Meie tänases saates esineja on mees, kelle kohta võib öelda, et ta on osa võtnud kõigist meie rahvale määrava tähtsusega olnud sündmustest viimase 50 aasta jooksul. Ma mõtlen siin sündmusi suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni päevil karmidel kodusõja aastatel, mil käis võitlus ka Eesti Töörahva Kommuuni eest võitlust põrandal, kodanlikus Eestis suure isamaasõja lahinguid võitlust kuni tänase päevani välja paneb imestama selle mehe vaprus ja vastupidavus sest ei, kolme sõjarindeteed ei venna kaotus kodusõjas ei poegade langemine suure isamaasõja lahingutes Leningradi all. Ja paljud muudki eluraskused pole suutnud teda kunagi rivist välja viia. Ja kui ta kord oma polkovniku õlakud tsiviilpintsaku vastu vahetas ja pensionile läks, sai ta puhata ainult mõne päeva. Tartu riikliku ülikooli partei ajalookateedrisse oli tookord tarvis õppejõudu. Ta muidugi läks ja veel paljudeks aastateks. Ka meie raadiomehed oleme tihti Artur Lombaku abi palunud. Kui käsil on mõni saade võisaadete sari, mis räägib revolutsiooni ja kodusõjapäevade ajaloost ja ta pole meile kunagi ära öelnud, olgu siis tervis nii halb kui tahes. Ka siis, kui meie tänast jutuajamist lindistama läksin, pidi ta enne tableti sisse võtma, sest valud südame piirkonnas pole naljaasi. Liiati kui on olnud juba kolm infarkti. Kuid ka nendest infarkti testi jutustab ta temale omase huumoriga ja nii möödaminnes. Meie tänane saade, nagu ta pealkirigi ütleb, viib meid tagasi sündmuste juurde, millest 29. novembril möödub 50 aastat. See oli päev, mil Eestis pandi maksma nõukogude võim Eesti Töörahva Kommuuni näol. Nendel ajaloolistel päevadel oli Narvas ka Artur lombakas. Narva, ma tulin järgmisel päeval peale Narva vabastamist sel päeval, kui kommuun välja kuulutatud sel päeval jaagu kommuun välja kuulutati. Ma tulin sinna selleks, et tervitada oma venda, kes võttis osa lahingutest Eduard Lombak kamalteerina Narva vabastamisest ja Jaan seephereid, kes oli, kellega me olime suured sõbrad. Kuid mõlemad nad langesid Joala väljal võitluses Narva linna vabastamise eest, nii et ma nägin ainult nende laipu. Ohvreid oli selles heitluses palju enamus kõik Artur Lombaku kodukandi mehed. Kuna just Viljandipolgule langes selle lahingu põhiraskus oma venna ja seltsimeeste haudade juures andis tulevane suurtükiväekomandör vande viimse hingetõmbeni võidelda tööliste ja talupoegade riigi vaenlaste vastu võidelda seni, kuni kogu meie maa on täielikult vaba. Novembri lõpul, mina olin veel suurtükiväekursustel Petrogradis Need, lõpetasin viiendal detsembril ja peale viienda detsembri mind määrati kolmanda Eesti kommunistliku patarei komandöri asetäitjaks. Patarei saabus Petra kraadist. Tema koosseis oli siis umbes 20 inimest. Suurtükid ja sama palju hobuseid suunati Rakverre. Sendami saabusime detsembri lõpul ja alustasime patarei informeerimist. Peale kuulutuse väljapanekut sellest, et vabatahtlike võetakse patareisse vastu oli meepatarei koosseis juba tol ajal koosseisu järel 240 meest. Kui kiiresti need mehed kokku tulid? No mehed tulid kolme-nelja päevaga tulid need mehed kokku? Need olid Rakverest pärit Kundast, Jõhvist pallidest kandi seal head inimesed olid väga heade töörahva pojad. Maa ja linnade rahva pojad. Kuid suurtükiväelased nende hulgas olid ainult mõned enamik, kõik neist ei olnudki sõjaväest jäid või kes olid siis kas jalaväes või ratsaväes? Rindel olid siis veel pealetungivat pooleks punaarmee väeosad. Minu ees on praegu koopia ühest dokumendist, milline on kirjutatud 29. detsembril 1918. aastal? See on Eesti Töörahva Kommuuni Moskva esindaja informatsioon rahvusasjade rahvakomissariaadi le Nõukogude Eestis valitseva olukorra kohta. Siin on öeldud. Käesoleval ajal areneb eesti punaarmee pealetung väga edukalt. Kohtadest, kust punaarmee läbi läheb, tuleb kaasa sadu vabatahtlikke ja punaarmee koosseis suureneb pidevalt. Kord ja distsipliin armees on eeskujulik. Kõigis valge kahtlastest puhastatud rajoonidest taastatakse nõukogude võim, kõik asutused on tööle asunud ning vabrikud ja tehased käiku lastud. On näha, et nõukogude võim viies asjaajamises sisse emakeelekohustuslikkuse muutus eesti rahvale lähedaseks ja omaseks. Jah, nii see tõepoolest kõik oli. Kuid nagu me teame, tuli tookord noorel punaarmeel üsna pea taganeda. Ja räägimegi nüüd peamistest põhjustest, mis tookord saatuslikuks said ja kommuuni likvideerimiseni viisid. Kes laiali hakkas kuulutama, et kõik, kes vabadussõjast osa võtavad, need saavad maade, esmajärjekorras me teavet pärast. Ma jaotati enamikust muidugi juhtivatele sõjaväelastel tegelastele mõisasüdamed ja nii edasi, aga palju arvasid, asunikud, need saidi, väikesed maalapid, Serlehti prindid, suur väljaostu maksma, need sattusid raskesse olukorda, kuid ajutiselt oli liitlane kaotatud või tänapäeva kolhoosniku käest küsinud, kas sa tahad minna tagasi maalapikese peal? Ma arvan, et üpris kindla, seda nad ei taha. See higi ja vaev, mis seal sellel maalapil näed, ei ole võrreldav sellega, mis nüüd ütleme suures ettevõttes, kus on tööjaotus, kus on mehhaniseeritud masinat. Ja kui meil seda ei ole, siis me peame liikuma aeglasemalt, peame hoolitsema selle eest, et need meil oleks ja peame niimodi, liikuvad meiega koos liiguks, kogusid talurahvamass, kes proletariaadi liitlane prioteriaatika tuli tingimustes ja konkreetselt Venemaa tingimustes, kus talurahvaelamus oli elanikkonna enamus oli määrav, väänab ja ma peaksin veel ühele ühele eksi arveldusele tähelepanu pöörama. Meil tuli taganeda vahetpidamata inglise laevad, meie selja taha. Maandasid oma dessante ja nisus komplitseeritud tingimustes tuli võidelda mitte ainult rindel vastavaid, ka selja taga olid kogu aeg dessandid maandatud merelt, kus meie veel ei olnud suhteliselt ütleme, vastulööki andma nendele välismaalt intervjuentidel, aga me ei ole jõudnud siiski rääkida veel sellest, mida siis kommuun eesti rahvale head tõi, mis olid tema head küljed? Ei saa ju eitada seda, et väga lühikese ajaga siiski üsna palju korda saadeti, ette võeti, seda tunnistab, et kas või need arvukate greerid mis on praegu siin meie ees, selles raamatus võib-olla aga sellest mõni sõna linnades töölised võtsid meid igal pool väga hästi vastu. Neid rajalisetele positsioonidele need vot see inimese enesetunde andmine inimestel nende tõstminettide Tatutlejatel poliitilised tasemele, see on muidugi väga suure tähtsusega sündmused. Kriipsutan alla suurt ei jõudnud kummuli ära teha lühikese aja tõttu, no 29. novembril 18 pandidel alus ja 18. jaanuaril me olime sunnitud lahkuma sünnima territooriumilt. Järgnevalt kommuun tegutses veel mõni aeg, kuid see oli juba territoorium, oli tal väga kitsas lõunas Petseri ja selles rajoonis. Kuidas suhtusid sellesse võitlejad, et jällegi tuli taanduda ja kas taandumine on raskem või kergem kui pealetung? Taandamine harilikult armeele köige raskem ja need armeed. Võtame siit Tallinnast kuni Vladivostokini, seda maad on ju väga pallisi, 11 12000 kilomeetrit. Maatule ta nüüd siis, kui ise sõidad rongiga maa läbi lennukiga, võib-olla seal väga kiiresti. Tänapäeval toimub see, need. Kunagi ei kaotanud meelt meie võitlejad selle taganemise puhul teadsin väga hästi ja lõpetas ettevõted, arsti oskavad võidelda, need vaevalt kes oskavad, hästi, tähendab, ei oska taanduda, siis ei ole ka kellelgi, veel on pealetungi Viljandis ja ma mäletan hiljem, kui lõunast oli steppides sõdida, siis alati taandusid minu patarei mehed lauluga läksid peale ka lauluga härmale kaasas. Teadsin väga hästi, täna taandub. Homme lähen peale, võitlus on juba niisugune. Jah, niisugune on sõda, kord, pealetung, kord taganemine. Aga nagu on tõestanud ajalugu, võidab lõppude lõpuks ikkagi see, kelle poolel on õigus. Artur lombakas pole murdnud oma vannet, mida ta andis venna haual peaaegu 50 aastat tagasi. Ta võitles seni, kuni meie kodumaapind oli tõepoolest vaba kõikidest vaenlastest. Ja selleks kulusid tal kõige paremad aastad oma elust.