Tantsuteater fain Faiv uuslavastus generatsioonid toob lisaks elavale muusikale ja tantsule kokku erinevad põlvkonnad, kultuurid, rahvused ja sotsiaalsed kogukonnad. Eesti tantsijatele on lavastajad, koreograafid, sedapuhku kutsutud Iisraelist. Meiega on stuudios Iisraeli koreograafid ja edendajad Marin ja netoVainer ning fain Faiv tantsuteatri üks asutajatest, koreograaf Renee Nõmmik. Tere tulemast saatesse hoogem show. Renee tantsu töötter, Hain hajevil on käimas nüüd 26. tegutsemisaasta. Selle aja jooksul on ka Teie tantsuteatrist käinud nüüdseks läbi juba mitu põlvkonda tantsijaid. Millisesse vanusevahemikku ulatuvad tantsijad, keda generatsioonides laval näeme ja millest sai üldse alguse idee selliseks lavastuseks? Need tantsijad, kes selles projektis osalevad, on alates ütleme 20.-test eluaastatest, need, kes on just värskelt lõpetanud oma bakalaureuseõpingud või veel õpivad näiteks magistrantuuris. Kuni siis sellise selliste tantsijateni välja, kellega me oleme töötanud juba alates 90.-te keskpaigast, ehk siis tantsijad, kes on siis 40.-te ise üles-alla. Need on erinevad põlvkonnad, need on ka erinevad arusaamad, kultuurilised taustad, mind väga huvitab nende teemade kokkuviimine ja väga huvitab ka just meid endid. Tiinaga on viimasel ajal huvitanud see, et mis saab tantsiast või mis on see tantsimine 20 aastasele inimesele, mis on tantsimine, liikumine, liikumise mõtestamine peale neljakümnendaid eluaastaid, siis on väga isiklik, individuaalne, aga see on olnud huvitav tuttav teema, mis saab, sest need on erinevad maailmad, erinevad lähenemised. Ja kui meil selline mõte tuli, siis saatus tahtis nii, et me saime Iisraeli Mosolssalendanzouci festivalil Jeruusalemmas kahel aastal, kui me oleme seal käinud, vaadanud erinevaid töid. Me puutusime kokku kokku nende inimestega seal ja ja lõppkokkuvõttes siis tekkis selline võimalus kutsuda need koreograafia. Iisraelist läks väga hea partnerlus ja meile meeldisid need tööd, mida me nägime. Üldistatult öeldes me tajusime, et Iisraeli koreograafidest maailmas laval on mingi eriline pingestatus. Se pingestatus ei tule füüsilisest ponnistusest laval või pingutusest füüsilises mõttes. Kas see tuleb sotsiaalsest kontekstist, tuurilisest maailmast, sellest ruumist, kus nad elavad ja see on nagu veregrupiga neil kaasas ei ole, tantsutehniline teema? See ei ole esituslik, teemas on nagu kultuuriline sotsiaalne teema. Meid huvitas saada just selliselt taustaga inimesed siia. Noh jumal. Nii tahtis, et me saime. Staapianeta, millega algas teie jaoks koostöö Faim Faiv tantsuteatriga? Mind kutsusid Eestisse ohvra iidel ja Ruby Edelmann maholshalemm tantsumajast ning nad viisid meid juba kevadel kokku Tiina ja Reneega ning nende tantsijatega. Töötasime märtsikuus Fainfaiv tantsijatega kaks nädalat. Nad on tantsijatele väga helded ja andekad. Nüüd oleme tagasi, et see protsess lõpuni viia ja laupäeval lavastusega välja tulla. Millised olid teie esmased lavastusalased mõtted, kui saite teada võimalusest töötada koos eesti tantsijatega? Kõigepealt rääkis Renee juba nende tantsuteatris on erinevast põlvkonnast ning erineva taustaga tantsijad ning tundus ilmselge, et lavastuski võiks olla just põlvkondadest. Neli tantsijat Ta on juba professionaalsed ja kogenud ka elus oma perekonnaga ning kolm tantsijat on alles lõpetanud tantsukõrgkooli väga noored ja oma professionaalse tee alguses need põlvkonnad kokku tuua tundus väga põnev meile kõigile, see on minu jaoks, tegeleme selle teemaga ka Iisraelis, oma loomingus ja igapäevaelus nagunii. Nii et meie jaoks oli see koheselt ka meie ülejäänud tööga seotud. Eri kultuuriruumides põlvkondadest rääkimine on olnud avardav. Iisraeli kunsti ja etenduskunstide välja on mõjutanud üsna tugevalt mitmed poliitilised ja sotsiaal-kultuurilised tegurid. Kas te võite pisut avada seda kultuurikonteksti, millest tantsu- ja etenduskunstnik kena Iisraelis pärinate. Paljud meie tööd tegelevad keelte ja kultuuriliste väljakutsetega. Tegeleme palju avaliku ja isikliku peresfääri suhtega nendevahelise kokkupuutekonflikti ja dialoogiga. Ka füüsilisel tasandil toome lavastusprotsessi uue keele Iisraeli võitluskunstitehnika grafmaaga. Kutsuksin seda omamoodi Iisraeli armee tantsukeeleks, see on enesekaitse, aga ka kultuuriliselt laetud meie igapäevaelus. See on kokkupõrge teksti ja liikumise vahel ning kahtlemata seotud meie päritoluga selles kultuuriruumis elamise intensiivsusega. Kohtumine eesti tantsijatega selles meie jaoks tuttavas keeles avab täiesti uue tasandi ka meie jaoks. Kuidas te tööprotsessi alustasite, milliste küsimustega te proovides tantsijatega tegelesid? Sõnade sagin Eneld, Liivide padi Insaid väädi, difend way. Kõigepealt me tulime kokku kaustikutega sulepeadega ning andsin tantsijatele 10 minutit vaba kirjutamiseks et panna katkestamatult kirja kõik, mis nende jaoks põlvkondade teemaga seostub. Eks me ei rääkinud kohe kehaga, aga ometi läksime kehasse teist teed pidi mälestuste kaudu, mida nad oma mõtteis tunnetes ja kehas taastama hakkasid. Ent kõigepealt rääkisime, kes nad on, kust nad pärit on milline on nende taust mitte tingimata tantsu kontekstis, vaid eelkõige perekondlikust mõttes. Neil kõigil olid sügavad ja pöörased perekonnalood ning nad olid väga avatud neid jagama et seejärel jõuda nende mälestustega kehas juba sügavamale. Nõnda saime ka meie tantsijatega tuttavaks. Kuidas te need mälestused kehasse tagasi tõite, millised ülesanded koreograafia arendamiseks tantsijatele andsite? From. Alustasime kehamälust ning võtsime aega avastamaks, näiteks kuidas kehastuda kellekski oma perekonnast. Mis tunne on täielikult selle sisse minna, olemata päris mina ise. Endast ei pääse, nii et see oli omamoodi rolli võtmine ometi pereliikme näol väga lähedane. Tahtsin, et nad saaksid ka ennast sellesse kaasata, aga sellest sai hoopis uudne kohtumine minu ja netoliikumisja kehakeelega võitluskunstidega ja lingvistilise keelega, millest kõigest sai kokku uus terviklik keel. Minu jaoks tekkis oluline taipamine pärast vestlust Reneega kui rääkisime kontrastidest selles lavastuses. Mälestustega tegelemine läbi vägivalla eksponeerimise, aga ka läbi kaastunde ja pehmuse, mis paiknevad sageli lähestikku. Et sellesse pehmusesse jõuda, tuleb sageli minna ka läbi vägivalla ja konflikti. See on midagi, millega tegeleme oma töös üldiselt palju. Rääkisime, kuidas ka kehal on oma mälu nii isiklik kui kollektiivne. Kui räägime lugudest, ideedest ja narratiividest, mida pärime, on paljud neist peidus meie kollektiivses kehas, mida sooviksime kõigepealt avada ning seejärel ise valida, kuidas neisse narratiividesse suhtuda? Teil on mõlemal taustetenduskunstides metal, aga ka muusikas. Milline on teie muusikaline taust ning kuidas lavastuse helikeelt kujundanud on? Olen teinud muusikat nii kaua, kui end mäletan. Iisraelis on mul oma palestiina juudi kollektiiv system Ali. Laulud on heebrea, araabia vene-jidiši, inglise ja haari keeles. Viimase paari aasta jooksul oleme ka oma loomingus uurinud keelte ja nende konfliktide teemat. Viitame nii klassikalisele muusikale kui ka popkultuurile. Lavastuse kontekstis on tulnud palju sisendit tantsijatelt endilt oma kehahelidega, mis tekivad kehade pingutamisel kokkupõrgetel ning otsisime ka selles peituvat muusikalisust. Ning sellest kõigest moodustub oluline osa partituuris ning lavastuse helikeelest. Kuulame nüüd väikese helinäite lavastuse generatsioonid muusikast. Kõlas muusika, Iisraeli etendus kunstnikult ja heliloojalt Neta Vainerilt, kes on tantsuteater, fain Faiv, laupäeval esietenduvas uuslavastuse generatsioonid üks lavastajatest koos Iisraeli koreograaf Stav Marin iga samuti meiega stuudios tantsuteater fain failiks asutajaliikmeid koreograaf Renee Nõmmik. Renee kui rääkida põlvkondadevahelistest erinevustest maailmavaates elutunne tuses, siis Eestis tõmmatakse sageli põlvkondade vahele selline oluline ajaline piir. Eesti vabariigi taasiseseisvumisega. Et justkui iseäranis selle eelsed ja sellele järgnenud põlvkonnad on, on maailmavaatelt. Eriliselt eristuvad. Milliseid selliseid erisusi olete te ise tundnud ka koreograafiga, pedagoogina, Tallinna Ülikoolis ja kas mõned sellised erinevused võivad olla ka kultuuriruumiülesed? Ma arvan, et kindlasti on selline piiri tõmbamine nagu taasiseseisvumisaja siis varasema aja vahel on teatud mõttes õigustatud või ma leian samamoodi suhestunud selle erinevusega, kui naised, aegruum tead mis ja elu, mida me elasime, tasapisi muutus peale taasiseseisvumist ja siis kogu meie elukäsitlus muutus ja siis On see noortel nagu mingi suletud uks sellesse nii-öelda nõukogude aega, kus me elasime ja paljud vanemad, kes mäletavad seda võib-olla siis sellest võibki tekkida selline maailmavaateline erinevus. Ja praegu seda erinevust märgates ma arvan, et ta on ikkagi pigem juba globaalne. Et väga palju muutusi, mis meie noori mõjutavad, on loomulikult seotud ka meie kohaliku kultuurikohale mõttesotsiaalse eluga ja aga väga palju mõjutab neid väljaspool toimuv või vähemalt see info, mida nad kätte saavad, väljaspool toimuvast. Noortel on alati olnud sooviks millelegi vastanduda ja leida nagu oma identiteet, Teet, ja see siis vaat selles ajaja mõtteruumide põrkumises praegu minu jaoks ka ilmneb. Ma olen sellega väga päri ja ma arvan, nii see peabki olema, mind ennast võib-olla on ainult piinanud see, et et mulle ei ole kunagi meeldinud pealiskaudsus ja kiirustamisest tulenev pealiskaudselt, siis vahepeal ma ei ole olnud ka selline internetiinimene ja et ühest küljest ma näen tantsukunsti liikumiskunstil on praegusel ajal väga paljud teha, kui inimesed kapsalduvad pigem oma lektroonilistesse vidinatest, kuna niimoodi väljendada tohin ennast, mis on paratamatu aja märke, mis toob ka väga häid tulemusi või väga häid võimalusi. Aga et selline kehaline olemine, kehaline olemine, mitte ainult siis nakkuslihastes või, või kehast füüsilises mõttes, vaid ka see, et et minu hingamine, minu vaim, minu tunded on ju minuga koos siis nende tajumine, selle paralleeli loomine välismaailmaga, empaatiavõime, teise elus loodud olendiga, ükskõik kas on siis inimene või loom või puu või et see näib olevat natuke nagu kuskil vähemalt teatud keskkondades veidikese taandunud, et siis jah, aga tagasi selle juurde, et ma selline kiirustamisest tulenev pealiskaudsus ja siis ühest küljest ka selle infoküllusest tulenev peataolek. Inimene peab olema tänapäeval ka väga tark, väga mõistlik, väga rahulik, et suuta kogu olemasolevas infos orienteeruda või mingit valikut teha. Ja tihtipeale ma näen seda, et selline nagu juurdumine või leidmine mingi oma asja ülesleidmine on keerulisem noortele, sest nad on pea laiali otsas, kõik võib olla huvitav kõik, aga kõik ei jõua nagu isiklikult läbi proovida ja läbi käia. Et ma kindlasti kiiresti öeldes tooks mingid sellised paralleelid enda kogemusest, aga neid on kindlasti veel, mis võib-olla praegu kohe pähe. Tulaservelt uurisin Netalkestavilt ka, milliseid kultuuri üle said põlvkondadevahelisi erinevusi heid, nemad tajuvad. Minu jaoks kerkib siin tugevalt esile mälu küsimus. Meie jaoks on segatugev pärandiküsimus, mida sa pärid, mida sa edasi annad ning see omakorda viib edasi küsimuseni, kas sul on selles üldse isiklikku valikut? Iisraeli kontekstis on see väga selge. Eesti tantsijatega kohtudes tuli samuti esile, kui palju sarnasusi ma tajun suhtumises perekonnaküsimustesse. Selline hääl. Staabist bramomend, äsk, question, Santingwedeid päevad, need sõnad, mis poes Iisraeli ühiskonnas ja kultuuris on tugev nõue luua järeltulevad põlvkonnad. Meie põlvkond on selle seadnud küsimuse alla ning see on mõjunud meie vanematele hirmutavalt. Nende ajal see ei kuulunud pärimisele, see oli missioon. Näige äskedes question. Ta ei olnud seda ka eesti tantsijate grupis, kellega praegu töötame. Kust läheb piir, et teed midagi missioonitundest ja kust maalt võid seda küsimuse alla seada, sellest avalikult rääkida ja mitte pimesi tegutseda. Tunnen, et see on olnud protsessis midagi kultuuriliselt universaalset. Kuidas te kirjeldaksite lavastuse generatsioonid atmosfääri, milline maailm vaatajate ees avaneb? Hingeväädid läige, las näited. It's vaenuldis thentselt noortuses Ansin, when haikse. Tohtuse Acanši sihev aadis veens endises Vii Tensoni Spis. Mõtlesin eile õhtul, et see lavastus ei ole igast tantsijast eraldiseisvana, nad ei esinda elus esinevaid karaktereid. See lavastus toob kokku põlvkondade ja perekonnateemaga seotud värvingud ning erinevad arvamused. Ja teeb seda viisil, millega on kõigil võimalik suhestuda. Tantsija võib-olla laval korraga ema, tütar, riigi kodanik. Need on peegeldused mälestustest ja lugudest, mis meist säilivad. Mida me unustame ja küsime, miks tantsulavastusena põhineb see eelkõige kehamälul ja kehakeelel. Aga kasutame palju ka häält ja kõnehingel on stovis osum päid, Excelit saginat. See on natuke nagu kellelegi perekonnaelutuppa pääsemine, kus kõik on perekonna kontekstis intiimne, aga tuuakse ometi avalikkuse ette ning pealtvaatajana oled selle osa. Et ma tahtsin veel öelda seda, et 22. septembril on publikul eriline võimalus, tähendab selle õhtu ühe osana näha staffi ja need ta enda lavastust kalt luus, mida nad näitavad ainult üks kord näitavad seda ükskõik mis oludes. Nimelt on praegu olukord selline, et tööks selle ainsa jätnud nende põranda Istanbuli tantsupõranda. Et nädal aega ootame seda, me loodame, et me saame lõpuks kätte, aga lahkun lavastused tuleb ka siis, kui põrandat ei tule. Aga seda võimalik teha ainult 22. septembril, sest pärast dise lendavad ära. Ja see lavastus on nüüd see, mis on nende jaoks olnud üks väga oluline võib olla läbimurdele vastus, millega nad välja tulid, et ka 2016. aastal ja võitsid mitu preemiat järgne järgneval aastal ja praegu ka selle tööga käivad mitmetes riikides esinemas. Et see on harukordne võimalus ainult üks kord ühel õhtul seda näha. Tantsuteater fain Faiv lavastus, generatsioonid esietendub juba sel laupäeval kell 19 teatris no 99. Laval on tantsijatena Dimitri Kruus, Simo Kruusement, Olga privis, Helen Reitsnik kate sabal, Allar Valge ja Anett Awards lavastajad, koreograafid on Stav Marin ja Neta lainer Iisraelist. Etendused toimuvad veel ka 23. septembril, üheksandal, 10. ja 11. oktoobril teatris NO99. Aitäh teile saatesse tulemast, Rene meta ja Stav.