oleks võimalik remonte teha. Antud juhul näiteks remondimees ei, mootorratta käigukast. Ja kuhu see väljasõit on nüüd järvel? Kui palju sellises maastikus võib ka leida selliseid sõidetavaid radasid? Võrdlemisi harva siiski jalgsimatkajate-ga võrreldes on ka mõningaid lisamugavusi, nagu näete, on võimalus kasutada elektripardleid. Kui teised matkad, paneva varustaja, seljakoti, kuhu teie suudate kõik nad ära võtta. Mahutad mootorrattad on varustatud tugevate pakiraamidega, kuhu on võimalik kuni 50 kilo varustust peale laadida. Ja ümber ei lähegi? No juhtub ka seda eriti raskel maastikul Nagu see kaasasõitja veel mahub? Nendel Mootorratastel on pagasit mõnekümne kilo jagu vähem, kus reisijaga peal peab olema. Ega teil ometigi tagavara ratast, kas ei ole? Ei tagavara ratast ei olnud, väliskumme oli kaks ja sisekumme igale mootorrattale kaks. Öeldakse, et koormatud nagu e-sellega siin võib ütelda, et koormatut nagu matka ja mootorratas Jüri kütja kommunaris Redi elektronavigaator. Aavo peainsener Aime, tema abikaasa, insener maie pearaamatupidaja. Enn trupijuht. Vadim töödejuhataja Sander Montaažis Ja siin päike moment päikese varjutusest. Nende matkagrupi marsruut algas siis Novosibirskis sõideti Krasnojarskisse, sealt alla Abakani kaudu Sušenkoesse ja siis duumasse sõlli. Edasi läks marsruut juba uuesti põhja suunas. Novogus Netski. Sealt tehti väike ring Teletski järvele. Siis suitski trati peale, mis viib Mongooliasse. Ning juba pikki Mongoolia piiri võiks öelda paralleelselt kõige raskem osa matkast mis läbis Altai mäestiku. Seal tehti veel kõrvalepõige Rahmanovski lutsi tervisevetele ja lõpuks algas tagasisõit üle uskamina korski Barnauli Novosibirskisse ja annamegi sõnaleid siis marsruudi kirjeldamiseks grupijuhile. Matkaaktiivset osa alustasime Novosibirskis 19. juulil 800 kilomeetrit Krasnojarski Ni mööda. Siberi peamagistraali oli planeeritud läbida kahe päevaga, kuid kruusateede halva sõidetuvuse ja sagedaste sisekummivahetuste tõttu hilinesime pooleteise ööpäeva võrra. Krasnojarski linna läbimise järel peatusime Jenissei paremal kaldal asuva turismibaasi Jenissei juures. Sealt algab jalgsirada looduskaitsealale toll, põld. Küllaltki väsitava tõusu järel avaneb vaade põlispuude vahel kõrguvatele, kaljusammastele. Kohalikule noorsoole on need sambad lausa kaljuronimise paradiis. Läbime hüdroehitajate linna Dievnokovski ja peatume hüdrojaama paisu juures. Kuigi Krasnojarski hüdroelektrijaam ei ole enam Nõukogude Liidu suurim, jätab ligi 100 meetri kõrgune pais ja läbi turbiinide välja paiskub vahutav veevool võimsa mulje. Sõit jätkub lõunasse läbi Acacia steppides. Peatume tee lähedal vältikaalsel seisvate kivitahvlite juures. Nende päritolu ja otstarve jääb esialgu selgusetuks. Hiljem hakkas ja NSV pealinnas abakanis asuvas koduloomuuseumis selgub, et tegemist oli umbes 1000 aastat vana Akasside matusepaigaga. Järgmine pikem peatus on suusas poes Vladimir Iljitš Lenini memoriaalmuuseumi külastamiseks muuseume kujundatud sarnaselt meie vabaõhumuuseumiga ning võtab enda alla 6,6 hektarit. Kolm külatänavad on taastatud esialgsel kujul. Kuigi muuseumi tööaeg oli juba lõppenud, õnnestus külalislahke giidi abiga külastada kahte maja, kus Vladimiri lets asumisel viibimise perioodil elas. Varsti peale suusas kujat muutub maastik jälle vägiseks. Mägede põhjanõlvad on kaetud lopsaka taigaga. Kõrgete puude vahel kasvab rikkalikult kostaja punasesõstrapõõsaid, samuti vaarikaid. Kuna puumaterjal rikkalikult veedame õhtuid lõkke ääres. Pikemalt, kulgeb tee ussijõe orus. Peale ridva kuru jõuame tuva autonoomse vabariigi piiridesse. Kui läbitud on poolteist 1000 kilomeetreid, tuleb teha remondipäev. Peatume madalate mägedevahelises orus, salli lähistel. Tuva autonoomse vabariigi pealinn. Seal on võrdlemisi väike linn 60000 elanikku. Muidugi käime ära ka linna keskel Jenissei kaldal püstitatud aasia keskpunkti tähistava obeliski juures. Teega sellist läände kulgeb suhteliselt laiast ja tasaselt uluk hemi pool kõrbelises orus. Meie läänepoolsemaks punktiks tuvas jääb Kõsel Masa lõks Al taisse jõudmiseks ette nähtud sapp. Salli mäeaheliku ületamine jääb kahjuks seekord ära. Nimelt selgub kohapeal kohalikelt auto inspektoritelt ja jahimeestelt, et peale kolmekuulist põuda. On mägedes alanud ägedad lumesajud. Jätkame vastavalt varumarsruudile. Actoburaki asbestikombinaadist lähima raudteejaamani on ligi 350 kilomeetrit. Asbestiveoks on rajatud üle mägede huvitava profiiliga asfalteeritud maantee. Teeme peatuse karjakasvatajate rändasulas. Oleme saabunud just Joltade püstitamise ajaks. See annab ainulaadse võimaluse pildistada jurta sisemust, sest jultan kaetud ainult õhukese sisevoodriga. Katuse vildikihid on veel paigaldamata. Kasvatatakse lambaid ja mägiveist šašlõki, kes välimuselt sarnaneb Tiibeti ja Pamiiri Jackile, kuid veidi väiksem. Nova koosnetskist Altai peamagistraali suid traktini jõudmiseks tuleb tublisti vaeva näha poristel pinnasekattega taigateedel. Liikumist raskendab vihm. Raskemates kohtades uurib jalgsi luure, millist 100 valida. Igat juhti abistatakse ja julgestatakse. Vahelduseks lükkame mülgastest välja ka paar lootusetult kinniistuvat sõiduautot. 30. juuli hommikul jälgime ka peaaegu täielikku päikesevarjutust. Piiskist suundume Arto passi asulasse Teletski järve ääres. Hirmsat loksutamist lahtise kruusaga tolmustel korralikel teedel kompenseerib maaliline mägi taiga. Altai mägede pärl Teletski järv Altai keeles Alton kull. Kuldne järv on 78 kilomeetrit pikk ja asub 436 meetri kõrgusel. Alto passi sadamast on võimalik sõita laevaga ümber järve. Selleks kulub terve päev. Väikese mootorpaadiretke me siiski teeme. Teel Teletski järvelt korral Taiskisse ületame parvel Piia jõe tee on vaid veidi parem eelnenust. Rahvusvahelise tähtsusega chowski trakt Novosibirskis Mongoolia piirini tiheda veoautoliiklusega märkama. Mongoolia poolt veetakse põhiliselt kariloomi. Ka tunnilinnast lõuna poole asfaltkate lõpeb ning tee muutub kitsaks jagurviliseks. Mida lähemale Mongoolia piirile, seda laiemaks muutuvad orud. Mets kaob järk-järgult, asendades pool kõrbega. Iga autojuht on siin valinud mõnekilomeetrisel alal teed vastavalt oma maitsele. Ametlik tee on aga niivõrd treppis, et sellel ei sõida keedi. Lõpuks paistab ees rajooni keskus Kossagats. Mongoolia piirini jääb veel umbes 50 kilomeetrit. Siit algab meie matka raskeim osa teedeta väheasustatud Ukoki platood, mille ületamine annab meie marsruudile kõrgeima, see on kuuenda raskuskategooria. Suuri raskusi on mootorratastele kütusevaru hankimisega, sest bensiinijaamas puudub õli. Hädast aitavad välja kohalikud autojuhid. Palju aega läheb kaadee tingimuste uurimisele ning olemasoleva kaardimaterjali täpsustamisele. Jällegi meil veab, kohtame arheolooge Novosibirskis, kes on Ukoki platool töötanud. Raskuslõigule, stardime viienda augusti õhtul Kossagatsi langenud võitlejate mälestusmärgi juures. Ees ootab umbes 300 kilomeetrit teedeta mägesid. Kaasas on 12 pätsi leiba, 32 karpi konserve ja muid toiduaineid ning 91 liitrit bensiini. Nelja mootorrattale. 20 kilomeetri sõidu järel tasasel maal tuleb läbida esimene veetakistus. See on veel niivõrd harukordne sündmus. Grupi õrnem pool ja filmivaru kantakse üle v? Ööbime piirivalvurite juures. Nendelt saame ka asjalikke nõuandeid. Hommikul jätkub sõit juba mägedes. Edasi viivad vaid maastikuautode jäljed. Veetakistuste läbimist raskendab nende kivine põhil. Kõrgemates kohtades on tee kivine, veelompide ka rohukamaraga kaetud, madalamates kohtades aga kõrgsoo. Veetakistusi esineb sageli, kuid kõigist on veel võimalik takistusteta läbi sõita. Veeläbimise järel saame küllakutse grand karjuselt hele julta asub jõe kaldal. Peremees on Eestis armees aega teeninud, tunneb meis eestlased Mootorrataste numbrite järgi. Vabal ajal püüavad karjused raudadega ümised ehk koopaoravaid. Mõned pehmed karusnahad rändavad koos meiega edasi. Kuidagi märkamatult ületame tasa teenski kuru, mille kõrgus on 2200 meetrit. Edasi hakkab rada vähehaaval tõusma, järgmisele tangu rõmy gurule. Auto jälgedes voolab vett. Laske sõidutad juures ei saa unustada ka söögikordasid. Teeme peatuse ja paneme priimused tööle. Söögi ajal langeb üksikuid lumehelbeid. Meie tee peab viima, kalgutan imelisse geoloogide laagrisse. Läbime umbes 12 kilomeetrit vaheldumisi solist ja kivist rasket teed, kui tekivad esimesed kahtlused suuna õigsuses. Porine rada viib kahe mäe vahele. Kuna ees hakkavad paistma majad, otsustame siiski edasi liikuda. Vihmasajus rühime mäest üles majade suunas. Mööda autojälgi voolab vett, kui ojas saabuvas pimeduses jõuame kohale. Selgub, et oleme uus kalkuta geoloogide laagris. Siin tegeldakse volframi maardla proovikaevamisega. Kurb tõsiasi, kuid oleme tupikus. Tee lõunasse kulgeb naaberorus teisel pool mäge naaberoru nõlval ja läbib vana kalkutaal imelist geoloogide laagrit. Hommikul sõidame tagasi, kaotame küll peaaegu päeva, kuid näeme ka üht-teist huvitavat. Algab tõus 3160 meetri kõrgusele Kurõmy gurule. Kuna rada on äärmiselt kivine, tuleb kogu kuue kilomeetri pikkusel tõusult jalgsi ohtlikud suured kivid auto rööpast ära korjata. Tõus gurule on väga järsk. Mootorite võimsust jääb väheseks, vähemalt paigalt võtmiseks tuleb tagant lükata. Kuue kilomeetri tõusu ületamiseks kulub neli tundi. Ees paistab vana kalguta geoloogide laager. Tagaplaanil lumine lõuna, Altai mäeahelik. 10 kilomeetri soo ületamiseks tuleb kulutada üle viie tunni. Sageli tuleb siin 11 aidata, mootorratast lükata või välja tõsta. Kalkud ta jões on vesi juba küllalt sügav. Läbisõitjad tuleb siin abistada ja julgestada. Ööbime tollimeeste maja juures. Öösel on tõlkemootorrattad kattunud äärmatisega ees vasakul kolme 4335 meetri kõrgusel, kuid tunnimäetipul puutuvad kokku Nõukogude Liidu, Mongoolia ja Hiina piirid. Siit alates muutub edasiliikumine veidi kergemaks. Oleme jõudnud tasasesse kalkud ta jõe orgu. Mongoolia piiri läände kulgeb karjuste rada, mida mööda aetakse Mongooliast vahetus, kaubala saadavaid kariloomi. Seebipalaadiski tapamajadesse. Karjustele tasutakse tükkide alusel. Läbides kahe kuni kahe ja poole kuuga 1500 kilomeetrit, kasvab heal karjusel Karja eluskaal kahekordseks ning karjustele tasutakse sellisel juhul selle aja eest umbes 1500 rubla. Meie liigume paralleelselt suurema jõega suunduvate jõgede läbimisel tuleb pakid jalgsi üle viia. Vee sügavus on suurim, mida on võimalik töötava mootoriga läbida. Koos kitsekarjaga läbime järjekordse seekord sooja veega oja. Mõni mägijõgi on suurel hulgal kive kaasa toonud ja oma sängi ummistanud. Kitsaid ja sügavaid kiire vooluga ojasid läbime peale jalgsi luured hooga. Peale Pertekki piirivalve Gordonit hakkab tee tõusma Kukoki gurule. Ööbime 2525 meetri kõrgusel kulul koos kuue lambakarja ja 20 karjusega. Karjad liiguvad edasi koos päikesetõusuga. Peale paarisaja kilomeetri läbimist teedeta maastikul on üllatav kohata liiklusmärki. Märgil on siiski rohkem sümboolne tähendus, sest järsud langused algavad alles 10 kilomeetri pärast. Jõuame järgi laagrivarustust kandvate härgadega karjasaatjale. Ja mõni kilomeeter hiljem möödume ka karjadest. Üle mäe joome, siin taga tulid piirivalve kordoni ja karjusid varustava foto impordi baasini. Oleme jõudnud Kasastani. Ukokiblatoolt laskume mööda puhtal maa jõe orgu. Jõe põhjakaldal kulgev rada on väga järskude tõusude ja langustega. Kaks laskumist on nii järsud, tooga alla sõita ei või. Dadan ohtlikult kivine. Laskume alla seisva mootoriga käik sees, mõlemad pidurid peal ja üks jalg maas. Kaasa veetud nööri julgestamiseks siiski vaja ei lähe. Aitab tagant kinni hoidmisest. Maastik ei jää siin elult alla Austria või Šveitsi Alpidele kuid lähima külani on üle 100 kilomeetri. Läbinud kuue päevaga 309 kilomeetrit. Asustamata mägiradadel jõuame 10. augustil perelli külasse. Ees seisab ekskursioon Rahmanoffkee glutsee kuurortmägijärve kaldal rajatud liigesepõletike ja reuma raviks radooni sisaldavate kuumaveeallikate veega. Kuum radooni vesi ravib terveks ka meie kriimustatud ja muhkudes jalad. 400 kilomeetrit Rahmanovskee seest must kammelakorskisse kujunevad lausa värvide prooviks. Rasketel teedel kannatada saanud masinad hakkavad lagunema. Kivised kruusateed lõhuvad kumme. Meil on aga kiire matka lõpetamisega, sest kojusõiduks on piletid ostetud. Saizzani järvest välja voolava laia. Tõsi, ületame praamiga. Viimaste 650 kilomeetri läbimiseks jääb aega napilt poolteist päeva. Kõigele lisaks on Kasahstani ja Altai krai piiril veel 30 kilomeetrit teedeta maastikku. Tugeva lõpuspurdiga jõuame Barnooli lähidal asfaldile viimase päeva lõunaks Novosibirskisse ning õhtul lennukile. See oli meie mootorratturite möödunud aasta üks raskemaid, matku kestis 27 päeva ja selle aja jooksul läbiti ligi 6000 kilomeetrit. Siin olid paljud kohad üpris tuttavad. Olen seal käinud ka paaril-kolmel korral ja peab ütlema, et mootorratta brid jõudsid oma matkaga läbi sõita kaks suurt rajooni Sajaanid ja Altai. Milleks jalgsi meestel kulub oma neli, viis või kuus matka et saada ülevaadet pooltki sellest, mida nemad nägid. Meie oleme aastate jooksul palju kokku puutunud matka ettevalmistamisel ja matkalaagrites kokkutulekutel. Ja millal oli sinu esimene matk? See oli nüüd viimane. Esimene matk Mootorratastel oli 1961. aastal karjalasse ja vahepeal nende aastate jooksul on kogunenud siis neid, kui palju juba 16 raskemat matkama Mootorratastel sooritatud nõia veel lisaks autoreisid, jah, jah, mõningad autoreisid ka. No meil oli siin juba räägitud nendest retkedest karakkumi kõrbe ja Vaikse ookeani äärde, missugused marsruudid on veel olnud, mis nii huvitavamad olnud ja meelde jäänud? No lisaks nendele, millest oli juba jutt, on käidud mootorratastega veel Kaukaasias, Parpaatides samuti ühel korral välismaal Austrias ja Itaalias nende reisidega on kogunenud siis oma 100000 kilomeetrit või rohkemgi umbes 150000 kilomeetrit matkateedel ära sõidetud. Palju mootorrattad on läbi sõidetud selle ajaga siis mootorratas on selle ajaga jõudnud natuke rohkem, üks mootorratas on tegelikult küll vähe sõitnud, aga nüüd teisega on sõidetud juba 165000. No siin peab ikka palju olema hoolt ja, ja oskust nende korras hoidmiseks. Kui kaua te ühte ratast või üheks matkaks ette valmistati? Tavaliselt matkast ettevalmistamist alustame ikka kuskil juba detsembris-jaanuaris, selleks et suvel välja sõita. Ja no mis järgmisel suvel ees on või esialgu ei ole plaane tehtud, veel plaani tehtud. Meie motomatkajatele on järgmisel suvel üldplaanid olemas, siin on vabariiklikud, kokkutulekud balti ralli toimub ja soovime oma esinejale ja teistele mootorrattameestele siis nende ratastele head vastupidavust ja nael kummi.