Me oleme siin teiega väga palju lapsepõlvest rääkinud. Teie, Lembit, olete maalt ja teie olete linnast, Andrus millised on need erinevad emotsioonid või kas on need emotsioonid erinevad, mida saab kaasa lapsmaalt ja mida saab kaasa linnast? Ma arvan küll. Ja väga kohe on minu arust. Võib-olla ma räägin maa kasuks, sellepärast oled nagu maalt pärit, sündinud seal. Aga ma arvan, et arvan niimoodi, et et maalaps on kuidagi, noh ta, ta areneb harmoonilisemalt, varsti kujuneb inimeseks selles mõttes, et see loodus ja loomad ja ja maa ja, ja kõik see nagu arendaks teda rohkem, et linnas võib-olla jääb ühekülgseks. Ma olen vaadanud nagu nüüd praeguse linnalaps ja oma lapsed on nagu linnas kasvanud ja lapselapsed. Et natukene ühekülgne, ei ole nagu midagi teha või. Siis prügikastid ja, ja pesu puhud ja liiklusmärgid ja tavaliselt ei ole nagu lastel midagi eriti loodud, selliseid mängupaiku ja vahendeid juba see ja kuidagi noh, sellist võib-olla hellust ja loodusearmastust ja, ja looduse nägemist, seda nägu küll puudu ja töö tegemiseks aega, laps ei saa kunagi niimoodi olla, et mul midagi teha ei ole. Ikka ma midagi teen ja ja selle sellepärast on. Ma arvan, see võib küll olla vaid ka individuaalne, kuidas kellelegi, aga igatahes kui sa maal oled kasvanud. Ma arvan, et parem on ja sellest on nagu praegusel ajal puudu. Teil on suur talu, ei olnud talu nagu janune, käsitöölise koht oli niinimetatud nii 1,5 hektari oli põllumaad, ka loomad olid ikkagi siga, lammast ja lehma ja mõni Maatööd olid küllalt teha, siis muidugi karjas käisin, tuli hulk lapsi ja ja oli vaja teenida. Ja pani väikesest rahast kõik vedena käinud nagu karjas. Ilusaid ja tore, ma ei pea sugugi omal ajal siin hästi, kuidas, eks. D eriti ja lastetööd ja pidid kannatama karjaska, Mei ei mina ega seal looderdani laagerdamine ja mitte midagi tegemine praegu parem ei ole. Ma mõtlen ja tehti jõudumööda tööd ju ka keegi üle ei sundinud ja kui meil oli oma pere või omas kodus isa ema, seal keegi ei sundinud niimodi. Ja no ma käisin võõraste juures, aga nad olid inimlikud, toredad. Hästi sai süüa ja ja kena. Muidugi, võib-olla see, et väga vara pidi üles tõusma, seerinud oli ta magada aga. Mehed on ja jäävad sellest ilma. Jah, ja mina olen linnalaps. Mina olen sündinud Pärnus. Pärnus mere ääres. On Pärn on ju ikka natukene teistsugune linn. Kui Tartu ja ja et pole, pole päris nii, ainult tänavad ja. Ja kivimajad Pärnus on palju parke. Ja selles selles mõttes on, ei ole nii väga linnalik selle, selle halvas mõttes. See Pärnu aga siiski jah, linn. Ja olin paariaastane, kui kui tulime siia Tartusse. Isa ema tulid Vanemuise teatrisse tööle. Ja ning siis ikka suveti Pärnusse tagasi mindud. Suve. Muidugi, no pärn on ikka niimoodi ajanud, nagu sellise iga suvel oled ikka iga suvi on pärnus käidud ja. Tädi ootab seal mind alati ja. Aga muidu jah, muidugi, linnalaps jah, ja nooruse kõik ikka mängud linna linna suurte kivimajade hoovides ja õnneks minu lastel on nüüd parim võimalus. Minu abikaasa on maalaps sõna Alatskivi keskkooli lõpetanud ja ämm ja äi elavad Peipsi ääres. Meil on maa majapidamine praegu elujõus inimesed, loomad, kõik põllud, aiad ja selles suhtes on minu, minu lastel hoopis teine lapsepõlv ja lapsed tahavad minna kohe tähele pannud, väga tahavad sinna minna, jutustada ja mis nad seal teinud on ja, ja kuidas need talled on jälle tulnud ja, ja, ja koerakutsikad ja kassi ja minul on seal nagu tuleb tagantjärgi see köitlejaid seoses aalaste see maal käimine siit linna väsitavast sagimisest sinna. Sinna Peipsi äärde maale pääseda vahest on niivõrd niivõrd lõdvestav ja, ja mõnus. Ja aga kuidas ta linnatingimustes, kus ei saa sinna maale minna, kuidas tekkinud jaht maandute kui teil ei ole, ma näiteks ei saa momendil sõita. Aga te olete ja teil on vaja mingit noh, nii palju kui seda. Seda vaba aega. Jätkub, eks. Ma olen püüdnud ikka loodusesse loodusesse ikka minna, noh näiteks kas või siin Tartu linnas meelse toome mägise iidne toomemägi, see on minu jaoks üks selline noh lausa püha püha paik. Kui võimalust mööda ma lähen, jalutan meie toojale, ise elame, käin linna ääres füüsika instituudi juures Elva Elva poole Caniaalse Riia maanteele ja siin on ka nagu maja taga kohe põllud ja loosu näha ja ja see ja Ropka järv siinsamas ja kui hästi sellepärast meeldis, kui oli võimalus nagu valida Annelinna ja, ja selle rajooni vahel ma kohe ei olegi Annelinna tahtnud mingil juhul ja siiani ei ole nii ülerahvastatud. Ja siin on hästi kena linnapiiris Core siis. Ja üks selline asi veel oli, mõtlesin, et, et minu kodu poole hakkab see tee või minema, kui ma sõidan sinna Elvast läbi Rõngu, Pikasillast põlva ja vot enam edasi, et see on selle tee ääres nagu kodu, paha lapsepõlvest ja eriti maal kodust jäävad kõige paremad mälestused. Eesti rahvast või riiki. Ja matsid nimetati niimoodi. See on tore ja võimas nimi ja mõtlesidest on, on tulnud teadlased ja ja riigimehed ja, ja targad mehed ja, ja kõik on ju meil kasvanud sealt välja. Te ütlesite, et ta nägi, on teile teha Tartu lennuga või talle meeldib, aga mis on talle veel teha. Natsid elasid. Seal seal püha teie jaoks. See on nii, sellest ei oska nii targasti ja suuresti rääkida. Suured. Muidugi kui kuidas inimesena tunnen. Ma arvan, et kui nüüd elu elu on see, ma olen vahel mõelnud isegi niimoodi, et noh, et mida sa usud või mis sinu jumal on või, või niimoodi ma ütleksin, elu, see on ju nii ainulaadne, ainukordne ja ega me ei tunne ja ei tunneta ju kõike veel seda, seda elus maailma ja ja inimest seal ja ja, ja kõike, mis võib olla väljaspool meie maakera ja kõik see on nagu püha, seda peab hoidma ja kaitsma. Ja loodus muidugi, loodus on ju ka elu, loodus on ka elu elab. Ja, ja siis püha näitleja, Isamaa ja kodumaa, ma tahaks seda mainida just praegu nagu eriti viimane aasta ja see aasta, kui meil on palju juttu olnud oma rahvast ja oma kodumaa siis ennast. See on selline, mis, mille puhul ma ei saa ükskõikseks jääda või mis nüüd liigutab emotsionaalsus niimoodi sellistes Isamaa ja riigiküsimustes nagu keelitatakse, emotsionaalsest tagasi hoidma. Niimoodi, aga paratamatult tuleb muidugi mõistusega koos käima, emotsionaalsus peab jääma. Ma ei tea seisukohalt mis ma mõtlen, noh, see võib-olla kõlab nii suurelt suuresti öeldud. Teater on püha muidugi olla püha. Sest kui ma töötan, kui, kui see on minu elutöö olnud ja olen püüdnud seal teha ja kõik, nii palju, kui on võimalust ja suutmist olnud see on, on püha ja, ja teatrikunst kunst üldse. Teater kui üks kunstiliik sinna juurde seal, et teha seda hästi ja teha nii magusa Ma mõtlen inimest hoida ja Küll halastuse puudusest, kaastunud puudusest ja headuse puudusest, siis niimoodi on need kõik on sellised. Pühadeasjana. Praegu on nad nagu nagu päevakorras või. Viis noorega noored, noh, eks sa ütlesid ju kõik need nagu härjal õigemad ja ilusamad asjad ju ära korrata, kavaldus. Eks ta muidugi ikka nii on, noh, mis muidugi elu on püha ja mis siis veel? Armastus on püha kindlasti. Aga teatri seisukohalt? Publik on püha. Ja publik on püha. Minu jaoks küll. Alati ma olen tunnetanud seda. Ükstapuha, kus või mis või millises tükis mängid? Minale lastetükkides küllaltki palju mänginud. Ja no vahest on noh, siin-seal kostnud arvamusi, et no võib-olla mõnes tükis pisut selle lõdvemalt mängida või või ei ole nii? Ei ole nii ühe ühesuguse väärtusega kõik tükid. Nojah see ju kah muidugi nii on, aga ma siin tahtsin silmas pidada just lastetükke, et. Et lastetükk ei ole sugugi selline selline, kus peaks mängima, kus ei peaks oma täit jõudu rakendama või täie tõsidusega või mängima või, või või noh Alavääristama laps publikut näiteks või see on? Seda ei tohi, see on isegi noh, nii jutumärkides kuriteo moodi asi, kui sest, et laps Olles publitaanime kõige vahetum, kõige vastuvõtlikum, tema võtab kõige tõsisemalt seda asja ei usu kõike. Ja sellepärast ei tohi teda ei tohi petta. Võiksid, ma ei mäleta ju, või siis üldse oli publikust ka seda või ma olen vahest ükstapuha mis millise etendustega täiskasvanud täiskasvanutele mõeldud etenduste puhul, et et ja publik on, publik on püha, lihtsalt on, on inimesi. Võib-olla, kui sa mõtled sellele ennem etendust või järsku tuleb üks inimene kuskilt Maalt keegi, keegi perenaine või, või paneminime juba, kes tuleb võib-olla esimest korda elus teatrisse. Või teeb üks või kaks korda teatris. Ja kui ma seda mõtlen ennem ütelda, siis ma ju pean andma. Oma parima noh, eks igalühel ole oma parim muidugi igalühel omad tase ja tasand. Aga publikut ei tohi petta, publikut peab austama. Publiku ees peab auväärtus olemas, laste mängimise puhul oli vist Stanislavski õiges ütles, kui ma ei eksi, kas küsitlesid, kuidas lastele mängida, kuidas teab? Kõige paremini tuleb mängida selline ütlemine. No ja muidugi selline eetikaküsimusi nagu ikka töö ja tegemise juures. Aga seda publikut on vist vähemalt ei ole neid. Noh, see on nii, kuidas ühel või teisel tükil on võib-olla märgata, on küll selline, et natukene vähem publikut üldse teatrites või sellest on juttu olnud ka ajakirjanduses ja teatrijuttudes, kriitikute kirjutustes ja ta on olnud ja üldiselt on arvatud, küllap ta niimoodi on, et et see ühiskondlik-poliitiline elu, mis meil hommi nii Noh, kõrgtasemel ütleksime niimoodi. Ja 88. aasta kuum suvi ja kogunemised ja ja et see võib olla nagu mõjutanud inimest Sellepärast, et need on tõesti nad on köitvad, Nad on emotsionaalsed. Millestki on puudu olnud aastakümneid. Ja nüüd on nagu mingi vabanemine, et inimene saab ennast ka selles plaanis avaldada. Ja kõik see makk hinnang sellisele ühiskondlikule elule, poliitilisele sotsiaalsele elule peeglis vilksatas. Mul oli nii varjatult või kuskilt sait midagi ütelda, et see oli nagu sündmus või, või tõmbas rahvast. Nii nagu kirjutatud. Rein Heinsalu kirjutas, et oi, kuidas seal näitemängus ikka belgia meid üteldakse, seda vabalt kirjutatakse, räägitakse ja, ja see valdkond nagu oma õige koha leidnud kuskohast avaldada ja teatris on võib-olla sellepärast ka vähem publikut olnud, nii et teater peab järgi jõudma või leidma endale repertuaari. Millega köita head teatrit ja teatrikunsti häid lavastusi, niimoodi? Selle selles on ka kindlasti küsimus. Kruusvalli näidendid pilvede orelil, vaikuse vallamaja Need on küsimused, mis ühtegi eestlast ei saa jätta, ükskõik siis külmaks, on hästi läinud ja. Läheb teine pool ka Ma mõtlen seest meelelahutuslik kui head sellist ajaviite. Pitki, see, see peab ka olema see pool. See läheb ka hästi. Sest. Võib-olla vastukaaluks ka nendele üleideologiseeritud politiseeritud näitemängude, mis, mis varem olid nagu seal, kus pidi kindlasti olema ja kus repertuaari ette kirjutati, määrati, vaadati läbi, üks võib Toscalk selline meelelahutuslikum. Praegu vot mulle ja üks, üks asi kõlama siin praegu kui ma enne rääkisin sellest, et mis on püha te nimetasite mõlemad, et ei, tõesti mõlemad, et armastus on püha. Tähendab, teie jaoks on siis tõenäoliselt armastuse, noh, armastan väga püha, eks ju. Aga noh, mulle tundub, et armastus on viimasel ajal niivõrd väheks jäänud, noh igal pool nonii, armastust üldse või ligimesearmastust ja selliseid asju, milles on tulnud huvitavat just noortel inimestel, on minu arust sellest niivõrd puu, mis te arvate, Andrus On ju. Ei ole. Küllap ehk on. Noh. Ja järsku on sellest alati puudus olnud, nii palju sellest räägitakse. Poeedid on kirjutanud sellest ju seda laudi olla ja kogu kogu aeg ja ja on üks, mille poole püüelda. Ei peagi teda alati nii palju olema ja noh, muidugi ei olegi elus kindlasti. Loodusest. Kaugenema. Tehnika. Kiirus. Elu. Elut, elu tormamine. Küllap see ma arvan ikka, kui me, kui me räägime Sellest ajast, mis meil on olnud, räägime stalinismi ajastust ja stagnatsiooni ajastust. Räägime sellest valest ja vägivallast, mis on olnud ja mida riiklikul tasemel viidi ellu. Noh, ma arvan, et inimene muutub seal kõigepealt hirmuks ja kinniseks ja ja siis julmaks ja ükskõikseks südametuks ja see kõik on ikkagi, ma arvan, selles süüdi tarbijalikkus ühe päeva peremehelikkus, kõik need loosungid, et vot Ta looduselt meil ei ole vaja armu anda ja ja kõik selline mentaliteet, see on kujundanud ikka ja pikapeale ta hakkab mõjuma. Ja muidugi armastus ju kõige igas mõttes ja kõige igavam vajab ju vabadust, vajab siirust, vajab ausust ja aga mis aususest? Juhtivatu olla meie ühiskonnas aastakümneid. Teda ei ole olemas, see olnud meie kehas ja see on masendav, kui me loeme nüüd ikka takkajärele, mis on olnud ja mis tehtud ja järjest ja järjest tulevad uued kirjutused. Ja siis hakkad endale teadvustama alles seda, mis mis olnud on. Ja muidugi Omandiküsimus, või ma ei, ma ei mõtle viitis, mis suure eraomandit või, või olid, peaks olema. Mitte midagi ju nagu ei tohi olla või see ei, ei ole millegi peremees või ei ole, võtad sealt, kust saab ja see, see ei ole kellegi oma. Ta, ta on, armastus on väga mõõtmatu ja ja lai mõiste armastada, peamine on ikkagi inimest armastada ja ligimest ja oma meest ja naist, perekonda ja lapsi. Muidugi. See on teinud inimesed ükskõikseks, närviliseks ja, ja kärsituks ja kõik. See on sügavalt sotsiaalne probleem. Ma arvan, niimoodi, muidugi üks või teine inimene mõjutab ka üks kaldub rohkem, teine vähem. Sinna, mõni kaotab rohkem ja mõni vähem ja kõik, kõik see on ikka olnud. Ja seda tuleks nii võimalikult taastada püüda selle poole tagasi, et inimene inimlikuks muutuks. Või siis üks veel, ma mõtlen, üks komponent on. Ja küll küll on seda usku materdatud ja ateismi jutlustatud ja ja see, no mis paha ta nii teinud siis on see usk, ta on jutlustanud üldinimlikke väärtusi ja eetilis-moraalseid norme ja tõekspidamisi ja seal ei ole ollut halba midagi. Selle puudumine ka veel. Mis sul siis jääb? Ega saa ju pühaks pidada või uskuda neid tõemeeli seda, mida need kroonutasemel, et selle jutustatakse ja räägitakse, usud? Sa pead uskuma midagi, midagi suurt või, või sellist püha ja, ja miks mitte seda, mida sa ei tunneta, kindel või mida sa tea. Aga ometi. Püüdleb selle poole ja kui, kui Hruštšovi ajal räägiti, et et meie põlvkonnale saab osaks au elada kommunismist ei saa uskuda, ma ei uskunud seda kohe siis niimoodi. Ja kõik sellised asjad ja ma näiteks ei näe kirikusega usus midagi sellist alla. Muidugi mõtle, usufanaatikuid, janu, igasuguseid inimesi on olemas ja ja mõned usud, mis te meile või euro plasele on võõrad sellised äärmuslikud ja ja julmad või kusagil ma ei mõtle neid, aga kus peab vaba olema, ta peaks sul olema? Peab sa tead uskuma, uskuma millessegi uskuma, elusse, uskuma sellesse maailma, mida sai, tunnetavad, et püüda selle poole. Vot see, see on ka teinud inimene väsiks ja armastus nagu kärpinud inimesele nagu ei jäänud midagi sellist. Siseneks tarbimine, tarbimine, asjad, esemed, asjad, esemed on kas ei ole niimoodi asi muidugi muidugi. Jaa. Jah. Ma ei taha ütelda esemeid asfaldi ei või olla, sest ma olen alati noorte käest saanud. Kui lähed rääkima, et nii, et kuidas, kuidas mina olin või, või minu põlvkond ei olnud selliseid võimalusi. Ma ei taha sellega ütelda, et ei pea olema ilusaid asju või nii keda nad ei tohiks olla eesmärgiks, nad võiksid olla vahendiks niimoodi, kuskil sa ei eputab nendega või ei näita. Inimene jääks Allex alles nende asjade sees ja ja asjade taga näeks, aga vaata tihti see kaob, see paraku ka see on kaks Need elu elu. Ja, ja see, see peaks olema niimoodi, et, et me meil ei peaks eesmärgiks saama ühe või teise asja muretsemine ja selle eest antakse elu. Meie elu ainult sellest koosnebki, meie laekus paraku meie elu siin, ainult kust sa ei saa midagi, et et hoida ennast tee peal ja tasemematerjal aga ei tohi ennast kaotada ära ja siis lase asjade kultus jääb esmaseks. Asi peaks niivõrd palju olema, et inimesed võtaks neid tavalisi igapäevaseid vahendeid ja püüaks nende, need peaksid aitama kaasa sinu vaimsuse ja sinu sinu, sinu mõtte ja sellel sellele arengule. Nad peaksid kujundama inimeste heas mõttes või rikkamaks tegema. Vaimselt mitte nende tasemele jäävad seal. Määravad. Jah ja üldse kirikut ja ja, ja selliseid. Kreeklike traditsioone ja rituaale ja need on, need on väga vaja. Need on, need on lihtsalt inimesele vaja, meie, meie selline sõja väelik ja kroonulik ja ja nagu see kõik, see asi meil siin on olnud ja. See inimene lihtsalt mandub. Mandub ära ja ei pea olema, noh, kes nüüd tänapäeval nüüd usub või arvab, et nüüd seal et jumal on nüüd pilve peal, keegi haljale habemik istuks, ei oleks ju? See oleks naiivne arvata, kosmos on läbi käidud rakettidega, jumalat pole, kuskil. Pole läinud. Aga lihtsalt see, juba kirik, kiriku olemasolu ja kõik need kirikus käimine või jõulude ajal või lihtsalt see noh, inimene muutub, teiseks, kui mina lähen kiriku uksest sisse juba siis ma olen juba teine inimene ja ma saan seal rahu ja ma saan seal seal laengu ja, ja tuge ja jõudu ja. Ja kõik, see on seal vajalik inimesele lihtsalt ja ei pea midagi pimesi uskuma või? Ei ole seda tarvis, aga lihtsalt on tarvis. Inimlikku siirust või mida, mida kirikust saab? Väga palju. Ja nendest jutustest. Me olime teatriga, olime eelmisel sügisel, oktoobris olime vaikuse vallamaja etendusega Kuressaares, Saaremaal ja siis ööl pühapäeva hommikul. Me käisime seal kolleegidega, käisime Kuressaare kirikus pühapäeva hommikust jutlust kuulamas. Seal oli üks noor pastor oli. Ja sellest kirikus käimisest sellest. Ma sain suure elamuse. Ma ei tea selle mehe nime, aga ta oli väga. Ta oli professionaal omal alal. Ja. Kirikuõpetajaametil onju? Väga palju ühist näitlejaametiga. Väga palju, helistan näitlejaametiga ja ja kui mina seda meest vaatasin, seal? Ja ma mõtlesin, et kui ma ei oleks näitleja, ehk oleksin ma kirikud. Peab ülendama ta, need on kõik sellised abstraktsed mõisted, aga on palaska seletada, ta näeb ülendama inimest. Kui sa, kui sa oled seal ja kuulad. Ja nii primitiivselt või naiivsed ei saa võtta kohelisele, tahetakse meile seda uskuja. Hakkame välja kiskuma, milline ta on või, või missugune ta. Kuidas inimene peaks elama ja oleme ja mida ta tahab ja mille poole ta püüdleb ja sellepärast ei ole see sugugi kahjuks see on hea, et on hakanud elama krikele. Totalitaarsed režiimid ei kannata muidugi kirikut ja ja armukadedad või võimu pärast võeti, ei mõelda ainult nendele või peab kõik suunama ühtekokku või siis kasutab mõni teda ära jälle teises mõttes või niimoodi jumala, kui ta läheb, siis. Ja aga usuõpetus koolis, nendeks on seda vaja meiega. Ja minul on olnud usuõpetuse tunnid. Alkoholi ma ei mäleta, aga, aga keskkoolis? Ma käisin. 40 41 ja 41 maastasin kooli tõrva. Tihti see ju ei jah, ei ole kahjuks niimoodi, eriti võib-olla väiksemates linnades. Aga mina tunnen ennast üksinda näitusesaalides alati väga hästi nende maalide keskel ja olen hoopis teine inimene, kui ma sealt tulen. Sealt tuleb välja tulnud, joonista. Joonistaja. Jah, see on nüüd niimoodi. Kuidas keegi leiab ja tunneb? Ma ei tea, kui nüüd minna sellele kujutavale kunstile üle. Ma ei oska võib-olla niimoodi leida või saada sealt, see on muidugi minu viga, kuigi ma hindan ja, ja seal imetlusväärne, kuidas võib värvidega lõuendil. Kujutada inimest ja elu ja sündmusi. See on tohutu suur kunst. Ma mõtlen. Aga ma ise nagu ei, ei leiaks, kui nüüd, kui palju ma üldse teda nüüd tunnen ja oskan sellest kunstist rääkida. Aga tunnetad ikka minule nagu on selle muusika või niimoodi, mis, mis paneb meid elama või mis loob sellised emotsioonid või, või mis kuidagi liigutab või muudab mind ära muusika? Kas ma, nagu väga nii oluliseks peaksime teatri lavastustes muusikalist kujundust ja külge? See see mõjutab või annab mulle midagi nõmme kirikus palju juttu olnud kui, kui kirikusse orel ikka ei, ma ei tea, külmavärinad käivad nagu üle ihu või või mingisuguse, sellise ülemuse tunde. Tekitab selline. Nii, noh, aga kui mina oma isast ja emast räägiksin, et mis ma olen arvanud muidugi, mis ma, Nad on? On noh, 100 100. sünniaastapäev on möödas mõlemad emaldo Ma arvan niimoodi, et nii palju kui seda vaimsust või, või, või arutlemist selle elu ja maailma üle, minus on mõtlemist ma ikka oma vanematelt ja ma arvan, eriti isalt olen seda saanud. Niimoodi meil sellist suurt maist vara ja rikkust ei ole olnud niimoodi. Ja ma mäletan kunagi selline poisike või? Küsisin, et isa käest, et miks sinul ei ole suur talu ja miks on rikas, ei ole ja, ja et miks nii? No täitsa siiralt nii küsid, sest tõime kõrval on suur, suure suhteline muidugi ma ei arva, et Eesti talumees on kunagi põhjatu päratu rikas Vumeni feodaal või mõisnik olnud ei ole seda olnud, aga vot see on selline suhteline. Sellepärast ma ei usu, et Eestimaal on kulakuid olnud või, või mõisnike et tema, tema rikkus või parandus oleks tinginud seda kulakuks nimetama. Aga miks ma ei ole et et jumal siis nii kehva ja vilets olen olnud. Sina nyyd aka rikkaks teeb, kõik võtta terve maailmselgelt võtta maa selga endale ja ole siis teenid. Ja nüüd ma olen aru saanud sellest, kui, kui lapsik ja rumal oli selline küsi. See on aga võib-olla neid ameti jah ja peretraditsioonid ei ole saanud sellepärast ka niimoodi välja kujunenud ja siis ühised väljasõidud ja need kasvõi erilised pühapäevahommikused, seegi lauad või sellised asjad. Et noh, näitlejad olete teie, teie olete Teie vanemad, kui te, väik olete ju kogu aeg olid kodust ära ekse etendused, värgid, võib-olla ei saagi niimoodi, no ei ole ju niuke töö hommikust õhtuni üheksast viieni ei ole muidugi rakendab seda, palunud normeerimatud, kuidas te üldse tundsite? Näitleja lapsin näitleja. Eks nii oligi, nüüd on neid väljasõite vähem praegu ja ringreise üldse, aga vanasti vanasti nii kui ma olin, jah, ei pea, nagu me ütleme peale sõda. Noh, ma olin nelja, kolme, kolme, nelja aastane Ma olin väga-väga palju, olin üksinda ikka oma vanaemaga emapoolse vana vanaemaga. Olin kodus ja lisaema ära muudkui kas etendustel proovidel või siis nendel väljasõitudel nädalas paar-kolm korda käis teater siis kuskil rajoonis kultuurimajades, kes mängimas nüüd tuleb, tulevad teatrisse kõik, nii lähedasemate väike väikelinnade asulate inimesed oma transpordiga ka siis muudkui teater käis igal pool ja, ja kaks-kolm nädalat olime korraga nagu väljas, jah, ja säärased pikad väljasõidud ja, ja siis mul on üks seik, on mul meeles, ma olin umbes nelja-aastane. Rebase tänaval elasime ja ja oli üks õhtu meie vanaemaga kodus jälle kahekesi. Ja tuli kuuldemäng raadiost ja isa ema mängisid kuuldemängus. Ja nad olid Tallinna Tallinnas, siis tegid seda, ma ei mäleta, kas seal juuakse siis ülekanne, aga igatahes. Igatahes teil ei olnud. Ja kuuldemängus kuulan, isa, ema raadios räägivad. Ja siis nagu on need raadiotel sellised spiraal, antellid, vasest. Vanasti olid need ikka kõigil raadiotel pandi kuskile kardinapuu külge ja siis ma kuulasin seda raadiot ja neid neid isa-ema hääli selleks kuuldemängus ja unistasin, et, et nad tulevad mööda seda antenni minu juurde koju. Jah ja siis no see, mis juba teatrilaval laval olemisse puutub siis noh, nii nagu praegustes meie tükkides on ju teatri näitlejate lapsed, on ju, on laval aeg tulla aeg minna selja tagahoovis ja, ja mu enda lapsed on. On ja nii olin mina samuti. Kui oli lapsi vaja, siis ikka ju oma oma maja, inimeste võsukesed võeti ja mina olin esimest korda olin siis näitelaval viie aastaselt. Aastaselt ja see on mul ka meeles, see oli prantsuse revolutsioonist tükk, 14. juuli. See oli siis vana väikese maja laval mängiti, suurt maja ei olnud veel olemaski ja Epp Kaidu oli, oli selle tüki lavastaja. Ja mul on meeles esimesed nii lavastaja lavastaja, sellised märkused, isegi. Või lavastaja nõuanded, seal oli barrikaadidel tegemine oli seal, noh, Pariisi tänavatel ja siis veetis niimoodi suure suuri kivisid sinna barrikaadidele, aga noh, teatrikivid butafooria pakid papist tehtud. Ja siis hästi kerged, noh mina väikelapsed ainult juhti sülle ja viin selle kivi sinna. Kerge Sis Kaidu ütles, õpetas, et vaata, Andrus, et see noh, see on ju nagu nüüd mängult, et see kivi on ju kerge, papist tehtud, aga sa pead sa peata võtma ja ja siis tegema, et tal on raske. Kohe lähed sellise senise näoga ja tahtsid selle kivi sinna. Selline jahusõel Vilde raudsed kadedust selga. Vilde raudsed käed olid ja tõsi ta juukseid kaasa ja ja ma mäletan, kõik need lapsed, palju lapsi, oli sellesse just neljateistkümnendas juulis veo. Liia Laatsi pojad olid Voldemar Paveli Peterburis. Sellega võiks pidaja kunstnik ei ole lapsi, nad põhjendavad seda sellega, et nad tahavad teha kunsti. Nad ei oleks siis ta ei saanud paremat sel juhul. Teha seoses on üks selline probleem, mille üle ma olen küll mõtelnud. Ja tihti on küll niimoodi ju. Et kunstnikul nagu ei ole lapsi sealsamas ta on, on suur kunstnik ja ta võib olla maailmamainega ja kunstnik. Noh, ma ei oska üldse tarvis siiski individuaalne igatepidi on niimoodi. Aga noh, mõned räägivad ja tõesti, et seda ta ei ole aega nendega tegeleda ja ei saa, et ma pean ennast jäägitult pühenduma oma tõele, oma kunstile. Et minu lapsed on need kunstiteosed, see on minu laps sinna viimasele Wiiralt dist juttu olnud ja filme näidatud. Tekkis, et tal ei olnud nagu lapsi ja peret isegi ja milline kunstnik niimoodi? Ma ei tea. Ma arvan, et näitlejal ikka võiks olla ja peaks olema näitleja. Peab ju mängima nagu kõik ja kõikides olukordades ja ma arvan, et naisnäitlejal ikkagi peaks olema peaks olema lapsed. Et see kujundab teda või aitab tunnetada kõike seda ja tal on kergem ja parem mängida nagu muudaks inimeste, ma arvan, üldiselt on see keeruline küsimus ja ta on selline individuaalne. Mulle nagu meeldiks ikka, kui, kui lapsed ja pere on, ma arvan, et see teeb rikkamaks ja, ja muljeid ja, ja kõik on rohkem, sa oskad nagu elu näha. See ei pruugi iga kord nii olla, aga. Ja siis on see see laste teisest küljest võtta, ega mina mõtlesin. Andrus rääkis et ega nende teatritegelaste laste nii elu- ja olme ei ole ka võib-olla nii kiita iga kord ja hea. Meie äraolekut vanematega, nagu ei sa koos olla, ei ole aega nende jaoks ja võib-olla nad segavad ja näitleja peab olema. Nooremale tahad käia ka üles tunnistada, praegu veel lisaks ring reht Insidele ja ja tööle, kus ma ära tahtsid, ise ka minna, vahele jälle valetasid, meile on proovinud, sinna lähed kuskile pidule või ole kuule, kus pidi nagu minema nõudmata sellised asjad, kõik on, need ei ole iga kord aega. Ja ma arvan, et ta mõjub nagu see meie töö ja, ja see, see keskkond, ütleme, tead kui niisugune iseenesest mõjub nagu lastele, no ikka paratamatult tulevad teatrisse kaasa, põhivõtad, vahel on tõesti, ma saan väga, ei ole kuskil jätkuda last, meil oli vanaema kodus, meie saime tõesti teha ja ta väga hoidis lapsi ja meil ei olnud head ka küllalt on niimoodi, et ta võtab lapsed kaasa, ma saan, sest ma saan siis aru inimlik. Ja ja ei ole pahandanud režissööridega näitlejad, teised ka, kui on ollaks kaasas või proovis, vahel on niimoodi, me saime aru. Muidugi, eks vanemad vaatavad järgeta lausa nagu ehisega või niimoodi. Ja eksti mõne seda teatrimaailma tihti kujundab, kujuneb niimoodi tema, tema maailmanägemine ja ühest küljest on see hea, ma mõtlen, ta arendab suhtlemisoskust ja kujundlik mõtlemiste kõike lapses teisest küljest võib-olla ka. No eks vanemad ikka tahavad, ma ei tea, on nagu niimoodi välja kujunenud tahtmist, teatriinimeste lapsed, et ega nendest ikka midagi teadmist, nii et ei ole neid olnud aega kasvatada ja omab ja on. Ma niimoodi ütleks, aga see oht muidugi on. Paljud ütlevad ka, ei taha, et oma lapsed hakkaksid teatrit tegema või näitlejaks. Tuleks õpiks mõne sellise hea amet ja ja midagi sellist. Siis hakkad kohe mõtlema, miks sa ise oled või kuidas sa oled. Ei hakanud tegema, ei, ma seda ei ütleks. Laps teab ja tunneb ise ja kui ta on tahtmist püüdku ja püüelgu sinnapoole ja, ja kui tal on sellist võimalust katseta koera ega vanemate ja vanainimeste juttu niikuinii ei usuta ega ei kuulata, kõik peab ikka oma naha peal ära katsetama ja, ja tegema. Ja meil on hea meel, kui Andres näitlejaks sai. Kaido seda? Ei, ma ei ütleks, et mul oleks selle vastu olnud midagi. Kui ma, kui ma ise olen Miki, miks ma siis et las proovib ja vaatab, minu teatri tuleb, kui, kui rääkida sellest algusest tulekust. Minul oli nagu kindlustatud või seal, ega mina ei jääajal, kui, kui sina võtad. Vahel on, vahel on ja ka praegu ei ole nagu. Ma küll ma saan vahepeal ja kena nagunii teha rahulikult. No ei taha läheb, ei taha teda niimoodi teha. Ei oleks nüüd selline suur töö või, või selline higilõhna higihaisu ei tohi teatrilaval olla, et sisu peabki tulema vabalt ja aga on selliseid osi ja selliseid töid, kus sa ei saa puhtfüüsiliselt. Lähed märjaks nagu kass. Küll jätkame nüüd. Tähendab tahaks teie käest seda seda uurida. Kui palju teie olete enda arust saanud kaasa? Ellu emalt, kui palju isad, mida emad? Noh, väga lahus ma seda asja võib-olla ei saakski võtta. Ma olen saanud. Tänu tänu oma tööle tänu oma elukutsele loomulikult. Seal ei olnud ju lausa ideaalne. Isa-Emajões. Näitlejad. Eks ma olen ses suhtes töö suhtes, olen saanud. Olen saanud ikka noh ikka väga palju ja ja võib-olla isegi mitte võib-olla, aga peaaegu kõik nendelt, sest kuna jah, ma, Stuudio olen lõpetanud teatriühingu stuudio Vanemuise juures. See kindlustanud mingi kohaga Aga teatrisse noh võib-olla pisut hiljem sellest, kuidas teatrisse saamine ja jäämine siis tuli, aga aga kuna, kas küsimus ei olnud, et, et mida puhtbioloogiliselt on edasi kandunud pärilikkuse padjad oli nii mõningaid ilusat elu seal mitte ainult teatri, teatri ja ja tõesti teatri seisukohast. Et mida on kandunud edasi võib-olla bioloogiliselt pärilikult või. Ma ei tea, kas sa oled kunagi selle peale üldse mõtelnud või, või, või teadvustanud või tunnetanud seda emal vähemalt mingi arvamuse oodata, et see võib-olla on võinud nii olla. Ema on mul väga emotsionaalne inimene. Muidugi noh, näitlejad on kõik emotsionaalsed ja peavad olema. Ja ma arvan, et, Ma olen ka emotsionaalne ja vaata, kuidas see väljendub, võib-olla selles on, selles on ka. Võib-olla küsimus. Nojah, kuidas selle emotsionaalse sellega üldse on, naistel sobib olla rohkem emotsionaalne kui meestel ja väljaõppega seda ja väljendada seda, aga noh, kuidas kellelegi on, inimene on inimene, oled nii nagu niisugune, nagu sa oled. Ema on mul minu arvates väga Tohutult elutark inimene. Mul on olnud Temast väga paljud tuge. Kui on olnud murehetki või nagu ju neil Nagu ju neid ikka ette tuleb. Ema on andnud mulle väga palju jõudu ja elu. Elusse jaatavalt suhtumist ja ja kõiki selliseid. Selliseid positiivseid. Positiivseid. Impulsse. Ja isalt vast kah, mõtlen tasakaalukust. Et mina ei ole ka kaalude tähtkujus kuisele hüppab. Jah, nagu siin rääkisime, et Isamaa maalaps ja hoopis teistmoodi kasvanud ja, ja sellise maa maarahuga ja jah, ja siis selline isa tasakaaluga. Üle kandunud niimoodi. Jah, ja üldse jah, ja muidugi töösse nüüd töös jah, loomulikult. Kellelt siis veel õppida? Kui mitte oma vanematelt, kuna minu, selline minu noh. Õppimisvorm teatri teatri, teatrikunsti, õppe, mis vormel on kõige rohkem praktiline töö ja elu. Siis on olnud just nende isa, ema õpetused ja suunamised olnud kõige tähtsamad alat. Aga teil oma isaga on näiteks olnud palju selliseid vestlusi lihtsalt noh, igasugustel sellistel üldinimlikel teemadel, mida nüüd jälle temale nagu palju teete vestlete omavahel niimoodi lihtsalt oja neid on olnud küll jah ja väga palju. Oma isa. Pidanud alati. Filosoofiliselt mõtlevaks inimeseks ja. Ja. Ja just sellistel eluelulistel ja. Ja noh, tõe ja õiguse näiteks teemadel ja. Sellistel teemadel on meil väga palju olnud jutuajamisi ja need on mulle olnud väga suureks kooliks ja andnud mulle väga palju. Aga kelle käest te olete saanud kaasa selle kunstiarmastuse kui te rääkisite eksponente kunsti näitusi, külastate pidevalt, te maandate seal ennast. Teile meeldiks veic. Kust see on tulnud? Ma ei tea, eks kunstiarmastus ja, ja ilu armastus ja on meie peres muidugi. See on alati olnud. Seda ma olen kogu aeg mäletanud. Aga? Minul otseselt nüüd. Selline kunstijanu või kujutava kunstijanu. Ma ei tea isegi Kustset tuli või kuidas see tuli, aga järsku ta tuli umbes 10 aastat tagasi või kuskil niimoodi? Varema süstemaatiliselt kunstinäitustele? Ei, ei olnud käinud nii. Aga siis järsku. Noh, abiellusin kah, olin 21 aastane. Ja peagi tulid lapsed. Noh, elu elu läks teisemaks elu muutus ja. Ja huvihuvid huvid muutusid ja kõik ja ma järsku üks kord veel Tartu Tartu Kunstnike sügis või kevadnäitusel olles. Tundsin, kui vajalik. Mulle on maalikunst või. Ma ei, ma ei osanudki seda seletada, aga see mõjus mulle kuidagi. Nagu narkomaania tähendab, noh hoopis selles teises teises, teises mõistes loomulikult, et noh, nii suur vajadus nagu selle järele ja ma olen käinud aga siiamaani pidevalt kunstinäitustel kõik Tartu Kunstnike kevad ja sügis näitas, et alati on ära vaadatud ja see on üks mingisugune seletamatu asi, ma olen vahest mõelnud, et et isegi nagu, mis tõmbab, aga noh, seal on vaja või seal vajadus lihtsalt niimoodi ma olen aru saanud Ja, ja mida vähem on näitusel külastajaid, seda rohkem mulle meeldib seal olla ja käia. Muidugi on ju loomulik näitleja tahab, et Alex rahvast palju publikut saalis. Kunstnik kindlasti tahab, et nende näitustel oleks palju publikut.